Ma vaatan, et eelmisel aastal olen ma aasta kokkuvõtte ära jätnud. Ju siis oli kiire aeg ja motivatsioonipuudus. Ma tegelikult olen suur traditsioonihoidja. Et kui ma olen juba miskit tegema hakanud, siis peab oleme perfektselt joonel. Sest mõttes on blogimine seda ka. Üle 12 aasta juba jutti ja kuigi vahepeal ei jõua siia mõnda aega või siis lihtsalt ei ole miskit nii põnevat kirjutada (nagu vallalisena oleks rajult koguaeg miskit toimunud, aga no siis filter puudus ja kõik emotsioonid pidid ju blogisse jõudma ometi), aga blogimisele punkti ka panna ei saa. Sest mustrid ja traditsioonid ja eeskätt mälestused! Nii palju vahvaid lugusid ja paroole, seiku ja vestluseid, mida üldse enam ei mäletaks, kui aegajalt blogi ei sirviks.
No ja siis aasta tagasi jäi kokkuvõte tegemata. Postkaartegi ei olnud aega meisterdada, kirjutada ja välja saata... Tavaliselt olen mina see, kes 30 kaardile 6 vastust saab eksole. Ju ma siis mõtlesin, et no mis siis ikka juhtub, kui ma neid ei tee? Maailm kukub kokku või?
Ja kukkuski!!!
Tänavu ma enam sellist riski ei võta :) Numbrimaagiline 2020 maiäääässs! 2021.aastaga ei saa kuidagi riskida eksole, tulgu siit ka minu aasta kokkuvõte ja postkaardid laual rivis said välja saadetud isegi enne Omniva kriisikuupäeva (et noh ikka jõuluks kohale jõuaks).
Hakkan siin vaatama ja mõtlema, et mispidi siis aastat kokku võtta, aga kõik jutud liiguvad ikka sinna tare ja Samovarimaja radadele. Need ongi minust nii läbi põimunud juba.
Jaanuar ja veebruar möödusid oodates ja igatsedes. Igatseme siin väga krõbedaid miinuskraade ja pakast, mis Peipsi järve kaanetaks. 2020.aastal jäi see kõik tulemata. Loodus on sassis nii inimtegevuse käe läbi kui ka möllasid samal ajal tohutud Austraalia maastikupõlengud. Jaanuari esimestel päevadel kohe algas tädi (ema õde) tervisesaaga. Pöördus ise EMOsse, et valud jalas ja süda ka vist rütmist väljas. Veetis haiglas hulga päevi, tehti kõikvõimalikke analüüse ja saadeti täiendavatele edasigi. Ja tuli ka vähidiagnoos. Sellest ajast on ta iga ca 10 päeva tagant käinud Tartu/Tallinna haiglate vahet, saanud keemiat ja püüab hakkama saada. See on talle olnud karm aasta...
Veebruaris keskendusime siis muule kui järvejääle ei saa ja sai mitu aastat pakitsenud salasoov lõpuks suure sammu teostusele lähemale. Ostsime veel ühe vana maja, mis vajas kas suurt rahakotti või suurt armastust. Rahakotti meil puuga seljas pole, seega suure armastusega koristasin, kraamisin ja puhastasin maja, kiskusin seinasid palgini puhtaks ja vedasin rämpsu jäätmejaama ära.
Märtsis, juhhei, läks maailm lukku. Kuigi me kõik teame, mis juhtus, siis kirjutan ikka lahti, et aastate pärast üle lugedes ka endal meelde tuleks. 17.märtsi varahommikust hakkas kehtima Eestis riiklik eriolukord, et tõkestada koroonaviiruse levikut. Mujal maailmas oli palju rangemaid riike, kui meie, kuid sellele vaatamata ei suutnud paljud eestlased kodus oodata olukorra leevenemist, vaid kõik tugitoolisportlased oli ühtäkki looduses. Viru rabas oli rohkem rahvast kui Viru keskuses. Ka siia Peipsi äärde liikus autosid üsna usinasti. Pole ka imet. Klassikaline märts-aprill on lörtsine ja külm, koroonakevad aga ilus, päikseline ja kutsuva ilmaga.
Aprillis tähistasime härraga koroonasünnipäevi. Härral tuli ette üsna ümmargune number, aga pidu ei saanud. KA minu sünna möödus nii, et külalisi sai vaid 2m kauguselt vaadata. Tore oli, et kõik naabrid astusid korraks lillede ja kommidega hoovi. Oli väga ilus päev! Aprillis ja mais keskendusin Mesi tare paadimajade valmimisele ja oh seda värvimist, vuukimist, värvimist ja värvimist! Lõpuks sai härra hakata mööblit sisse ehitama, siis ootasime terve igavku madratseid ja lõpuks said nad juuni alguseks valmis!
Koroonakevad tõi muidugi kaasa külastajate broneeringute tühistamistelaviini. Maikuu päästis saunapaadi hooaja avamine ning juunist läks pauguga lahti siseturism. Paadimajad olid suur hitt ning puhkemaja ka väga palju välja müüdud. Laupäevad osutusid rööprähklemise päevadeks, mil ühed külastajad lahkusid, teised tulid ja vahepeal oli 2-3 gruppi samovaritee joojaid.
Juulikuu möödus klassika tähe all. Härra haiglas ja operatsioonil. Küll on ta käinud seljaga diskiopil, küll põlveopil, nüüd südamega, mis rütmist välja läks. Ma mõtlen, et mina muretsen ja plaanin, aga tema salamisi ka. Ja nii oli tulemus käes. Võtsime hoobilt kõik kiire päevakorrast maha! Samovarimaja, mis oli laanitud avada jaanipäevaks, aga töömehe kadudes tõi murepilvi juurde, jäi pausile. Sest härra mu kõrval on tähtsam ükskõik millisest muust unistusest.
Seejärel sain üksi rabeleda 140le inimesele toitlustust pakkudes, samal ajal kui tare oli täies mahus välja müüdud lisaks. Varnja osutus Expedition Estonia spordiürituse vahetusalaks ja saime seda võõrustada. Oli huvitav kogemus!
Enne kui arugi saime, oli käes september, selja taga marukiire suvi, sh augustikuine Peipsi Toidu tänav ning septembrikuine Sibulatee puhvetite päev. Augusti viimasel laupäeval saime viimaks avada kauaoodatud Samovarimaja, mis andis leiba septembrikuu jooksul. Suve lõpp möödus igatahes öösiti viimistluse ja möbleerimise tähe all.
Ja siis oli vaikus majas! Koroona tõstis taaskord pead, numbrid muudkui suurenesid raportites ja inimesed kõik hirmul olles tühistasid broneeringuid.
Paar päeva saime ka puhata. Perega tegime sutsakaid nii Vanatehnika muuseumisse, Kalevipoja muuseumisse kui Pärnusse Estonia termidesse. Härraga tähistasime 8ndat aastapäeva Wagenkülli spas, sest suvine pulma-aastapäev langes laupäevale, mis oli megakiire tööpäev. aga jällegi tore ja kihvt, sest Eveliis otsustas just samal päeval külla tulla ning vähemalt sai tema ja toredate naistega väikese naisteõhtu teha, et siis härra juures kaisus kerra jälle tõmmata.
November möödus Tartu üürikorteri projekti tähe all ja detsember jõuluselt. Paar ettevõtet on käinud meie juures jõuluüritust tegemas. Aastal 2020 on see suur asi!
2020 aasta juures oli tore kohtuda nii paljude blogilugejatega taas. Osa teist käisid meie juures ööbimas, teised jälle leidsid oma kuurivarudest midagi, mis siia taresse või samovarimajja hästi sobituvad (aitäh, Anni, Maia ja Terje) või aitavad erinevatel foorumitel silma peal hoida (tsau, Merike!) Mummulisi nõusid on aasta lõpus minu kollektsiooni lisandunud ikka suure hüppega, mis mu silmale ja südamele pai teevad, rahakotile not so much!
Võtame siis aasta kokku lõpusõnadega! Oli, mis oli! Lootust ei saa jätta, et homme on parem päev! Seega, kuuled, 2021! Latt on praegu nii all, et kui sa vähegi pingutad, tuleb sellest igati parem aasta! Teeme ära!




