F1

1.septembri puhul käisime lastega peale kooliaktuseid ja muid asjaajamisi koolis ikka Tartus asjatamas. Pärast rohkeid kaubanduskeskuseid ja poode, vigises Mutukas, et kas me midagi toredat ka teeme. Vaatasime siis kiirelt Apollo kinokava ja nägime, et 30 min pärast saaks lapsed multikat vaatama minna. Ise oleksime härraga tahtnud F1 filmi vaadata siiski. Aga miks me ei v6iks?

Leppisimegi lastega kokku - meie vaatame teist filmi ja nemad multikat. Diil. Meie seanss algas 5 min pärast, lapsed jäid ette oma saalipääsu ootama ja kui me 2,5h väljusime, olid nad nii nagu kokku lepitud, sama koha peal juba ootamas. 

Mulle väga meeldib, et nad on juba piisavalt suured ja arukad, et nendega saab kokkuleppeid teha ja need peavad enamjaolt. 

F1 filmiga kangastus kohe lapsep6lv. Meil ei möödunud ühtegi vormeliülekannet pühapäeviti, ilma et me seda vaadanud poleks. Kuna isa oli alati McLareni poolt, siis olime seda ka meie vennaga. Ma üldiselt tänase päevani ei ole suur tugitoolisportlane, aga vormelit lapsena vaatasin ja nüüd kinosaalis istudes hoidsin härral käest nii tugevasti kinni, et ime ta ei kobisenud vahepeal. Nii pingeline ja p6nev oli algusest l6puni.  

Huvitav oli ka ,filmis näitab seda meeskonna poolt lähedamalt, mida vormeliülekannetes vanasti mitte. Ma pole aastaid enam vaadanud vormelit, ma ei tea, mis tänapäeval ülekannetes kommenteeritakse v6i näidatakse. Lisaks oli k6ik konstruktorite pool nii steriilne, modernne ja hüpermoodne. Kas tegelikult ka? Ma ei tea :)

Filmina vägagi nauditav ja väga meeldis. Hea, et Mutukas torisema hakkas ja meid kinno ajas.

8h sõitu, et sõpru näha.

Elu on naljakas. Sa püüad mõndade sõpradega ühist kokkusaamise aega leida, klapitate ja vaatate, et kuidagi ei õnnestu leida. Ja siis on ekspromtmõte ja kutse reede õhtul, et kuule - homme Noarootsis mökki-oleng. Saad tulla?

Esimene reageering oli, et oi, mul turismihooaeg ja mingid kohustused. Siis hakkad vaatama, et seda ühte asja enam kalendris ei olegi, teine asi... selle saab härra abikaasa ise ära teha ja siis nagu ongi kalender tühi. Härra kooskõlastab ja nii ma 4h sõitsingi, et üle pikkade aastate ammuseid sõpru näha. Neid, kellega Tallinnas elamise ajal preilina muudkui tantsimas ja trallimas sai käidud, aga kellega meil nüüd nelja peale näiteks oli mökkis kaasas kokku 9 last. ÜHEKSA!

Väga mõnus oli! Ja ihsand kui hea oli tunne, kui minu laps ei olnudki see kõige noorem enam, kes ainult emme-emme jala küljes rippus. Vaatad ja hindad oma lapsi ka kohe palju rohkem :)

Mökki oli väike, paar meetrit korda paar meetrit ja sinna me kõik ei plaaninudki mahtuda. Seega oli vaja tegeleda telkimisega. Vaatasime kodus Mutukaga üksteisega tõtt ja otsustasime, et me ei saa telkimisega hakkama, st ei taha telkida. Meil on alati meespere, härra ja Mesilane, olnud need, kes panevad üles ja pärast kokku need asjad. Küll aga mõtlesin välja palju parema ja mitte nii külma ööbimisvariandi. Me ööbisime hotell Volvos. Istmed alla, kodunt madrats kaasa ja ratastel hotell oligi valmis. Meil oli nii mõnus ja soe kahekesi Mutukaga (sest oli tüdrukute aeg) seal puhata.

Härra, kes koju tagasi saabudes vaid piilus meie hotelli, tunustas hea mõtte eest. Nüüd ta kibeleb ise, et äkki läheks kahekesi romantikat tegema, mahuksime ka temaga kahekesi hotell Volvos ööbima.

Õhtul, kui viimaks kõik lapsed olid magama saadud (aetud), oli omaette olemise aeg. Nii me seal istusime, mekutasime ja jutustasime. Meie vana gäng, jätkuvalt kõik nii noored: ChampAGNE, RiERLING, ToKAIDY ja MoscatELIS

Järgmisel päeval oli kahju jälle lahku minna, aga meid ootas taaskord 4h sõitu kodu poole ja saime terve tee vihmas sõita. Loodetavasti Tokaidyt näen taaskord kiiremini, kui 7a vahega. Me viimati nägime meie Mesipulmas.

Sibulatee õuemüügipäev

Kutsusime ellu esimese Sibulatee õuemüügipäeva.

Idee sai alguse välismaal üsna levinud garage sale'idest, kus maja ette, hoovile vm on välja toodud hunnik asju, mis pererahval üle jäänud ja millele ostjaid otsitakse. 

Seekord oli Mesi tare hoovil ka õuemüük avatud ja tegelejateks olid meil Mesilane ja Mutukas. Ise nad sorteerisid kappe ja mänguasju, mida neil enam vaja ei ole. Sekka minu poolt natuke köögitarvikuid jm kraami. Lapsed tahtsid ise osa võtta ja leidsin, et sel juul ka ise tegelevad ja vastutavad. 

Huvi oli leigemapoolne. Kas ei olnud inimestel huvi sellise kontseptsiooni vastu, pigem käiakse laatadel, kus 100+ müüjat rivis ja siis paar asja päeva lõpuks ikka näppu jääb?

Või ei viitsitud kõiki kohti läbi sõita? Meil oli kokku 29 hoovi osalemas üle Sibulatee.

Lastele oli hea kogemus minu meelest siiski - et raha ei tulegi kergelt, vaid peab panustama. Kõik päevad ei ole vennad ja kõik üritused ei ole rahvaspordipäevad.

FRÄNK

Käisime pojaga täna kahekesi linnapäeval. Eks oli muudki asjatoimetusi, aga olin lubanud pojaga kahekesi kinno minna ja nii me "Fränki" vaatama läksime.

Ma ei mäleta, et ma oleks nii emotsionaalne olnud Eesti filmi varem vaadates. Jah, "Tõde ja õigus" oli hea. Jah, "Mandariinid" oli hea, samuti meeldis mulle väga Juhan Liivi film ja ka Marko Raati "Biwa järve 8 nägu". Viimane tekitas pikka diskussiooni ja detailide läbi analüüsimist, aga mitte sellist pisaratevoolu nagu nüüd Fränk.

Pmst poole filmi ajast poeg mul sosistas, et "emme, ära nuta". Teise poole ajast tahtsin ma Mesilast lihtsalt hoida ja kallistada ja et tema mitte kunagi mitte ühtegi sellist situatsiooni elus ei peaks läbi tegema kui Paul. Või Jasper. Veel hullem kui Juss või Fränk. 

Pärast autos me rääkisime. Selgitasin, miks ma nutsin. Uurisin, mis tema arvab. Arutasime, millised olid Pauli valed ja õiged otsused elus.Tunde hiljem tuli Mesilane mu juurde, et emme, mul on ikka veel see või teine stseen silme ees. Ta sees kerib see film veel pikka aega. Minu sees ilmselt ka.

Ma mäletan, kui olin ise umbes 11-12-aastane ja vanemad teatasid ühel õhtul, et ma võin nendega koos üht hilist filmi telekast vaadata. Ma kahjuks ei mäleta nime enam, aga sisu ja kaadrid on selgelt silme ees. Alaealine tüdruk, kes kodust ära jooksis (või välja heideti) sattus kokku halba kuulutava kaadriga. millises peldikus nad elasid, narkootikume süstisid, mis elu see oli ja mis järjest hullematesse olukordadesse vajusid muudkui valesid otsuseid tehes. Tollel filmil ei olnud õnnelikku lõppu nagu "Fränkil". 

See on minu sees elanud filmi nägemisest saadik ja ma olen alati teadnud, millist elu ma endale ei taha.

Ma natuke loodan, et Fränk saadab mu Mesilast ka eluteel ja aitab mõningates situatsioonides õigeid valikuid teha. Kasvõi helistada emale (mulle), mis iganes kell mis iganes olukorras.

Aga "parim" kommentaar tuli Mesilaselt autos peale filmi vaatamist: "Ma ei õppinud ühtegi uut ropendus-sõna."

Mõnus Ranna ilm

Eile veel ei teadnud, et meil tuleb täna nii vahva perepäev. Õhtul andis meie Sibulatee eestvedaja ja tagantlükkaja Liis teada, et Ringvaade tuleb pühapäeval toimuva Kolkja Kelk tõukekelguvõistluse tarbeks uut rada üles filmima. Nimelt ei saagi Kolkja Kelk tänavu Kolkjas toimuda jääolude tõttu, vaid viisime ta natuke põhja poole Rannale. Saateklipi jaoks aga oleks vaja, et oleks rahvast jää peal ja üleüldse oleks võistluse tarbeks vaja jääolud üle vaadata ja hinnata, kas võistlus saab ikka toimuda. 

Kus abi vaja, seal ma ikka õla alla panen, kui saan. Laadisime siis vanakooli tõuksid autosse ja sõitsimegi Rannale. Väga muhe oli kõiksuguste tuttavatega kokku saada, mitu ringi jääd testida ja lobiseda. Ringvaade oli ka kohal koos Heleri All'iga olukorda kajastamas. Kõik saime taaskord intervjuud anda. Vaatasin, et meie perepoeg oli kõige suurem spetsialist. Selgitas jalaseid uutel ja vanakooli kelkudel, kuidas libisevad, mis vahe on. Ootan huviga ise ka, mis ta rääkis täpsemalt kaamerasse.

Homme (reedel, 28.02.2025) Ringvaates eetris.

Naudime Ranna ilma :)

2024

Tagasivaade 2024. aastale!

Jaanuar

Aasta algas meil Ussipesas ja Laulasmaa Spas, sealt edasi Oiule Mareki sünnipäevale. Jaanuar oli meeleolukas sõpradega olemise kuu, mis kuu teises pooles läks üle tempokaks töö tegemiseks.

Tartu 2024 läks lahti, mille raames tuli meile küll palju-palju ajakirjanikke. 

Selle peale tuli sõbralt tabav kommentaar:

"Tavaliselt Marko on telekas (või lehes) nendel kordadel,

-kui järv läheb jäässe,

-kui järv on jääs,

-kui järvelt jää ära läheb ja

-kui järvel pole jääd!"

---

Kolme valla koostöös tegime taliteede matkasid Emajõe suursoosse. Neid saab ka sel talvel, kui järv ja soo jäässe lähevad.

Veebruar

Veebruari koha pealt oleks nau must auk :) Ei mäleta, kuidas see möödus. 

Sürreaalne jää.
Julgeksid jääle minna kõndima?

Meeles on 24.veebruar, mis sel aastal oli Pöörase Öösöömingu toimumise ajaks. Võtsime osa ja jää asemel pidime tegema pop-up resto Mesi tare hoovil, kuna vihma sadas ning jää oli vett täis. Lisak soli parkla ning hoov paras poriauk, aga see oli niimoodi kõikides hoovides. Aastad ei ole vennad :)

Küll aga oli minu suurtele ettevalmistuste ning tohutu abikäteväe kiuste külalisi vähe. Tähendab, külalisi jagus hoovile hulga, aga pop-up restoranide kontsentratsioon Varnjas oli liiga tihe (4 osalejat) ,seeg ainimesed söövad ühes kohas kõhu täis, teistes kohtades käiakse niisama chillimas. Selle ürituse järel otsustasin, et mulle aitab. Miks ma pean lollimoodi vaeva nägema ,et pärast toit hapuks läheks. Suvistel üritustel enam osa ei võtnud, nautisime ilma, seltskonda ja käisime ise söömas.

Märts

Hõikan pojale sajaviiendat asja, mida maast üles korjata enda järel; ust, mida sulgeda, tuld, mida kustutada jne, mis on kõik ta enda poolt vedelema, avali või põlema jäetud eksole.

Mesilane (9a) kommenteerib endamisi: "Emme on deemon! Ta NÄEB IGALE POOLE!"

---

Tegime taaskord Sibulatee saunafESTi üritust.

---

Pakun lapsele vahepalaks moosisaia süüa. Laps neelab nagu näljane ühe ampsuga kõik alla ja siis pöörab pilgu moosipurgile:

Mesilane (9a) ahastavalt: "Sa andsid mingi VANA MOOSI mulle!!! 2023?!?!?!"

---

Märtsis kutsuti kinno! Esilinastus Marko Raati film "Biwa järve 8 nägu", kus olime Lendava Laeva rahvaga nii taustanäitlejad, kui andsime ka omalt poolt asukohtade kaardistamisel nõu ja infot. Seega saime Tallinnas käia, end turistina tunda Rotermanni kvartalis ja head filmi vaadata. See oli kindlasti film paljude kihtide ja sümbolitega, mis pidi settima. 

Härra astus saalist välja, kommenteeride omavahel, et mis pask see oli.

3h hiljem koju jõudes, kus olime terve autosõidutee Tuuli ja Martiniga kõike üksipulgi analüüsinud, postitas härra abikaasa FBs: "Minge vaatama, nii hea film!"

:) Tal oli subtiitreid vaja.

Lihavõtted tulid sel aastal teisiti. Järjepanu koorusid meil pisitibud ja pardipojad, niiet lapsed muudkui nunnutasid ja poputasid neid sulepalle. Armsad olid nad tõesti!

Tundus aeg kodu kevadisele lainele sättida.

Jäin ootama ülejäänud pere reaktsioone (kõik saabusid ükshaaval tuppa).

Härra abikaasa (peale suunavaid küsimusi, et mis meil täna teisiti on?): "Uus laudlina."

Mesilane: "Uus laudlina. Ja kommikauss on teise koha peal."

Mutukas elavalt: "Ooooo, lihavõtted!"

Ma olen siiani aru saanud, et ülejäänud pere ei märka kodus ei purusid, maas vedelevaid asju, lohakile jäetud riideid, kortsu joostud vaipa, mittemidagi ühesõnaga. Aga eksperimendi tulemusena selgus, et nad näevad uut laudlina. Müstiline.

Facebookis pildi alla Liina kommenteeris nii vahvalt: Ja mitte keegi ei märka elusat tibu laua peal :) No see oli sel ajal meie pres väga tavaline nähtus, et tibud-pardid toas ringi paterdasid.

---

Märtsis jõudis ka kätte see aeg - nooremad võtavad rolli üle!

Mesilase-poiss 22.märtsil koolihommikul Kanal2 Telehommikus otse-eetris.

Mille üle ma olen eriti uhke:

- ta oli valmis minema telekasse.

- ta sõitis üksinda bussiga Tartust Tallinnasse, ööbis seal sõprade juures ja varahommikul "läks tööle."

- pärast tele-eetrit sõitis iseseisvalt bussiga Tartusse tagasi.

- ta ei põdenud kordagi, et ema-isa ei ole kaasas, rääkis asjalikult.

- mul juhtumisi oli samas meeskonnas kaadri taga paar tuttavat, kes kirjutasid messengeris, et kas sinu poeg? Seepeale andis edasi võttemeeskonna kiitused, et kui tublisti ise hakkama sai!

Kui ta järgmisel koolipäeval tundi läks, selgus koolis, et õpetaja (kellele ma olin e-koolis teavituse saatnud, et Mesilane puudun tele-eetris olemise tõttu) oli klassis teleka tööle pannud ja kõik koos nad vaatasid saadet. Uhke tunne, väga uhke emalõvi tunne!

---

Hommikul Retro FM eetris räägiti lätlaste ja leedukate seas läbi viidud uuringust, kui mitu korda elu jooksul inimesed on kolinud. Lugesime ka enda kolimised üle. Minul on 18. elukoht ning selgus, et härra abikaasa on keskmine lätlane (5x kolinud).

Kuidas sul lood on?

---

Märts lõppes kiire põikega Riiga, kus tegime lastega lihavõtte nädalavahetuse.

Aprill

Aprilli alguses kohe läksime härra abikaasaga Islandile meie sünnipäevi tähistama. Viisaprill möödus seekord lennukis ja Reykjavikis.

Ja island on imeline! Ma tean, et mu reisiblogis on miljon pilti Islandis ja osa tilkus siia postitusse ka, aga lihtsalt pean ültmea - kuigi KÕIK mu 2024 reisid olid ägedad ja reisikaaslased lemmikud inimesed maailmas, siis ISLAND jäi neist kõigist nii sügavale südamesse ja jääb sinna pikaks ajaks. Minu TOP3 lemmikriik absoluutselt (ja ära küsi riiide järjestust,kõik nad on nii erinevad... TOP3 kohtadel 1-3 võrdselt on Austraalia, Gruusia, Island).

Me nägime väga palju Islandit:

Kosed

Vulkaanid

Liustikud

Kuumaveeallikad

Geisrid

Beach-life / Atlandi ookean /mustaliivarannad

Laavaväljad

Mätas-majad

Ekstreemne ilm

Vaalad

Islandi hobused

Põhjapõdrad

Lambad

Mudavulkaanid

Fjordid

Jääkoopad

Muuseumid

Ja seal on veel ja veel nii palju näha! Imeline Island

Reykjavik viisaprillil

Peale Islandi puhkust oli raske end jälle joonele sättida. Kuidagi on nii, et kas rügaks ainult tööd või ainult reisiks ja puhkaks. Üleminek ühelt teisele on viimasel ajal raske.


Aprilli lõpus hakkasid ilma korraks soojemaks minema, võtsin ette kiiresti terrassi aknaseina värvimise. See jäi siiski pooleli, sest värv sai otsa ja järgmisel päeval jälle sadas. Ja sellest järgmisel sadas ja ka ülejärgmisel päeval sadas.
Lõpuks tuli päike ja soojakraad ning valmis ta saigi.

Kuu lõpus korraldsime taas Varnja kalalaata siin meie külas ja 30.aprill on meil külas traditsiooniliseks muutunud Narnja aktsioon. 

Mai

Maikuus olid ilmad lõpuks nii palju head juba, et sain alustada oma kevadiste värskendus- ja remonditöödega. Alustasin Kõda värvimisega, siis Mesi tare teise korruse korstnajalg. Mesi tare terrassi õlitamine, kodus terrassi õlitamine, kõik Mesi tare paadisillad, MesiSpa õues istumise tooid, muu välimööbel, kõik sai taas üle võõbatud, et ilmastikukindlust säilitada. Kõik on ka blogisse jooksvalt kirja saanud.

Oo, aga maikuu kõige erilisem hetk oli meeletu virmaliste mäng taevas! Ma soovisin Islandile minna just virmaliste pärast, midagi korraks ka nägin ,aga ütleme nii, et Islandil on päevalgi õues jahe ja tuuline olla, saati siis öösel, kui magus uni murrab sooja teki all.

Aga oma koduaknast nägin sellist mängu, mida pole eales näinud:

Veel värvimistöid. Kõik paadimajad käisin väljast üle ja 3 tk seest värskendatud. alumine pilt klassikaline vaade minu autosse, kui mul on "hoog peal".

Maikuus sai veedetud ka tore nädalavahetus sõpradega Tartus.

Mai lõppu jäi üks karm väljakutse - toitlustada Kaitseliidu õppust. ellu jäin, aga rohkem ei soovi, aitäh! Poistele nende poistemängud meeldivad, mina ei pea samal ajal köögis olema siiski.

Ja Mesi tares toimunud lahingu tulemusel jäi muru sisse meeletu kogus padrunikestasid. Neid ma leidsin terve suve muudkui veel. 

Ja üks ajastu sai läbi. Pesamuna Mutukas lõpetas lasteaia!

Juuni

Kõige esimene Kodavere laalopidu toimus juuni alguses! Ja see oli nii võrratu üritus. Nii ehe, nii armas ja südamlik, hingega tehtud meie oma laste ja sõprade poolt. Mutukas esines kahe lauluga ja kõik oli ilus. Sõnadesse mitte pandav!

Juuni üks olulisemaid märksõnasid toimetuste vallast on Mesi tare peamaja värskendamine. Väga palju sai ära tehtud ja maja nagu uhiuue ilme saanud. Ma siiamaani olen nii rahul tulemusega ja käin uhkelt ise maja imetlemas. Näen, kui palju vaveva nägime ja kui ilus sai. 

Saunas käisime ka! Ja saunas käisime ka siis, kui eestlased püstitasid Guinessi rekordi! 

Meie panus rekordisse:

---

Maasikal käisin!

Sõidame lastega maasikapõllult kodu poole ja lapsed vitsutavad tagaistmel maasikaid süüa. Peale 6ndat maasikat:

Mesilane, 9a: "Ma rohkem ei jaksa..."

Mutukas, 7a elutargalt: "Aga sa tahaksid!"

Minu suhe maasikatega 7 sõnaga kokku võetud

---

Ave Nahkur maalis Samovarimajja eriti ägeda meiekülaeitede pildi ja tõi selle isiklikult ka kohale! 

Nüüd kaunistab see meil koridorist tuppa astumisel ukse kohal asuvat nurgakest.

Jaanipäev möödus sõpradega ja suuremate vahejuhtumiteta! Kutsusin küll naaberkülas pääste välja, sest taamal tõusis must paks suitsusammas üles ja valgus paksu musta uduna Peipsile. Selgus, et siiski lõke, kus ilmselt oloi palju toredaid asju sees. Aga parem karta kui kahetseda.

---

Käisime jaanipäevapeol Kaudal Terminaatorit kuulamas. Mõned päevad hiljem tuleb autoraadiost Termika "Muinasjutumets" ja Mutukas, laulu ära tundes, teatab elevusega: "Emme! See laul on raadiosse pandud! Ja ilma inimeste karjumiseta!!!"

Kohe peale jaanipäeva, 25.juunil, juhtus väga raske õnnetus me külas. Minu mõlemad lapsed oli sündmuse juures ja Mutukas sai teise lapse elu päästes ka põletada. Paranes õnneks ilusti ja on krips-kraps edasi. Vigane saanud poiss veetis nädalaid haiglas, kus tal võeti jalgadelt naka ja siirdati põlenud kätele. Kahjuks kaotas ta ka ühe parema käe sõrme õnnetuse tagajärjel. aga on elu ja tervise juures, käib koolis ja jätkab endaks olemist.

Kui valu rohtude mõju alla sai,
oli naeratus preili huulil tagasi.

Juuli

Oo, juuli oli tore kuu! Lapsed käisid laagrites!!! 

Ja see oli mõnus mulle, kes ma suvel nagu orav rattas ringi lasen tööd teha, ja lastele ka, kes muidu igavlesid, aga said laagrites ägedaid kogemusi, vabadust ja sõpradega aega veeta.

Vee-elu nautisime ka mõnuga. Toimus Sisevete festival, 

mis läks Peipsilt Emajõge pidi Võrtsjärvele üle ja see on sellepärast nii äge, et see on üks üritus, millega meie Peipsi ääres osa võtta saame ja smaamoodi Eveliis Oiul! Niiet muidugi läksime me Oiule nende päeva nautima, saime PADUVIHMA! Raju valang just siis, kui kontsert algas.

Aga õhtuks, naabersadamas Dagö ajaks oli sadu lõppenud ja seal me ka tantsisime.

Lapsed möllasid kümblustünnis, neid kontsert suurt ei huvitanud.

Juulis jätkusid ehitusprojektid. Valmis sai uus välitualett ja üles vuntsitud teised kaks. Samuti sai viimistletud peamaja otsasein.

Sotsmeedia kihas juulis avatud Taagepera lossi Alice'i imedemaast ja ma teadsin, et ma tahan ka minna seda vaatama. Nii klapitasimegi härra abikaasaga oma pulma-aastapäevaks 1 vaba õhtu-päeva ja sõitsime vaatama. Imeilus! Tõesti suvine pärl, mida külastada.

Jõudsin uneajast ühel juulikuu hommikul ka murakal käia. Väga saagikas käik ei olnud, aga maitse sain suhu! Õnnestus rappa minna ainult sel põhjusel, et lapsed olid laagrites ja mees õppusel .Mul vaba voli :)

Punkti pani juulikuule traditsiooniline sõpradega koosolemise nädalavahetus! Sel korral olid ainult kõige vapramad kohal ehk Mari-Allani pere, aga see sobis hästi, sest vastu sai võetud häälteenamusega (poolthääli 7, vastuhääli 0) seadus, et edaspidi kujunebki Peipsi viikend suvereisi sissejuhatuseks. Nii me pühapäeva pealelõunal autoreisile Leetu suundusimegi!

Reisi juhatas sisse raju vihm ja torm :)

Leedu reis algas juuli viimastel päevadel, mil sai üle vaadatud Vilnius, Druškininkai ja Kaunas.

Vilniuse illusioonide muuseum

Druškininkai

Kaunas

August

Leedu puhkus jätkus Dreverna kaluriküla, Nida-Klaipeda ja Palangaga. Enne Palangat asus Dino-park, väga väga meeldis!

Palangast võtsime õhtul suuna kodu poole, sõbrad jäid veel üheks ööks, sest meil oli järgmisel päeval vaja juba gruppe vastu võtta Samovarimajas. Mõnus puhkus mõnusate sõpradeg andis suvist kosutust.

Teel koju mõtlesin, et veidi veel, siis saba jälle puhata. Et peagi on meil eveliisiga naistereis tulemas Nizzasse. 

Ja siis andis jumal mulle märgi :) Lätis!

Tagasi kodus haaras hära mind ühel õhtul kaasa ja läksime naaberkülla sõprade juurde. Perepead asusid kurke marineerima, toimus õpiuba. Mina isiklikult kurke marineerinud kunagi ei ole ega oska, seega olin assistent.

Minule saabus ilmutus ja asusin Mesi taresse iluaeda tegema. Esimene samm valmis, eks ma uuel suvel jätkan ;)

Ja kuu lõpus Peipsi toidu tänava raames me oma pop-up restot seekord ei avanud. Kergem oli hingata kohe, kui ei pidanud nädal aega süüa tegema, 2 päeva üritust vedama ja seejärel nädal aega koristama ja nõusid pesema. Läksime ise sööma hoopis.

September

September oli eriline! Kooliteed alustas nüüd ka Mutukas! Peale aktus sõitsime Tartusse sööma, nii nagu ka Mesilasega tema 1.klassi avaaktuse puhul. Ja seejärel täitsin oma lubaduse/lasteaia lõpuaktuse kingituse. Mutukas sai kõrvaaugud. Algas kõik naeratusega, aga tal oli valus, niiet pisara sai silma, aga suhteliselt kenasti paranesid augud ja nüüd ta lunib ja pätsab mult kõrvarõngaid. Ma tal suuri ehteid veel ei luba kanda, aga koguda juba võib. 

Septembri ja oktoobri märksõnadeks on kindlasti tänavu õunauputus. Õunamahla sai tehtud ikka kõvasti ja päevade viisi. Nüüd naudime seda juua ka. 

Jõhvikal käisime. Ikka nii nagu meil kombeks - paadiga sohu. 

Septembris sai valmis ehitatud üks ammune unistus ja soov - paadisild Mesi taresse.

Lasime lastel paar nädalat koolis käia ja siis tegime suvelõpureisi. Härra nõudis taaskord Türgit, ma ise oleks mõnda teist sihtkohta soovinud. Vähemalt saime kompromissina valitud Türgis teise piirkonna, et oleks veidigi avastamisrõõmu. 

Se eon siis vist mu esimene reis, kus ma praktiliselt mitte midagi ei teinud, ainult vedelesin. Päris raske oli, ma olen teistoodi ehitatud. Härra jällegi nautis!

Kuna Kusadasi, kus käisime , on lähedal Kreeka Samose saarele ja sinna sõidavad ka regulaarselt praamid, oli mu soov vähemalt seal ära käia. Härra pressis vastu ja pärast kahetses! 

Türgi reisikiri on ka olemas, siit saab lugeda.

Oktoober

Oktoobrit ootasin ma kannatamatult! Ma tahtsin jälle reisile minna, aga see oli alles kuu lõpus. Seega ma tegin kõrvitsaid sisse, tegime veel ja veel õunamahla ning nokitsesin muid tegevusi teha.

 

Kuu algas siiski sõpradega Pranglil taas. Käisime seenel, kokkasime nad ära teha ka kohe. Härra abikaasa soovis kohalike jahimeestega kätt harjutada linnujahis, sai nendega kaasa.

No ja kaks päeva enne Prangli väljasõitu kirjutas mulle vabaõhumuuseum: Noh, laupäeval siis kohtume!

Mul oli paanika! Kes? Kus? Mis? Kalendris mitte midagi, seepärast sellele nädalavahetusele saigi Prangli plaan kokku lepitud. Aga Eesti vabaõhumuuseumis toimus Peipsiveere kalasibulalaat ja mina pidin samovaride väljapaneku panema üles. Hakkas vaikselt meenuma, kuidas asi hargnes. Hinnapakkumist sooviti juba ca 9 kuud varem, aasta alguses. Jäi jutt, et esitab hinnapakkumise projektitaotlusega ära. Ma jäin vastust ootama, seetüttu kalendrisse veel ei märkinud. Aga vastust rahastuse ja otsuse kohta ei tulnudki, enne kui 2 päeva enne üritust, et tuled siis jah? 

Lahendasin siis asja nii, et reedel saarele, mõnus aeg sõpradega. Laupäeva hommikul mandrile, autoga EVMi, 6h tööpäeva ja siis õhtuse praamiga tagasi pere ja sõprade juurde. Nõme oli, sest teised said puhata ja mõnuleda, aga min apidin tööl olema. Hea vähemalt, et tegelikult olime lähedal, praamide ajad klappisid täpselt ja olukord lahenes. Hullem olek solnud, kui oleks sõpradega kokku leppinud Haanjas nädalavahetuse vms.

Hoidiste ja õunamahla aeg. Järjest panin ka õunu kuivatisse, mis tähendas -korjamine - tükeldamine- kuivatamine protsessi kordumist üha ja üha uuesti.

Alatskivil oli Tartu2024 raames vägev valgusšõu! Üks parimaid, mis ma näinud olen.

Kord kvartalis kutsub vallavalitsus kokku piirkonna ettevõtjad ja külastame teisi toeedaid ettevõtjaid, kes tutvustavad oma tegemisi. See on hea tutvumise ja "networkingu" üritus, mulle väga meeldib. Oktoobris käisime ka kohtumisel. Ma kahjuks ei tohi rohkem pilte üles panna, aga äärmiselt põnev inimene ja ettevõtja äärmiselt põnevate tegemistega. 

Ja kinos sain käia, see oli väga eriline emotsiooniga õhtu. Kirjutasin lähemalt blogis ka ning siiani mu meelest on Jaak Kilmi "Vari" väga hea film. Üldse ei saa aru, miks kõik seda filmi materdasid?

Ja siis lõpuks, Eveliisiga reisile!

Meie puhkus koosnes kolmest põhiosast: prosecco-toit-kõndimine ja tutvumine vaatamisväärsustega.

Me nägime Lõuna-Prantsusmaad:  Nizzat, Mentoni, Cannes'it, Marseille'd.

Me nägime natuke Itaaliat: Ventimigliat.

Me nägime ilusat Monacot.

Mõnus mõnus puhkus. Ma nii ootan juba järgmise aasta momcationit, sest kokkuleppe kohaselt korraldan selle mina  ja nii, et Eveliisil pole aimugi, kuhu läheme. Pimeloos :) Ma olen nii elevil.

Oktoobri viimaseks päevaks jõudsin koju tagasi. Ja mis mind ees ootas? Ämblikuvõrgud igal pool, hiired-rotid,  satikad majas ringi jooksmas. Kaos üesõnaga. Mine veel korraks kodunt ära.

November

Novembris sai palju deidil käidud. Meil sai tutvumisest 12 aastat ning sattusime terve kuu vältel hoogsal tähistama. Kõigepealt pidulik veiniõhtusöök Alatskivi lossis (lastele teada nime all: koosolek).

Siis oli Sibulatee äge purgipidu. Vaata, kui ägedalt tehtud seenepurk. Seal käisime härraga head-paremat ostmas. Sibulatee sünnipäevapidu oli võrgustikuliikmetele.

Ja Malta! Läksime deidile Maltale. 

Malta mind üllatas. Ma ootasin vähe, aga sain sülemiga. Malta võrgutas ja võlus, kindlasti üks äge reis oli meil seal.

Tagasi Eestis olles viis härra mind rokk-kontserdile. AC/DC tribute band tegi sümfoonikontserdi. Väga hästi tegid ja mõnus kontsert oli. Ainult et... rokk-kontserti mina ei saa küll kuulata, käed põlvedel istudes kontserdisaalis. See oli asja miinuspool

Ja kuu lõpetas sõpradega suvelõpupidu Käsmus. Sealt ei saa ühtegi pilti avalikuks teha, nii me omavahel kokku leppisime. Seega üks pilt magavast härra abikaasast.

Natuke sain ka maja teisel korrusel värvimistöödega tegeleda ja läbi see november saigi.

Detsember

Detsember on minul kulgenud suht suuresti jõulumeeleolus.

Lapsed tegid piparkooke, täiesti iseseisvalt. Puhas rõõm!

Igal aasta pean jagama selgitusi, et mis need kujud on? Piparkoogivormid sellised siis. Ma igal aastal unustan nad vaikselt eemaldada, et küsimusi vältida. Tänks veelkord, Sirli! Tänks, et ma pean lastele udu ajama :)

Härra viis meid ka Kaitseliidu jõuluüritusele. Sai jutustada ja tantsida poole ööni.

Verivorstitegu!

Teist aastat järjest tegime ise verivorste. Seekord kestis protsess ligi 12h, see sidumine on tüütu :) Kokku tuli 30m verivorste, täpselt 200 tk. Tegelt oleks rohkem olnud, aga keetmisel siiski kümmekond vorsti keesid puruks.

Ja nagu ma ka blogis kajastasin, raputas me kogukonda üks kohutav sündmus samuti, kui sõprade perel põles minutitega maha kogu nende elamine, seejärel niigi šokis ja haavatavas seisus perelt võeti järgmisel päeval ära nend eloomad. Räägi veel maaslamaja löömisest.

Kaks ilma kolmandata ei jää - meie hoovilt varastati ära peremehe koer. 

Need märksõnad jäävad saatma sõprade aastat, aga ka meie aastalõppu, sest see on kogukonna ülesanne olla inimestele toeks nende raskel ajal. Ja me härraga oleme püüdnud seda teha. 

Natuke helgemale suunale tagasi pöördudes, käisime naaberkülas Koosal sealse kogukonnaga ühistegemistel ka. Mina käisin teist aastat jutti verivorstiteol ja maikuus (või oli see juunis?) osalesime härra abikaasaga ka grillvorsti töötoas. Niiet olime ära teeninud koha jõulu ühissöömisel. Tore, et seda tehti kl 12 päeval, täpselt hea aeg kokku saada ,lõunat süüa ja kogukonnajutte rääkida. Mõnus. Loodan ka uuel aastal nendega koos kokku saada. Käsitööringidesse vast ei liitu, aga köögitoimkondadesse kindlasti.