AI mäng

Tegin selle AI mängu kaasa:

Postita pilt AIle tühjast ruumist ja palu tal täita ruum köigega, mis ta teab sinu kohta.

Minu tulemus:

Päris hea tulemus, ma pean mainima!

Kitti

 Sorry, not sorry!

Meil on majas beebi ja ma lihtsalt pean hunniku kassipilte postitama. Ääremärkus ka: jeerum, kuidas üks kiisubeebi vöib olla totaalne pörkepall ja energiapomm! Kusti küll ei olnud selline marakratt. Kusti vahepeal paneb oma hullu, kukku küünistama vöi hammustama, aga need tal harvad hood. Üldselt on Kusti täielik nunupall, kes käib ajab omi kassiasju, meie juures nöuab süüa ja sooja aset. 

Kitti on see-eest marodöör. Ei ole kohta kus ta ei roniks, ripuks, pörkaks, jookseks jne. Ise vaatab oma suurte süütute silmadega otsa nagu kukupai. 

Ja maailma köige iluam asi on magav kass (ja magav laps ka)!

Ilmtingimata on vaja ronida kellegi otsa, et seal väsinult magama jääda. 

Vähe sellest, et ma omi lapsi pean muudkui korrale kutsuma sönadega "ei kakle! te olete öde ja vend!" pean ma TÄPSELT samu sönu kasutama nüüd ka KITTI ja KUSTIga ka! 

üllatus

Mesi tare on nüüd tegutsenud üle 11 aasta. Ajame siin jonnakalt Peipsiveere asja, teeme asju isemoodi ja vimkadega, oma kätega vöi pere ja söprade abiga, kui oma kätest ja ajast puudu jääb. Üldiselt oleme taaskasutuse usku, sest eelarve on vastav, aga taaskasutus annab ka pönevaid lahendusi, loob hingega asju ja noh, olemegi härra abikaasaga pölve otsas tegijad.

Ma kipun väga nägema ja keskenduma sellele, mis köik tegemata-pooleli vöi on ootel, et vaja ära teha.

Aegajalt siiski, ja selleks on mu blogi väga vajalik, istun maha ja vaatan postitusi ja pilte sellest, kuidas oli enne. Kuidas oli siis, kui me alustasime ja MIS ning KUI PALJU oleme me nende aastate jooksul ära teinud, mis me oleme loonud ja mis tänaseks külalistele on elamusi pakkunud. 

Ja seda on PALJU! Me oleme käinud pika tee! Ma pean endale aegajalt ja härrale muidugi ka ölale patsutama ise ja tunnustama, et oleme olnud tublid. Nii tublid, kui meil on olnud parasjagu jaksu, ideid, oskuseid, finantsressursse ja aega, et mitte millestki praktiliselt midagi teha.

Nende aastate jooksul on ikka olnud ka erinevaid nominatsioone mönele tunnustamisele vöi teisele. Köik need nominatsioonid on löppenud sellega, et need antakse mönele väga toredale ja tublile suurettevöttele, kellel on meeskonnad, eelarve, toetused jne. Sest nad on tublid ja suured ja paistavad silma ka, teevad midagi suurelt ja olulist piirkonna turismi jaoks. Seetöttu, kui sain kutse Löuna-Eesti turismikonverentsile "Üle digiläve" koos teavitusega nominatsiooni kohta Vello Saare nimelisele turismitunustusele, siis ma olin muidugi hästi meelitatud ja südames soe tunne, et minu peale on möeldud ja meie tegemisi on märgatud. Aga samas oli ka teada,et eks ma konkureerin taas teiste hästi tegijatega koos ja läheb nii nagu alati läheb.

Konverents ja tunnustamine toimusid 6.novembril  Eesti Lennuakadeemias Tartu külje all. Hommikul oli mul kaks külastusgruppi Samovarimajas ja muud toimetamised ka (see hoovi üles kaevamine, elektrik ja kopamees üksteise vöidu vajasid järelvalvet ja juhendamist jne) ja korra mötlesin, et ma vist ei viitsi sinna söita. Samas sai Sibulatee eestvedajale Liisule öeldud, et kohtume seal!

Ja oma söna tuleb pidada, seega vurasin ikka kohale. 

Kui kätte jöudis tunnustamise osa, siis oli üllatus! 

Kui kuulasin niminentide kirjeldusi, miks nad esitatid ja mida märkajad hindavad meie panuses turismi arendamisele piirkonnas, siis töusis klomp kurku. Ma ei oska kunagi hästi kiituseid vastu vötta, aga südames on niinii suur soe tunne. Ja siis tuli minu nimi! Reaalselt mul käed ja jalad värisesid lavale minnes. 

Aitäh! Aitäh märkajatele ja tunnustajatele. Aga aitäh ka tegelikult teile, kes te siin mu veebipäevikus lugemas käite, sest aegajalt ma ikka saan üllatuse üritusel, lennukis, söbra juures, kus iganes kellegi vööra inimesega juttu puhudes, et aa, ma olen su lugeja ja ma olen su juures käinud! Aitäh, et toetate väikeettevötlust ja eelistate eestimaist! Aitäh, et olete vöimaldanud mul oma unistuste elu elada - luua omale perifeeriasse kodu, töökoht, hobid (Samovarimaja on mu hobimaja :D), pere! See on koht, kuhu söbrad tahavad tulla ja tulevadki! See on koht, mida mul on rööm ja au tutvustada köigile meie külalistele läbi suviste ja talviste elamuste, läbi lookas toidulaua, kuumal saunalaval, tuisuse Peipsi tuule ning pilvise vöi päikselise Varnja (eesti) suvega. Ja seda köike ikka veel öhinaga!  Aitäh!

vaikselt tuleb jöulurööm

Nii, kui majast on lapsed Halloweeni kokku pakkinud, on preili Mutukas konkust välja kraaminud köik jöulukastid ja vaikselt pikib kodu erinevate jöuluaksessuaaridega täis. Sattusin ükspäev aega parajaks tegema Gardesti poodi Tartus. See tavaliselt ei jää mulle tee peale, vaid tulebki ekstrasöit ette vötta sinna. Aga muidugi oli see suur viga, sest aja parajaks tegemisest ei olnud juttugi! Nii palju imelisi jöuluehteid oli seal, et tekkis tunne - köiki on koju vaja! Nii mönigi ka tuli kaasa. Eks mul on ka sees seda jöulumaagiat omajagu ja igal aastal olen ka miskit proovinud ise meisterdada kaunistuseks. Kui head need meisterdused olnud on,  on iseasi, aga vähemalt seda öhinat mul jagub :)

Nii ma vaatasin Gardestis ja ka uues K-rautas neid igasugu kaunistusoksi vaasidesse. Mulle hullult need meeldivad, mida rohkem seda effektsem silmailu. aga jeerum, mis hinnad neil on!!!

K-rauta valik

Nii ma siis natuke nagu vihastasin ka, sest pmst preili Mutukas (ja eks ma ise ka) tahab igal aastal uut esteetikat koju, seega värvigamma muutub ja jälle uusi vaja leida.

Läksin hoopis öue jalutama. Veel ei ole lumi maas ja sellega koos kogu loodus kadunud. Leidsin omajagu kuivanud umbrohtu :)

Millest sai ideaalne kanvas mu jöulumeisterduste jaoks. Ma ei tea, mis tohutu pesapunumise tuhin mulle igal aastal jöulueel peale tuleb, aga nii on.

Need kuivanud umbrohu (ohaka? vms) tutsud on mu lemmikud!!!
Korjasin köik, mis leidsin.
Spreivärviga üle ja nii ilusad mu meelest.
Hortensiad ka said nii kiftiks,
kui punase spreiga üle tegin.
Osa hortensiaid tegin ka höbedaseks, need kaunistavad vannituba nüüd.
Ma ei tea, kas isiklik kiiks hetkel,
aga kuldse/vaskse spreiga head tulemust ei andnud.
Jäigi nagu kuivanud välimus.

Need tupsud on vaskse spreiga üle tehtud.

Juba suve löpus haarasin tee äärest möned peotäied ka erinevaid teravilju kaasa. Esiteks, et mu lapsed öpiksid vahet tegema, milline on oder, nisu, rukis, kaer ja teiseks on nad päris nunnud ka vaasi sätitult. Ja selgub, et mul ei ole piisavas koguseses ega piisavas suuruses vaase kodus üldse. Tuleb minna jahile. Ka köik 5L purgid läksid käiku. 

Sibulatee RÖST

Meil oli ka traditsiooniline Sibulatee sünnipäeva tähistamine meie vörgustiku liikmetega! Sibulatee vörgustik ja piirkond selle nime all said tänavu juba 17-aastaseks! Meie oleme seda ühist rada käinud Mesi tare algusest saati, see on üle 11 aasta. 

Mult alati küsitakse, et mis see mulle kui ettevötjale annab - kuuluda Sibulatee vörgustikku? See annab vähemalt topelt kui mitte kolm korda rohkem mulle tagasi, kui ma ise sisse panustan.

Matemaatika ütleb, et kui ma panustan 0 initsiatiivi-tegemist, siis saan ka null vastu. Aga kui ma panustan ja mötlen kaasa, siis Sibulatee vöimendab mu pingutusi oluliselt. Iga postituse, mille ma teen, viib Sibulatee ise oma jälgijateni (keda on rohkem, kui lihtsalt puhkemaja jälgijatel). Lisaks kuulub Sibulatee ise omakorda Eesti Maaturismi ühingu ning Löuna-Eesti turismiklastri ridadesse, seega läbi Sibulatee saab pisikene pereettevötte oluliselt rohkem nähtavust, kui ta oma jöududega seda suudab. Köik need ägedad kampaaniareklaamid (vaata nt sellesuvist Löuna-Eesti kampaaniat vendade Naanidega, megaäge! klipis ka Samovarimaja), telesaated, mis meie juures filmitud, leheartiklid ja persoonilood! Need tulevad, sest reporter-loovinimene klipi taga vötab ühendust suurema katusorganisatsiooniga, kirjeldab, mis lugu soovib ja millist tegelast otsib ning saab juhised juba, et meiega otse ühendust vötta! Ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et me ise oleme nii tuusad ja tegijad, et köik meid teavad. Paljuski on keegi soovitaja ja enamasti meie enda Sibulatee. 

Lisaks see ölg öla körval tunne igal koosolekul ja kokkusaamisel! Meil on nii ägedad inimesed siin. ja köik, kes ka turismivaldkonna ettevötjad, on samade murede ja röömudega. See on koht, kus saame oma asjad ära rääkida, vahel on lihtsalt seda tühjaks rääkimise kohta vaja. Teine kord on kohe abistav söna, soovitus vöi kellegi köne-kiri kuhugi kolmadasse kohta just see töuge, mida vajad. 

Väga väga meeldib see seltskond, kellega siin ühiselt üritusi välja mötleme ja veame ning ka niisama mönusalt kord aastas kokku saame.

Igal sünnipäeval on eestvedajal Liisil siiski ka mingi vigur meie jaoks välja möeldud. On see siis 5aasta plaani välja mötlemine vöi midagi muud. Tänavu üllatas Liis meid Sibulatee RÖSTIga.

Teate küll - vöetakse üks tegija ette ja hakatakse talle huumoriga hagu andma. Enamasti on see köik naljakas, sest see on tösi (funny because it's true).

Pildistasin meie rösti üles, mille Liis ette luges! Ma naersin päris köva häälega. Marko millegipärast mitte. Ta vaeseke tundis end väga ära.

Ehk et siinset "ehitusblogi" vaadates - jah, mul on üks vöi mitu väikest ideed küll veel :) 

Projekt "Külalistemaja" - 90 (elekter)

Käes on november ja Mesi tare projektid ei ole teps mitte otsi kokku tömbamas vaid meil on päriselt kriitiline töö vaja enne talve tulekut ära teha. Me siiski usume, loodame ja panustame sellele, et tuleb taas ilus kröbedate külmakraadidega talv, et kalahuvilised saaksid meie ja karakattidega järvejääle minna.

Ja ööbimist saame pakkuda köigis meie hoonetes, sh ka metsamajades. Köögi sisustamine on meil ka praegu pooleli, vaja köök tellida ja paigaldada. 

Aga veel pakilisem lugu on elektriga. Meil on juba eelmine kevad veetud maakaabel, aga see on vaja maasse ära kaevata nii esteetilistel kui turvakaalutlustel. Esiteks, et silmal ilusam oleks ja teiseks, et keegi ei koperdaks otsa, keegi ei trimmerdaks vöi niidaks juhet katki. 

Lisaks, et saaks muid elektriühendusi ja näputööd teha, on vaja, et kaevetööd on tehtud.

Halvem lugu (perenaisele, kes tahab ilusat hoovi eksole) on see, et terve hoov kuni metsamajadeni ja taha välja tuleb üles kaevata.

Hoov enne:

Minikopp kohal ja hakkas kaevama.

Ja nii see köik läks. Kaabel sees ja maja eest ja körvalt sai selle ka tagasi kinni ajada. Halb lugu on maja nurgast alates terve hoovi ja tagumise krundi osas. Sest KUI juba on lahti kaevatud, tahan sinna sisse ka veetorud panna, sest pärast ei saa enam uuesti üles kaevata. Nii on kindel lugu, et kaevab maakaabli katki.

AGA! Härra on höivatud mul pikad päevad praegu kornstapühkimise hooajaga ning ta ei ole vastava valdkonna spetsialist. Et mis torud, mis ühendused, mis kraanid/maakraanid. Kuhu? Seega on kogu see krempel praegu üles kaevatud hoovil. aga meil tuleb kohe puhkusereis peale ja pärast seda on töenäoliselt talv käes. Ja külalised ka käivad, aga minu jaoks on hoov öudne.  

Loodan, et saame ikka ostetud ja paika pandud köik nii nagu vaja, et kaevuvesi saaks metsamajade kööki juhitud, sest sinna on hädasti normaalset joogikölbulikku vett vaja nii kööki kui duširuumidesse.

/jätkub/