3/3

Kolmas suvekuu on l6pusirgel. Turismi seisukohalt oli lahja kuu, oluliselt vähem ööbijaid, kui augustis tavapäraselt. Toimetamisi aga jagus nagu ikka. Maal see ei l6ppegi.

Vahepeal oli meil lisapereliige Eveliis, kes oli abis nii Samovarimajas kui Lendavas Laevas ja no täitsa äge oli 6htuti muljetada ja jutustada. Nüüd kus ta jälle oma tegemiste juures, tahaks teda tagasi meie juurde.

Mis on aga uudis, on see, et leidkass on siiski meie perre jäänud. Ei soovinud keegi teda endale ja uuesti välja teda ka ei viska. 

Tutvustan Kustit!!!

Röövel, marakratt, tont, pätu - k6ik kiirelt teenitud hüüdnimed. Lisaks on ta hurmur ja nunnupall, bagu need kassid kipuvad olema. Uudishimulik, alati kohal, kus miskit toimetatakse.

Nüüd, kus meil must kass majas, vaatlen, et kas märgid on olnud juba pikalt ees, et üks just selline tegelinski meie majja tuleb. Mul on ligi 5 paari k6rvar6ngaid, kus kujutatud musta kassi. Mutukal on kleite, pluuse jm samuti musta kassi pildiga.

Aeg on suvi sügise vastu vahetada, otsida välja soojemad riided ja mina plaanin reisimisi. Kolm reisi on lähikuudel tulekul ja lisaks jätkuvalt ootan üht ametlikku kinnituskirja, mis paneks töösse kauaplaneeritud ja -oodatud plaani. Sellest siis, kui aeg on käes.

Tänasega l6ppeb Samovarimajas suvehooaeg ning meie esimene näitus. Oli p6nev nii meil kui meie külalistel. Päris palju kuulsin imestust, et oo, seda teil eelmine aasta ei olnud. Seega just nii ongi 6ige tee edasi - et pakkuda uusi elamusi meie korduvkülalistele.

Äge koht see Samovarimaja

Ma olen mitmeid päevi nüüd ise tööpostil olnud Samovarimajas. Mõni päev (nagu Peipsi Toidu tänava aegu) olid kibekiired, mõned teised päevad, aga vaiksemad, nt eile ja täna. On augusti lõpusirge, ilmad jahedamad ,arusaadav, et seiklejaid jääb järjest vähemaks.

Aga toredaid külalisi on nii palju. Näiteks astusid eile sisse kaks härrasmeest Walesist. Wales on üks nendest sihtkohtadest, kuhu ma väga minna tahan, aga pole veel jõudnud. Mul käib hooti mingi tuhin peal, niiet ma võtan sihtkoha ette, googeldan ette ja taha, märgin google mapsis punktid, mida külastada ja teen veel eraldi wordi faili, kuhu lisan infot, mida teha, kuhu minna ja muud reisinipid ja tähelepanekud. Wales on mul sel moel täiesti ära kaardistatud, vaja ainult piletid osta. Lennupiletid lihtsalt on hirmus kallid :)

Nii oli hästi tore nende härrastega juttu rääkida. Nad suured Eesti fännid, 4-5 korda käinud ja nüüd jõudsid ka Sibulateele. Andsin Eesti kohta infot, kus ja mis ning siis nemad rääkisid Walesis. Mis tuli välja - neil on kahe peale üks pubi Walesis, mille ostsid veebruaris 2020 (nagu mina Samovarimaja) ja avasid augustis 2020 (nagu mina Samovarimaja!!!) Äge. Igatahes nende pubi sai ka mulle mapsi peale kantud ja lubasin kunagi kindlasti neile sinna külla jõuda. 

Teiseks astub lihtsalt uksest sisse nt Andrus Ansip. Tegelikult oli ta paar nädalat tagasi käinud ja nüüd tõi pere ja välismaa sõpru Samovarimajja külla. Hästi tore jutuajamine oli ka selle seltskonnaga.

Ükskord, kui tulin Samovarimajja asjatama, oli siin pikalt pikalt tore naisterahvas, vaatas ja uudistas, küsis küsimusi ja nautis. Siis võttis kitarri kätte ja tegi mõned lood. Hiljem ma sain teada, et ta oli Harriet Toompere, lihtsalt ei vii inimesi nende nimedega kokku. Ma ei tunne pooli kuulsaid inimesi ära, kui nad mulle vastu tulevad. Vaatan, et tuttav nägu, ju on Samovarimajas käinud äkki.

Nii need päevad siin vaikselt kulgevad. 

Peipsi toidu tänav 2025

See oli teist aastat nüüd jutti, kus me Mesi tares Peipsi toidu tänava restorani ei avanud. Eelmisel aastal käisime ise nautlemas ja sel aastal oli härra Piirissaare sõidul, mina Samovarimajas tööl ning meie influ-pereliikmed Zujevid ka siin-seal abiks.

Samovarimajas oli rekordpäev - 314 külalist, kelle kõigiga ma pmst jutustasin, seega ma pikisilmi ootasin kl 18, et siis ei pea enam rääkima. Toss oli tõesti väljas, aga oli väga väga lahe päev ja inimesed.

Härra abikaasa aga sai kõige hullema laevasõidu kogemuse osaliseks. Omna 25 aasta jooksul Peipsi vetes ei olnud ta slelist sõitu veel saanud, kus lained olid üle 2 meetrised ja laev käis üles alla lainetes, samal ajal tuli külje pealt ka veel laine korduvalt ristilõikes sisse. Ma oleks otsad andnud seal laeval. Tal oli kõik märg, sh kajutis SEES, rääkimata seltskonnast laeva tagaosas. Aga täna hommikul olid külalise dküll rõõmsameelsed, et oh mulle meeldis, äge elamus oli!

Täna abikaasa jälle Piirissaarde teel ja no juba tuli video, et vihma kallab järvel. Meil kalda peal on küll jahedavõitu ent päikseline ilm.

Sellised need aastad on!

1/3

 

Juunikuu on sõrmenipsust tehtud. Kuigi ilma järgi ei ütleks, et on suvi alanud, siis töine režiim on siiski sisse lülitatud. Ei usuks hästi, et sellal kui meil oli terve kuu pmst 13-16 kraadi sooja JUUNIS, on Lõuna-Euroopa võidelnud kuumalainega 35-40 kraadi. 

Kuu on keerelnud hästi palju metsamajade ümber. See on selline sissetöötamise aeg. kus kõik ei ole veel detailideni minu jaoks ideaalne, aga käin ja vaatan ja sätin ja tõstan ümber asju vahepeal, kuni tuleb tunne, et vot just nii ongi hea.

Rõõmu teeb, et metsamajades on juba mitu seltskonda ööbinud ja uusi broneeringuid ka vaikselt tuleb. Vaidleme siin härraga, et kas saun, mida metsamajadega kaasa anda kasutamiseks, on ok, kui on rannas? See on metsamajadest umbestäpselt 400 meetrit jalutada. Mina tahaks, et oleks metsamajade juures eraldi saun, härra arvab, et küll inimesed jalutavad. Mis sina ütled, kui sa ööbiks meil metsamajades ja tahaks sauna minna. Jalutaksid 400m?

Teised vaidlusaluseks teemaks on olnud grillimiskohad ja lõkkeasemed. Härra arvab, et valuvelg on jube hea grill, pane ainult rest peale ja läheb. Mina tahaks, et oleks külalistele mugavamad ja kasutajasõbralikumad lahendused. Nii ma läksin ja ostsin kaks grilli metsamajde juurde ja võtan eesmärgiks ka paadimajade juurde uued paremad grillid leida-osta. Metsamajade grillid kiitis härra heaks, kui nad kohal olid. Siis tal polnud võimalik enam neid vaidlustada, mida ta oleks raudselt teinud, kui ma oleks enne rääkinud ja pilti näidanud :)

Loetud minutite pärast on juulikuu. Tuleb intensiivne töökuu, eriti juuli teine nädal, kui mul on 4 gruppi inimesi koos täistoitlustusega ööbimas, härra aga 4x Piirissaarel laevasõitudega ja matkadega. Kõlab lõbusalt.Aga preemiaks on juuli lõpupäevadel sõbrad ja minipuhkus.

2021-2025

 Nii see algas

mai 2021 algasid kopatööd ja soost sai metsaala

Siis oli tahenemine

aprill 2022,
pea aasta oli krunt tahenenud
ja sai minna oksi ja kände välja raiuma ning muru külvama

Nüüd on

juuni 2025

Kõigest saab tervik

Mäletate A-rühma sarja, kus Hannibali lemmikväljend oli "I love, when the plan comes together!"?

Mul on sama asi! See tunne, kui aastaid tehtud asjad hakkavad ühte tervikuks sulama, see on äge. Räägin ikka meie metsamajadest, aga ka Afanasjevist ja soost ja taliteedest*.

2024.aasta alguses, kui läks hooga käima Tartu Kultuuripealinna aasta, tuli meie õuele koostöömõtetega naabervalla inimene, et kolme vallaga kokku panna Taliteede matkade projekt. Meie vallast saadeti nad meie hoovile, ilma et vald ise oleks panustanud. Nojah.

Aga kuna me asume Varnjas, sooserval, siis olime me vanadest taliteedest kuulnud. Härra abikaasa piirivalvurina veel töötades isegi rohkemal määral ja patrullide käigus ka trehvanud vanadele taliteedele, mida tänaseni looduses märgata võib, kui tead mida otsida. Asusime asja rohkem uurima ja lõime projektis kaasa.

Projektiga tuli kaasa ka rändnäitus taliteede kohta - pandi meile randa üles 3+1 tulpa, igaüks nelja seinaga, kus peale pildid arhiividest, mälestustekatked, vanad kaardid ja ajaloolised faktid. Hästi põnevad matkad sündisid neist ja meile tekkis ka uus talvine teenus.

Ühe sellise tulba, Varnja-spetsiifilise infoga, jättis projekti eestvedaja meile. Me võtsime ta vahepeal maha, sest jäi ette, aga kuklas tiksus koguaeg, kuidas seda saaks uuesti asjakohaselt presenteerida.

Kuniks sündisid meil metsamajad. Pakkusin härrale välja, et paneme iga maja tagaseinale ühe selle taliteede infoseina. Härra arvas, et mitte. Et võiks teha siis mingi seina, kuhu need infotahvlid ritta panna. Muidugi seda seina ta tegema pole asunud, aga üleöö tuli TA ISE ideele need infotahvlid metsamajade tagaseinale panna.

Jah, need said koheselt sinna paigutatud. Nii vaikselt põimuvadki läbisegi meie erinevad teemad ja teenused - taliteed, Peipsi, soo, karakatid, jalgsimatkad, metsamajad, Afanasjev, Varnja, vanausulised.

Ma pilti ei pane. Peate ise tulema kohale. Matkale, ööbima, õppereisile, vms.

* Kogu maailmas unikaalne ajalooliste taliteede võrgustik peidab end Emajõe-Suursoos. Vanasti ühendasid külmunud soos ja jõgedel-järvedel tekkinud hooajalised taliteed eraldatud kogukondi ja lühendasid vahemaid. Tänapäeval kasutavad neid ainulaadseid säilinuid taliteid enamasti metsloomad, inimloomad satuvad sinna nüüd harva.

ja nii ta jälle algas

Igal aastal juunikuus lausun sõpradele Lendava Laeva kodurestost, et septembris näeme!

See "tervitus" leiab aset reeglina Voronja galeriis mõnusas seltskonnas istudes, väikest rabarberiveoini nautides ja uut näitust imetledes. Nii ka seekord.

15.juunil avas Voronja oma 12.hooaja. Olen käinud 11.avamisel ja üle vaadanud KÕIK näitused, esimene avamine toimus kahjuks siis, kui ma veel varnjalalane ei olnud. Ja ütlesin eile kõigile, kes kuulata viitsisid, et see nüüd avatud hooajanäitus on nende kõige tugevam (peale Tuuli Roosmat, mis ei olnud hooajanäitus vaid ainult 2 nädalat). Ja minu arust päriselt ongi nii.

Nii palju tööd kõnetasid ja meeldisid. sel korral kureerib Kalli Kalde, kes kutsus kokku ja kasutas 21 kunstniku töid. Vaatamist on palju ja ma ei saa ju kõike ette ära rääkida, muidu võtan avastamisrõõmu ära.

Aga ENIM jäi seekord hinge Hannah Harkes "Turistide hooaeg":

Ma tõlgendan seda pilti, kui puhas inferno :) Seda kõige armastavamal moel. Seda see turistide hooaeg minu jaoks on, mis eile algas. Pantvangis Varnjas, töö-töö-töö, hetk sõprade jaoks, kui nad ise mu juurde tulevad. Aga samas rõõm on ka, ärge saage valesti aru. Ise valisin, ise teen, aga nalja võin ka teha ja on lubatud ka vahel oma isiklikus blogis oma väsimust välja poriseda. Samas päev hiljem jaksan jälle.

Niiet järgmine peatus, september!

kevad- ja jõululaat korraga

Oi, oi, jälle olen jäänud kiiresse temposse kinni, kus asju toimub, aga kirja panna pole mahti.

Kui ligi pool aastat on olnud turismivaikust, siis nüüd ühe nädalavahetusega tuli end ribadeks rebida. Majas grupp koos tegevuste, täistoitlustuse ja majutusega mitmeks ööks. Samal ajal PARALLEELSELT Varnja laada korraldus, kus ma ise pean kohal olema ja üritust läbi viima. Samal ajal veel PARALLEELSEMALT välisajakirjanikud :)

Noh, tuligi kohe suvine tempo meelde ja aitas jälle end töölainele viia.

Laat oli ka tänavu jälle täiesti isemoodi. st ilm, see üllatab.

Saime teha rekordi. Korraga pidasime maha nii kevad- kui jõululaada. Sellist asja pole varem olnud, et päikesepaiste vaeldus lumesajuga, siis jälle päike ja uuesti lumesadu. Mitu korda nii! 

Tunne on nagu oleks jälle kontorisse tööle läinud.

Viimased 2 kuni mitu päeva on kulgenud pikad päevad arvutiekraani taga veetes. Istun hommikul kl 8-9 arvutisse ja siis on kell ühtäkki 21.30 või rohkemgi. Võtsin plaaniks ühe projektitaotluse kokku panna ja esitada, kuigi reeglina oleme oma kõiki arendustegevusi teinud oma jõu ja nõuga. Oleks eelistanud nüüdki, aga plaan A läks vett vedama. Pank ütles, et turismi pole olnud 4 kuud, seega nad ei finantseeri hetkel laiendustöid.

Plaan B on projektirahastus.

Kui see ei aita,siis on plaan C lotomiljonäriks hakkamine ja plaan D Viru väravad, aga selleks olen ma ilmselt juba liiga vana ja mitte nii sale, kui vaja. Aga no bäkkapp peab olema eksole :)

Nii palju dokumente ja vaateid on vaja koostada ühe projektitaotluse juurde, et see on ikka müstika. Näiteks äriplaan. Ei ole just 2h kirjutamine, kaks päeva olen juba seda koostanud ja ma arvan, et mul on tugev eelis, kuna 3a tagasi sai VOCOs väga tugev äriplaan kokku pandud ja EASile esitatud. Isegi rahastusotsus tuli positiivne, aga siis otsustas Venemaa Ukrainasse tungida ja ehitushinnad hakkasid möllu panema. Tegime reaalseid arvutamisi ja hindamisi ning loobusime projektist. VOCOs koostasime oma äriplaanid Google sites'is ja see on nii lahe uuenduslik lähenemine. EAS aktsepteeris ka nö kodulehe kujul äriplaani, aga TAS mitte. Seega pean kõik andmed kopima jälle failideks. 

Kui mind siin jälle mõnda aega kirjutamas ei ole, siis

A- ma olen silmad krõllis projektitaotlust kirjutamas

B- kevad tuli ja ma toimetan õues

C-remondime midagi, värvin kuskil või koristan

D- Viru väravad

Saunapäev

Laupäeval tegime ühe muheda saunapäeva. Tavapäraselt olen korraldanud märtsis suuremat sorti Sibulatee saunafESTi, aga mul sai jaks otsa kõike üksi teha, eriti kui mitmed saunad andsid mõista, et ei ole enam huvitatud osalemast, see üks mahapõlenud majapidamine, ühega lõpetasin suhtlemise (ühesõnaga, palju on draamasid olnud, illest ei ole kirjutanud, aga vist peaks...). Seega, et jaksu oli vähe, siis andsin teadam et tänavu ei toimu. Aga saunasõbrad muudkui kirjutasid-helistasid, et kas ei olegi üritust? Noh, minu abikaasa muidugi murdus ja tegime saunapäeva. Nähes kõrvalt tema moodi korraldamist, siis jah, sain mitmel korral ta peale pahaseks :)

Sõbrad Mari ja allan ning Küllike ja Raul tulid ka appi! Vaikselt hakkab klassikaks saama, et hetked enne ürituse algust ja saunaliste saabumist on vaja kilesaunal kilet vahetada. Mulle tundub, et härral on põhimõte, et kui pinget üles ei kruvi, siis ei lähe üritus arvesse.

Aga väga muhe oli jälle. Nüüd, kus see üritus selja taga on. Osalejaid oli oluliselt vähem, kutsusime oma suurimad saunasõbrad vaid ja et kõik ei saanud tulla, siis andsime ka 4 tiimile nö võõrastele võimaluse liituda avaliku FB teatega.

Kokku oli ca 30 inimest. 6 asukohapunkti ja 13 sauna/kümblustünni. Vaikne mõnus kulgemine, saunaprotseduurid ja -rituaalid, muhedad saunaperemehed ja ilus ilm! Nii nauditaksegi saunasid! Kõik hoovil olnud ütlesid, et palju mõnusam üritus kui Otepää ja sinna nad pole juba mitu aastat läinudki.

Puhka Eestis!

Eelmise aasta lõpus hakkas mulle ettevõtte e-kirjadesse laekuma muudkui teavitusi visitestonialt, et mu objekt puhkaeestis.ee keskkonnas on tagasi saadetud parandusteks. 

Kes ei tea, siis turismiettevõtjana sind ei ole olemas, kui sind ei ole

a- sotsiaalmeedias

b- bookingus või airbn-s (aga tänases poliitilises olukorras nagu me oleme, siis ameeriklaste airbnb on suur EI ja hollandlaste booking.com on ok)

c- riigi ametlikus turismikeskkonnas

Seega aastate jooksul olen muudkui välja töötanud ja üles pannud meie erinevaid teenuseid ehk ametnike keeles objekte. Käesoleval hetkel on mul puhkaeestis.ee saidil 18 objekti ja oktoobrist alates hakati neid järjest maha võtma ja taasi parandusteks saatma. Seda pole pmst kunagi varem olnud. Tavapärane muster oli see, et objektide kohta tuli 2x aastas, iga kuue kuu tagant e-kiri, et objekt on aegumas ja palun vaadake ning vajadusel uuendage andmeid. Seda ma ka tegin siis iga poole aasta tagant. Täiendasin fotopanka, kui oli toredaid uusi pilte ja täpsustasin lisaandmeid, kui oli midagi täiendada.

Ca aasta tagasi tegi EIS (vana nimega EAS ehk lihtsam öelda visitestonia punt) keskkonna arenduse ja täiustas mitmeid asju seal. Kõik hea tore. AGA! Tekkis ka mingi uus kontroll-sektor ja uued karmimad nõuded. Väga rangelt on nüüd nõuded fotodele. Pmst arenduse tõttu sobivad ainult landscape pildid, aga paljud ägedad püstised pildid on siis kuvatud poolikult. Mõtle nüüd Tartus olevale "Isa ja poeg" skulptuurile, mida pildistatakse alati ikka püstiselt ja mis sealt foto keskelt siis kuvatud on külastajale.

Teiseks lisati uusi kohustuslikke andmevälju, nt broneeringusüsteem. Mina mikrotegijana, ei soovi viia puhkaeestis.ee keskkonda oma broneeringuid. Mul on väga keeruline ja rahaliselt otstarbetu teha suuri arendusi digitaliseerimiseks, sest - mul on 18 teenust (st objekti), aga MIND on ainult ÜKS! Ma ei saa lasta automaatselt peale panna broneeringuid neile kõigile, sest ma pean ise saama valida ja kinnitada oma päevakava, mida ja mis gruppe ja mis mahus ma suudan vastu võtta ja teenuseid pakkuda. Ja liiga palju erinevaid broneeringuvõimalusi ajab asja umbe. Olen aastate jooksul mõned topeltbronnid teinud või ka vastu võetud broneeringud ära unustanud - kogemused, mida rohkem ei soovi.

Jah, muu maailm on sealmaal, et muuseumite piletid tuleb kellaajaliselt kuupäevaliselt online's välja osta, aga ma ei ole Louvre, Vatican ega Orsay! Ealeski ei ole Samovarimaja külastajate maht tuhandetes ühes päevas, seega saab kohaletulnu avamisaegadel alati mu eramuuseumit külastada. 

Ja kui visitestonia plaan on liikuda selles suunas, et broneeringusüsteem on kohustuslik KÕIGILE objektidele, siis kahjuks mina liigun sealt keskkonnast ära. Ja mitte ainult mina. Üsna kindel, et suures osas jäävad sinna alles suurtegijad, a la Radisson jne. Ja kuna visitestonia oma FAM-reise, ajakirjanike ning sisuturundajate tuure teeb juba praegu ainult selle baasilt, kes on nende keskkonnas oma objektidega, siis tulevikus saevad nad iseenda oksa. Neil kaovad ära kõik isikupärased ja huvitavad kohad, kuhu nad täna oma külalisi saadavad. 

Mesi tare on olnud aastate jooksul visitestonia koostööpartner. Meil on iga aasta mitu sellist tuuri või ajakirjanike külastust läbi visitestonia tulnud. Ma ju tean - me teeme täiesti teistmoodi asja ja see on põnev.

Kuna mitte ainult minul ei olnud objektid nende keskkonnast maas vaid ka teistel Sibulatee võtgustiku liikmetel, siis võtsime teema ühel koosolekul üles. Nurisesime suht kurjalt kõik omavahel ja otsustasime lahendust otsida. Kutsusime esindajad-konsultandid kohale ja tegime aktiivse päeva, kus persoonaalselt konsultandiga sai oma objekte üle vaadata ja mudida. Tänane seis on see, et 18 objektist on mul üleval nüüd 12. Kuus on ootejärjekorras, sest eks neil on ka omal töötajatega pudelikaelad, kes asju üle vaatavad. Suurim kriis on minul fotodega (seda ka teistel muidugi). Lisaks ainult landscape piltidele on seal ka suuruse nõuded. Ja teistelt liikmetelt kuulduna ka muud nüansid. 

Näiteks! Kui panid, et sinu objekt on lemmikloomasõbralik, siis lisa pilt lemmikloomaga! Sama lastesõbralikkusega! Ütled kirjelduses, et võtad vastu gruppe? Miks ei ole grupipilti? Pakud toitlustust? Kvaliteetsed toidupildid min 2 erinevast roast palun! Jne. See nõuete rida oli lõputu. Rääkimata eriti absurdsetest soovidest, et tee pilt selle resolutsiooniga selle nurga alt talve ja suvetingimustes. 

Kas on imeks pandav, et ma 5 kuud nende kirjad üle lasin ega objekte ei mudinud? Sest ma olin nii frustreerunud! Lisaks muidugi tore asjaolu, et mu 10a kogutud fotopank kõik kaduma läks enne jõule. Seega nüüdki oli väga keeruline objekte korda sättida, kui fotopank on piiratud. 

Kuna mul kodulehel ei ole ka inglise keelset tõlget, siis nad ei tõlgi ega avalda mu objekte välismaalastele. Visitestonia peamine suund on tänasel päeval välisklient. Hetkel olen ootel, et mu kodulehehaldaja paneks mu tekstid inglise keeles üles. See oli esimene asi, mille ära tegin, kui koolituselt/kohtumiselt koju tulin.

Kokkuvõtvalt - muud ma ei tahtnudki öelda, et tehakse elu liiga keeruliseks ja nõudeid täis pikituks jälle. Aga kuna konsultandi sõnad jäid mulle kummitama: "herz, Mesi tare on ju üks meie top-objekte ehk kuhu FAM-reise viia!", siis pean end kokku võtma ja tegelema. Konsultandid, need kellega igapäevaselt koostööd teeme, on toredad! Pudelikael on kõrgemal, Tallinnas.

Foto Postimees online'st

Vastikud ülemused!

Kui ma riigiametnik olin, siis oli ikka nõmedaid ülesandeid ja oli ülesandeid, mis sai lihtsamalt tehtud. Mõni ülesanne lihtsalt oli vastukarva ja siis lükkasin seda nii kaugele kui andis. Müõnikord lahenes asi ise ära :) Enamasti tuli tähtaeg lähedale ja siis tuli hakata tegelema.

Nüüd 10 aastat oma asja ajades on enamasti kõik, mis ma teen, mu lemmikülesanded. Eriti need, kus ma saan füüsiliselt midagi teha. Kasvõi millegi üle vuntsimine või värskendamine. Koristamine nii väga lemmik ei ole, eriti kui seda päevast päeva teha ja ma tean täpselt, kui palju selleks aega kulub (kui üllatusi ei ole) ja kui palju aega kulub ka siis, kui on eriti mõnus oleng olnud majas.

Aga on ikka jätkuvalt mõned tööasjad, mida ma tegelikult üldse ei armasta teha. ÜLDSE! Lõpuks lükkan end reaalselt ise takka, et akkaksin liigutama ja tegelema. Igal aastal on selleks kohaliku laada korraldamine. Iseenesest mitte midagi kontimurdvat, aga mulle on see vastumeelne. Sest seda hakkas tegema kunagi härra abikaasa, siis sujuvalt lükkas minu õlule, kes nüüd järjest süveneva bürokraatiakorra all püüab selles p****s lihtsalt ellu jääda. Lisa sellele kõik need kirjad, et tahan registreerida laadale. Aga mis tootega, mitu meetrit pinda vajad jne jne? Kõik on kirjavahetuse edasi-tagasi pendeldamine. Võtsin 2 aastat tagasi mõtteks, et tuleb täita reg.vorm, kus kohustuslikud väljad, siis ei pea kirjavahetust pendeldama. Ikka on u kolmandik inimesi, kes saadavad selle eelpool nimetatud kirja. ja siis aja näpuga järge, kas on arve makstud. Ahjaa, arved tuleb ka välja saata, sest kuigi paljud arvet tegelikult ei vaja ettevõttele, siiski pangakonto numbrist reg.vormil välja ei tee. 

Ja see on mu motivatsiooni seda kõike korraldada nii alla viinud. 

Ma olen poolteist kuud edasi lükanud laadakirjadele vastamist ja arvete välja saatmist. Reaalselt täna, kui mees on koolitusel ja lapsed linnas sünnipäevapeol, 3 tundi pidasin endale motivatsioonikõnet (kõva häälega endale rääkisin, et herz, hakka tegelema lõpuks, ära moluta!). Võtsin siis kätte ja tegelesin. et näha, kes on kontaktvormi 3x täitnud, kes 2x. Kellel streikis vorm ja saatis ikka manuaalselt kirja ning kuna ma jõulude eel jäin kogu oma virtuaalsest kaasavarast (dokumendid, failid, kujundused, pildid) arvuti kõvakettal ilma ja kõiki asju polnud taibanud välisele kettale varundada, siis värskeimad failid ja dokumendid olid aastast 2019. Jah, selgus et arve põhjal olid vanad kontoandmed näiteks. See selgus peale kõikide arvete välja saatmist. Et siis saaksin uuesti seda kõike teha.

Praeguseks on postkast ilus vaadata, lugemata kirju ootel ei ole!

Ma loodan, et ma ainus ei ole, kes ei suuda ebameeldivate ja demotiveerivate ülesannetega tegeleda. Ja seda siis, kui ma olen iseenda ülemus!!!

Vastikud ülemused vol Peipsi, ma ütlen!

Täiuslik päev karakati kalapüügiks

Ikka ja jälle jõuavad meie lävele erinevad välisajakirjanikud ja muud tegelased. Sest kuidagi on nii, et see, mis me teeme, on huvitav ja põnev kajastada. Ja me ei pelga kaamera ette astumist.

Nii tegime koostööd Bulgaaria režissööri Andrey Paounoviga, kes vaimustus karakattidest Peipsi ääres ja käis kahel aastal neid filmimas. Ta soovis teha dokfilmi “Täiuslik päev karakati kalapüügiks”.

Ma ei tea, miks Paounov on nii raske pähkli endale võtnud pureda. Ta ise tunnistas ka, et on raske. Esimesel aastal lendas ta 4000 km kauguselt Bulgaariast kohale üheks nädalaks. Selle aja jookusul ei õnnestunud praktiliselt midagi filmida. Kohalikud mehed ei võta teda väga jutule, on tujukad ja kõnemaneeris solvavad. Ta küll räägib vene keelt ka, aga mitte perfektselt ja seega on ka keelebarjäärid. Lisaks öeldakse, et tule 2 päeva pärast, siis vaatame. Ja nii need päevad kuluvad. 

Lühifilmi karakattidest sai ta valmis ja see linastus Euroopa Kultuuripealinn Tartu2024 Ellujäämise Kunstide dokfilmide programmi raames eelmisel aastal. Soovitan vaadata! Kogu lühifilmide valimis oli see kõige kõige parem. Ta oli pannud kokku väga humoorikas võtmes kogu selle jama, kuidas temaga suheldi ja mida filmida lasti. Võibolla oli naljakas ainult meile, kes neid inimesi teame, aga muu rahvas saalis ka siiski naeris.

Nüüd sai Paounov rahastust ka Bulgaaria valitsuselt lõpuks ja kuna ühtteist materjali tal siiski on (rohkem kui 25 minuti sisse lühifilmis mahtus), unistab ta kokku panna täispika kinofilmi karakattidest. Seega on ta praegu taas Peipsi ääres ja otsib inimesi ja karakatte, mida filmida. Tänavu aga on vimkaga aasta. Jääd ju ei ole olnud, nüüd lõpuks teeb külmemaid kraade ja tänasest viimaks lubati ka Varnjas JALGSI peale. Karakattidega me vist sel aastal peale ei saagi. Aga ka see on elu osa ja karakattide elu osa ka. Kui ta 2 päeva tagasi me hoovile saabus, vaatasime härraga, et sõidame karakatiga korraks kanalile jää peale 10 minutiks. Laseme natuke filmida masinaid. Suurele jääle ei riskinud sõita. Meeskond oli üliõnnelik, ütlesid, et see on unistus täide läinud. Nad polnud nädalate jooksul veel saanud ei karakatti ega karakatti jääl üldse filmida ning ei uskunud, et sel aastal see neil üldsegi õnnestub.

Kaadrisse sooviti mind. Sest ma olen esimene naiskarakatijuht siin Peipsi ääres. Tõenäoliselt kellegi naine on varem ka rooli istunud, aga teenust pakun küll ainsana mina naisterahvana, kes jää peal külaliste ja kalameestega ka sõidab, kui peremees üksi ei jõua.

Niiet nüüd pandi mind dokfilmi sisse ka. 

Rääkisime Paounovile ka meie karakattidega seotud salaunistusest - ehitada ja rajada siia Varnjasse karakatimuuseum/väljapanek ka. Kaks nädalat tagasi ostis härra abikaasa meile neljanda SUURE ehk auto baasil ehitatud karakati, lisaks on meil 3-4 kolmerattalist ehk mootorratta baasil ehitatud karakatti ka. See on kokku pmst 8 karakatti (meenub üks ilus kolemrattaline, mis meil pikalt aastaid tagasi Mesi tares seisi ja kuhu otsa lapsed rõõmuga ronisid, aga mille härra maha müüs. NÜÜD on kahju). Juba nendest annab näituse kokku panna. Lisaks on veel, kel neid hoovis kokku kogutud on (nt Lendava laeva peremehel) ja kes paneks nad meile hoovile näitusele välja.

Te ei kujuta ette, millised sädemed Paounovi silmis lendama hakkasid. Ta on ideest sillas, lubas oma filmid peale erinevaid filmide esilinastusi, kajastusi ja levitusi anda meie tulevasse muuseumisse vabakasutusse. Lisaks muudkui genereeris ideid, mida ja kuidas muuseumis veel näidata võiks. 

Jäänud on ainult pisi-pisikene asjaolu, see hoone vaja ehitada ja näitus koostada. Samovarimaja olen ma loonud põlve otsas puusalt, nii nagu mulle tundub, et võiks olla ja nii, kuidas ma oskan. Seetõttu ei ole seal ei klaasvitriine ega hoolikalt koostatud katalooge, tutvustavaid andmeid vms. Tuuri käigus räägin oma teadmistest ja uurimistest samovaride maailmast. Seega on see kõik üks kodune eranäitus.

Aga karakattide puhul peaks professionaalsemalt lähenema. Härra abikaasa tahaks mõne arhitektiga plaani pidada ja kes koostaks joonised jne. Keegi teab kedagi? Ma ei oska kuskilt pihtagi hakata.

Aga seniks soovin küll Bulgaaria režissöörile mega jaksu ja indu ja vastupidamist, sest ega nende kohalike fruktidega ei ole asja lihtne ajada. Kui vanasti räägiti, et vanausulise sõna maksis rohkem kui teise allkiri, siis tänaseks on vanausulisi vähevõitu ja pigem on karakattidega asjaajajad muud vene rahvusest inimesed. Ma ei hakka kirjasõnasse raiuma härra sõnu, aga elu on näidanud, et nende inimeste sõna ei maksa küünemustagi*. Ja see teeb filmi tegemise kohe väga väga keeruliseks.

*Ja see on ka AUS vastus sellele küsimusele, mida mult pea iga grupikülastuse korral küsitakse - Kuidas on nende seas elada? Ma vastan muidu alati, et nad on väga privaatsed inimesed ja ega me liiga palju ei suhtle.

Pöörane täiskuuÖÖsööming 2025

Ma olen elus!

See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.

Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele. 

15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.

Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00. 

Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.

Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada. 

Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.

Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!

Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!

Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):

Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.

Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks. 

Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)

Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.