teisipäev, 21. veebruar 2023

Ma enam ei oota kutset presidendi vastuvõtule! Nüüdsest käib president MEIE vastuvõtul ;)

Ma olen ühe postituse veel võlgu! Juba kohe veebruari alguses tahtsin kirjutada, aga siis oli nii palju erinevaid asju korraga õlul, on siiamaani, ja kuidagi läks eufooria üle ja tulid muud argipäeva asjad peale!

Aga!

Meil oli ju Pöörane täiskuuÖÖsööming Peipsi Toidu tänaval! See toimus tänavu teist korda ja oli jätkuvalt tõega pöörane ettevõtmine!

Eveliis muide kirjutas ka sellest kõigest. Ja tal oli mahti imelisi hetki fotodena tabada ning talletada! Lõppematu tänu talle selle eest!

Aga kuidas see kõik siis tegelikult oli?

Kõigepealt algas lugu ikkagi aasta ja paar kuud tagasi, kui ühel detsembri päeval Peipsimaa ägedate toiduasjatatajatega ühise (toidu)-laua ääres istusime. Sirje Setomaa nurgast tõstis päevateemaks mõtte, et suvel muudkui rapsime kõik, aga elu on vaja turgutada talvel ka. Et mis saab?

Ja siis hakkasid mõtted lendama! Kes enam sabast kinni saab, kes mida välja käis, aga ühel hetkel tuli lauda, et kui talvel, siis teeme pimedas. Elava tulega. ÕUES, mitte toas! Nii, plaan paigas. Mis me sellele asjale nimeks paneme? Kas ma ise või kellegagi üheaegselt hakkas juht pihta täiskuust. Ja mida rohkem täpitähti saame nimesse panna, seda pöörasem. Pöörane täiskuuÖÖsööming oligi sündinud ja esimene üritus oli kohe jaanuaris, aasta esimese täiskuuaegu!

Ja üritus oli üle ootuste megaäge, õppetunnid said kõik exceli faili kirja pandud ja nüüd enne üritust lahti löödud. Et teha paremini. Maa sai elektrifitseeritud ja valgusteekond järvele loodud. Siis hakkasin taga otsima laternaid, kuhu küünlaid panna, sest muud variandid ei pädenud. Netist juba suvel ja sügisel tellisin valguskette, led-lampe ning neid tulukesi, mida pudeli sisse panna. Kõige raskem osa oli tühjade pudelite kogumine :) Selleks tuli kõvasti trenni teha!


Ühel hetkel hakkasid nimekirjad tekkima - 

- nimekiri toitudest

- nimekiri kaunistustest

- nimekiri muudest asjadest, mis järvel vaja läheb ja maha ei tohi unustada

- poenimekiri, et toitusid tegema hakkata


Siis üks nimekiri oli abikätest. Viskasin FBsse postituse üles, et kes tahab tulla meiega ööd veetma lõbusas tujus! Koheselt tulid kaks kätt püsti - Eveliis ja Marek! Nii äge, sest nendega küll igav ei hakka! Ja meeleolu staabis on selliste ettevõtmiste puhul äärmiselt oluline.

Päevad muudkui libisesid käest ja alla kahe nädala oli ürituseni veel jäänud. Ühel õhtul plinkis messengeri vestlusaken, kus tuli pakkumine operaatorilt Laurilt - kle me teeme Erkki Sarapuuga uut toidusaadet TV3s ja sina oled meie järgmises plaanis. Me tuleks Peipsi äärde 3-4.veebruaril. 

Mul juba jalad värisesid all, sest see on täpselt üritusele eelnev aeg ja megakiire, kus tunde jääb alati puudu. Ükskõik, kui hästi kõik planeeritu don ja kui palju abikäsi on. Alati jääb aega puudu. Nii vastasingi Laurile, et üks üritus on siis ja noh, kiire. Lauri rõõmsalt vastamas: Erkki tuleb sulle appi ja me seda tahakski filmida.

Viskasin trummi põõsasse ja vastasin, et olgu. Teeme siis ära!

Hea, et ma "abikätele" lootma ei jäänud :) alustasin ise nii varakult kui sain ehk siis reede hommikul sibulatee koorimiste, hakkimiste, praadimistega, sibulapirukate põhjade tegemisega, supi jaoks kartulite - porgandite koorimisega, suitsuliha läks suurde potti haudumisele terveks päevaks ja kõiksugu muud ettevalmsitused ka. Härra asus naabritega telke üles panema ja varustust vedama. Seda tööd jagus kaheks päevaks (etteruttavalt, nädal aega pärast koristasime järvelt asju maha).

Täpselt kell 12 saabusid Erkki ja Lauri! Erkki pätsas mult kodunt är aminu vildid ja härra kampsuni ning asusid muid klippe filmima (nt härraga kalapüük karakatitsaga jne). Õhtul pimedas saabus tiim tagasi mulle koju supitöökotta. Kohale olid jõudnud ka Eveliis ning Marek ning kui nii palju kihvte inimesi on ühes ruumis, siis naer ja naerupisarad ei lõppenudki. Ma ei tea, kuidas teistele vaatajatele saade tundus, aga me Markoga lihtsalt naersime terve saate, sest kõik need naljad, mis kaadri taga olid, saatesse ei jõudnud ega saanudki jõuda, aga igataes oli eriti lõbus nädalavahetus. 

Hommikul läks kiire päev lahti. Mehed muudkui tassisid ATVga veel kraami, sööke, vett, samovare jm masinaid muudkui meie jääpuhvetisse, samal ajal püüdsin mingeid kooke veel kodus küpsetada (delegeerisin Eveliisile üle) ja ruttasin jääle asju korraldama. Siis oli vaja saada Sandra Samovarimajja tööle ja talle järgi sõita. Juba oli võttetiim Samovarimaja üle võtmas, ma ei jäänud neid juhendama vaid lasin neil ise hakkama saada. Tulemused on saates näha :)

Kahjuks seda vist järelvaadata enam ei anna Go3-s. aga kes nägi? Kuidas saade meeldis?


Öösöömingule appi tulid mulle veel ka Alatskivi tublid noored, kes ka suvel üritusel kohal olid. Kambavaimus oli tore teha, noored juba teadsid oma ülesandeid ning ilusti sujus. Jää peal panime üles ka elektriahju ning kuumad sibulapirukad hakkasid tulema. See oli hitt! Osa külalisi ei jõudnud ära imestada, et esiteks jää peal üldse selline puhvet toimuda saab ja mõelge - elektriahi! See on ime!

Kuna me olime ürituse ainus osaleja, kes kolis jää peale, siis huvilisi jagus massidena. Vahepeal polnud autosid kuskile parkida ja vahva noormees Uku oli püstihädas - kuhu ma need autod panen! Ta oli isegi osavat tetrist teinud ja parkinud autosid tihedamini, kui suvisel ajal! Lohutasin ja ütlesin, et pole midagi, sellisel hetkel tuleb suunata tänavale edasi parkima. Küllap külalised on mõistavad.

Meie "mõisameeste laager" jää peal sai tegelt väga kihvt. 3 lõket, lounge-telk pursuikaga, mis päästis külalisi marutuule käest, mis välja möllas. Ilm oli korralik purgaa, aga just seetõttu tegi külastuse veelgi sürreaalsemaks. Kõik kokku oli väga äge ja ma kaunistustega olin eriti palju vaeva näinud. Koduhoovides on tulukesi ja kaunistusi lihtne välja panna. Aega selleks on palju ning tuul neid ei lõhu. Lagedal jääväljal oli see korralik väljakutse ja ma loodan, et külalised hindasid seda vastavalt!



Siis saabus telefonikõne! Helistas korraldaja ja hea sõber naaberkülast, kus ta oma koduhoovis samuti pani öörestorani üles ja uuris, et kuidas jääl tuul on ja kuidas rahvast ning melu on ja üldse, kuidas üritus lahti läinud on. Seejärel:

"A sa presidendiks oled valmis?"

"Vabalt," vastasin, lootes, et sõnades olnud enesekindlus lihtsalt praalimine ei olnud.

"Kell 18 kogunevad, siis tulevad!"


Tulidki! Härra sõitis parkla-alale karakatiga vastu ja võttis presidendi koos kaaskonnaga peale ning tõi nad jääpuhvetisse. Kuna me olime ainus jää peal toimetaja, siis olid just sellel ajal meie juures nii TV3 Seitsmesed, ERR, Õhtuleht kui ka "Maitseelamused Eestis" saade Erkki Sarapuuga. Meeletu välkude sähvimine läks lahti. 

Foto: Alar Karise FB

Kui melu vaibus, pakkusime süüa-juua ning ajasime presidendiga paar sõna juttu. Ühtäkki puges Mesilane mulle külje alla ja küsis mu käest, et kus see president on. Võtsin talt ümber kinni ja kaasasin vestlusringi. Poja, kes olid just päev varem saanud mul juba 8-aastaseks, sõnas siis: "Ma tahan ka presidendiga rääkida!"

Selles suhtes ma olen nii uhke oma Mesilase üle. Ta on rõõmsameelne, tragi, julge ja hakkaja. Kui me esimesel koolipäeval käisime büroomaailmas kõiki koolitarvikuid nimekirja järgi soetamas, siis Mesilane ei kohkunud ära teenindajalt ise küsida, kus need akvarellid asuvad, kui me iseseisvalt ei leidnud. Ta on mõnus suhtleja, kes Mesi tareski suve külalisi lahkelt juhendab ja juttu nendega ajab. 

Niisiis, juhatasin ta vestlusringi sisse ja tutvustasin härra Eesti Vabariigi presidendile noorperemeest, kel juhtumisi oli sünnipäev! President ja kaaskond soovisid nagu üks mees kõik palju õnne!

Miks mina ei ole saanud õnnesoove sünnipäevaks? Täitsa kade kohe :)

Mõnusasti vastas ta küsimustele, mid aküsiti ja oli asjalik kutt! Kellele veel tuleb president sünnipäevale? See sünna jääb kutile küll meelde :)


Foto: Eveliis

Melu, toredaid külalisi, nalja ja naeru ning muidugi meeletut tuult ja tormi jagus järvel öösse välja. Kell 1, kui ametlikult ürituse lõpp kätte jõudis, vaibus tuul maha! Nagu päriselt?

Meie mega-tiim!
Aitäh abi ja naeru eest! 
BeReal, rahvas!

BeReal naljast kirjutas Eveliis oma postitses ka. Tüdrukud küsisid mult, et ei tea, kas president piiril pilti tahaks teha? Et kas tohib küsida? Mõtlesin omaette, et päris piiril me ju pole, suht kalda ääres ikkagi, aga no kutsun presidendi sibulapirukale ja küll saab selle pildi siis ka...

Pärast, kui ma sain aru, et on mingi BeReal äpp, oli päris naljakas tunne. Et nüüd olengi mina see vanur, kes noorte keelest aru enam ei saa. Dziisas! Sama tunne nagu selles Elioni Sheeri kama reklaamis, ausõna!




kolmapäev, 15. veebruar 2023

Seitse kuud hiljem

Ma olen olnud natuke vati sees (nohune ja pea paks), natuke udu sees (šokis) ja natuke tööga hõivatud (terve veebruarikuu broneeritud majutuste JA lisateenustega, ulme!). Seda kõike üheaegselt, seega jõudsin blogisse kirjutama alles siis, kui mõned tundmused juba veidi settinud on.

Mäletate seda postitust - 15.juulil põles meie naabermaja, mis ka meie maja kahjustas. ÕNNEKS sain õigel ajal veel jaole, et usurem häving ära hoida,

Seitse kuud hiljem. 15.veebruari õhtul olid lapsed ülemeelikumad ja nende magama saamine väsitav ülesanne. aga lõpuks nad kustusid ja mina ühes nendega. Kell oli juba 23 peal, kui üks hetk härra köögist karjatas midagi, mis kõlas nagu "Maja põleb!"

Hüppega voodist väljas, ruttasin kööki, et üle küsida, mida ta täpselt ütles. Samal ajal endale palja ihu peale jopet selga ajades ja toast välja kiirustades, kordas härra sõnu: "Maja põleb!"

Tagasi magamistuppa kiirustades kerisin üles akna ees oleva ruloo ja vaatepilt oli selline:


Aknast paistis meeletu tulemöll. Aga mis maja põleb? Tead vaid, et seal pool mõne maja kaugusel on Mesi tare ja muud meie väljaehitused. Kas meie põleme? Mis toimub? 

112 helistades veetsin meeletuid minuteid arutledes, mis maja number on. Nagu see hetkel täpselt oluline oleks. Külla sisse sõites ei jää ju põleng märkamata päästjatel. Minu kõnest auto saabumiseni kulus 12 minutit.


Põles tühjana seisnud maja. 

Külarahval, sh meil on omad kahtlused. Tühjad majad ei lähe ise põlema. Aga valda, politseid, päästet ei huvita, uurimist ei algatata, kui omanik ise avaldust ei tee. Ja avaldust saab vaid omanik teha, mitte keegi teine.