reede, 31. jaanuar 2025

jaanuari kokkuvõte

Jaanuar 2025 märksõnad meilt ja mujalt:


- Los Angeles põlengud

- TikTok keelatud, TikTok tagasi Ameerikas

- Trump tuli tagasi

- Tants Gröönimaa ümber

- Gulf of America

- Massilised deporteerimised USAs

- Lennuõnnetus Washingtonis

- Lumi Marokos, Floridas, Tenerifel jm troopikas

- Automaks

- Ettevalmistused energiakriisiks 8.veebruaril

- Lõhutud kaabel Läänemeres

- Iisraeli ja Hamasi relvavaherahu

- Hiina "odav-AI" DeepSeek teeb revolutsiooni

- Üle 30 plahvatuse Stockholmis

- Venemaa varilaevastik

- Uhhuduuri mehed kahekesi pähklikoorega ookeanil.

- Hiinas möllab taas viirus, naaberriigid on valvsad.


Mis mul ära on ununenud?

neljapäev, 30. jaanuar 2025

Kellele Air Baltic neid kampaaniaid teeb, kui järjest lennud ära tühistab?

Aasta algas selle "toreda" uudisega, et Air Baltic tühistab ligi 5000 lendu. Ärevus käis minustki läbi, sest mul on esimeseks poolaastaks kaks reisi nendega planeeritud ja piletid ostetud. Kontrollisin siis jaanuari alguses AB kontolt seisu ja lennud olid ilusti alles.

Täna hakkasin ühe reisi jaoks autot broneerima sihtriigis ja läksin taaskord AB kontole kontrollima. Esimese reisi kellaaegasid oli natuke nihutatud. Kinnitasin, et ok ja jätkame reisiplaneerimisega.

Teise reisi lendude kohta oli ka hüüumärk. Läksin sedagi üle vaatama ja sain oma paugu. Lend tühistatud. Miks on nii, et AB ei vaevu isegi e-mailisaatma sellise suure asja puhul nagu lendude tühistamine? Igasugu 15x aastas MEGAsale puhul teavad täpselt mu meiliaadressi, check-in meeldetuletusi oskavad ka teha, aga nüüd ei saa saata sellist e-kirja välja? Et äkki klient ei märka?

Selle reisi piletid tõi jõuluvana lastele kuuse alla ja no päris tore üllatus nüüd. ÜLDSE ei usalda AB pileteid enam osta ega reisiplaane teha. Ma ei saa aru ka nende strateegiast - muudkui on uus kampaania "soodsate" hindadega piletitele, mis ei ole üldse nii soodsad ja siis takkapihta tühistatakse ka lennud ära. Mida siis neid pileteid müüa, kui lende niikuinii ei plaanita?

Väga nõme tunne on. Ootan nüüd neilt raha tagasikandmist ja eks ma pean siis kallimad piletid asemele vaatama. Ma olen jõudnud juba terve reisikava kokku panna, tohutu uurimustöö ära teha, ennast nii reisilainele viia, et kohe tahaks lennukile minna ja nüüd siis selline pettumus. 

Võib olla siis üldse vaadata mõnd teist sihtkohta? Härra juba on rahu, et no siis ei lähe reisile, aga no selline variant ei tule kohe üldse kõne alla. Vaatame, mis see Tourest pakub. Äkki keegi üllatab mõne pakkumisega, aga AB poole ei taha isegi vaadata praegu. 

Ja kõige lõbusam on asja juures see, et piletite ostmise ajal peab sul raha kohe olema kontol, sups sekundiga on see neil eüle kantud ja piletid kinnitatud. Nende poolse tühistamise puhul vajutasin nupule, et tagasta kogu reisi raha. Selle peal esain vastuse, et menetlevad MINU SOOVI 7 päeva ja siis 21 TÖÖPÄEVA jooksul äkki tagastavad raha. Äkki mul oleks seda kohe smaakiirelt tagasi vaja, et uued lennud kindlustada? 

jaanuari 89. päev

Ma pole ligi 10 aastat tundnud seda tunnet, aga nüüd küll. Ma olen nii väsinud sellest jaanuarist :) Lõputu pimedus, värvitus, sombune ja päikesevaba ilm. Jaks on juba sellest otsas. Ja ikka veel ei ole jaanuari viimane päev käes. 

Seni, kuni on olnud ikka talve moodi talved, on olnud grammike päikest, päevad täis toimetamist ja energiat. 

Võibolla ma olen nii soiguv hetkel haigusevimma kestmise tõttu ka, aga no see kollane valgus toas ja aknastki ei tule valgust juurde, see nii masendab. Lisaks, et ei jaksa ega taha midagi teha ning kui pole külastajaid, pole ka palgapäeva. 

Ma nii ootan, et tuleks natukenegi päikest välja ja annaks energiat ja toimetamisrõõmu. Äkki nüüd varsti?

kolmapäev, 29. jaanuar 2025

Projekt "Maja" - 108 (inspiratsioonipostitus)

Kuigi ma juba tahaks taaskord ehituse progressist postitust teha, siis pean veel kannatlikult ootama. Arenguid on, aga postituse jaoks veel natuke vara.

Selle asemel siis teen ühe inspiratsioonipostituse (postitust toetab taaskord Pinterest).

Mulle meeldib, et vaikselt-vaikselt on asi sealmaal, et on vaja visiooni, milline see kõik välja hakkab näema ja minu peas on need pildid ammuilma selged juba. Vähemalt 6 aastat tagasi olen need endale selgeks mõelnud.

Aga härra abikaasale on raske sõnadega edasi anda seda pilti, mis minu peas on. Seetõttu on tihtilugu abiks Pinterest, kust kolme-nelja pildi peale kokku saan selle, mida ma tahan. Nende abil siis selgitan, vaidlen ja surun jalga maha, et milline meie kodu lõpuks hakkab välja nägema. 

Viimati vaidlesime garderoobi osas. See saab olema esikust läbi lükandukse taha peitu. Mul on nii kõrini jalanõud eja jopede hunnikutest igal pool, sest ainult mina oskan ära panna oma jalanõusid ja üleriideid, kõikid eteiste omad vedelevad igal pool ja ma lähen juba ainuüksi sellest mälupildist keema, sest kui raske on panna oma jalanõud kokku riiulisse? Või jope puu peale rippu? Üliraske.

Seega ma tahan, et kogu see mant saaks silme alt ära peitu. Kus nad peavad ka olema loomulikult ilusti pandud.

Vot umbes täpselt midagi sellist saabki olema:


Teine meie vaidluspunkt juba päris pikalt on olnud elutoa kamin. Härra abikaasa ei taha kaminat, vaid ahju. Mina tahan elavat tuld! Just seda, et kui mul on tuju ja aega istuda kamina ääres, siis viskangi halu, kuulan puu prõksumist ja vaatan teleka asemel kaminat. 

Lisaks ma tahan, et kamina juures ümber seina ääres oleks selline väljaulatuv osa. Ma ei oska sellele nime ega õiget terminit anda aga no nagu nendel piltidel:




teisipäev, 28. jaanuar 2025

mi amore Veneetsias

Pisiromantika härra abikaasaga tehtud ja nädalavahetus Veneetsias kahekesi on selja taga. See on ühest küljest nii äge, kui lihtne ka kättesaadav on selline pisike luksus - ärgata hommikul oma voodis ja lõunaks olla Vahemere ääres.

Minul oli see teist korda Veneetsiat külastada, härra polnud kunagi käinud, aga oli väga pikalt sellest unistanud. Teostasin siis härra unistuse ja nii, kui esimesest sillast Piazzale Roma juurest olime üle saanud, hakkas pihta - härra pidi kõik paadid üle vaatama ja iga läheneva paadi peale osutama, et vaata, paat! Kui toidupoodi jõudsime ja ta nägi, et seal on ka paadiga tulijate käigud, oli ta rõõmus nagu laps jõulukuuse all. Nii äge, kuidas täiskasvanud mehele saab rõõmu teha :)

Ma ise olin siiski veidi tõbine ja see ei olnud just mugav vorm reisimiseks. Sain hakkama, reisimine annab mulle mingi erilise jaksu ja vastupidamisvormi, aga lihtne see siiski mulle ei olnud. Härra teadis ka õigeid nuppe vajutada. Esimese asnaja ööbimiskoha juures olevast poest leidis härra mul üles lahtise veini kraanid! Maksad taara eest 90 senti ja ostad ca 3 euroga liitri imelist valget veii. Ja nii korduvalt! 

Nüüd tagasi kodus olles on vaja siiski see haigusvimm mu seest välja saada. Olen nüüd terve eilse päeva voodis maganud ja ega tänagi targem päev ole. Paar kirja vastan, siis jälle puhkan mitu tundi. Õnneks on mul see luksus haige olla ja end ravida.

Kohe, ku väheke rohkem jaksu, kirjutan ka reisiblogi valmis.


neljapäev, 23. jaanuar 2025

Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks*

  Kes vähegi mind ja mu reisihobi teavad, on kursis sellega, et 

- mul on mitu reisi ette planeeritud üldjuhul;

- alati valmistun mõttes juba reisiks ette (kodutöö tegemine sihtkoha osas; planeerin, mida riietest kaasa võtta);

- kohver on 3-4 päeva ette valmis pakitud, jooksvalt kui tuleb mingi asi meelde, siis viskan veel kotti;

- olen hullult elevil ja ootan-ootan-ootan reisi:

- pikad avastamise päevad reisil, muudkui jalutame ringi.


Esimest korda on nüüd nii, et härraga reisile minemise ees on natuke kurb meel. Sest et ma suutsin haigeks jääda!!! Eile veetsin ca 24h magades-higistades voodis teki all, suurema haigusvimma vast saingi endast sellega välja, aga jaksu ei ole üldse. Asjatan täna kodus köögis ja iga paari minutilise toimetuse järel pean pooleks tunniks pikali viskama. No ei ole paljulubav reisimaniakile, kes NAUDIB 3 päevaga 67 000 sammu tegemist. Ja Veneetsia teadupärast on jalutamise linn. Egas midagi, härra peab sealt ilmselt gondli ostma, et oma prouat reisil ringi talutada. Või mind kätel kandma. Mulle sobivad mõlemad lahendused.

* Hanna-Liina Võsa - Tagametsa tango

esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Mehed köögis

Härra abikaasa üks viimase aja lemmiknokitsemisi on köögis uusi retsepte proovida. Eile õhtul käisid meil sõbrad külas ja kui mehed kohal, siis on alati lõbus. Nimelt hakkavad mehed köögis möllama. Minule jääb küll koristamine, mis nii lõbus üldsegi ei ole, aga vähemalt ei pea mina ise pead murdma, mida süüa teha.

Eilseks katsetuseks valiti ise pelmeenide tegemine, nullist valmisproduktini. Ma nimme ei läinud vaatama, mida nad teevad! Kommentaarid ise, mis üle maja kõlasid, olid piisavalt humoorikad ja ettevaatlikuks tegevad. Sain aru, et ilmselt on häda vormist kätte saamisega, aga midagi nad nikerdasid ja valmis pelmeenid said. 

Üli-ülimaitsvad olid! Lasen tal neid teinekordki ise nokitseda ja sügavkülma tallele panna.
Esimene partii.
Teine partii keedeti tomatises leemes ja no keele viis alla.
Kolmas partii, siis sai jaks otsa ja tehti hinkaalid :)
Need olid veits liiga suured, väiksemad ampsud olid paremad. 
10/10 saab härra hindeks oma pelmeenidele.

Kööki koristasin pärast šedöövreid pea tund aega :) Kogu köök oli kleepunud jahu/taigent täis, mida tasapinnalt kätte ei saanud.

pühapäev, 19. jaanuar 2025

"Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled!" ehk aadu 45

Nädalavahetus tõi kaasa kurioosumi - aadu sai juba 45!

Aadu nime pole siin igapäevases blogis olnud umbes 12 aastat, sest siis ta kolis ära Norra oma abikaasa juurde ja neil sündis nunnu poeg. Seda rõõmsamad on need hetked, kui jälle kuskil trehvame või messengeris jutustame. 

Viimasesse vestlusesse oli pikk paus vahepeal tulnud, aga kui aadu juhuslikult novembris Küprosel olles pildi üles pani, me härraga ise samal ajal Maltal olime, siis oli muljetamist mõlemil pikalt. Sellest tulenevalt ei pääsenud ta minu ja härra oma sünnipäevale kutsumisest, kord viie aasta tagant väärib tähistamist.

Nagu aadu ikka, selgitas ta pingelise küsimustikuga järgmiseks viieks aastaks välja oma parima sõbranna ehk kes teda kõige paremini tunneb. Millegipärast minu punktid jagati kõik teistele laiali ja auhinnast, selfi aaduga, jäin ma ilma :) Seega kui ta palus mul temast pilti teha teise sünnipäevakülalisega, siis oli minu hetk kättemaksuks. Tegin hoopis ise endale selfie.


Ning kui ta viimaks soostus minuga pildile tulema ja selgus, et minu telefonikaamera kogu seltskonnast ainult tema käsivarred paksuks tegi, lahendasime koheselt ka selle mure. Milleks siis sõbrad on?


Selgitasime välja ka, et ei mina maakana ega aadu poolnorrakana viimase viie aastaga ei ole kaotanud oma naljakat külge, teravat keelt ega musta huumorit. "Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled," olid aadu sõnad, kui restoranist vanalinna end sättisime ja kokteilibaaris veel mõned tunnid juttu ajasime. Ma loodan, et see oli kompliment :)

Igatahes väga lõbus õhtu ja härra abikaasa pidas ka kenasti vastu kuue naisterahva lõõpimised, naerukihistamised ja jutuvada. Selle eest sai ta kõigilt kiita.

Ööbisime seekord Gustav Ernesaksa majas, kus ta oma eluajal Kadriorus elas ja töötas. Saime lausa tema nimelise toa. Selgus siis ka, et Gustav vist ei pesnud ennast üldse, sest muinuskaitse all olevas majas oli küll üks tualett, aga mitte ühtegi pesemisevõimalust. Ka härra abikaasa lubas end enam mitte pesta, kui oli pidulikult Gustavi toas ööbinud. 

Hommikul pidime juba varakult tagasi koduteele asuma. Sain ka kingituse Eesti politseilt trahvikviitungi näol. Jubedalt nõme, sest terve tee ma sõitsin täpselt kenasti liikluseeskirjade järgi ja siis ühes kohas, kus ma nägin 70 märki, aga mitte asulamärki peale seda, oligi mul hops +20. Nii vastik tunne. Härra kõrval pärast kommenteeris, et ka tema ei võta selles kohas kunagi kiirust 50 peale, sest seal ei olegi inimesi ju ega ohtu liiklusele. Endise politseametnikuna ta vaatleb asju teisiti. Nentisime, et ükskõik, kumb meist roolis oleks olnud, trahv oli igatahes soolas. Ma polnud ainus, minu ees oli auto kinni peetud ja neid tuli tagant veelgi. Magus koht, kus politseinik olla.

reede, 17. jaanuar 2025

keeled suhu ja Euroopasse

Ülikoolis turismierialal õppides pidin päris paljusid keeli õppima, lisaks vene ja inglise keelele olid meil ka soome ja saksa keele tunnid. Kahjuks soome keel ei hakanud külge üldse, seda oli ka ainult 1 semester ja sai kuidagi teiste najal ära nihverdatud need testid. Kahju, sest tore oleks keeli rohkem osata kui ainult klassikaline kolmainsus eesti, inglise ja vene keel. 

Seega, kui meil jälle on soome ajakirjanikud käinud ja artikli ilmutanud, siis ma pean neid minema google translate'iga lugema, et üksikasjalikult aru saada. 

Täna siis selgus tõde. Kui ma olen pikalt panustanud oma turismiettevõttesse, arendanud sihtkohta ja piirkonda jne jne, siis mu härra abikaasa tegeleb samal ajal taaraturismiga...



neljapäev, 16. jaanuar 2025

Harjutused iseseisvaks eluks

Alles Eveliis blogis emaks olemise keerulisest logistikast, kui nätaki! sain täpselt samasuguse hoobi ise ka. Ja ka mul ei ole see esimest korda. 

Eelmisel aastal sain "toreda" kogemuse, kui kätte jõudis minu ja härra sünnipäevareis, kui läksime kahekesi Islandile. Nii nädal enne väljalendu saabusid koolist kirjad, et x kuupäeval toimub tantsupeo tarbeks ettetantsimine Tartus. Buss see ja see välju sellel kellaajal jne. Lugesin seda kirja, huuled kriipsuks tõmbunult, sest just samal ajal pidime olema me lennukis, telefonimaailmast välja lülitatud. Reisiplaanid ja piletid olid pool aastat ette ostetud/tehtud.

Lapsed olid samaks ajaks Tartusse vanaema juurde plaanitud. Variant oli, et Mesilane sõidab Boltiga Tartus ettetantsimise kohta. Vanaema ise ei saanud viia, sest tal olid omad kokkulepped ja kohustused samal ajal. Seega sain appi Tartus elava sõbranna, kes Mesilasele Bolti kutsus väljasõiduks ja tagasisõiduks ka. Mesilane sai käidud, ettetantsitud ja tantsupeole ka esinema!

Nüüd eile - on teada, et meil on härra abikaasaga tulemas väike kahekesi olemise aeg Veneetsias peagi. Laste jaoks on korraldatud hoidjad (naabrid). Saabus kiri treenerilt, et MUIDUGI on Mesilase spordivõistlused just samal päeval, kui me ära oleme. Seekord nõudega, et kooli poolt Põlvasse transporti ei toimu ja vanemad ise peavad transportima. Kui mul juba juuksed hallid ei oleks, siis sellest nad läheksid. Andsin Mesilasele teada, et no mind ei ole, kes teda hommikul ärataks, kontrolliks riideid-varustust, valmistaks ampsud kaasa, vajadusel transpordiks kuhu vaja jne. Et äkki ta siis seekord ei lähe võistlustele, sest lisaks on ta ammuoodatud sõbrad ka siin samal nädalavahetusel oma maamajas ja tähistavad sünnipäeva. Niiet tal oleks tegemist omajagu niigi. Mesilane läks ahastusse, sest "ma olen neil kõige parem mängija, nad ei saa ilma minuta hakkama ju!!! Ja ma tahan minna!"

Kui Eveliis on superema, kes käib kõik lapse trennid, proovid, kutsed läbi ja hängib aega parajaks teha, viib last igale poole, siis mina selline ema ei ole. Ma olen Mesilasega teinud juba ammu kokkuleppe, et kui tema tahab kuskile minna, siis ta korraldab selle ise. Uurib ühistranspordi aegu, analüüsib, kas ajaliselt jõuab, kui mitme bussiga vaja liikuda jne. Sest enamasti on meil kogu aeg (eriti nädalavahetustel) tööd vaja teha külalistega ega saa sõita ühest valla otsast teise muudkui. Ja Mesilane on tõestanud, et ta suudab ise läbirääkida (ma ei pea helistama kümnele emale ja neilt luba küsima Mesilase jaoks), plaani teha, kellaaegasid vaadata, bussidega liigelda valla piires ja vajadusel ka Tartusse. Nõue on, et peab mulle alati teada andma ja minult luba küsima.

Eks erroreid on ka tulnud ette. Nt et ei teadnud ta vahet teha bussiaegade märgistustes, et mis see tähendab, kui buss sõidab ainult tööpäevadel või ainult pühadel. Muidugi ma lähen lapsele siis järgi, selgitan ka, kuidas viga tekkis ja ta õpib sellest, et edaspidi paremini otsuseid teha. Paar korda on jäänud koolist tulles bussist maha. Siis on plaan b oodata järgmist bussi, mis võibolla tuleb paari tunni pärast alles. aga eks neid õppetunde on ka vaja, kui ei oska aega hinnata ega kella vaadata. 

Mesilase üle olen ma ses osas küll hästi uhke. Saab iseseisvalt hakkama, ei pabla suhelda inimestega või neilt küsida (nt kas o õige buss jne), alati saab mulle helistada. Aga vabatahtlikult ma ei hakka lapsele autojuhiks. Esmajärjekorras nõuan ma, et vaataks järgi iseseisvad lahendused. 

Mis siis saab selle lapse spordivõistlusega? Tegi ise plaani, et läheb sõbra vanematega. Ise peab uurima, kas nad saavad ta kaasa võtta ning kokku leppima kellaaegades. Ma saan omalt poolt helistada, et ta õigel ajal üles ärkaks.  Edasi on iseseisva elu tuleproov. Kas on õiged asjad kaasa pakitud, snäki jaoks taskuraha mitte ette ära laristatud jne? Eks me õpime mõlemad.

kolmapäev, 15. jaanuar 2025

hobidest

Aegade jooksul (ma olen bloginud 18 aastat, pikim hobi üldse!) on siit blogist erinevaid minu ja härra hobisid läbi käinud postitustest.

Praegu postitust tippima hakates mu eesmärk oli veidi teine, aga sähvatas uus mõte. Mis sa lugejana nimetaksid kolmeks minu suurimaks/lemmik- hobiks (peale blogimise)? Aga mu härra abikaasa puhul? Pane kommentaaridesse.

Ma täna kirjutan ühest härra pisikesest hobist, mida ma varem pole enda teada maininud. Seda, et ta on muude Hunt Kriimsilma ametite seas ka korstnapühkija, ma varjanud ei ole. See korstnapühkimise teema on temas ikka päris tugevalt juurdunud. Kurdab seljavalude ja põlvede üle, sest pika mehe puhul jah sundpoosides olemine hakkab nii seljale kui põlvedele ja ma olen aastaid talle soovitanud, et võta seda vähemaks, ära võta nii palju töid omale, aga kas ta kuulab? Ei, sest ta on jäär :)

Igatahes kogub ta ka väikseid korstnapühkija kujukesi. Neid ei ole meeletult palju, eraldi maja ostma ei pea ega näitusesaali avama. Aga üsna tore kogu on siiski.


Siiani on kõik need kujukesed Eestist ostetud, vanavaralaatadelt ja veebikeskkondadest. Nüüd huvi pärast avasin ka ebay. Poleks vist pidanud :) Mõtlesin mehele rõõmu teha ja tellida midagi, aga hinnad on meeletud. No näiteks see nunnu pähklipureja stiilis korstnapühkija on ebays 100+ eurot ja lisaks saatmine 35 eurot, mis tähendab, et lisandub kindlasti ka VAT ja siis Eesti tollis deklareerimine. Niiet prindin talle pildi ja las imetleb :)


Kusjuures enda hobide puhul ca 200 eurot kulutada pole mingi küsimus :)

Aga siis, mis sinu meelest on minu top3 hobi? Ja mis mu härra abikaasal? Tahaks huvi pärast kommentaaridest lugeda, mis aegade jooksul teile silma-kõrva on jäänud või mis tähelepanekuid teinud.

teisipäev, 14. jaanuar 2025

päris elu lastega

Käisin eile juuksuris. Viimasel ajal tuleb sinna järjest tihemini minna. Kui vanasti juuste väljakasvanud osa oli lihtsalt natuke piinlik, siis viimasel ajal ei vaata vastu enam tuttav kartul, vaid hoopis hõbehall. Ja mitte paar karvakest vaid kõik ühtse lapitekina on hall. 

Huvitav, miks mu pea hall on? (sarkasm)

Mõtlesin neid mõtteid hommikul, kui lapsed jälle, nagu kõik eelmised koolihommikud 

- EI ÄRKA 3x äratuse peale

- ei pane riidesse, vaid lollitavad, pigem ka kaklevad vannitoas

- ei vaata kella

- bussile minek on alati viimasel sekundil, millele eelnevad 7x meeldetuletust

- ei leia kindaid, salle, mütse

- pannakse selga kõige õhem jope, mida nagist leida on

- 30 sekundit enne bussi saabumist "mu bussikaart on kadunud!!!"

- 20 sekundit enne bussi saabumist "telefon jäi koju!"


Selleks ajaks olen ma 60 minutit ühtejutti, alates ärkamise tseremooniast kuni bussi astumiseni vihastanud kord iga viie minuti tagant; teinud rohkelt meeldetuletusi, mida vaja teha on ja 8ndat korda sama meeldetuletust tehes kannatuse kaotanud; hääle kaotanud, tuju nulli saanud.

See ei ole üks kaootiline hommik mu elus. See on iga hommik! Nad ju teavad, et on vaja ärgata ja riidesse panna. Aga lihtsam on ema närvi ajada, et siis ema riidlemise taustal neid tegevusi teha. 

Ei aita ka ette planeerimine. Iga päev palun õhtul asjad valmis panna hommikuks sh riided, et hommikul lihtsam oleks. Kas on õpitud? Alati on vastus JAAA! Ja siis hambapesu ajal on riid majas, sest "Mul on x asi homseks tegemata!" Kas ma mitte ei küsinud koolitööde kohta?

Kuidas mu lastel vastutustunne ei arene üldse? Ma ise olen väiksest saati olnud ülimalt kohusetundlik nii koolitööde, kellaaegade kui pandud ülesannete osas. Mu lapsed ei pääse ühestki ülesandest, aga nad ei saa ikka veel aru, et lihtsam on teha asi kohe ära, kui ema palub, mitte teha see ära 10-5 min hilje peale suurt riidu ja ema kurjustamist. Et siis hetk hiljem küsida mult, kas ma interneti aega panen? Ei pane, sest sa ülbitsed. Ja uus riid majas.

Ma natuke liialdan ka Mesilase osas. Tema saab üldjuhul paremini hakkama nii ärkamise, riidesse panemise kui autosse suundumisega. Mutukaga on väga raske. Ta ei ärka, siis ta venib ja siis ta hilineb. Täielik ööinimene, samas kui me Mesilasega oleme hommikuinimesed.

Jah, mu juuksed on totaalselt hallid 41-aastasena.



reede, 10. jaanuar 2025

mehed vs naised

Härra abikaasa üks unistusi on Veneetsiat külastada. Ma olen seda teadnud nii kaua, kui me koos oleme olnud. Olen nüüd viimasel ajal erinevatel pakkumistel silma peal hoidnud ja eile tuli Ryanairi välkmüük. Kooskõlastasin härraga ja romantilise nädalavahetuse Veneetsias me peagi ette võtame.

Kui minu silmis (ja mõttes juba pakitud reisikotis) on nö noobel šikk reis. Ikkagi Itaalia, eksole! Siis mu härra abikaasa on teistsugune mees :) Ta võib ka väga šikk olla, kui üritustel käime, aga reisil on ta enamasti praktiline. Seljakotiga ja cargopükstega, kus miljon taskut. Mulle üldse ei meeldi need püksid ja üritan muudkui vetostada.

Seega, kui me Eveliisiga oleme reisil, siis meil on fotopausid ja prosecco ja maitsev toit. Kvaliteetaeg ja ennast teeme ka ilusaks, sest aeg endale!

Naised reisil!

Ja õudusega mõtlesin, kui meie mehed lähevad reisile ja naised lubaks neil kanda nende lemmikriietust!

Need mehed meil oleks fotosessioonil gondlites nii:


Tegin härra abikaasale nalja, et broneerin meile romantilise fotosessiooni Veneetsias ka. Enne, kui muigama jõudsin hakata, abikaasa jõudis ärrituda, et tema ei viitsi sellise jamaga tegeleda ja mina Eveliisiga reisil tehku, mis me tahame. Selle peale teatasin talle, et kui ta palju kobiseb, saab ta sellise fotosessiooni läbi teha:


Ma tahaks näha teda narrikostüümis retuusides gondlis. 

Talv tuleb siis või ei tule?

See on vist põhiküsimus, millega viimased kuu aega erinevate inimestega vestlus mul algab. Ma LOODAN, et tuleb! Sest sellest sõltub meie pere sissetulek. Kui järv on jääs ja saab peale minna kala püüdma ja muid talviseid atraktsioone tegema, siis tulevad ka külalised siia Peipsi äärde talve nautima. Kui järv jääs ei ole, siis nad ei tule. Nii lihtne ongi.

Aga ma kardan südames, et nii palju miinuskraade ei anta sel talvel, et see jäätumine toimuks. Mesi tare 10 tegevusaasta jooksul olen näinud ühte talve, mis oli just selline - terve talv oli +2+5 kraadi, roheline ja vihmane. Tol aastal möllasid massiivsed maastikupõlengud Austraalias, mis saatis sooje õhumasse ümber terve maakera. See oli aasta 2020, mille saabudes kõik lootsid, et ooo, nii ilusate numbritega aasta, see tuleb kindlasti parim aasta üldse.

Me teame, et ei tulnud. Et tulid kohutavad ja tänaseni uskumatud hädad üksteise järel. 

Nüüd on taas ilusate numbritega aasta, 2025. Ja aasta esimese nädalaga on selge, et maailmas on jällegi kohutavad mustrid kordumas. Kõik, kes natuke sotsiaalmeediat nokaga uudistavad, näevad California/LA massilisi põlenguid. See on nii hirmus, mis toimub seal. Kuskilt lugesin, et 17 000 hektari suurune elamutega kaetud ala on maha põlenud hetkeseisuga. See on suurem, kui kogu Manhattan New Yorkis.

Ma tean juba eos, et need soojad õhumassid liiguvad peagi atmosfääris ringi. Võib ju mõelda, et Californias põlevad majad ei puutu meisse, aga maakera on meil ühine ja kõik on omavahel seotud. Juba novembris-detsembris kas Threadsis või kuskil mujal kommentaariumites kriipisid mu silmi Eesti inimeste arvamused, et nad loodavad, et külma talve ei tule. Jaa, jube mugav on, kui sul Tallinna magalas auto saab kenasti parkida ega ole lume-soola-lopa hunnikuid jne. Ja ma ka olin kunagi 20-aastane ülbik, kes sama arvas. Aga tänaseks olen ma jõudnud avaramale silmavaatele - kogu elu ei ole Tallinnas. Me elame Eestis ja siin meil on emapiima ja vererakkudega edasi antud neli aastaaega ja nad kõik on vajalikud täisväärtusliku ökosüsteemi eksisteerimiseks. Ja elad üle selle 3 kuud lund ja tuisku, sest see käib elu juurde ja kasvatab kangemaks. Et ka muu elu löökidega toime tulla. Ega mulle ka ei meeldi see meeletu lumi - nõme, kui algad iga päeva lumelükkamisega, autot pole parkida jne. Ka iseennast kasvatan iga aasta sellega, et pean õppima talvel varem toast väljuma, teed vabaks lükkama lumest, autot soojendama. aga ma ei vingu, sest talv annab nii palju rõõmu ka. Laste rõõm, kui lumi pakib. Suusatamised, kelgutamised, lumesõda, lumememmed. Karakatisõidud Peipsil. Ma tahaks kunagi jõuda kelgukoertega sõidule. Lumine talv on sadu kordi ilusam vaade kui porine talv. 

Härra on mu kõrval enesekindel, et talv tuleb. Ajas eile karakatigi hoovi, et sõiduvalmis sättida. Küsis mu käest just, et kas paneb talverehvid masinale alla? Ma vastasin, et ma olen praegu veidi ebausklik. Et kui paneme, siis kindlasti talve ei tule. Aga kui ei pane, siis tuleb ja äkitsi, niiet jälle jääb ettevalmistusaega väheks (nagu igal aastal), aga see on kindlasti palju parem variant, kui talv ei tule. Niiet me ei pane rehve alla ja ootame talve tulekut.

teisipäev, 7. jaanuar 2025

Saatan kannab Pradat*

Kõik algas sellest, kui me Eveliisiga Monacos rongist maha ei tahtnud jääda ning paar kiiremat sammu sissetuleva rongi peatuse suunas tegime. Käekott, mis mul truult mitmed reisid kaasa teinud ja nüüdki üle ülakeha (crossbody) olles puusale toetus, otsustas alla anda ning üks sang tuli lahti. Õnneks oli reisi viimane päev ja õhtu käes, seega elasin käekotitult selle viimase õhtu ka üle. 

Aga oli vaja leida uus truu kaaslane mulle. 

Vanasti (see on siis enne Peipsi ajajärku) olin ma megasuurte käekottide usku. Põhimõtteliselt olid mu käekotid Mary Poppinsi omad, kuhu kõik ära mahtus ja mistõttu nad ise umbes 10 kg kaalusid. Käisin niimoodi tööl ja ka igal reisil. See oli aeg, kui ma oma peegelkaamerat ja lisavidinaid muudkui kaasa vedasin. Täna on telefonikaamera niivõrd hea, et peegelkaamera oli viimati kaasas ja kasutusel Islandil, Maltale ma võtsin ta küll kaasa, aga kasutada ei saanudki, sest Malta reisi ajaks oli vaja uut käekotti, aga see oli nii palju väiksem, et peegelkaamera sinna enam sisse ei mahtunud.

Pikka heietust ühe lausega kokku võttes - tänaseks on mu MaryPoppinsi käekotid asendunud väikeste ülekeha käekottidega. Ja ma olen nüüd natuke sõltuvuses.

Kõigepealt leidsin ma endale ülinunnu käekoti ühest Tartu outlet poest. Täiesti ootamatult, ma tavaliselt selles poes üldse ei käi, aga seekord astusin sisse, kuna samas majas on ka keemiline puhastus, kuhu kleidid viisin Nizza järgselt hooldada. Sealt tuli imehea hinnaga minuga kaasa väike Valentino ümbrik-kott. Hea, et ma Maltal käisin härra abikaasaga, sest see käekott oli ainult rahakoti, telefoni ja paari ehtekese hoiustamise jaoks. Kõik muu panin muudkui härra abikaasa seljakotti (tavaliselt tema surub oma asju mulle käekotti).


Nüüd aga oli tunne, et järgmiste reiside ja igapäevaelu jaoks on siiski tsutike suuremat kotti vaja, sest ega ma alati saa härrale lootma jääda. 

Nii käisin ma eile Tartus natuke kolamas. Ja saabusin koju väärt saagiga. Ei tee saladust, need on teiselt ringilt leitud, aga imeilusad, suurepärases konditsioonis, originaalid ja lisaks skoorisin nad üliodava hinnaga. Väike must Furla ja roosa mahukam Michael Kors.



Õhtu lõpuks olin skoorinud veel kaks toredat käekotti, YSL ja Gucci.


Nüüd on nad kodus mu vanema MK koti kaaslasteks. Selle Michael Korsi koti leidsin ma 2013.a detsembris ostureisilt New Yorkist**. Teenis mind aastaid ustavalt kontoripreili aksessuaarina, on mind reisidel saatnud ja nüüd mõned aastad kapis puhanud. Jätkuvalt näeb sama hea välja, kui ostes, niiet tasub bränditooteid valida ja see oli ka põhjus, miks julgesin teiselt ringilt omale mõned käekotid soetada. Kui nad on juba esimese ringi tublilt vastu pidanud, siis peavad teise ringi ka.


Eilselt kolamiseringilt jäi üks kott mind tegelikult kummitama. Chanel. Ta oli mitu korda kallim, kui teised leiud, aga ilus ja aegumatu klassika. Kodus hakkasin internetist infot otsima, leidsin, et neid müüakse kuni 50x kallima hinnaga veel, kui ma leidsin. Kui ma nüüd tagasi lähen ja ta alles on, siis oli mulle mõeldud!

Siis saan oma käekottidega järgmised 10 aastat muretult ringi käia. 

Ise ka imestan, et kust see brändiarmastus nüüd äkki välja lõi mu sees. Ma tegelikult tean küll, kuhu poole näpuga näidata. Eveliis näitab eeskuju oma kihvtide leidudega teiselt ringilt, ägedate outfittide ja oskusega neid omavahel sobitada. Ja see on nii äge, kui elus ikka ja jälle midagi motiveerib, inspireerib ja silma särama paneb. Niiet ma olen nüüd inspireerunud nooblilt riietuma ja reisima :) Selliste sõnadega kirjeldas armas naabrinaine siit samast oma külast meie Nizza reisi nii, nagu see talle kõrvalt vaadates silma jäi. Väga noobel reis! 

See on nüüd standard, mida hoida ;)

*Pradat mul ei ole. Seega päris saatan ma siiski veel ei ole.

**Too sama NYC reis 2013.detsembris oli üliäge reis. Ma leidsin siis TJMaxxist veel üliilusa Guessi punase villase mantli, mida kandsin aastaid. Ta on mul alles ja samailus ikka veel, aga kuna ta oli S suurus ja täna ma sellesse niihästi enam ei mahu, siis on kapis oma uut aega ootamas. Teine lemmikleid sellelt reisilt olid Guessi mustad 10cm kontsaga stilettod ja need on mu kõik need aastad aktiivselt kasutuses olnud. Kuhu iganes peole minek, siis need ajatud iludused lähevad jalga. Nad on reaalselt nagu sussid jalas, nii head ja mugavad (ja kordan, 10cm kõrged kontsad). Natuke on siiski nüüdseks kulumisemärke ninaotstel ja kontsadel, seega kui leiaks samaväärsed, siis asendaks, aga seni kasutan neid ikka edasi. 

esmaspäev, 6. jaanuar 2025

Projekt "Maja" - 107 (hüvasti väliköök)

Maaelu on kord selline, et teed ühe asja valmis ja siis mõne aja pärast teed selle asja ümber :) Alustasime aastat härraga taas õues toimetades ja väikseid projekte ellu viies. 

See ei olnud ju üldse ammu, kui ma rassisin vanast kuurist meile väliköögi teha. Vaatasin arhiivist järgi, see oli ÜHEKSA AASTAT tagasi! Ütleme nii, et numbreid vaadates tunnen end vanana juba :) Igatahes oli algusaastatel see väliköök meil täiega pop! Kõik suveistumised, kokkamised, kurgisoolamised jne sai seal tehtud. Siis, kui me nüüd mõnusa terrassi valmis saime, hakkasid asjaolud muutuma ja nüüd on terrass lemmikkoht meil olemiseks. Väliköögi vallutasid härra abikaasa ja Mesilane, kes üksteise võidu sinna diivanitele ja lauale asju viskasid "silma alt ära", mis tähendas, et sinna välikööki juba paar aastat ligi ei saanudki ja mind ajas närvi ka see tohutu kaos seal. Lausa nii palju, et käskisin kattevarju ette panna, kuna kole oli seda segadust vaadata. 

Nüüd siis saabus päev, mil härral endal ka viskas üle ja tegime kogu varjualuse korda. Ka diivan sai välja visatud, sest külakassid harrastasid seal sortsutamas käia ja enam ei soovinud meist keegi sinna diivanile end visata istuma.


Kõige hullemast olukorrast ei soostunud ma pilti tegema. Siin juba on progressi näha, st enamik potsikuid-totsikuid jne on välja veetud ja koristamine on täies hoos.


Lisaks diivanile kaotasime ära ka piirdeaia, mille peal oli töötasapind. Muidugi loodus tühja kohta ei salli ja tänaseks on härra sinna juba oma tehnika parkinud, sest tore varjualune ju. 

Suures plaanis on tegelikult soov, et kõrval oleva suitsusauna kolime meie hoovilt ära. Ei ole just ohutu, kui ta kuuride vahel on. Sellega seoses läheb ühel päeval maha ka see vana kuur/väliköök/varjualune ja tuleb suurem ja mõistlikum kuur. Sest selgub, et isegi, kui mu härra abikaasal on KOLM kuuri, siis ta asjad sinna ikka ära ei mahu. Endale nõudsin sellest 10m kuurist, mis tulevikus kunagi olema saab, umbes 3m laiuse boksi - kuhu panna edaspidi kõik välimööbel, mida täna Mesi tare ja Samovarimaja vahet solgutame ning kus hoiustada tühje purke, mis hooajal mooside ja hoidistega täita, keldrisse viia ja siis tühjaks saades tagasi kuuri viia. Härra oli šokis, et mis mõttes ma tahan 3 meetrit endale saada!

"Ebaõiglane", ahastas ta.

Ela siis sellisega, kes ahnitseb endale 20m kuure ja kogu hoovi, kuhu pargib paate jm tehnikat. 3m on tohutu ebaõiglane naisele anda :)

Äkki jõuame selle saunakolimise ja kuuri ehitamise projektiga 2025.a jooksul tegelema hakata. Loodan väga! Enne aga siiski on tähtsam maja väljaehitus lõpuni viia.

neljapäev, 2. jaanuar 2025

Uuel aastal uue hooga!

Vana aasta on ära saadetud, seekord sõprade juures Tartus! 
Uus 2025 on kohal!
Ole nüüd pai ja ole hea aasta!

Oh, need pärlivarrukad leidsin ma netipoest
ja nad on nii nunnud!
Ainus miinus,
et liigutades pärlid liiguvad paigast
ja seetõttu peab end koguaeg sättima,
et nad üle õla oleksid.


Meil on olnud aastaid juba traditsiooniks minna 1.jaanuaril spaasse laisklema, nii ka tänavu. Valasime õnne (mis sel korral tõi meie peresse palli ja delfiini), sõime, jõime, jutustasime. 
Ses mõttes on meie aastavahetused üsna samasugused koos uue aasta esimeste päevadega olnud juba ca 10 aastat. Aga ka alati on olnud tore seltskond, hea söök ja mõnus koosolemine. Mida muud ühelt aastalt tahtagi!

Soovin teile kõigile, kes käite meie pere tegemistel silma peal hoidmas, ilusat ja õnnelikku uut aastat. Et ei ole draamasid ja õnnetusi, vaid hoopis head inimesed te ümber, pere, keda armastada ja kodu, kus olemist nautida nii palju, et ei tahagi kuskile mujale ronida.

Ma mäletan oma 20ndatest eluaastatest, et järgisin tollal sisemist motot: iga kodus oldud päev on raisatud päev. Seetõttu ma olingi kohvikutes-trennis-reisil-kusiganes. Iga päev!

Nüüd on mu moto: kodu on maailmaparim koht. Ei tahagi nagu kuskile minna (kui just ei lähe reisile... tore on minna, aga nii mõnus koju tulla).

Ühe uue aasta lubaduse annan endale ka - proovin seekord stabiilsemalt blogida, ütleme nii 10 postitust iga kuu nt. Mitte nagu eelmisel kuul, kus iga päev tuli postitus või paar, sest ühtäkki tuli aega ja tuhinat jälle kirjutada ja siis kõik aasta mõtted ühte kuusse ära mahutada. Viimasel päeval tekkinud mõte eelmisesse aastasse 100 postitust mahutada siiski ei realiseerinud, ma lihtsalt ei tahtnud suvalisi postitusi valmis treida ühe päevaga 5 tk. Seega, et oleks sisu ja oleks tegemisi, mida jäädvustada ja hiljem mäletada. Ideaalis 10 korral kuus:)

Kirjutamiseni ja nautimiseni!