pühapäev, 26. veebruar 2017

viis aastat tagasi vs täna

Täna 5 aastat tagasi seisin ma Tallinna lennujaamas, lehvitasin oma sõpradele ja kallistasin viimast korda oma ema. Ees ootas Austraalia ja teadmatus, mis edasi saab. 

Üks põhjustest, miks ma sinna läksin, oli leida üles minu Eesti mees. Sest kõik need vallalise preili seiklused, mis 2010-2012 siit blogist lugeda võib, olid küll huumorit ja põnevust-elevust täis, aga ükski silmarõõm polnud mu kõrval õhtul mind kaissu võtmas ega hommikul äratuskella äratust edasi lükkamas. Seega ma olin lõpuks veendunud, et kuna niiiiiii palju eestlasi on Austraaliasse läinud, siis minu Eesti mees on ka järelikult seal.

Vot oli alles üllatus, et ta, see Eesti mees, ootas ikkagi Tallinnas kohtumist :)

Meil oli mu pre-Austraalia eluetapis preili Mga ütlemine: "Day by day nothing changes. But if You look a year back, Your whole life has changed." No ja mõelda, mis kõik viie aastaga juhtuda jõuab.

Eks ma viis aastat tagasi unistasin ikka sellest, milline on elu aasta, viie, kümne pärast. Ja täna viis aastat tagasi vaadates on tore mõelda, et minu suurim unistus on täitunud. Mul on niiiiiii tore, armas ja kallis härra. Minu kalju, alati rahulik, kindel, minu jaoks olemas. Sest ilmselgelt olen mina see rahutu meri, kes kord mäsleb, kord rahulikult loksub. Meil on kaks last (ok, üks venitab millegipärast aega kõhus olla veel, aga ma juba loen teda oma kaisus olevaks), nagu ma alati olen visualiseerinud. Meil on meile sobiv kodu ja tegemised ja ma olen õnnelik. Nii väga, et ise ka ei usu. Noh, ideaalne oleks muidugi, kui härra mu ära ka oleks kosinud ja raha teenimine käiks sõrmenipsuga, niiet oleks aega ja vabadust reisida ja olla ka. Pisiasjad eksole. 

(Ja noh, kui saaks veel kordki ema ka kallistada...)

Niiet ma nüüd mõtlen korra end täna sinna lennujaama viis aastat tagasi ja raputan selle endalt taas maha. Lähen hoopis kallistan ja musutan oma mehi, kellest ma niikaua unistanud olen ja luban täna mitte pragada nendega :)

laupäev, 25. veebruar 2017

Ütle quando, quando, quandooooo

Härra keelas mul nädalavahetusel sünnitamise, sest et ta juba teist päeva ainult karakatis elabki. Homme on veel ka vaja tihe päev ära toimetada. Meil on olnud iga päev järjest järvesafarisid ja just välismaalastele, kes meid internetiavarustest üles on leidnud. Nii lahe mu meelest. Kusjuures kaks seltskonda neist on öelnud, et tulid Eestisse ja meie juurde spetsiaalselt selleks, et sellist imeasja teha nagu järvejääl sõita. Tänased külalised olid Uus-Meremaalt. Lihtsalt vau! Homme saabuvad piirkonda külastama välismaa toidublogijad ja meie päralt on pakkuda neile elamust karakatil. Teeme ära ehk siis tähendab, et ei sünnita jah? 

Tundub, et Mutukas on ka väga rahul oma olemisega praegu ega kiirusta kuhugi. Kui nii edasi läheb, on mul järgmine kontroll 1.märtsil ja sealt edasi siis näeb, mis saab. Aga märtsis? Märtsiiiiiiis? Veebruar ju pidi olema SEE kuu!

kolmapäev, 22. veebruar 2017

taas remondilainel

Vaikselt sätime end kevade lähenedes taas ehituse ja remondilainele. 

Praktiliselt terve eelmise aasta me toimetasime taret arendades ja tegime ära metsikult palju töid. Ma olen enda ja härra üle väga uhke. Tare katuse all sai peaaegu kõik tehtud. Jäänud on veel üks konku, mis ei ole avalikuks kasutamiseks vaid hetkel meie hoiustamiskoht meie asjadele. See ruum on õudne, sinna on kõik asjad, mis silma alt vaja ära panna, lihtsalt sisse pressitud ja mitte midagi ei saa sealt kätte ega leia üles. Minu suur soov on nüüd ja kohe seegi ruum korda teha, aga härra põikleb teemast muudkui kõrvale. Kuna ma ei jaksa mitut lauset järjest rääkidagi, veel vähem niimoodi rabada nagu eelmine kevad, siis on härra hetkel võidupositsioonil. aga ma ei anna alla :) Ma tahan selle ruumi asjadest tühjaks teha, puhastada, värvida, korralikud riiulid vm panna ja kasutada nn majandusruumina - varupesud, tolmuimeja, põrandapesumopp jne. Seda ruumi on hädasti vaja.

Ja viimane remontimata nurgakene tare katuse all on soome sauna pealne pööningulaadne ruum. Minu meelest võiks sellegi asjadest tühjaks teha, laudis katuse alla lüüa ja põrand maha ning saaks panna madratsid põrandale. Oleks selline plaan B variant juhuks, kui mõnikord on seltskonnas paar inimest rohkem kui 10 (meil on 10 voodikohta eksole) ja oleks vaja magamiskohta. Selline soojustamata suvine nurgake. Aga jällegi on härra sellele vastu. No näis, kas ja millal me ikkagi selle ära teeme (ja me all mõtlen muidugi härrat...)

Üks suur unistus ja ränkraske töö on mul tarega seoses veel, aga sellest ma praegu ei räägi. Loodan, et kõik läheb meie soovi kohaselt.

Sel aastal ma väga loodan, et jõuame niikaugele, et saame ka kodus taas hakata edasi ehitama.

Praegu aga on taas töösse läinud saunapaadi ehitus, millega alustasime eelmisel aastal talgute korras. Suured tänud meie sõpradele taaskord, kes tookord appi tulid. Ma loodan nüüd, et paari nädala jooksul saan ka uusi tulemusi presenteerida. Suvel aga on kindlasti meil juba pakkuda ägedat saunapaati rendiks. Eesmärk on 2-4 voodikohta sinna ehitada sisse, seega saab ööbida ka Peipsi peal ;)

Paatidega on plaane veelgi. Kui vähegi suve on, siis kes ei tahaks Peipsi äärde tulles Peipsile paadiga minna eksole. Nii olen ma tükk aega mõlgutanud mõttes unistust (ilma härrale rääkimata), et meil peaks olema üks suuremat sorti jaht või laevakene, millega Peipsi sõite teha suvel. Aga oi need hinnad... Juhtus nii, et üks päev helistas härrale üks kohalik ettevõtja, kellel selline laev seisab jõude ja pakkus koostööd. Üliüliäge. Nüüd on vaja kõik erinevad aspektid ja detailid läbi mõelda ja läbi rääkida ning loodetavasti saame suvel laevasõite teha. Huvi igal juhul on olemas.

Plaane on meil veel mitmeid ja tööd jagub. Loodetavasti saan peagi jälle erinevaid remondipostitusi jagada, mitte koduperenaise rasket elu viriseda :P

22.02.2017

Ma olen oma kaaluga rahulolematu olnud u 18ndast eluaastast saati ja see oli mul konstantselt 75 (+/- kilo või kaks) kilogrammi dekaadi jagu kui mitte rohkem. Tegin ma trenni või ei. Jalutasin ma megalt või ei. Sõin tervislikult või ei. Jube nüri oli, sest peeglist mitte alati ei vaadanud vastu just see naine, keda ma enda arvates olin :)

75 kg kaalusin ma ka siis, kui härraga tutvusin. Ja noh, kätel kandis ta mind hoolega. Umbes aasta peale MEIE-aja-arvamist oli mul mandlioperatsioon ja kodus taastudes võtsin ma kahe nädala jooksul alla 10 kg. See ei tulnud tagasi, mille üle oli mul naiselikult suuuuuuuuur rõõm.

Nii Mesilase kui Mutuka ootamisega olen ma need 10 kg küll juurde võtnud. Täna ka kaalun jälle 75 kg. Mesilase sündimisega need kadusid kolme päevaga, loodan Mutuka puhul samasugust tulemust :)

Küll aga on täna selles kaalus olla nii raske. Hingata on raske, liikuda on raske, magada on raske, vedeleda on raske jne. Jah, need plusskilod on mul galantselt pallina kõhu peal, aga nii veider tunne. Siis ei olnud ju raske, kui ma nii kaalusingi koguaeg.

Üks õhtu ma jäin diivanile vedelema ja uni tikkus peale, aga no ei jaksanud püsti tõusta eksole. Palusin siis härralt, et ta mind sülle haaraks ja voodisse viiks. Ihsand, seda hädaldamist :D Nagu öeldud, kui me tutvusime, siis kandis mind kätel koguaeg. Kuidagimoodi käristas ta mu voodisse ära ikka. 

Pean tal vist rohkem trenni laskma teha ja laskma süles kanda :) 

esmaspäev, 20. veebruar 2017

pahameel suitsetajate suunal

Kuna ma (ikka veel) sünnitama pole läinud, suundusin täna hoopis taret koristama, sest nädalavahetusel olid meil vahvad külalised seal (tere, liina!). Vahepeal on tore talv asendunud taaskord (jumal teab mitmendat korda selle "talve" jooksul) kevadelaadse tootega, on lume- ja jääkihid asendunud rohelise vesise ja porise mättaga. See aga andis põhjust tuvastada "toredaid leide".

Poolteist kuud on härra mul pakkunud karakatiga transpordi ja järvesafari teenust ning kõik need inimesed parkinud oma autosid meile tare ette või hoovi. Nüüd, kus maa lumevaba, leidsin ma täna maja eest (sest hoov on liiga pehme ja vesine et ma sinna sonkima tahaks minna praegu) kümnete viisi suitsukonisid. Oi, ma vihastasin! Ja ropendasin ka, ei salga. Nagu mismõttes?

Mina, liiga rase naine maakera suuruse kõhuga asusin siis kummardades neid maast korjama (ja kummardamine on viimane asi praegu, mida ma teha tahan), sest suitsetajal* on nii tore oma konid lihtsalt suvalise ilmakaare suunas lennutada. Miks sa, suitsetaja, ei pane seda koni omale jopetaskusse või autosse tuhatoosi või maeitea, mul on autos nt juhipoolne uksesahtel ettenähtud tekkiva prügi jaoks, et siis seda regulaarselt mõne prügikasti juures puhastada/tühjendada. Miks suitsetaja ei korista enda järelt? Mina ei viska oma kommipaberit/banaanikoort/pähklikoori/midaiganes kellegi hoovile või maja ette maha. Mis inimene see on, kes arvab heaks niimoodi käituda? Jube lahe on küll teiste konisid nüüd korjata, sest esiteks, mulle ei meeldi, et minu maja ümbrust reostatakse (noh, lisaks konidele on ka suitsupakid maha visatud jm kile-plastik-prügi), teiseks ei meeldi see kindlasti ka meie tare klientidele. Mina ise küll hindan kriitiliselt kohti, kus ma käin, puhtust sees ja väljas jne. Ma arvan, et teised inimesed ka ja head muljet selline plats ei jäta kellelegi.

Mis ma pean nüüd lasteaia kombel hakkama "konide maha viskamine rangelt keelatud" stiilis silte üles panema või?

Ma olen lihtsalt niiiiiii tige praegu, et ma ei leia sõnugi selle jaoks.

*pahandan muidugi nende suitsetajatega, kes meie juures või kellegi teise juures nii käitunud on. Ma ei arva, et kõik suitsetajad nii käituvad.

neljapäev, 16. veebruar 2017

16.02.2017

Härra on mul Peipsi ja meie külaga olnud tihedalt seotud üle 16 aasta juba. Üleeile õhtul, kui väljas pimedaks oli läinud, saabus ta tuppa nii suurt õhinat ja elevust täis ning teatas, et esimest korda selle aja jooksul nägi ta vaadet, mida pole varem kunagi näinud. Venemaad!

Meie juurest on Peipsi järv kõige laiem, vastaskaldani on 30 km. Kui Narva-Jõesuus oleks sensatsioon, et Venemaad näha EI OLE (sest Venemaa on reaalselt kiviviske kaugusel, sadakond meetrit üle Narva jõe eksole), siis meil on vastupidi. Vesi lainetab, peegeldab jne jne. See kõik pärsib nähtavust. Aga mõnikord on tähistaevas, tuulevaikne öö, sile ja veidi lumega kaetud järvejää ja muud sobivad loodus- ja ilmaolud, ning avanes tõesti uskumatu vaatepilt. Üle Peipsi paistis tuledemeri - vastaskalda külade tuled kobarates. Ja esimest korda tundsin, et Venemaa on lähedal. Aga ilus oli ka!

Kahjuks mul polnud kaamerat kaasas ja ma poleks viitsinud jännata pildi tegemisega ka, sest ma arvan, et mu oskused ja tehnika on puudulikud niiehknii. Seega jääb lihtsalt mälupilt ja fakti ülestäheldamine. See oli äge vaade!

---

Iga päev keegi uurib, et kas veel ühes tükis. Ma olen nii palju edev küll, et sõpradele ja noh, blogis ka, anda välja pressiteade, kui pisike uhiuus beebi mul kõhust kaissu jõuab. Niiet oodake-oodake :) Ma ise ka ikka iga päev mõtlen, et kas täna? 14.02 kuupäeva preili endale igatahes ei valinud. Õige kah, on palju toredamaid kuupäevi veel. Nt 20.02 (kuuled Mutukas jah!)

Ma ise arvan, et mul on tegemata asju veel, mille pärast Mutukas on otsustanud saabumist viivitada. Haiglakott on poolik veel. Vanker ja turvahäll on siiamaani ostmata, kuigi oleme juba natuke ringi vaadanud küll. Mina olen see, kes on ostaks esimese ettejuhtuva ära, sest ma ei viiiiiiitsi lihtsalt 101 vaatlust teha, aga härra on pirtsakas :) Lisaks on mul kõhupiltide seeria jaoks veebruarikuu pilt tegemata ja ega Mutukas ei saa leppida pooliku lahendusega. Ta vist on minusse.

---

(kuna ma asusin postitust eile kirjutama, siis tänaseks on seis veidi muutunud)

Okei, Mutukas, ma tegin selle pildiseeria ära ja vaatasin haiglakoti üle ja su raamatugi seadsin valmis (liimisin pilte sisse ja kirjutasin ühtteist valmis), et sa saaksid tulla. Okei, see vankriasi...

---

Ma viimased paar nädalat olen reaalselt igal hommikul mõelnud, et oh, kuidas ma tahaks teha "people of Walmarti". Et härra tegeleb hommikuti kalameestega, siis minu rõõm on Mesilane lasteaeda viia ja no absoluutselt ei tahaks pidzaamast välja ronida. Et sellesamase pidzaamaga käiks ära eksole. Aga noh, kogukond on liiiiiiiiiiiiiiiiga väike, et selliseid nalju omale lubada. Antagu mulle seegi andeks, et ma käin kalossidega eksole. Ma lihtsalt ei jaksa saapaid koguaeg jalga tirida üle selle mäesuuruse kõhu.

kolmapäev, 15. veebruar 2017

äkki sul on tõukekelku, mida sa ei kasuta enam?

Ma olen siin bloginurgas kirjutades teilt varem nii palju abi ja soovitusi saanud, seega julgen küsida ka sel korral. 

Ehk on kellelgi Tartumaal või lähistel seisma jäänud vana vene tõukekelku? Ma ülihea meelega sooviksin osta. Meil paar kelku on, aga viimasel ajal meie külalised tahaksid väga sõpruskonnaga tõukekelgutada ja siis jääb ikka mõni puudu.

Soovi ja Kuldset börsi olen ka uurinud, seal väga pakkumisi ei ole või siis on Pärnumaal/Läänemaal/ jne, kuhu ei ole mõtet sõita neid ostma :(

Igatahes, küsija suu pihta ei lööda, eksju?

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Kinoneedus

Ma, vana kinohunt, kes oli CCPlaza kinoguru staatuses alati suure varuga ja harv polnud juhus, et kõik kinos jooksvad filmid nähtud, ei ole viimase kahe aasta jooksul just liiga tihti kinno saanud. Kui Peipsist Tartusse asju ajama sõidan/sõidame, siis päev läheb niigi kiiresti ja kinoskäik tuleks kuidagi ette planeerida, mitte uitmõttena teostada. Mesilasega beebikinno ma ei jõudnudki, sest ajaline logistika tundus liiga nõme. Kunagi ei tea ette, mis tujus mõngel on jne. Meil ei ole just 2 minutit ka kinno sõita.

Kohe-kohe on Mutukas saabumas ja seega mõtlesime härraga, et teeksime homme kahekesi olemise päeva. Hommikul Mesilane lasteaeda, meie Tartusse kurameerima. Et spa ja kino ja mõnus kohvik või restoran. Härra alternatiiv oli (meie traditsioon väikest viisi) minna spaasse Saaremaale. Kuna ma ei jaksa nii pikalt autos istuda ja tõenäosus autos sünnitada olnuks liiga maksimaalne, siis jätsime selle ära ja valisime lähemal oleva spa. Kolmas kord pooleteise kuu jooksul V spaase :) Sest noh, Kubijas oleme ka liiga palju käinud juba.

Hakkasin siis kinoplaane vaatama ja nii mõnigi kord viimase aasta jooksul, mil on olnud aega ja võimalust kinno minna, tabab mind kinoneedus. Mitte ühtegi filmi, mis kõnetaks!!! No mitte ühtegi. See on praegu mingi neljas või viies kord, kus me saaksime kinno minna, aga vaadata pole midagi. 

Seega, mida siis teha selle asemel kurameerimise võtmes? Soovitusi?

pühapäev, 12. veebruar 2017

ühes tükis

Blogis on vaikus olnud - tähendab, et jubepalju on tegemisi olnud. Mitte siiski haiglaseinte vahel (kus oleks ju blogida aega maa ja ilm), vaid seoses tarega. Seda olen ma paaril korral blogisse maininud ka, et veebruar on meil tarega seoses tiheda graafikuga. Kohe näha, et on madalhooaeg, mis :)

Järjest on olnud erinevaid üritusi, kus osaleda, vaheldumisi klientidega tares. Olgem ausad, ma kasutan võimalust reguleerida oma panust järgmiste argumentidega: "Ma olen väga rase!"; "Mul on raske kummardada"; "Natuke halb on olla"; jms. Seega on härra olnud tohutu töökoorma all ja saanud väheseid unetunde. Väikeettevõtja rõõmud. Kõik tuleb ise teha ja päevas on tunde mõnikord vähem, kui asju mida teha (...oleme lubanud).

Samas on mul tohutult heameel, et meie mõlema töö (sest kuigi ma füüsiliselt teen vähem, aga minu praegune panus on arvutis ehk siis nn kontoripool ja turundamine) on kandnud vilja ka. Kui eelmine aasta sai karakat äärmiselt vähe tööd (ka talveilma oli ainult kahe nädala jagu...), siis tänavu on alates 11.jaanuarist iga päev olnud karakatiga sõidud. Nii kalameeste transportimine kui ka järvesafarid, mille kohta nt ainuüksi reedel tuli NELI broneeringut.

Seega, kui paljud ootavad kevadet, siis mina soovin küll, et talv veel kestaks. Märts-aprill ilmselt tulevad vaiksed kuud, et siis maikuus taas uut hooaega alustada. 

Praegu meenus, et meil on ju aprillis Kalalaat, ei ole need märts-aprill vaiksed kuud midagi...

teisipäev, 7. veebruar 2017

kodude sisustustrendid

Paar aastat olen ma olnud Kodu ja Aed ajakirja lugeja-tellija ja vist veidikene rohkemgi jälginud mõningaid tuntumaid kodumaiseid remondiblogisid ja sisustusblogisid ka (nimesid nimetamata). Ma olen nii ajakirjas kui blogides täheldanud üht (tohutusuure üldistusena, sest lihtsalt need on juhtunud minu valimisse, ilmselgelt on ka teistsuguseid olemas):

Kodu, mida rajatakse on:

1. maa(lähedane)kodu - naturaalsus, öko, vana maja taastamine/ümberehitamine, palkseinte puhastamine kõrvuti valgete krohvitud pindadega. Siia kategooriasse kuulun ma ise ka.

2. linnakorter - valge-hall-must-pruun, skandinaavia, ultramodernsed tilulilud a la valgustid, aksessuaarid kaunistusteks vmt, redel vannitoas käterätihoidikuna/valguspallidega, veidi industriaalne jne jne.

Ajakirja tellimust ma päris kindlasti ei pikenda praeguse lõppemisel. Ühest ajakirjast teise täpselt ühesugused kodud. Eriti nendes numbrites, kus tutvustatakse KaunisKodu finaliste. Mulle väga meeldib lugeda ja vaadate pilte teiste kodudest, et saada inspiratsiooni ja leida geniaalseid lahendusi. Kui aga piltidelt vaatab vastu standartne 40m2-ne korter Tallinnas valgete ja üksiku helehalli seinaga, mis on saanud parima värvilahenduse eripreemia, siis... võtab kukalt kratsima.

Teine minu imestuskoht (nii ajakirjas kui nii mõneski blogis) on IKEA lembus. Ja see kestab juba aastaid, kuidas ajakirjades on välja toodud, et see või too mööbliese on IKEAst toodud. Ma jah, olen 1-2 korda ka selles labürindis käinud, aga minu koju on jõudnud üksnes üks voodipesukomplekt (sest punase-valge mummuline) ja sellegi toimetas minuni sõbranna. Inimesed massiliselt veavad endale sealt mööblit ja värki koju. Tahes-tahtmata tekitab see minus võrdluse vana hea nõukaaja sektsioonkappidega. Kõik kodud olid ühte nägu (kusjuures üks müstika on minu jaoks veel - alati oli see sektsioonkapp täpselt seinast seina... kuidas? kodud ju on ka erinevate suurustega :D). Mu üks armas Soomes resideeruv sõbranna, kes jõulude ajal mulle lõpuks külla jõudis, arutles ka IKEA-maania üle. Et soomlased ise väldivad, aga eestlased jooksevad tormi. Nüüd, mil IKEA plaanib Eestis ka poe avada, kaob viimanegi põhjus Soomes shoppamas käia? H&M oli peamine põhjus ju varasemalt.
Seda postitust ajendas kirjutama ka üks remondiblogi, mida hiljuti lugema hakkasin ja kus mõnusas maakodus (ikka see palkseinaga ja nii) kodusüdameks olevas köögis vana ja väärika ümmarguse laua tahab blogija asendada IKEA lauaga. Hea, et ma sünnitama ei hakanud seda lugedes :)

Sisustusblogijate lemmikud on veel muidugi H&M home, Zara Home, Hemtex jne. Nii saavad kõik fännid-lugejad kohe endale ka samasuguse julla osta ja kõigil on kodud sünkroniseeritud.

Ma tean, et see on praegu suht silmakirjalik postitus eksole, sest ma olen ju see teine äärmus. "Leidsin vana pehkinud lauajupi kuuri alt ja vaat mis me härraga sellest tegime"-äärmus. Minu jaoks on isetehtud või viskamiselt päästetud vanale esemele uue võimaluse andmine palju soojema ja hubasema kodu loomine. Klišee muidugi, sest paljud on läinud taaskasutuse ja vanavara usku ning saapasse lillepoti tegemine on uus must. Ma tunnen, et asjal on väärtus siis, kui kellelgi teisel täpselt samasugust ei ole ja ta ei saa seda ka kuskilt poest osta omale. Et kodus on värvi ja kodutunnet, mitte kõledalt industriaalne look. Et kodu luuakse, mitte ei osteta (IKEAst, H&M Homest või mujalt).

Vabalt võib kommenteerida, milliseid kodutrende täheldanud olete ja oma mõtteid nendega seoses.

esmaspäev, 6. veebruar 2017

mälupildid internetist

Sain jälle mahti natuke arvutis aega veeta (loe: Mesilane läks peale kahenädalast nohu taas lasteaeda). Nii kui arvuti taha istusin, oli peast pühitud kõik need kolm kuni mitu postitust, mis ma olin mõtetes valmis kirjutanud.

Ahjaa. Tahtsin kirjutada üles mõned mälupildid. Naljakas, kuidas on asju, mida ammuilma enam ei mäleta ega millele mõtle ja siis täiesti ette hoiatamata öösel poolunes küljelt küljele väherdes nad sisse astuvad ja end meelde tuletavad.

Kunagi aastal 2002 (VIISTEIST??? aastat tagasi...), kui ma ülikooli esimesel kursusel juba vaikselt kevadet tervitasin ja ühikas elades vaikselt nohikurüüst (kuldmedalist eksole) välja koorusin selleks ägedaks inimeseks (khm), kes ma täna olen, sai ühikakoridorides ja kaastudengite ruumides tutvutud ja seltsitud muudkui uute inimestega ja nii. Ja vot siis oli üks selline moosinäoga ja libeda jutuga noormees, kes muidugi ju meeldima hakkas, aga nagu noore neiu mõtetes kurameerimine ikka käib, otse ei saanud ju huvi üles näidata. Kuidagi juhtus nii, et ühel kevadõhtul ühika ees murul väikest karastusjooki manustades tema ja ta naabertoas elava sõbraga läks jutt sellele, et võiks nädalavahetusel väikse olemise teha. Päevad läksid, nädalavahetus lähenes ja no vaja teada ju plaane - kas sõita nagu igal reedel lonta-lonta koju vanemate juurde või on äkki põhjust pealinna jääda. 

Mälupilt nr 1. Koolis arvutiklassis sai saadetud sms sellele sõbrale, sest jumala eest ei saa ju otse saata lemmikule, et kas reedel olengut teeme? Smsi saatmiseks kasutasid ju kõik teadlikud inimesed seda veebilehte, mille nimi enam meelde ei tule (everyday.com äkki???). Interneti olemasolu polnud üldse elementaarne ja netis sai käidud vaid koolis arvutiklassis või raamatukogudes. Kooli ühikasse tekkis ka arvutiruum koos netiga mu teise kursuse alguses, aga sinna ei saanud mitte kunagi löögile, sest kõik it-vennad (lemmik ja ta see sõber ja muud kursakaaslased, kes it-d õppisid) istusid alati seal ees oma suurte kastidega (arvuti kõvakettad), netijuhe enda arvutisse ühendatud ja tõmbasid mingeid mänge alla. Ja selline veebileht, kust sai tasuta smsi saata, oli puhta kulla hinnaga üldse.

(Selle loo lõpetuseks, et lemmik ja ta sõber - nad olid istunud ka sel hetkel arvutitunnis ja kõrvuti ning üks näitas siis teisele mu smsi ja mu lemmik imestanud, et miks ma sõbrale saatsin ja mitte talle??? Poiste maailm on ilmselt lihtsam kui tüdrukute maailm - selge, tšikile meeldib sõber, naised jagatud. Ja sellest sõbrast sai mu esimene peika. Hilisemaid vaatlusi oma lemmiku suunal tehes - jumal tänatud, et nii läks.)

Mälupilt nr 2. Sellest kevadest sai meie suvi. Saaremaal, sest noh, esimene peika oli saarlane. Praegu ma mõtlen, et oli ikka armumise vägi, sest põhimõtteliselt ma mäletan sellest ajast vaid seda, kuidas me tema vanematekodus Kuressaares tema toas ta saarlastest sõpradega istusime - mina vaatasin pealt, kuidas poisid mingeid napakaid arvutimänge mängisid. Aegajalt oli ilusamaid päevi ka. Siis, kui me käisime linnas raamatukogus või kuskil mõnes teises kohas internetis e-kirju lugemas. Sest noh, internetti ju kõigil kodus ei olnud ja e-kirju ka just massiliselt ei tulnud. Siis polnud mul veel Orkutitki, et oleks põhjust pidevalt ninapidi netis olla- muidu maailm veereb must mööda. Filme laenutasime VHS kassettidel :)
Fun fact - sellel suvel ma olin lausa ametlik saarlane, sest kirjutasin end peika vanematekoju sisse, et Saaremaal oma autojuhiload ära teha. Peika ise oli Tallinnasse ühikasse sissekirjutatud (nagu me kõik, et siis mingit toetust saada linnaosast). Autokool oli mul läbitud, ainult et eksamilt ei olnud Tallinnas õnnestunud läbi saada. Saaremaal sain kõik tehtud ja 30.augustil oli hurraaa.

Mälupilt nr 3. Paar aastat oli edasi läinud (2006 umbes), esimesest peikast oli saanud ekspeika ja ma jagasin kunagise sõbrannaga üürikorterit. Ekspeika kõrvalt olin õppinud ikka arvutiasju ka, sest noh, miks mitte lihtsalt oma arvutile formatC teha ja installida kõik vajalikud programmid ja op.süsteemid uuesti peale? (ekspeika siis, mitte mina) Ainult päevatöö. Seega ma teadsin ühtteist arvutitest ja ma arvan, et ma olin tšikina teistest pea jagu üle, sest mul oli terve kastitäis juhtmeid, et oma arvuti (ikka see suur kast ja suur monitor) ühendada telekaga ja hääl juhtida kõlaritesse (mul olid suured teha lastud käsitöö-kõlarid) jne. Internet oli ka levima hakanud ja meil oli üürikas nett. Nii me istusime korterinaabriga teine teisel pool seina kumbki oma toas ja lobisesime omavahel MSNis. Sest miks mitte eksole. Mina tõmbasin netist filme alla ja elu oli pidu. Uus peika käis külas netti kasutamas ja filme vaatamas.

Mälupilt nr 4. Internet oli saanud inimeste põhiõiguseks. 2008, kui ma teisest peikast lahku läksin ja oma pesa ostsin, oli ühena esimestest asjadest korteris sees internet. Isegi poolnuti telefon tuli paari aasta jooksul minu ellu ja nii ta läks. Täna on internet taskus koguaeg igal pool kaasas. Voodis viimase asjana ja hommikul esimese asjana kontroll, mis Facebookis uut, kes kirju kirjutanud vahepeal jne. Igapäevaselt sellele üldse ei mõtle, aga elu on nii muutunud sellest. Tasuta smsi saatmine pole enam üldse mingi küsimus - lisaks erinevatele teleoperaatorite pakettidele on ju FB chat, skype ja mitmed muud lahendused. Sõltuvus ja vajadus olla koguaeg kättesaadav. Midagi ei tea-ei mäleta -> sõber google.

Umbes samasuguse postituse saaks teha, et meenutada piltide tegemist. Kuidas olid need keeratava nupuga fotokad, kuhu film sisse panna, et peale piltide ilmutamist saada kätte ülitumedad või ülevalgustatud pildid, ja alati esimene ja viimane pilt selle leekiva jutiga keset pilti, sest film hakkas või lõppes nii. Ja noh häda siis, kui olid unustanud pilti edasi kerida:) Pildid saadeti ikka Soome ilmutamisele, sest odavam ja vähemalt kaks nädalat ootasid, et mis pildid tulid. Täna? Täna teed klõpsu ja see on sekund hiljem juba netis üleval, ära filterdatud instagramis, Facebookis täägitud jne jne. Oo, ja see eraldi ajastu - rate pildid... 

Vahel on mõnus meenutada selliseid aegu. Eks kunagi ma saan neid oma lastele rääkida, kes ei oska selliste võimalustega üldse suhestudagi. Tõenäolisem on muidugi, et ma annan neile hoopis blogilingi ja "loe mu mälestustest siit, poeg..." :))

laupäev, 4. veebruar 2017

2

Nii see 2 ligi hiilis...


kolmapäev, 1. veebruar 2017

Tere, veebruar!

Täna aasta tagasi kirjutasin ma kallile ->e-le, kelle beebi tähtaeg ka veebruaris oli, et algas SEE kuu. Nüüd ma kirjutan seda iseendale! Sellel kuul uhiuus beebi-Mutukas meiega liitub. Natuke tahaks ju teada, et mis kuupäeval, aga tegelikult on tore ka, kui ta saab ise valida (ja mitte arstid ei määra).

Minu kui süsteemihullu jaoks tekkis muidugi mõte, et see kuupäev võiks 7 olla. Minul ja härral on aprillis sünnipäevad - 5 ja 9. Mesilasel ja Mutukal koos veebruaris, Mesilasel 3ndal, seega Mutukas võiks 7ndal sündida.  Palju enam oodata ei ole, et näha Mutuka valikut.

Enne aga on nii mõnigi tähtis üritus vaja ära teha. Alustades sünnipäevadest, lõpetades piirkonna turundamisega.