Kuvatud on postitused sildiga Sibulatee. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sibulatee. Kuva kõik postitused

pühapäev, 13. september 2026

Sibulateel oli jälle puhvetite päev

Laupäeval, 12.septembril, toimus Sibulatee puhvetite päev. Järjekorras juba 11.korda ja viimastel aastatel oleme valinud ka piirkonna parimat sibulapirukameistrit (tänavu juba 8.korda) ja parimat sibulamoosimeistrit (tänavu juba 3.korda).

Härra abikaasatahtis osaledaoma puhvetiga. Ma andsin kohe teada, et selleks päevaks on mulle Samovarimajja broneerinud külastuse juba NELI gruppi, kaks neist ca 40 inimesega ja et mul ei mängi mitte kuidagi välja puhvetis toimetamine. et kui tahate, tehke mingi poissmeestepuhvet siin meestega. 

Nii tehtigi. Poissmeestele kohaselt jäid nad regamisega ülihiljaks. Korraldaja ja Sibulatee eestvedaja Liis teatas, et vaatab osalevad puhvetid üle ja kui on loobujaid, siis saavad teha ametliku puhveti. No nad said :)

Seekord panid puhveti üles mitte meile Mesi taresse vaid Samovarimaja juurde. Neil läks väga lenasti, huvi ja järjekord oli kogu aeg pikk. Pelmeenid, mis oli pearoog, tegin valmis muidugi mina. Tegime kalapelmeenid, aga ka lihaga ning üks hommik üles ärgates tulin möttele, et kuule, teeme sibulapelmeenid ka? Ja seentega!

Kui Poiss/Meeste puhveti kuulutus Sibulatee poolt üles läks, oli selle alla korraldaja poolt välja höigatud sönastus:

- hiti-hoiatus: sibulapelmeenid!

Seda lugedes teadsin. Selge, tuleb oluliselt rohkem sibulaga pelmeene vormida. 

Siis tuli järgmine pauk. Korraldaja teatas neljapäeva öhtul, et Terevisioon tahab lugu teha poissmeestega ja seda 6.53 reede hommikul. Oijummel, raske oli üles saada ja Samovarimajja tormata öigeks ajaks, ettevalmistused teha ja intervjuu videokönega teha. Aga ära nad selle tegid (mina hoidsin kaamerat).

Peale seda klippi teadsin - jah, pelmeene tuleb veel rohkem teha. Ja tegin ja tegin reedel neid. 

Lisaks mötlesin, et teen katsetuse uutmoodi sibulapirukatega. Paar maitsetimmimist, testmeeskond andis tagasisidet ja otsustasin, et ok, teen hommikul kiirelt ka sibulapirukameistri konkursile pirukad. Öhtused tulid imeliselt välja.

Öhtu kujunes pikaks. Söbrad olid appi tulnud, sai palju nalja, viimaseid ettevalmistusi teha ja Cavat. Cavat sai ka palju.

Hommikul läks köik valesti. Ärkasin iivelduse ja peavaluga. Taigen ei kerkinud nii, nagu mul vaja. Pirukad jäid ahju nöks liiga kauaks, niiet natuke oli külgedel 1mm suuruseid musti körbenud täpikesi. Visuaal oli täiesti öudukas!

Nördinult teatasin, et pekki, ma ei lähe nendega konkursile, sest mida pekki! Eveliis reipalt körval, et pole üldse midagi. 12 pirukast valisin siis"esinduslikud" välja, Eveliis asjatamas, et näe, pane petersell peale ja läheb küll. Ma ikka ei tahtnud, aga Eveliis jäi peale.

Andsin pirukataldriku Eveliisile žüriile toimetamiseks. Ise kimasin Samovarimajja, sest esimene, 43 inimesega grupp pidi varsti tulema ja mul vaja hakata pirukaid ja samovariteed tegema. Samovar ei tahtnud tööle minna. Pirukad ahju. Köik muud ettevalmistused mul ka, aeg muudkui kappas.

Kohe peale suurt gruppi tuli järgmine, 21 inimesega grupp. Jöudsime täpselt eelmised nöud laudadelt haarata ja uued asemele panna.Tempo oli selline taga, et millekski muuks polnud küll aega, hea et hingamine automaatne on. Telefoni, mis aegajalt taskus plönnis, polnud mahti kätte vötta.

Üks hetk märkan Sibulatee eestvedajat Liisi uksel, aga edasi ei tulnud. Selge. Kuna ta önnitlema ei tulnud, ju siis ei tulnud vöitu. Tegelesin külalistega ja rahmeldasin muudkui edasi. Pausi hetkel oli Eveliis tagasi jöudnud ja tahtsin žürii hindamise vaatluse muljeid. Eveliis teatab löödult, et mine pekki, me tegime su pirukatega fataalse vea. Et üks pirukas oli minu piruka visuaali sarnane, no nii herzilik ja ka täpilise taldrikuga serveeritud. Et osa žüriiliikmeid märkisid ära, et nii herzilik. aga sul oli ju teine taldrik seekord ja visuaal ka teine, kuna mötlesid uue piruka välja. Ja too pirukas maitses ka töesti hästi, tema vöitis!

See tunne mu sees. Ma olin nii löödud :( Emotsioonid vallandusid ja kuramuse pohmell tuli ka oma iiveldusega tagasi. Eveliis andis detailselt hinnaguid edasi, köike mida arutati ja mida vaadeldi, mille alusel ühele vöi teisele 11 osalenud pirukast tähelepanu pöörati ja hindeid pandi. Mul oli kogu rööm kadunud. Ise ka mötlesin, et miks ma nii südamesse seda köike vötsin, sest no osalesin kolmandat korda ja kuigi töesti sai hästi maitsev pirukas tehtud, siis no polnud ju midagi garanteeritud ja ju olidki jöhkralt head teised pirukad ka. Ja minu oma oli ju vähe kerkinud, seega väiksem kui planeeritud ja körbenud ka! Aga öelda enda tunnetele, et no vöta nüüd vabamalt, ei önnestunud. Läksin jälle rahva sekka oma tööd edasi tegema.

Hetked möödusid, köht oli tühi ja seest oli öönes olla ja siis oli maja rahvast täis ühtäkki. Ma nii blondiin, et üldse ei kahtlustanud ka midagi, kui üks hetk suur summ inimesi piirasid mu sisse Samovarimajas ja Sibulatee eestvedaja Liis kukkus deklareerima: MINA OLINGI UUS  SIBULAPIRUKAMEISTER!!!

Mida tünga, Eveliis! No täitsa lollakas ikka. Mida parimat söbrannat ah?

Mu emotsioonid oli jälle laes nüüd, käed värisesid, aga no nii totakalt suur rööm oli sees! Oeh :)

Vöistlustules pirukad

Meister!
Tartu Postimees kirjutab ka!

esmaspäev, 4. mai 2026

Kohe näha, et vanad söbrad!

Olen sibulateelistega öppereisil Lääne-Harju vallas. Ülitihe programm on iga päev, kokku 3 päeva. 

Astusin just välja Laulasmaal Ott ja Matilda kohvikust, seisan parklanurgas äärekivi körval, et uudistada laste mängunurka ja mudakööki. Tajun, et parklasse keerab auto ja ühtäkki kukub selja tagant signaalitama ja kätega vehkima. Olen juba töre, porisen seal kaasteelisele, et mis peab siia kohe mulle kanda parkima vöi? Autojuht, naisterahvas, viipleb veel käega midagi, stiilis ma loll. Selline tropp!

Ja siis ta väljub autost - Eveliis!

Minu parim söbranna eksole!

Hea, et söimata ei saanud :D :D

Ühesönaga, ta muidugi teadis, et sibulateelised tema piirkonnas ja liikus just LaSpasse, et seal trehvata meid, kui nägi mind Ott ja Matilda juures mööda söites. Äkkmöttena otsustas troppi mängida!

Pärast selgus, et kaaslased mul olid valmis sekkuma, et mis möttes tullakse liiga tegema ja sihilikult niimoodi autoga "kanda" söitma! Meie omadega tüli ei norita!

Niiet kahekordne rööm oli! Et sibulateelised valvasid nö seljatagust ja rööm ka bestikat näha. Kuigi ta nii tropp! Selmet tulla ligi tere ütlema, ta peab ikka tsirkust tegema :)



esmaspäev, 1. detsember 2025

Kiiksuga jöulupuude aeg on käes!

Nagu viimastel aastatel kombeks, on Sibulateel mitmeid kiiksuga jöulupuusid taas.

Meil taaskord esindatud nii Mesi tare vana mörd kui Samovarimaja elektripostist kombineeritud särtsakas jöulupuu. tuled ei saanud veel eile ehk I advendil külge ajatatud, sest ei saanud toast sammugi välja oma nokitsemistega, aga kui härra möni öhtu koju tulles veel natuke energiat ja motivatsiooni endas leiab, saame need valgustatud a hooajaks.

Aga tänavu on mitmeid uusi tulijaid ka ja see on nii lahe alati. Nii mönegi puu puhul mötlesin, et kurjam - miks ma ise selle idee peale ei tulnud!

Nt Alatskivil veinipudelitest tehtud puu, nii kihvt! Alatskivil on ka vana poe akendest tehtud jöulumaa.

Kallastel vanast paadist tehtud "puu" ja Voronja ette sai ka esmakordselt Varnjas kiiksuga jöulupuu. Varnjas seega kolm jöulupuud!!!

Ise tahtsin sel aastal ka uue ideega välja tulla, vanadest öngedest ja kaladest. aga selleks on ikkagi härrat vaja appi ja öngi vöiks rohkem olla, kui paar kolm tk, mis härral nägin olevat üle.

Aga Varnja vahel liikudes näeb veel ühte, veidi tavalisemat puud. Meie vana öunapuu on talvehooajal viljad külge saanud:)


Ilma lumeta näeb see puu ja hoov ikka päris trööstitu välja. Valged pallid olin tellinud 2a tagasi, kui tahtsin Samovarimajja kiiksuga puud meisterdada, aga saabusid vist liiga hilja vöi olid natuke väiksemad kui soovisin ja jäid kasutamata. tänavu leidsin nad Samoavrimajast üles ja otsustasin koju üles seada. Pildilt ei anna edasi, aga mulle nad puu otsas väga meeldivad. Nagu lumepallid ripuvad. 

Aga vaata interktiivselt kaardilt järgi vöi veel parem, tule avasta Sibulateel ise!

teisipäev, 25. november 2025

Sweet 16!

Nädalavahetusel oli Sibulatee sünnipäevapidu. Sibulatee sai suvel juba 16. aastaseks ja oleme juba pikki aastaid tähistanud sünnipäeva novembris, siis kui turismiasjalistel veidi rohkem hingetömbeaega on. 

Seekordne sünnipäev oli rahulikumas tempos, vaiksem. Ei olnud suuri saale ja rohkelt kaaskondi ega tohutult mänge, nagu mönel aastal on  olnud. 

Seekord oli Liisil, meie eestvedajal ja taganttöukajal hoopis teistsugusem plaan. Nimelt jagas ta laudkondadesse portsu erinevaid ajakirju, käärid, liimipulgad, markerid ja A4 paberid. Ülesandeks oli koostada endale/ettevöttele, kuidas süda lustis, visioonikaart järgmiseks 4 aastaks. 

See on tegelikult väärt ülesanne. Tegin sellist manifesteerimist ka ca 15 aastat tagasi, siis kui tundus, et kogu elu seisab paigal - kallimat ei ole, armastust ei ole, lapsi ei ole, töö ei köneta, palk on väike. Siis said igasugu asjad endale üles kirjutatud ja nö välja höigarud, et need juhtuma saaks hakata. Seejärel unustasin oma paberi ära ja kui ükskord sahtlist mitu aastat hiljem välja vötsin, nägin, et köik soovid oli salamisi täide läinud!

Nüüd siis seisin taas sellise ülesande ees. Lappasin ajakirju, et mis sönad, pealkirjad, hüüdlaused könetavad. 

Ühes teadusajakirjas oli artikkel Martin Luther Kingist, "I have a dream!" saigi mu visioonikaardi keskmeks ja sinna päiksekiirtena ajakirjadest välja löigatud reisisihtkohad; hoiustamine ja investeerimine, et tulevik helgem oleks;  Sibulatee kui UNESCO maailmapärand; kaablivaba hooaeg ehk et ettevötlus sujuks ka ilma, et ise köike kohapeal tegema peaks;  punktid oma kodu, pere, aia, laste ja armastuse kohta.

Nelja aasta pärast vaatame, kuidas läinud on!

Oled varem koostanud omale? Kas soovid täitusid?

laupäev, 14. juuni 2025

Sibulatee õuemüügipäev

Kutsusime ellu esimese Sibulatee õuemüügipäeva.

Idee sai alguse välismaal üsna levinud garage sale'idest, kus maja ette, hoovile vm on välja toodud hunnik asju, mis pererahval üle jäänud ja millele ostjaid otsitakse. 

Seekord oli Mesi tare hoovil ka õuemüük avatud ja tegelejateks olid meil Mesilane ja Mutukas. Ise nad sorteerisid kappe ja mänguasju, mida neil enam vaja ei ole. Sekka minu poolt natuke köögitarvikuid jm kraami. Lapsed tahtsid ise osa võtta ja leidsin, et sel juul ka ise tegelevad ja vastutavad. 

Huvi oli leigemapoolne. Kas ei olnud inimestel huvi sellise kontseptsiooni vastu, pigem käiakse laatadel, kus 100+ müüjat rivis ja siis paar asja päeva lõpuks ikka näppu jääb?

Või ei viitsitud kõiki kohti läbi sõita? Meil oli kokku 29 hoovi osalemas üle Sibulatee.

Lastele oli hea kogemus minu meelest siiski - et raha ei tulegi kergelt, vaid peab panustama. Kõik päevad ei ole vennad ja kõik üritused ei ole rahvaspordipäevad.

neljapäev, 27. veebruar 2025

Mõnus Ranna ilm

Eile veel ei teadnud, et meil tuleb täna nii vahva perepäev. Õhtul andis meie Sibulatee eestvedaja ja tagantlükkaja Liis teada, et Ringvaade tuleb pühapäeval toimuva Kolkja Kelk tõukekelguvõistluse tarbeks uut rada üles filmima. Nimelt ei saagi Kolkja Kelk tänavu Kolkjas toimuda jääolude tõttu, vaid viisime ta natuke põhja poole Rannale. Saateklipi jaoks aga oleks vaja, et oleks rahvast jää peal ja üleüldse oleks võistluse tarbeks vaja jääolud üle vaadata ja hinnata, kas võistlus saab ikka toimuda. 

Kus abi vaja, seal ma ikka õla alla panen, kui saan. Laadisime siis vanakooli tõuksid autosse ja sõitsimegi Rannale. Väga muhe oli kõiksuguste tuttavatega kokku saada, mitu ringi jääd testida ja lobiseda. Ringvaade oli ka kohal koos Heleri All'iga olukorda kajastamas. Kõik saime taaskord intervjuud anda. Vaatasin, et meie perepoeg oli kõige suurem spetsialist. Selgitas jalaseid uutel ja vanakooli kelkudel, kuidas libisevad, mis vahe on. Ootan huviga ise ka, mis ta rääkis täpsemalt kaamerasse.

Homme (reedel, 28.02.2025) Ringvaates eetris.

Naudime Ranna ilma :)

esmaspäev, 17. veebruar 2025

Pöörane täiskuuÖÖsööming 2025

Ma olen elus!

See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.

Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele. 

15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.

Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00. 

Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.

Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada. 

Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.

Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!

Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!

Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):

Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.


Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks. 

Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)

Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.