Ma olen elus!
See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.
Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele.
15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.
Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00.
Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.
Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada.
Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.
Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!
Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!
Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):
Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.
Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks.
Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)
Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.
