Tere, kool! Tere, maiäääässss.

Uus kooliaasta pole veel alanudki, kui ma juba olen saagi käima tõmbamas.

Nimelt saabus direktorilt kiri, et nüüd 1.septembrist algavad tunnid senise 8.05 asemel kell 9.00. Ma saan aru, et see on üleriigiliselt nii otsustatud, et lapsed saaksid hommikuti rohkem puhata ja mis kõik?

Aga üleriigiliselt unustati ära 

- muuta ühistranspordi kellaajad kooliajaga vastavaks;

- muuta ära lastevanemate tööaja algus ka kooliajaga vastavaks.

Oi, kuidas ma lähen jälle kurjaks, isegi seda siia trükkides praegu. Minu lapsed peavad jätkuvalt kell 6.30 ärkama, et kell 7.30 bussile jõuda, et siis rõõmsalt koolimajas tund aega passida, kuni Alatskivi alevikus elavad paarkümmend last end saaksid rahulikult välja magada ja 9ks kooli tulla. Kõik teised maapiirkonna lapsed tulevad bussidega ikka kl 8ks kooli.

Direktori kirjas oli, et need hommikused tund aega saab kasutada järelvastamisteks, kord kuus mingi huviringi tunni tegemiseks või millekski kolmandaks. Vau, kui tore. Et kõik meie kooli lapsed on lihtsalt nii lollid, et aina, viis hommikut nädalas vastavad aineid järgi?

Ja ei, ma ei hakka oma lapsi vedama taaskord autoga Alatskivile, seda tegin ma 6+ aastat lasteaeda lapsi viies. Ja kujutate ette, ma olen ka see lapsevanem, kes peab hommikul tööle minema. Lastevaba aeg on mul piiratud ja tegelikult on alates kl 8 mul kõik minutid loetud, mil ma saan arvutis tööasju teha või ka gruppe vastu võtta. Tartu suunalt tulles on nt õppereisi gruppidel alati esimene peatus meie juures, mis tähendab, et enamasti on mul grupid kl 9 või 9.30 hommikul ja kuna mul on vaja min 1h ettevalmistusaega, siis tähendab, et kl 8 peaksin olema ma tööpostil. Mitte ei saa lapsi kooli sõidutada.

Kindlasti hakkab koolist tulema mingi vallabussi jutt (praegu liinibuss on ajastatud kooli jõudma), millega võib sama targalt tagurpidi uksest välja minna. Lapsed tavaliselt tulevad koolist vallabussiga ja no kord nädalas, vahel ka rohkem, tuleb teade eelmise päeva õhtul, et homme vallabuss ei sõida, tulge palun lastele järele. Kõik need lapsevanemad, kes Tartus või mujal tööl käivad, rõõmustavad alati!

On tulemas jällegi huvitav kooliaasta. Tunnid muudeti ka 80 minuti pikkusteks, niiet saame näha neid lapsi, kes suudavad keskenduda nii pikalt ja süvitsi teemasse minna nagu HaridusMin ja tore koolipere loodavad. Ootan juba neid kirju, kuidas mu lapsed ei ole hommikuti tundide algust oodates vaikselt, tegid mingit pahandust vms. Sest olgem ausad, terve hunnik järelvalveta lapsi kl 8 koolimajas tunniks ajaks chillimas, siit hakkab pahandusi, käskkirju ja noomitusi sadama.

Nii rõõmsaks teeb juba ette ära!

Ükski heategu ei jää karistuseta

Selline vanasõna eksole. Lapsena-noorena oli arusamaatu, kust need tobedad ütlused tulevad, sest mismõttes teed head ja saad karistada. Mida vanemaks saad, seda enam loksub kõik paika ja kõik reeglid kehtivad. Nii ka see.

Mäletatavasti oli enne jõule üks loomtalu põleng meil siin naaberkülas. Seal oli nii palju segast soppa, aga püüdsime härraga ise aru saada ja aidata keda vaja. Nüüdseks on palju settinud ja palju maske ka langenud.

Kodupõlengu järel oli see skandaalne loomakaitseliidu loomade "päästmine" ja meie hoovilt ühe koera varastamine. Nende asjaolude juures ma oma seisukohta ei muuda. Sa ei tule ikka võõrale hoovile oma tarkusega looma ära viima salaja ja jõuga.

Enne neid sündmuseid üldsegi toimus mitu aastat vägikaikavedu kahe meie piirkonna loomatalu vahel. Kuna tol ajal olime nagu kogukonnaliikmed ikka, suhtlemas ühe ja teise perega ja nii ka mõlema osapoolega. Nende vaheline kisma aga kiskus nii inetuks, et mõjutas juba piirkonna ja turismivõrgustiku nime ja mainet. Eestvedaja kutsus kokku väikse ringi koosoleku, et arutada, kas ja mida teha, kuidas seda kõike lepitada ja lahendada. Tol korral andsin omad arvamused ja lisasin, et ma ei taha kohtunik olla nende vahel, sest suhtleme inimestega ja tahan siin kogukonnas rahulikult ka hiljem edasi elada.

Kui koera lugu juhtus ja see kõik me valvekaamera videosse jäi, jah panime mõlemad abikaasaga selle teo sellisel kujul FBs häbiposti ja ma julgen sirge seljaga silma vaadates ka täna öelda, et NII EI TEHTA. Tule koputa uksele (me olime kodus köögitoimkonnas), ütle, miks ja mida teed, suhtle inimestega.

Nüüd on see koht, kus ma loobun umbmäärasest kõnest ja toon ka nimed mängu. Mitu aastat enne põlengut kurtis põlenguohver Nugise hobitalu rahvas, et Kruusa talu "Paitame loomakesi" loomatalu kiusab neid. Saadab nuhke klientidena pildistama, siis teeb muudkui PTAle kaebuseid ja tulevad kontrollid muudkui. Ma ei tea loomatalu pidamisest midagi, kas neil lõpuks olid asjad korras või ei. Eks oli ettekirjutusi, mida nad oma sõnade järgi ka täitsid. 

Samal ajal ma isiklikult ei tahtnud uskuda, et Kruusa talu perenaine nii kiuslik on. Iga kord temaga kohtudes inglihäälekesel suurte silmadega ütles, et tema ei kiusa ja tema ei tee kunagi midagi sellist. See kestis mitu aastat.

Nüüd üle poole aasta on ta meie peret kiusanud. Ma olen üritanud mitte välja teha, aga ühel hetkel viskab üle. 

Peale seda, kui ta oma autoga joonelt meie hoovi ette sõitis ja loomakaitseliidu esinaine koera meie hoovilt ära viis (Nugise peremehe koer, sest peremehega peatusid pärast põlengut mõnda aega meie pool), postitasime video FBsse. See läks viraalseks, palju peresid kirjutasid, kuidas nende hoovil on nimetatud proua samamoodi käitunud ja käinud (need "päästetud" loomad viiakse kõik Kruusa tallu loomapargi täienduseks), Reporter tegi loo. Ühesõnaga, palju tolmu trambiti üles. Seejärel toimus võrgustiku koosolek, kus seda lugu arutati, kumbki loomatalu kohal ei olnud selgitusi andmas. Tulid teatud otsused protokolli, mis saadeti liikmetele listi.

Nüüd hakkas Kruusa talu perenaiselt kirju tulema mulle FB postkasti. Öösel, ründavas stiilis. Pika ründekirja lõppu (et miks me postitame videot ja olgu maha võetud jne) kirjutas asja silumiseks meelalt, et aga saame kokku ja arutame.

Selle peale ma juba vihastasin nii palju, et kirjutasin talle vastu: meil ei ole millestki rohkem rääkida. Ma ei soovi sind meie kinnistutel kunagi enam näha ning kõike head.

Kruusa talu perenaisele käis see nii palju au pihta, et siis võttis ta mu härra abikaasa ette. Saatis talle kirju (ikka öösiti ja ründavalt, kui väike jook sees), et miks teil kaamera on? Ja kas meie naaber teab, et me tema aeda filmime.

Tõesti on see tema asi, kuidas meie suhted meie naabritega on (lihtsalt infoks - meil on üliäge naaber ja ta on kahe käega poolt, et meie kaamera ka temale valvet pakub). Kruusa talu perenaine ei saanud meilt vastust. Selle peale tegi ta, üllatus-üllatus, kaebuse AKIle, kes saatis meile märgukirja.

Nii TORE, et inimene, kes ise vahele jääb vale käitumise ja suhtumisega, vabandamise ja asjade lahendamise asemel ründab ja kaebab. 

AKI märgukiri oli ka tore. Et ei tohi filmida nii, et tänaval olevad liikumised kaamerasse jäävad. Päris huvitav, sest paar aastat tagasi, kui enne saunafESTi üritust meie kilesaun noaga ära rapiti, teatas politsei, et ilma videota nad ei hakka isegi uurima mitte ja kas meil kaameraid ei ole.

Et nagu, kes neid seaduseid siin riigis teeb ja mille järgi lähtuda? Ma tahan oma vara kaitsta ja ilmselgelt oli kaameraid vaja, sest pätid, nimetame neid nii, jäidki oma teoga ja autoga kaamerasse.aga pätid, selle asemel, et süüd tunnistada ja karistus vastu võtta, kaebavad, et filmimine on ebaseaduslik. Täielik õuduste kompott.

Lootsin, et asi sinna vaibub, aga ei.

Kruusa talu tädi on aga pika vihaga kiusaja. Ma ausalt isegi ei viitsinud postitusi lugeda, mida ta valla erinevatesse gruppidesse eile-üleeile jagas ja mingi veebiartikli üllitas ka kõnealuse koera saaga jätkuks. Meie puutusime koeraloos nii palju oma perega asjasse, et pakkusime lihtsalt peavarju ja süüa koerale ja ta peremehele. Nüüd Kruusa talu tädi peab ikka mainima ja täägima meid artiklites ära. Lõpeta ära juba see kiusamine. 

Tuttava saadetud screenshot, mis ajendas mind kirjutama

Meil ei ole empaatiat?

Inimene, kes jookseb 12h peale majapõlengut raisakotkana teise inimese hoovile sealt loomi ära viima, kuigi pererahvas oli alles toimunust šokis, seejärel hagijana kolmandate inimeste hoovile veel maha jäänud loomi taga otsima, seejärel 8 kuud hiljemgi kiusab ja torkab, minu meelest ei päde näpuga näitama ja osatama empaatia kohta.

Ma nii ootan seda hetke, millal karma talle endale külla tuleb. Mul küll ei ole aega oma tegemiste kõrvalt kedagi muudkui vihata intensiivselt, ta peale mõelda ja kirjutisi treida. Ja kui mul oleks loomatalu, siis oleks mul rämedalt palju teha, et loomade eest hoolitseda, selmet arvutis istuda. Lapsega tegelemisele kulub ka palju aega. Mina oma laste kõrvalt pean pikalt planeerima arvutiminuteid, kuidas tal küll aega on? Sellised küsimused tekivad ja tahtsin lihtsalt pika sogase loo hingelt ära kirjutada.

P.S

Olgu ka siis see ära mainitud, et heategu ei jäänud karistuseta ka Nugise peremehe aitamise eest. Ta ise valetas ja valetas ja luuletas igasugu jama meile kokku, andsime talle elamiseks ja jalgade alla saamiseks Tartu korteri, mille võtmed ta tagastas sõnadega, et kõik korras, koristasin ka ära. Ja kui härra üürihuvilistega korterisse läks, leidis eest põlema pandud köögi. 

Võrratu.

must nagu öö

Ma kohe ei oskagi hakata peale selle postitusega.

Meil kodu kõrval tühjal krundil on pesa teinud kassid. Nad on metsikud, paljunevad ohtralt, ligi ei lase, juurde ei tule. aga tihti jooksevad kiiruga üle meie hoovi või majaesise, seega on neid aegajalt ikka näha. Kuidagi ei õnnestu neid kontrolli alla saada.

Nüüd on tekkinud pisike must kassipoeg Mesi tare hoovile kuuri alla.Võiks arvata, et mõne metsiku kassi poeg, aga see beebi otsib lähedust, sülle, tuleb nurruma ja mööda sääri nühkima.

Üks suurem, nooremapoolne ent täiskasvanud kass tekkis samamoodi Mesi taresse kaks aastat tagasi talvel. Samamoodi otsis sülle, puges tuppa, majas peatunud külalised toitsid ja paitasid. Oli näha, et täiesti kodukass. Siis naabritega leiti talle küla pealt uus kodu. 

Nüüd on see beebikass siin samuti koduotsinguil. Kuna ta on nii sotsiaalne, siis on igati alust arvata, et samuti kodukass, kes on toodud kuskilt ära Peipsi äärde ja tänavale visatud. Küll keegi aitab või kodustab.

Eriti nõme käitumine. Kes teeb nii?

Kui sa tahad endale üht pisikest röövlit, siis anna mulle märku. Või tead kedagi, kes otsib endale nurrmootorit, anna talle info edasi. Ma endale jätta ei saa.

kui sa ei saa aru, on see unes või ilmsi?

Huvitavad 2 kuud on olnud. Ses mõttes, et vaatad, kuidas üks godzilla Ameerikas laamendab ja nagu keegi vastu ka ei hakka. Viimane sündmus, grupichat detailsete sõjaplaanidega suvalises jutukeskkonnas, kuhu oli lisatud ka asjasse puutumatu osaline. Parim veel, ajakirjanik!

Kui see ei ole ämber, siis mis veel on?

Threads on muidugi armutu. Need lõppematud meemid, üks parem kui teine. 

USA kaitseminister (analoog meie uuele ministrile Terrassele?) Pete Hegseth on saanud külge hüüdnime WhiskiLeaks ja kuigi olukord on täbar, siis ajab siiamaani naerma see nimi.

Aga tegelikult. Kui ma olin 10+ aastat tagasi riigiasutuses tööl, siis mul oli tööülesannete tõttu riigisaladuse luba. Selleks pidin käima kaitseministeeriumis mitmetunnisel koolitusel, lisandusid asutusesisesed pidevad kohustuslikud koolitused arvuti ja küberturbe jne kohta. Vahepeal pidin kaitseministeeriumis käima taset tõstmas ja riigisaladuste luba uuendamas, sest see polnud nii möödaminnes jagatud linnuke. Kirju ja dokuemente krüpteeriti ja see oli ühe tavaametniku jaoks ikka üle võlli keeramine. Vähamlt nii ma mõtlesin tol ajal. Et polnud isegi mingid erilised dokumendid. 

Me ei jaganud minuti täpsusega sõjaplaane omavahel eksole.

Ja nüüd Ameerikas, kaitseminister ja muud kõrged ametnikud, kes isegi ei märka valet inimest grupichatis, teevad sellist asja? Kuidas üldse on selline asi võimalik? Ja kas see on Trumpi katse järjekordset kummi venitada, et mis tema jaoks vaiba alla pühitake ja millega ta puhtalt pääseb?

Inimesed on vähemagi eest töölt lahti lastud, vähe sellest, Ameerikast, oma seaduslikust kodust välja saadetud, aga ladvikul on ups. Lubatud.

Kui ükskõik, milline neist intsidentidest juhtuks arenenud, nt Euroopa riigis, siis oleks juba olnud võimuvahetus, uus president pukis jne. Ameerika ilmselgelt enam ei kvalifitseeru arenenud riikide nimistusse.

Ma mõtlesin koroona-ajastul, et kuidas tänapäeva maailmas üldse selline asi juhtuda saab? Siis mõtlesin 2022, et kuidas on võimalik tänapäeva maailmas, et üks riik niimoodi teisele kallale tungib ja sõda alustab? 

Nüüd on pmst igal hommikul, et noh, MILLEGA ta TÄNA hakkama sai? Iga päev on uskumatum, kui eelmine.

Puhka Eestis!

Eelmise aasta lõpus hakkas mulle ettevõtte e-kirjadesse laekuma muudkui teavitusi visitestonialt, et mu objekt puhkaeestis.ee keskkonnas on tagasi saadetud parandusteks. 

Kes ei tea, siis turismiettevõtjana sind ei ole olemas, kui sind ei ole

a- sotsiaalmeedias

b- bookingus või airbn-s (aga tänases poliitilises olukorras nagu me oleme, siis ameeriklaste airbnb on suur EI ja hollandlaste booking.com on ok)

c- riigi ametlikus turismikeskkonnas

Seega aastate jooksul olen muudkui välja töötanud ja üles pannud meie erinevaid teenuseid ehk ametnike keeles objekte. Käesoleval hetkel on mul puhkaeestis.ee saidil 18 objekti ja oktoobrist alates hakati neid järjest maha võtma ja taasi parandusteks saatma. Seda pole pmst kunagi varem olnud. Tavapärane muster oli see, et objektide kohta tuli 2x aastas, iga kuue kuu tagant e-kiri, et objekt on aegumas ja palun vaadake ning vajadusel uuendage andmeid. Seda ma ka tegin siis iga poole aasta tagant. Täiendasin fotopanka, kui oli toredaid uusi pilte ja täpsustasin lisaandmeid, kui oli midagi täiendada.

Ca aasta tagasi tegi EIS (vana nimega EAS ehk lihtsam öelda visitestonia punt) keskkonna arenduse ja täiustas mitmeid asju seal. Kõik hea tore. AGA! Tekkis ka mingi uus kontroll-sektor ja uued karmimad nõuded. Väga rangelt on nüüd nõuded fotodele. Pmst arenduse tõttu sobivad ainult landscape pildid, aga paljud ägedad püstised pildid on siis kuvatud poolikult. Mõtle nüüd Tartus olevale "Isa ja poeg" skulptuurile, mida pildistatakse alati ikka püstiselt ja mis sealt foto keskelt siis kuvatud on külastajale.

Teiseks lisati uusi kohustuslikke andmevälju, nt broneeringusüsteem. Mina mikrotegijana, ei soovi viia puhkaeestis.ee keskkonda oma broneeringuid. Mul on väga keeruline ja rahaliselt otstarbetu teha suuri arendusi digitaliseerimiseks, sest - mul on 18 teenust (st objekti), aga MIND on ainult ÜKS! Ma ei saa lasta automaatselt peale panna broneeringuid neile kõigile, sest ma pean ise saama valida ja kinnitada oma päevakava, mida ja mis gruppe ja mis mahus ma suudan vastu võtta ja teenuseid pakkuda. Ja liiga palju erinevaid broneeringuvõimalusi ajab asja umbe. Olen aastate jooksul mõned topeltbronnid teinud või ka vastu võetud broneeringud ära unustanud - kogemused, mida rohkem ei soovi.

Jah, muu maailm on sealmaal, et muuseumite piletid tuleb kellaajaliselt kuupäevaliselt online's välja osta, aga ma ei ole Louvre, Vatican ega Orsay! Ealeski ei ole Samovarimaja külastajate maht tuhandetes ühes päevas, seega saab kohaletulnu avamisaegadel alati mu eramuuseumit külastada. 

Ja kui visitestonia plaan on liikuda selles suunas, et broneeringusüsteem on kohustuslik KÕIGILE objektidele, siis kahjuks mina liigun sealt keskkonnast ära. Ja mitte ainult mina. Üsna kindel, et suures osas jäävad sinna alles suurtegijad, a la Radisson jne. Ja kuna visitestonia oma FAM-reise, ajakirjanike ning sisuturundajate tuure teeb juba praegu ainult selle baasilt, kes on nende keskkonnas oma objektidega, siis tulevikus saevad nad iseenda oksa. Neil kaovad ära kõik isikupärased ja huvitavad kohad, kuhu nad täna oma külalisi saadavad. 

Mesi tare on olnud aastate jooksul visitestonia koostööpartner. Meil on iga aasta mitu sellist tuuri või ajakirjanike külastust läbi visitestonia tulnud. Ma ju tean - me teeme täiesti teistmoodi asja ja see on põnev.

Kuna mitte ainult minul ei olnud objektid nende keskkonnast maas vaid ka teistel Sibulatee võtgustiku liikmetel, siis võtsime teema ühel koosolekul üles. Nurisesime suht kurjalt kõik omavahel ja otsustasime lahendust otsida. Kutsusime esindajad-konsultandid kohale ja tegime aktiivse päeva, kus persoonaalselt konsultandiga sai oma objekte üle vaadata ja mudida. Tänane seis on see, et 18 objektist on mul üleval nüüd 12. Kuus on ootejärjekorras, sest eks neil on ka omal töötajatega pudelikaelad, kes asju üle vaatavad. Suurim kriis on minul fotodega (seda ka teistel muidugi). Lisaks ainult landscape piltidele on seal ka suuruse nõuded. Ja teistelt liikmetelt kuulduna ka muud nüansid. 

Näiteks! Kui panid, et sinu objekt on lemmikloomasõbralik, siis lisa pilt lemmikloomaga! Sama lastesõbralikkusega! Ütled kirjelduses, et võtad vastu gruppe? Miks ei ole grupipilti? Pakud toitlustust? Kvaliteetsed toidupildid min 2 erinevast roast palun! Jne. See nõuete rida oli lõputu. Rääkimata eriti absurdsetest soovidest, et tee pilt selle resolutsiooniga selle nurga alt talve ja suvetingimustes. 

Kas on imeks pandav, et ma 5 kuud nende kirjad üle lasin ega objekte ei mudinud? Sest ma olin nii frustreerunud! Lisaks muidugi tore asjaolu, et mu 10a kogutud fotopank kõik kaduma läks enne jõule. Seega nüüdki oli väga keeruline objekte korda sättida, kui fotopank on piiratud. 

Kuna mul kodulehel ei ole ka inglise keelset tõlget, siis nad ei tõlgi ega avalda mu objekte välismaalastele. Visitestonia peamine suund on tänasel päeval välisklient. Hetkel olen ootel, et mu kodulehehaldaja paneks mu tekstid inglise keeles üles. See oli esimene asi, mille ära tegin, kui koolituselt/kohtumiselt koju tulin.

Kokkuvõtvalt - muud ma ei tahtnudki öelda, et tehakse elu liiga keeruliseks ja nõudeid täis pikituks jälle. Aga kuna konsultandi sõnad jäid mulle kummitama: "herz, Mesi tare on ju üks meie top-objekte ehk kuhu FAM-reise viia!", siis pean end kokku võtma ja tegelema. Konsultandid, need kellega igapäevaselt koostööd teeme, on toredad! Pudelikael on kõrgemal, Tallinnas.

Foto Postimees online'st

Meie laste lemmiktoit?

Mis on eestlase lemmiktoit?

Kui minu lastelt küsida, siis sushi. Nad käivad mulle sellega vähemalt 3x nädalas pinda, et tee õhtusöögiks sushit. Eile lasin siis end üle mitme kuu jälle ära rääkida. Poes oli lõhefilee 15€ kg versus pakendatud 100g pakk hinnaga 42€ kg. Võtsin kilose lõhetüki. Lisaks käis härra kalal ja tegi sushi jaoks ka ahvenafilee-äkist. Külmkapist leidsin veel purgi angerjat, vähemalt ma nii arvasin. Tegelikult olid silmud. Natuke kalamarja-laadset toodet, lumekrabi, avokaadot, sulatatud juustu, kurki, värki.

Keetsin potitäie riisi, kuhjasin kõik kraami tööpinnale ja et noh, hakkame pihta!

Kõige-kõige viimasena võtsin sahtlist XL paki norilehti. Ma olen viimased mitu aastat ainult nori.ee lehelt neid tellinud 100 lehega pakkides, jagub pikaks ajaks ja on soodsam ka, kui tavapoest 10 lehega pakke osta. 

Ja siis ma vihastasin!

Kuramuse hiir! See hiir(ed), keda ma olen ka jahtinud pikka aega, neid maitsva roosa hõrgutisega toitnud ja kes mu kuivainete sahtlis on juba varasemalt 2x käinud megakaost loomas (mistõttu ma KÕIK asjad panin plastikkarpidesse ja lõpetasin ta siesta ära), oli viimases näljas rööveldanud mu norilehti! Mul oli julgelt üle 50 lehe seal pakis ja KÕIK lehed olid kolmandiku osas ära näritud!

Kui see ei olnud hiire kättemaks, siis ma ei oska midagi arvata.

Mina igatahes lähen nüüd hiirejahile.

Lapsed olid õnnetud juba ja majas oli lein (sushi pärast mõistagi), härra siis saagis näritud osad maha ja poolikuid rulle keerasin, palju jaksasin. Midagi ikka saime õhtusöögiks.

Ma tean, et sõbranna Liina mul teeb mõnusat ja maitsvat sushitorti, aga võite teised kommenteerida oma lemmiksushisid.

Seekord avastasin, et lumekrabi+sulatatud juust on ülimaitsev. Ütlen, et lemmik lausa.

Veel lemmikuid:

lõhe+kurk-wakame

kalamari+avokaado+kurk

silmud+kurk

suitsulatikas+kurk

ahvenafilee+kurk (+wakame)

Laste lemmik lihtsalt lõhe+kurk

Nigirisid tegime ka, nende voolimine veel nõuab harjutamist, et nad ära ei laguneks pulkadega võttes. Hommikuks tegin lastele ka California makisid. Ehk nüüd ei pea järgmised 3 kuud sushit jälle tegema kodus :)

kuidas abikaasa mind pidevalt saboteerib

Ma pean selle lihtsalt siia talletama!

2014

Õudne abikaasa on mul! Ta suudab koguaeg mu plaanid nurjata! Tal on praegu käsil mitmepäevane koolitus Tartus, sh ka täna, laupäeval. Lastel algas vaheaeg koolist, mis tähendab "õnne ja rõõmu", kui nad terve järgmise nädala kodus kaklevad. Ma ei tea, mis nendel lastel viga on. Üks on kukk, see peab koguaeg nokkima teise kallal. Teine ei jää võlgu ja nimme läheb torgib, kuigi teab, et kukk kukub kirema. Kumbki ei kuula, kui ma neile räägin, et ei kakle. Pmst IGA PÄEV MEIE MAJAS (vt videot lingil).

Täna läksid lapsed hommikul härra abikaasaga linna kaasa. Natuke aega vanaema juures, et siis lõunast minna sünnipäevapeole kuskile mängumaale.

Mul oli SALAPLAAN! Kõik on kodust ära, ma saan tegeleda oma asjadega ja ka käia korra Tartus üks tiir. Et ei sõltuks teiste tegemistest ega ei peaks kuskil nõmedalt kedagi ootama, käin omaette. Pesumajja puhkemaja pesud viia, kõik kogunenud taara ära viia ja siis natuke kolada paaris sekkaris.

Kas see plaan õnnestus mul?

EI! Sest abikaasa lihtsalt varastas hommikul MINU auto ära ja sõitis sellega linna. Nagu wtf? Ma tema bussiga keeldun liiklemast. Sellel ei lähe tagurpidi käik sisse (härra abikaasa muidugi pööritab sellepeale silmi, et vaata, lihtsasti läheb), aga ei. Ma pean alati ülinärvi minema roolis ja lihtsalt suure vihaga maadlema selle käigukangi kallal, siis saab tagurpidikäigu sisse. Ja see ei ole okei lahendus linnaliikluses. Seega ma tema masinaga ei sõida.

Ja ma ei saanudki minna Tartusse asjaajamistele. Sellest pole suurt midagi, kui poleks olnud eesmärki minna kolada endale ühed valged püksid esmaspäevaks. Sest teatavasti on 24.veebruar sini-must-valge päev ja mul on alati, ALATI, igal aastal selleks puhuks erinev outfit olnud. Mul on kõik muu olemas, aga valgeid pükse ei ole. 

No pekki noh!

2021

EV 105
24.02.2023

Pöörane TäiskuuÖÖsööming 
24.02.2024

tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka...

Mesilane: "Emme, kas jaanuar oli see kuu, mis nii aeglaselt läks?"

Kinnitan.

Mesilane tõdeb imestusega: "Aga veebruar on peaaegu läbi juba?"

Esimesed arusaamad aja kulgemisest lapsele. Aga nii on. Tõesti, ise ka imestan, et kuhu veebruar tormanud on. Samas on veebruar toonud ka tunde, mida ma pole 20ndatest eluaastatest saati tundnud - et ma olen paljas nagu püksinööp!

Sest - 

automaks,

maamaks (xmitu)

tuludeklaratsiooni täitmine tõi 500eurose JUURDEMAKSMISE

see nõme kiiruseületamisetrahv (mis kriibib nii vastikult, kuna ma terve tee sõitsin täiesti eeskirjade kohaselt, aga patrulli poolt nimme otsitud koht ja kehv viidastus, mis mulle jättis teadmise, et olen 70 märgi mõjualas)

arved, arved, arved (laste trennid, koolilõunad, jooksvad halduskulud jne jne)

mõlema lapse sünnipäevapidu (ühel tehtud, teisel kohe tuleb).

Ja et lõbusam oleks, tõi veebruar kaasa endaga:

- nõudepesumasina (mille me alles vahetasime välja) rikki minemise

- Samovarimaja õhksoojuspumba rikki minemise, niiet maja on hundilaut, millest tulenevalt ka

- torude külmumise

Ühelt poolt poob riik nii kõvasti, et hingata enam ei lase. Teisalt muu olmeporno. Kas teil on sama tunne?

jaanuari 89. päev

Ma pole ligi 10 aastat tundnud seda tunnet, aga nüüd küll. Ma olen nii väsinud sellest jaanuarist :) Lõputu pimedus, värvitus, sombune ja päikesevaba ilm. Jaks on juba sellest otsas. Ja ikka veel ei ole jaanuari viimane päev käes. 

Seni, kuni on olnud ikka talve moodi talved, on olnud grammike päikest, päevad täis toimetamist ja energiat. 

Võibolla ma olen nii soiguv hetkel haigusevimma kestmise tõttu ka, aga no see kollane valgus toas ja aknastki ei tule valgust juurde, see nii masendab. Lisaks, et ei jaksa ega taha midagi teha ning kui pole külastajaid, pole ka palgapäeva. 

Ma nii ootan, et tuleks natukenegi päikest välja ja annaks energiat ja toimetamisrõõmu. Äkki nüüd varsti?

päris elu lastega

Käisin eile juuksuris. Viimasel ajal tuleb sinna järjest tihemini minna. Kui vanasti juuste väljakasvanud osa oli lihtsalt natuke piinlik, siis viimasel ajal ei vaata vastu enam tuttav kartul, vaid hoopis hõbehall. Ja mitte paar karvakest vaid kõik ühtse lapitekina on hall. 

Huvitav, miks mu pea hall on? (sarkasm)

Mõtlesin neid mõtteid hommikul, kui lapsed jälle, nagu kõik eelmised koolihommikud 

- EI ÄRKA 3x äratuse peale

- ei pane riidesse, vaid lollitavad, pigem ka kaklevad vannitoas

- ei vaata kella

- bussile minek on alati viimasel sekundil, millele eelnevad 7x meeldetuletust

- ei leia kindaid, salle, mütse

- pannakse selga kõige õhem jope, mida nagist leida on

- 30 sekundit enne bussi saabumist "mu bussikaart on kadunud!!!"

- 20 sekundit enne bussi saabumist "telefon jäi koju!"

Selleks ajaks olen ma 60 minutit ühtejutti, alates ärkamise tseremooniast kuni bussi astumiseni vihastanud kord iga viie minuti tagant; teinud rohkelt meeldetuletusi, mida vaja teha on ja 8ndat korda sama meeldetuletust tehes kannatuse kaotanud; hääle kaotanud, tuju nulli saanud.

See ei ole üks kaootiline hommik mu elus. See on iga hommik! Nad ju teavad, et on vaja ärgata ja riidesse panna. Aga lihtsam on ema närvi ajada, et siis ema riidlemise taustal neid tegevusi teha. 

Ei aita ka ette planeerimine. Iga päev palun õhtul asjad valmis panna hommikuks sh riided, et hommikul lihtsam oleks. Kas on õpitud? Alati on vastus JAAA! Ja siis hambapesu ajal on riid majas, sest "Mul on x asi homseks tegemata!" Kas ma mitte ei küsinud koolitööde kohta?

Kuidas mu lastel vastutustunne ei arene üldse? Ma ise olen väiksest saati olnud ülimalt kohusetundlik nii koolitööde, kellaaegade kui pandud ülesannete osas. Mu lapsed ei pääse ühestki ülesandest, aga nad ei saa ikka veel aru, et lihtsam on teha asi kohe ära, kui ema palub, mitte teha see ära 10-5 min hilje peale suurt riidu ja ema kurjustamist. Et siis hetk hiljem küsida mult, kas ma interneti aega panen? Ei pane, sest sa ülbitsed. Ja uus riid majas.

Ma natuke liialdan ka Mesilase osas. Tema saab üldjuhul paremini hakkama nii ärkamise, riidesse panemise kui autosse suundumisega. Mutukaga on väga raske. Ta ei ärka, siis ta venib ja siis ta hilineb. Täielik ööinimene, samas kui me Mesilasega oleme hommikuinimesed.

Jah, mu juuksed on totaalselt hallid 41-aastasena.

elu algab nullist

Sain täna oma arvuti kätte peale selle tühjendamist. Nii tühi tunne on, sest mitte midagi ei ole alles ja pea on ka tühi, kuidas üht või teist asja varem seadistanud olin. Mis paroolid on? Nii mugavaks muutub aju, kui ei pea mitu aastat ühtegi salasõna sisestama, vaid arvuti võtab salajasest pilvest ja logib alati igalepoole sisse ise.

Kui Dropboxi sain seadistatud, tuli kergendustunne. Vähemalt midagigi on paigas tagasi. Murelikuks teeb, et Outlook ei lase ära seadistada meilikontosid. Kuigi mul on kõik meilid google baasil, siis mul on aastaid juba olnud nad arvutis avatud Outlooki all, kus saab klõpsuga nende vahel liikuda, ilma et koguaeg peaks sisse logima, 2x autentimist tegema jne. Aga nüüd viskab lõpusirgel errori ja lihtsalt ei lase seadistada. 

Ja mulle üldse ei meeldi google lehele meilides käia ega ka meilidele telefonis vastata. 

Muidugi ei olnud enam arvutis ka MS 365, varem tuntud nime all Office. Et kuidas ma siis failidega tööd teen? Enda tada ma äkki isegi ostsin varasemalt litsentsi? Praegu nagu näitaks Microsoft Store alt, et mul olemas, uuendada ei lase ja uuesti maksta ma ka ei soovi, summad ei ole ju väikesed. Eriti kui mul alati enne jõule läheb sadu eurosid kontolt maha. 

Hakkasin nurisema ka selle üle, et kõik bookmarksid on samuti kadunud, aga siinkohal aitas sünkimine ja need sain tagasi. Nii käe sees on teatud lehtede külastamine kiire klikiga veebilehe ülaservas.

Igavene ikaldus see viiruseuss, mis arvuti rivist välja lööb. Kindlasti on kellelgi häid nippe, kuidas midagi tagasi saada, võib kommentaaridesse jagada. Outlook ja office on praegu kõige suuremad mured. Kaotatud failid-pildid, noh neid ma saan ükshaaval tagasi noppida varukettalt vast, ebamugav lihtsalt, et nad ei asu enam seal, kus ma neid varasemalt kiiresti kätte sain.

Kodutehnika organiseeritud streik

Mu arvuti eile pidi tegema restarti pärast draiverite uuendusi ja peale seda ta standby pildist enam edasi ei lähe. Olen kõike proovinud.

Üks sõber arvab, et emaplaat läks läbi, mina ise, et äkki sain viirused?

Nii nõme olukord on ka see, et kus ma saan ta nüüd jõulude ajal hooldusesse viia? Teab keegi Tartus Lenovo jaoks hooldust soovitada?

Seda siin tipin telefonis teha, aga ma olen arvuti inimene siiski. Mul peab kõige jaoks olema arvutiekraan, tabid.

Üldse on "huvitavad" jõulud. Meie 10a elu Peipsi ääres ilma puhta joogiveeta kodus on jõudnud selleni, et kogu meie kodutehnika andis alla. Nädal tagasi pmst korraga nii pesumasin kui nõudepesumasin. Vahetasime mõlemad välja. Kolmandaks ei saanud lapsed vannis käia, sest sooja vett ei jagu sealt enam. Me ei taha mõeldagi, mis seal boileri sees toimub. Tuleb ka see seade kiiremas korras välja vahetada. Nüüd mure arvutiga. Ikka Murphy, kõik asjad korraga ja jõuluajal.

Üks on harjumatu - uus pesumasin ei Anna heliga märku tsükli lõpetamisest! See on nii nõme,sest ma toimetan muid asju ja iga pesu järel tuleb umbes 2h pärast meelde, et ma panin masina tööle ju. Kas nüüd on lõpetanud?

Aga et elus oleks balanss, siis uus nõudepesumasin jällegi piiksub oma tsükli lõpetamisel. Eelmine meil ei teinud seda. Ja mikrolaineahi ka piiksub, lausa viis korda, et tule võta see taldrik välja siit. 

---

Rõõmsama uudise pealt, Marek saabus eile meile külla ja Eveliis OLI salaja shishi-s käinud! Ma sain kotitäie IMELISI ehteid ja kilkasin rõõmust nagu väike tüdruk. Võis juhtuda ka väike tippiv sammtants, aga ma ei kinnita midagi.

Mina olen oma jõuluime ja -kingi kätte saanud. Aitäh, sulle, E😘!

joodikutest, valetamisest ja vassimisest ehk loomapäästmine Eesti moodi

Ma olen kistud nüüd skandaali keermesse ja kõik, mis ümberringi toimub, on sürreaalne. Naaberkülas toimunud Nugise hobitalu põlengust on möödas alla 72 tunni, st umbes 3 päeva.

Selle aja jooksul on toimunud nii palju sündmuseid ja pöördeid, et ma ei saa enam ise ka aru, mis mu nimi on. Ja mina ei ole selle loo peategelene isegi! Põhimõtteliselt sarja "24" Eesti versioon, kus enne, kui mats saab raputatud on kolm uut raputust toimunud. Hakkan looga pihta aegade algusest ja enda silme läbi, nii nagu info minuni on jõudnud.

Kolm aastat tagasi varakevadel käis mu härra abikaasa naaberkülas kutse peale vana maja küttekoldeid üle vaatamas ja eksperthinnangut andmas. Ta on mul Hunt Kriimsilm 9 ametiga, üks neist on siis korstnapühkija. Tegemist oli äsja vana talu soetanud noore perega, kel ka loomad. Olid saanud omavahel jutu peale ja jagasid mu härrale oma tulevikuunistusi. Härra abikaasa soovitas, et aga astuge Sibulatee liikmeks ka!

Sealt edasi lühikese aja pärast toimus võrgustikuliikmetele väljasõit vanade liikmete juurde, et kõik kõigiga tuttavaks saaks, kes veel seda pole,  ja ühtlasi ka astusime sisse tutvuma uute tulijatega. Tegemist oli Nugise hobitaluga Sipelga külas, mis tol hetkel alles suure tööpõllu ees seisis. 

Muidugi ei olnud neil ideaalne, oli vajakajäämisi. Vaikselt nad nokitsesid. Meie oma perega pole ise ka oma puhkemaja ega kodu kuu ajaga (no kodu isegi mitte 10a) üles ehitanud ega valmis saanud. Nii ka neil. Vaikselt tuli uusi linde-loomi, pidevalt arenesid ja paranesid loomade elukohad. 

Sattusime ka aegajalt perega suhtlema. Mehed klappisid omavahel hästi, ikka küsiti üksteiselt tööalast nõu ehituste, tööriistade jm seonduva suhtes. 

Ühel hetkel, daatumeid enam ei mäleta, aga 2+ aastat tagasi rääkis Nugise perenaine, et meie võrgustiku teine loomatalu, valla teises otsas üldsegi, on hakanud teda kiusama. Kaebab nende loomapidamise peale ja saadab kontrolle selga. Kui elad väikses kogukonnas, siis tunned ju kõiki. Tunneme nii Kruusa talu perenaist (mina olin see, kes neil soovitas liikmeks hakata meie võrgustikus) kui ka peremeest, kes töötab PPAs. Minu härra abikaasa ja Kruusa talu peremees on olnud PPAs ka kolleegid, seega tead ju inimesi. Seetõttu mõtlesin, et ju Nugise perenaise keev vene veri vahutab ja reageerib kuidagi üle. Ei saa ju olla? Suheldes Kruusa talu perenaisega, siis ta alati, käsi südamel ingellikult vandus, et tema ei kiusa kedagi, oleme ju võrgustikus kõik koos ja aitame ikka üksteist.

Tuli taas ja taas Nugise hobitalu pererahvalt lugude kirjeldusi ja juhtumisi samas stiilis. Terve 2a jooksul olen neid lugusid kuulnud. Kaebused nende hobitalu pihta, mille alusel tehtud kontrollkäike. Need salvestatakse PTA dokumendiregistris. Ma ei viitsinud tervet päeva seal surfata, osad dokumendid ma leidsin üles, aga neil on AK märge küljes, seega sisuga tutvuda ei saa. Aga Nugise pererahva sõnul on nendes dokumentides ka kaebuse esitanud isik nimeliselt välja toodud, või on selle nime öelnud kontrollimas käinud PTA ametnik koha peal. Iga kord olnud nimeks Kruusa perenaine. 

Mul ei ole tõendeid (sest AK märge), see on praegu suusõnaline tema ütles, nemad ütlesid lugu. 

Asi kiskus inetuks ka võrgustikus sees. Nii koledaks, et pidasime väiksemas ringis aru, kuidas käituda. Mina ütlesin, et kuna ma olen kogukonnaliige, ma soovin, tahan ja pean ka edaspidi kogukonnas edasi elama, sirge seljaga poes käima ja inimestele silma vaatama, siis ma ei taha pooli võtta ja tagaselja otsuseid teha. Kui, siis hääletame avalikult kõigi liikemetega olukorra üle, aga gestaapot ma ei tee.

Suikus mõneks ajaks see teema, kui nüüd lahvatas taas. 

Nagu ma põlengu postituses kirjutasin, tulid lapsed teisipäeva õhtul trennist, kui rullus lahti tragöödia.

Esiteks, põles maha inimeste kodu ja kogu nende elu - riided, jalatsid, mälestusesemed, majapidamistarvikud, diabeedikust vanema lapse eluks vajalikud meditsiiniseadmed, rohud, tööks vajalikud tööriistad ja muu. 

See oli see koht, kus mu eelmine postitus lõppes. Siit alles hakkas hoog üles kerima. Selgub, et kõik on teadjad, Delfi piibel tõekuulutaja ja ustavad jüngrid sõna sõnalt kõike uskumas ja edasi tsiteerimas, inimestele näpuga näitamas, sappi pritsimas. Lihtsalt fun fact vahele: Delfi lemmikloomarubriik on regulaarselt postitanud Kruusa talu loomade lugusid ja toimetaja (reporter, mis iganes tiitel külge käib) Kruusa talu perenaise sõbranna. sam aDelfi ja sama toimetaja, kes nüüd Nugise kohta artikleid treib.

Aga ma hetkel olen kirjeldustes emotsionaalne, jätkakem sündmustega ajateljel.

Kolmapäev hommikul sain Nugise perenaiselt pika telefonikõne, nii palju kui ta suutis artikuleerida ja end välja elada .Öösel olid ka sõnumid tulnud. 

Tol õhtul oli neil omavahel tüli olnud (perenaise sõnad, permeees ütleb, et tüli ei olnud). Mida juhtub peredes, uskuge mind. IGAS PERES! Kindlasti juhtub seda segaperedes, kus naine on keeva vene temperamendiga. Vahet pole, mis oli teemaks. Üks osapool, peremees, lahkus kodust ja jalutas külapoe poole suitsu ja värki ostma. Teine osapool, perenaine, võttis lapse ja läks sõbranna juurde auru välja laskma. Tagasi koju tulles oli nende maja leekides!

Naine sõitis ära vanematekoju, et peavarju saada. Kuhu sul öösel LASTEGA minna olekski, kui su kodu on maha põlenud? Selle eest ta sai etteheiteid, et aga LOOMAD!!! Vahet pole, et sa pead ka ema olema, siiski LOOMAD ennekõike!!!

Peremees sai külge joodiku templi. Sest et neil on olnud keeruline suhe, majanduslikult raske aeg ja minutitega kogu oma kodust ilma jäänud! See ei loe midagi. Inimese tasandil nagu ei suudaks keegi mõelda. Ma ütlen ausalt - kas te arvate, kui mu kodu kõrvalt maja maha põles ja meie kodu kahjustas, et ma olin kaine sel ööl? Või mu härra abikaasa? Ei olnud! Ja me ka võtame siinseal napsu, mõnikord natuke rohkem, kui oleks vaja olnud. Joodikud oleme, tähendab.

Ma ei tea, mis nende koduseinte vahel on toimunud ja see ongi NENDE PERE ASI. Külajutud on alati olnud ja jäävad alati, aga inimeste enda filter peaks töös olema, et aru saada, millist infot kust usaldada, mis on kajakate kisa.

Et siis, perenaine sõitis minema ja peremees jäi krundile, kuhu kogu küla kokku jooksis. Me elame vene külades, kokku tullakse muret jagama ikka pudeliga. Ja nii polnud peremehel kuskile mujale ööd veetma minna, kui ta viidi kainestusmajja. Muidugi on nõme olukord, aga näpuga pole siin midagi näidata, häbeneda ka mitte. Tal oli selleks ööks ÖÖMAJA! Miks meie pere öömaja ei pakkunud keset ööd+ Ausalt öeldes, ei teadnud ätäpset seisu, ei tahtnud minna segama päästjate tööd ja arvasime, et naabrid aitavad esmasjärjekorras. Kuna öösel tuli ka perenaiselt sõnumid, et on ema juures, siis ma ei pidanud vajalikuks reageerida.

Hommikul tuli peremees tagasi oma valdustesse asju ajama. Mis tähendas lõppematuid telefonikõnesid ja vähem kui 24h hiljem peale pere jaoks toimunud suurt tragöödiat, olid hoovil loomakaitsjad, sest neil oli loomatalu. Asuti ilma õigusteta ilma millegita loomi kokku ajama hüsteeriliselt ja autodesse, treileritesse paigutama. 

Loomade elupaigad põlengus ei hävinenud, neil oli toit ka ees!

Aga vaja oli hakata kiiresti loomi "päästma", sest "joodikust" pere ja kus perenaine üldsegi on! Siit edasi on meediasse ja sotsmeediasse keritud üles imeline kuvand! Skandaalid müüvad ja nii on nüüd tegemist joodikuperega ja annetused on viinarahaks ja loomad halvas seisukorras, toitmata ja nii edasi ja edasi. Need meeletud artiklid, postitused FBs on kõik leitavad, vaadakem Eestimaa Loomakaitse Liit ja Kruusa talu FB lehekülgi, kus käib alatu sõim ja valetamine (Kruusa talu on vahepeal muidugi hullema dpostituse dära kustutada, aga no worries, on olemas screenshotid), sest muidu ei saaks loomi Kruusa tallu smuugeldada. Nugise talu tegi ka postituse (mida linkisin eelmises enda postituses), aga kuna neile tuli meeletu vihalaviin sinna, siis perenaine pani lehed kinni enda vaimse tasakaalu huvides.

Ma ise hoovil ei olnud. Peremees tuli peale inetuid tegusid ja inetumaid sõnavahetusi meie juurde öömajale, endast täiesti väljas. Sest palun ärgem unustagem ära! Inimestel ei ole enam KODU, nad vajavad tugivõrgustikku ja baasvajaduste katmist, aga inimene on selles võrrandis null, kui kohale lendavad poolpöörased "loomapäästjad". Ma kasutasin võrgustiku omavahelises ketikirjas ka sõnu raisakotkad, kes kohale lendasid ning hüsteeriliselt loomi kinni proovisid püüda. Nad ei osanud peremehe sõnul jaanalinde, emusid õigete võtetega võtta ja autosse toimetada, tehes nii liiga loomadele. See ei näita mitte mingit profesionaalsust ja loomade armastust.

Vahemärkus: Kui peremees meie juurde jõudis, ei olnud ta purjus. Võibolla oli võtnud pitsi, pole kindel. Meie juures ta purjus ei ole olnud ega alkot tarbinud nendel päevadel.

Ainus, millele Kruusa talu peremees, kes oma prouaga Nugise hobitalu kohapeale ise olid tulnud loomi kinni võtma, alla andis, oli peremehe soov oma koera enda juurde jätta. Vhris jäeti peremehele, sest Kruusa talu peremees on koerajuht ja mõistab, et koer peab olema peremehega. Aga hakkas pihta laim - koer on alatoidetud, väärkoheldud, ribid väljas.

Koer, kes meie juurde jõudis koos peremehega, oli normaalne koer. Ma ei ole kunagi hundikoera omanud, aga saan ju aru, kui loom on väärkoheldud. Vhris ei olnud. Lapsed mängisid õhtu otsa koeraga, koer kaardistas oma uue peatuspaiga territooriumi, liikus hoovis ringi, piilus tänavanurgale ja tuli tagasi terrassile köögiakna alla. See oli tema baas meie juures, ta ise valis selle omale. Me hoidsime aknast silma peal. Ka oma eelmises kodus, Nugise hobitalus liikus Vhris vabalt ringi. Meil ei ole aeda ümber hoovi, seega jah, koer patrullib ka tänavale korra

Trall koera ümber ei lõppenud. Et ta ajas hoovist kassi või rebast välja, ma täpselt ei näinud aknast, kelle peale ta haukus ja järgi lippas, siis korra käis Vhris tänaval NAABRI maja juures. Vene pere, kutt kohe aktiivselt võõrast koera nähes pilt üles valla FB gruppi, et kelle koer. Ma ise toimetasin köögis süüa teha, nägin koera terrassile naasemas ja territooriumi valvamas, olime ise kodus samal ajal. 

Mida me ei näinud, oli see hetk: meie valvekaamera videost on näha, kuidas eile päise päeva ajal saabus auto (Kruusa talu auto muide ning ka kui heliga kuulata, on vestlusest aru saada, et Eesti Loomakaitse Liidu juht Kristi Metsa räägib perenaisega). Ma märkasin elutoa aknast, et see sama auto liikus kahtlaselt mu maja eest läbi ja suht peagi pööras otsa ringi ja sõitis tagasi. Aga kuna ta peatus maja otsas, siis ma ei passi aknast kõiki autosid tänaval ja pealegi oli mul köögis söögitegemine pooleli. Kui läksin minutid hiljem koerale sööki juurde pakkuma, hoolimata sellest, et ta kausis oli veel toitu alles, siis koera ei olnud ja nime hõigates ei tulnud. Sealt edasi juba hakkasime otsima ja turvakaamera videoid vaatama.

Võtame siis video kokku: Eestimaa Loomakaitse Liidu MTÜ juht Kristi Metsa liikus otsejoones meie maja hoovi ja varastas koera hoovist ära! Seda ei saa muud moodi nimetada. Kas see on eetiline käitumine? Kas nii "päästetaksegi" loomi. Päästeti millest täpsemalt?

Ahjaa, alatoitumisest.

Vhris on 3/4 vahel. 
Tegemist on VANA koeraga, õpetatud sõbraliku loomaga.

Tsiteerin ühe loomasõbra kommentaari eravestlusest:
Näha, et ta pole näljas. Väga hea kehakonditsioon. Inimesed on nii harjunud nende pekirullide, ülesöödetud loomadega, et normaalkaalus loomad on näljutatud nende silmis. Metsa saab väga hästi aru, et pole mingi nälginud koer, ta pole nii loll. Aga kasulik serveerida, muidu poleks põhjust ära võtta ju.

Ma lihtsalt ei saa aru, kui alatu käitumine, vastik ja inetu see kõik on. Peremeest hoidev koer pandi kõigepealt peremehe kodus autosse, et ära viia jõuga. Siis sai peremees ta endale tagasi. Päev hiljem on koer peremehega sõprade, st meie juures ja ta võetakse uuesti ja veetakse oma peremehe juurest minema. Kes teeb nii?

Ma olen seda nüüd siia rahulikus tempos seedides miinimum-emotsioonidega kirja pannud. Need kolm päeva (no täna on kolmas) aga pole seda teps mitte olnud. Kirjad, chatid, lõppematud telefonikõned ja need on MINUL. Rääkimata sellest, et kogu meediahuvi on suunatud sõpradele, kelle maja maha põles loomad on ära võetud. Õigus, see ei huvita kedagi, mis seisus inimesed on. Või et pere tegeleb lastele normaalsuse/turvatunde loomisega. Või et on vaja katus omale pea kohale leida .On vaja mõelda, mis ettevõttest saab, kuidas pere oma leiba teenib. LOOMAD on ohus ja väärkoheldud ja sekkume!!!! Tegutseme.

Õnneks on normaalseid inimesi ka, kes on minuga ühendust võtnud. Kes teavad, millist jama Eestimaa Loomakaitse Liit (mis on MTÜ, ffs, mitte riiklik amet) korraldab, millist valedevõrku punub. Nad on ka loomainimesed, kes nende hulludega ise hädas ja seega kõva häälega ei saa toetada. Mõistame, sest näeme, mida nad teevad ja kuidas võimutsevad. Ausalt öeldes, oleme oma kogukonnas mõtlevate inimestega lihtsalt nõutult, jõuetult, ahastuses seisnud ja üksteisele otsa vaadanud. Et kuidas nii saab, kes teeb nii? Mis õigusega? Tullakse eramaale!!! (Nugise hoov, meie hoov) See on nii uskumatu lihtsalt ja vihaseks tegev.

Aga ka see polnud veel kõik!

Uue vindi keeras peale järjekordne artikkel, mis ilmus. Delfis vist, ma pole teadlikult läinud neid ise lugema, ainult nii palju, kui mul härra abikaasa valju häälega luges ja kommenteeris. Artiklis on "intervjuu" andnud Nugise perenaine Ksenija ja artikkel räägib jällekord viinalembesest abikaasast, kui hull on kodune elu olnud jne. 

Täna, enne selle postituse kirjutamist oli mul Ksenijaga üle tunni aja kestnud vestlus, kus ma küsisin, et mida sa selle artikliga nüüd tegid ja mida sa sinna rääkisid? "Intervjuu" oli võetud peale põlengut järgmisel hommikul telefoni teel. Inimesele alles jõudis kohale šokk, mis tegelikult juhtus ja mida see kõik tähendab. Magamata, sest kes sellises olukorras magaks? Ütles, et ei anna intervjuud, aga samas kui küsiti mingi asja kohta, et kinnita, et Vahur oli põlengu ajal hoovis purjus, siis Ksenija kinnitas. Et oli. Ja sealt edasi keris "uuriv ajakirjandus" edasi ja edasi ja tulemus on veebis üleval. Jällekord said kõiketeadvad kommentaatorid millestki kinni hakata, linkida, aga näe, joodiku naine ISE ütleb nii!

Ma tahan nüüd kokku võtta selle kõik nii:

1. neil on MINU SILMIS koguaeg olnud keeruline suhe. Aga neile endale sobis ja armastus!

2. Ksenija ON raske iseloomuga. Mul ei ole olnud alati lihtne suhelda, aga ma olen olnud olemas, kuulanud, kaasa mõelnud, kui on minult abi, nõu, arvamust küsitud. Ksenija enda sõnad mulle täna olid, et ma olen olnud talle eeskujuks ja tema tulisuse jahutaja. Et minu sõnad on ära hoidnud palju keevalisust tema poolt ja ausalt, kui ma suudan kedagi niimoodi aidata, siis tule ja vahuta. Hoiame mõistust selgena.

3. Vahur on Eesti mees. Alati ei märka, mida naine öelda tahab. Võtab napsu, peab mitu korda torkima, et asjad saaks tehtud. Aga kui teeb, teeb kuldselt.

4. Neil on perekondlik tragöödia. TRAUMA kõikidele osapooltele. Palun ärme unusta seda! Nad on kõigepealt lapsevanemad, seejärel loomaarmastajad ja ettevõtjad.

5. Neilt on RÖÖVITUD kõik. Absoluutselt kõik. Ka suhe on katki. Tehakse üksteisele sõnadega haiget ja veel hullem, kui mõni vihaga öeldud sõnakõlksu on üles korjanud meedia, mis maalib kokku vaatepilti, mida raisakotkad ootavad, et pureda.

6. Ja nad ise on katki.

Me härra abikaasaga eile öösel, kui kõik olime peale 12-tunnist verivorstitegu kodus köögis magama läinud, sosistasime omavahel. See muster on nii tuttav. Nii haiget tegevalt tuttav. Need märgid, sõnad, olek:

Haiget saanud katkine mees meie köögis, meie diivanil südant puistamas, valu sõnadesse panemas. Saatuse iroonia on see, et 3 aastat tagasi mu köögis istus tänase sõbra nimekaim. Tollal, 3a tagasi me rääkisime temaga pikalt, kuulasime veel pikemalt, toetasime, lootsime aidata. Aga viimasest kohtumisest 3 päeva hiljem teda enam ei olnud. Ja mul on siiamaani valus seest. Et äkki ma ei aidanud piisavalt? Ei kuulanud piisavalt. Ei toetanud nii nagu vaja. Käisin alles nädal tagasi (kui Tartus molutama olin sunnitud) ta haual juttu rääkimas ja küünlaid panemas. Iga kord, kui ta tütar tuleb meie Mutukaga mängima, kallistan preilit ekstrapikalt nagu oma tütart, sest mul on süütunne, et äkki ma ei olnud piisav sõber V-le sel raskel ajal, miks ma ei aidanud rohkem?

Ja ma EI TAHA selle mustri kordumist. Hoiame palun meie sõpru, meie inimesi, meie kaaseestlaseid. Kus on teie empaatia? Kus on inimlikkus? Kus on kogukonnatunne, kui on vaja aidata neid, kes hädas. Kui sul endal kogu elu koos majaga maha põleb, niiet seljas ei ole mitte ühtegi enda riiet, KUIDAS SA ISE KÄITUD? Mida ühiskonnalt ootad? Või tuleme ka kambaga sõrmega näitama, parastama, joodikuks ja loomaahistajaks tembeldama? Vormime Delfi artikleid. Sõimame ja ründame sind sotsmeedias.

Lõpetage ära!

Laske inimestel oma elud korda saada, rahu teha õnnetusega, planeerida, kuidas edasi minna.

 Seda postitust ma ei luba kommenteerida, ilma minu nõusolekuta jagada ega tsiteerida!

Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi.

Kui me härraga Peipsi äärde kolisime, oma maja ostsime ja siis teise veel, millest meie puhkemaja sai, siis olime me noore(ma)d ja ülbed. Mitte nina-püsti ülbed, rohkem mõne maailmapildist aru saamise asja koha pealt oma arvamuses kinni. Tegelikult siis üsnagi ühe väga kindla asja osas, muus osas oleme ikka toredad olnud. 

Räägin selle loo lahti.

Ikka on nii, et maal hoove-maju koristades ja korrastades tekib oksarisu ja puuprahti, mida siis lõkkeks kokku sätitakse ja mullaks tehakse. Nii ka meie tegime Mesi tare hoovis juurikatest ja oksarisust lõkke hoovi taha nurka ning tegime lõkke üles. Hetked hiljem jooksis meie hoovi naaber õiendama ja me siis kaitsesime oma tegu ning natuke läksid meil suusad risti selle naabriga. Eks tal olid omad pagunid õlgadel ja meil omad, kuid nüüd oleme juba ammu kõik korda saanud ja suhtleme väga hästi. Aga nii umbes poolteist aastat ei olnud meil suhtlust alguses. Ja seda ühe põhjusena siis selle lõkke ja tule pärast.

Naabri hirm oli põleng. Leegid liiguvad, tuul veab sädemed räästa alla, majad lähevad, küla läheb. Me selle koha pealt olime ülbed, et misasja.

Tänaseks, aastaid ja palju, palju põlenguid hiljem mõistan ma TÄIELIKULT naabrimehe juttu ja hirme. Ta on elu jooksul ka maja kaotanud põlengus. Me ise oleme kaks korda ehmatuse üle elanud - esiteks põles meie kodu kõrval naabermaja ja päeva pealt 7 kuud hiljem paar maja edasi teine maja.

Ma kunagi varem pole täheldanud ühes piirkonnas nii palju tulekahjusid. Kui ma Tallinnas elasin, siis see oli nii anonüümne elu. Miski ei puudutanud mind isiklikult, no võibolla ühistranspordi pileti hinnatõus. Aga nüüd - nii meie külas kui naaberkülades on põlenguid olnud veel ja veel. Iga aasta loodan, et rohkem ei ole katastroofe, aga on ikka ja jälle. On põlenud tühjad majad, aga ka elumajad ja on olnud põlenguid, kuhu ka inimesed sisse jäid. 

Meie naabermaja põlengus läks kõik hästi, kui nii üldse öelda saab. Ma ise avastasin põlengu, seda õnneks veel reaalselt viimasel sekundil, sest välja kutsutud päästeamet jõudis kustutama ja meie maja põlengust päästama. Meil läksid põlengupoolse majakülje aknad ja vooder sai kahjustada (aga ei süttinud!) Tänaseks on need korda tehtud, aga oleks võinud minna kordades hullemini. päästjad ütlesid, et oli sekundite küsimus, kui meie elumaja oleks leekidesse süttinud.

Eile õhtul unustasid mul lapsed kella vaadata ja avastasime 10 min viitega, et nende trennibuss oli juba ära sõitnud. Seega viisin nad ise Kolkjasse trenni. Siis oli kõik seal külas vaikne. Tund aega hiljem, kui trennibuss nad koju tõid, saabusid lapsed uksest sisse sõnadega - jälle põleb. Nad Kolkjas nägid eemal suurt tulesammast ja kiirustavaid päästeautosid.

Ma ei teadnud siis veel, kes põleb. Mõned tunnid hiljem tuli meie peretuttavalt ja Sibulatee liikmelt messengeri vestlusaknasse kaks pilti. Ilma sõnadeta. Nende elumaja põles maani maha. 3 last, hobiloomaaed, elu ja töö kõik seal koos, kogu nende elu. Ja 20 minutiga olid nad kogu oma maisest varast vabad. Ma just nädal tagasi olin ära andnud kõik üleliigsed riided-kombed-talvesaapad nende perele, mul hetkel ei ole midagi rohkemat riietest anda. Aga kel on - riideid, jalatseid lastele, loomadele toitu, siis saab nende poole teele saata. Nende kontakt on siin.

iga aasta samad jõulud... tähendab jõulukaunistused

Nädal tagasi me Malta puhkusest viimast võttes, aga samal ajal silmanurgast end Eesti uudistega kursis hoides valmistusime hirmsaks talveks, tuiskudeks ja lumeks. Koju tulime me rohelistele aasadele, +5 kraadi juurde ja pime ja porine on kõik ikka veel. 

Tahaks ju talve nüüd. Ilmale vaatamata puges mulle sisse suur jõulutunne. Nii suur, et tuli tahtmine vol.2 jõuluplahvatus kodus teha. Ma esimese tegin peale Halloweeni juba ära. Ning kuna sel nädalavahetusel on juba esimene advent, siis on täiesti ok end jõululainele viia.

Olin täna asju ajamas Tartus ja astusin siia-sinna poodi sisse ka. Mind tegelikult see poodides käimine hullult väsitab ja üldse ei kisu kaubandusse, aga kuna oli vaja kellasseppa leida, siis paari suuremasse keskusesse tegin asja.

Kas ainult mulle tundub, et kõik jõulukaunistused on aastaid juba ühesugused? Pmst igas poes, mis pakub jõulukaupa, on mingit sorti blingivad valgusketis, mõned päkapikumütsid, punased ja/või valged päkapikud ja/või inglid. Mõni valgusketist tehtud kits, kolmnurk aknakaunistus elektriline, erinevad plastmassist kuuseehted-pallid, nipet-näpet veel. Igavad ja aastast aastasse samad. Kas poleks aeg midagi uut põnevat jõulukaunistust turule tuua?

Ma olen ühtasi ka väsinud kodus olevatest kaunistustest, sest iga aasta täpselt sama ühte kuusepuud vaadata tüütab juba ära peale kümmet aastat.

Vaatasin siis täna poodides ringi ja mõnes poes oli põnevamaid kuusehteid veel. Aga ... mis ajast on normaalne, et ÜHE kuusepalli hind on 10+ eurot? Lihtsamatel plastmasstpallidel keskmisel 5€ tk. Täiesti jabur. Ma ei käinud kuskil Shishis ega Home4Yous. Ma olen vist viimased 10 aastat kuskil kuuse all (pun intended) veetnud, et pole selliseid hinnaspurte märganud.

Igatahes, tulin tagurpidi poe uksest välja ja koju. Pinterest süstis uut hingamist ja motivatsiooni ning meisterdasin õhtul ühtteist ise. 

Järgmises postituses siis teeme selle so nailed it ülevaatuse :) Päevavalges vähe parem pilte teha.

Puhas puberteet! Pidu, mis õhtu lõpus võttis uued tuurid!

Meie Sibulatee võrgustik sai 15-aastaseks! 

Puhas puberteet on käes! Samas tundub selline asjalik pubekas olema, mõistus on peas ja suudab täitsa toimetada :)

Muidugi sai sel puhul kokku tuldud, head ja paremat söödud-joodud, mänge mängitud (ma võitsin viktoriini, juhhuu) ja nalja tehtud! Hästi tore ja lõbus õhtu oli!

Härra abikaasa sel korral ei saanud peost osa, tema sai hoopis kaitseliidu õppuste kutse ja veedab terve nädala kuskil metsas tuulte  ja vihmade käes passides ja telgis konutades. Saatis mulle pildi endast!

Samal ajal olime sibulateelistega koos pidulauas ja otsustasime AI abil nalja teha. Panime kokku pilte kahest inimesest. Üks tulemus on siin nt:

Pildil mina+ härra. Mu meelest suht sama pilt härrast, kes saatis enda pildi metsast :) Kuna lapsed olid kodus ootel, pidi mu "koosolek" seekord varem lõppema ja liikusin kodu poole. Sada meetrit enne maja hüppas keegi tee peale ja püüdis siis teelt pageda. Aga et ümberringi olid kõik hoovid aedadega kinni, ei pääsenud ta kuskile pagema ja nii me mööda külatänavat mu maja poole üheskoos muudkui liikusime, kuni mu oma maja juures leidis ta sissepääsu hoovi ja pani plehku. 

Kohtumine oli ilvesega. 

Ma eelmisel talvel nägin ka ühelt koosolekult koju sõites oma küla teises otsas ilvest. Tookord oli kohtumine vaid põgus hetk ja härra, kes kõrval istus, ei näinud muidugi midagi ning eitas juhtunut.  Seekord, kuna ma sõitsin paanikas oleva ilvese sabas, jõudsin haarata ka telefoni ning roolis pattu teha ning ühe kehvemapoolse video salvestada. Aga on selgelt näha, et videos on ilves, kes vupsab meie enda hoovi.

Magasin täna öösel väga halvasti, unes nägin ka muidugi ilvest. Hommikul vaikselt valgenedes saatsin lapsed treeneri bussi peale ja nad sõitsid võistlustele. Ise läksin hoovile toimetama. Ja siis nägin ka ilvese külastuse tulemeid. 13 kanalaipa olid hoovil, sulgi kõik kohad täis. Kusjuures õhtul olid kanad kõik turvaliselt oma majakeses. Seega roim toimus kas varahommikul või siis enne, kui kanakatedraali uksed sulgusid. Kahtlustan isegi seda teist varianti, sest kui kanasid uurisin lähemalt, ei olnud nad soojad vaid kangestunud.

Videos öeldud mu viimased sõnad x 13 tahaks praegu öelda. Pekki küll.

Ma ei arvanud, et ma metsas elan. Täitsa asumis sees eksole. Eelmisel nädalal nägid lapsed treeneriga trennist tulles (meil on selline treener, kes sõidab küladest ja võtab lapsed peale, et trenni viia ning toob peale trenni tagasi ka koduukse ette) külavahel hunti, kõik asjaosalised, sh treener kinnitab seda. Suvel nägi naabripoiss, kes on asjalik ja jama ei aja, meie küla bussipeatuses karu (karu teateid olen ka teistel külainimestelt kuulnud). Nüüd mul maja ees ilves. Kitsed (keda on ilveste ja huntide tõttu palju vähemaks jäänud tänavu) isegi ei eruta enam, ühte nägin eile õhtul, kes Alatskivil mu auto eest läbi kalpsas, õnneks piisava varuga ja kiirus oli väike. No üks korralik suur metssiga on mul autosse tormanud ka paar aastat tagasi. Põdrad käivad Mesi tares jalutamas, tulevad tagant sookrundilt ja sulistavad kanalis, oma silmaga nähtud.

Teeme nii, et šaakalit ei tule siia. Kokku lepitud?

laisad pesevad, virgad kratsivad

 Kui sul peanahk sügeleb, mis on sinu esimesed mõtted?

Mina, kui ma olin vallaline: 

"Oot, millal ma viimati pead pesin?"

"Kas ma olen teist sampooni kasutanud?"

"Äkki see šampoon ei sobi mulle, et paneb peanaha sügelema?"

"Õhh see sügis-talv on nõme ja mütsid-sallid sügelevad!"

Mina, emana:

"F*KK, kas need on TÄID või?"

Ma ei ole mitte kunagi elus täidega võidelnud, vähemalt mu lapsepõlvest mälestused puuduvad ja seda ma mäletaks, kui juustest oleks täisid ja tinge nopitud.

Emana olen ma nüüd seeriate viisi sellega tegelema pidanud, sest lapsed toovad suveniire laesteaiast ja koolist hordidena kaasa. HORDIDENA. Mitte midagi ei ole jäänud koju toomata.

Kaks aastat tagasi, kui Mesilane esimesse klassi läks, saabus koju teatega täidest. Ja oi, kuidas me sellega võitlesime. Lausa neli kuud jutti. Tundus, et saime lahti, aga ei, jälle uus laine. Ja ma ei jõudnud neid satikaid ära needa ja miks nad ära ei sure ometigi. Lõpuks sain aru, et diivanipadjad vist unustasin karantiini panna, kõik muu - voodipesud, riided, laste mänguajad, kõik-kõik läksid pessu ja karantiini. Aga ka koolist tuli muidugi laienetena jälle tagasi.

Kaks aastat oli õndsat rahulolu, aga viimastel päevadel on olnud kahtlane olla. Pea sügeleb ja ausalt - esimese hirmumõttena mõtled, et palun ei, palun  mitte täid. Aga nad jälle olid kohal!

Terve pere juuksed said läbi kammitud, tuvastatud jah nende invasioon ning täna tuleb esimese asjana apteeki šampooni järele minna. 

Ma kaks aastat ei bloginud sellest teemast, sest tundub piinlik, kuidas täiskasvanud emal ja üldse tänapäeva perel saab selline asi olla. Aga see ei ole tabu-teema. Just nimelt tuleb kohe alerti tõsta ja neid hävitada. Nii ma ka täna varahommikul kooliõele kirjutasin, et meie pere lastel on ja ilmselt siis koolis teistel ka. Loodan, et kool saadab häire laiali ja kogu koolipere tegeleb üheskoos võitlusega ja saadakse neist kiirelt lahti. Ja metsik, kui kallis on see täišampoon. Me peame ostma min 3 pudelit, sest ainuüksi Mutuka paksudele ja pikkadele juustele kulub üle pudeli. 

Kuidas teil on? Olete pidanud võitlema või olete pääsenud sellistest nuhtlustest?

Elamused!

Kes on jälginud meie Peipsiäärseid ettevõtmisi või kodulehte, siis teab, et "elamused" on meie märksõna. Et eristuda ja pakkuda külalistele põnevat, meeldejäävat ja head! Mulle meeldib elamusi saada ja mulle väga meeldib, kui meie pakutavad teenused külalistele häid emotsioone ja elamusi pakuvad. 

Siit blogist on võibolla ka läbi käinud, et meil on härraga traditsioon meie aastapäeva tähistada spa-puhkusega. Nii ka seekord. Ja kui on üks spa, mis sätib omale nimesse sõna elamus, siis tahtsime minna seda kaema ja saunatama. Mustamäe elamusspa on vist umbes 3-aastane juba, me siiani ei olnud veel jõudnud sinna minna. Võibolla ka sellepärast, et seal on ainult spa ja mitte majutusosa, aga võibolla sellepärast, et nii palju teisi toredaid spasid on veel ja no Tallinnasse sõites on meil reeglina sadu muid plaane ka teostada.

Igatahes möödunud nädalavahetusel me Mustamäe ette võtsime lõpuks. Natuke oma viga ka, et laupäeval läksime, aga ei osanud arvata, et meie soovitud elamused, spa väljareklaamitud elamused ja tegelikud elamused kuidagi ei ühti omavahel. 

Spa ise on väga lahe. 21 sauna, see on äge ja annab uudistada ja nautida. Mulle meeldisid erinevad detailid, mida sisekujunduses kasutatud on. Oli tunda, et V spa on inspiratsiooni andnud lebolate ja puhkealadega. Samas oli tore tunda, et on veidi teistsugusem miljöö, kui sama käekirjaga Viiking, Grand Rose ja Toila. Need kõik on ka väga sümpaatsed spa-d, mis meile härraga meeldivad, lihtsalt sama stiil muudkui.

Meeldis, et saunades oli palju huvitavaid stiile - põletatud puiduga seinad, laastuseinad, elektriga töödeldud seinad, kadakapuu rõngastega seinad jne jne. 

Ja nüüd jõuan ma postituse kirjutamise ajendini - see spa oli lihtsalt kohutav. See oli nii ülerahvastatud ja lärmakas! Spa ja elamused minu jaoks võrduvad ikkagi rahuliku olemise nautimisega, aga seda kohe kindlasti ei olnud. Me käime iga aasta 1.jaanuaril perega V spas, ma tean, mis tunne on rahvarohkes spas olla, aga V spas ma pole kunagi tundnud sellist pressimist. 

Me võtsime härraga täispileti ehk et külastasime nii tavaspad kui 21+. Hind, ma pean märkima, on rämekallis. Ma praegu vaatasin netist võrdluseks teiste hinnakirja ja no ikka pika puuga rebib hind eest ära. 45€ on ühe inimese pilet. 

Kui olime peredega täidetud tavaspa osa ära vaadanud, otsustasime liikuda 21+ poolele. Et sinna saab ainult läbi lastebasseini, oli juba "huvitav". Ja kui oli nö pooli vahetanud, tõdesime, et 21+ pool oli veel lärmakam, kui laste ja peredega pool. Istusime siis härraga kahekesi ühes romantilises saunas, sauna klaasuksest välja vaadates, mis mäsu seal toimus. Saunalaval helises vaikne õrn viisike, mida kuulda peaaegu et polnud, sest mäsu ukse taga eksole. Ja teiseks, ühelt saunalavalt teisele liikudes tunnen koguaeg, et mingi hull vibreerimine käib ja tumedad hääled. Nuputasime välja härraga, et see oli bowling, mis samas majas on. Teate isegi, mis hääled on bowlingsaalis (kuulid veerevad, tabavad või ei taba märki, krahhiga auku/renni ja siis veerevad tagasi algpunkti). See kõik oli kuulda saunalavadel. 

Pidasime vastu paar tundi, kuni kell oli 22 saamas. Siis vähenes külastajate arv ja muutus hingamine vabaks. Olime vahepeal erinevaid tavaosa saunu külastanud ja siis 22 ajal tahtsime tagasi 21+ poolele minna rahulikumasse keskkonda.

Okei, astusime 21+ uksest sisse ja ma päriselt ei saanud aru, kas ma olen spas või ööklubis? Kõrvulukustavalt vali tümakas kõlas igal pool. Veebaarist midagi tellida ei saanud hästi, sest teenindajad ei kuulnud, mida sa küsisid. 

Ma isegi ei oska neid tundeid sõnadesse panna, mis mind seal spas valdasid. Ma saan aru, et nende müügiartikkel on piiramatu külastusaeg, aga see ei tööta külastuelamuse vaates lõpuks. Kui sa tahad palju pileteid müüa (mida sa tahad äri pidades), siis tuleb kuidagi ka leida lahendus tasakaaluks. See oleks piiratud külastusaeg, millega saab reguleerida rahvarvu spas .Et kõigil oleks hea olla ja saaks nautida seda, mille eest makstud on.

Kuigi mulle sisekujundus ja saunad meeldisid, siis sinna Mustamäe elamusspaasse ei lähe ma enam kunagi tagasi.

uus maailm

(Postitus, et ajajälg jääks maha. Olen 2+ nädalat hoogu võtnud, et seda kirjutada üldse).

Ma arvasin, et märtsis 2020 elan ma uues üleöö muutunud maailmas. 

Ma arvasin, et mina oma eluajal kodu lähedal sõda ei näe või ei pea sõja pärast muretsema esiisade kombel.

Paljugi mis me arvame eksole. 24.veebruaril 2022 istusin perega õndsalt brunchi-lauda kiluleibade ja väikese napsuga, et perega ja hetk hiljem sõpradega tähistada EV104. Oli imeilus ja rämetuuline ilm, Peipsit katmas 70 cm jääd, karakat sõiduvalmis, et päeva meeldejäävaks teha.

Laisa hommiku taustaks pani härra mängima ERRi ja hommikuse lipu heiskamise. Kui Jüri Ratas oma suu lahti tegi, vajus mulgi suu lahti. Venemaa ründas Ukrainat!

Kuidas on selline asi üldse võimalik 21.sajandil. Aga on.

Juba mõnda aega kõlasid uudisteportaalides sõnavõtud, küll USA, küll UK poolt, et Venemaa plaanib rünnata. Mina ei võtnud seda tõsiselt, sest no kui muudkui lubatakse, mis seal asja võlu on eksole. Mainisin veel, et see kõlab nagu see lugu, kus poiss hüüab külale "Hunt, hunt" mitu korda, kuni lõpuks enam poissi ei usuta. Ja siis hunt ründaski. Nii selles jutus, kui ka päriselus. 

Ma ei ole suur annetaja. Ma ei jookse Jõulutunnelitesse ja väifondi koguaeg ülekandeid tegema, aga Ukraina jaoks ma tegin. Kandsin üle Pagulasabile. Ja kui nägin FBs jagatud postitust, kus kõlas mõte võtta AirBnb kaudu Ukrainasse majutust ja mitte minna (ilmselgetel põhjustel), siis saab mõnda peret seeläbi täiesti otse rahaliselt toetada. See mõte läks nii südamesse, et kohe sel hilisel öötunnil kukkusin omale airbnb kontot tegema ja majutust otsima Ukrainas. Valisin Hersoni linna, mis sel hetkel oli piiramisrõngas ja teadete kohaselt Venemaa kontrolli all. Pisarsilmil lugesin majutuse perenaise teadet, mis tema pere ja tema linnaga toimub. Õudne :(

Liina jagas hiljem mulle linki, et see airbnb üleskutse leidis sotsiaalmeedias üle maailma laia levikut ning 48 tunniga broneerisid inimesed ukrainaste otseseks toetamiseks juba pea 2 miljoni dollari väärtuses majutust. Samuti meeldis mulle artikkel, kus airbnb teatas muude abinõude seas lisaks, et Ukraina broneeringutelt nad vahendustasu ei võta.

Kuigi meel on murelik, tuleb siiski vaimse tervise nimel natuke naerda. Ja rohked meemid, mis liikvel on, aitavad seda teha.

Ja ongoi igapäevane rutiin (miinus kohvi minu puhul)