Kõik algas sellest, kui me Eveliisiga Monacos rongist maha ei tahtnud jääda ning paar kiiremat sammu sissetuleva rongi peatuse suunas tegime. Käekott, mis mul truult mitmed reisid kaasa teinud ja nüüdki üle ülakeha (crossbody) olles puusale toetus, otsustas alla anda ning üks sang tuli lahti. Õnneks oli reisi viimane päev ja õhtu käes, seega elasin käekotitult selle viimase õhtu ka üle.
Aga oli vaja leida uus truu kaaslane mulle.
Vanasti (see on siis enne Peipsi ajajärku) olin ma megasuurte käekottide usku. Põhimõtteliselt olid mu käekotid Mary Poppinsi omad, kuhu kõik ära mahtus ja mistõttu nad ise umbes 10 kg kaalusid. Käisin niimoodi tööl ja ka igal reisil. See oli aeg, kui ma oma peegelkaamerat ja lisavidinaid muudkui kaasa vedasin. Täna on telefonikaamera niivõrd hea, et peegelkaamera oli viimati kaasas ja kasutusel Islandil, Maltale ma võtsin ta küll kaasa, aga kasutada ei saanudki, sest Malta reisi ajaks oli vaja uut käekotti, aga see oli nii palju väiksem, et peegelkaamera sinna enam sisse ei mahtunud.
Pikka heietust ühe lausega kokku võttes - tänaseks on mu MaryPoppinsi käekotid asendunud väikeste ülekeha käekottidega. Ja ma olen nüüd natuke sõltuvuses.
Kõigepealt leidsin ma endale ülinunnu käekoti ühest Tartu outlet poest. Täiesti ootamatult, ma tavaliselt selles poes üldse ei käi, aga seekord astusin sisse, kuna samas majas on ka keemiline puhastus, kuhu kleidid viisin Nizza järgselt hooldada. Sealt tuli imehea hinnaga minuga kaasa väike Valentino ümbrik-kott. Hea, et ma Maltal käisin härra abikaasaga, sest see käekott oli ainult rahakoti, telefoni ja paari ehtekese hoiustamise jaoks. Kõik muu panin muudkui härra abikaasa seljakotti (tavaliselt tema surub oma asju mulle käekotti).
Nüüd aga oli tunne, et järgmiste reiside ja igapäevaelu jaoks on siiski tsutike suuremat kotti vaja, sest ega ma alati saa härrale lootma jääda.
Nii käisin ma eile Tartus natuke kolamas. Ja saabusin koju väärt saagiga. Ei tee saladust, need on teiselt ringilt leitud, aga imeilusad, suurepärases konditsioonis, originaalid ja lisaks skoorisin nad üliodava hinnaga. Väike must Furla ja roosa mahukam Michael Kors.
Õhtu lõpuks olin skoorinud veel kaks toredat käekotti, YSL ja Gucci.
Nüüd on nad kodus mu vanema MK koti kaaslasteks. Selle Michael Korsi koti leidsin ma 2013.a detsembris ostureisilt New Yorkist**. Teenis mind aastaid ustavalt kontoripreili aksessuaarina, on mind reisidel saatnud ja nüüd mõned aastad kapis puhanud. Jätkuvalt näeb sama hea välja, kui ostes, niiet tasub bränditooteid valida ja see oli ka põhjus, miks julgesin teiselt ringilt omale mõned käekotid soetada. Kui nad on juba esimese ringi tublilt vastu pidanud, siis peavad teise ringi ka.
Eilselt kolamiseringilt jäi üks kott mind tegelikult kummitama. Chanel. Ta oli mitu korda kallim, kui teised leiud, aga ilus ja aegumatu klassika. Kodus hakkasin internetist infot otsima, leidsin, et neid müüakse kuni 50x kallima hinnaga veel, kui ma leidsin. Kui ma nüüd tagasi lähen ja ta alles on, siis oli mulle mõeldud!
Siis saan oma käekottidega järgmised 10 aastat muretult ringi käia.
Ise ka imestan, et kust see brändiarmastus nüüd äkki välja lõi mu sees. Ma tegelikult tean küll, kuhu poole näpuga näidata. Eveliis näitab eeskuju oma kihvtide leidudega teiselt ringilt, ägedate outfittide ja oskusega neid omavahel sobitada. Ja see on nii äge, kui elus ikka ja jälle midagi motiveerib, inspireerib ja silma särama paneb. Niiet ma olen nüüd inspireerunud nooblilt riietuma ja reisima :) Selliste sõnadega kirjeldas armas naabrinaine siit samast oma külast meie Nizza reisi nii, nagu see talle kõrvalt vaadates silma jäi. Väga noobel reis!
See on nüüd standard, mida hoida ;)
*Pradat mul ei ole. Seega päris saatan ma siiski veel ei ole.
**Too sama NYC reis 2013.detsembris oli üliäge reis. Ma leidsin siis TJMaxxist veel üliilusa Guessi punase villase mantli, mida kandsin aastaid. Ta on mul alles ja samailus ikka veel, aga kuna ta oli S suurus ja täna ma sellesse niihästi enam ei mahu, siis on kapis oma uut aega ootamas. Teine lemmikleid sellelt reisilt olid Guessi mustad 10cm kontsaga stilettod ja need on mu kõik need aastad aktiivselt kasutuses olnud. Kuhu iganes peole minek, siis need ajatud iludused lähevad jalga. Nad on reaalselt nagu sussid jalas, nii head ja mugavad (ja kordan, 10cm kõrged kontsad). Natuke on siiski nüüdseks kulumisemärke ninaotstel ja kontsadel, seega kui leiaks samaväärsed, siis asendaks, aga seni kasutan neid ikka edasi.