laupäev, 31. jaanuar 2015

ühe pettumuse lugu

See oli septembri algul, kui ma siin kirjutasin ja küsisin erinevate käsitööliste vihjeid, kes märkmikke teeks. sain hunniku soovitusi ja leidsin ka selle lingi, mida olingi otsinud. 

Nimesid nimetamata kirjutasin sellele meisterdajale ning küsisin, kas ta teeks mu Mesilasele ühe toreda märkmiku. Ma ei taha neid traditsioonilisi "Minu esimene aasta" vihikuid, vaid midagi, mis oleks oluliselt pikemaajalisem. Kirjeldasin soovi ja "lõime käed". Meisterdaja lubas töösse võtta. Läks mitu kuud mööda, kirjutasin talle paar korda, et uurida, kuidas lood on. Kiri tuli erroriga tagasi ehk et kohaletoimetamatu.

Fain.

Sellest on möödas üle viie kuu ja on vaikus ainult. Ütleksin, et suhtkoht pettunud olen sellise käitumise peale. Ma ei jätnud tellimist viimasele minutile ega soovi seda märkmikku saada siis, kui Mesilane kooli hakkab minema.

Et Eesti naine ei jäta midagi juhuse hoolde, siis detsembris ma juba tegelesin alternatiiviga. Käisime ->e-ga kahes õpitoas ja meisterdasin ise päris armsa asja, mille võtan nüüd Mesilase jaoks käiku. Aga selline suhtumine nagu ma eelkirjeldatu põhjal osaks sain, ei ole minu silmis küll aksepteeritav. Kui ei saa või taha tegeleda, siis tuleks märku anda sellest.


31.01

Ei ole hea mõte enne magamaminekut vaadata järjekordset Terminaatori filmi. Ma terve öö nägin unes neid metallkuhilaid punaste silmadega :)

---

Kui laupäeva hommikul vaatab aknast vastu selline vaade:

siis on selge, et mul on jumala igav päev :) Härra möllab naabrimeestega puid laduda ja mina ... lähen teen vist järjekordse uinaku (sest loe esimene lõik).

reede, 30. jaanuar 2015

Projekt "Maja" - neljakümne kuues peatükk (liistud)

Sellal, kui mina värskelt lihvitud kuumaaluseid õlitasin, võttis härra ette järgmise nimekirjas ootel olnud töö ehk kööguaknale ja -uksele viimaks liistude panemise.

On nii pisike asi, aga kohe hoopis viisakam värk.

Vahendid valmis

Juba töö käib

Liist paika

Juba uks valmis

Aken enne

Aken pärast

Vahet nagu ei näekski,
aga mul ei õnnestunud telefoniga paremat pilti teha,
valgustas kõik ära.

Projekt "Maja" - neljakümne viies peatükk (kuumaalused)

Enne, kui ma saan enda silmis täiusliku ja ülevaatliku köögi postituse teha (st riiulid on ka olemas), teen siis pisikesi ülevaateid pudist-padist.

Üks asi, mis mul nn kinnisidee oli juba mõnda aega, on kuumaalused/ lõikelauad kööki. Ma ei taha enam neid tillukesi poes müüdavaid. Kunagi ei mahu piisavalt hästi midagi hakkima. Seega tahtsin suurt ja korralikku.

Enne jõule tegin isa ja vennaga juttu, et kui nad talvel taas metsas küttepuid teevad, siis äkki vaatavad selle pilguga ringi, et võimalusel mulle ühe ümmarguse ketta just nimetatud eesmärgil kõrvale panevad.

Ja nad leidsid mulle sobiva! Nii-nii lahe, omaenda kodumetsast köögiaksessuaar.

Samal ajal aga pani härra kokku köögimööblit ja saagis tööpinnast välja suure tüki, kuhu pliidiplaat panna. Seda tükki ma ei lubanud samuti ära põletada/hävitada. Ka see saab osaks minu köögist. 

Nüüd on mul kaks, üks tööpinnale ja teine lauale. Naeratus jälle natuke laiem näos kui enne :)

Täna võttis härra nad lihvimiseks ette, minu ülesandeks jäi nad pärast linaõliga üle töödelda. 

Metsast toodud puit läks õlitamisel mõnusalt tumedaks.
Ma pole kunagi materjaliõpetust ega ms saanud,
seega teadmised saabuvad kogemuste kaudu.
Tööpinnast välja lõigatud alus jäi õlitamise järel heledaks.
Mulle sobib, sest kui teda tumedal tööpinnal hoida,
tahangi, et oleks eristatav ja teist tooni :)

sõnavõtt teleri osas

See on teema, mis mind väga tuliseks ajab. Kohe ikka väga. 

Kui ma 2013 teisel poolel ei joonud alkoholi tulenevalt erinevatest tabanud tervisehädadest ning soovist oma kaalu kontrolli alla saada, siis oli inimestel raske mõista, et mismõttes ei joo? Juberaske on selgeks teha, aga miks ma peaks? Samamoodi on teleriga. Inimesed, kes meil külas käivad või lihtsalt vestluse käigus teada saavad, et meie majas ei ole telekat (ja ma siiiiiiiiiralt-naiiiiiiivselt loodan, et ei tule ka), ajavad silmad suureks ahastades: "Iiiihsand, mõtleks vaid - teil POLEGI telekat jah." Seda täpselt sellisel kaasatundval parastaval toonil, et nii vaesed?

See mind kurjaks teebki. Miks peab telekas olema kodus? No miks ometi? Ma ei ole sellest puudust tundnud juba NELI aastat! Ma ei istu mingit lollakat saadet või sarja vahtides teleka ees, ei raiska oma aega. Sest nii see varem oli. Kui teleka mängima panin, klõpsisin kümneid kordi kanaleid vahetada, sest miski ei kõnetanud, aga kinni panna ka ei saanud. Ise endamisi vingusin, et nii igav on ja siis silmad punnis, vahtisin edasi mingeid eriti lolle "reality"-saateid. 

Mul ei jää mitte midagi saamata ilma telekata. Ainus, mida ma niiehknii vaataksin, on ETV ja ohooo! Seda näeb veebist ka ja täiesti online'is. Isegi veel parem, saab ka saateid tagantjärgi vaadata. 

Teine põhjus, miks ma telekat ei taha, on laps(ed). Ma saan täiesti aru, et teler on parim lapsehoidja maailmas ja ma võin oma seisukohta ühel päeval muuta ka, aga just sellepärast ma teda ei tahagi. Minu arust on väga, väga nukker, kui meile külla tulnud sõprade-sugulaste-naabrite lapsed esimese asjana küsivad teleka kohta ning eitava vastuse saanuna nägu krimpsu tõmbub. Veidi aja pärast hakkab hala pihta, et igav on ja siis on võimatu oma mõtteidki mõelda, sest lapsed on "issi-issi-issi...-issi.." või "emme-emme-emme...". Ma nii tahan Mesilasest kasvatada sellist last, kes ei peaks enda tegevuses hoidmiseks teleka või nutiseadmete abi vajama, vaid ta võikski härraga õues või garaažis või paadi kallal nokitseda. Veel parem, kui tal oleks võimaldatud fantaasialendu ja meie hoov pakuks talle sadu erinevaid maailmaid mängimiseks. 

Ja siis oli eilses Reporteris klipp, et millist telekat ikka valida ja tähtis ekspert esimese asjana "suur... suur on alati parem". Tundus usaldusväärse eksperdina küll.

neljapäev, 29. jaanuar 2015

inspiratsioonipostitus

Täna ma olen olnud lihtsalt ilus. Mitte midagi oma nimekirjast pole viitsinud teha, peale iluuinakute. Vahepalaks natuke internetti uudistanud ja imetlenud ilusaid kodusid ja lahendusi. Saanud nii palju uut inspiratsiooni :) Ma ei tea, mitu maja ja aeda mul olema peaks, et kõiki ägedaid maailma asju endale ka teha.

Allikas: Pinterest

Selline aed võiks vabalt olla

Meil on hädasti vaja istumisnurka nii elutuppa kui vannituppa.

Istumiseks sobiks ka võrkkiik.

Lahendus köögitarvikute uputusele

Midagi sellist ma teeks hoopis suvekööki.

Ei ütleks küll ära sellisest nurgakesest.
Sellised uksed on mu nõrkus,
kust ma nad saan, ei tea :)

Kaval uksepiiraja

Teistmoodi riiul

Kuidas sinna lambipirni sisse saab?

Ma oleks kööki võinud ka midagi sellist teha

Sellise aluse oleks ma juba ammu pidanud omale vannituppa leiutama.
Siis kui ma vaba ja vallaline olin :)

Meeldib

Ja veel mõtteid istumiskohtade jaoks



Mesilase viimane UH

Aitäh kõigile, kes küsitluses osalesid :)

Esimese otsa vastused tulid kõik sellised, et UH võrdlemisi täpne või siis sünnikaal UHst suuremgi. See kohutas mind veel rohkem :). Minu lootus oli saada vastupidiseid näiteid, sest viimane UH loetud päevad tagasi andis Mesilase kaaluks 4400. Mitte just imeline number kuklas tiksumas, mõeldes, et kuidas ta küll välja saab (mõtlen muudkui Sipsiku loole). Teise otsa vastustes tulid aga juba vastupidised näited, mida ma loodan enda puhul ka. Lihtsalt imeline oleks, kui UH pani poole kiloga puusse ja Mesilane on nunnu tilluke tegelane.

Siinkohal maksab kätte minu pikkade meeste kirg... ehk siis härra geenid :)

UH peale kukkusid sahmima nii arst kui ämmaemand ja saadavad mu paari päeva pärast sünnituseelsesse osakonda esile kutsumisele. Kuigi mu enesetunne on lihtsalt super, mitte mingeid kaebuseid ei ole (no välja arvatud see, et voodist üles tõusmine on vaevalisem kui varem, enda sirgu ajamine ma mõtlen), kõht on otse rindade all ja mitte kuhugi vajunud pole. Ei ole sellist mõtet ka kui valdaval osal naistel, kes kohe-kohe sünnitama peaksid ja ainult halavad, kui raske on olla, kuidas nad jäävadki eluks ajaks rasedaks ja et saaks juba sünnitatud. Nagu misasja? 

Loendur arvutiekraanil

Kui ma mõned kuud tagasi kirjutasin, kuidas kõhtu praktiliselt ei olegi, siis Mesilane kuulis seda ilmselt ja võttis nõuks asja parandada. Nii on viimase 2-3 kuuga kõht tohutult paisunud, tõesti on suur pallike. Samas selja tagant pole aru ka saada, et ma modell ei võiks olla, null grammi rasva kuskil. Arst ütleski mu kohta, et ainult luu ja nahk. Ma siis testisin härrat ka. Keerasin selja, et noh, kas on aru saada lapseootusest? 
"Ei ole," vastas härra.
Keerasin külje ette (see kõht on mul kilomeetrine otse ette): "Aga nüüd?"
"Eeeei ole, " venitas härra muigega :)

Kui Mesilane on endale ruumi teinud kõhus, siis samal ma ise olen kokku kuivanud. Veider ongi see, et ma ise saan ka sellest aru. Ma saan lugeda oma ribisid külje pealt, kaela juurest on rangluud teravalt väljas, sugulased ja pereliikmed raiuvad, et näost olen kõhnaks jäänud (kuna see nägu on mul iga päev peeglis, siis seda ma jah ise ei suuda tuvastada), mu tagumik on täiesti kadunud, jalad ja käed on peenikesed. Eriti käed! Ma olen eluaeg olnud hädas veenivere andmisega ning liiga tihti arstikabinetist ning Verekeskusest lahkunud ära torgitud mõlema käega, kust arstid verd kätte ei saanudki. Ja nüüd, kolm päeva tagasi sain ma protseduuride kabinetis KIITA arstilt, et kui head veenid mul on! Kõrval seisnud praktikant küsis luba ise verd võtta ega teinudki mulle haiget sellega...

Niiet jah. Lapseootuse eelsest ajast tänaseni (loetud päevad Mesilaseni) on mu kaalutõus olnud 10 kg. Kõik otse kõhule.

Ma püüan sellele kaaluasjale mitte mõelda ega end üles kruvida. Kuni selle nädalani ma olin kõikide sünnituslugude suhtes teflon, miskit ei morjendanud mind ega jäänud kuhugi külge. Nüüd nii lihtne ei ole. Aga küll ma hakkama saan :)

kolmapäev, 28. jaanuar 2015

arutu arutlus

Vaatasime härraga Terminaator 3 filmi. No seda, kus pahalaseks on võitmatu chick, kelle soeng ega meik kordagi riivata saa ning kes võib vabalt oma käe teha misiganes relvaks või tööriistaks. Mõtisklesime, et kui tore oleks, kui härral selline supervõime oleks - remont oleks nii palju lihtsam, kui ei pea muudkui otsima trelli, mõõdulinti, tikksaagi või relakat :)

---

Kuulan viimastel päevadel netiraadiost retro.fmi. Neil on õhtuti huvitav lähenemine - on saate teema ning vastavalt sellele lastakse eesti- ja välismaiseid lugusid. Täna oli teemaks raha. Väga lahe oli kuulata Singer Vingerit, Nukitsameest, Abbat jne vaheldumisi. 

---

Kuidas raha on nii suhteline... Ma võin silma pilgutamata välja käia 700+€ ehitus- või torupoes või hoopis külmkapi eest, sest see meeldib mulle ja ma tahan või vajan seda oma koju.

Kui aga vaatan kullapoes ehete hindu, tundub 200€ röövimisena, raske on endale ära põhjendada. Nimelt mu emal-isal oli selline ilus komme, et isa kinkis emale nii minu kui venna sünni puhul kuldehte. Minu sündi tähistav sõrmus kaunistab hetkel mu enda sõrme ning venna sündi tähistav kee koos ripatsiga on ka minu valduses kindlas kohas. Kui vend kunagi tahab, annan selle talle nt tema lapsele edasi kinkimiseks. 

Sellest traditsioonist tulenevalt tahan ka ise seda jätkata. Jah muidugi mulle meeldiks, kui härra astuks tuppa ja kingiks sel tähtsal päeval mulle kõrvarõngad või käeketi, kuid ma ei sunni. Ma olen iseseisev ja -teeniv naine, ma saan endale meeldiva ehte ka ise ostetud. Nii me üks päev ka härraga kullapoodides luuret tegime ja lisaks sellele, et mulle väga ei meeldinud midagi (peale ühe kõrvarõngapaari ja ühe sõrmuse, mõlemil oli ilus valge pärl peal), ei meeldinud mulle sugugi ka need hinnad. Nokk kinni, saba lahti vist.

---

Ma vaatan oma FB feedis, et nihilist on uus tõekuulutaja, mida muudkui jagatakse. Ma pole kusjuures mitte ühtegi artiklit avanud lugemiseks, puhta subjektiivse oletuse pealt lahmin, et see on samatark "akadeemiline" ja puhta kulla edastaja nagu Telegram netileht oli. 

Ja jah, ma rullin silmi, kui inimesed jagatud lehe juurde veel takka kiidavad midagi. Kirjutama ajendas mind ühe tuttava tänane arvamus sellest, kui pekkis kõik Eestis on ja et tema oma perega enne Eestisse tagasi ei tule, kui praegune demokraatia kadunud on. Eeemmm... mnjah.

Kõik kiruvad Reformierakonda. Jah, olen minagi olnud nii mõneski nende avalikuks tulnud fopaas äärmiselt pettunud, aga ma ei saa aru neist, kes kukuvad jaurama peale mõnda suurt, sh ebapopulaarset otsust, mida poliitikas aegajalt teha tuleb, kuidas pole see samm vilja kandnud ja kõik peaksid tagasi astuma ja 180 kraadi tuleks otsused ümber muuta jne. No ***** küll! Reformid ei avalda mõju ühe, isegi mitte kahe aastaga. Kümne aasta pärast võib vaadata, kui rada on sisse tallatud, kuidas mõju majandusele on. See pidev edasi-tagasi kursi muutmine on see arengu pidur. Kõik, kes vähegi koolis ajaloo ning majanduse tundides tähele panid, mõistavad seda.

Ja kui mitte valida RE-d, siis keda valida? Niiehknii on valdavalt kõik parteid suhtkoht ühtede vaadetega, kuidas muidu saavad nad omavahel koalitsiooni moodustada? Mäletan, kui Res Publica turule tuli, kõigil olid suured lootused uuele verele. Mis sai? Ikka samasugused nagu teisedki. Ka neil oli pangesid niiet vähe polnud. Miks siis arvata, et tänavused uued parteid paremad on? Et uus veri. Ajalugu näitab, et ei ole ju, kui neid parteisid moodustavad ikka samad inimesed.

Aga inimesed unustavad nii kiiresti. Ma väga loodan, et Ojulandi parteid ei vali mitte keegi (peale nende pereliikmete ja sõprade ilmselt), sest minul on küll meeles, mille pärast Ojuland Reformist välja visati. Miks Pentus-Rosimannus jätkuvalt pukis on, ma aru ei saa, kui mõni teine minister peab teravama väljaütlemise tõttu ameti maha panema, aga petmised-varastamised on ok?

Keskerakonda ma lihtsalt ei tolereeri. Kuidas saab olla, et selle juht saab nii süüdimatult vassimise, hämamise ja omavoliga tegeleda? Mis Sauroni silm teda kaitseb, et juba kuues umbusaldus lihtsalt läbi kukub? Wtf? 

Et siis keda valida, mis? Üks teine blogija arutles, et tema tahaks anda poolthääle asemel vastuhäält. Et keda ta kohe kindlasti ei poolda. Vot seda teeks mina ka.

---

Gus, see "töölemb" naaber on mitu päeva ukse taga jõlkunud. Eile suutsin vältida ukse avamist, täna enam mitte. Nii normaalne on koputada pimedas kellegi aknale, kui toas tuli põleb. Ma tõesti näen ju õue. Koputa uksele! Ja siis hakkas jälle raha küsimine peale. Viimane kord lendasingi orki ja arvasin, et neil härraga mingi diil. Seekord enam mitte. Huvitav lähenemine on käia raha naabritelt võtmas, umbes nagu pangaautomaadist. Veel huvitavam on see, et sealt tagasi mitte kunagi ei tule. Mina kui pank jään siin küll kaotaja rolli ja mul on tunne, et pangad küll nii toimima ei peaks...

väike küsitlus

Mul on üks uudishimulik küsimus. Tahaks saada hästi palju kommentaare ja vaadata, milliseks statistika kujuneb :)

Kui suurt kaalu hindas UH teile lapse puhul ja mis oli lapse tegelik sünnikaal?

Tänud juba ette vastuste eest.

Projekt "Maja" - neljakümne neljas peatükk (kuivainete topsid)

Köök küll ootab alles riiuleid, sest härra on nüüd pikad päevad hõivatud olnud ja saab need ette võtta kõige varem nädalavahetusel (tuleb minna materjali jahile ja hööveldada ja meisterdada) ja ma siiralt loodan, et ta võtab selle kõige esimesena töösse, sest ma siiski võtsin ette kuivainete topside ettevalmistuse nende riiulil presenteerimiseks. Mul ongi jäänud veel paar kasti nipsasjadega ning kast erinevate kuivainetega, mis ootavad topsidesse pääsemist. Pluss muidugi kaks kasti köögitarvikutega, mis vajavad köögikirstu, millega läheb aga tunduvalt rohkem aega, kui mulle meeldiks. Lihtsal põhjusel - materjali pole. Isa mul käis välja mõtte teha kirst vanematekodus pööningul aegade algusest saati seisnud vanast kapist (selle reljeefsetest ustest) ja see on tegelikult väga lahe idee. Nüüd on vaja saada see kapp meile Peipsisse.

Aga topsid siis.

Kuna mul oli topside koosseisus mitu riisi, jahu, suhkru jt korduvate kirjadega topsi,
oli mul soov teha omad sildid.
Ladusin nii topsid kui materjalid lauale
ja hakkasin pihta.

Südamed siltideks ning sitsid-pitsid-paelad katmaks vanu kirjeid.

Tigerist olin ostnud ka tähe-templid.
Katsetasin.
Kahjuks jäid randid ka peale,
see väga minu visiooniga ei sobinud.

Sellised nad praegu said.
Neile, kus midagi juba sees,
kirjutasin käsitsi peale.
Teised sisud saavad kirja siis,
kui riiulid olemas ja saan reaalselt nad välja laduda.

Suurtele topsidele suured pitsid.

Väiksematele topsidele väiksemad pitsid ja südamed.

teisipäev, 27. jaanuar 2015

rõõm pisiasjadest


Ah, kui hea, kui on koht, kuhu omale meeldetuletusi üles panna. Ja kui produktiivne ma sain täna olla, kuna mul oli ette tehtud "vaja teha"-nimekiri. Kahe esimese punktiga jõuan ehk veel tegeleda, aga kuhu krt kuller jäi, kui mulle lubati täna tulla???

Homne nimekiri on juba valmis ja peagi asendab olemasoleva ;)

...

Blogide lugemine riiderist on nagu (laste) pesu pesemine - muudkui jupp haaval sordid ja pesed ja viimaks said "korvi" tühjaks, kui järgmisel hetkel avstad, et jälle uputab!

---

Kui ma nädalavahetusel mõtlesin Kristiine keskusest "kiiresti" läbi käia, siis muidugi olin ma ju unustanud, milline rahvamass seal alatasa liigub. Ma tean, et ma ise olen praegu aeglase sammuga, aga kammoon - kui isegi mulle koguaeg keegi jalgu jääb, siis see on ikka kõrgem pilotaaž aeglusest. Õhh.

---

Viimaks ometi olen ma leidnud imevahendi, mis mind ohatise korral aitab. Selleks on Oriflame'i kookose huulemääre. Tundsin seda esimese päeva kihelust huulel, kiire pilk peeglisse ja seal ta oligi. Minu kiusav needus. Määrisin aga ohtralt kookost peale ja sinna ta jäigi. Ma olen võlutud.

igav "tegin süüa" postitus

No kuna kõige esimene kokkamine peab ometi saama ajaloo annaalidesse maha märgitud, siis nautisin toimetamise vahele piltide klõpsimist ka. 

Ma olen siin remondi jooksul härrale lubanud igasugu hõrgutisi, mida kõike ma köögis teeksin, kui mul oleks köök. Ta on need kahjuks meelde jätnud. Auväärseks esimeseks katsetuseks sai sushi, härra juba ammu avaldab selleks soovi.

Niisiis, asusin meisterdama. Ma olin küll teadlik, et induktsioonpliit on pliitidesprindi Usain Bolt, aga vanad harjumused on käe sees ja ega ei usu ju ka, kui oma kogemust pole. Seega panin vee tulele, et hakata riisi pesema. Nagu ma ikka teen. Ma ei liialda, 10 sekundiga see vesi kees! Ütleme nii, et riis sai natuke vähem kordi läbi loputatud kui tavaliselt ja surasin ta potti. Nagu ikka, midagi ju pidi pudenema ka poti kõrvale pliidile. Sain siis kohe ka katsetada seda, kuidas on töötavat pliiti puhastada. Imeline. Ma tõesti olen nüüd induktsioonpliidi-usku.

Riis sai keedetud ja hautatud imelihtsa vaevaga, sest see pliit on nii intelligentne lihtsalt.

Edasi jäi rullimise vaev.

Ettevalmistused

Koostisosad.
Ma sügise hakul ühelt laadalt soetasin puust pannilabida.
Nagu ikka, on laatadel vanava kraami ja on uusi asju ka.
See labidas ja ülejäänud puust tarvikute lett kuulus siis uute rubriiki.
Kaunis oli teine, südametega ja puha.
Võtsin ta esimest korda kasutusele,
asusin riisi segama.
Esimese liigutusega see labidas lihtsalt murdus pooleks.
.... (loe: olin sõnatu)
Võtsin sahtlist siis majaga kaasa tulnud vana puulusika,
mis teenib mind oluliselt truumana.

Kaunistused.

Läheb tööks.


Ajutine lõikelaud.
Ootan kannatamatult õigete valmimist.

Sellised nad said.
Minu "šedöövrid".
Ei kandideeri ühelegi auhinnale,
ainult ühele -
härra hinnangule.
Ja talle mu lopergused üllitised maitsevad.

Valmis.

mmm...

Romantika.