Ideedekriis on.
Mida sünnipäevaga peale hakata? Tahaks midagi vahvat sõpradega teha, samas oleks lahe ka, et sõbrad teeksid ise mulle üllatuspeo esimest korda elus (samas seda ma ei tohiks sel juhul ette teada eksole).
Motivatsioonikriis on.
Üldse ei leia gaasipedaali üles, mis puudutab tööd. Kõik vajalik saab tehtud ofkoors, aga sära silmades ei ole. Ja ei leia ka kuidagi seda sisemist tõuget, et seda sinna saada.
Majutuskriis on.
Eestlane olen noh. Kitsi. Tahaks kõike head ja vähe või üldse mitte maksta. Ja nüüd ma võimlen siis, et odavat öömaja saada eriti kallites piirkondades (kirun nüüd end, et oli siis vaja neid lennupileteid osta, ah).
Tegevustekriis on.
Tahaks tulla, minna, käia, vaadata, tantsida, teha, möllata, pildistada jne. Ei taha kodus vedeleda ja aega raisata. Vajan initsiatiivi. Et tulla, minna, käia, vaadata, tantsida, teha, möllata, pildistada jne. Ma ei jaksa ise koguaeg organisaator olla, no ei jaksa. Aga kodus olla ka ei jaksa. Rahutus on hinges.
Kleidikriis on.
Ma tahan värve! Ma tahan ilusaid kleite ja seelikuid. Ma tahan kontsakingi. Ma tahan supersuuri käekotte ja megaväikseid ridiküle. Ma tahan ringi hõljuda niiet meestel (ja ofkoors naistel) suu lahti jääb.
Rahakriis on.
No see on tegelt konstantne. Koguaeg võiks rohkem olla, eksole. Ja kui seda kriisi ei oleks, ma ostaks lennupileteid ja hotellitube ja kleite ja kingi ja käekotte ja superpeo peaks ka maha. Ja seejärel diliidiks selle postituse ära.
