neljapäev, 31. oktoober 2013

# 304 # vanakoolisarjade teadmine

Vestluse käigus särad nagu jõulupuu oma peenete naljade ja sõnademänguga. Viskad sisse paroole nt mis laenatud vanakoolisarjadest. Peab olema minu-vanune muidugi, et neid teada :)
 
No kes teine saaks aru maccyveri teibituuningust või kes kurat on komissar rex või allo' allo' "guud mõuning"-ust? Ikka need, kes neid sarju tollal vaatasid.
 
Ma ausalt ei tea, mis praegu telekast tuleb ja mis killud popid on. Ei oska õige koha peal naerda, aga filigraanselt jutu sisse pikitud "Sturm der Liebe" paneb naerust purskama. Kui on naljakalt pikitud muidugi.

kolmapäev, 30. oktoober 2013

nädala selgroog

Tänane päev:
 

# 303 # autopesu suvisel ajal

Suvisel (loe: soojemal) ajal meeldib mulle ette võtta autopesu. Eeldusel muidugi, et kõik voolikud on ühendatud ja mugavalt võtta ja ma tean, kus asuvad pang-svamm-šampoon-värgid.
 
Ja siis lähen hullan selle vahuse svammiga ja voolikuga ning muudkui vett tuleb ja kõik saab mitu korda üle käia ja mingeid nõmedaid tolmutriipe kuskile ei jää. Auto saab perfektselt puhas.
 
Boonusena muidugi palava ilmaga saab nt veesõda teha kõrval askeldavale härrale. Ilma et ta teaks, et me veesõda mängime onju, st mina võidan.
 
Talvisel külmal ajal ei ole see autopesu pooltki nii lõbus.

teisipäev, 29. oktoober 2013

*drop dead gorgeous

Tänases teises kleidiproovis sain Kadrilt kõvasti riielda ja pole sellise asja üle varem kunagi nii palju rõõmustanud :) Ma olen ikka tubli ja püüdlik ja kõik asjad alati tahan maksimumi või võidu peale teha eksole. 

Sain riielda, et olen jälle kaalus alla võtnud. Mul kaalu ju pole ja ise ei tuvasta sellist asja. Aga noh, väljalõigatud kleit ja mõõdulint ei valeta :)

Topeltrõõm tuli Kadri kommentaarist, et rinnaümbermõõt jällegi vähenenud ei ole... 

Tead Kadri, sa tegid päeva kohe nii ilusaks :)

Kolmas ja loodetavasti viimane kleidiproov juba järgmisel nädalal.

---

Käisin Kangas ja Nööp poes nööpi ostmas. Mul oli kuute vaja. Ma ei saa aru, mis moodi neid nööpe müüakse? Et kas nagu eeldatakse, et inimesed tulevad poodi, et hmmm, ostaks täna ÜHE nööbi?

Kõiki neid, mis mulle meeldisid või oleksid passinud, oli olemas 2, heal juhul kolm nööpi. Ja ma ei chekkinud ainult 1-2 varianti...

---

Täna tuli imetabane kiri postkasti. Et koridoriremont on täna lõpuks jõudnud sinnamaale, et sai valmis. Vau! Seda imet ei osanud küll oodata.

Ainult KUUS KUUD ja seinad said värvitud ning esimesed trepiastmed plaaditud! Valmis. Ma ei tea, miks otsustati teha selline poolik lahendus, et esimesed astmed plaatida ja ülejäänud mitte? Raske on siis teha midagi korralikult ja lõpuni ära? Ma lausa kirjutasin ühistule kurja küsimuse :)

Nagu härra mainis, siis... küsiks töömeeste kontakte isegi, töö lausa lendab käes!

---

Täna härraga päeval lobisedes vastasin ta küsimusele, et mis uudist, targutava repliigiga "vaikus enne tormi", pidades silmas, et kuna olin jõudnud tööasjadega mäele, küllap varsti uus laadung saabub. 

Little did I know, et töökõne, mis meie vestluse katkestas, see kõnealune torm oligi.

Ja "üllatused" saabuvad ikka sealt, kust neid oodata ei oska. 

Mul on hetkel paanika ja pohui üheaegselt ning teadmatus mis saab, kuhu poole juukseid katkudes joosta. Aga usk on tugev - siiani on mind keegi kõrgemates sfäärides hoidnud, tulen ka siit võitjana välja.

---
* drop dead gorgeous - oh kus tuli nostalgia ja selle loo isu.

# 302 # arvuti prügikasti tühjendamine

Ma tegelt ei ole nii saamatu, et kustutan asju ainult DEL nupuga. Ma ikka kustutan neid natuke rohkem, niiet nad prügikasti desktopil peatuma ei jää. Mitte et see oleks jäädavalt kustutatud, aga no silma alt ära ja arvutilt ka näiliselt mahtu ei söö.
 
Aga no mõnikord ikka tuleb ette seda kustutamist nii, et asjad liiguvad sinna töölaua prügikasti. Näiteks piltide puhul - vaatan neid läbi ja õudused saavad kustutatud jne.
 
Siis üks hetk avastan, et ihsand see töölaua prügikast on nii kole. Minu arust ta näeb nii kole välja, kui ta vihjab, et seal sees on midagi. Tühja prügikasti ikoon on märksa seksikam.
 
Ja siis tõttan kiirel sammul kustutama.
 
Tehtud.
 
Oi, kui palju parem kohe hakkas :))

esmaspäev, 28. oktoober 2013

with love

Ma võiks halada siin, kuidas ma istusin täna üle tunni aja ummikus ja siis selgus, et see tänav, kuhu ma keerata tahtsin, oli remondis ja täitsa kinni ja häda ja viletsus, et pidin siis kiirelt mujale manööverdama ja uuesti ummikus olema ja värki, aga ma ei tee seda.

Hoopis olen natuke rahul, sest kolasin ringi ja märkasin väikeseid asju ja need teevad meele rõõmsaks.

See võiks täitsa olla üks postitus positiivsuse sarjast, aga sinna mul täitsa mõtteid jagub niigi ja pahandus on see, et aasta saab enne läbi, kui kõik toredad asjad siin maailmas kirja saavad :)

Aga tulles teemasse tagasi, üks väga nunnu asi on personaalsed tekstid riiete ja jalanõude sees. Olete kohanud?

Ma nägin lausa kahte siin lühikese aja jooksul:


Need kuuluvad samasse kategooriasse nagu internetist nähtud pilt pluusi sees olevatele pesemisjuhistele, kus on kirjas "give it to your mother. she knows how to do it"

:)

esmaspäevane pildipostitus

Vaiksem nädal oli. Härra toimetas, mina mässasin köögis ja õhtuti käisime linna peal ning külas. Nii see aeg jälle läks. Seekord me ei võtnud ette suuri seikluseid vaid kulgesime mõnusalt niisama.
 
Üks päev mul oli peale tööd kiire Overalli,
kui Norde Centrumi juures ristmikku ületades
trehvasin selle memmega.
Ülituus.
Ma tahaks ka selline vanaema olla ühel päeval,
kes laseb linna vahel tõukerattaga ringi,
kott üle õlgade....

Kõige ägedam dokument,
mida ma näinud olen.
Vahel oleks endale ka seda vaja:
"udostoverenie pohuista"
Kahju lausa sellest mehest,
kellelt see konfiskeeriti...
aga ma usun, et tal oli ...khm.. pohui.

Kui muidu suudad kainet meelt hoida
ja nt väldid selliseid poode,
kus võib ahvatlusi tekkida
(siinkohal jätan erandi Tuneesiale...),
siis olukorras,
kus sellised kaks kohvrit
(üks ei mahtunud pildile)
tuuakse lausa töö juurde letti
ja öeldakse, et kõrvakad hinnaga 0,50-1 euro...
siis katus sõidab :)
Mõned paarid ma ikka ostsin omale...

Veel tõestuseid köögitoimkonnast.
Ka see roog sai maitsev ja hea,
lihtne oli ka.
Ma kasutasin küll seekord kanarulaadi,
aga järgmine kord teen kanalihast siiski.
Sekka virsikud, suvikõrvits, ingver, rosinad ja maitseained,
serveerida riisiga.

Laupäeval peale härra toimetusi suundusime Telliskivi loomelinnakusse,
sattusime väiksele fotograafia kunstimessile
või kuidas iganes see asi pidi eesti keeles olema,
sest asja nimi oli ikka inglise keeles,
missest et kõik muu eesti keeles.
Mõistlik.
Ühesõnaga,
noorte koolilõpetanute fotod olid vaatamiseks ja müügiks.
See pilt isegi täitsa meeldis,
paar tükki olid sellist seal veel, mis kõnetasid.
Hinnad olid ulme!
Eriti nende tööde eest,
kus ühel fotograafil olid tehtud... kinnisvaraportaali pildid, a la maja eestvaates, auto ka juhuslikult pildil...
ning teisel... täiesti udused pildid.
Ma siis vaatasin ja mõtlesin.
Krt,
ma olen oma klõpsude osas ikka väga kriitiline ja eks ma neid blogisse topin,
aga võiks vist ka vabalt müüma hakata, saaks ka küsida 300 kuni palju eurot tüki eest...
Pühapäeva logelesime pikalt kaisus
ning õhtul läksime külla.
Korraldasime sushit ja sauna
ning härra sai uue parima sõbra.
Bosse käis ja muudkui nillis õlut või vorsti või sushit...
no ükskõik mida parasjagu näpus oli.

# 301 # pulkadega söömine

See on tegelikult taas tegevus, milles ma olen kohe väga hädine. Põrun maksimumkiirusega. Aga ma aegajalt ikkagi üritan. Milline rõõm see siis on (Saan taaskord ringi vaadata veidi kuklasse aetud peaga ja kulmud üles kergitatud - näete? Näete jah? Ma oskan...), kui päriselt ka toit pulgale pidama jääb ja vähehaaval suhu jõuab.
 
Sellist meistriklassi nagu nt proua A-l, kes viimase kui ühe riisitera pulkadega taldrikult kätte saab, ei treeni mina välja küll ilmselt kunagi. Veab, kui ma suudan sushi soja sisse kasta ilma, et ta pulkade vahelt sinna soja sisse lajatub, niiet kaste kahes lehes laiali lendab.
 
Aasia reis oli ka ses suhtes huumor meil M-ga. Aga nälga me siiski ei jäänud. Õnneks võib ju alati pea langetatult minna kahvlit nuruma...

pühapäev, 27. oktoober 2013

# 300 # püstiseisev koogitükk

Nii!
 
Järjekordne sünnipäev või koosolemine või mõni tähtpäev või niisama üritus. Saabub koogivoor, keegi tõstab või askeldan ise ja asetan koogitüki erilise hoole ja armastuse ja hella käega taldrikule.
 
Tüüpiline stsenaarium - see vajub küljeli.
 
Eriline vedamine - jääb püsti!
 
Ma ALATI soovin saada püstiseisvat koogitükki :) Mitte ainult selle umbusu pärast, et siis saab mehele eksole (kui palju ma olen neid kooke pidanud sööma, ikka nulliseis ma ütlen :D), vaid et see on visuaalselt oluliselt etem variant.
 
Vaadelda oma kaunist ahvatlevat suhkrupommi ja süüa juba silmadega. Ja minu meelest on seisvale koogitükile oluliselt maistvam läheneda lusikaga, kui lössi vajnud koogile. Ja millegipärast mulle see koogitüki teravik maitseb niiviisi kordades enam.

laupäev, 26. oktoober 2013

# 299 # hinnakleepsude eemaldamine

Need kleepsud on nii tüütud. ERITI, kui nad ei tule normaalselt ära. Kui palju ma olen näinud preilisid-prouasid tänaval kablutamas ja kingataldade all väguvad need hinnasildid (sest no kõik inimesed üleüldse ei tule selle pealegi, et neid võiks eemaldada) või siis hinnasildi jäänused (sest oo nuhtlust, see ei tulnud korralikult maha).
 
Eriti magus on kodus hinnasilte kingadelt ja kõikvõimalikelt muudelt ostudelt, sh kingitusteks mõeldud esemetelt, eemaldada nii, et see tuleb imelihtsalt maha, jätmata endast maha ühtegi liimijälge koos paberiga. Magus, ma ütlen.

reede, 25. oktoober 2013

veidi köögipoolest


Eile sattusin köögis hoogu vist. Ma ei ole tulemustega tükil ajal nii rahul olnud, kaks mõnusat maitsvat kehakinnitust said kiirelt valmis.
 
Õhtusöögiks täidetud suvikõrvitsad ja hommikusöögiks makra-kreveti rull.
 
Täidetud suvikõrvits, mida ma varem polnud kunagi teinud, oli minu jaoks päris üllatus. Nii hea, kerge ja maitsev sai. Härra ütles, et huvitav :) No me teame selle sõna tähendust.
 
Kõht praegu hakkas söögimõtetest nurruma ja suundungi külmkapi kallale. Vähesest kraamist sai sööki imepalju, tuleb nüüd menetleda.

# 298 # uni lennukisõidu ajal

Kõik, kes vähegi rohkem ja vähegi pikemaid otsi lennanud, teavad kui tüütu võib see aeg olla. Eriti just muidugi väga pikkade lendude puhul.
 
Ma saan ainult kiidelda sellega, et mul tõesti tuleb lennukis uni peale, milletõttu need pikad väsitavad lennud mööduvad hulga kiiremini. Mitte et mulle ei meeldiks oma reisikaaslastega lobiseda, aga see ei vii aega nii palju kiiremini edasi kui uni.
 
Eriti magusad on need lennud, kus roppväsinult ronid lennukisse ja nii kui istmele vajud, tuleb kohe uni peale. No mõni kord on veel pahad lood sellega, et rahvas kamandataks elennukisse ja siis lennuk ei liigu veel tund aega kuhugi. Siis muudkui tiksu seal. aga kui magad, siis vahet ju pole, aeg läheb kiiremini.
 
Ja uinud seal kanitarina kuni lennu lõpuni, avades silmad täpselt lennukirataste maad puutudes.
 
Pikk reis, tehtud!
 
See on nagu teleporteerumine, kas pole?
(ja sellist asja ma tahaks nii väga osata)

neljapäev, 24. oktoober 2013

*please excuse my writing

Kui härra mind täna hommikul autoga tööle ära viis ja seejärel omi toimetamisi oli ära sõitnud tegema, helistas mulle ca 10 minuti pärast tagasi.
 
Oli tema autos raadiot kuulanud ja vaja oli edasi anda tarkuseterad.
 
Nõnda deklareeris härra mulle, et vaatab mind nüüd seksuaalhindava pilguga ja jättis mind kohtlaselt telefoni otsa naerma.
 
Need ilusad tööpäeva-hommikud :)
 
---
 
Mingi aeg tagasi oli suur konkurss, et esita oma äppi-idee, kui võidad, teeme tasut avalmis ja jagame tulud vms. Noh parem hilja, kui mitte kunagi - mul on NÜÜD idee :)

Ma enne polnud üldse kursis selle äppi-majandusega, aga nüüd oleks ühte konkreetset väga hädasti vaja...

Ehk tuleb uus konkurss millalgi?

---

Õues on kuidagi nukraks muutunud. Veel natuke aega tagasi oli nii mõnus värviline ja lehene ja sügisene ja kuldne päike. Nüüd on kuidagi nukker.

---

Kuidas see nii on, et kui ma ringi liigun, siis ma mõtlen muudkui blogimise vormis. Et näe, sellest asjast saaksin kirjutada ja kirjutangi mõttes read valmis.

Ja siis unustan kohe ära.

Kui reaalselt arvuti taga olen, ei ole ühtegi mõtet enam peas.

---

No ja ma kaotasin oma töötõendi ära jälle. Kolmas kord aasta jooksul ja kui eelmisel kahel korral õnnestus kätte saada, siis kolm on kohtu seadus ja minema ta jalutas. Väga frustreeriv lugu.

Kui uue saamist korraldama asusin, siis märkisin ära, et olgu parem juba kiip või tätoveering käe peal. Siis ehk ei lähe enam kaduma. Osapooled naersid, aga ma ei teinud nalja ...

---

* Dear darlin'
 

# 297 # väikeste laste joonistused

See on tegelt trikiga värk. Mõnikord vaatad end peeglist ja tunned end imeilusana... seda hetkeni, kuni väike laps sind joonistab ja sulle pildi annab eksole. Et näe, herz, TÄPSELT selline sa oledki.
 
Teisalt, see on nii nunnu (okei, ma ei tahtnud seda sõna kaustada, aga ta ise tuli), kui väikesed lapsed suures siiruses sulle toovad oma meistriteoseid ja näed, et oh, min aolen nii tähtis, et nad mind tahavad oma igavikuliste teostega jäädvustada.
 
Ma sain neid joonistusi kohe miljon tükki Austraalias peres elades. Ma tõin mitmed endaga kaasa ka ja need pärlid on talletatud mu vanematekodus spetsiaalses peidetud kohas :) Igaks juhuks.

kolmapäev, 23. oktoober 2013

Tallinn

 Ma olen seda kritseldust varemgi näinud linnas, alati olen põlastavalt mööda astunud. Nüüdsete valimistulemuste valguses tundub see aga lausa mõnitamisena.
 
Need kaks asja ei käi minu jaoks kokku - süda ja savisaar. Kuidas päästa see õnnetu süda sealt?
 

# 296 # naerma purskamine

Naermise juures on eraldi liik naerma purskamine kui suu on täis. Alati siis tuleb seltskonnas muidugi jubehea nali (või keegi meelega ajab naerma eksole) ja siis on väga daamilik täis suuga naerma lahvatada. Niiet kõik see jook sult sealt väljub. Ilus!
 
Ja siis naerda nii kõvasti, et ühtegi piuksu ka ei tule. Hingetult. Ja naerda nii kaua, et naermisest juba tuleb naer ja kõhulihased on nii valusad, aga üldse ei suuda pidama jääda.
 
Fantastilised hetked.

teisipäev, 22. oktoober 2013

* but if you close your eyes

Hommikuti E-ga "patrullis" käies lõõbime meeskolleegidega veerandtunni jagu kuni seinakell teeb paar meloodilist helinat ja sunnab meid seega töösse taas uppuma.
 
Kui tänane "kesköötund" oli löönud, võttis meeskolleeg asja kokku: "No nii tuhkatriinud. On aeg!"
 
Muigasime ja põgenesime oma urgu tagasi.
 
---
 
Härra heitis ette, et mu tagumik on kondiseks jäänud. Esimese hooga ei võtnud märkust üldse arvesse, et "ah, mis sa patrad!"

Siis aga teed muudkui töö juures arvutis tööd ja vaevu on mahti vahepeal toolilt tõusta, aga nii kui istud, nii on kann kange.

Või juuksuritoolis.

Või, mis kõige hullem... vedelesin vanematekodus eriti pehmel diivanil ja tagmik täiega valus. Oot, mis mõttes???

Ja siis hammustasin läbi, et kurjam, ju siis ongi kogu polsterdus läinud ja tõesti, kondine on teine mul...

---

Vahel ma ei suuda ära kiruda, kuidas info üldse ei liigu. Eriti, mis puudutab tegelikult veidi "kulukamaid" tööasju. Eriti, kui "suured ninad" omavahel asju otsustavad nii, et need, kelle tööd info oluliselt puudutab, sellest täiesti eemal hoitakse.

Seekord sain jaole. Kaebasin Ülemusele ja tema võttis asja oma ajada. See võib tähendada mulle ühte välislähetust, aga võibolla ka mitte, kõik sõltub "suurtest ninadest".

Aga üks Pariisi sõit võiks olla küll, eriti, et see otseselt mu tööd puudutab.

---

* Pompeii

# 295 # trepp vs eskalaator

Ma olen blogiprojektis juba küll treppidest kirjutanud, ent hoopis omaette rõõm minu jaoks on see, kui kuskil (metrood, rongijaamad, kaubanduskeskused jne) on kõrvuti eskalaator ja trepp. Muidugi tuled terve rahvasumma osana ja kõik see mass voolab eskalaatori peale.
 
Aga mitte mina. Oo ei.
 
Mina valin alati trepi (sest trepid ju mulle meeldivad) ja siis... The race is on!
 
Eraldi rahuldust pakkuv on silgata mööda treppi üles (eriti, kui oled päev otsa ringi tatsanud kuskil põnevas sihtkohas ümbrust avastades ja tegelt jumala surmväsinud) ja tunned, kuidas adrenaliinilaks tuleb ja tuleb ja tuleb...Jaksu jalgadesse - fraas muutub inside joke'ist kohe reaaluseks ja kärbelt vudid mööda treppi üles.
 
Võidu!
 
Keegi ju muidugi ei tea, et võidu peale käib see, peale minu.
 
Ma alati muidugi võidan ka.
 
Rahulolu. Loetud sammud. Kiire kaloripõletus. Totaalne võit :)

esmaspäev, 21. oktoober 2013

*I-i-i-i-i-i... need to know now...

Ülemus ütleb korra nädalas kindlasti, et mul on JÄLLE ilus kleit seljas ja PALJU mul neid küll on. Ta on muidugi mees ja kõik talle ka meelde ei jää. Näiteks, et ta on mul seda sama kleiti juba kaks korda kiitnud :)
 
Aga ma saan ta murest aru. Nagu emagi, meeldib mulle end kontorisse viisakalt riidesse panna ja iga päev peavad olema erinevad riided. Sest higistad ja vaja pesta ja üleüldse, kaks päeva järjest sama kleidiga ei käida.
 
Ja kleite mul ju on ka omajagu. Seekord sai erilise kiituse nädalavahetusel mamma kapist leitud kleit.
 
---
 
Hommikuses kohvijoomise "patrullis" üks meeskolleeg jäi lobisemise veerandtunnile hiljaks ja saabus ähmis olekus lauda ja uuris kohe: "Kas sukavoor juba oli?"
 
:)
 
Ehk siis kas minu ja kaaspatrulli tänaseid sukki juba kommenteeriti. Tähelepanelikud on nad siin jätkuvalt.
 
---
 
 
---
 
Ma ei saa aru süsteemist. Et miks ei saa olla kõik asjad elus korras? Tingimata on alati errorit vaja. Siis, kui on tasakaal olemas lähedaste suhetega, siis jookseb kass läbi sõpradega. Või vastupidi. Miks peab a-la-ti mingi klaarimine olema. Või solvumise järel ootamine, et kumb esimese sammu teeb.
 
---
 

esmaspäevane pildipostitus

Me oleme härraga sel hooajal mõnusalt palju mööda Eestimaad ringi tuuritanud,
üksnes Saaremaa kuidagi ei mahtunud kavasse,
kuigi ma väga tahan.
Siis saabus vastupandamatu küllakutse sipsikult,
mida härraga kindlasti kasutada kavatseme,
kuid kui aastalõppu ja oma tegemisi planeerisime,
siis nägime, et no ei mahu sisse, kuidas me ka ei tahaks...
Siis aga saabus ootamatus ikka sealt,
kust arvata ei osanud :)
Mul oli ühepäevane tööreis saarde.
See tähendas tihedat graafikut Tallinn-Kuressare-Tallinn marsruudil sõitmist
ja Kuressaares asjatamist,
aga olude väikesel kokkulangemisel ja suunamisel
sain omale 20 minutit vaba aega,
et veidi jalga sirutada ja fotografeerimissõrme treenida.
Kiirustasin parki ja tatsasin ringi paaril tänaval.
Ma jäin rahule :)

...sest Kuressaares oli värve.
Kuigi linn oli ikka kaheksa aastaga palju muutunud.
Tekkis ikka suur kihk see  nädalavahetus Saaremaal ära teha,
ükskõik mismoodi.
Küll ma saan.

Nädalavahetuseks seekord suundusin vanematekoju
ja härraga kokku ei trehvanudki.
Oeh.
Aga maal on ka hea käia ja olla.
Olin hea õetütar tädile,
võtsin ja sõidutasin teda.
Venna oli ka kodus ning supermehena tegi meile süüa.
Ärkad hommikul üles õrna koputuse peale toauksel,
et "Laud on kaetud!"
Absoluutselt võrratu!

Natuke tegelesin nädalavahetusel näputööga
ehk pildil olevad roosid on tulesüütamiseks parimad asjad üldse.
Ja palju tegelesin nädalavahetusel olemisega.
Olime ja jutustasime ja veel olime venna ja tädiga.
Sauna sai ka.

Ja siis tuli pühapäev.
Ja miinuskraadid taas.
Ma jätkuvalt ei ole talvelembene,
aga kätt ju ette ei pane.
Need esimesed härmatunud kõrred on tegelikult ilusad ju?

Ja hommikulauas ootasid pannkoogid!
Ja murakamoos!
Ma sõin üksi pool purki moosi ära!!!

Mida enam Tallinna poole auto meid tädiga tõi,
seda enam tundus, et külmemaks läheb.
Teeäärsed oli kõik valged
ning Nõmmel nägime tänavatel lumelaadset ollust ka.
Kuulsin, et rahe oli,
kuid ka väiksemad lombid olid jääkirmega
ja no mis me räägime:
"winter is coming!"

Kaunid vaated.

Kodutänaval oli pidupäev.
Seadsin siis ka sammud uhkelt jaoskonna poole
ja sellest ma just kirjutasin üleeelmises postituses.

Nädalavahetuse suurim rõõm oli aga mamma kapis avanenud aarete laegas.
See on nüüd boonuspilt lugejale Riinale :)
Lihtsad, armsad, aga üdini naiselikud kleidid.
Vanemad kui mina,
vanaisa kinnitas.
Ma lausa kahtlustan, et papa, kes oli rätsep,
võis nende autor olla.
Papa suri, kui mu isa oli väike noormees alles....
Mamma on eluaeg kleenuke ja habras naisterahvas olnud
ja seda enam ma olen seitsmendas taevas,
et need kleidid istuvad mulle valatult!!!
 
Eile vaatas ülevalt alla selline kuu.
Ma akna pealt pildistasin.
Öös on asju
ja need asjad mulle ei meeldi...

# 294 # laulude ära tundmine

Ma alati vaatan uskmatul pilgul neid inimesi, kes tunnevad laulu ära kohe esimesest akordist. No laul pole veel alatagi jõudnud, kui juba teavad, ajaaa, see on see laul.
 
Mismõtttes?
 
Ma pean tihtilugu sõnadeni ootama või hullemal juhul refräänini :)
 
Okei. Mõnedel juhtudel tean mina ka esimesest sekundist, mis laul see on. No sel juhul on see laul, mida ma olen viimased kuu aega iga päev nonstopp kuulanud. SIIS jääb mulle ka meelde :)
 
Aga tõesti, vaatan ja imetlen neid inimesi :)

pühapäev, 20. oktoober 2013

Valimised

 
Ma kirjutasin eile pika loo oma valimas käimisest. Et lugu ise oli totaalne error, siis ei saanudki ju teisiti, et kui see mustandist online jõudis, oli kogu tekst ära kadunud. Täiesti müstiline!!!
 
Aga mis kehvasti, see uuesti... 
 
Tahtsin täita oma kodanikukohust ja minna valima. Nii ma siis pühapäeval ennast üles lõingi (ikka nii nagu vanasti inimesed tegid) ja toast välja astusingi, sukk oli jalas, aga kübarat peas ei olnud. Sealt kõik ilmselt allamäge minema hakkaski.
 
Tegelt hakkas juba varem. Nimelt olen ma kordi varem olnud muidugi e-inimene ja ikka e-valinud. Nii ka tahtsin seekord teha. Huvitaval kombel olid asjalood muudetud ehk et kui valima suundusin arvutis, siis nõudis mingi keskkonna allalaadimist, mida mu tööandja aga mul kohe kuidagi ei võimalda teha. Seega välistati mu lõunapausi valimisvõimalused ära.
 
Koju jõudsin muidugi nii hilja, et e-valimine oli lukku pandud.
 
Eks ma ise süüdi olen, et asjad viimasele minutile jäid, samuti ei saabunud mulle meilile (kuhu ma selle tellinud olin) e-valijakaarti. Sellised pisiasjad...
 
Ei jäänud muud üle, kui roos rinda ja jalutades valima minna.
 
Suundusin sinna, kus mitmeid kordi olen valimas käinud kodu lähistel. Ees vaatas vastu pilkane pimedus ja tühjus.
 
Ookei.
 
Võtsin appi on nutitelefoni, googeldasin ja tulemused kuvasid ühte teist kohta. Suundusin siis sinnapoole jalutama.
 
Vahepeal helistas härra ja koputas ikka südametunnistusele, et valida tuleb ja et kuhu ma üldse jalutan. Kuulnud, kuhu, teatas, et tema nägi valimisjaoskonda mul üldse kodu lähistel kaubanduskeskuses. Kuna ma samal ajal jõudsin oma sihtpunkti ja ees oli taaskord vaikus ja tühjus, siis väikese porina saatel (et mismõttes siis netis valed andmed on, ah? ah???) ning härra utsitusel, et jaluta tagumik prinki ja mine valima, liikusin ikka keskusesse ära. Tagumiku sain tugevalt prinki.
 
Tegelt mul oli jube ajadefitsiit tekkinud, sest pidin kohe-kohe järgmises kohas ja järgmisel üritusel olema, aga härra manitsus ei lubanud keskusest mööda jalutada.
 
Astusin siis ligi ja... error!!!
Minu nime ei olnud seal nimekirjas. [igasugused vandumissõnad]
"Jaoskond x," sõnati mulle... "arvutist sealt saate vaadata, kus see on," sõnati mulle...
 
Ma vihastasin natuke ja marssisin ära. Ju siis ei ole minu häält vaja.
 
Kurat küll.
 
Ja loo tulemusi täna uudistest vaadates... pekki.  Huvitav, kas kellelgi oli veel "valimistakistusi"?

# 293 # tolmuimemise hääl

Mulle meeldib korras kodu. Iga asi omal kohal ja pigem minimalism ehk et ei mingeid liiga palju nähtaval asju. Seda joont ma suurema või väiksema eduga hoian.
 
Koristamine on hoopis muu teema. Ma tõesti ei käi iga päev lapiga kodu üle ja tolmuimejaga ka madistan praegu korra nädalas. Lihtsalt nii kohmakas on ju see riistapuu ja see pingutus, et teda kapist välja võtta ekole on nii kurnav.
 
Aga kui ma olen ta siiski kapist välja kamandanud ja me koostööd tegema hakkame, siis see tolmuimemisel tekkiv heli, kus pisikesed purud krabisevad torust sisse minna. Oh, vot see mulle meeldib. Kohe on tunne, et oi kui tubli ma olen ja kui plju nüüd on ikka ära tehtud.
 
Ja kuuldavasti on teisigi, kellele see sama heli on nurruv muusika kõrvadele.

laupäev, 19. oktoober 2013

Ära virise!

See SIIN on esimene päriselt hea valimisreklaam! Kogu see saast, mis saadab valimisi, on lõpuks tootnud ühe pärli. Ma ei taha teha mingit propagandat, sest pole isegi veel ära otsustanud, kes homme minu hääle saab, aga reklaam on tabanud täpselt tüüpilist eestlast.

Vaatan ja muigan!

P.S. Vaata muidugi koos selle videoga.

jackpot

Ma tunnen end täna jackpoti võitjana. Ei, jackpot mind nii palju ei erutakski. Ma olen lihtsalt ülevoolavalt rahulolev ja muhelev praegu.

Vanaisa pruut kutsus vaatama, et mu saja aastaseks saanud mamma kapis seisavad villased sokid-kindad niisama, et äkki tahad omale midagi.

Vähe sellest, et ma sain omale ülinupsikud sokid ja mütsi (ja mõelda vaid, et oli aeg, kus kingituseks villased sokid olid mu jaoks kõige lamedam asi üldse.... väga rumal mina...), sain ma endale veel nii mõndagi. Mamma prossi ja uue reisimärkmiku. Sellest vbla tuleb ka pilt kunagi.

Ja siis. 

NELI kleiti! Neli jumalikku praktiliselt uut rätsepkleiti, mis on vanemad kui mina. Ma ei ole mammat kunagi neid kandmas näinud ja nad lihtsalt on peitunud nendesse hirmsuurtesse kappidesse kogu aeg.

Ja need kleidid olid täpselt ideaalsed seljas. Õige pikkusega. Need mustrid. Need pitsid. Need värvid. Need lõiked. Need kinnitused... Lukku nad siis veel ei tundnud, haagid ja trukid on abimeheks kleidi selga istutamisel.

Ma olen kirjeldamatult õnnelik. 

Kirsiks tordi peal on veel imeilus valge pitspluus, mis saab olema imeilus pliiatsseelikuga.

Mulle tulid jõulud praegu ja nii vähe ongi õnneks vaja. Tegelt jäi sinna kappi veel paar kleiti, mis ma esimese hooga välja praakisin valimist, kuid praegu tundub, et peaks ikka selga ära proovima. Ja seal on veel mamma rahvariided, täiskomplekt. 

Sellised aarded on nii hindamatud mu jaoks. Kullast kallim.

# 292 # osavad liigutused

Oi, kui uhke ma enda üle olen, kui nt midagi hakkab käest kukkuma ja selle osavalt kinni püüan. Või kui keegi teeb kiirreageerimist: "Püüa!" ja siis enne kui pöörata jõuad, juba on mingi asi õhus, mis vajab kinni püüdmist.
 
Ma olen väga tuus, kui ma püüan kinni ka. Et siis nina püsti ajada ja teha nägu, et see on jumala tavaline asi minu jaoks :)
 
Ma tahaks osavate liigutuste alla kirjutada ka tantsuplatsil tehtavaid koordinatsiooniharjutusi, aga ma olen end peeglist näinud. See ei ole see koht... :))

reede, 18. oktoober 2013

# 291 # härra hädaabikõned

Helistab härra:
"Väga suur häda on. Vaja oleks kiiresti ühte musi!"

herz:
"Mmmuuuuahh!"

härra:
"Mm, kohe parem hakkas... Tsau praegu, musu! Varsti jälle."


Ja nii mitu korda päevas. Puhas rõõm.
(ja meie olemegi need imalad ninnunännutajad :D)

neljapäev, 17. oktoober 2013

lugu talvest ja reisimisest

Nüüd see siis juhtus.
 
"Winter is coming," nagu Troonide mängus kõlab. Täna hommikul vaatasin-näppisin teki all telefoni, mis ütles, et Tallinn -2 C ja Rio de Janeiro 25 C. Ma ei klikkinud ära, et see -2C visuaalselt tähendab seda, et algavad protseduurid kraabin autot- soojendan autot- kirun öökülmasid.
 
---
 
Ma ei teagi, mis on hullem. Ma muudkui loen päevasid. 39 päeva pärast stardime teisele poole maakera. Ja seal hakkab veel hullem päevade lugemine, ma tean juba ette. 21 päeva ilma härrata. Meie aja arvamise algusest on see pikim lahusoldud aeg. Kui piletid preilidega ostsime, siis olime härraga alles tutvunud ja ma ei teadnud, mis sellest välja tuleb. Ja no kuidagi veider oleks olnud pöörduda ta poole, et kuule, tahan Brasiiliasse minna... tuled ka?
 
Oeh.
 
---
 
Oslo memuaarid on valmis ja pilte sai ka sinna juurde terve hunnik. 100 tk. See on siis nii nüüd, et iga kaheksas pilt sai blogisse. Õudne onju, kui palju pilte ma suudan genereerida 3 päeva jooksul.
 
See reisiblogi on eelkõige mulle ja algselt mu perele lugemiseks. Ma aegajalt käin ja loen vanu trippe üle ja meenutan ja vaatan pilte. Kõik ju ei ole üldse meeles. Et mis nalju sai või mida nägin. Kõik need klõpsud linnapildist ning detailidest. Ma ise väga fännan.
 
Tegelt ma olen mõelnud, et kuidas lugejatele jällegi see tundub? Liiga palju? Ma ise mõningaid reisiblogisid, kus ka palju pilte, kerin küll haigutades edasi... Kuid reisiblogisid lugeda meeldib. Jätan meelde asju ja unistan, et ühel päeval ma ka ...

# 290 # üllatusõhtusöök

Esmaspäev kujunes hullumeelseks - Oslos varane ärkamine ja ringihiilimine, et majarahvast mitte äratada. Vuramine rongi peale ja edasi lennukile. Lend hilines ja otse tööle ja kohe kaost likvideerima. Härra vudis koju mind ootama.
 
Kui olin juba üle tööpäevalõpu ikka veel kontoris ja härra igatseva smsi peale "kaugel sa oled?" koju kiirustanud... leidsin eest kaetud õhtusöögilaua.
 
Härra oli nii nunnult kõik läbi mõelnud, salatki prae juurde meisterdatud. Ja see kõik oli imemaitsev ja ma ahmisin muudkui süüa. Üks parimaid asju elus üldse - tulla koju kaetud laua äärde!

kolmapäev, 16. oktoober 2013

Mujal on ikka rohi rohelisem

Ma muudkui vaatasin ja ahhetasin joosu öökulli-prossi mantli õlal... Ja natuke kadestasin ka. Üleüldse ma imetlen neid, kes prosse kanda oskavad.

Seega, minu pic of the day on väikesest kadedusest tulev imetlus. Ja joosu nägi nii äge sellega välja.

# 289 # Euroopa Liit

Skeptikud muidugi arvavad, et ega sel EL-il pikka pidu pole ja küll ta kukub kolinal kokku kah. No ma ei hakka siin  lahti kirjutama erinevaid majandus-poliitilisi tõdesid või seisukohti, ma lähtun tädi Maali vaatevinklist.
 
Ja sellele tädi Maalile meeldib näiteks reisida. Nüüd ta saab päris muhedalt üle Euroopa küll lennukiga, küll auto või bussiga seigelda. Aega piiri peal üldse ei lähe ja viisasid ei pea ka miljon aastat kalli raha eest ajama.
 
Tädi Maalile meeldib oma asja ka ajada. Väga tore, et saab hea mõtte eest õigel ajal õigesse fondi pöördudes finantseerimist küsida... ja saada ka.
 
Tädi Maali seda küll ise täpselt välja ei jaga, aga palju tema elu taustal toimivaid asju on kõik EL toetustega tehtud. Küll riiklikud süsteemid, küll linnadevahelised maanteed, küll kaunimad kohad Eestimaal korda tehtud.
 
Selline jutt siis. Ja kuigi ma vist kunagi hääletasin EL vastu kui ma nüüd mõtlen, siis tegelt on ühendusest ikka rõõmu ja mugavust olnud küll.
 
(aga Eesti kroonist on kahju, väga kahju..)
 
 

teisipäev, 15. oktoober 2013

# 288 # klaar nahk

Minul seda muidugi ei ole :) Aga hea ja kadestamistväärt on vaadata neid, kellel on. Mitte et mul akne või midagi sama hullu oleks, aga no see puberteet lööb ikka tänamatult tihti välja. Küll on sarv keset põske või nina, küll on mingid totakad mustad täpikesed. Üldpilt ju on enamvähem ja eks mul on paremaid päevi ka :) Puhastan ja niisutan nahka nagu vaja.
 
Aga mis te teete oma klaari naha-jume jaoks? Spetsiaalsed protseduurid? Kosmeetik? Maskid?
 
Rääkige välja.

esmaspäev, 14. oktoober 2013

esmaspäevane pildipostitus

Seekordsed ülesvõtted on Oslost, kus sai taas kaamerat pigem näpus kui kotis hoitud. Ja rõõmuga avastasin, nagu eile mainitet, et linn on hoopis ägedam kui ma mäletasin eelmisest korrast. Nii palju on tänavapildis skulptuure, detaile ja värve, mida tahaks kohe endale üles klõpsida.

Ja Oslo üllatas mind... Oslo on südameid täis. Neid on seal igalpool (ja ma esimese kiiruga ei ole jõudnud veel kõiki 800 oma pilti kolmest päevast läbi vaadatagi) ja põhjalik ülevaade tuleb reisikirjadesse... muidugi iis, kui ma selleks aja leian. Lähipäevil ehk.

Esimene süda, millega Oslo mind võlus.
Seal inglise keeles on kirjas,
et "...greatest of all is love".
Pole midagi vastu vaielda.

Oslo linnulennult.

ja Oslo vaateakendelt.
Grüner Lokka on üks ütlemata mõnus linnaosa.

Otsisin ja leidsin selle koha.
Pildilt olin näinud ja väga oli ju vaja seda ise jäädvustada.

Linna peal on mõned tiigrid,
ent suht ohutud.
Laskis end silitada ja patsutada
ning uljamad ronisid selgagi.

Siinkohal naeraks kõva häälega.
Vaatad neid ringi siblivaid inimesi
ja no niiiiii igavd on nad.
Riietuselt.
Ma nägin ÜHTE naisterahvast,
kellel olid natuke mustriga sukad jalas.
ÜHTE!
Mul endal muidugi olid igasugu värvid ja värgid,
põnev oli inimeste pilke ja reaktsioone jälgida.
Suht igav catwalk kohalikel...

Aga nagu öeldud,
südameid olineil igal pool.

Ja värve ka jagus.

Ma arvan, et pool lummusest
kuulus sügisele endale.
Oslo oli nii mõnusalt kuldkollasesse salli mähitud,
jagades värve vasakule ja paremale.

Nobeli keskuses käisime.
Seal ootas meid näitus maailma toidulaudadest.
Väga põnev väljapanek oli.
Palun väga, siin on toodud kõige odavam toidulaud -
Bhutanis terve see pildil olev seltskond saab sööduks 5.03 dollariga nädalas.

JA see Norra pere...
oli kõige kallim oma 713 dollariga nädalas.
Masendav number.
Eestit kahjuks seal ei olnud.

Väike jahivõistlus oli neil seal Oslofjordil.

KAs ma ei maininud mitte,
et Oslos on südamed igal pool?

Ja tõde kuulutavad nad ka.
Ma võin sellega siin nõus olla.
Või ka mitte... :)

Veel südameid.
Ja nagu öeldud,
põhjalikku ülevaadet tuleb otsida teisest kohast eksole :)

# 287 # oma varustaja

Kes ostab piima-mune-liha omalt kindlalt varustajalt, kes mida, minul on oma kosmeetikavarustaja. Ma aastaid ei ostnud ühtegi toodet ise, sest ämm muudkui tõi ja ma ei jõudnud eelmisi asjugi ära kasutada. Ma ei ole suuremat sorti meikija, ei oska tähendab kah, aga teatud paar asja peavad isegi minu meigikotis olema.
 
Kui ämm sai tiitliks eksämm, siis meie suurepärane suhe jätkus. Nüüd käin ma tal ikka ukse taga erinevaid tooteid küsimas. Ripsmetuššilt-mineraalkosmeetikalt-huuleläikelt olen astunud sammu edasi ja nüüd ka juukseravi on ainult tema kaudu. See tähendab siis šampoon, balsam ja juukseampullid. Imeline on see, et need tooted tõesti avaldavad mõju ja mu juuksed on tsipakese kasvama hakanud.
 
Mis tuletabki meelde, et pean oma varustajaga kontakteeruma ja varusid täiendama.

pühapäev, 13. oktoober 2013

Oslo peatus

Härra ja preili herz veedavad mõnusat viikendi Oslos seekord. Pean täitsa sõnu sööma, polegi linn nii igav kui mul eelmisest korrast meeles. Kaasa aitasid muidugi supersoe ja päikseline ilm, palju avastamata skulptuure ning härra seltskond. Mitte tingimata selles järjekorras.

# 286 # personaalsed õnnitluskaardid

Ma olen viimasel ajal pidevas ajahädas. Igatpidi. Küll tööleminekuga, küll sünnipäevakinkidega jne. Mina, kes ma olen alati ette valmistunud, pigem varem kohal kui hilinen, alati läbimõeldud kingid-värgid.
 
Noh, armastus tuli peale ja nüüd siis on ajahäda :)
 
Aga mitte sellest.
 
Mulle tohutult meeldivad personaalsed õnnitluskaardid. Mitte poest ostetud lillekimbuga eksemplar, mida saan järgmine aasta jälle, vaid just spetsiaalselt mulle valitud või isegi tehtud.
 
Kuna mina üldse nii osav ei ole, ot ise oskaks imeilusaid asju valmis teha, siis ma valin personaalseid kaarte küll poest, valdavalt välismaalt. Aga alati mingi kiiksu või huumoriga, mis konkreetse inimesega seostub. Üksikutel kordadel olen ise ka meisterdanud.
 
Joosul näiteks on komme kaartidena kinkida tehtud fotosid. Alati taas personaalsed ja kordumatud ning selle inimesega seotud. Kas taas mingi inside joke või reis või üritus fotol. Väga minu maitse. Peaks ise ka seda strateegiat kasutama hakkama, et prindiks välja hunniku pilte, mida õigel hetkel hea kasutada. Kaotaks ära selle ajahädas olemise, kus liiga hilja tulevad head mõtted pähe.
 
Vägagi me gusta

laupäev, 12. oktoober 2013

# 285 # sõprade vanemad

Ei olnud mitte ammu see, kui sõpradel-klassikaaslastel külas olles nende vanemaid pelgasin. Mitte et nad kurjad oleksid olnud, aga noh juunõu - need on ju vanemad... täiskasvanud. Nemad kontrollivad ja kehtestavad reegleid ja otsustavad, kuidas ja mis. Nagu mu oma vanemadki eksole.
 
Mu oma vanemad on minu arust chillid olnud koguaeg. No ma ei pea silmas mu enda pubekaaega, kus oleks tahtnud koguaeg oma toa ust lukus hoida, aga kurjam, nad ei olnud mu toa uksele lukuga ust valinud muidugi. Ja minu vanematega pole mu sõbrad kunagi distantsi hoidnud. 15-aastasena kui mul klassivend külas käis, ta pigem chattis emaga köögis, kui et lahendaks minuga matemaatikaülesandeid :) Või kui tegime kursakaaslastega oma pundi reisi mulle maakoju - lõime heinamaale telklaagri üles ja käisime kanuudega sõitmas, siis õhtusel lõkkejämmil (kus oli meil oma lõke telklaagris ja perel oma hoovi peal) olid isa-vend-vanaisa hullult popid. Kahtlustan, et jagati koduveini :)
 
Aga ühtäkki ma täheldasin, et ammuilma olen ma oma sõprade peredele oma laps. Just nagu mu ema alati preili mrg-t oma lapseks pidas ja avasüli külla ootas (kui ma Aussies olin ja ema taas haiglas, siis käis preili mrg minu eest mul ema vaatamas ja kommidega poputamas) ning vendade sõpru lausa kasupoegadeks ristis. Need elasid meil konstantselt, ka siis, kui kedagi teist kodus ei olnud :)
 
Ja praegu mul on terve hunnik sõprade vanemaid, kes mind muudkui külla nuruvad ja siis poputavad ja nuumavad ja ALATI kaisutavad-kallistavad. Härra sai isegi proua A emalt sõnad peale, et ma olen väärt tüdruk ja mind tuleb hoida :) Nii armas :)
 
Nii nagu sõprade lastega on mu sõprade ring laienenud, on seda ka nende vanematega. Mul on FBski terve hunnik lapsevanemaid sõbralistis. Kes oleks sellist asja 15-aastaselt arvanud? :))

reede, 11. oktoober 2013

# 284 # sujuv hommik

Mõni hommik tööle minnes on mõnusalt sujuv - saad kohe äratuskella helisedes voodist välja, sööd rahulikult (sest külmkapis süüa on), riietud (leiad õige kleidi vastavalt tujule ja see istub sel päeval seljas ka ilusti) ja väljud kodust õigeaegselt või varemgi.
 
Ja siis on need kõik teised hommikud, kus voodist ei saa välja, süüa küll pole, kuid see-eest aega üle ei jää. Ühtäkki on vaja sadamiljon asja teha või just siis tuleb tuju kolm päeva nurgas seisnud kuivatusrestilt riided kokku korjata või kraanikaussi tühjaks pesta.
 
Ma ei saa aru, kuidas mul viimasel ajal üha kriitilisemaks see aeg läheb, no lihtsalt ei jõua enda soovitud ajaks tööle. Ikka 5 minutit siitsealt jääb puudu. Või 10.
 
Täna näiteks avastasin välja valitud pluusilt lahtiläinud õmbluse. Muidugi siis, kui terve ourfit kõik seljas jub aoli. Ja kui juba hakkasin toast väljuma. Muidugi, pluus seljast, niit-nõel kätte ja minutid kulusid. Ei muidugi ei saa neid asju avastada varem, nt eelmise päeva õhtul :))
 
Kui me Joosuga Tartust tagasi sõitsime pühapäeval, siis raadiost luges ette põhjuseid, miks inimesed tööle hilinevad. Nende hulgas siis ummikud, sisse magamine, majapidamistööd, seks jne.  Ma võin need kõik ära ristida, kõik on olemas :)
 

neljapäev, 10. oktoober 2013

# 283 # vaikus

Ma vist olen vähe omamoodi. Mul on vaja vaikust. Ma reeglina ei märka kodus isegi muusikat peale panna. Toimetan, nokitsen, küpsetan, suhtlen... kõike vaikuses.
 
Töö juures on mul samamoodi vaja vaikust ehk et ei oleks raadiost mingit muusikat. Kui rahvas kontoris toimetab, räägib, helistab, tuiskab ringi - see mind ei häiri. Aga muusika küll, kui on vaja keskenduda ja süveneda ja välja töötada midagi.
 
Vanematekodus oli/on reeglina alati telekas töös, hommikust õhtuni. Hommikusöögi taustaks, koristamise taustaks jne. Esiteks sealt ei tule ju reeglina midagi tarka (Rosamunde Pilchnerid ja muu kräpp) ja teiseks see tekitab nii suure müra, et hakkab lausa kõrva kriipima.
 
Seega mul oma kodus on hommikuti vaikus (mul pole muidugi enam telekatki, niiet see ülesanne on lihtne). Ükskord ammu, kui mul oli vana klassivend külas ja hommikul talle sööki serveerisin, pani tema automaatselt teleka tööle. Ma ise ka imestasin, kui närvi see mind seesmiselt ajas :)
 
Autosõiduks on muidugi muusikat vaja!!! Ja koristamise ajaks ka, kuigi see on muigamaajav, sest tolmuimeja taustal ma ju niikuinii midagi ei kuule.

kolmapäev, 9. oktoober 2013

# 282 # mullitaja

Mõnikord on eriti suur rõõm mingist eriti lapsikust asjast. Näiteks jaanipäeval saabus preili mrg meie peole mullitajaga ja oi kui palju me kohe poseerisime mullide ja mullitajaga ja pilte sai klõpsitud hunnikus.
 
Siis ma unustasin selle rõõmu ära ja saabus pisi-Jakobi sünnipäev, kus mudilased üksteise võidu vahutasid ja mullitasid ja kilkasid ning mulle taga ajasid. Ma tahtsin ise ka neid püüda, aga hoidsin tagasi. Mul oli ebaaus eelis pika kasvu näol.
 
Aga siis Hollandis läksin ja ostsin mänguasjade poest endale mitte lihtsa mullitaja vaid mullimasina. Ooo, see saab olema fun, mõtlesin.
 
Aga juhtumisi tuli Mia sünnipäev ootamatult (ma olen halb vanatädi, unustasin puhta ära, et tuleb ja pidin siis pika hambaga sellest võimsast masinast oma suu puhtaks pühkima). Aga vähemalt oli lapsel rõõmu palju.
 
Ma nüüd lähen salaja ostan omale sahtlisse uue. Mine tea, millal tuleb tuju mulli ajada...
 
 

teisipäev, 8. oktoober 2013

Murekiri

Tartust. Ma kahjuks ei oska vastata. Mina olen täiesti ära armunud.

# 281 # punased kingad

No kuidas ei tee ühed punased kingad naisterahvast rõõmsaks, ah? Muidugi teevad. Eriti kui nad tuttuued ja läikivad ja väga bling :)
 
Nagu ma siin-seal maininud olen, siis Düsseldorfist tulin ma koju lausa kahe paari uute punaste kingadega ja midagi võrratumat on ikka raske välja mõelda küll. Võibolla siis ühed punased saapad äkki?

mina tagasihoidlikult vasakul...
juhuks, kui keegi ära ei arvanud
Härra kinkis punased stilettod kontoris kandmiseks mulle ja sain need juba sisse ka kanda. Juhtumisi oli mu armsal kolleegil ka samuti punased kontsad jalas, kui me "patrulli" (loe: hommikukohvile) läksime. Meeskolleegid särasid kõik nagu lapsed jõululaupäeva hommikul ja oh kus sadas komplimente meie punase potikute kohta ja punaste sukkade suunas ja üleüldse.

Oh, milline kaunis päeva sissejuhatus.

esmaspäev, 7. oktoober 2013

*I'm up all night to get lucky

Päriselt päriselt on sellised inimesed olemas???
Ma lugesin ja rullisin silmi. Muigasin omaette, et huvitav, milline minu sõpradest on nt mõne kaebuse teinud? Tegelt muidugi on mu sõbrad kõik väga normaalsed ja nende huulilt ei tule kaebust:

"Käisime Hispaanias ja seal oli liiga palju hispaanlaseid..."

Ma ei suutunud oma lemmikut nende hulgast välja valida. Nr 12, 19 ja 3 on kõik võrdselt jaburad.

---

Aru mai saa... Palgapäeva oota nagu hingeõnnistust ja siis 10 minutiga peale maksude ja laenude maksmist on konto tühi jälle. Fantastiline.

(Okei-okei.. Arvestatavalt suured summad lähevad mul erinevatesse reisifondidesse ja see on mu isiklik valik eksole. Saaks palka rohkem, paneks fondi ka rohkem raha ja ikka oleks seis sama)

---

Homme tuleb mul kleidiproov ja ma olen nii elevil :) Oma blogi kaudu sain tuttavaks Kadriga, kes pakkus, et ta harjutaks kätt ühe kleidi õmblemisega mulle. Värvid ja kangad oleme juba välja valinud, lõiked muidugi ka ja nüüd saan esimese meki. Nii vahva lihtsalt.

---

esmaspäevane pildipostitus

Kuidagi tuleb erakordselt palju pilte ikka nädalavahetusest. Nädala sees on ju pikad tööpäevad ja siis saab päevavalgus otsa, kui asjatamiseks ja isiklikuks eluks läheb. Käisin palju külas ja mul käidi külas ja tegus nädal oli.
 
Kuna aga palju tööd ja pingeline graafik ajas juuksed turri, siis sündis välkmõte lõunasöögilauas, et lähme homme spaasse. Võrumaale. (Otsust lihtsustas muidugi asjaolu, et mul oli "vaba" nädalavahetus ehk et härraga ei õnnestunud ühiseid plaane klapitada. Ja pealegi, vahepeal peabki oma naistele ka aega pühendama.)
 
Mõeldud-tehtud ja kuigi ma pakkusin kahte vaba kohta autos ka mõnusatele kamraadidele, siis liig väike etteteatamine ei mänginud neile seekord välja. Preilid mrg ja ->e, teadmiseks, et jubetore oli :)
 
Otsustasime - tuleb kulgemine. Plaanidest oli vaid Piusa ja Kubija spa, kõik muu - vaatame.
 
Jõudsime teha mõnusa varase stardi
ja pika autosõidu laupäeva hommikul Tartusse.
Siis oli hädasti vaja jalasirutust.
Tee peal mugisime kaasa valmistatud sushit ja muid snäkke.
Kaasvandersell Joosu järas võileiba
ja esimese asjana Tartus autost väljudes sai ka nosima tulnud herilaselt suraka huule peale.
Korras, reisierror peab ju alati olema.
Õnneks oli apteek 1 min kaugusel
ja keravälguna ta sinna kaduski allergiarohu järgi.
Botoxhuuli seekord ei järgnenud.
Tegime ca pooletunnise hingamispausi.
Kõigile me kinnitame, et käisime Tartu linnamaratonil,
samas kui Joosu inspekteeris lähimat kaubandust
ja ma ajasin härra toast välja minuga Emajõe äärde piknikule.
Pärast Joosu ahastas terve tee,
et kes sõi kogu sushi ära?

Edasi viis tee Võrru ja me ju kulgesime.
Seega plaan otse sõita Piusa peale sai korrigeeritud
ja jalutasime Võru vahel ringi.
Pilt ongi Võru vahelt.

Siis aga ikka liikusime Piusa poole ära kah.
Võrus jõudsime tähtsamad poed üle vaadata,
veidi raha kulutada
ja keha kinnitada.

Teel Piusasse tuli kulgemise paus Setomaal,
sest me nägime Obinitsas valgustust.
See tähendab kollast NG raami.
(millest ma ju tohutus vaimustuses olen)
Sellest ja muidugi päikesest ja kollakas-punastest lehtedest ümberringi tulenevalt
sai meie reisipealkirjaks KOLLANE.
Pildil on kaanetüdruk Obinitsa looduse taustal.

Setomaa kollane.
See on lihtsalt super,
kui ilus tänavune sügis on.
Või oli Lõuna-Eestis värvilisem kui pealinnas on?
Igatahes me tegime niipalju värvilisi pilte
ja kõik need on täiesti korrigeerimata.
Lihtsalt päike ja värvid andsidki sellised tulemused.
Tõeline akude laadimise reis oli.
 
Piusas ma olin korra elus käinud ja see oli 15 aastat tagasi.
Isa oli Singapuris ja ema korraldas lapsed auto peale
ehk tehti uskumatu paus maatöödes.
TERVE nädalavahetuse saime Lõuna-Eestit avastada,
sh Piusa koopaid.
Mina mäletasin, kuidas seal sees sai vabalt ringi jalutada
ja kuidas väga muhvigi ei näinud.
Pildid olid kõik tumemustad ja välguga tehtud,
ise jäin pildele surnumatja näoga eksole.
Täna on seal oi kui äge.
Tehtud on tohutu arendus EL rahadega
ja omal käel ligi ei pääse.
Vabalt ringi liikuda ei saa,
platvormilt edasi ei pääse.
Ja see on kõik väga okei, tulebki kaitsta.
Ilusti on valgustatud ja näeb seda imedemaad.
Mõnikord ma vaatan ja imestan,
et tõesti Eestimaal on selliseid uskumatuid kohti.
Joosu rõõmustas mu üle ja oli niiii õnnelik,
et ma Eestimaa ilu naudin.
Härra ju ka terve suvi tõestas muudkui,
kodumaa on meil kaunis!

Pärast Piusat ja Vastseliinat tagasi Võrus ootas meid kahetunnine Kubija saunaseanss,
mis võttis omadega nii läbi,
et kui öömajale jõudsime
ja veel kiire õhtusöögi tegime,
siis meie lauda maandunud krossisõitjatega
meil väga pikka nalja viskamist ei olnud.
Me lihtsalt ei jaksanud :)
Hommikul olime taas kaunilt välja puhanud
ja kuigi päike oli pilvede taga peidus,
siis meid see ei heidutanud.
Promeneerisime Võrus ja liikusime muid kohti
 
Meie öömaja oli võetud Ränduri pubi peal olevasse külalistemajja. Seal on toad erinevate riikide nimedega ja me ootasime põnevusega, mis riigi toa meie saame. No ja mis meile siis anti??? Päris suur pettumus oli :).... Eesti tuba.
Kurjam :)
Aga nördimus oli enneaegne, sest selgus, et tõenäoliselt oli meil maja parim tuba. Meil vannitoas avanes uks hiiglaslikule terrassile ja seal oleks teinekord seltskonnaga viibida ja istuda väga mõnus. Kui me oleksime sellised rändurid, kes istuvad paigal, mitte ei võta päevast maksimumi.
 
Ränduri pubis allkorrusel aga nägime me midagi, mis meie südamed võitis. Miks, ma küsin, miks, ei ole ma Tallinnas selliseid asju kohanud? Või ei ole ma õigetes kohtades käinud siis?
Igatahes istusime lauda Joosuga ja suutsime juba poriseda, et misasja, keegi ei teenindagi või, kui märkasin laual seda väikest vidinat (ülemine parempolne pilt). Vajutad nuppu, et mis mure sul on ja teenindaja KOHE tuleb. Fantastiline.
 
Võrule hommikune ring peale tehtud võtsime plaani,
et meil küll tulb Tartu päev veidi aja pärast,
aga enne veel sõidame Tartu poole läbi nende kollaste NG raamide asukohtade.
Seega järgmine peatus oli meil Urvaste.
Tee peale aga jäi selline uskumatu installatsioon
ja ma ei suutnud end tagasi hoida...
Loomulikult mul oli vaja sinna otsa turnida ja pilti teha.
Selline fantastiline asi keset metsi ja põldusid.
Vot sellised asjad mulle meeldivad,
rohkem skulptuure palun!
Urvaste.
Ma ei olnud ausalt Eestis kohanud sellist serpentiini
nagu teel Urvastesse.
Peatusime mäe otsas,
kus nägime et tee läheb alla orgu ja siis lookleb Urvaste kiriku juurde.
Vau!!!
Meie otsisime kollast raami,
et pilti muidugi teha
(tegelt võikski teha järgmiseks sellise laheda Lõuna-Eesti tripi,
nagu tegi Laura,
ja otsida üles kõik 13 raami).
Sõitsime mäest alla kiriku juurde
ja siis muidugi kinnitasime üksteisele,
et jaa, see raam peab olema ju eemal,
et kirik-järv pildile ka jääksid.
Vahime taamale ringi ja otsime,
kus see küll olla võiks.
Kõik loodus on kollane ümberringi.
Porisen omaette, et no ei ole seda kollast noh.
Joosu ütleb, et näe onju!
Ma siis vastu, et see pole see kollane
(pidades ise silmas looduse kollast tooni).
Joosu on hämmingus, et mismõttes ei ole :))
Ma lihtsalt ei näinud,
sest vaatasin viis sentimeetrit vasakule ja tema paremale,
kus see künka otsas suurelt ilutses :))
Sõitsime aga tuldud tee tagasi üles.
Selgus, et koht, kus me enne peatusime, et serpentiinist pilti teha,
oli KOHE selle raami kõrval.
Oh pimedaid :)
Naersime endi üle ikka tükk aega.
Aga pole midagi imestada.
Tol päeval ma sõitsin NELI korda õigest teeotsast mööda,
lihtsalt ma ei tea, kus mu mõtted olid...
 
Pärast Urvastet liikusime Otepääle,
kollane raam saabus silme ette taas ootamatult.
Seekord märkasin mina ja Joosu üldse mitte.
Aga tegelikult meeldis see värviline korsten ka väga.
 
Peale Urvaste-Otepää-Tõravere peatuseid viimaks maandusime taas Tartus.
Härra juba ootas ja läksime aga Wernerisse teed jooma.
Mis edasi juhtus, on näha pildil.
Õudne koht :)

Joosu marssis ära poodidesse ja meie härraga patseerisime Tartu peal ringi.
Nii palju ägedaid pilte sain teha.
Minu meelest härra ohkas vaikselt "oh ihsand",
kui majärjekordses kohas hüüatasin:
"oota korra, ma teen pilti," ja käest lahti lasksin.

aga no kuidas sa saad jätta pildistamata selle?

Või selle?
Ei saa ju.

Siinkohal mul tekkis küsimärk,
et mismõttes?
No minu meelest on see rohkem 50:50 ikka...

Oi kui nunnud kilpsid.
Eesti kaardiga ja puha.

Mulle meeldib parandatud variant.

Nii palju detaile,
nii vähe aega :)

Turiste tegime ikka ka.
Ronisime Põhja torni ja Lõuna torni ja vaatasime neid fantastilise vaateid sealt.
Tartu on NII roheline linn
(praegu rohkem kollane kui roheline küll).
 
Härra käskis posi kõrvale istuda.
Ma ei tahtnud üldse sinna ronida.
Siis tuli kommentaar,
et isegi 10-aastane saab hakkama...
Kurat... challenge :)
Tuli minna.

Nii armas sein oli see.
Keegi otsib armastust.
Kes otsib, see leiab.
Mina leidsin ka.

Ja keegi otsib G... punkti?
:)
Jällegi - kes otsib, see leiab.
(ma tean küll, mis see G seal on, ei ole vaja täpsustada)

Pildi allkiri võiks olla:
mina olin siin :)

Igatahes,
nädalavahetus koondnimega Kollane oli super.
Ja värvi sellesse jagus palju.

Väga palju.

Kirsiks tordile (antud juhul kõrvitsaks trepi alla) oli vahepeatus Põhjaka mõisas. Oi, kui paljuma sealt mööda sõitnud olen, ilma et kunagi oleks olnudmahti jalga gaasipedaalilt ära võtta. Alati on niiiii kiire. Seekord leidsime aja ja peatusime. Väärt elamus oli. Tõeliselt armas koht taaskord.