3/3

Kolmas suvekuu on l6pusirgel. Turismi seisukohalt oli lahja kuu, oluliselt vähem ööbijaid, kui augustis tavapäraselt. Toimetamisi aga jagus nagu ikka. Maal see ei l6ppegi.

Vahepeal oli meil lisapereliige Eveliis, kes oli abis nii Samovarimajas kui Lendavas Laevas ja no täitsa äge oli 6htuti muljetada ja jutustada. Nüüd kus ta jälle oma tegemiste juures, tahaks teda tagasi meie juurde.

Mis on aga uudis, on see, et leidkass on siiski meie perre jäänud. Ei soovinud keegi teda endale ja uuesti välja teda ka ei viska. 

Tutvustan Kustit!!!

Röövel, marakratt, tont, pätu - k6ik kiirelt teenitud hüüdnimed. Lisaks on ta hurmur ja nunnupall, bagu need kassid kipuvad olema. Uudishimulik, alati kohal, kus miskit toimetatakse.

Nüüd, kus meil must kass majas, vaatlen, et kas märgid on olnud juba pikalt ees, et üks just selline tegelinski meie majja tuleb. Mul on ligi 5 paari k6rvar6ngaid, kus kujutatud musta kassi. Mutukal on kleite, pluuse jm samuti musta kassi pildiga.

Aeg on suvi sügise vastu vahetada, otsida välja soojemad riided ja mina plaanin reisimisi. Kolm reisi on lähikuudel tulekul ja lisaks jätkuvalt ootan üht ametlikku kinnituskirja, mis paneks töösse kauaplaneeritud ja -oodatud plaani. Sellest siis, kui aeg on käes.

Tänasega l6ppeb Samovarimajas suvehooaeg ning meie esimene näitus. Oli p6nev nii meil kui meie külalistel. Päris palju kuulsin imestust, et oo, seda teil eelmine aasta ei olnud. Seega just nii ongi 6ige tee edasi - et pakkuda uusi elamusi meie korduvkülalistele.

kiire jagatud amps

Meil on nii mõnus kogukond (sõpruskond) siin Varnjas, et ma ikka ja jälle kiidan. Kuna kõik ei ole püsielanikud, vaid käivad oma maakodudes, siis nendega kokkusaamine on alati suur rõõm. Nii on meil naabrid, sest ma ikka nimetan naabreiks oma inimesi, kes nii 3 km raadiuses elavad, missest et meie majade vahele võib jääda kümmekond või rohkemgi maju. 

Nii ka Kadri ja Sven on ägedad inimesed ja iga kord kui nad siin on, toimub meil ühissööming. Ma olen juba neid kalapilte varemgi näidanud, aga menüüs on muudki!

Ja teate, see on puhas rõõm. Sest kas teha neljale või seitsmele inimesele õhtusöök, see on sama. Aga kas teha iga päev või ülepäeviti, see on jub ahoopis teine tera. Nii me oleme söögitegemisi jaganud. Üks päev lähme meie nende juurde, teine õhtu nemad meile.

Seeon toidukordade menüüde ja toidu vahelduslikkusele mõeldes ka nii inspireeriv. Sest näiteks sain ma Kadrilt nipi, et mida nende meeletus kogustes suvikõrvitsatega muudkui teha. Ise oleme neid grillinud ja praadinud. Aga nüüd saabus Kadri meie juurde, supipott kaenlas. Suvikõrvitsa-püreesupp on meeletult hea! Miks ma selle peale varem polnud tulnud? Suvikõrvits, kartulid, porgandit, et tummisems ja maitse täidlasem oleks, vahukoor ja kreemjuust. Imeline!

Ja ühel teisel õhtul kostitasin ma kana-veini-risotto ja potitäie keedetud põldubadega! Need põldoad! Saate aru, 9-liitrine pott oli hetkega tühi! Sest nad on nii head, muudkui nokitsed ja jutustad ja kerge suvine amps!

Eriliselt lemmik on viimastel nädalatel traditsiooniks saanud pühapäeva-salat Lendavas Laevas. Seda te nende menüüst ei leia, see on meile endile pühapäeva õhtul, peal kolmepäevast nädalavahetuse töö rassimist jääkidest kokku tehtud salat. Juba ootame, et saaks pühapäeva õhtul minna muljeid jagama ja nende seikasid kuulama ning maitsta, mis salati seekord kokku sai keerata. Iga kord on natuke erinev ja iga kord on ülimaitsev.

Jaga sina ka mulle mõnda lihtsat suvist retsepti. Hea oleks sõpradega jälle õhtust süüa :)

maasikaväljade unistused

Üks, mis juhtus juulis ja mida ma elu sees ei uskunud, et sel aastal aset leiab ,on maasikaväli! Mul endal ei ole maasikaid, aga naaberkülas tuttaval perel on vana põld, mid anad enam aastaid ei hari, aga kus niiduks muutunud põllult ikka saab suvel ämbritäite viisi maasikaid korjata. aga tänavu on olnud ainult vihm ja päikest ei midagi.

Seda suurem oligi üllatus, et ühel reede hilisõhtu tunnil sain sõnumi - maasikad on valmis, tule korjama! ja muidugi ma läksin. Pangede viisi korkasin maasikaid, võtsin isa ja venna ka kaasa. Isa on siiani imestunud, ütleb, et kui ise poleks seal heinamaal maasikaid korjanud, raiuks vastu, et sellist asja ei saa olla!

Sain oma selleaastase maasikaisu täis söödud. Mul on veres rauda vähe, mistõttu arst on öelnud mulle, etpeaksin võimalikul tpalju juba punaseid toite sööma, kus rauda rohkem- maasikad, peet,liha jmt. Ja reaalselt nii ongi - härra mul sööb peotäie maasikaid heal juhul, rohkem ei taha. Mina seevastu võin terve 10L ämbri tasapisi ära lõhverdada.

Toormoosiks läks viimase satsi pool pangetäit, sest hakkasid kiirelt käest minema, aga natuke ka ahju maasikakrõpsudeks. Muidu lihtsalt sõime.

See kõik ongi nii tore kogukonnaelu võlu - ümberringi on nii toredad inimesed, kes aiatavad üksteist, jagavad, nõustavad ja on olemas. Kutsuvad maasikale või annavad kala. Nii meiegi oleme oma inimestele alati olemas.

iga päev on kalapäev

Suvepuhkuste aeg on käes ja kohe on tunda - mul pole aega isegi broneeringute e-kirju vaadata ja vastata, blogimisi teen üksnes oma mõtetes, kui jälle midagi hakin, koristan või ette valmistan.

Vahepeal juhtus paar asja küll. 

Esiteks, ma käisin laulupeol!

Seda muidugi ainult unistustes, unenägudes ja Postimehe AI mängus. Tegelikkuses ei saa ma siit Varnjast väga välja, ainult kui ise olen selle vähemalt pool aastat ette planeerinud ja päevad enda jaoks broneerinud, et mitte ühtegi üllatust sisse ei sajaks. Ma saan aru küll, et aegade algusest on onud traditsioon juuli esimesel nädalal laulda ja tantsida. Aga ma mõtlen nende vanade eestlaste peale - keset KIIRET HEINAAEGA??? Kust see aeg võeti?

Heinaaeg on minul muidugi asendunud turismihooajaga, aga siiski. 

Ilmad on olnud ju kesised siiski. Juuli esimene pool jätkuvalt jahe ja vihmane, alles nädala jagu päevi on olnud päikselised ja hoobilt palavad.

Nende ilmade kiuste oleme oma külas oma inimestega mõnusalt aega veetnud. Kuidagi on saanud traditsiooniks, et helistame sõpradele -tulge meile, söök on valmis. Või vastupidi, saame ise neilt sama kõne. Ja nii on mõnusam. Mehed kooskokkavad, naised naudivad (ja peletavad sääski).

Oi, kuidas kõik asjatundjad seda haugi maha tegid.
Et suur ja vana, puine. 8+ kg ja 109 cm pikk
Aga härra abikaasa ei lasknud end heidutada, 
ja tegi neist maailmaparimad kotletid. Päriselt.
Mahlased, maitsvad, imelise tekstuuriga kotletid.
Millest ei saanudki aru (kui ei teadnud),
on see nüüd kala või liha või MIS KOTLETID NEED ON.

Naabriproua helistas õhtuligi oma esivanemale
ja nõudis välja lapsepõlve vees keedetud kala retsepti, 
vanausuliste kombe kohaselt tehtud.
Jällegi - IMELINE!
Rääbis vees keedetult.

Siis tuli järgmiste kalade kord. Naabrimees Sven on tohutu kalafänn.
Koguaeg suitsuahi, külmsuitsuahi või grill käib.
Siit tulid suitsust valerääbised!
Mis kala tegelikult on?
Maitsesid oivaliselt ja ainult need,
kes päris Peipsi suitsurääbist otse ahjust saanud, teevad vahet. Võibolla ;)

Jälle kokandusklubi meite terrassil.
Jälle kalapäev.
Lapsed juba ohivad et kas muud enam süüa ei saagi.

Kõigest saab tervik

Mäletate A-rühma sarja, kus Hannibali lemmikväljend oli "I love, when the plan comes together!"?

Mul on sama asi! See tunne, kui aastaid tehtud asjad hakkavad ühte tervikuks sulama, see on äge. Räägin ikka meie metsamajadest, aga ka Afanasjevist ja soost ja taliteedest*.

2024.aasta alguses, kui läks hooga käima Tartu Kultuuripealinna aasta, tuli meie õuele koostöömõtetega naabervalla inimene, et kolme vallaga kokku panna Taliteede matkade projekt. Meie vallast saadeti nad meie hoovile, ilma et vald ise oleks panustanud. Nojah.

Aga kuna me asume Varnjas, sooserval, siis olime me vanadest taliteedest kuulnud. Härra abikaasa piirivalvurina veel töötades isegi rohkemal määral ja patrullide käigus ka trehvanud vanadele taliteedele, mida tänaseni looduses märgata võib, kui tead mida otsida. Asusime asja rohkem uurima ja lõime projektis kaasa.

Projektiga tuli kaasa ka rändnäitus taliteede kohta - pandi meile randa üles 3+1 tulpa, igaüks nelja seinaga, kus peale pildid arhiividest, mälestustekatked, vanad kaardid ja ajaloolised faktid. Hästi põnevad matkad sündisid neist ja meile tekkis ka uus talvine teenus.

Ühe sellise tulba, Varnja-spetsiifilise infoga, jättis projekti eestvedaja meile. Me võtsime ta vahepeal maha, sest jäi ette, aga kuklas tiksus koguaeg, kuidas seda saaks uuesti asjakohaselt presenteerida.

Kuniks sündisid meil metsamajad. Pakkusin härrale välja, et paneme iga maja tagaseinale ühe selle taliteede infoseina. Härra arvas, et mitte. Et võiks teha siis mingi seina, kuhu need infotahvlid ritta panna. Muidugi seda seina ta tegema pole asunud, aga üleöö tuli TA ISE ideele need infotahvlid metsamajade tagaseinale panna.

Jah, need said koheselt sinna paigutatud. Nii vaikselt põimuvadki läbisegi meie erinevad teemad ja teenused - taliteed, Peipsi, soo, karakatid, jalgsimatkad, metsamajad, Afanasjev, Varnja, vanausulised.

Ma pilti ei pane. Peate ise tulema kohale. Matkale, ööbima, õppereisile, vms.

* Kogu maailmas unikaalne ajalooliste taliteede võrgustik peidab end Emajõe-Suursoos. Vanasti ühendasid külmunud soos ja jõgedel-järvedel tekkinud hooajalised taliteed eraldatud kogukondi ja lühendasid vahemaid. Tänapäeval kasutavad neid ainulaadseid säilinuid taliteid enamasti metsloomad, inimloomad satuvad sinna nüüd harva.

Sibulatee värvid

Uuele projektile, mis meil Mesi tares käimas on, oli vaja kiires korras otsustada ära laudise värv. Nii me käisime natuke külade vahel luurel, endal oli tegelikult ka mõte olemas.

Siin postituses aga tahan esile tõsta oma lemmikmajad meie külades. Nad on nii rõõmsad ja ägedd või siis laheda värviga, mis mulle hullult sümpatiseerib.

See ombre maja mulle NII meeldib.
Olles ise mitu maja siin viimastel aastatel värvinud,
tean ma täpselt, kui suur töö see on.
Aga et veel ka ombreks planeerida, ulme!

Pilt ei anna edasi,
aga see konkreetne kollase toon on nii ilus ja äge,
et ma ütlesin härra abikaasale,
et meil on ühte maja veel vaja,
mille ma saaks just selliseks kollaseks värvida.
Samovarimaja kollaseks ei lähe, 
sellega on hoopis teised plaanid.

Uljani talu on ka nii ulakalt särtsakas!
Päris elus rohkem kui pildil.

Samuti see sinine osa on ilus ja erk!

Mulle tundub, et slaavi veri on külge hakanud mulle siin elades. Värvid, mida erksam, seda ägedam, täiega meeldivad. Naabrite majadel siis.

Mu enda majad on ikka tagasihoidlikud, Ja seda maja, mis inspireeris uusi projekte värvigammaga, ma siia ei pannud. Las ta olla veel saladuses.

kuulge klubihundid!

Kõik te, kes 2000.aastate keskel nõksutasite puusi ja tagumikku ööklubides selle laulu saatel, kuidas teie aiandus-hobil täna läheb? :)

Nägin sellist meemi ja siiani ajab muigama.

Ise küsin, ise vastan. Aitäh, vaikselt ikka läheb. Just tellisin endale lillesibulaid hunnikuga juurde, kõrrelisi ja külisin pakikestest lilleseemneid mulda. Vaja oleks tellida koormatäis mulda kuskilt ja Mesi tare hoovil olev pojeng vaikselt sirgub üles poole, aga võiks olla mitu pojengi peret veel, aga enne sügist vist neid ei müüda. Eks siis järgmiseks aastaks eksole.

Tulbid praegu ilutsevad ja järgmiseks aastaks tahaks sada sibulat veel rohkem mulda torgata, oleks ilus kevad. Nagu Moldovas oli, igas hoovis tulbiväljad.

Jorjenile, mille naabrinaine sügisel mulle keldrisse sokutas, oleks vaja hea koht leida ja oleks, et ma sügiel ei unustaks teda taaskord välja kaevata,

Saan aru, et gladioolid tuleb ka sügiseti üles võtta? Ma pole kunagi seda teinud ja see selgitab muidugi, miks nad mul aiast aastatega kadunud on. Ja kuidas oleks ilus lilli aias ära märgistada, et ei mu agar niitja-trimmerdaja härra või mõni abiline neid maha ei niidaks suve jooksul?

Ja mis see lill võiks olla, mis keset suve aias õieilu näitab?

Rabarberi pidin kõik välja kaevama, sest kasvas täiesti vale koha peal ja jääb ette edaspidi. 6 rabarberipõõsast sai järsku 18 uut põõsakest hoovi tagumises küljes. Lisaks tundub mulle, et kuna rabarberijuur on nii mega jurakas ja suur ja sügaval maas, siis jäi endistesse asukohtadesse ka juurikas sisse osaliselt. Seega ma vist tahtmatult agaralt paljundasin oma rabarberit.

Kui keegi tahab tulla aiajutte rääkima, siis alati oodatud. Ma olen täielik võhik, aga lilleilu aias meeldib.

Samal ajal minu taimed:

Ahjaa, see discolugu paneb siiani puusi nõksutama :))

kevad- ja jõululaat korraga

Oi, oi, jälle olen jäänud kiiresse temposse kinni, kus asju toimub, aga kirja panna pole mahti.

Kui ligi pool aastat on olnud turismivaikust, siis nüüd ühe nädalavahetusega tuli end ribadeks rebida. Majas grupp koos tegevuste, täistoitlustuse ja majutusega mitmeks ööks. Samal ajal PARALLEELSELT Varnja laada korraldus, kus ma ise pean kohal olema ja üritust läbi viima. Samal ajal veel PARALLEELSEMALT välisajakirjanikud :)

Noh, tuligi kohe suvine tempo meelde ja aitas jälle end töölainele viia.

Laat oli ka tänavu jälle täiesti isemoodi. st ilm, see üllatab.

Saime teha rekordi. Korraga pidasime maha nii kevad- kui jõululaada. Sellist asja pole varem olnud, et päikesepaiste vaeldus lumesajuga, siis jälle päike ja uuesti lumesadu. Mitu korda nii! 

Tunne on nagu oleks jälle kontorisse tööle läinud.

Viimased 2 kuni mitu päeva on kulgenud pikad päevad arvutiekraani taga veetes. Istun hommikul kl 8-9 arvutisse ja siis on kell ühtäkki 21.30 või rohkemgi. Võtsin plaaniks ühe projektitaotluse kokku panna ja esitada, kuigi reeglina oleme oma kõiki arendustegevusi teinud oma jõu ja nõuga. Oleks eelistanud nüüdki, aga plaan A läks vett vedama. Pank ütles, et turismi pole olnud 4 kuud, seega nad ei finantseeri hetkel laiendustöid.

Plaan B on projektirahastus.

Kui see ei aita,siis on plaan C lotomiljonäriks hakkamine ja plaan D Viru väravad, aga selleks olen ma ilmselt juba liiga vana ja mitte nii sale, kui vaja. Aga no bäkkapp peab olema eksole :)

Nii palju dokumente ja vaateid on vaja koostada ühe projektitaotluse juurde, et see on ikka müstika. Näiteks äriplaan. Ei ole just 2h kirjutamine, kaks päeva olen juba seda koostanud ja ma arvan, et mul on tugev eelis, kuna 3a tagasi sai VOCOs väga tugev äriplaan kokku pandud ja EASile esitatud. Isegi rahastusotsus tuli positiivne, aga siis otsustas Venemaa Ukrainasse tungida ja ehitushinnad hakkasid möllu panema. Tegime reaalseid arvutamisi ja hindamisi ning loobusime projektist. VOCOs koostasime oma äriplaanid Google sites'is ja see on nii lahe uuenduslik lähenemine. EAS aktsepteeris ka nö kodulehe kujul äriplaani, aga TAS mitte. Seega pean kõik andmed kopima jälle failideks. 

Kui mind siin jälle mõnda aega kirjutamas ei ole, siis

A- ma olen silmad krõllis projektitaotlust kirjutamas

B- kevad tuli ja ma toimetan õues

C-remondime midagi, värvin kuskil või koristan

D- Viru väravad

Saunapäev

Laupäeval tegime ühe muheda saunapäeva. Tavapäraselt olen korraldanud märtsis suuremat sorti Sibulatee saunafESTi, aga mul sai jaks otsa kõike üksi teha, eriti kui mitmed saunad andsid mõista, et ei ole enam huvitatud osalemast, see üks mahapõlenud majapidamine, ühega lõpetasin suhtlemise (ühesõnaga, palju on draamasid olnud, illest ei ole kirjutanud, aga vist peaks...). Seega, et jaksu oli vähe, siis andsin teadam et tänavu ei toimu. Aga saunasõbrad muudkui kirjutasid-helistasid, et kas ei olegi üritust? Noh, minu abikaasa muidugi murdus ja tegime saunapäeva. Nähes kõrvalt tema moodi korraldamist, siis jah, sain mitmel korral ta peale pahaseks :)

Sõbrad Mari ja allan ning Küllike ja Raul tulid ka appi! Vaikselt hakkab klassikaks saama, et hetked enne ürituse algust ja saunaliste saabumist on vaja kilesaunal kilet vahetada. Mulle tundub, et härral on põhimõte, et kui pinget üles ei kruvi, siis ei lähe üritus arvesse.

Aga väga muhe oli jälle. Nüüd, kus see üritus selja taga on. Osalejaid oli oluliselt vähem, kutsusime oma suurimad saunasõbrad vaid ja et kõik ei saanud tulla, siis andsime ka 4 tiimile nö võõrastele võimaluse liituda avaliku FB teatega.

Kokku oli ca 30 inimest. 6 asukohapunkti ja 13 sauna/kümblustünni. Vaikne mõnus kulgemine, saunaprotseduurid ja -rituaalid, muhedad saunaperemehed ja ilus ilm! Nii nauditaksegi saunasid! Kõik hoovil olnud ütlesid, et palju mõnusam üritus kui Otepää ja sinna nad pole juba mitu aastat läinudki.

Mis/kes on sinu kevadekuulutaja?

Nii, kui päike juba natuke päeval põski paitab, on selline meeletu energiasüst minu sisse tulnud. Nii igal kevadel muidugi. Veetsin mitu päeva jutti nüüd õues toimetades, kokku iga päev 10 000 sammu nagu naksti. Eile tulid sammud ainuüksi majast autoni ja tagasi käimisega täis. Sai päris mitu korda käidud. Kuna nädalavahetusel on tulemas maaler meie alumise korruse pahteldamis-lihvimis-krohvimistöödega algust tegema, siis tuleb see ruum asjadest tühjaks tõsta. Ma olen sõna sõnalt sama postitust päris mitu korda juba blogisse kirjutanud, aga kui on olemas meie majapidamises mingi ruum või nurgatagune, siis sinna mu härra asju kohe koguma hakkab. See on tegelikult nii õudsalt väsitav!

Vedasin siis autosse nii palju asju, kui mahtus ja teisaldasin nad teise hoiruumi. Milleks on täna Samovarimaja ja see ei ole üldsegi ideaalne lahendus, sest ka sealt pean hakkama järgmisel nädalal samasugust dvori-ruumi tühjaks tõstma. Aga se eon juba järgmise nädala postituse teema.

Lisaks oli kodustes ruumides palju kõikvõimalikke ehitusriistu, -jullasid, -vahendeid. Need viisin kõik härrale tööruumi. Jäänud on veel mingid vineerplaadid, osb-plaadid ja kipsiplaadid ning natuke erinevaid laudasid, prussijuppe. Nende teisaldamiseks on härra abikaasa abikätt vaja. Siis saab rahumeeli lasta nädalavahetusel maalril toimetama hakata. 

Nende asjalik olemiste päevade tulemuseks olid magamata ööd! Mis see on, piimhape lihastes vms, igatahes kõik liigesed valutasid - jalad,käed, selg. Sama tunne oli siis, kui ma nii kodu fassaadi (2023) kui Mesi tare fassaadi (2024) üle värvisin. 

Pühapäeval käisime peale toimetusi veel härraga küla vahel jalutamas. Olime sportlikud! Juba esimeste kümnete meetrite pealt algas samm-samm-kummardus harjutused. Ma ei saa jätta sodi vedelema tee äärde, võtsin üles. Kui külapoe juurde jõudsime, olid käed juba prügi täis. Ja siis ajas mind vaatepilt närvi - poe-esise parkla nurgas võsa juures oli meeletu ladestus prügi!!! Ja ma tean täpselt, et eelmine kevad tegime külainimestega prügikorjet ja samast võsast korjasime kottideviisi pürgi ära. Kõik sai puhtaks! Seega on see sinna selle talve jooksul mõnusasti visatud. Ma ei saa näpuga näidata rahvuse peale, aga kindlalt on need kalamehed, kes paari nädala jooksul, mil järvele jalgsi minna lubati, ka võimalusest haarasid. Aga miks on nii kuramuse raske oma prügi kokku koguda ja prügikasti viia? See on mõne sammu kaugusel poe ees täiesti olemas!

Sama prügi hulka oli visatud ka suur 100L prügikott! Korjasime härraga kogu sodi sinna sisse kokkuja poe omanik lubas oma prügisse teisaldada, sest me ei hakanud seda jalutusringile kaasa tarima. Ma saan aru lendu läinud kommipaberist või ka jäätisepaberist (noh ,lapsed), aga täiskasvanud inimeste pudelite, salatikarpide ja krõpsupakkide võssa viskamisest ma ei saa aru. Me ei ela aastas 1982 ometi.

---

See kontidesse tunginud rammestus on samas selline magushapu rõõmus tunne ka, kui keha tunda annab! Päike on mõnus, toimetamisi jagub ja tuju on hea. Minu jaoks kevadekuulutaja on väsinud käed ja jalad :)

sinimustvalge loodus

Mulle väga meeldivad need pildid, kui loodus kumab ette meie sinimustvalge lipu. Kõik need, kus on sinine taevas, must metsaviirg ja lumevaip pildi all osas.

Aga eriti südamelähedane on mulle see üks suvaline klõps 2016. aasta augustihommikust, kui härra läks paadiga järvele. Minu arust nii isamaaline.

Kohe-kohe on meie riigi sünnipäev! Meie kõigi pidupäev! Ilusat sinimustvalget taevast ja metsaviirgu ja lumevaipa meile kõigile! Et see kestaks!

kuidas abikaasa mind pidevalt saboteerib

Ma pean selle lihtsalt siia talletama!

2014

Õudne abikaasa on mul! Ta suudab koguaeg mu plaanid nurjata! Tal on praegu käsil mitmepäevane koolitus Tartus, sh ka täna, laupäeval. Lastel algas vaheaeg koolist, mis tähendab "õnne ja rõõmu", kui nad terve järgmise nädala kodus kaklevad. Ma ei tea, mis nendel lastel viga on. Üks on kukk, see peab koguaeg nokkima teise kallal. Teine ei jää võlgu ja nimme läheb torgib, kuigi teab, et kukk kukub kirema. Kumbki ei kuula, kui ma neile räägin, et ei kakle. Pmst IGA PÄEV MEIE MAJAS (vt videot lingil).

Täna läksid lapsed hommikul härra abikaasaga linna kaasa. Natuke aega vanaema juures, et siis lõunast minna sünnipäevapeole kuskile mängumaale.

Mul oli SALAPLAAN! Kõik on kodust ära, ma saan tegeleda oma asjadega ja ka käia korra Tartus üks tiir. Et ei sõltuks teiste tegemistest ega ei peaks kuskil nõmedalt kedagi ootama, käin omaette. Pesumajja puhkemaja pesud viia, kõik kogunenud taara ära viia ja siis natuke kolada paaris sekkaris.

Kas see plaan õnnestus mul?

EI! Sest abikaasa lihtsalt varastas hommikul MINU auto ära ja sõitis sellega linna. Nagu wtf? Ma tema bussiga keeldun liiklemast. Sellel ei lähe tagurpidi käik sisse (härra abikaasa muidugi pööritab sellepeale silmi, et vaata, lihtsasti läheb), aga ei. Ma pean alati ülinärvi minema roolis ja lihtsalt suure vihaga maadlema selle käigukangi kallal, siis saab tagurpidikäigu sisse. Ja see ei ole okei lahendus linnaliikluses. Seega ma tema masinaga ei sõida.

Ja ma ei saanudki minna Tartusse asjaajamistele. Sellest pole suurt midagi, kui poleks olnud eesmärki minna kolada endale ühed valged püksid esmaspäevaks. Sest teatavasti on 24.veebruar sini-must-valge päev ja mul on alati, ALATI, igal aastal selleks puhuks erinev outfit olnud. Mul on kõik muu olemas, aga valgeid pükse ei ole. 

No pekki noh!

2021

EV 105
24.02.2023

Pöörane TäiskuuÖÖsööming 
24.02.2024

Pöörane täiskuuÖÖsööming 2025

Ma olen elus!

See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.

Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele. 

15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.

Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00. 

Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.

Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada. 

Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.

Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!

Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!

Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):

Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.

Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks. 

Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)

Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.