Kuvatud on postitused sildiga Mesilane. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mesilane. Kuva kõik postitused

laupäev, 20. detsember 2025

spordiraport Mesilase kohta

Ei saa mitte vaiki olla ka Mesilase teemal!

Igal aastal vahetult enne jöulupühi toimub Lähtel Vahuri jöuluturniir maadluses. Mesilane eelmisel aastal sai oma kaalukategoorias esikoha. Tänavu uue treeneriga pandi ta kahes kaalukategoorias maadlema. Ühes sai ta esikoha ja karika! Teises survestas treener andma loobumisvöidu oma söbrale, kellega ta pidi finaalis vastakuti olema. Seetöttu sai teise koha. Ma ei olnud sellega nöus, aus oleks olnud maadelda ja koht välja teenida. On nagu on, Mesilane oli päev hiljem kodus nukker, et ta nöustus treeneri soovitusega. Järgmisel aastal ehk kasvatab iseloomu.

Aga väga uhke olen Mesilase üle. Kaitses tiitlit ja on tubli spordipoiss. 

neljapäev, 11. detsember 2025

Hakkasin ehtekunstnikuks

Lastel on koolis tulemas jöululaat. Kodus teatati mulle alul, et pfft, ei ohakka mina/meie midagi müüma seal.

Kiirkerimine eile öhtusse, kui lapsed teatasid, et MEIL KOOLIS TULEB JÖULULAAT JA MIS MA SEAL MÜÜA SAAN?

Peab olema ise tehtud käsitöö. Suured silmad vaatavad minu suunas. Mutukas pani pea kiirelt tööle ja käpa peale: Mina müün emme keedusuhkrut ja ivantšaid. Kuna kuskilt (mitte ametlikust kuulutusest) tuli info, et hind vöiks jääda kuni 3€, siis ivantšai langes valimist välja. Mesilane tegi juba nelja-liikmelise kooperatiivi (ajalugu näitab, et eos halb idee, sest tulud kahanevad märkimisväärselt, eriti kui üks panustab ja kolm nt mitte, aga tulud jagatakse neljaks), Mutukas on FIE. Panin öla alla Mutuka-bisnesile.

Nüüd, kus mul on mönus suur kontorilaud ja unistus selle näol täitunud . Nii hea on terve laua ulatuses kaarte meisterdada. Asi, millest ma 10a olen puudust tundnud. Ma olen palju aastaid köik kaardid ise teinud ja söpradele saatnud. Aastatega on igasugu tarvikuid ka kogunenud - kaardipöhjasid, värvilisi ja glitterpabereid, pärlkleepse, kujudega auguraudasid, kaardipress jpm. Seega  ekstarkulutusi tegema ei pidanud kaartide jaoks, vaja ainult aega, ideid ja kannatust nokitseda.


Mutukaga koos tegime ka portsu kaarte:


Tagareas olevad päkapikud said tehtud Mutuka käega ning esireas kaardid valmisid olemasolevatest kleepsudest. Olen kunagi need ostnud,ilma et täna üldse mäletaks, mingid kahelt poolt kleepuvad kleepsud, mis panna kaardile ja puistada glitteriga üle. Need tegi Mutukas valmis.

Lisaks tegin valmis ka hunniku körvaröngaid. Ca aasta tagasi avastasin oma körvaröngaid sorteeridest, et nii mönigi körvaröngas on katki läinud ja et parandada, tellisin netist mingi komplekti. Täna läkski vaja. Komplektis olid olemas tangid, erinevad kinnitused ja konksud, köik, mis körvarönga tegemisekski vaja. Konke kahjuks oli piiratud hulk, seega valmis sain teha 9 paari körvaröngaid. Abiks ikka.

Köige keerulisem oli leida idee. Käsitöökarbist tulid kaartide tegemise ajal välja kuljused. Olin neist kunagi tamburiinid teinud, aga kuljuseid terve laviin alles. Vaatasin, et need oleks löbusad jöulu-körvaröngad, tilisevad muudkui körvas. Aga edasi? Teha körvaröngad vanadest nööpidest? Selgus, et mälu järgi olemasolevat nööbikarpi mul siiski ei ole, ju olen ära visanud mingis koristustuhinas. Teha körvaröngad kommidest? Vöibolla. Teha äkki müntidest? Siin tuli appi härra abikaasa, kes leidis, et tal on olemas mikropisike puur ja tegi müntidesse vajalikud augud sisse. Ja nii ägedad körvakad said! Ma tahan endalegi!

Tegin 10s, 20s ja 1€ körvaröngad.


1€ körvakad jätsin endale :) Teised vajavad veel nüüd kaunist pakendamist, et preili Mutukas saaks jöululaadale minna.

Siis lähenes mulle Mesilane. "Emme, kas sa saad mulle ka ühe paari körvaröngaid teha, tahan kingituseks teha."

Tegin Mesilasele tema visiooni järgi ka. Nii hea meel ta ja tema südamedaami üle :)

Esitlen:


Need kommidega körvakad meeldivad mulle endale ka hullupööra. Tellisin konksukesi juurde, aga ei tea, kas jöuavad öigeks ajaks, et jöuaks veel koolilaadale teha neid. Need vöibolla oleksid hitt! Aga siis teistsugustest kommidest, kui Mesilase tellimus oli.

Lastel päris hea äriskeem - ema teeb ja nemad müüvad ning jaotavad kasumi laiali :) Tegelikult Mesilase projekt veel algab, tema, nagu ilmselt väga paljud koolilapsed, panustab toidule. Tahab teha kaneelirulle.

Kuidas mu elu esimesed isetehtud körvaröngad önnestusid?

teisipäev, 9. detsember 2025

Vesi+Mesi

Kui ma veel Tallinna preili olin ja riigiasutuses tööl käisin, oli mu parim söbranna ühtlasi ka kolleeg. Tänaseks on mölemal oma pere ja toimetamised, armas söbranna on ta ikka, lihtsalt mitte enam nii lähedased kui tollal.

Ühel peol kuskil x hetkes olin ma enda arvates tulnud hea ideega välja - tema tulevase kaasa nimeks peaks saama Mati Mesi. M.Vesi ja M.Mesi sobivad nii hästi kokku!

Ma tol hetkel ei teadnud, et sönastasin iseenda lähitulevikku ja kui kohtusin härra M.Mesiga, siis ma teda söbrannale küll ei andnud. Söbrannal on endal nüüd väga tore kaaslane ja kaks vahvat poega ka.

Just praegu käisin oma laste koolis käsipalli jöulupeol ja seal on traditsiooniks, et aasta jooksul tehtud vöistluste-laagrite-trennide pildid kuvatakse seinal jooksmas.

Ja mis mu silmad näevad? Öhtu parim hetk oli see, kus Mesilane tervitab kättpidi Vesilast!


 Vesi+ Mesi :)

Pildil küll ei ole söbranna laps, lihtsalt sama perekonnanimega vöistleja. Aga nii lahe, et just see hetk on saadud pildile! Tervitan siinkohal söbrannat ka! 

reede, 28. november 2025

Projekt "Maja" - 130

Nii kaua, kuni möni saba ootab lahendamist (nt elutoas sain seinad köik pahteldatud, lihvitud, krunditud ja värvitud, jesssss! Ja korstnajalad ka!) ja need sabad (ahu istumisosa plaatimine ja parkett) ootavad kellegi teise järel, mida ma ise teha ei saa/oska, siis vötsin ette järgmise projekti (mille sabad saavad jälle jääda abikaasa vöi möne ehitusmehe järel  ootama).

Ilmad on läinud miinusesse ja kuigi elutoas kütame mönusat praksuvat kaminat, siis maja vanas osas vana vene ahju ma praegu kütta ei saa. Tagumises toas on nimelt kuumamüür sisse vajunud. Algas see aastaid tagasi ja vaikselt aasta aastalt, üha enam. Nüüd on tagumises toas ahjuseinas konkreetselt suur auk! Seega, iga kord kui ma vana ahju kütan, siis on toad tossu ja vingu täis. Mis tähendab mitmetunnist tuulutamist ja no summa summarum, ei ole siis kütmisest sugugi kasu, kui uksed-aknad pärani peavad olema. 

Aga ilma kütmata on tsipa jahe. Seega on vaja ai ära remontida. Mötlen pingsalt, kes vöiks seda tööd osata teha ja vaatan vidukil silmi abikaasa (korstnapühkija meister-tase, pottsepp ka mingi tase) suunas. Igatahes sai otsuseks vöetud, et nv hakkame selle ahju parandamise projektiga pihta.

Tuba sahvri ja külalistetoa rollis :)

Seega töstsin siis toa tühjaks. See oli vahepeal saanud sahvri rolli kanda (varasemalt oli selleks meie saun, sest kuskile mujale polnud asju panna). Nüüd viisin taas toiduainete kastid sauna ajutiselt et saaks tagumises toas ahju parandamise ära teha.

Kui tuba oli tühjaks töstetud, vataasin seda seinast kooruvat tapeeti ja mina ei tea, kuida steil, aga minul kogemata läheb alati sörm sinna tapeeti vahele ja siis käriseb pool seina maha. Ja kui pool juba ise kärises, siis vötan selle teise poole ka.


Seejärel viisime Mesilasega diivanvoodi ära meie praegusesse magamistuppa, mis edaspidi saab olema külalistetuba. Ühtlasi, et diivan sinna mahutada, tuli pool magamistuba ka ümber tösta. Saime Mesilasega hakkama!


Kirst oli enne seal, kus nüüd diivan.

Nüüd on muidugi natuke kitsas magamistoas, see kirst on muudkui jalus, samas on ta hea panipaik jälle asjadele. No näis. Me peagi kolime oma voodi ära uude, teise korruse magamistuppa ja alla ilmselt vaatame diivanvoodile lisaks mingi teise voodi ka. Kui külalised tulevad, siis ikka korraga. 

Seejärel asusin ahjus olevat auku koristama. Lahtised kivid ja liiv välja.


Panipaigast töin kohale ka kaminahju ehitusest üle jäänud kivid. Seega on köik ettevalmistused tehtud, et härra abikaasa saaks tulla ja selle augu nüüd täis laduda.


Peale ahju on järgmine samm - piiiiisi-pisikene remont selles toas :) Seinad sirgeks, hallitustörje, kerge krunt ja riiulid. Sellest tuleb sahvri laadne toode, köögiasjade panipaik. Ma olen 12 aastat oodanud sahvrit. Loodetavasti ei pea enam väga palju pikemalt ootama.

Chatgpt versioon minu tulevasest sahvrist:

pühapäev, 23. november 2025

Projekt "Maja" - 128

Pühapäeva hommikupoole juhtus midagi toredat - härra leidis motivatsiooni kontoritoa möbleerimisega tegeleda. Köik vajaminevad osad olid tellitud, minu poolt mööda Eestit taga aetud ja kohale transporditud. Laupäeva hommikul käisin Tartus IKEA paki järel, sest paar mööblieset oli sealt tellida köige otstarbekam, st möödud klappisid ja välimus ka. Terbe laupäevase päeva Mesilane toimetas ülakorrusel, sellal kui me härra abikaasaga hoovi koristasime. Mesilane teatas, et tema paneb mööblit kokku. Ma suhtusin VÄGA suure reservatsiooniga sellesse, sest noh, ma olen ta projekte ennegi näinud :)

Suur oli minu üllatus, kui ma läksin vaatama, et mis ta siis selle mööbliga seal teeb täpsemalt, kui vastus vaatas - kokku pandud mööbel! Möned kohad pidi härra tugevamini kinni keerama, aga pani köik juhendite järgi ilusti kokku. Nii tubli poiss!

See oligi ajendiks, et härra siis pühapäeval annab oma panuse. Mul olid olemas kontoriruumi kirjutuslaua töötasapind (käisin haagisega Tartu külje all ära toomas, kolmekesi, naabripoiss ka abis, punnitasime 4 meetri pikkuse, meetri laiuse ja üle saja kilose tammeplaadi teise korruse aknast sisse. Lisaks leidsin veebist sobivad lauajalad metallist, käisin nendel paar päeva tagasi Tallinnas järel. Müüja ei soostunud neid a la cargoga saatma :( IKEAst sain ka kaks boksi kirjutuslauasahtleid, sest nii pikk lauaplaat vajab lisatoetust ja nüüd sai köik sobima kokku. Härraga käristasime plaadi paika.

Tulemus mulle meeldib ja seda postitust siin kirjutan juba oma mönusas mugavas ja helges kontoritoas, mitte enam köögilaua taga puupingil kügeledes.  


Möned löpetamata asjad muidugi veel on. Paar liistu panemata, sest magamistoa uks ka ootel, et seda paika panna, siis saab liistud panna. Lisaks on tellitud laelambid, mis on juba meie poole teel. Siis saab taaskord ühe toa nö lukku panna. 

Selja taga, teises seinas on dokumendiriiul ja praegu on kahevahel - kas teine riiul veel körvale vöi jätame ruumi lahtikäiva diivani jaoks. Nt kui mingi kord on rohkem söpru külas ja vaja lisa voodikohti.

Kumma sina valiksid? Lisariiul vöi diivan?



neljapäev, 16. oktoober 2025

kas unistused täituvad?

Sattusin siin sauna kohta vanu postitusi otsides sellise aastatetaguse lastetoa inspiratsioonipostituse peale. 

Keegi kuskil on öelnud, et lapsevanematena realiseerime neid unistusi, mis endal lapsena olid, ja ei saa olla rohkem tösi. 

Mesilase toas mul ei önnestunud välja vöidelda salapeidukat. Härra abikaasa hakkas niimoodi vastu vaidlema soojustuse ja keerukuse jm kohta, et andsin löpuks alla. Kahju on küll :(

Aga Mutuka toas ei andnud alla. Sinna tuli salapeidukas ja ongi hästi peidetud ka ;) Ma praegu käin iga päev Mutuka toas ja istun seal natuke. Mulle nii meeldib ta tuba, täiesti fantaasia on lennus ja hingel on hea olla seal. Vöibolla ma natuke suunasin tuba ikka nii, nagu omale oleks lapsena tahtnud. 

Mul on pönev täna vaadata, et mis mulle kümme aastat tagasi meeldis ja mis tänaseks välja tuli. Mina vöin ju unistada ja Pinterestist mötteid alla laadida, aga siis on härra, kes blokib iga unistust ja nöuab realistlik ning praktiline olemist. Igav mees on mul.

kolmapäev, 15. oktoober 2025

Löbus elu lastega

"Have kids, they said!

It'll be fun, they said!"


Üks asi, mis lastega on "tore", on see, et kui ühel on, peab teisel ka olema! Samasugune! Täiesti hulluks ajav kaklus sinna vahele. 

Näiteks sai Mesilane 1-aastaseks saamise sünnipäeval kingituseks oma nimega pildi ja oma nimega suure riidest koti. Aastaid polnud neid kuskile kasutusse panna, kuid nüüd oma tubade saamisega ja asjade voodi alt välja kraamimisega, said needki Mesilase tuppa üle antud. Kohe järgnes söda Mutuka poolt - MIKS minul seda ei ole!!!!

Nii ma siis leiutan ja tegelen sellega, et mölemal oleks ühtemoodi. Jumal hoidku, et ühel on parem vöi suurem!



Seda tänava silti Mesilase nimega olen ma ise näinud. Olen täitsa mitu korda sealt mööda söitma juhtunud, niiet tore on teada, et see on meil Eestis täitsa olemas ja söbranna s. on selle üles pildistanud ning kingituseks mudinud. 

Palju keerulisem on Mutuka nimega. Ma olen lausa korduvalt Google mapsi uurinud, et kas kuskil maailma nurgas oleks selle nimega kohakest. Hetkel ei ole mulle trehvanud. Nii lahendasin asja tänapäevaselt. Lasin AI-l sellise pildi teha. Muidugi sain pölastava suhtumise röömu ja tänu asemel -Mesilasel on PÄRIS, aga minul ei ole päris!!!

Jah, ilmselgelt ma peaks tellima sellise märgi köigepealt, selle tee äärde üles panema, siis pildistama ja selle löpuks seinale panema.  

Mesilase nimega asjade kott sai Mesilase tuppa musta pesu kotiks. Muidugi oli Mutukal ka just sellist nüüd vaja! Ema siis läks ja tellis ömblejalt!!! Kätte talle seda veel ei anna, ilmub maagiliselt jöulukuuse alla kahe kuu pärast. Ja miks ma kohe ei anna? Et siis ei saa mina vingu kuulata, vaid süüdi on jöuluvana, kes sellise töi. Sest disain ju on ometi kooskölastamata.


Muidugi on neid asju veel ja veel, mida olen pidanud klaarima, et mölemal oleks. 

päkapikk on nöutu

Tahan ma vöi ei, aga jöulud lähenevad. Mul oli vaja Jyskist puidust riidepud osta ja jeerum, seal on kuld-kard-kuused-küünlad köik poe vallutanud. Päris hirmus.

Aga veidi etteplaneeriva emana hakkasin vaikselt mötlema päkapikkud epeale. Meie peres veel usutakse ja nii kaua kui usutakse, on meil ka päkapikud liikvel. 

Kui lapsed olid beebimad, siis töi päkapikk neile JUKU poest pisikesi mänguloomi, mis elutruud. Päris rikas päkapikk oli. Siis hakkas härra jorisema, et ei ole neil asju vaja, pane kommi ja sokolaadi. Möned aastad siis oli meessoost varustaja päkapikul ja no tulemusi ravime hambaarstil siiamaani. Ma ei ole üldse kommi pooldaja.  Samas väikseid röömu tegevaid asjakesi mu meelest just vöiks olla. a la paar arilikku, värvipliiatsid jne, aga no aastatega on vildikaid ja pliiatseid kokku kuhjatud siia majja ilma päkapikkudetagi liiga palju. 

Mutukaga on lihtne - ta edev ja kulinad meeldivad, seega olen tihtilugu ostnud Söbralt söbrale poest vöi kirbukatest 0,5-1,50 maksvaid körvakaid, need meeldivad talle väga ja seda vähem minu omi "laenab". Lisaks meeldivad talle kleepsud, eriti Stitch teema ja nipet-näpet veel.

Ja siis läheb raskeks - Mesilane. Ma tean, mis talle meeldivad, aga need pole sugugi ei suuruselt ega hinnaskaalalt korrelatsioonis Mutuka päkapiku varustusgraafikuga - discgolfi kettad, PS5 mängud, meisterdamised jne. Jumala eest, kui raske on talle midagi tillukest röömu tegevat leida.

Kuidas teistel päkapikkudel tänavused plaanid? Aidake välja mind hädast, et jöuaks vaikselt otsida, varuda vöi vajadusel kuskilt tellida. Mida peaks päkapikk 10-aastasele kutile tooma? 

reede, 5. september 2025

Projekt "Maja" - 116 (lastetubade hetkeseis)

Meil on liistud ostetud ja ootamas.

Meil on elektripistikud ja lülitid ostetud ja ootamas.

Meil on lastetubade lambid ostetud ja ootamas.

Meil on lastevoodid olemas ja ootamas kokku panemist. 

Mida ei ole, on härra abikaasa, kes need asjad paika paneks. Ma olen suhteliselt lühikese kannatlikkusega naine, seda enam on imeks pandav, et ma olen suutnud 10 aastat oodata etapiviisiliselt maja valmimist. Nüüd, kus reaalselt on k6ik juba käega katsiutav, pane ainult paika, siis ütleme nii, et mu kannatlikkus on vägagi proovile pandud.

Mutuka tuba praegu:

Aknalauad puudu, kardinapuudest, ruloodest rääkimata.
Eile saime vähemalt kirjutuslaua pakist välja ja kokku pandud.

Mina näen, et kapi k6rvale oleks teist sellist kappi veel vaja, 
mis oleks sahtlitega. Praegusesse kappi mahuvad vaid preili kleidid,
muud riided ka vaja paigutada kappi.
Härra ei ole kapiga n6us, tema arvab, et peaks tulema kummut.
See jällegi koormaks toa liiga ära,
sest ei mahu voodi ja praeguse kapi vahele.
Lisaks, kui panna kummut teise seina, varjaks ära fototapeedi.

Mesilase tuba praegu:

Mesilasele tuleb suur voodi, 160x200.
See tuleb maakaardi alla.

Selle riiulikapi k6rvale vasakule tuleb suur riidekapp.
Kapp olemas, vajab veel transporti meie juurde.

Mesilase toas on tume mööbel ja Mutukal hele. Ei tahtnud lastele üks ühele ühesugust mööblit. Toad on ka erinevate m66tude ja kujundusega, seega ka isikupärasemad. Lisaks jätkan oma stiili - kas isetehtud v6i taaskasutatud asjad. Mutuka kirjutuslaud oli küll uhiuus ja lausa originaal kinnises pakendis, küll aga ostsime selle järelturult. Kellelgi oli seisma jäänud.

Siseuksed ka tellitud, saame kätte nädala pärast. Tegelikult vahet pole, millal kätte saame. Küsimus on ette panemises, mida on näha juuresolevalt pildilt, et v6tab aega üks kuni mitu aastat. 

Teeme siis pakkumisi - millal saab meie kodu valmis ja saame soolaleivapidu teha?

Sest on ju veel ka kontor, meie magamistuba ja allkorrusel kaminatuba+ garderoob + tehnoruum.

Mitu aastat siis läheb veel?

neljapäev, 28. august 2025

inventuuri päev

Kooli alguse lähenemine on toonud lastes esile taas vinguviiuli noodid - küll pole vihikuid, küll pole pükse, et kooli minna. Selleks, et isis poodlemine ette v6tta, panin lapsed k6igepealt oma kappe koristama. Nende kapid ja sahtlid on triiki riideid täis, sahtlid-uksed kinni ei lähe.

töö oli kiire ja p6hjalik. Kumbki pidi k6ik riided selga proovima ja mulle ette näitama ning vastama gestaapo-küsitlusele:

- kas on paras, suur v6i väike seljas?

- kas on plekke peal, mis pesus maha ei tule?

- kas sulle meeldib see riideese?

- kas sa päriselt kannad seda? 


Kui selgus, et riideese on paras, puhas ja meeldib ka, voltisin ilusti kokku ja läks sahtlisse-kappi. Kui oli erroreid v6i ei meeldinud, läks äraandmisele minevate riiete kotti. 

Peale suurt tööd olid kapid m6lemil üle poole v6rra tühjemad ja kenasti suletavad taas. Arvestamata muidugi asjaolu, et kolmandik riideid visati vahepeal pesukorvi.

Seejärel tuli boonusring. T6in välja panipaigast hoiult kottideviisi jalatseid ja riidekotte, mida nii vanaema kui s6brad-tuttavad on toonud ja mis on suured sel ajal olnud. Vaatasime ka kriitilise pilguga k6ik need varud üle, lisaks ka muud olemasolevad jalatsid.

Üle m6istuse suurt rahulolu pakkus nende suurte kottide majast välja viimine. Et sai palju korda tehtud ja ruumi juurde ning ebavajalikuks muutunud riiete ära sorteerimine. Mis korralikud, aga lastele lihtsalt ei meeldinud v6i väikseks jäänud, said antud edasi järgmisele ringile. Nagu paljud neist meilegi olid j6udnud. Mul pole mingit valehäbi sellega seoses, vastupidi teeb just r66mu taaskasutus ning tarbimise vähendamine. Ma käin ise hea meelega Tartus oma lemmikutes teiseringipoodides ja täiendan oma garderoobi. Juba ammu ei ole poodidest leidnud midagi huvitavat vi siis on riidekvaliteet olnud halb, et lihtsalt ei kutsu ostma.

Sellest laste inventuurist sündis nimekiri, mis puudu on ja mida lihtsalt tahaks uue kooliaasta puhul. Seejärel läksime Tartusse poodlema, raha kulus 100€ tunnis. K6igepealt oli Mesilasel VÄGA vaja baggies'i. Need on alt laiad teksad. 30€ paar ja soovis nii heledaid kui tumedaid pükse. Lisandus püksirihm, sest ta on mul pikk kilu, kellel miski seljas ei püsi. 100 eurot tehtud.

Mutuka inventuur näitas, et tal on rohkelt kleite, seelikuid ja m6ned püksid, saab täiesti hakkama. Küll aga on vajaka spordiriietest. SportsDirectis oli kohe ukse ette t6stetud stangede viisi laste spordiriideid allahinnatud hindadega. Leidsime sealt nii lühikesed kui pikad retuusid ja särgid Mutukale. Lisandus trikoo, sest sel hooajal tuleb talle ujumistunnid ja vaja viisakat supluskostüümi. Soojad välidressid juurde ja 100€ jälle täis. Härra vaatas suurte silmadega, et kuidas nii suur arve. Ta nimelt ei olnud Mesilase püksiostu juures ja on mul üldse elukauge nagu ma vaatan. Harisin teda asjaoludest ja hindadest ja läks ja maksis.

Jäänud on veel Mutukale viisakamad kingad leida ning Mesilasele välisspordijalatsid. V6in lapsed kooli saata. Kuidas teil? Lapsed kooliks valmis?

neljapäev, 14. august 2025

Tere, kool! Tere, maiäääässss.

Uus kooliaasta pole veel alanudki, kui ma juba olen saagi käima tõmbamas.

Nimelt saabus direktorilt kiri, et nüüd 1.septembrist algavad tunnid senise 8.05 asemel kell 9.00. Ma saan aru, et see on üleriigiliselt nii otsustatud, et lapsed saaksid hommikuti rohkem puhata ja mis kõik?

Aga üleriigiliselt unustati ära 

- muuta ühistranspordi kellaajad kooliajaga vastavaks;

- muuta ära lastevanemate tööaja algus ka kooliajaga vastavaks.


Oi, kuidas ma lähen jälle kurjaks, isegi seda siia trükkides praegu. Minu lapsed peavad jätkuvalt kell 6.30 ärkama, et kell 7.30 bussile jõuda, et siis rõõmsalt koolimajas tund aega passida, kuni Alatskivi alevikus elavad paarkümmend last end saaksid rahulikult välja magada ja 9ks kooli tulla. Kõik teised maapiirkonna lapsed tulevad bussidega ikka kl 8ks kooli.

Direktori kirjas oli, et need hommikused tund aega saab kasutada järelvastamisteks, kord kuus mingi huviringi tunni tegemiseks või millekski kolmandaks. Vau, kui tore. Et kõik meie kooli lapsed on lihtsalt nii lollid, et aina, viis hommikut nädalas vastavad aineid järgi?

Ja ei, ma ei hakka oma lapsi vedama taaskord autoga Alatskivile, seda tegin ma 6+ aastat lasteaeda lapsi viies. Ja kujutate ette, ma olen ka see lapsevanem, kes peab hommikul tööle minema. Lastevaba aeg on mul piiratud ja tegelikult on alates kl 8 mul kõik minutid loetud, mil ma saan arvutis tööasju teha või ka gruppe vastu võtta. Tartu suunalt tulles on nt õppereisi gruppidel alati esimene peatus meie juures, mis tähendab, et enamasti on mul grupid kl 9 või 9.30 hommikul ja kuna mul on vaja min 1h ettevalmistusaega, siis tähendab, et kl 8 peaksin olema ma tööpostil. Mitte ei saa lapsi kooli sõidutada.

Kindlasti hakkab koolist tulema mingi vallabussi jutt (praegu liinibuss on ajastatud kooli jõudma), millega võib sama targalt tagurpidi uksest välja minna. Lapsed tavaliselt tulevad koolist vallabussiga ja no kord nädalas, vahel ka rohkem, tuleb teade eelmise päeva õhtul, et homme vallabuss ei sõida, tulge palun lastele järele. Kõik need lapsevanemad, kes Tartus või mujal tööl käivad, rõõmustavad alati!

On tulemas jällegi huvitav kooliaasta. Tunnid muudeti ka 80 minuti pikkusteks, niiet saame näha neid lapsi, kes suudavad keskenduda nii pikalt ja süvitsi teemasse minna nagu HaridusMin ja tore koolipere loodavad. Ootan juba neid kirju, kuidas mu lapsed ei ole hommikuti tundide algust oodates vaikselt, tegid mingit pahandust vms. Sest olgem ausad, terve hunnik järelvalveta lapsi kl 8 koolimajas tunniks ajaks chillimas, siit hakkab pahandusi, käskkirju ja noomitusi sadama.

Nii rõõmsaks teeb juba ette ära!

laupäev, 14. juuni 2025

Sibulatee õuemüügipäev

Kutsusime ellu esimese Sibulatee õuemüügipäeva.

Idee sai alguse välismaal üsna levinud garage sale'idest, kus maja ette, hoovile vm on välja toodud hunnik asju, mis pererahval üle jäänud ja millele ostjaid otsitakse. 

Seekord oli Mesi tare hoovil ka õuemüük avatud ja tegelejateks olid meil Mesilane ja Mutukas. Ise nad sorteerisid kappe ja mänguasju, mida neil enam vaja ei ole. Sekka minu poolt natuke köögitarvikuid jm kraami. Lapsed tahtsid ise osa võtta ja leidsin, et sel juul ka ise tegelevad ja vastutavad. 

Huvi oli leigemapoolne. Kas ei olnud inimestel huvi sellise kontseptsiooni vastu, pigem käiakse laatadel, kus 100+ müüjat rivis ja siis paar asja päeva lõpuks ikka näppu jääb?

Või ei viitsitud kõiki kohti läbi sõita? Meil oli kokku 29 hoovi osalemas üle Sibulatee.

Lastele oli hea kogemus minu meelest siiski - et raha ei tulegi kergelt, vaid peab panustama. Kõik päevad ei ole vennad ja kõik üritused ei ole rahvaspordipäevad.

neljapäev, 22. mai 2025

Ilusa naeratuse nimel

See oli üle 3 aasta tagasi, kui järjekordsel hambaarstivisiidil (sest Mesilasel oli tihtilugu hambavalu, mis selgus, oli jälle uus hambaauk), kui hambaarst teatas, et ta soovitab minna ortodondile Mesilasega. Nii möödaminnes mainis.

Panin siis lapse järjekorda, see oli 3 aastat pikk!!!

Jõhker!

Umbes 1,5a hiljem saabus telefonikõne - meil vabanes aeg ja kas soovite Mesilasega ortodontia vastuvõtule tulla? Soovisin ja läksime. Sain seal kabinetis hirmsasti riielda, et Mesilase lõualuu on viltu ja jah, väga ortodontia teema ning olukord on ajatundlik - tuleb kiiresti tegutseda. Aga lapse hambad on auke täis ja nii nad ei hakka midagi ravima. Minge tehke lapse hambad korda.

See võttis meil aega 1,5 aastat. Kord kuus võttis hambaarst meid vastu ja igakord eemaldas ühe katkise hamba. Kuni ühel päeval tõmbas ta välja Mesilase viimase piimahamba ja jäävhambad olid ka kõik ravitud. Panin uue aja ortodontiasse ja sain uuesti riielda kohapeal. Et ma ju ütlesin, et ajatundlik ja tuleb kiiresti tegutseda. Et kasvõi kõik hambad oleks korraga pidanud välja tõmbama, sain seal kabinetis teada. 

Siis millegipärast enam kiire ei olnud. Iga kuramuse visiidi jaoks oli eraldi aeg vaja kokku leppida, mis võttis jälle ca 2 nädalat ootamist - röntgenipilt; diagnostika, raviplaani koostamine, nina-kurgu-kõrvaarst vahepeale, hambajäljendi võtmine ja siis lõpuks, ravi alustamine.

Mesilane lootis breketeid saada. Ma ei tea, miks ta neid nii tuusaks pidas, aga breketeid talle ei määratud, vaid teatati, et hiljaks oleme jäänud. Breketeid oleks talle pandud kuni 10a saamiseni. Õnnetul kombel on Mesilane 10a ja 3 kuud vana. Seega on tal nüüd traadid ja plaat suus, mille külge ööseks kinnitab kummirõngastega aparaadi, mis tal näos kinni on ja mis lõualuid painutab. Ma ei tea, kuidas mu esiklaps üldse magada saab, sest õhtumusi me teha ei saa, kui tal aparaat kinnitatud juba on. Hambapesu sai ta ka palju põhjalikumaks ja vähemalt praegu ta on väga hoolas. Eks arsti jutt igemepõletikust ja 100€ trahvist, kui ravist ei hoolita, kohutas lapse ära. 

Igatahes, mõneks ajaks ehk on nüüd need pidevad hambaarsti visiidid ja e-kooli märgitud puudumised "Mesilane on hambaarstil" nüüd pausil. Ravib, painutab ja peseb usinalt hambaid.


S-i susitab nüüd ka, sest ega ei ole lihtne rääkida selgelt, kui on mingid asjad suus. Mitte ei taha lapse üle naerda, aga natuke meenus üks vana Kreisiraadio škets.

Minul endal olid põhikooli ajal hambaklambrid. Seega natuke samastun lapsega, et mis ta tunneb ja kuidas hambad valutavad suus. Aga teame mõlemad, et on vaja ära teha ja vastu pidada.

kolmapäev, 9. aprill 2025

FRÄNK

Käisime pojaga täna kahekesi linnapäeval. Eks oli muudki asjatoimetusi, aga olin lubanud pojaga kahekesi kinno minna ja nii me "Fränki" vaatama läksime.

Ma ei mäleta, et ma oleks nii emotsionaalne olnud Eesti filmi varem vaadates. Jah, "Tõde ja õigus" oli hea. Jah, "Mandariinid" oli hea, samuti meeldis mulle väga Juhan Liivi film ja ka Marko Raati "Biwa järve 8 nägu". Viimane tekitas pikka diskussiooni ja detailide läbi analüüsimist, aga mitte sellist pisaratevoolu nagu nüüd Fränk.

Pmst poole filmi ajast poeg mul sosistas, et "emme, ära nuta". Teise poole ajast tahtsin ma Mesilast lihtsalt hoida ja kallistada ja et tema mitte kunagi mitte ühtegi sellist situatsiooni elus ei peaks läbi tegema kui Paul. Või Jasper. Veel hullem kui Juss või Fränk. 

Pärast autos me rääkisime. Selgitasin, miks ma nutsin. Uurisin, mis tema arvab. Arutasime, millised olid Pauli valed ja õiged otsused elus.Tunde hiljem tuli Mesilane mu juurde, et emme, mul on ikka veel see või teine stseen silme ees. Ta sees kerib see film veel pikka aega. Minu sees ilmselt ka.

Ma mäletan, kui olin ise umbes 11-12-aastane ja vanemad teatasid ühel õhtul, et ma võin nendega koos üht hilist filmi telekast vaadata. Ma kahjuks ei mäleta nime enam, aga sisu ja kaadrid on selgelt silme ees. Alaealine tüdruk, kes kodust ära jooksis (või välja heideti) sattus kokku halba kuulutava kaadriga. millises peldikus nad elasid, narkootikume süstisid, mis elu see oli ja mis järjest hullematesse olukordadesse vajusid muudkui valesid otsuseid tehes. Tollel filmil ei olnud õnnelikku lõppu nagu "Fränkil". 

See on minu sees elanud filmi nägemisest saadik ja ma olen alati teadnud, millist elu ma endale ei taha.

Ma natuke loodan, et Fränk saadab mu Mesilast ka eluteel ja aitab mõningates situatsioonides õigeid valikuid teha. Kasvõi helistada emale (mulle), mis iganes kell mis iganes olukorras.

Aga "parim" kommentaar tuli Mesilaselt autos peale filmi vaatamist: "Ma ei õppinud ühtegi uut ropendus-sõna."

esmaspäev, 3. veebruar 2025

KÜMME AASTAT!

KÜMME AASTAT tagasi sai teoks mu üks suurimaid unistusi - ma sain emaks!

Täna on mu pisinunnu Mesilase esimene juubel! Ta on asjalik ja mõistlik, kaastundlik ja abivalmis, iseseisev ja tubli spordipoiss. Ma olen ka varem kirjutanud, kui uhke ema ma olen, et mu poja on nii tubli laps oma ägedate hobide, maailmapildi ja tegemistega!

See teekond pole koguaeg lihtne olnud, miks muidu ma peast juba hall olen ja pidevalt kahte kaklejat siin kodus lahutama ja lohutama pean. Aga ma ei vahetaks seda teekonda mitte millegi vastu, sest need kaks röövlit tegid meie majast (st vaata remondipostituste #, see on projekt "Maja") KODU!

Sündis Mesilane siia ilma kell 22:24 õhtul 4628-grammisena ja 56 cm pikkusena. Täna hommikul mõõtsime ta pikkuseks 153 cm (mis on ainult 20 cm lühem minust), jalanumber juba on minu omast suurem (41 vs minu jalg suurusega 40) ja pelgan, et varsti on ta juba minust pikemaks kasvanud. Nagu naabrinaisega muigasime, tema kaksikud poisid on juba temast pikemad ja no kuidas sa riidled niimoodi lastega, kui pead alt üles vaatama lapsele.

Kaugel see aeg enam minulgi on?

Siin on minu mõnetunni vanune Mesilane:


Ja 10-aastane volask :)

Siin ta on, minu Mesilane!

neljapäev, 16. jaanuar 2025

Harjutused iseseisvaks eluks

Alles Eveliis blogis emaks olemise keerulisest logistikast, kui nätaki! sain täpselt samasuguse hoobi ise ka. Ja ka mul ei ole see esimest korda. 

Eelmisel aastal sain "toreda" kogemuse, kui kätte jõudis minu ja härra sünnipäevareis, kui läksime kahekesi Islandile. Nii nädal enne väljalendu saabusid koolist kirjad, et x kuupäeval toimub tantsupeo tarbeks ettetantsimine Tartus. Buss see ja see välju sellel kellaajal jne. Lugesin seda kirja, huuled kriipsuks tõmbunult, sest just samal ajal pidime olema me lennukis, telefonimaailmast välja lülitatud. Reisiplaanid ja piletid olid pool aastat ette ostetud/tehtud.

Lapsed olid samaks ajaks Tartusse vanaema juurde plaanitud. Variant oli, et Mesilane sõidab Boltiga Tartus ettetantsimise kohta. Vanaema ise ei saanud viia, sest tal olid omad kokkulepped ja kohustused samal ajal. Seega sain appi Tartus elava sõbranna, kes Mesilasele Bolti kutsus väljasõiduks ja tagasisõiduks ka. Mesilane sai käidud, ettetantsitud ja tantsupeole ka esinema!

Nüüd eile - on teada, et meil on härra abikaasaga tulemas väike kahekesi olemise aeg Veneetsias peagi. Laste jaoks on korraldatud hoidjad (naabrid). Saabus kiri treenerilt, et MUIDUGI on Mesilase spordivõistlused just samal päeval, kui me ära oleme. Seekord nõudega, et kooli poolt Põlvasse transporti ei toimu ja vanemad ise peavad transportima. Kui mul juba juuksed hallid ei oleks, siis sellest nad läheksid. Andsin Mesilasele teada, et no mind ei ole, kes teda hommikul ärataks, kontrolliks riideid-varustust, valmistaks ampsud kaasa, vajadusel transpordiks kuhu vaja jne. Et äkki ta siis seekord ei lähe võistlustele, sest lisaks on ta ammuoodatud sõbrad ka siin samal nädalavahetusel oma maamajas ja tähistavad sünnipäeva. Niiet tal oleks tegemist omajagu niigi. Mesilane läks ahastusse, sest "ma olen neil kõige parem mängija, nad ei saa ilma minuta hakkama ju!!! Ja ma tahan minna!"

Kui Eveliis on superema, kes käib kõik lapse trennid, proovid, kutsed läbi ja hängib aega parajaks teha, viib last igale poole, siis mina selline ema ei ole. Ma olen Mesilasega teinud juba ammu kokkuleppe, et kui tema tahab kuskile minna, siis ta korraldab selle ise. Uurib ühistranspordi aegu, analüüsib, kas ajaliselt jõuab, kui mitme bussiga vaja liikuda jne. Sest enamasti on meil kogu aeg (eriti nädalavahetustel) tööd vaja teha külalistega ega saa sõita ühest valla otsast teise muudkui. Ja Mesilane on tõestanud, et ta suudab ise läbirääkida (ma ei pea helistama kümnele emale ja neilt luba küsima Mesilase jaoks), plaani teha, kellaaegasid vaadata, bussidega liigelda valla piires ja vajadusel ka Tartusse. Nõue on, et peab mulle alati teada andma ja minult luba küsima.

Eks erroreid on ka tulnud ette. Nt et ei teadnud ta vahet teha bussiaegade märgistustes, et mis see tähendab, kui buss sõidab ainult tööpäevadel või ainult pühadel. Muidugi ma lähen lapsele siis järgi, selgitan ka, kuidas viga tekkis ja ta õpib sellest, et edaspidi paremini otsuseid teha. Paar korda on jäänud koolist tulles bussist maha. Siis on plaan b oodata järgmist bussi, mis võibolla tuleb paari tunni pärast alles. aga eks neid õppetunde on ka vaja, kui ei oska aega hinnata ega kella vaadata. 

Mesilase üle olen ma ses osas küll hästi uhke. Saab iseseisvalt hakkama, ei pabla suhelda inimestega või neilt küsida (nt kas o õige buss jne), alati saab mulle helistada. Aga vabatahtlikult ma ei hakka lapsele autojuhiks. Esmajärjekorras nõuan ma, et vaataks järgi iseseisvad lahendused. 

Mis siis saab selle lapse spordivõistlusega? Tegi ise plaani, et läheb sõbra vanematega. Ise peab uurima, kas nad saavad ta kaasa võtta ning kokku leppima kellaaegades. Ma saan omalt poolt helistada, et ta õigel ajal üles ärkaks.  Edasi on iseseisva elu tuleproov. Kas on õiged asjad kaasa pakitud, snäki jaoks taskuraha mitte ette ära laristatud jne? Eks me õpime mõlemad.

teisipäev, 31. detsember 2024

2024

Tagasivaade 2024. aastale!

Jaanuar

Aasta algas meil Ussipesas ja Laulasmaa Spas, sealt edasi Oiule Mareki sünnipäevale. Jaanuar oli meeleolukas sõpradega olemise kuu, mis kuu teises pooles läks üle tempokaks töö tegemiseks.


Tartu 2024 läks lahti, mille raames tuli meile küll palju-palju ajakirjanikke. 

Selle peale tuli sõbralt tabav kommentaar:
"Tavaliselt Marko on telekas (või lehes) nendel kordadel,
-kui järv läheb jäässe,
-kui järv on jääs,
-kui järvelt jää ära läheb ja
-kui järvel pole jääd!"

---

Kolme valla koostöös tegime taliteede matkasid Emajõe suursoosse. Neid saab ka sel talvel, kui järv ja soo jäässe lähevad.

Veebruar

Veebruari koha pealt oleks nau must auk :) Ei mäleta, kuidas see möödus. 

Sürreaalne jää.
Julgeksid jääle minna kõndima?


Meeles on 24.veebruar, mis sel aastal oli Pöörase Öösöömingu toimumise ajaks. Võtsime osa ja jää asemel pidime tegema pop-up resto Mesi tare hoovil, kuna vihma sadas ning jää oli vett täis. Lisak soli parkla ning hoov paras poriauk, aga see oli niimoodi kõikides hoovides. Aastad ei ole vennad :)

Küll aga oli minu suurtele ettevalmistuste ning tohutu abikäteväe kiuste külalisi vähe. Tähendab, külalisi jagus hoovile hulga, aga pop-up restoranide kontsentratsioon Varnjas oli liiga tihe (4 osalejat) ,seeg ainimesed söövad ühes kohas kõhu täis, teistes kohtades käiakse niisama chillimas. Selle ürituse järel otsustasin, et mulle aitab. Miks ma pean lollimoodi vaeva nägema ,et pärast toit hapuks läheks. Suvistel üritustel enam osa ei võtnud, nautisime ilma, seltskonda ja käisime ise söömas.


Märts

Hõikan pojale sajaviiendat asja, mida maast üles korjata enda järel; ust, mida sulgeda, tuld, mida kustutada jne, mis on kõik ta enda poolt vedelema, avali või põlema jäetud eksole.
Mesilane (9a) kommenteerib endamisi: "Emme on deemon! Ta NÄEB IGALE POOLE!"

---

Tegime taaskord Sibulatee saunafESTi üritust.



---

Pakun lapsele vahepalaks moosisaia süüa. Laps neelab nagu näljane ühe ampsuga kõik alla ja siis pöörab pilgu moosipurgile:

Mesilane (9a) ahastavalt: "Sa andsid mingi VANA MOOSI mulle!!! 2023?!?!?!"

---

Märtsis kutsuti kinno! Esilinastus Marko Raati film "Biwa järve 8 nägu", kus olime Lendava Laeva rahvaga nii taustanäitlejad, kui andsime ka omalt poolt asukohtade kaardistamisel nõu ja infot. Seega saime Tallinnas käia, end turistina tunda Rotermanni kvartalis ja head filmi vaadata. See oli kindlasti film paljude kihtide ja sümbolitega, mis pidi settima. 

Härra astus saalist välja, kommenteeride omavahel, et mis pask see oli.

3h hiljem koju jõudes, kus olime terve autosõidutee Tuuli ja Martiniga kõike üksipulgi analüüsinud, postitas härra abikaasa FBs: "Minge vaatama, nii hea film!"

:) Tal oli subtiitreid vaja.


Lihavõtted tulid sel aastal teisiti. Järjepanu koorusid meil pisitibud ja pardipojad, niiet lapsed muudkui nunnutasid ja poputasid neid sulepalle. Armsad olid nad tõesti!

Tundus aeg kodu kevadisele lainele sättida.
Jäin ootama ülejäänud pere reaktsioone (kõik saabusid ükshaaval tuppa).
Härra abikaasa (peale suunavaid küsimusi, et mis meil täna teisiti on?): "Uus laudlina."
Mesilane: "Uus laudlina. Ja kommikauss on teise koha peal."
Mutukas elavalt: "Ooooo, lihavõtted!"
Ma olen siiani aru saanud, et ülejäänud pere ei märka kodus ei purusid, maas vedelevaid asju, lohakile jäetud riideid, kortsu joostud vaipa, mittemidagi ühesõnaga. Aga eksperimendi tulemusena selgus, et nad näevad uut laudlina. Müstiline.

Facebookis pildi alla Liina kommenteeris nii vahvalt: Ja mitte keegi ei märka elusat tibu laua peal :) No see oli sel ajal meie pres väga tavaline nähtus, et tibud-pardid toas ringi paterdasid.

---

Märtsis jõudis ka kätte see aeg - nooremad võtavad rolli üle!
Mesilase-poiss 22.märtsil koolihommikul Kanal2 Telehommikus otse-eetris.

Mille üle ma olen eriti uhke:
- ta oli valmis minema telekasse.
- ta sõitis üksinda bussiga Tartust Tallinnasse, ööbis seal sõprade juures ja varahommikul "läks tööle."
- pärast tele-eetrit sõitis iseseisvalt bussiga Tartusse tagasi.
- ta ei põdenud kordagi, et ema-isa ei ole kaasas, rääkis asjalikult.
- mul juhtumisi oli samas meeskonnas kaadri taga paar tuttavat, kes kirjutasid messengeris, et kas sinu poeg? Seepeale andis edasi võttemeeskonna kiitused, et kui tublisti ise hakkama sai!

Kui ta järgmisel koolipäeval tundi läks, selgus koolis, et õpetaja (kellele ma olin e-koolis teavituse saatnud, et Mesilane puudun tele-eetris olemise tõttu) oli klassis teleka tööle pannud ja kõik koos nad vaatasid saadet. Uhke tunne, väga uhke emalõvi tunne!



---

Hommikul Retro FM eetris räägiti lätlaste ja leedukate seas läbi viidud uuringust, kui mitu korda elu jooksul inimesed on kolinud. Lugesime ka enda kolimised üle. Minul on 18. elukoht ning selgus, et härra abikaasa on keskmine lätlane (5x kolinud).
Kuidas sul lood on?

---

Märts lõppes kiire põikega Riiga, kus tegime lastega lihavõtte nädalavahetuse.



Aprill

Aprilli alguses kohe läksime härra abikaasaga Islandile meie sünnipäevi tähistama. Viisaprill möödus seekord lennukis ja Reykjavikis.

Ja island on imeline! Ma tean, et mu reisiblogis on miljon pilti Islandis ja osa tilkus siia postitusse ka, aga lihtsalt pean ültmea - kuigi KÕIK mu 2024 reisid olid ägedad ja reisikaaslased lemmikud inimesed maailmas, siis ISLAND jäi neist kõigist nii sügavale südamesse ja jääb sinna pikaks ajaks. Minu TOP3 lemmikriik absoluutselt (ja ära küsi riiide järjestust,kõik nad on nii erinevad... TOP3 kohtadel 1-3 võrdselt on Austraalia, Gruusia, Island).

Me nägime väga palju Islandit:

✅ Kosed
✅ Vulkaanid
✅ Liustikud
✅ Kuumaveeallikad
✅ Geisrid
✅ Beach-life / Atlandi ookean /mustaliivarannad
✅ Laavaväljad
✅ Mätas-majad
✅ Ekstreemne ilm
✅ Vaalad
✅ Islandi hobused
✅ Põhjapõdrad
✅ Lambad
✅ Mudavulkaanid
✅ Fjordid
✅ Jääkoopad
✅ Muuseumid
Ja seal on veel ja veel nii palju näha! Imeline Island
Reykjavik viisaprillil


Peale Islandi puhkust oli raske end jälle joonele sättida. Kuidagi on nii, et kas rügaks ainult tööd või ainult reisiks ja puhkaks. Üleminek ühelt teisele on viimasel ajal raske.


Aprilli lõpus hakkasid ilma korraks soojemaks minema, võtsin ette kiiresti terrassi aknaseina värvimise. See jäi siiski pooleli, sest värv sai otsa ja järgmisel päeval jälle sadas. Ja sellest järgmisel sadas ja ka ülejärgmisel päeval sadas.
Lõpuks tuli päike ja soojakraad ning valmis ta saigi.


Kuu lõpus korraldsime taas Varnja kalalaata siin meie külas ja 30.aprill on meil külas traditsiooniliseks muutunud Narnja aktsioon. 

Mai

Maikuus olid ilmad lõpuks nii palju head juba, et sain alustada oma kevadiste värskendus- ja remonditöödega. Alustasin Kõda värvimisega, siis Mesi tare teise korruse korstnajalg. Mesi tare terrassi õlitamine, kodus terrassi õlitamine, kõik Mesi tare paadisillad, MesiSpa õues istumise tooid, muu välimööbel, kõik sai taas üle võõbatud, et ilmastikukindlust säilitada. Kõik on ka blogisse jooksvalt kirja saanud.



Oo, aga maikuu kõige erilisem hetk oli meeletu virmaliste mäng taevas! Ma soovisin Islandile minna just virmaliste pärast, midagi korraks ka nägin ,aga ütleme nii, et Islandil on päevalgi õues jahe ja tuuline olla, saati siis öösel, kui magus uni murrab sooja teki all.
Aga oma koduaknast nägin sellist mängu, mida pole eales näinud:

Veel värvimistöid. Kõik paadimajad käisin väljast üle ja 3 tk seest värskendatud. alumine pilt klassikaline vaade minu autosse, kui mul on "hoog peal".


Maikuus sai veedetud ka tore nädalavahetus sõpradega Tartus.


Mai lõppu jäi üks karm väljakutse - toitlustada Kaitseliidu õppust. ellu jäin, aga rohkem ei soovi, aitäh! Poistele nende poistemängud meeldivad, mina ei pea samal ajal köögis olema siiski.
Ja Mesi tares toimunud lahingu tulemusel jäi muru sisse meeletu kogus padrunikestasid. Neid ma leidsin terve suve muudkui veel. 



Ja üks ajastu sai läbi. Pesamuna Mutukas lõpetas lasteaia!




Juuni

Kõige esimene Kodavere laalopidu toimus juuni alguses! Ja see oli nii võrratu üritus. Nii ehe, nii armas ja südamlik, hingega tehtud meie oma laste ja sõprade poolt. Mutukas esines kahe lauluga ja kõik oli ilus. Sõnadesse mitte pandav!


Juuni üks olulisemaid märksõnasid toimetuste vallast on Mesi tare peamaja värskendamine. Väga palju sai ära tehtud ja maja nagu uhiuue ilme saanud. Ma siiamaani olen nii rahul tulemusega ja käin uhkelt ise maja imetlemas. Näen, kui palju vaveva nägime ja kui ilus sai. 


Saunas käisime ka! Ja saunas käisime ka siis, kui eestlased püstitasid Guinessi rekordi! 
Meie panus rekordisse:


---

Maasikal käisin!

Sõidame lastega maasikapõllult kodu poole ja lapsed vitsutavad tagaistmel maasikaid süüa. Peale 6ndat maasikat:
Mesilane, 9a: "Ma rohkem ei jaksa..."
Mutukas, 7a elutargalt: "Aga sa tahaksid!"
Minu suhe maasikatega 7 sõnaga kokku võetud



---
Ave Nahkur maalis Samovarimajja eriti ägeda meiekülaeitede pildi ja tõi selle isiklikult ka kohale! 
Nüüd kaunistab see meil koridorist tuppa astumisel ukse kohal asuvat nurgakest.



Jaanipäev möödus sõpradega ja suuremate vahejuhtumiteta! Kutsusin küll naaberkülas pääste välja, sest taamal tõusis must paks suitsusammas üles ja valgus paksu musta uduna Peipsile. Selgus, et siiski lõke, kus ilmselt oloi palju toredaid asju sees. Aga parem karta kui kahetseda.

---

Käisime jaanipäevapeol Kaudal Terminaatorit kuulamas. Mõned päevad hiljem tuleb autoraadiost Termika "Muinasjutumets" ja Mutukas, laulu ära tundes, teatab elevusega: "Emme! See laul on raadiosse pandud! Ja ilma inimeste karjumiseta!!!"

Kohe peale jaanipäeva, 25.juunil, juhtus väga raske õnnetus me külas. Minu mõlemad lapsed oli sündmuse juures ja Mutukas sai teise lapse elu päästes ka põletada. Paranes õnneks ilusti ja on krips-kraps edasi. Vigane saanud poiss veetis nädalaid haiglas, kus tal võeti jalgadelt naka ja siirdati põlenud kätele. Kahjuks kaotas ta ka ühe parema käe sõrme õnnetuse tagajärjel. aga on elu ja tervise juures, käib koolis ja jätkab endaks olemist.

Kui valu rohtude mõju alla sai,
oli naeratus preili huulil tagasi.


Juuli

Oo, juuli oli tore kuu! Lapsed käisid laagrites!!! 

Ja see oli mõnus mulle, kes ma suvel nagu orav rattas ringi lasen tööd teha, ja lastele ka, kes muidu igavlesid, aga said laagrites ägedaid kogemusi, vabadust ja sõpradega aega veeta.

Vee-elu nautisime ka mõnuga. Toimus Sisevete festival, 

mis läks Peipsilt Emajõge pidi Võrtsjärvele üle ja see on sellepärast nii äge, et see on üks üritus, millega meie Peipsi ääres osa võtta saame ja smaamoodi Eveliis Oiul! Niiet muidugi läksime me Oiule nende päeva nautima, saime PADUVIHMA! Raju valang just siis, kui kontsert algas.

Aga õhtuks, naabersadamas Dagö ajaks oli sadu lõppenud ja seal me ka tantsisime.

Lapsed möllasid kümblustünnis, neid kontsert suurt ei huvitanud.

Juulis jätkusid ehitusprojektid. Valmis sai uus välitualett ja üles vuntsitud teised kaks. Samuti sai viimistletud peamaja otsasein.



Sotsmeedia kihas juulis avatud Taagepera lossi Alice'i imedemaast ja ma teadsin, et ma tahan ka minna seda vaatama. Nii klapitasimegi härra abikaasaga oma pulma-aastapäevaks 1 vaba õhtu-päeva ja sõitsime vaatama. Imeilus! Tõesti suvine pärl, mida külastada.



Jõudsin uneajast ühel juulikuu hommikul ka murakal käia. Väga saagikas käik ei olnud, aga maitse sain suhu! Õnnestus rappa minna ainult sel põhjusel, et lapsed olid laagrites ja mees õppusel .Mul vaba voli :)



Punkti pani juulikuule traditsiooniline sõpradega koosolemise nädalavahetus! Sel korral olid ainult kõige vapramad kohal ehk Mari-Allani pere, aga see sobis hästi, sest vastu sai võetud häälteenamusega (poolthääli 7, vastuhääli 0) seadus, et edaspidi kujunebki Peipsi viikend suvereisi sissejuhatuseks. Nii me pühapäeva pealelõunal autoreisile Leetu suundusimegi!



Reisi juhatas sisse raju vihm ja torm :)


Leedu reis algas juuli viimastel päevadel, mil sai üle vaadatud Vilnius, Druškininkai ja Kaunas.
Vilniuse illusioonide muuseum
Druškininkai
Kaunas

August

Leedu puhkus jätkus Dreverna kaluriküla, Nida-Klaipeda ja Palangaga. Enne Palangat asus Dino-park, väga väga meeldis!


Palangast võtsime õhtul suuna kodu poole, sõbrad jäid veel üheks ööks, sest meil oli järgmisel päeval vaja juba gruppe vastu võtta Samovarimajas. Mõnus puhkus mõnusate sõpradeg andis suvist kosutust.
Teel koju mõtlesin, et veidi veel, siis saba jälle puhata. Et peagi on meil eveliisiga naistereis tulemas Nizzasse. 

Ja siis andis jumal mulle märgi :) Lätis!


Tagasi kodus haaras hära mind ühel õhtul kaasa ja läksime naaberkülla sõprade juurde. Perepead asusid kurke marineerima, toimus õpiuba. Mina isiklikult kurke marineerinud kunagi ei ole ega oska, seega olin assistent.


Minule saabus ilmutus ja asusin Mesi taresse iluaeda tegema. Esimene samm valmis, eks ma uuel suvel jätkan ;)



Ja kuu lõpus Peipsi toidu tänava raames me oma pop-up restot seekord ei avanud. Kergem oli hingata kohe, kui ei pidanud nädal aega süüa tegema, 2 päeva üritust vedama ja seejärel nädal aega koristama ja nõusid pesema. Läksime ise sööma hoopis.


September

September oli eriline! Kooliteed alustas nüüd ka Mutukas! Peale aktus sõitsime Tartusse sööma, nii nagu ka Mesilasega tema 1.klassi avaaktuse puhul. Ja seejärel täitsin oma lubaduse/lasteaia lõpuaktuse kingituse. Mutukas sai kõrvaaugud. Algas kõik naeratusega, aga tal oli valus, niiet pisara sai silma, aga suhteliselt kenasti paranesid augud ja nüüd ta lunib ja pätsab mult kõrvarõngaid. Ma tal suuri ehteid veel ei luba kanda, aga koguda juba võib. 



Septembri ja oktoobri märksõnadeks on kindlasti tänavu õunauputus. Õunamahla sai tehtud ikka kõvasti ja päevade viisi. Nüüd naudime seda juua ka. 


Jõhvikal käisime. Ikka nii nagu meil kombeks - paadiga sohu. 

Septembris sai valmis ehitatud üks ammune unistus ja soov - paadisild Mesi taresse.



Lasime lastel paar nädalat koolis käia ja siis tegime suvelõpureisi. Härra nõudis taaskord Türgit, ma ise oleks mõnda teist sihtkohta soovinud. Vähemalt saime kompromissina valitud Türgis teise piirkonna, et oleks veidigi avastamisrõõmu. 

Se eon siis vist mu esimene reis, kus ma praktiliselt mitte midagi ei teinud, ainult vedelesin. Päris raske oli, ma olen teistoodi ehitatud. Härra jällegi nautis!

Kuna Kusadasi, kus käisime , on lähedal Kreeka Samose saarele ja sinna sõidavad ka regulaarselt praamid, oli mu soov vähemalt seal ära käia. Härra pressis vastu ja pärast kahetses! 




Türgi reisikiri on ka olemas, siit saab lugeda.

Oktoober

Oktoobrit ootasin ma kannatamatult! Ma tahtsin jälle reisile minna, aga see oli alles kuu lõpus. Seega ma tegin kõrvitsaid sisse, tegime veel ja veel õunamahla ning nokitsesin muid tegevusi teha.

 


Kuu algas siiski sõpradega Pranglil taas. Käisime seenel, kokkasime nad ära teha ka kohe. Härra abikaasa soovis kohalike jahimeestega kätt harjutada linnujahis, sai nendega kaasa.


No ja kaks päeva enne Prangli väljasõitu kirjutas mulle vabaõhumuuseum: Noh, laupäeval siis kohtume!
Mul oli paanika! Kes? Kus? Mis? Kalendris mitte midagi, seepärast sellele nädalavahetusele saigi Prangli plaan kokku lepitud. Aga Eesti vabaõhumuuseumis toimus Peipsiveere kalasibulalaat ja mina pidin samovaride väljapaneku panema üles. Hakkas vaikselt meenuma, kuidas asi hargnes. Hinnapakkumist sooviti juba ca 9 kuud varem, aasta alguses. Jäi jutt, et esitab hinnapakkumise projektitaotlusega ära. Ma jäin vastust ootama, seetüttu kalendrisse veel ei märkinud. Aga vastust rahastuse ja otsuse kohta ei tulnudki, enne kui 2 päeva enne üritust, et tuled siis jah? 

Lahendasin siis asja nii, et reedel saarele, mõnus aeg sõpradega. Laupäeva hommikul mandrile, autoga EVMi, 6h tööpäeva ja siis õhtuse praamiga tagasi pere ja sõprade juurde. Nõme oli, sest teised said puhata ja mõnuleda, aga min apidin tööl olema. Hea vähemalt, et tegelikult olime lähedal, praamide ajad klappisid täpselt ja olukord lahenes. Hullem olek solnud, kui oleks sõpradega kokku leppinud Haanjas nädalavahetuse vms.


Hoidiste ja õunamahla aeg. Järjest panin ka õunu kuivatisse, mis tähendas -korjamine - tükeldamine- kuivatamine protsessi kordumist üha ja üha uuesti.


Alatskivil oli Tartu2024 raames vägev valgusšõu! Üks parimaid, mis ma näinud olen.


Kord kvartalis kutsub vallavalitsus kokku piirkonna ettevõtjad ja külastame teisi toeedaid ettevõtjaid, kes tutvustavad oma tegemisi. See on hea tutvumise ja "networkingu" üritus, mulle väga meeldib. Oktoobris käisime ka kohtumisel. Ma kahjuks ei tohi rohkem pilte üles panna, aga äärmiselt põnev inimene ja ettevõtja äärmiselt põnevate tegemistega. 


Ja kinos sain käia, see oli väga eriline emotsiooniga õhtu. Kirjutasin lähemalt blogis ka ning siiani mu meelest on Jaak Kilmi "Vari" väga hea film. Üldse ei saa aru, miks kõik seda filmi materdasid?


Ja siis lõpuks, Eveliisiga reisile!
Meie puhkus koosnes kolmest põhiosast: prosecco-toit-kõndimine ja tutvumine vaatamisväärsustega.

Me nägime Lõuna-Prantsusmaad:  Nizzat, Mentoni, Cannes'it, Marseille'd.
Me nägime natuke Itaaliat: Ventimigliat.
Me nägime ilusat Monacot.

Mõnus mõnus puhkus. Ma nii ootan juba järgmise aasta momcationit, sest kokkuleppe kohaselt korraldan selle mina  ja nii, et Eveliisil pole aimugi, kuhu läheme. Pimeloos :) Ma olen nii elevil.



Oktoobri viimaseks päevaks jõudsin koju tagasi. Ja mis mind ees ootas? Ämblikuvõrgud igal pool, hiired-rotid,  satikad majas ringi jooksmas. Kaos üesõnaga. Mine veel korraks kodunt ära.


November



Novembris sai palju deidil käidud. Meil sai tutvumisest 12 aastat ning sattusime terve kuu vältel hoogsal tähistama. Kõigepealt pidulik veiniõhtusöök Alatskivi lossis (lastele teada nime all: koosolek).

Siis oli Sibulatee äge purgipidu. Vaata, kui ägedalt tehtud seenepurk. Seal käisime härraga head-paremat ostmas. Sibulatee sünnipäevapidu oli võrgustikuliikmetele.

Ja Malta! Läksime deidile Maltale. 

Malta mind üllatas. Ma ootasin vähe, aga sain sülemiga. Malta võrgutas ja võlus, kindlasti üks äge reis oli meil seal.



Tagasi Eestis olles viis härra mind rokk-kontserdile. AC/DC tribute band tegi sümfoonikontserdi. Väga hästi tegid ja mõnus kontsert oli. Ainult et... rokk-kontserti mina ei saa küll kuulata, käed põlvedel istudes kontserdisaalis. See oli asja miinuspool


Ja kuu lõpetas sõpradega suvelõpupidu Käsmus. Sealt ei saa ühtegi pilti avalikuks teha, nii me omavahel kokku leppisime. Seega üks pilt magavast härra abikaasast.


Natuke sain ka maja teisel korrusel värvimistöödega tegeleda ja läbi see november saigi.


Detsember

Detsember on minul kulgenud suht suuresti jõulumeeleolus.


Lapsed tegid piparkooke, täiesti iseseisvalt. Puhas rõõm!
Igal aasta pean jagama selgitusi, et mis need kujud on? Piparkoogivormid sellised siis. Ma igal aastal unustan nad vaikselt eemaldada, et küsimusi vältida. Tänks veelkord, Sirli! Tänks, et ma pean lastele udu ajama :)


Härra viis meid ka Kaitseliidu jõuluüritusele. Sai jutustada ja tantsida poole ööni.

Verivorstitegu!
Teist aastat järjest tegime ise verivorste. Seekord kestis protsess ligi 12h, see sidumine on tüütu :) Kokku tuli 30m verivorste, täpselt 200 tk. Tegelt oleks rohkem olnud, aga keetmisel siiski kümmekond vorsti keesid puruks.


Ja nagu ma ka blogis kajastasin, raputas me kogukonda üks kohutav sündmus samuti, kui sõprade perel põles minutitega maha kogu nende elamine, seejärel niigi šokis ja haavatavas seisus perelt võeti järgmisel päeval ära nend eloomad. Räägi veel maaslamaja löömisest.
Kaks ilma kolmandata ei jää - meie hoovilt varastati ära peremehe koer. 

Need märksõnad jäävad saatma sõprade aastat, aga ka meie aastalõppu, sest see on kogukonna ülesanne olla inimestele toeks nende raskel ajal. Ja me härraga oleme püüdnud seda teha. 

Natuke helgemale suunale tagasi pöördudes, käisime naaberkülas Koosal sealse kogukonnaga ühistegemistel ka. Mina käisin teist aastat jutti verivorstiteol ja maikuus (või oli see juunis?) osalesime härra abikaasaga ka grillvorsti töötoas. Niiet olime ära teeninud koha jõulu ühissöömisel. Tore, et seda tehti kl 12 päeval, täpselt hea aeg kokku saada ,lõunat süüa ja kogukonnajutte rääkida. Mõnus. Loodan ka uuel aastal nendega koos kokku saada. Käsitööringidesse vast ei liitu, aga köögitoimkondadesse kindlasti.