Kuvatud on postitused sildiga teised. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga teised. Kuva kõik postitused

teisipäev, 26. august 2025

8h sõitu, et sõpru näha.

Elu on naljakas. Sa püüad mõndade sõpradega ühist kokkusaamise aega leida, klapitate ja vaatate, et kuidagi ei õnnestu leida. Ja siis on ekspromtmõte ja kutse reede õhtul, et kuule - homme Noarootsis mökki-oleng. Saad tulla?

Esimene reageering oli, et oi, mul turismihooaeg ja mingid kohustused. Siis hakkad vaatama, et seda ühte asja enam kalendris ei olegi, teine asi... selle saab härra abikaasa ise ära teha ja siis nagu ongi kalender tühi. Härra kooskõlastab ja nii ma 4h sõitsingi, et üle pikkade aastate ammuseid sõpru näha. Neid, kellega Tallinnas elamise ajal preilina muudkui tantsimas ja trallimas sai käidud, aga kellega meil nüüd nelja peale näiteks oli mökkis kaasas kokku 9 last. ÜHEKSA!





Väga mõnus oli! Ja ihsand kui hea oli tunne, kui minu laps ei olnudki see kõige noorem enam, kes ainult emme-emme jala küljes rippus. Vaatad ja hindad oma lapsi ka kohe palju rohkem :)


Mökki oli väike, paar meetrit korda paar meetrit ja sinna me kõik ei plaaninudki mahtuda. Seega oli vaja tegeleda telkimisega. Vaatasime kodus Mutukaga üksteisega tõtt ja otsustasime, et me ei saa telkimisega hakkama, st ei taha telkida. Meil on alati meespere, härra ja Mesilane, olnud need, kes panevad üles ja pärast kokku need asjad. Küll aga mõtlesin välja palju parema ja mitte nii külma ööbimisvariandi. Me ööbisime hotell Volvos. Istmed alla, kodunt madrats kaasa ja ratastel hotell oligi valmis. Meil oli nii mõnus ja soe kahekesi Mutukaga (sest oli tüdrukute aeg) seal puhata.

Härra, kes koju tagasi saabudes vaid piilus meie hotelli, tunustas hea mõtte eest. Nüüd ta kibeleb ise, et äkki läheks kahekesi romantikat tegema, mahuksime ka temaga kahekesi hotell Volvos ööbima.


Õhtul, kui viimaks kõik lapsed olid magama saadud (aetud), oli omaette olemise aeg. Nii me seal istusime, mekutasime ja jutustasime. Meie vana gäng, jätkuvalt kõik nii noored: ChampAGNE, RiERLING, ToKAIDY ja MoscatELIS


Järgmisel päeval oli kahju jälle lahku minna, aga meid ootas taaskord 4h sõitu kodu poole ja saime terve tee vihmas sõita. Loodetavasti Tokaidyt näen taaskord kiiremini, kui 7a vahega. Me viimati nägime meie Mesipulmas.

teisipäev, 12. august 2025

veregrupp on *

Kui sõpradega Soomes reisil olime, tuli naljaga jutuks, et me ei ole päris sama veregrupi inimesed :)

Et osa meist (khm) tahaks ringi tatsata, vaadata ja pildistada, aga teised nautida külma õlut ja sauna rohkem.

Ja siis arutasimegi, et me ei teagi kunagi mitte kellegi veregruppi. Et jaa, millal kellegi sünnipäev on ja mis tätkujust ta on või paremal juhul jääb meelde, et keegi on mis Hiina kalendri aastal sündinud (ma olen jäär + sea-aastal sündinud), aga veregrupp? Pole õrna aimugi.

Mul poleks see ilmselt eales ka nedal emeeld ejäänud, mis veregrupp mul on, kui ma poleks näinud ammu-ammu ühte meemi, kus oli kirjas: Even my bloodtype says: Be posititive!

Ja kuna tol hetkel ma just ka oma veregrupi teada sain, siis selle abil jäi meelde, et mina ka olen B pos. Küsi mu käest, mis veregrupid mu lastel on - ma ei tea. Härra oma sain teada, et on AB pos.

Selle peale sõbrad naersid: no ma ju ütlesin, me pole samast veregrupist.

Üks teine õhtu oli mul siin õpilane Kiir, tähendab Eveliis, külas ja arutasime ka veregrupi juttu. Et ok, vaatama Terviseportaalist järgi. TUND aega surfasime oma haiguslugusid ja epikriise ja mida kõike läbi, veregruppi ei kusagil märgitud. Miks see nii riigisaladus on? Eveliis tuvastas omalt kõikvõimalikke diagnoose, mis talle pikkadesse romaanidesse seal kirjutatud on, mina nägin, et mul on olnud sapikivid. Miks ma ise sellest mitte midagi ei tea?

(praegu lõi pirni särama, kui mitu mitu aastat tagasi ägeda kõhuvaluga kiirabiga Tartusse jõudsin. See siis oligi? Ega keegi mulle kohapeal ju ei öelnud).

Aga teie teate oma veregruppi? Olete sõpradega sama veregrupp? :)

*Kunagi oli üks Smilersi hittlugu sõnadega "veregrupp on viru valge". Ma tahaks öelda, et kui su veregrupp on valge vein, siis me saame hästi hakkama.

reede, 8. august 2025

Ükski heategu ei jää karistuseta

Selline vanasõna eksole. Lapsena-noorena oli arusamaatu, kust need tobedad ütlused tulevad, sest mismõttes teed head ja saad karistada. Mida vanemaks saad, seda enam loksub kõik paika ja kõik reeglid kehtivad. Nii ka see.

Mäletatavasti oli enne jõule üks loomtalu põleng meil siin naaberkülas. Seal oli nii palju segast soppa, aga püüdsime härraga ise aru saada ja aidata keda vaja. Nüüdseks on palju settinud ja palju maske ka langenud.

Kodupõlengu järel oli see skandaalne loomakaitseliidu loomade "päästmine" ja meie hoovilt ühe koera varastamine. Nende asjaolude juures ma oma seisukohta ei muuda. Sa ei tule ikka võõrale hoovile oma tarkusega looma ära viima salaja ja jõuga.

Enne neid sündmuseid üldsegi toimus mitu aastat vägikaikavedu kahe meie piirkonna loomatalu vahel. Kuna tol ajal olime nagu kogukonnaliikmed ikka, suhtlemas ühe ja teise perega ja nii ka mõlema osapoolega. Nende vaheline kisma aga kiskus nii inetuks, et mõjutas juba piirkonna ja turismivõrgustiku nime ja mainet. Eestvedaja kutsus kokku väikse ringi koosoleku, et arutada, kas ja mida teha, kuidas seda kõike lepitada ja lahendada. Tol korral andsin omad arvamused ja lisasin, et ma ei taha kohtunik olla nende vahel, sest suhtleme inimestega ja tahan siin kogukonnas rahulikult ka hiljem edasi elada.

Kui koera lugu juhtus ja see kõik me valvekaamera videosse jäi, jah panime mõlemad abikaasaga selle teo sellisel kujul FBs häbiposti ja ma julgen sirge seljaga silma vaadates ka täna öelda, et NII EI TEHTA. Tule koputa uksele (me olime kodus köögitoimkonnas), ütle, miks ja mida teed, suhtle inimestega.

Nüüd on see koht, kus ma loobun umbmäärasest kõnest ja toon ka nimed mängu. Mitu aastat enne põlengut kurtis põlenguohver Nugise hobitalu rahvas, et Kruusa talu "Paitame loomakesi" loomatalu kiusab neid. Saadab nuhke klientidena pildistama, siis teeb muudkui PTAle kaebuseid ja tulevad kontrollid muudkui. Ma ei tea loomatalu pidamisest midagi, kas neil lõpuks olid asjad korras või ei. Eks oli ettekirjutusi, mida nad oma sõnade järgi ka täitsid. 

Samal ajal ma isiklikult ei tahtnud uskuda, et Kruusa talu perenaine nii kiuslik on. Iga kord temaga kohtudes inglihäälekesel suurte silmadega ütles, et tema ei kiusa ja tema ei tee kunagi midagi sellist. See kestis mitu aastat.

Nüüd üle poole aasta on ta meie peret kiusanud. Ma olen üritanud mitte välja teha, aga ühel hetkel viskab üle. 

Peale seda, kui ta oma autoga joonelt meie hoovi ette sõitis ja loomakaitseliidu esinaine koera meie hoovilt ära viis (Nugise peremehe koer, sest peremehega peatusid pärast põlengut mõnda aega meie pool), postitasime video FBsse. See läks viraalseks, palju peresid kirjutasid, kuidas nende hoovil on nimetatud proua samamoodi käitunud ja käinud (need "päästetud" loomad viiakse kõik Kruusa tallu loomapargi täienduseks), Reporter tegi loo. Ühesõnaga, palju tolmu trambiti üles. Seejärel toimus võrgustiku koosolek, kus seda lugu arutati, kumbki loomatalu kohal ei olnud selgitusi andmas. Tulid teatud otsused protokolli, mis saadeti liikmetele listi.

Nüüd hakkas Kruusa talu perenaiselt kirju tulema mulle FB postkasti. Öösel, ründavas stiilis. Pika ründekirja lõppu (et miks me postitame videot ja olgu maha võetud jne) kirjutas asja silumiseks meelalt, et aga saame kokku ja arutame.

Selle peale ma juba vihastasin nii palju, et kirjutasin talle vastu: meil ei ole millestki rohkem rääkida. Ma ei soovi sind meie kinnistutel kunagi enam näha ning kõike head.

Kruusa talu perenaisele käis see nii palju au pihta, et siis võttis ta mu härra abikaasa ette. Saatis talle kirju (ikka öösiti ja ründavalt, kui väike jook sees), et miks teil kaamera on? Ja kas meie naaber teab, et me tema aeda filmime.

Tõesti on see tema asi, kuidas meie suhted meie naabritega on (lihtsalt infoks - meil on üliäge naaber ja ta on kahe käega poolt, et meie kaamera ka temale valvet pakub). Kruusa talu perenaine ei saanud meilt vastust. Selle peale tegi ta, üllatus-üllatus, kaebuse AKIle, kes saatis meile märgukirja.

Nii TORE, et inimene, kes ise vahele jääb vale käitumise ja suhtumisega, vabandamise ja asjade lahendamise asemel ründab ja kaebab. 

AKI märgukiri oli ka tore. Et ei tohi filmida nii, et tänaval olevad liikumised kaamerasse jäävad. Päris huvitav, sest paar aastat tagasi, kui enne saunafESTi üritust meie kilesaun noaga ära rapiti, teatas politsei, et ilma videota nad ei hakka isegi uurima mitte ja kas meil kaameraid ei ole.

Et nagu, kes neid seaduseid siin riigis teeb ja mille järgi lähtuda? Ma tahan oma vara kaitsta ja ilmselgelt oli kaameraid vaja, sest pätid, nimetame neid nii, jäidki oma teoga ja autoga kaamerasse.aga pätid, selle asemel, et süüd tunnistada ja karistus vastu võtta, kaebavad, et filmimine on ebaseaduslik. Täielik õuduste kompott.

Lootsin, et asi sinna vaibub, aga ei.

Kruusa talu tädi on aga pika vihaga kiusaja. Ma ausalt isegi ei viitsinud postitusi lugeda, mida ta valla erinevatesse gruppidesse eile-üleeile jagas ja mingi veebiartikli üllitas ka kõnealuse koera saaga jätkuks. Meie puutusime koeraloos nii palju oma perega asjasse, et pakkusime lihtsalt peavarju ja süüa koerale ja ta peremehele. Nüüd Kruusa talu tädi peab ikka mainima ja täägima meid artiklites ära. Lõpeta ära juba see kiusamine. 

Tuttava saadetud screenshot, mis ajendas mind kirjutama

Meil ei ole empaatiat?

Inimene, kes jookseb 12h peale majapõlengut raisakotkana teise inimese hoovile sealt loomi ära viima, kuigi pererahvas oli alles toimunust šokis, seejärel hagijana kolmandate inimeste hoovile veel maha jäänud loomi taga otsima, seejärel 8 kuud hiljemgi kiusab ja torkab, minu meelest ei päde näpuga näitama ja osatama empaatia kohta.


Ma nii ootan seda hetke, millal karma talle endale külla tuleb. Mul küll ei ole aega oma tegemiste kõrvalt kedagi muudkui vihata intensiivselt, ta peale mõelda ja kirjutisi treida. Ja kui mul oleks loomatalu, siis oleks mul rämedalt palju teha, et loomade eest hoolitseda, selmet arvutis istuda. Lapsega tegelemisele kulub ka palju aega. Mina oma laste kõrvalt pean pikalt planeerima arvutiminuteid, kuidas tal küll aega on? Sellised küsimused tekivad ja tahtsin lihtsalt pika sogase loo hingelt ära kirjutada.

P.S
Olgu ka siis see ära mainitud, et heategu ei jäänud karistuseta ka Nugise peremehe aitamise eest. Ta ise valetas ja valetas ja luuletas igasugu jama meile kokku, andsime talle elamiseks ja jalgade alla saamiseks Tartu korteri, mille võtmed ta tagastas sõnadega, et kõik korras, koristasin ka ära. Ja kui härra üürihuvilistega korterisse läks, leidis eest põlema pandud köögi. 

Võrratu.

pühapäev, 27. juuli 2025

Peipsi viikend

Sõpradega Peipsi ääres olemise traditsiooni sai tänavu juba 12. korda tähistatud. Päris äge!

Meeldejäävaimaks osaks kujunes reede lõunal äkkmõttena saadud idee teostus. Saatsin Eveliisile päeval meemi:


Pakkusin, et teeme ka veini ja maali. Ma olin just jalakäijate silla peal Tartus aega parajaks tegemas, sest ootasin autoremondist auto kätte saamist. Hüppasin kohe Taskusse kunstipoodi ja väljusin sealt lõuendite, õlivärvide ja pintslitega. Lisaks sai laste varud kõik välja otsitud ja läkski lahti maalilaager.


Kui algul oli mõte, et naised ja lapsed maalivad, siis lõpuks peab ütlema oli suur keskendumine ja töö lahti meestesektoris. Marek ja Allan ehitasid lausa massimolberti, et kõik saaks rivis kunsti teha. Nii lahe oli ja kõigile meeldis!

Lõpuks on saabunud ka kuum suvi, seega ujumine oli iga päeva kindel osa. Eriti mõnus oli reedene tuulevaikne Peipsi.


Mõnus aeg mõnusate inimestega. Kordame järgmine aasta jälle!

esmaspäev, 21. juuli 2025

Piirissare paus

Ma pole Piirissaarel KAHEKSA aastat käinud. Umbes sama kaua oleme Mesi tarega Piirissaare reise pakkunud ja mu meelest härra abikaasa pooleldi elab juba seal saarel.

Nädal tagasi oli taaskord käes Sisevete festivali aeg ja Piirissaare peatus. Härra nõudis, et ma temaga saarele läheks ikka ja ööseks ka jääme. Mul muidugi paanika, sest NAGU ALATI kui on Piirissaare plaanid, on meil suvine tempo, broneeringud ja grupid, kellega peab tegelema ja selleks ohvriks olen alati mina. See, kes kohusetunne ei luba üle jala teha asju.

Sel korral oli kohustuseks malevlased. Teen eraldi postituse. Et ma peaksin olema ju hommikul kl 9 kohal neid juhendamas. Aga nadsin eelmisel õhtul ülesande kätte ja ütlesin, et tulen kl 11. Minutipealt olingi siis tagasi.

Junga oli asjalik! 
Mesilane oli see, kes meid Piirissaarele kohale viis.
Veits siksakiliselt kohati, aga kohale me jõudsime!
Improviseeritud keelumärk.
Et kui õiget märki pole võtta, tuleb ise teha.



Ma olen Titanicul!
Lõpuks oma silmaga nähtud!


Ma olen alati tunnustanud, et lodi Jõmmu on NII SUUR!
Nüüd, kui SUUR SUME kõrval seisab,
on Jõmmu nagu pähklikooreke!


Ja nii sain ma taaskord Piirissaarel käia. Sest ma ju vaatasin ka Kilu seljakotis saadet, kus härra tegi saaretuuri ja tundis nii põnev. Tahan ka sellist tuuri ise saada. Käisime (laste vingumise ja sääskede saatel) jalutamas ja uudistamas ning nõudsin ka Titanicut! Härra puikles vastu, et läheb pikale ja ei jõua, aga siis korraldas auto meile ning saimegi selle Titanicu ka üle vaadatud. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka ära mainida, et ta juhuslikult ärandas auto. Leppis sõbraga kokku, et võib autot laenata ja teadis et sõbral on mingi maastur, Ranger. Sinna kasti me hüppasime ja sõitu läksimegi. Siis selgus, et see polnud õige Ranger :) Aga kõik lahenes. Öösel pakkus härra veel ennast appi saare taksojuhiks ja tõi sadamast sama autoga rahvast teise punkti. Oli meeleolukas ja väga lõbus käik.

Pidu sadamas kontsertiga lõppes kl 20, mis on ikka nadilt varane aeg. Teistes sadamates kl 20 alles algab esineja. Piirissaarel praam lahkus kl 20.15 ja nii ka suurem meluseltskond. Samas saabus saarele kõigepealt Suur Sume lodi ja siis ka Jõmmu, kes tõi bändi ja eraseltskonna peo. 

Mis seal ikka, peole kontvõõrasteks. Nii me ühtäkki end Nedsaja küla bändi kontsertilt leidsimegi. Ja sama bänd oli meie pulmabänd! Härra läks küsima, et kas kontvõõras tohib ühe loo tellida. Bändimehed mäletasid hästi, et 7a tagasi olid nad Peipsimaal Liivi muuseumis Meis pulmas ja tuletasid kiirelt meie jaoks ka Peipsimaa valsi sõnad meelde (Mustamäe valsi viisil). Nii saimegi oma läheneva pulma-aastapäeva jaoks ka tantsu keerrutatud!

Ühest on mul kahju. Mäletan, et 8a tagasi Piirisaarel ringi jalutades oli pea igas hoovi vana muravei seismas ja se eoli minu jaoks Piirissaare märk!!! Täna ei ole enam kusagil! Ainus saare muravei on härra sõbral, kes meile ka sõidu tegi. Nii-nii kahju, et see on kadunud nähtus.

Seda enam peame me siin oma külas ja piirkonnas meie karakatte hoidma, näitama ja sõidutama! See on meie maamärk!

P.S. See, kuidas härra mul saarel seal asjatas, pea kõiki tundis, oli abis transpordiga jne, meenutas mulle nii väga seda, kuidas Eveliisi abikaasa Marek Pranglil toimetab. Nagu oma pereliige seal. Nad (mu härra ja Marek) on tõesti nagu ärikaksikud, ausõna! See meil Eveliisiga juba vana nali omavahel ja no nad ongi ühtekad :) 

neljapäev, 26. juuni 2025

Re-brändime

Piiblis sadas vihma 40 päeva ja ööd. Seda nimetati suureks üleujutuseks. Eestis me nimetame seda suvi 2025 :)

Igatahes meie kohalikus Narnja-chatis, kuhu on liidetud meie inimesed, kellega oma külast suhtleme ja infot vahetame, hakkas jutt veerema.

Kõigepealt teatas Lendav Laev, et nemad on nüüd Uppuv laev, hoov nii vett täis.

Selle peale teatas Voronja galerii, et nende aias on romantiliste teede asemel tekkimas mudateed ja hakka või mudamaadlust propageerima.

Mesi tarest sai Vesi tare (või Pori tare, oleneb päevast).

Siis hakkaski rebrändimine pihta.

Sibulatee = Mudalatee

Voronja näituse nimi muutus: Metsik mudaaed / mudaaeg

Lastele vanausuliste mudaköök, suurtele Peipsi mudamaitsed.

Pakuti uut toodet: restoran Sibul ja Sopp

Sibulasupi asemel sibulasopp, kõrvale sibulaporikad.


Nentisime, et oleme kliimamuutusteks valmis!

esmaspäev, 23. juuni 2025

Meil on DVOR MAJEURE!

Samal ajal kui metsamajade projekt on lõpusirgel, kuigi erinevaid lihvimisi, kaunistamisi, lillede-taimede külimist jms on muidigi toimunud ja tulemas veel, oleme paralleelselt tegelenud ka ühe teise meie SUURE PROJEKTIGA!

Nüüd on kass kotist juba välja pääsenud.

Meil on DVOR MAJEURE!!!

Koostöös Voronja galerii ja kunstik MAIKROga on peatselt avanemas Samovarimaja dvoris meie ESIMENE NÄITUS! Juhhuuu, see on meile suur samm ja see samm on päris teadmatusse. Sest näituste ja galeriide tööga pole me varem ju ise kokku puutunud. Jah, meil on sõbrad ja naabrid, kes seda kõike teevad, aga mitte me ise. 

Õnneks on meil suurepärased sõbrad Kaili ja Raul Voronjast, vanad kalad, kes võtsid kohe ise kõik üle, nii kureerimise, ülespaneku kui turunduse ja sotsiaalmeedia poolel. 

Siit ta nüüd tuleb - ÜKS TEE VIIB TEISENI. Näitus tee joomise traditsioonidest. Tulge vaatama alates 9.juulist 2025. Oleme suvel avatud kolmapäevast pühapäevani kl 11-18.00.

MAIKRO näitus SAMOVARIMAJA DVORIS.
SELLEL SUVEL!

reede, 13. juuni 2025

Kuksina, Setomaa pärl

Eveliisi külaskäigust sündis eksprompt-otsus. Ma võtan omale puhkusepäeva. Nimelt sõitis E. koos õe ja tema kolleegidega Setomaa nurka Kuksinasse sõbra uut spordi- ja vanaajakeskust uudistama ja nautima, et ka konstruktiivset tagasisidet anda. 

Loomulikult sattus meie külastus õite rajule vihmasele ja tuulisele päevale-ööle, aga summa summarum see elamust ei rikkunud, vaid andis ägeda mälestuse. Vihma sadas, niisked riided seljas ja külm olla, aga kui üks hetk magama pugesin, siis tuba oli mõnus ja soe ja kiiresti tuli hea magus uni.

Sel hetkel, kui ma hakkasin kodunt Setomaa suunda ära liikuma, juhtus muidugi klassika - preili Mutukas pressis end kaasa. Nii saime ka seal taas piike murda, kui mõnusa chilli õhtu asemel üks preili oma draamadega selga lendas - ei sobi ööbida peegelmajas, tema tahab vot seal teises majas ööbida. Sama oli Eveliisil oma tütrega. Õhtu lõppes sellega, et mõlemad preilid muidugi valisid oma ema kaisus magamise ja peegelmajad. 

Peegelmajas ei olnud ma varem olnud. Väga maitsekalt ja ilusalt on tehtud, kuid ilmselt mitte soojustusega, seega pigem suvine puhkuskoht. Ikka ja jälle leidsin mõne inspiratsioonikatke ka enda tegemiste jaoks, kuigi meil ei ole olnud sellist vaba raha oma majutusse sisse investeerida kui Kuksinas. Meilt saate lihtsamad, rustikaalsemad ja suure armastusega tehtud puhkekohad ;) Armastust on tunda ka Kuksinas.

Siiski jäi see kiire puhkepaus südamesse ja soovitan teile, blogisõbrad ka. Kui Setomaa tee ees, siis tasub järgi uurida ka nende variant. Suur maa-ala, saunad, grillid, istumiskohad ja rohkelt silmailu. Kõik hoolitsetud ja maitsekas.



pühapäev, 11. mai 2025

Imeline iglupark ja mini-retriit

See oli reede õhtul poolel teel Tallinna #NOBE25 peole, kui ma tabasin end mõttelt, et aga majutust meil ju noh ei ole. Järgmisena meenus mulle, et sünnipäevaks sain ma kinkekaardi Oiule iglumajja puhkama. Kiirelt kõne Eveliisile:

- et kas saaks kinkekaarti hoopis Igluparki vastu vahetada?

- ja et kas saaks majutuse , noh tänaseks?


SAI :))

Kuigi esimene vastus oli, et kuule kõik on täismaja, aga oota, ma helistan! ÜKS maja oli vaba veel ja see meile saigi!



See Iglupark on nii äge! Väga teistmoodi puhkuselamus. Me hommikul kl 4 vaatasime kahekesi peegelsiledat merd ja päikesetõusu. Seejärel kolm tundi saime silmi puhata, kui ühtäkki olid Marek ja Eveliis meil hommikusöögiga ukse taga! Üliäge algus päevale!!! Seejärel võttis Marek teema üles, et kle kas hommikusaun on ka paketis? Muidugi on. Muidugi läksimegi sauna! 

Mimosa, mõnus saun, ilusad vaated ja sõbrad pakkumas kvaliteetseltskonda. See oli just see mini-retriit, mida ma ei teadnud, et mul vaja oli.




Siia tahan ma tagasi veel tulla. Iglupark puges täitsa südamesse. Miks me Iglus tahtsime ööbida, oli muidugi põhjusel, et Voltasse peole ja tagasi vastu hommikut oli siit väikene 900m pikkune jalutuskäik vaid. Ülimugav!