Vooluga kaasa ehk emadepäev 2025

Võtsime plaaniks, et emadepäeval läheme lastega Tartusse kinno. Algselt teadsime, et härra abikaasa on kuskil metsas hängimas, aga ta muutis oma plaane ja oli ka meiega. Valisime seansiks "Vooluga kaasa". Tahtsin selle kindlasti ära näha, enne kui kinokavadest maha võetakse. 

Ei pidanud pettuma. Jube kurb oli ka ja mitmel korral pidin lastele selgitama, aga miks nii oli. Kui lind taevasse läks ja kui vaal kuivale jäi. Väga puudutas kuidagi.

Kassi vaatasime ju Riias juba üle. Nii nunnukas ja ägedalt kassilik oli ta ka seal multikas. Väga hästi tehtud ja täiesti nõus, et nad Oscari said!

Emadepäev!

17 aastat tagasi oli ka emadepäev 11.mail! Kui kõik postitavad heldinult täna oma röövlitest nunnusid pilte ja kui suur õnn on olla ema, siis ma tahan korrata oma vana postitust, mille ma tollal pühendasin oma armsale emale, aga täna oma lastele, kes saavad samasugust õpetust, nagu mina oma emalt sain.

Tuleb välja, et elu käib tõepoolest ringiratast.

Mu ema õpetas (mulle):

... hindama hästi tehtud tööd: Kui te kavatsete teineteist maha tappa, tehke seda väljas. Ma just lõpetasin koristamise."

... usku: "Palu jumalat, et see plekk nüüd vaibast välja tuleks."

... loogikat: "Sellepärast, et ma ütlesin nii."

... veel loogikat: "Kui sa sellelt kiigelt alla kukud ja kaela murrad, ei osta ma enam ühtegi kommi."

... ja peaaegu päris loogikat: "Ma ei tea ei ole mingi vastus."

... ettenägelikkust: "Vaata, et sul oleks puhas pesu seljas. Juhtub õnnetus ja satud kiirabisse, mis siis?"

... irooniat: "No, karju-karju, küll ma sulle veel näitan, mille pärast karjuda."

... vastupidavust: "Nüüd istud siin laua taga, kuni puder on taldrikult kadunud."

... ilmastikunähtusi: "Su tuba näeb välja, nagu oleks torm üle käinud."

... silmakirjalikkust: "Ma olen sulle korra, sada korda, tuhat korda öelnud: ära liialda."

... rollimänge: "Ära käitu jälle nagu su isa."

... arstiteadust: "Kui sa oma silmade kõõritamist ei jäta, siis nad jäävadki sul selliseks."

... loodusteadust: "Ega raha ei kasva puu otsas."

... paravõimeid: "Pane see kampsun selga. Arvad, et ma ei tea, millal sul külm on."

... musta huumorit: "Kui see niiduk sul jalad maha lõikab, ära siis minu juurde jookse."

... kuidas saada täiskasvanuks: "Kui sa seda kaalikat ära ei söö, ei kasva sa kunagi suureks."

... kus mu juured on: "Pane see uks enda taga kinni. Arvad, et sa laudas sündisid või?"

... tarkust: "Kui minuvanuseks saad, küll siis mõistad."

... egoismi: "Ma pole igaühe ema."

... heanaaberlikkust: Pane aken kinni, me ei saa kogu ilma soojaks kütta."

... valikute tegemist: "Kui tema pistab pea ahju, kas sa teed siis sedasama?"

... tulevikku: "Vaata ette, kunagi on sul endal lapsed ja mis siis, kui nad on samasugused kui sina?"

laste töökasvatus

Eks ajal, kui ma olin veel ilma lasteta naine, mõtlesin ka mina endamisi, et ei hakka oma lastele nutiseadmeid andma. Nii nagu ilmselt enami naisi on elus mõelnud. Elu läheb ikka teisiti ja on ka minu lapsed muudkui ekraanides. Aga et ma olen kuri ema, siis minu telefon on nagu võluri kepp - kontrollib kõike. Seega ka laste telefonides on lukk peal ja annan neile internetiaega üsnagi ampsudena. Jah, mõni päev, kui mul on palju tegemisi ja kiire, võivad nad saada veidi rohkem, kui ma tahakas anda, aga siis nad suudavad ise jälle pahandusi teha, tülli minna, minuga tujutseda ja internetiaeg kaob kaheks-kolmeks päevaks üldse ära.

Eile, imeilusal päiksel pühapäevahommikul, hakkas jälle mangumine pihta - anna internettiaega.

Siis tegin otsuse - enne ei saa üldse internetti, kui ei ole koduseid töid tehtud. Nii nad siis kraamisid tube, võtsid tolme, kloppisid vaipu, sorteerisid jalanõusid. Kolme peale koristasime meie praeguseid eluruume (mida on 3 tuba ja köök+vannituba) kokku 1h30min. Ja vaevatasuks said nad ka samapalju internetiaega. Aga õueminemise aeg oli ka kohustuslik, kus nad möllasid ringi joosta, palli mängida, onni ehitada, metsa jõusaali ehitada jpm.

Ma tahaks loota, et seda rutiini suudan natuke rohkem hoida, kui paar päeva. Sest see on kindel, et ma üksi ei hakka küll tervet meie maja koristama nende hullude järel, kel iga kommipaber ja sodi kukub, kuhu jumal juhatab. Ja kui ühel õndsal päeval on ülejäänud maja ehitus ka valminud, siis neid koristatavaid ruume jagub. 

Lapsed on eluõied

Laste koolivaheaja nädal tähendab mulle, et lapsed kodus ja siis nad

a- nõuavad muudkui netiaega

b- kaklevad omavahel

Õnneks lahenes asi sellega, et koolist anti teada, et koolivaheaja nädalal toimub lastele käsipallilaager. Mõlemad tahtsid minna. Päev enne laagrit hakkas pihta. Ühel viskas palaviku üles-alla-üles. Teine kurtis muudkui kõrva- ja kõhuvalu. Laagri alguse hommikul samad seisud. Seega läksime perearsti vastuvõtule. 

Tulemus:

Ühel kõrvapõletik mõlemas kõrvas, teisel gripp. Juhhei.

Nüüd nad mul kodus

a- nõuavad muudkui netiaega

b- kaklevad omavahel

Kokkuvõte

Aastakokkuvõte kuude kaupa on mul ka tulekul. Jõudsin selle valmis kirjutada, pildid sorteerida ja blogisse üles panna ajastades selle aasta viimasele päevale enne, kui mul arvuti üles ütles. Loodetavasti saan homme oma arvuti juba tagasi, küll aga täiesti tühjana, sest nii juhtub, kui ostad endale viiruse update'ide nime all. Väga vastik ja valus õppetund, kallis ka.

Eks neid õppetunde on vahel vaja.

Aga võtame siis aasta kokku!

VÄLJAKUTSED JA SAAVUTUSED

Aasta suurim väljakutse oli tasakaalupunkti leidmine - kuidas mahutada päevadesse töö tegemine, isiklik aeg, reisimine, lugemine, lastega tegelemine, kodu koristamine, endale huvitavate asjadega tegelemine. Naiseks olemine ühesõnaga. Järjest rohkem tunnen, et tahaks asju rahulikumalt võtta, aga samas tööalaselt on natuke nime tehtud ja selles vallas ei saa järeleandmisi teha.

2024. aasta suurimad saavutused olid minu jaoks Mesi tare kevad-suvised ehitus- ja värskendusprojektid. Ma käin juba pool aastat igapäevaselt puhkemaja juures ja võtan aega rahulolevalt nautida, kui suure töö suvel ära tegime ja kui ilus nüüd on. Mulle see maja nüüd nii väga meeldib.

Teiseks saavutuseks pean isiklikus plaanis reisiarmastuse tagasi saamist. Ma olin selle sügavale enda sisse vahepeal ära matnud, unustasin iseenda ära ja rahmeldasin ainult tööd teha - kas siis otseselt külalistega või ehituste ja arendamise vallas siin meie objektidel.

RÕÕM JA HOBID

Lõõgastust pakkusid mulle raamatute lugemine, sõprade ja perega aja veetmine ja reisimine. Minu püha kolmainsus!

TÄNULIKKUS

Kõige tänulikum olen oma härrale. Et ta mu hullude ideede, kärsituse, ranguse ja kõikide soovidega ikka mu kõrval püsib, minuga kaasa mõtleb ja vajadusel pidurit tõmbab. Ma olen tänulik, et mul on pere, kodu, soe tuba ja kõik, mida vajan. Et saan omale lubada puhkust, kui tuju tuleb. Et saan reisida. Et saan lastega aega veeta. Et oleme härraga samal lainel. Ma olen tänulik, et elu on mind hellitanud ja mulle on asjad lihtsamini tulnud, kui mõnele teisele ehk. Ei saa öelda, et ma vaeva poleks näinud elus, aga saan olla tänulik, et ma olen jõudnud ära oodata, mis mulle ette nähtud. Kuigi härrat ja lapsi oleks oma ellu palju varem juba tahtnud, siis tean, et nad tulid õigel ajal.

Ja ma olen südamepõhjani tänulik oma sõprade eest. Need on minu inimesed, kellega on igal kell mõnus koos olla. On see vaid viiv hetk või pikk nädalalõpp.

EESMÄRGID UUEKS AASTAKS

2024.a alguses seadsin endale eesmärgiks tööalast käivet kasvatada ja rohkem reisida. Eos juba üksteist välistavad eesmärgid. Täitus reisimise eesmärk ja ma olen rahul ja õnnelik sellega. 

Lisaks soovisin rahulikult olemise aega. Ka seda ma sain. Aasta lõpus vajus igasugune turism ära, viimased kolm kuud on vaikne aeg olnud. Ma sain ära koristada kõik kodu sopid ja nurgatagused, mida pole 10a jooksul regulaarselt teha jõudnud. Mitte et sellest tänaseks midagi enam näha oleks - see on elu lastega.

Millised on järgmise aasta eesmärgid? 

Reisimise osakaalu oma elus tahan suurendada. Mul on 2 reisi lukus, üks reis tuleb kuupäevaliselt sõpradega kokku leppida lisaks ning üks reis sügisesse Eveliisiga (traditsiooniline momcation), mille jaoks mul juba on 4 ideed, vaja nüüd üks välja valida, piletid osta ja planeerima hakata. See tuleb üliäge reis, sest leppisime omavahel nalja tulemusena kokku, et Eveliisile on see nn pimeloos ja ta ei tea reisist mitte midagi kuni sihtkohta jõudmiseni. Lisaks jääb suve lõppu või septembrisse kindlasti ka perega üks suvelõpureis. See teeb hetkel 5 planeeritud reisi järgmiseks aastaks. Ja kui jõuluvana on olemas, siis aasta algab ka ühe pisikese soojamaareisiga, loodetavasti tuleb mõni hea viimase hetke pakkumine. Sest me leppisime härraga kokku, et ei hakka omavahel kingitusi tegema, vaid lähme sooja kuhugile.

Nr 2 eesmärk on seotud ehitustega - saada lõpuks üleni valmis ehitatud meie maja! Ei ole ju enam palju jäänud!

Ja nr 3 eesmärk - alustada Samovarimaja edasist väljaehitust. Vennaga oleme arutanud,et nad isaga saavad kevadel võtta töösse Samovarimaja katusevahetuse ja korruse kõrgemaks ehitamise. Sealt edasi saame etapiliselt hakata seest välja ehitama.

Ma 2023.a kevadel värvisin üle meie kodu, sai nii ilus 

2024.a suvel värvisin üle Mesi tare, sai imeilus.

2025.a unistus on saada Samovarimaja ehitused tehtud, et saaksin Samovarimaja väljast üle värvida ilusaks. Ta on praegu me majadest kõige nukrameelsem, aga ei ole mõtet värvida, raha värvile ja oma aega värvimiseks kulutada, kui katusevahetusega tuleks niiehknii ka välisvooder välja vahetada. Seega unistan ja loodan, et jõuan selleni järgmisel aastal.

Selle viimase eesmärgi teostamiseks aga on vaja tööd teha. Kahjuks paistab, et talve tänavu ei tule, mis tähendab, et ka tööd külmunud järvejääl ei saa siis teha. Lootus ei ole veel kadunud, loodan siiski, et saabuvad ka vajalikud miinuskraadid.

Minu lemmikmälestused 2024. aastast:

- härra abikaasaga Islandil. Fantastilised mälestused, fantastiline reis.

- Mutuka lasteaia lõpupidu. Üks verstapost elus läbitud, üks peatükk lõppenud, aga uued algamas.

- Mesilase teledebüüt. Ta on mul nii hakkaja ja hakkamasaav, et läks täitsa iseseisvalt Tallinna, käis hommikusaates, ei pablanud midagi ja sõitis ise tagasi koju ka!

- põnnid Prangli lastelaagris. See oli neile mõlemale esimest korda iseseisvalt minna laagrisse, sõitsid rongiga Tallinna, kus sõbrad nad praamile viisid. Ja nad täiega nautisid ilma vanemateta olemist ja hakkamasaamist. Ning emana olen nii uhke nende iseseisvuse üle. Mutukal tuleb see teosammul, aga siiski tuleb.

- perereis sõpradega Leetu. Kui esimene autoreisipäev oli üleelatud kümnete pissi, joogi ja jm pausidega, saime järgmise nädala juba rahulikult sõita, ilma et neil hädasid oleks olnud.

- jõulud sõpradega. No stresso, no depresso. 

- Malta reis härraga. Lühike, aga meeldejääv. Malta on samuti super sihtkoht.

- momcation Eveliisiga 🥂🍾

- kõik hetked sõprade seltsis!

On olnud ilus aasta ning ma mõistan, kui vedanud mul on, et saan seda öelda. Ma oleks võinud jaanipäeva järel oma lastest ilma jääda, kui nad neljakesi sõpradega elektrilöögi õnnetusse sattusid. Ma olen suure kurbusega südames lugenud detsembri jooksul nii palju uudisnuppe kodude maha põlemisest ja surmaga lõppenud autoavariidest, et silmad on nutetud võõrastest muredest. Meie perest läks majapõleng VÄGA napilt mööda 2a tagasi. Ma ei ole unustanud, kui napilt võib elu põrguks muutuda. Seetõttu oleme me siin härra abikaasaga, toeks ja abiks neile meie tutvusringkonnas, kel seda vaja. Olen tänulik, et mind on hoitud!

Ja olen kurb ja tänulik üheaegselt, mõeldes nendele inglitele pilvepiiril, kes mu ja mu pere üle seal üleval valvet peavad.

Olge hoitud, olge armastatud ja olge tänulikud. Positiivne suhtumine aitab edasi astuda ka siis, kui samm on hetkel raske.

Projekt "Maja" - 106 (varjualune)

Härra abikaasal saabus enne aastalõppu ehitustuhin ja nii ta õues paatide varjualust üles paneb.

See nurk ootas härra ehitustuhinat 7 aastat.

Mind kamandati ka appi - ühte või teist prussi hoidma, loodima, mõõtma jne. Peamine ülesanne oli siiski paigal seista ja midagi püsti hoida. Ning ma ei suuda. Samal ajal käivad minu silmad muudkui ringi ja näevad IGA eset, sodi jne, mis hoovil vedeleb, aga peaks olema omal kohal või prügikastis. Ma ei saa aru, kuidas me selles osas härraga nii erinevad oleme. Tema laotab kõik suvaliselt laiali ja mina käin ja koristan (õiendan ka muidugi) tema järel. Ja juba 10 aastat nii. Esimesel paaril aastal ta nii ei teinud :)

See on meie põhiline tüliallikas. Et võtad asja, pane ta tagasi oma kohale. Ma olen juba lootust kaotamas, et mu hoovi oleks kunagi nii, et mitte ühtegi õlikanistrit, tünni, mootorit, käru, tööriista vms ei vedeleks töökoja ukse taga või hoovil laiali. Mehel on kaks töökoda, aga väidetavalt ikka ei mahu asjad ära. Nii frustreeriv mulle, kes ma armastan visuaalselt puhast ja korras kodu. Ma ei nõua lapp käes ringi käimist, vaid et asjad ei vedeleks. Lapsed võtavad eeskuju muidugi härrast, mitte minust.

Jutt läks nüüd veidi välja elamisele. Aga no ma pidin välja kirjutama selle kaose, mille võtab ilusti kokku üks pilt.

Töö ehitusega veel jätkub.

Ilus Läti suvepuhkus!

Meie 11. Peipsi viikend sõpradega lõppes sellega, et võtsime nädala väikeseks puhkuseks ka. Pidime esmaspäeva hommikul Leetu startima, aga härra abikaasal tuli särav mõte juba eile õhtul sõitma hakata ja poolele teele Riiga välja sõita.

Majutus taskus, võtsin telefoni kätte ja vaatasin natuke uudiseid. Esimene uudis kohe teatas, et Riias samal päeval enneolematu torm ja üleujutused, inimesi evakueeritakse. No korralik Murphy!

Teele me ikkagi asusime ja härra veel mueles, et pole ju viga midagi, ainult natuke sajab. Et need lätlased on ikka korralikult üle reageerinud. Heitsime magama ära ja noh... öö otsa on olnud enneolematu torm :) Kohe kohe stardime autoga edasi, aga veits on hirmutav ka, et mis need teeolud siis on ja kas on kõik üleujutatud? Sest öösel sihtkohta saabudes ajasid kanalisatsiooniluugid vett välja, nagu keevad nõiapajad olid. Ja meie tuba tilkus vett igalt poolt!

Niiet ilus Läti suvepuhkus!

puudu olev postitus juunist

Minu 17 aasta pikkuse blogijakarjääri suurim fopaa on juhtunud! Ma ei jõudnud juunis kordagi blogima ja esimest korda jääb ühte kuusse nulliring! 

Aga ma olin tõesti nagu maniakk ja rügasin kõike teha. Arvutisse jõudsin piinlikult vähe, püüdsin korra päevas kõik meilid ja broneeringud üle vaadata. Aga mulle NII meeldib see käed-külge-ise-tegemise osa mu tööst, kus reaalselt iga liigutus on näha. Erinevalt varasemast kontoritööst, kus meilide edasi-tagasi saatmine ja aktiivne vastuse ootamine oli põhitöö. Isegi põõsaaluste rohimine ja värvi kuivamise vaatamine on põnevamad mu jaoks tänaseks!

- Mai lõpus, juuni alguses said ühele poole kõik paadimajade värskendused. Eks nipet-näpet on ikka veel tegemata ja härra võttis vastu otsuse, et suvel ta tahab chillida ja mitte kuulda naiselt uusi ülesandeid, siis ma hetkel talle nendega pinda ei käi. aga to-do listist nad maha pole arvatud veel.

- Veel oli vaja teha peamaja värskendus. Võtsime rendist tõstuki ,ostsime hunniku värve ja teipi. Härra pesi 3 päeva katust samblast puhtaks. Nii ilus sai, nagu uus katus oleks. Kahekesi värvisime fassaadi üle. Mina kõik liistud ja detailid, härra fassaadilauad püstoliga. Liistude värvimine võttis üle 2 päeva aega. Sokkel sai uue kuue, 4 aastat tagasi tellitud ja ootele pandud vihmaveetorud said paika pandud! Uskumatu, onju!

- Alustasime otsaseina viimistlust. Üks naabripoolne sein on olnud alati hirmkole ja härra pole prioriteetidesse sättinud selle korda tegemist, aga nüüd naine nõudis, et on vaja! Veel on jäänud teha natuke, aga elu läks kiireks vahepeal .

Leia 22 erinevust:

Mesi tare 2019.aastal

Mesi tare 2024.aastal

Panen võrdluseks ka 2014.a seisu, kui maja ostsime (tegelt pilt varasemast, Google street view'st võetud)

- mõlemad lapsed "otsustasid" juunis kõrvapõletikku põdeda. Mitte üheaegselt muidugi. Mesilane alustas ja nädal hiljem Mutukas jätkas. Mis muud, kui pereasi vahet sõitmised, et kõrvasid ette näidata.

- Kodavere laalupido oli. Väga, kohe väga ilus ja südamlik kohalik pidu. Mutukas esines ja emasüda rõõmustas seda ilu nähes. 

- Tartu tantsupidu oli, kus Mesilane esines. Kõigepealt 5 päeva proove ja siis esinemine. Logistika, logistika!

- Tartu laulipidu oli ka, aga Mutukas jäi haigeks kõrvadega ja ei olnud huvitatud seal lõõskava päikese käes olemisest. Ja ausalt öeldes oli logistika minu jaoks juba üle pea ka! Seega Mutukas ei osalenud.

- Jaanipäev oli, käisime taas naaberkülas sõprade juures nagu meil on tavaks saanud. Sain Päästeametisse helistada, kui õhtul üle küla ja terve Peipsi järve taevalaotus süsimusta tossu täis oli. Selgus, et seekord mitte põleng õnneks, aga nõme lõkketegu. Meie külades on iga lõke naabrite kotkasilmadega valvatud ja rehvide põletamine on niikuinii keelatud!

- Jaanipäeva peol käisime ka! Meie kandis mitu pidu, üks oli Koosal rahvapidu Hellade velledega. Sinna me väga pikalt ei jäänud. Rahvast oli murdu, ma ei teadnudki, et Koosal nii palju inimesi on :) Ja enamik neist olid purjus. Aga me läksime Kaudale, kus meie hea sõber Janar, kes on ka Sibulatee liige, korraldab igal aastal Peremehe jaanipidu. Seekord esinesid Terminaator ja Kurjad plaanid. Ja see oli alles möll! Mul nii hea meel, et Janar sai ägeda asja tehtud. Ürituse korraldamine on megatöö ja õhinapõhine ettevõtmine. Janar on öelnud, et igal aastal maksab ise u 5000-6000€ peale oma taskust. Sel aastal ma loodan, et sai plusspoolele jääda, sest rahvast oli megalt ja üritus vinge!

- hoidiseid olen teinud! Rabarberid said mahlaks ja läksid ahju ning siis saabusid maasikad! Mul endal ei ole ühtegi marja peenrast võtta. Ei jaksa lihtsalt tegeleda, aga kord aastas ma pean saama terve ämbritäie maasikaid nahka pista. Keha nõuab seda ja veri vajab rauda ka juurde. Seega maasikad! Ja siis naaberkülast P. helistas, et kuule, mul on vana heina kasvanud maasikapõld ja see tänavu punetab. Tahad tulla korjama? Muidugi ma tahan!

Korjasin nii palju , kui jaksasin. Mitmel päeval käisin korjel ja kokku arvutasin, et 40 kg maasikaid sai koju toodud. Osa läksid moosiks, sest lapsed tahavad keedumaasikamoosi, aga ülejäänud panin ahju! Mul on Samovarimajas erinevad snäkid, mida külalistele pakun ja paar aastat tagasi keegi kommenteeris, et maasikatest saab ka väga head kuivatatud ampsud! Mul pole eales olnud soovi raha eest maasikaid osta, et siis ahjus neist 90+% välja kuivatada. aga nüüd oli ämbrite viisi maasikaid olemas ja mõtlesin proovida. Tõesti on väga head snäkid! Tööd on sellega omajagu, aga tasus vaeva näha. Minu naiselik loogika ütleb, et tasuta maasikad :) Sest kui oma korjamise vaev ja puhastamise-tükeldamise vaev ka, siis on hästi! Kuigi mu oma töö ja aeg maksavad palju, siis endale ju arvet ei esita.

12 päeva advendini

Viimastel aastatel olen ma aasta lõpuks olnud alati täiesti tühjaks pigistatud kõigest - energiast, ideedest, teotahtest jne. Alati, kui Sibulatee väsimatu eestvedaja Liis mult/meilt kõigilt ideid küsib, siis on suur vaikus. No ei tule enam.

Täna hommikul (pärast neid puhkuseid ja jõudevahtimisi nädalpäevad) ma tunnen uut energiat. Öösel on ka lumi maha tulnud ja kuidagi pühalik olemine on sees. Jõuludeni on täpselt kuu aega ja voh, nüüd ma küll teen. 

Mõtlesin, et jõuan internetist (noh, Aliexpressist või kuskilt) tellida mõne toreda uue jõulukaunistuse. Hakkasin siis vaatama ja täielik ikaldus. Jõulukaunistusteks on ainult kas led-tuled või mõned kuuseehted. Kuidagi nüri, et aastal 2023 ei ole miskit paremat kuskilt välja mõeldud.

Õnneks aitab alati Pinterest ennast uuesti laadida ja ideid on seal rohkem kui vajagi.

Ja nii ma sain päris mitu "teeme-ise" ideed (loe: härra peaks tegema, sest ma kõike asju ise teha ei oska üksi). "Ja kui nüüd Liis uuesti küsib Sibulatee vigurjõulupuude kohta, siis on mul kohe enda uus vigur ette näidata," mõtlesin juba uljalt. Heheheee. See oli ENNE seda, kui ma hakkasin vaatama, kust ma võiks suuri jõuluehteid saada. See, et toas kuusel võivad olla 4-8 cm suurused jõuluehted, ei tähenda, et nad õues oleval "kuusepuul" töötaksid ja esile tuleksid. 

"Okei, ma siis teen ise," oli järgmine uljas mõte. Vaja oleks ainult vahtplastist kuulikesi suuri, ideaalis 15-20 cm või isegi 25 cm suuruseid. Siinkohal aitab Aliexpress, mis lubab need kohale tuua 21 jaanuariks. Issand, kui hästi. Eesti käsitööpoodides on kuni 12 cm suurused. Mul oleks ikka suuremaid vaja. Andke nõu, kust ma võiks kiiresti saada, enne kui soov tegutseda üle läheb? Või mida alternatiivina jõuluehteks panna õues olevale "kuusepuule"? See peaks olema ilmastikukindel ja purunemiskindel ka, meil on siin ikkagi lumetuiske ja suuri tuuli omajagu. 

Aga ka kodus terrassi tahaks tänavu kohe mõnusasti kaunistada. Jõulutuled on juba paigas, aga see on ka suveõhtul idülliline, jõuluks võiks olla midagi eriti nunnut. Mõtlesin, et esimest korda elus võiks uksele vanikud panna. Peab vist minema ise kuuseoksi korjama ja neid punuma, sest kunstvanikud on JÕHKRA hinnaga. Lihtsalt... käsi ei tõuse.

Pinterest süstis praegu minuse järgmist inspiratsiooni. Ootan ise ka huviga, mis ma päriselt saan olemasolevatest vahenditest valmis meisterdada ja teile ka siis enne ja pärast piltidena näidata.

Selle kiiksuga jõulupuu inspiratsioonipildi hoian veel esialgu saladuses. Aga tõesti, kui kellelgi on ideid, millest või kuidas või kust üldse teha/saada suuri palle jõuluehtekes, siis olen üks suur kõrv. Tahaks keskkonna- ja rahakotisäästlikult majandada :)

Halloweenist

Teatavasti on minul kogumishäire ja üheks kogumiks on mul seeriapildid perest, mida igal aastal nui neljaks ma lastelt nõuan, välja pressin, luban ja ähvadan ning need siis suure hädaga saavad tehtud. Protsess on alati sama - ema teatab, et on vaja pilt ära teha. Lapsed vinguvad, et ei taha, mina ei tule, ma ei viitsi, mulle ei meeldi ja muud virinad sinna juurde. Ma ei tea, kas nad pole ikka veel aru saanud, et see taktika ei tööta neil, sest mina emana saan lõpuks ikkagi selle, mis ma palusin (hiljem juba ähvardasin ja nõudsin). Palju lihtsam ja valutum oleks neil see kohe koostöös ära teha või mis?

Kusjuures, neid seeiapilte VAADATA meeldib neile kohe väga. Ja siis hakkab pihta, et "Aga miks mina siin pildil mossis näoga olen?" Tõesti ei oska öelda...

Oma seeria-piltide tuhinas muidugi hakkasin ma lapsi ka Halloweenil üles pildistama. Sellest saigi alguse siis nende teadlikkus sellest päevast. Me küll muudmoodi ei tähista seda, kommimas-pommimas nad ka ei käi,aga kostüüme nõuavad.

Wednesday ja Luukere
2023

Tänavu oli ma kõige halvem ema maailmas. Ma otsustasin ISE laste kostüümide üle, esiteks. Teiseks ma tellisin siis valikuliselt mingid aksessuaarid veebist. Et ma otsustasin proovida TEMU äppi, siis läks see tellimuse saabumine pikale ja pakk jõudis kohale muidugi PÄRAST Halloweeni. See tingis järgmised olukorrad:

esiteks Halloweeni pildi (ja lasteaia päeva-outfiti + kooli Halloweeni-peo) jaoks tuli loovalt läheneda olemasolevate vahenditega. 

teiseks juhtus mul 30.10 olema asja Tartusse ja paaris-kolme spoes käisin tarvikuid otsimas (nagu kümned teised emad, kellega ma samadesse poodidesse intervalliga jõudsin ja kes viimases hädas midagigi püüdsid lapsele leida). Ostsin musta värvi huulepulga, lauvärvi, küünelaki ja ühe maski.

kolmandaks sai Mutukast olemasolevate riiete ja meigi abil kombineerida Wednesday. Esimese hooga Mutukas muidugi jauras, miks tema peab Wednesday olema ja talle ei meeldi enam tema lemmiktegelane. Siis rahunes, proovis riided selga ja meiki peale ja otsustas, et võib nii lasteaeda ja miu fotole minna küll.

neljandaks jauas Mesilane, et vale mask ja talle ei ole üldse kostüümi ja mis tema siis koolipeole selga paneb ja üleüldse, miks ma nii hilja paki tellisin.

Saime kõik vajalikud üritused ja pildid tehtud, kui paar päeva hiljem saabus pakk. Seal leidis Mesilane endale siis keebi ja tätoveeringukleepsud, mille peale tõstatas Mutukas skandaali, et miks tema üldse midagi ei saanud ja jällegi, miks tema peab Wednesday olema.

Minu viimane närv oli selleks ajaks juba kaheksateist korda mõrvatud ja murtud ja minust välja kistud. Lubasin pühalikult, et järgmisel aastal ei ole vaja muret tunda, sest ma ei kavatse ühtegi uut maski ega keepi neile mängimiseks enam soetada. 

Aga aastate lõikes Halloweeni pildid on küll nunnud olnud. Selle nimel ma vist vastu peangi...

  

2022

2021

2020

2019

2018

2017

2016

2015

Ja kui te küsite, et kus need eelmised maskid ja värgid on, siis ma vastaks, kui ma teaks. Kas teiste lapsed on ka sellised röövlid nagu minu omad? Ühtegi asja ei hoita, panda ära, et järgmisel aastal ka kasutada saaks. Kõik on pilbasteks lõhutud, kakeldud, suvaliselt mööda maja või hoovi laiali pillutud. Lihtsalt masendav. Sa räägid ja räägid ja räägid, aga nagu seinaga räägiks.

Laulu- ja tantsupeod

See on sõnadesse pandamatu, KUI UHKE TUNNE mul on sees, et minu Mesilane oli üks 8391st tantsijast neil päevadel Kalevi staadionil. Turismiettevõtjana mul puudus igasugune lootus ja võimalus ise kohapeal etendust jälgida, aga õnneks sain vaadata ERRist arvuti vahendusel.

See ühtustunne, see energia, emotsioonid, mis seal väljakul valitsesid. Ekraani kaudu sain sellest vaid kübekest tunda, kuid ma pisardasin terve aja arvuti ees istudes. See oli võimas!

Ja siis oli mu Mesilane ka otse eetris ekraanil! Uhh, emasüda!!!

Kogu see taustatöö, mida lapsed tegid etenduse jaoks, see on hoomamatu. Pikad päevad palava päikese käes vastu pidada. Teades, milline rüblik minu poiss on, seda enam hindan juhendajaid ja kõiki korraldajaid, kes suutsid sellist massi lapsi hallata.

Siinkohal pean muidugi mainima ära ka enda #aastaema staatuse. Ma tunnistan ausalt, et žongleerin liiga mitme asjaga, niiet keskendumine on ühele asjale korraga enamasti. Nii oli teadmine, et Mesilase tantsupeo laager läheneb ja se eoli selline abstraktne info. Siis ühel päeval pakkusid sõbrad Mari ja Allan, et teeme lastele kooliaasta lõpu puhul preemiaks Linnanmäki lõbustuspargi reisi Helsinkisse. Vahva mõte ja panime kuupäeva paika. Sest meil ei ole just liiga palju päevi, mille vahel valida, läks lukku 27.06, piletid laevale ja parki ostetud ja hea olla. 

Siis tuli rahvatantsuõpetaja kiri! Et 27.06 Tallinna sõit lastel ja otsejoones staadionile harjutama. Esimene päev ka kõige tähtsam päev, kus pannakse staadioni asukohad paika.

Andsin Mesilasele valida - et kas tuleb Helsinkisse kaasa ja viime ta 27.06 hilisõhtul ära või läheb koos kooliga nii nagu vaja.Mesilane valis Helsinki ja oli teadlik, et võimalik, et teda seetõttu tantsima ei lubatagi ,kui esimesel päeval puudub.

Pakkisime kaasa kõik asjad, mis õpetaja oli nimekirjaga kuu varem saatnud - sokid, pluusid, snäkid, kingad jm, mis rida-realt kirjas olid.

Mida kirjas ei olnud, oli magamisasjad! Ja mul ei tekkinud ka mitte ühtegi kahtlusetera, et kust ta need saama peaks. Mesilasel endal tekkis magamisasjade kohta küsimus 27.06 kl 22.16, kui me Tallinnas Tõnismäe Reaalkooli parklasse keerasime. Hea küsimus, kallis laps! Ainult veits liiga hilja! Õnneks on sõbrad olemas Tallinnas ja 30 min hiljem viisime madratsid jm järgi.

Nüüd täna, pühapäeval, vaatasin muidugi õndsalt ja ootusärevuses ka rongkäiku. Tartumaa ja Peipsiääre vald on kogu selle pika rivi lõpposas. Ja siis kui vilksatas vallanimi, läks Heleri All intervjuud tegema. Seega rongkäigus Mesilast marssimas ei näinudki. Üks meie kandi ema saatis ühisvestluse aknasse väikse videoklipi siiski omaltpoolt.

Väljavõte minu lapsest:

Mitte ühtegi tuvastatavat nägu :) Aga mulle tundub siiski, et Mesilane on seal eesotsas teisi kaasa sikutamas.

Mesilase rongkäigu pildi puudumise kompenseerib aga mu pinginaaber, kes saatis väljavõtte meie esimesest laulupeo rongkäigust aastal 1993. Oh, mis mälestused! Millised vormid :))

Ma väga väga loodan, et Mesilane pikast ja väsitavast tantsupeo nädalast ei heitunud, vaid tahab jätkata rahvatantsuga, et ma saaksin teda ka edaspidi ergutada ja tantsupeol imetleda! Tubli poiss, kallis Mesilane. Ma olen nii nii uhke su üle!

porisen Eesti telekanalite üle

Jaanuari alguses tabasid mind mõned tervisehädad (ei olnud koroona), sh krõbedad seljavalud, mis ei lasknud mul üheski muus poosis olla kui külili. Valisin siis teleka ees vedelemise, et muuseas siis ka telekat vaadata. Isegi, kui meil telekas on olemas mingi 30-40 kanalit, siis keset päeva ei ole mitte midagi vaadata mitte üheltki kanalilt. Päevade viisi Grey Anatoomiat ja Chicago tuletõrjet, Say yes to the dress, Pawn stars või mis iganes need saated erinevatel kanalitel on, lihtsalt hulluks ajav. Filmzone's tulevad samad filmid päevast päeva :) Mul seda maagilist Netflixi ei ole, sest reeglina mul pole sellist aega vedelemiseks ja telekat vaatame tõesti hooti ebaregulaarsete tsüklitena.

Nüüd, kus lapsed jälle kodus on, sest eriolukord, mida me eriolukorraks ei nimeta (mul ehitusmeistrist isa tavatseb öelda oma töökeskkonnas kehtivate põhimõtete kohta, et tänane rekord on homne norm.... eriolukord meil ka ükskord aasta tagasi oli, seega see on nüüd tavaolukord), siis nad aegajalt tahavad mängimiste vahel multikaid vaadata. 

Kas tõesti mitte ükski Eesti kanal ei ole selle peale mõelnud, et kui lapsed peavad kodus olema, siis võiks teha lastele eriprogrammi keset päeva? Meil on telekas Kidzone ja ihsand, kuidas ma seda kanalit ei salli. Nii napakad multikad, mis lastele üldse head ei ole. ETV2 pealt multasid vaatavad nad õhtul hea meelega, aga miks nad peavad õhtul olema praegusel piiranguid täis ajal, mil lapsed ei tule lasteaiast koju, vaid on terve päeva kodus? Keegi Eesti teleprogrammidest võiks lastevanemate peale ka mõelda, et saaks natukenegi hingetõmbeaega, kui lapsed saavad armsaid sõbralikke multasid vaadata. 

Meil on kodus DVDsid ka, aga tõenäosus, et kaks rüblikut suudaks kokku leppida rahumeelselt, millist plaati peale panna, see tõenäosus on miinuses. Ja ma ei taha anda nende kätte ei tahvlit ega arvutit, et panna peale Lasteekraan, sest me kõik teame seda, et hiljemalt 29 sekundi pärast on väiksed sõrmed leidnud Youtube ja piiramatu arvu veel napakamaid videosid, mida vaadata ning loomulikult mitte üksmeelselt, et millist lollust neist miljonitest parasjagu koos vaadata. Ja tahvlit nihverdavad nad endale niikuinii liiga mitu korda päevas niigi. Nihverdamine tähendab seda, et nad ei küsi enam luba ka, lihtsalt kaovad teise tuppa vaikseks ära. Praeguste ilmadega nad ei taha väga ka õues olla (ise ka liiga palju ei taha). Kui juba kevadisem, siis õue me kolime. Praegu tahaks lihtsalt (ise ka vahepeal, sest rammestuse aeg) mõnikord keset päeva midagi telekast vaadata :)

Minu lemmikmänguasjad!

 Ilmselgelt, kui on majas väiksed lapsed, on mänguasjade arv majas plahvatuslik. Eriti jõulude ja sünnipäevade ümbruses kasvab see number jõudsalt. 

Laste soovid on aasta aastalt olnud täpselt samad vankumatult. Mesilane tahab legosid ja Mutukas Barbiesid. Legosid on meil 2 hiigelsuurt kastitäit ja ta tõepoolest meisterdab neist muudkui jälle uusi lennukeid, autosid, laevu, mille juurde käib lõppematu Mesilase jutt "Emme emme, emme vaata seda ja Emme, tule mängime legodega" ja minu lõppematu jutt õhtuti, et palun pane oma legod kokku.

Barbiet minul endal lapsena ei olnudki ja eks see selgitab vist veits miks meil on praegu mingi 10 Barbiet ja 4 Keni. Ilmselgelt liiga vähe, sest ma muud ei kuule, et 

1 - emme tahan sellist ja sellist ka 

2 - emme, mängi minuga Barbiedega.

Legodega mängimisest ma enamasti nihverdan end eemale. Ausõna, mul lihtsalt ei tule seda vaimu peale, et oo, üks legotükike, saagu sellest auto. Poistel on ja härra abikaasa on tihtilugu Mesilasega pool õhtut põlvili põrandal ja meisterdavad miskit seal kastide kallal koos.

Barbiedest õnnestub mul harvemini eemale nihverdada. Mäng siis seisneb meil kahe peale selles, et koristame Barbie maja korda ja paneme kõikidele nukkudele riided tagasi selga, mida Mutukas üsna peatselt jälle hoolega ära võtab. 

Küll aga on paar mängu, mis mulle hullult meeldib mängida. Tõenäoliselt rohkem, kui mu lastele :)

Kunagi ammu, kui Mesilane oli alles beebilõhnaline kaisukas, olin ma üsna otsustuskindel värske ema, et mu laps mängib ainult harivaid mänge ja puidust mänguasjadega ja nii. Leidsin ksukilt Eesti veebipoest sellise mängu (silti karbil ei ole kahjuks säilinud, ma õiget nime ei teagi), kus palju väikest puidust geomeetrilisi kujundeid. Iga kujund ise värvi. Ja siis saab neist laduda mustreid ja muid põnevaid pilte. Vabandan tumedate piltide eest, aga me enamasti mängime õhtuti. Mina siis laun lilli ja mustreid, Mutukas teeb inimesi, majakesi ja muid vigureid.

Mulle hakkas see mäng niimeeldima ja nagu ikka, mänguhoos saavad klotsid otsa ning ei saa veel suuremat ja veel ägedamat mustrit laduda. Seega otsisin ebayst ja Aliexpressist (Eesti veebipoodidest otsing tulemusi ei andnud) ning leidsin samad klotsid teiste värvikombinatsioonidega. Tellisin nüüd juurde ja loodan, et mõõdud klapivad omavahel.

Teiseks suureks lemmikuks on mul hetkel GEOMAG.

Mesilane sai sünnipäevaks ühe komplekti ja usinasti hakkasime peale külaliste lahkumist nende magnetitega kujundeid ehitama. Selgus sama tõsiasi - olgugi, et pakendil on pildiks ja inspiratsiooniks erinevad kujundid, mida laps tahab kõiki järgi ehitada, siis karbis sees on erinevaid osasid ainult jao pärast ning kõiki neid kujundeid ei saagi ehitada. Seega olen nüüd nagu sõltlane peale esimest doosi vaikselt mõned komplektid juurde ostnud (sest Mutukal oli ka kohe sünnipäev ja sai "talle kinkida"). Ja ikka on vähe!!! Ja need komplektid on kuramuse kallid ka. Leidsin ühe välismaise veebipoes, Estonia oli riikid enimekirjas neil olemas, aga vormistamise lõpus ikkagi teatati, et ei saa. Kirjutasin veel ka kontaktmeilile ja ikka sian ei vastuse. Ühe teise välismaise veebipoega, kust tahtsin punaseid mummulisi nõusid tellida, oli sama olukord. Nemad kontaktvormi kaudu tegid kohe mulle maksmise ja saatmise võimalikuks. Pakk saabus Slovakkiast imekiiresti ja ma olen nii õnnelik oma ostude ja sellise personaalse lähenemise üle.

Niiet kui keegi teab soovitada mõnda veebilehte, mis välismaalt saadab Eestisse GEOMAG mänge ja tsipa soodsamalt, kui XS mänguasjades saadaval, siis jagage soovitusi! Üks emps siinpool ekraani tahab mängida :)

Poisid kaaperdasid mult mängu.
Maja ehitades sai Mesilane päris toreda tugevusõpetuse tunni,
et miks on vaja majale toetuseks palke ja talasid just nii nagu pannakse.
Sest muidu kukub maja kokku.

Eile õhtul võttis Mesilane ja konstrueeris magnetitest väga hästi laeva. Vaata ja imesta! Lahe, et selliseid mänge on olemas, mis panevad lapsed kaasa mõtlema, vaimustuma ja arendab neid. No ja lapsevanematega sama :)

emme, emps, мама või mamps?

Kui mina väike olin ja oma vanematekodus elasin, siis me vennaga ema hüüdsime ikka emmeks (vend ka vahepeal empsiks) ja isa oli meil alati paps.

Kui mul endal põnnid majja sisse kolisid, siis ikka rääkisin nendega, et tule emme juurde või emme aitab või rahustasin öise nutuhoo ajal, et emme on siin. Sealt nad võtsid üle mind emmeks kutsuda.

Nüüd on nad sirgunud (jumal, kui pikad jalad neil lastel on.... alles nad olid ju beebid) ja kus nad võivad alles seletada! Sõnavara ka järjest viskab kihvtimaks, vaata ja imesta, kust sellised laused.

Ühtäkki, mis ma kuulen. Pöördub Mutukas mu poole sõnaga "мама". Kulmud juuksepiirini tõusnud, lootsin salamisi, et ehk see sõna talle külge ei jää. Õnneks liiga tihti seda мама't pole siin majas olnud, aga hakkasid sisse viskama sõnad emps, mamps ja nüüd on jäänud pidama mamma. Härra on järjekindlalt papa juba mõnda aega.

Mul on omad kahtlused, kust need väljendid külge on tulnud. Kui lapsed ämma juures olnud, siis vaatavad nad kõik koos "Mammad ja papad" sarja eksole ja nüüd olen mina mammaks saanud. 

Ühest küljest mulle väga meeldib, et lapsed on omale sobiva sõna kasutusele võtnud, aga et just mamma... :)

Kuidas teil? Kõik emmed või on muid käibefraase ka liikvel?

Protsessid

Oi, kui tore, et on koroonakarantiin. Niiiiiiii palju saab kodus ära tehtud, eksju?

Okei, iroonia lõpp.

Tunnen, et olen täiesti bipolaarne selles osas. Osadel päevadel olen nagu turbojänes - päike paistab ja energialaks on laes. Jooksen mööda hoovi, koristan, kraamin, juurin, vean, kaevan, rohin, kastan, istutan, sõidan rattaga, naudin ja olen. Lapsed on ka hoovi kupatatud ja toimetavad oma asjadega mängunurgas, sõidavad ratastega, ajavad hoovi tagasi sassi, aga üldises joones on kõik vinguvabad ja rõõmsad.

Teistel päevadel on ilm pime ja pilvine, päikesega vaheldumisi sajab rahet või vihma. Tuul ulub ja õue ei taha varvastki pista. Lapsed keelduvad ka õue minemast, tuba tehakse minutiga kolm korda rohkem sassi, kui ma jõuan 30 minutiga kraamida. Närvid on krussis, tuju on halb, süüa teha ei viitsi (ihsandjumal, kill me now - see 3x päevas nonstopp söögitegemine ja seejärel köögi koristamine... see ajab mu hauda, ausõna). Viu-viu on kõigil laes (ok, v.a härra abikaasal, kes lihtsalt ongi nii rahulik koguaeg ja kes muidugi pimedani oma meestekoopas peidus on ega tea jonnivatest lastest, seapesast ega mustade nõude ning pesu uputustest midagi). 

Ja ometi on mul ju päris palju vedanud, et ma saan oma hoovis või ettevõtete vahet ka liikuda ja end korraks tuulutada. 

Pika sissejuhatusega tahtsin kirjutada sellest, kuidas siiski mingeid asju ikka saab lõpuks ära ka tehtud. Nendel parematel päevadel. Aga need protsessid lõpptulemuseni jõudmiseks!!!

Näiteks on Mesilane hiiglaste soost ja juba vähemalt pool aastat magab oma narivoodis ainult krõnksus jalgadega, sest noh, ta ei mahu enam. Aga meil ei ole ju kodus teist korrust ikka veel välja ehitatud, kus lastel peaks olema oma toad. Praeguse elukorralduse lahenduseks on see, et magamistoas on nii meie voodi, kui laste narivoodi ja et natukenegi õhku ka toas oleks ja ruumi nt riidesse panna end, siis iga sentimeeter on välja arvutatud ja mööbel paigutatud. 

Selleks, et lastele uus suurem narivoodi tuppa osta (või pigem ehitada, sest härra mul ei osta midagi, mida ta ise ehitada oskaks.... kui kunagi aega on), tuli kõigepealt:

1. Vana narivoodi toast välja viia

2. Toanurgas olev vana riidekirst asjadest tühjaks tõsta (kirst jääb voodi pikendamisele ette)

3. Teises toas suur tammepuust laud samovaridest tühjaks tõsta

4. Tammepuulaud ümber tõsta

5. Samovarid mööda elamist tagasi kokku laua peale tõsta

6. Vana kirst magamistoast teise tuppa tõsta

7. Avastada, et majanurk on täiega ära vajunud

8. Ronida maja alla majanurka üles tungima ja toestama

9. Koristada rahmeldamisest tekkinud sodi ja tolm ja purud

10. Meelde tuletada, et Tartu korteri keldris on sobivaid voodijuppe, mida saaks ehitustööks ära kasutada

11. Sõita Tartusse

12. Naasta kraamiga koju

13. Tuua samovarimaja ehitusobjektilt koju kõik saed, saepingid, akutrellid, mõõdulindid, kruvid jne,

...

n+1. Raksutada sõrmed-õlad-kael paika ja asuda ehitama.

Praegu on härra hommikust saati õues voodiprojektiga tegelenud. 

Äkki õhtuks on Mesilasel mugavam koiku ka valmis. Mutukal ikka ka, sest ega temagi lühemaks jää.

Põhimõtteliselt on iga meie kevadtöö jaoks sama protsessijoonis. Enne, kui midagi ära teha saab, tuleb läbida 10-15 astmeline tegevuskava. Paljud emaks saanud naised kinnitavad, et oi, kuidas lapsed on nende kannatlikkust kõvasti kasvatanud. Mina selliste emade hulka ei kuulu, mu süütenöör on palju lühemaks põlenud. Kui ma olen midagi pidanud 3 või 4 korda paluma teha, siis viies kord tuleb juba paukudes ja valjult kärkides. Küll aga on kannatlikkust kasvatanud koroonakevad. Jah, et midagi ära tehtud saaks, võtame jälle ette 15-sammulise plaani. 

Näiteks, et vaarikad aia teise nurka ümber istutada, tuli selleks ees olev lauavirn ära sorteerida, sobimatud ära saagida, sobilikud lauad haagisele kuhjata, kõige sobilikumad lauad kasutada ära härra ammuse plaani teostuseks ja ehitada kuuri teine korrus, siis veel juppe omakorda välja sorteerida ja ehitada põnnide mängumajale lisakorrus ja redel ja mis kõik veel, lauavirn samovarimajja transportida ja seal maha laadida, koduhoovis lauavirna alune maa siluda, rohida, muru külvata, aia teises nurgas vanad umbrohukolded lahti kaevata, juurikatest puhtaks rohida, leitud lillejuurikad ümber istutada, maa siluda, vaarikad ühest kohast välja kaevata, teise kohta vedada, augud kaevata, kasta, istutada. Huhh. Saigi nii kiiresti tehtud, täitsa ime kohe.

Samovarimaja protsessid on veel pikaldasemad. Pidevalt tuleb uusi samme juurde ja tööde nimekiri kasvab, mitte ei kahane. Rahakott see-eest kahaneb jõudsalt. Praegu oleme valmis saanud koridoripõranda ja ühe suure ruumi lae. Nüüd on järg käes seinte soojustamise, katmise ja krohvimise käes. Kui seinad valmis saavad, siis algab see raskeim osa. Kannatamatu nagu ma olen, ei jõua ära oodata, et millal härra end kokku võtab ja ehitab tuppa sisse uue vene ahju (sest vana ahi oli välja lõhutud), meisterdab kööginurga ja riiulid. Et saaks hakata kummuteid ja vitriinkappe paika sättima, ikooninurka paigaldama, laudu-toole otsima, heegellinikuid kapist välja otsima ja siis kunagi lõpuks samovare kodust ära kolima. 

Loomulikult on muid töid veel liigagi palju. Koridor renoveerimata, vets ehitamata, veelgi enam - septik paigaldamata. Välisfassaad vajab parandustöid, sest eelmised omanikud on tegelenud potjomkinlusega - "parandatud" on vundament aga ainult maapealne osa. Mida see toestama või takistama peaks? Vaja on vihmaveetorusid, et vihmavesi enam selliseid laastamistöid ei teeks, mida praegu jõudumööda likvideerime. Siis alles saan hakata välisfassaadi üle värvima. 

Igav pikk lugemine, ma tean. Aga see mulle endale lihtsalt. Et oleks kunagi aastate pärast hea meenutada, kui see kõik siin loodetavasti hägune mälestus vaid. 

Minu "emme teeb tööd" 12 minutit on 11 minutit tagasi laste poolt tühistatud tülitsemiste, kaklemiste, löömiste ja hammustamistega. Seitse korda olen juba häält pidanud tõstma, sest mu lapsed on sündinud valikulise kuulmise, sh sõnakuulmisega. 

Püha koroonaaeg!

#momslife

Ma olen kolm aastat (alates Mesilase sündimisest) vaadanud oma last ja mõelnud, et millal, MILLAL saabub see õnnis päev, mil minu laps iseseisvalt kuskil tukkuma jääb (nagu teiste lapsed). Sest minu lapsed kumbki ei jää ise magama. No ilmselt ka minu tegemata töö, aga õhtuti läheme kolmekesi kõik koos magama ja on üsna palju olnud neid õhtuid ja veel rohkem tulemas, mil ausõna mina magan enne, kui need kaks põnni. Sest ma olen päeva lõpuks nii väsinud nende trallimisest. Eriti, kui kodustel päevadel Mesilane ei võta kuuldagi, et päevaunne peaks minema. Lasteaias nou probleemo, aga vot kodus on ema tühi koht, keda ei pea kuulama.

Täna oli meil intensiivne Peipsi järve safarite programm ja et juhtumisi (taeva õnnistus) olid Eestlased pealinnast siia pagenud, sain põnnid nendeks paariks tunniks Eestlaste juurde mängima viia. Ilmselt mängis Mesilane üsna agaralt, sest koju tagasi tulles suunasin ta tuppa ja toimetasin paar hetke ise veel õues. Kui ka tuppa läksin vaatama, et noh, kui sassi tuba on jõutud teha, leidsin eest magava lapse, kes ISE oli end voodisse sättinud.

See hetk oli nii nunnu. Jess! Ilmselt järgmised kolm aastat ma seda jälle ei näe, aga vähemalt korragi on ta ise magama läinud. 

Mitte et Murphy kohe poleks pead tõstnud ja

1- koheselt oli ärkvel Mesilane, kes pidi ka väkse uinaku tegema. Ei, ega ma oma aega ei tahtnudki tegelt.

2- Mesilasele veidi hiljem kaissu pugedes (kui ta korraks virgus), ta mulle otsa vaatas ja mu täislastis täis oksendas. Kaks korda. Kas ainult mulle tundub või ... kui ise oksendad (no on juhtunud eks), siis see tuleb välja ja ongi kõik, aga kui su laps su peale oksendab, siis see protsess on lõputu. Et muudkui tuleb ja tuleb ja.... Terve voodi oli nunnukas.

Selline tore päev :)