esmaspäev, 25. juuni 2007

JAANID

See aasta olid vahvad Jaanid, vaiksed küllaltki, ent muhedad.
Reede õhtul kutsusime külalisi meile, muhelesime verandal päikeseloojangut ja jaanitulekest nautides. Üllekas alustas jaanitraditsioonidega ja hüppas üle lõkke. Braavo.

Oli ka üks vahejuhtum, mis meele mõrudaks tegi ja härralt une röövis, ent ebameeldivatest asjadest rääkima ei hakka. Täname vaid Alot, kes oli õigel ajal õiges kohas ja päeva päästis. Vastasel juhul oleksime hetkel kodutud.

Sellele vaatamata oli väga armas olemine ja toredad külalised. Järgmisel hommikul jätkasime grillimise/chillimisega, sõime pannkooke, tutvusime me lähiümbrusega (tegime härraga esimest korda tutvust meie juures oleva jõega). Lõuna paiku põrutasime Kaidyga Pärnumaale. Algselt plaanitud "Tere, Pärnu suvi" härraga jäi ära just eelmise öö sündmuse tõttu ning kuulsime samuti, et Pärnus polnud ilm kõige päikeselisem.
Kuid kodus ongi ju kõige parem olla :)

Jätkasime Kaidyga jaanipäeva/öö traditsioone - ronisime südaööl üle seitsme aia ja korjasime seitse õit oma padja alla, et unes oma tulevast näha. Huhhh! (pühin käega otsaesist ja hingan kergendatult) - nägin oma härrat :)


Sõnajalaõie "jaht" olid ka sel aastal tulutu, teps mitte ei leidnud. Ilmselt polnud õige otsingukaaslane :P

Eile (pühapäeva) õhtul käisime ka härraga siiski jaanitule üritusel ära, küll mitte nii suurel ja uhkel kui Pärnus oleks olnud, kuid siiski. Meie oma küla jaanituli Väänas - bänd, tuli, shashlõkk, rahvas. Pidu nagu muiste ;)

Täna siis katsikule ;)

reede, 22. juuni 2007

22.juuni

Tänane päev on tore kahel põhjusel.

1. Mu kallid sõbrad/tuttavad, kes Te siia satute - kell 14.00 saab mu koolitee taas punkti. Hurraaa.

2. Härraga peame oma armsas majas jaanipidu täna õhtul, ka jaanituld teeme. Külalised on jaaniõlledega oodatud ;)

JA eile algas ametlikult suvi.
JA mu neeruvalud/põletik vms on üle läinud.
JA homme on Tere, Pärnu suvi.
JA ilm on ilus ja päikeseline.
JA mina olen õnnelik.


Mmuahh.

neljapäev, 21. juuni 2007

väike heategu igasse päeva

Härra õde lausus eile, et teiste abistajad on kõige suuremad egoistid üldse, sest peale heategu on endal niiii hea tunne sees. Tõepoolest. Sattusin eile õhtul ühte koomilisse situatsiooni, kus ulatasin oma abikäe ja olin hiljem väga rahuolev.

Nimelt, peale seiklusi Lasnamäel (miks ma üldse sellisesse kohta ronin :S ) poodlesime Punase tänava Selveris. Kassa järjekorras arveldas mu ees üks u. minuvanune noormees, luges sularaha. Ma täpselt teda ja kassapidajat pealt ei kuulanud, aga kutt ilmselt loendas raha ja jäi puudu. Siis pakkus, et maksab hoopis kaardiga... ja kaarti ei olnud kaasas. Edasi püüdsid nad juba mu tähelepanu. Kutt ütles, et no tuleb midagi välja jätta ostudest, vaatasin oste - pakendatud kartulid ja pakk grillvorste (hmmm... kolm kartulid vähemaks palun :P). Kutil tekkis juba piinlik olukord (kassapidaja oli ilus tydruk), andsin siis ise puuduoleva summa. Kutt oli nii tänulik, teatas, et järgmine kord maksab siis tema. Leppisime kokku, et saame ukse juures kokku :)

Arvan, et järgmised 5-6 aastat pole mul taas Lasnamäele asja, sorry :)
Tänavad on niiii auklikud ja õudsad, tundsin iga rakuga, kuidas Põnn piinleb seal sõites.

Ja koju jõudes kuulsin, et ka härra oli heateo sooritanud. Lahe värk :)

liiklus

Ma ei saa aru, kuidas saavad ühistranspordi (bussi-, trolli)juhid olla nii vastutustundetud??? Pidevalt ma näen, kuidas nad sõidavad täiesti tumepunase tule alt läbi üle ristmiku. Eile oleksin sel põhjusel avariisse ühe bussiga sattunud. Sõle ja Sitsi tänava ristmikul ootasin punase foori taga, keskmises reas. Vasakul suur nr 40 buss, mis keerab vasakule ja mu Põnnist tõesti välja polnud näha. Kui foor läks roheliseks, hakkasin bussi varjust välja sõitma ja ennäe! üks buss loivab keelava tulega üle ristmiku. Napilt jäime Põnniga terveks, Põnnil on väga head pidurid. Aga kus on nüüd Eesti Politsei silmad? Kui mõni teine jääb pidurdamisega foorile lähenedes hiljaks, on kohe trahv olemas (kaastunne m.-le, aga ta eitagi oma süüd :P). Ühistranspordijuhid peaksid minu silmis siiski olema kõrgendatult kohusetundlikud, seaduskuulekad ja eeskujulikud, vastutavad nad ju teiste inimeste elude eest.
Kahjuks on Eesti riigis liiga tavapärane purjus bussijuhid ja hooletud liiklejad :(

esmaspäev, 18. juuni 2007

Ärr itke mo perra, Vastseliina

Nädalavahetus kaugel-kaugel Wõromaal oli just ootustepäraselt väga muhe - palju võro keelt, imeilus loodus, vanakooli Maarahva laat ja Küünisimman, palju grillimist, chillimist, söömist, õllet/veini/jm jooke.

Ainus, mis tuju rikkus, oli mu kallale hiilinud tervisejama - taaskord neerud. Ai, kui valus mul on :(

teisipäev, 12. juuni 2007

national geographic live

Jep, elame kui national geographicu live'is. Hommikul nautisin vaadet meie maja ees jalutavale kitsekesele. Alles see oli, kui kõhna rebasepoiss meid külastas. Dzungel missugune!

Härra kuldsed sõnad: "Nemad ei tulnud siia. Meie kolisime nende juurde." Jah, nii ta on.

Linnas aga on teistsugune dzungel: üks otsustas üle tee joosta punase foori alt (minul roheline) ilma, et minu poole oleks kordagi vaadanud. Õnneks on minul siiski standardvarustuses piduripedaal.

Ja niuniu, härra ei saa veel see nädal uut autot.

esmaspäev, 11. juuni 2007

kokkuvõte

Tunnen, et olen üle pika aja omas elemendis. Ja see tunne meeldib mulle kohe väga. Iga õhtu sai miskit tehtud, kellegagi kohtutud, koju alles magamaminekuajaks jõutud. Kui ainult kodus telerit passida, muutun loiuks ja nagu sureks seespidiselt :) Teen seda vaid härra pärast, kes vastupidiselt minule, on rohkem kodune inimene.

Neljapäevasel bingo-vesipiibuõhtul m.-ga loodetud jackpotti meie ei saanud [moss-moss], see-eest saime kohupiima rabarberikisselliga.

Reedel grillisime meie mõnusal verandal ja laupäeval peesitasime päikese käes ning õhtul viis härra mind Lohusallu vaadet ja toitu nautima (Toidu nautimine on küll küsimärgi all, kuid kaaslane ja vaade mitte).
Laupäevast veel nii palju, et härraga mõlemad iseseisvalt veendusime, et oleme dzunglisse kolinud. Päeval hoovis pikutades ja päevitades üks hetk kuulen metsikut linnukisa. See ei olnud enam linnulaul, mille saatel hommikuti autot käivitan, vaid minu üllatuseks oma 30-pealine lennusalk, kes oli meie murul maandunud hetkeks ja kohe kisa saatel õhku tõusis, igal ühel ussike noka vahel. Siis nad terve salgaga manööverdasid - kord ühte põõsasse, sealt hetke pärast edasi madallennul üle meite muru, teise põõsasse, sealt kolmandasse põõsasse jne. Täitsa uskumatu ikka.
Öösel härra ravis oma insomniat luurates õuel toimuvat, hommikul raporteeris, et meil käis üks lahja rebasepoiss ja üks kitseke, pooletunnise ajavahemiku sees.

Pühapäeval õnnestus mulgi seda lahjat rebasepoissi näha (härra soovis päeval grillimisest järgi jäänud ribikonte rebasele jätta) ja no too oli tõesti lahja,lausa kriipsukene. Saba aga samas oli küll kohev ;)

Uus töönädal alga! Loodetavasti läheb kõik see nädal plaanitult - härra saab oma auto ja minna saan Võrumaale simmanile.

h.

neljapäev, 7. juuni 2007

vässu



Tahaks puhata ja mängida, jaks sa otsa. Ainus, mis mu kõrvu kostab, on üks pläägutamine, ja mina ei salli sellist asja, lihtsalt ei salli.

teisipäev, 5. juuni 2007

tere suviiiii!!!!

Ilmad on niiiii ilusad, täielik patt on istuda tööl ja mõelda, et kõik normaalsed inimesed hängivad õues, päevitavad jne. Aga ma palju ei vingu, alles see oli, kui Pariisi õhku hingasin Seine jõe kaldal chillides.

Eile õhtul võtsin esimest korda ette jalutuskäigu meie maja ümbruses looduses. Leidsin mingi jalgtee, linnud laulsid, mets ja jõgi. Imeilus. Kahjuks tee ei viinud kuskile, kui ainult ühe eramu juurde, kus olid ketis need kaks troppi koera, keda pidevalt "jalutama" lastakse ja kes siis meie maja juures hängivad ja meie peale hauguvad. Ega nad oma maja juureski targemad olnud. Ma kalpsasin üle kraavi heinamaale ja müttasin kõrges rohus :)

Laupäeval sai vanemate juures käidud, poisid ehitasid ühe päevaga sauna nii kaugele, et kui hommikul oli vaid vundament, siis õhtul meie äratuleku ajaks olid ka sarikad peal. Sjuuper. Sarikapeost jäime ilma, sest linnas oodati meid ühel soolakal.

P.S. tänud m.-le, kes samuti reede õhtul vesipiibuga mul külas käis.
Reedest veel nii palju, et m.-i eeskujul otsustasin samuti verd minna andma, praktikalt sain niivõrd varakult vabaks, et imelik oli kohe poole vaba päevaga linna peal olla :) Ja pealegi on Verekeskus saatnud nädala jooksul mitu smsi, et palun-palun :)
Teenindustempo Verekeskuses on stagna-aegne, aega on ju küll ja veel. Ma olen liialt kärsitu sellise asja jaoks. Lõpuks sai protseduur ühele poole ja tõusin püsti, et minna mahla jooma,kui hakkas alles naljakam osa... Esimest korda minu doonori kogemuste juures, hakkas mul halb, sooja-külma hood ja no tõesti oli väga s*** olla. Olesklesin kuidagi seal diivanil,ootasin et ehk läheb paremaks või et keegi märkaks mu seisundit. Lõpuks ka märgati ja siis läks siblimine lahti - nuuskpiiritus, arst, mahl, kofeiinitablet jne. Nüüd on vereloovutamise soov jälle tükiks ajaks läinud.

Täna plaanis vanale töökaaslasele külla minna, homme siiderdamine vanalinnas ühel vaateplatvormil. Mina ilmselt siiski ei siiderda, vaid tarbin vett vms alkoholivaba jooki. Autoomanike rõõmud.

Shalllallalaaa