reede, 31. jaanuar 2014

mister twister

Sain täna lõpparve. Niimoodi äkitsi laekus kontole. Et nagu tööandja vihje või? :)
Tegelikult on üks lauslollus selle taga, kuna mind ei viida asutusesiseselt uuele tööle üle, vaid ma pidin tegema lahkumisavalduse ja siis uuesti tööle võtmise avalduse. Totaalne müstika. Arvata võite, mida see lõpparve endas hõlmas (vihje: minu puhkus!??)
 
See selleks. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, eks.
 
Seoses siis homsest uue jumala teenimise algamisega, korraldasin veidi oma töömeilide postkasti. Hakkas silma palju tarkuseid, võin neid teiega ka jagada.
 
(vihje2: kui muud moodi ei saa, siis googletranslate ikka aitab)
 
Добивает фраза: "Ты хорошо подумала?".
Да откуда я знаю хорошо или плохо. Подумала, а это уже хорошо.
 
 
Не надо менять свое солнце на какие-то лампочки.
 
 
Жили-были Ох и Ах. Все им было пох и нах
 
 
Если мужчина пригласил тебя на тортик с чаем, значит, ты и без водки красивая.
 
I finally found a diet plan that works. It's called 'The Cost of Food'.
I remember when yoga was called Twister.
I broke up with my gym. We were just not working out.
Accept that some days you’re the pigeon and some days you’re the statue.
My middle finger gets a boner when I think of you.,
The smile is every woman’s sexiest curve.
Not telling me something because you “didn’t want to piss me off” is probably the best way to piss me off.
I don’t want a relationship where people say – “They look so cute together.” I want one where they say – “Look how happy they are together!”
Home is where you are loved the most and act the worst.
 
ja lõpetuseks, tõden seda tihti:
You know life is worth the struggle when you look back on what you lost and realize what you have now is way better.

neljapäev, 30. jaanuar 2014

koduste läbirääkimiste ABC

Ema oli mul master läbirääkija :)
Tal oli süsteem, mille vaimus mind maast madalast üles kasvatati: meestel tuleb jälgida, mis tuju on ja rääkida asjadest siis, kui on HEA TUJU.
Ja kindlasti alles pärast kõhu täis söötmist.
Ema oli muidugi kaval ka, mõnikord ei maininudki uusi oste ja kui isa küsis, et uued või, siis rehmas käega, need vanad asjad? Ammuilma kapis olnud. SA EI OLE MÄRGANUDKI VÕI???
 
---
 
(loperdavaid kartulikotte jalga proovides hommikul, formerly known as ilusad stretchid teksad) küsin härralt: musu, mul on uusi teksasid vaja...?
 
härra: hm, söö rohkem.
 
mina: see maksab rohkem kui uued püksid.
 
härra: olgu, osta uued püksid!
 
 
---
 
WIN :)

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

kolmapäev

Kuigi iga hetk, mis ma nina õue pistan, on tunne selline nagu pildil,

oh jumal, ärme neid kirjavigasid vaata eksole...
your vs you're on üks raskemaid ülesandeid üldse inglise keeles,
ma olen internetis nii täheldanud.

siis tegelikult ma kõigepealt kuulsin ja siis nägin tervet posu linnukesi põõsas säutsumas ja see on hea märk. Nagu ka see superere päike aknas, mis pool ekraani ära valgustab.
 
---
 
Ahjaa, kui kedagi huvitab see impro õhtu, siis siin kiirinfo huvilistele:

 
---
 
Terve jaanuarikuu on möödunud asjatades. Kõik need väikesed tegemised, mida tuleb ära teha ja mis tegelikult tükki küljest ei võta, aga kuidagi kunagi ei ole sobiv hetk või kui see hetk ka saabub, siis asutus, kus asja ajada, on kas suletud, täna seda toimingut ei tee, järjekorras ootel 120 inimest vm imetabane lugu.
 
Ja siis need asjad kuhjuvad ja üks hetk on neid asju juba väga palju ja siis ei jaksa (loe: ei taha) enam tegeleda.
 
Aga sel kuul olen end kokku võtnud ja väga paljud ootel olnud asjad ära asjatanud. Ma olen enda üle väga uhke. Tegelikult on nimekirjas veel paar asja:
- starmani leping lõpetada. Mul ei ole telekat ma enam ei mäletagi mis ajast, kuid iga kuu maksan rõõmsat raha millegi eest, mida ma ei tarbi. Aasta peale on see liiga krõbe summa juba. Algul ma ei lõpetanud lepingut ära igasuguste motiveerivate põhjuste tõttu nagu lepingu varasemalt lõpetamise trahv, seejärel ei ole lihtsalt olnud aega. Sest seda ei saa ju niisama lõpetada, ei! Peab minema ust kraapida, silmad maas, digibox kaenlas...
 
- firmale pangakonto avada. Esiti ma ei suutnud valida panka, aga nüüd, kus mulle tuli koju pakkumine teisest pangast kui mu eelistatud kodupangast, siis paneb mõtlema! Kõik on ammu pasundanud internetis, et Swedbank on saast ja kolivad täie kupatusega ära. Mina olen see ainus loll, kes hambad ristis tarbib, sest ma olen lapsest saati olnud Hoiu-Hansa-Swedbanki klient. Noh, minu silmis lojaalsus maksab ja värki. Aga firma ma teen mujale, sinna, kus meil härraga ühine kontogi on. Ja äkki kolin ka laenud-krediidid-palgad ka üle?... Võib juhtuda.
 
- äriplaan valmis kirjutada. Ma võtsin hoo üles ja kirjutasin ja kõk muudkui voolas... ja siis jooksis arvuti kinni ja mitte midagi ei salvestanud! Ei mingit recoveryt!!! Motiveeriv või mis?
 
- härra kooli lõputöö kirjutada... Jah, huvitaval kombel on see minu to-do nimekirjas. Well played, mister! Well played!
 
 

teisipäev, 28. jaanuar 2014

blogimisest

Ma olen seda postitust endas kandnud tükk aega. Täna siis tulvab kõik paisu tagant välja, mis ma tagasi olen hoidnud (pmst sellepärast, et ma lihtsalt ei viitsi tööasju hetkel teha ja ootan üht olulist koosolekut) :) See järgnev jutt ei ole mitte kellelegi otse suunatud ja samas on suunatud kõigile, kes siin lugemas käivad.
 
See siin on minu blogi. Hakkasin kirjutama juba pikki aastaid tagasi ja esiti oli see koht, kuhu panna totraid teste internetist või tähendada üles enda mõtteid sellest, et keegi tänaval ütles komplimendi. Sest orkuti/facebooki ju ometi ei paneks neid. Mul oli umbes kolm lugejat - ema, mrg ja mina ise. Noh, läks aega edasi, elu tõi sündmuseid ja poole sõnaga, kas sarkastiliselt või lihtsalt nalja heites tähendasin needki üles. Et endal oleks hea meenutada ja vajadusel üles otsida kättesaadavast kohast.
 
Ma olen alati püüdnud vähemal või rohkemal määral seda teksti krüpteerida. Kui ma kirjutasin, et nädalavahetus oli põrutav, siis suvalise mööduva lugeja jaoks oli see mitte midagi ütlev lause. Loetud-unustatud. Kõige lähedasemate jaoks oli vihje - tuli võtta telefonikõne! Preili s. kirub siiamaani, et võimatu on neid tekste lugeda ja ridade vahelt mõistatada. Aga tal tuleb päris hästi välja :)
 
Võib tõesti tunduda, et ma kirjutan siin lahti oi kui palju asju oma tegemistest ja elust. Ei kirjuta! Ma näitan täpselt seda poolt, mida ma tahan ja täpselt nii, nagu ma tahan. See on nagu statistika, kõike saab näidata nii nagu vaja on. Asju, mida ma kirjutamata jätan, on väga palju ja tihtipeale on olemas umbes 2-3 inimest, kes teavad muust ka. Mul on palju häid sõpru ja sõbrannasid, aga ma ei räägi ka neile teetassi taga kõigest. On asju, mis jäävadki vaid minu teada. Kui ma kokku saades räägingi tegemistest, mis poole sõna või pildiga blogist läbi käinud, niiet mõttes inimene noogutab muudkui kaasa "tean-tean", siis tegelikult on muid asju ka, mida ma siiski jagada ei taha.
 
Muidugi on olemas terve hunnik blogijaid, kes räägivad täpselt ära viimsegi mõtte, mis neil wc-s pähe tuli ja hea, kui protsessi näitlikustavat pilti juures EI OLE. Palju rohkem on siiski neid personaalseid veebipäevikuid, mis kajastavad jäämäe veepealset osa.
 
See nüüd välja öeldud, on mul alati kulm veidi kortsus, kui keegi ütleb mulle, et oi ma loen su blogi ja mul on selge pilt sellest, kes ja milline sa oled.
 
Kuidas küll? Eriti tõhusad koodimurdjad.
 
Ma isegi ei tea end lõpuni. Ma võin end üllatada, kui rahulik ja raudse närviga vana rahu ise olen ma mingis x kriisisituatsioonis või kohtumisel, kus ma kõigi oma varasemate kogemuste järgi peaksin plahvatama või värisema või löödud olema. Samas täiesti tavapärane rutiinne varem sada korda läbi tehtud situatsioon lööb teinekord nii põhja alt ära, et see on mulle üdini mõistusevastane.
 
Mul on ühe korraga mõtteid peas sadu ja ma lendlen ühelt teisele millisekundiga ja analüüsin tööasju või muid olukordi. Seda kõike sellel ajal, kui keegi oma lapsest-koolitööst-poejärjekorrast-eelarve planeerimisest räägib. Ja ma kuulen seda ka, mida räägitakse, ei tasu arvata, et ma osavõtmatu olen.
 
Ja kui ma mõnikord istun ja rääkides käed etlevad kaasa, samas teinekord istun vaikides, käed rinnal vaheliti, siis ei tähenda, et ma olen avatud raamat - oi, herzil on paha tuju või ta arvab ennast paremaks, kui teised ruumis. Ei, sõbrakesed! Mõnikord ma ei jaksa kogu seltskonna sära enda peale võtta, las taidlevad teised. Äkki mul on hoopis külm? Või tead, ma ka olen vahel ebakindel ja tahan lihtsalt varjata oma kõhupekki. Või kõik need põhjused korraga.
 
Ma ei tea ise ju ka täpselt maha istudes, mis emotsioon on. Kuidas saab siis keegi teine teada? Veelgi enam, järeldada blogi lugemisest, mis pilti edasi ei annagi?
 
Ja siis muidugi liiga roosamannane lugu minust ja mu härrast. Kuna ma olin pikka aega maailmanaba, sest jah, ma olengi teravama taibuga ja kiirem ja parem, kui paljud teised, siis mu hoiak oligi (ja ei ole ma neid oskuseid kuhugi minetanud) teha sarkastilisi nalju ja olla mustvalgelt kriitiline. 2012 lõpus peale erinevaid märgilisi sündmusi mu elus jõudsin natuke iseendas selgusele ja võtsin vastu otsuse olla õnnelik. Ja ma olingi. Niimoodi sõrmenipsust ja asju hakkas juhtuma. Asju, millest ma oskasin sügaval südames vaid unistada. Muutused mu ümber olid nii uskumatud, et sündis projekt "olen positiivne". Nagu iseenesest tuli kogu roosamanna koos mu printsiga ja et ka arvuti taga tööd tehes kabinetti astujad pidid koguaeg kommenteerima, kuidas ma muudkui säran, siis ilmselgelt see kõik minu sisse ei tahtnud ära mahtuda. See siiras rõõm ja positiivsus voolas kõik blogisse üle (mis muidugi ei tähenda, et ma ei võiks olla konstruktiivne või kalkuleeriv või kasvõi bitch, kui vaja)
 
Ja mina+härra ongi ilus ja hea. Muidugi on meil ka mõned asjad, mis meepotti tõrva toovad, kuid need on asjad, mis on meil omavahel selgeks räägitud. Kommunikatsioon on selle nimi. Keegi ei loe mõtteid ja keegi ei ole täiuslik (no kuigi mina olen täiuslikkusele ikka väga lähedal :D) ja on ju kogemustest õpitud ka. Teed vahet, mis on tegelikult oluline ja mille üle ei ole mõtet vinguda.
 
Niiet siin pole mul millegagi vabandada roosamannat. Mis ei tähenda, et keegi teine peaks end üleüldse kõrvalt halvasti tundma. Inimesed on erinevad, erinevad kombinatsioonid reageerivad erinevalt. Mina + härra on roosamannaplahvatus, aga mina+mõni teine isik (blogis ikka on olnud silmarõõme jutuks) on totaalne katastroof või nullreaktsioon. Nii on see igal pool elus ja kellegi teise roosamanna on raudselt teistsugune ja mitte kehvem. Seda enam on veider saada tagasisidet, et kõik jookseb pekki kiirelt, kui tehakse emotsiooni pealt otsuseid jne. Kullake, see on elu. Pekki võib joosta iga asi ükskõik, mis seletamatul hetkel. Ära ole kade, ära ole õel, ära tunne end kehvemana.
 
Mulle endale meeldib lugeda, kuulda ja näha positiivseid asju. Suhteid, tegusid, mõtteid, sõnu, inimesi.
 
Seda enam ma näen, kuidas pöördvõrdeliselt sellele, kuidas ma ise endaga töötan, et olla parem inimene, on neid, kes järjest sapisemaks lähevad. Iga reaktsioon või mõttealgatus on kuidagi torkavalt negatiivne. Võib olla, et nad ise nii ei arvagi või ei mõelnudki kõlada. Lihtsalt minu vastuvõtu sagedus on hoopis teisiti praegu häälestatud. Ma näen kõrvalt ka, kuidas ma ise sarkastiline olles kõlaksin teistele. Ei ole üldse meeldiv. Selles suhtes saan aru, et vahel on sõpradega olnud hetki, kus mu huumor ei ole olnud vastuvõetav. Eks see eraldabki terad sõkaldest. Need, kes teavad, et ma ei ole ülbe ega halvustav, vaid see on minu huumor, ja isegi kui mõnikord olen läinud üle piiri, suudavad selle välja öelda ning me lahendame olukorra ära. Ja siis need, kes solvuvad, tõlgendavad pool maailma juure või omistavad mulle sõnu, mida ma öelnud pole. Kui suud peas ei ole, et sellest rääkida, ei saa ma seda olukorda ju lahendada ka, või mis? Kui ma olen 10 aastat sõber olnud ja selline olnud, siis on absurdne ühel hetkel draamat tõsta. Ma ei peagi kõigile meeldima ja ma ei tahagi seda. Ei pea end kulutama vagunitele (teate seda, et mõnikord on suhtlemises vedurid ja vagunid ja mõni ongi ainult vagun ja üks hetk see väsitab ära.).
 
Mõte valgus puhtalt blogimise teemalt natuke laiemaks. Aga mis ma tahan öelda:
1. pole olemas mustvalgeid asju;
2. sul ei ole kunagi kõiki fakte, et teha vettpidavaid järeldusi;
3. olge ilusad ja head.
 

esmaspäev, 27. jaanuar 2014

esmaspäevane pildipostitus

Ma ei teinud sellest nädalast pilte mitte üks raas. Ei haaranud telefoni järele siis, kui mitmel õhtul üksteise järel käisid külas kallid sõbrannad. Ka siis mitte, kui härraga öösel oma maja taga hoovis asuval tiigil romantikat tegime ja uisutasime. Isegi mitte siis, kui Peipsil mootorsaaniga sõitu tegime ja härra meelega kiirendas, et ma kõvemini kinni ta ümbert võtaks.

Olgu, pilti tegin oma lokkidest, mida jagus jah kaheks päevaks. Seda on 2x korda rohkem kui loota julgesin. Ja kui nädalalõpp kiiruga õhtusse lendas, pidin ma ju esmaspäevase postituse tarbeks midagigi pildile püüdma...

Laupäeva hommikul oli ilm NII külm,
et kõik puud ja kõrred ümberringi olid kristalselt härmatunud.
Selline talvepilt mulle meeldib.
Ja ma mõtlesin, oh pühapäeval jõuan pilti veel teha.
Jõudsin ma jee.
Juba pealelõunaks tõmbas külm tagasi
ja kaunitest puudest jäi järgi ainult raagus oksad.

Ei olnud minu tehtud lõunasöök.
Ja ikkagi,
südamed lihtsalt ise tulevad.
Isegi härrat ajas naerma.

Härra oli vahepeal,
kui mina pealinnas tööd rabasin,
ise ka asjatanud ja puid riita ladunud.
Tegi lausa nutika riida.

Joonistasin härrale mesilasi.
See ülemine vasakpoolne on kuidagi kahtlaselt minioni-mesilane...
Ja üldsegi ma ei saa aru,
miks härra lihtsalt naeris mu püüdluseid vaadates?

pühapäev, 26. jaanuar 2014

kirjad võõrastelt inimestelt

Ma olen üsna huvitav segu väga sinisilmsest ja üsna skeptilisest inimesest. Hea meelega keelaks ma internetis kõik kanalid ära üldse, et mind võõras inimene leida ei saaks, aga kuna mul aegajalt juhtub asju, no näiteks kaotan oma töötõendit linnas mitu korda ära, siis on vaja olla ikkagi leitav. Igaks juhuks, sest ma jätkuvalt loodan, et inimesed on ilusad ja head.

See siiski ei tee mind vähem skeptiliseks, kui keegi totaalselt võõras inimene mulle nt FBs kirjutab. Või võõras number helistab, ilma et ma teaksin, et olen kuskile hiljuti oma numbri andnud. Ma võõrastelt inimestelt saabunud kirjugi üldjuhul ei taha avada. Jõuluks sain võõralt numbrilt häid soove ja ma ei vastanud. Sest ma ei tunne seda numbrit!!! Kui nüüd keegi hea ja lähedane inimene jäi ilma vastuseta, siis ma ei tahtnud olla ebaviisakas, aga anna mulle teada oma uuest numbrist, eks.

Eile avastasin oma FB postkastist (teate seda inbox vs other?) võõralt inimeselt väga lühida ja ilma täiendava infota kirja, kus ta küsis, kas ma elan sellel aadressil? Uskuge, teeb kõhedaks ja veelgi enam, kohe hakkavad peas jooksma süžeed!

Kas mul on korteriga mingi error (vesi ei jäänud kindlalt jooksma, niiet kedagi uputada ei saanud.. või upun hoopis ise??)? Midagi on juhtunud autoga kortermaja ees (ei, ma ju ei parkinud viltu ega kellelegi ette end? kas on JÄLLE sisse murtud?)? Kas kirjutaja on mingit moodi ühe inimese tuttav, kes kavatseb mulle taaskord sitasti öelda või ennast minu peal välja elada (mul on selliseid kirju ka otse ja suunamisega saabunud)? Jaaniiedasi.

Ma suutsin end veidi tagasi hoida, esimese hooga oleks midagi torkavat kirjutanud, aga pärisin siis lühidalt hoopis, et mis mureks?

Selgus, et mu postiaadetis on saabunud hoopis tema postkasti. Tal on sama aadress vaid tänavanime erisusega. Loomulikult teeks ma ise samamoodi, kui kellegi pakk saabuks mulle ja ma suudaks ta internetist üles leida, et teda asjast teavitada. Ja sel hetkel mõtlesin, et tõesti, inimesed on ikkagi ilusad ja head. Ning jess, et ma kohe ülbitsema ei hakanud :)

See lugu on ühtlasi ka sellest, kuidas ma kuu alguses siiski ei suutnud end kõikvõimalikest internetipoodide lehtedelt eemale hoida. Kõikvõimalike all pean ma siis silmas muidugi ebayd ja osta.ee-d. 

Kui härra surfab Venemaa ja Tartu poode, siis mina internetti, et meie maja tarbeks detaile soetada. Jätkuvalt otsime teeklaasihoidjaid ja puust käsitsimaalitud mustriga lauanõusid. Veidi on meid edu ka saatnud. Kuna ma tahaks ju kohe ja korraga kõike saada, siis see kannatlikkuse teema on minu jaoks suur väljakutse siin elus :)

kui nüüd nende lusikate juurde saaks ka mõned samas stiilis kausid,
saaks Maša kombel hommikuti putru süüa
ja elu oleks ilus....

laupäev, 25. jaanuar 2014

logondus

Natukene laisk laupäev on. Väljas küll on külmakraade veidi tagasi tõmmanud ja puud ei ole nii kaunilt ja sätendavalt härmas kui eile öösel (mil ma neid ometigi pildistada ei saanud, sest pakkisin Tallinnas asju kaasa maale tulekuks ja kaamera oli diivani peal ootel... kus kaamera on praegu? diivani peal ootel muidugi...), kuid see ei tähenda, et ma ainult õues olla tahakski.

Härra toimetab omi asju ja mina nokitsesin siin arvutis.

Meie firma vajab hädasti logo ja nii ma siin tegelen.

Näiteks selline?

reede, 24. jaanuar 2014

neli lahendit

Saabusin just oma pikalt ette valmistatud koosolekult, kui joosu tuli uurima, et kuidas läks?

joosu:
"Noh?
Kilbita või kilbil?
Või kilbiga?
Või KILL BILL?"

Need neli tulemit ongi kõige õigemad ühe koosoleku tulemite kirjeldamiseks.

Tänane tulem: kill bill.

tegin-nägin-blogin

Mina nagu paljud sõbrad FB listis, tegin ju ka ometi selle "milline tegelane Grey anatoomias sa oleksid?" testi. Ma nii julge ei ole, et seda FBs sheerida (ma niigi koorman sõpru igasugu "kae perra, nägin just südant asfaldipraos" pildiseeriatega, sestap ma väldin igasuguste looside jagamisi ning muud jama seal), vaid panen selle hoopis blogisse.
 
 
Hm, võibolla tõesti :)
 
---
 
Ühte linki tahan ka jagada. Ma olen täiesti pettunud nüüd kõikides videotes :) Ikka vaatad ju, et ooh, kui ilus inimene. Selgub, et selliseid inimesi valdavalt (?) polegi olemas.
 
---
 
Kolmapäeval käisin preili M kutsel stand up comedy avatud mikrofoni kuulamas. Päris tore oli tegelikult, et verinoored eestlased julgevad lavale astuda ja nalja teha. Päris hästi tuleb välja ka ja mida rohkem nad lihvivad oma oskusi, seda paremaks nad saavad.
 
Üks erand oli ka. Ma tõesti ei oska hinnata 18-aastase nooruki hooplemist, kuidas ta 15-aastasena end absindi joomisest kännuämblikuks tõmbas. Tõesti, mis siin naljakat on? Kontseptsioon kui selline - lapsed manustavad alkoholi ja kohe nii, et pildituks. Ja kõige kõvem vend on see, kes kõige rohkem seda teinud on?
 
Kurat, ma esimest korda olin svipsis 19-aastaselt ja see oli ka rohkem selline, et mekkisin paar koksi ja puhkasin jalga oma ühikavoodil ning kuulutasin toanaabrile "appi, ma olen purjus". Ma ei arva, et ma elus oleksin midagi kaotanud, et 15-aastaselt külajoodikutega poe ees võidu absinti ei joonud.
 
Igatahes, see etteaste oli piinlik.
 
---
 
Palju rohkem elevust põhjustas minus aga hoopis stand upil eraldi žanr - impro. Oi, see oli tõesti lahe. Seda tehti kahe mänguga.
 
Esimene, kus kaks noormees valisid rahva seast välja kaks vabatahtlikku lavale ja nende ülesanne oli neid kahte noormeest lava peal liigutada. St tõsta, langetada käsi. Keerata pead. Panna sammuma edasi-tagasi. Nad ise ennast ei liigutanud üldse, kõik poosid jäätusid, kui vabatahtlikud toppama jäid või unustasid vms. Aga mis need noormehed tegid, olid vastavalt vabatahtlike liigutustele hakkasid välja ajama juttu, mis oleks liigutustega kontekstis ja tuleks loogilise jadana. Väga-väga naljakas.
 
Teise mängu nimi oli "sex with me is like..." Selle tarbeks oli laval mitu standup koomikut ja rahvas pidi ette ütlema nimisõnasid, mille peale koomikud deklareerisid, milline on seks nendega.
 
Näiteks:
"winter"
- Sex with me is like winter - it lasts and lasts and lasts.
 
"rainbow"
- Sex with me is like rainbow - it comes with two sacks of gold.
- Sex with me is like rainbow - sometimes if you're lucky, you get it twice.
- Sex with me is like rainbow - it comes with a leprechaun.
 
"silence"
- Sex with me is like silence - I get that a lot in Estonia.
 
"monkey"
- Sex with me is like monkey - illegal.
 
Jaaniiedasi. Muidugi ei ole kõik head palad sekund hiljem enam meeles. Aga järgmisel nädalal on Pööningul täitsa eraldi impro õhtu ja see võib küll väga hea olla.
 
---
 
Ma tean, et ma oma positiivsuse projekti raames kirjutasin, kui ilus ja tore talv on, aga see on täpselt siis tore, kui istud soojas toas kamina ees. Või garaažist välja sõitvas autos, kus oled tsärgi väel.
 
Mitte siis, kui istud oma autosse ja see neetud esiklaas ei sulagi jääst vabaks. Ja sa mõistad, et kraapida ka ei saa, sest see on härmas seestpoolt!!!

neljapäev, 23. jaanuar 2014

kuidas käia juuksuris

Mul on ihujuuksuriks kolleeg, kes käis enda harimiseks vahepeal kääridega mängimist õppimas. Mu meelest tal tuleb hästi välja ja ühiste jõupingutustega on mu juuksed palju ilusamaks, tervemaks ja pikemaks saanud aastaga. Ma olen väga rahul ja nii ma käingi tal kodusalongis muresid lahendamas.

Aga nagu selles suures "perefirmas", kus ma töötan, on paljudel traditsiooniks, nii on ka ihujuuksuri kaasa me kolleeg... Ja kohe nii hästi, et lausa mu büroojuht sellest aastast...

Ja siis on Murphy eriti sitapea, sest üks asi, mida ma enda välismuse juures kõige vähem heaks kiidan, on see ludujuuste välimus (no härra sai mu endale heas ja halvas soengus ja ilma meigi viskamata. Koduses miljöös ma  ja hommikuti voodist tõusen ka nii nagu jumal lõi mu, mitte hollywoodilikult koolutatud ripsmete ja punase musisuuga eksole). 

Sõnaga, selline soeng, kui ujumast tuled. Sellest veel hullem on ainult üks asi - see miljoni aasta pikkune hetk, kui juuksevärv on peas, ja ootad, millal välja saad loputada. Ma mitte kunagi juuksurisalongis pole tahtnud end siis peeglist vaadata, jumala õudne pilt on. Ja ma olen ennast peeglist ikka igat moodi näinud :)

Ja siis täpselt sellisel "ma olen printsess" hetkel istub härra büroojuht üle laua, et juttu puhuda... NAISS!


Päeva lõpetuseks tahab ihujuuksur vallatleda ja meisterdab mulle lokid. Koju jõudes on nad juba oluliselt sirgemad, kui autosse istudes. Vedasin endaga kihla, et hommikuks on lokid jalga lasknud.

Kui mul väga veab ja härra Murphy kihlveoga ühineb, on hommikul alles "there's something about mary" tukk. Jah, ma tunnen, et mul võib vedada küll (huvitav, et seda tunnet kunagi siis ei tule, kui ma bingo lotot mängin).

Kihlveo auhinnaks on homne koosolek sama büroojuhiga.

teisipäev, 21. jaanuar 2014

:)

Mulle väga meeldib, et päevad on juba veidi pikemad! Kas olete tähele pannud? Ma jalutan töölt koju ja ei ole pilkane pimedus, vaid veel on valge. 

Mulle nii väga ei meeldi see, kuidas ma täna hommikul ripmseid pidi iseenda külge kinni kleepusin või kuidas sall jäätus või kuidas miniatuursed ninakarvad härmatusid... Aga ma annan talvele loa olla, sest õues on juba  valgem ja ma tean, et varsti ju tuleb kevad! Tuleb, onju?

---

Need põnevad tegelased koondnimega mehed :)

Soojendan parasjagu tööl köögis oma kõrvitsasuppi (mida ma muide keetsin ainult endale härrale natuke ja mida tuli TERVE potitäis ja härra vuras ruttu ära Tartusse, jättes mind seda üksipäini sööma... see selleks...), kui tore meeskolleeg kõrval oma lõunasööki haukab. Tuleb uurima, et oo kõrvitsasupp jah? Mis sa sinna sisse panid?

Mina siis vastu, et kõrvitsa ja paar supilusikat mannat...

Meeskolleeg: Kartulit ei pannud? Me paneme kartulit, tärklis paisub ja teeb toekamaks...

Mina: Eiii, vot kartulit ei pannud tõesti...

Meeskolleeg: Me paneme porgandit ka, annab ilusa värvi... ja sulajuustu ka...



Ainult vaata ja imesta. Nii palju häid mõtteid täiesti ootamatust kohast ja ootamatul hetkel.

---

Mu endine Ülemus (mh, peaks parem nime panema...) kutsus mind just kinno minema, mis algab poole tunni pärast (vau, ma jõuan sellest veel isegi blogida) sõnadega:

" kooskõlasta musirulliga ära ja anna teada, kas saad tulla"

Kooskõlastasin nagu kord ja kohus, muie suul. Ma arvan, et järgmine samm on see, et endineÜlemus hakkab edaspidi härrale otse helistama ja kooskõlastama ja siis antakse mulle teada, et nii - nüüd kinno.

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

esmaspäevane pildipostitus

Kui ma eelmise esmaspäeva hommikul
vara Tartumaalt Tallinna hakkasin tulema,
oli ühtäkki maa muutunud selliseks.
Nüüd enam ei saa kingaga ringi jalutada,
lumi ja valge on.
 
Meil härraga on olnud mitu korda alljärgnev dialoog
teemal, et võtame kassi:
mina: "Musu ,võtame kas..."
härra: "EI!"
mina: "hästi armsa sellise pisikese..."
härra: "EI!"
mina: "kass...."
"härra: "EI!"
mina: "k..."
härra: "EI!"
härra (igaks juhuks veelkord): "Ei!"

Siis sel nädalal Tallinna minu juurde jõudes,
saabub ta, oh üllatust, kassiga!

Nimetatud tegelane oli siiski vaid ühe öö meie külaline,
sest härra pakkus transporditeenust loomakaitseseltsile,
aga naerda saime mõlemad.
Et muidugi, EI VÕTA kassi
ja siis ise tood.
 
Vahel on hea,
kui valid tavapärase marsruudi asemel
teise tänava või silkad jalavaeva kokku hoidmiseks
kuskilt hoovist läbi
ja näed midagi ilusat ja head.

Kui terve nädal möödus kiires tempos,
st nädala esimesel poole sain iga õhtu koku mõne oma kalli sõbraga,
keda polnud liigakaua näinud
(otsustasingi, et nii saab olema.
Kui Tallinnas olemise päevad,
siis siis kuulun sõpradele),
härra saabudes toimetasime kahekesi asju ajada,
nt käisime fotostuudios kahekesi,
aga sellest võibolla kunagi hiljem eraldi,
siis nädalalõpp oli rahulik ja meie päralt.
Härra oli hõivatud laupäeva lõunani
ja kuigi mõnus oleks olnud lumises maakodus Peipsi ääres,
sii otsustasime,
et ei hakka sõitma üheks päevaks.
Olime pealinnas ja nautisime talveilma siin.

Uskumatu lugu, aga m apolnud 15 aasta jooksul kordagi
Pääsküla rappa jõudnud.
Aknast välja vaadates tundus imeline ilm olema
ja suundusimegi härraga jalutama.
Ma olin ilmselgelt ilus ja mitte praktiliselt ega soojalt riides,
aga mis siis.
Ja seda lugu kaameraakuga ma juba rääkisin...

Tõesti väikest viisi muinasjutt oli,
sest mulle talve juures see vaade meeldib,
kui on sinine taevas ja lumised puud ja päike.

Pärast tegime (loe: härra tegi ja mina vaatasin) kiired uisusammud
Nõmme spordikeskuse jäätunud tiigil
ja siis ma olin juba nii külmunud küll,
et suundusime koju ära soojenema.

Pühapäev ei saanud olla kehvem,
st härra ei mallanud niisama passida
ja me läksime jällegi jalutama.
Jalutasime hiiglapika teekonna Stroomi randa
ja sealt muudkui tee viis,
kuni olime Balti jaamas.
Tegime soojendava tee,
mis ühtlasi oli väga hariv :)
Mina selle hotmaili fakti tahaks küll kahtluse alla seada,
aga ega ma ei ole üle googeldanud ka samas....

Ja väike toidublogi siis ka:

 Eilsest kõrvitsasupilaarist üldse pilti ei olegi. Ma saan nüüd nädal otsa seda suppi süüa, liiga palju sai :)

pühapäev, 19. jaanuar 2014

hommikusöögilood

Ütleme nii, et hommikusöök voodis on täielik filmitrikk. Ainult filmis on see seksikas, mugav ja muinasjutuline. 

Meie versioonis on see liikumatult püsimine  ja mõttejõul kahvli liigutamine, sest väikese hingamisegagi on piim (kohvi ma ei hakanud ju ometi voodisse viima :D) ümber ja pannkoogid külje all.


Tee veel romantikat :)

laupäev, 18. jaanuar 2014

tarkusetera

Memo iseendale:
Metsa pildistama minnes tuleb kaasa võtta laetud akud.

Et mina nii nutikas ei olnud, lasksin tühja akuga kaamerat vedada härral ja pidin terve aja lihtsalt käest kinni jalutama. Raske elu.

:)

reede, 17. jaanuar 2014

ilublogija... not

Ma paljastan ühe suure saladuse. Ma nimelt ei tea ilumaailmast absoluutselt mitte midagi. Minu ilutooted on ripsmetušš ja mineraalpuuder, needki on tulnud sinna nii, et keegi on kinkinud või rääkinud ja ma siis olen vaadanud, et no ju siis sobib ja on nüüd kasutuses.
 
Erinevatest brändidest ei tea ma ka suurt midagi.
 
Soengute tegemisest ei tea ma midagi. Hobusesaba ja väga hale punupats on minu šedöövrid. Vähe ma ei imetle netis imeilusaid patsisoenguid, mida ma ei oska mitte ühtegi teha.
 
Meikimisest ei tea ma midagi. Kuidas teha suitsusilmi nt? - Null.
 
(jaaniiedasi.)
 
 
Et nagu 30-aastane võiks ju ühtteist teada ja osata?
 
Nüüd ongi mulle hulk küsimusi tekkinud, ma pean nad endast välja saama :)
 
1. Elizabeth Ardeni 8 hr cream. Kuulsin ja lugesin palju kiidusõnu selle kohta ja no ootasin pingsalt palgapäeva, et jah, minu meigikotti peab see ka jõudma. Jõudis. Kas ta peabki selline tihke olema? Kuidas ma saan oma nägu kreemitada, kui kreem nii raske on? Milline on hea näokreem? Mida keegi kasutab? Mul on hädasti soovitusi vaja.
 
Ma olen päris palju erinevaid kasutanud, lemmikuks oli üks ammune Avoni oma, mida enam kuskilt saada ei ole. Seda kulus nii vähe, oli nii kerge ja näonahk nii hea. Nüüd on üks error nagu teise järel.
 
2. Kehahooldus. Ma saan aru näonaha hoolitsuseprotseduuridest. Puhastad ja peidad. Vahel ahastad, kolm päeva end avalikkusele ei näita ja siis peidad kolm korda üle. Aga mida teha ülejäänud kehaga? Põski on mujal ka... Kuidas peita naha ebakõlasid mujal kui näol? Kuidas neist tegelikult üldse lahti saada? Et kui tavapärane nahakoorimine ei too tulemusi.
 
3. Kolmas küsimus ei tule meelde. Oh well, vaatan siis passi ja imestun :)

neljapäev, 16. jaanuar 2014

*dear darlin', please excuse my writing...

Rongiga sõites on hea võimalus skaneerida. Vaadata ringi, mis inimestel seljas-küljes on. Mulle hakkab silma, et (vähemalt rongianalüüsi põhjal), et Guessi käekott= Prisma kilekott. Igal kolmandal naisterahval on.
 
No siis on hästi, et ma Michael Korsi omale NYCist ostsin. Muidu toetaksin siin veel statistikat.
 
---
 
Muutsin imagot.
Kasvõi ainult üheks õhtuks.


---

Sipsik heitis ette, et kirjutisi on vähe :) Eks ma ise tunnen ju ka, et peaks muudkui avaldama lugusid. Siis ma tulen siia ja no ei tule midagi... Eesmärki on vaja :)

Enda peale olen pahane ka, et viimase puhkuse reisikirjad nii vaevaliselt tulevad. Viimane ots, New York City, on peaaegu valmis, jäänud veel pildid lisada. Hakka või uut reisi planeerima niimoodi. Niikaua, kui ma inspiratsiooni kogun (no näed, ei juhtu midagi põnevat mu elus praegu), et siia midagi kirjutada, saate reisipilte sealt teisest kohast vaadata. Sipsik, seal peaks natuke lugeda olema kohvi kõrvale :)

---

*Dear Darlin'

teisipäev, 14. jaanuar 2014

Mis on naisterahval käekotis?

Mis on naisterahval käekotis? See igipõline küsimus eksole.
Mul on lisaks naiselikule buduaarile kaunilt kaasas ka lukusulataja ja klaaside jaoks de-icer. Ei ole vast väga jumekas neid autos hoida, kui vaja on selleks, et autosse esiteks sisse saada?
 
---
 
Eile oli vastav lugu täitsa:
Auto seisis töö juures parkimisplatsil reede hommikust saati, sest vahepeal oli nädalavahetus Tartus. Sedavahet ma sõidan valdavalt rongiga. Niisiis pärast tööpäeva, kus me oleme oi kui palju irvitanud just sama nalja üle, kuidas keegi hommikul autosse ei saanud, sest uksed jäätunud (muidu sadas koguaeg vihma eksole ja siis tuli käre ja nii ta läheb), liigun mina heas usus oma auto juurde... Valdavalt on maja juba rahvast tühi, ma olen üsna viimane lahkuja.
 
Ja no ei tule uksed lahti :) Ainus, mis avanes, oli tagaluuk, aga noh, mul on kleidike ja mantel ja kuidas ma peaks hakkama sealt üle ronima niimoodi daamilikult?
 
Minu rõõmuks üks meeskolleeg veel saabus parkimisplatsile ja ma kamandasin ta kohe appi. Nentisime koos üllatusest suurte silmadega, et küll see talv tuli taas ootamatult. Keset jaanuarit tuli lumi maha... Kes oleks osanud arvata? :)
 
Ootan niisiis, et K. asuks uksi kangutama, ta aga kohmitseb midagi ja muigab siis, et no rambipalavik saabus ja nüüd ei tohi feilida ja meheau ikkagi mängus sellise ülesande puhul :) Saame naerda ja ka uksed valla.
 
---
 
Nüüd on mul kõikvõimalikud sulatajad kaasas. Tegelikult on täiesti müstiline, kuhu kaovad mul erinevad harjad, kraabitsad ja labidad? Ma igasse oma autosse olen uued ostnud... Suvi sööb ära?
 
---
 
Ja siis küsimus lumepühkimise harjade kohta? Miks on kõigil otsas see kraabitsa-laadne toode? Selline monstrumseade ei ole üldse efektiivne ju? Tavalist harja ma ei kohanud poes. Võiks osta ju a la prügiharja, aga see on komplektis kühvliga ja ma ei taha osta asja, mida ma ei vaja. Kraabitsaid ükshaaval müüakse küll.
 
---
 
Nii palju emotsioone puhtalt lume tuleku tõttu. Endalegi üllatus.

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

mantra

I belive that laughing is the best calorie burner. 
I belive in kissing, kissing a lot.
I belive in being strong when everything seems to be going wrong.
I belive that happy girls are the prettiest girls.
I belive that tomorrow is another day and
I belive in miracles.


/Audrey Hepburn/

esmaspäevane pildipostitus

Uuel aastal uue hooga hakkasin sõpradega kokku saama. Et mul viimasel ajal on Tallinnas üha vähem viibimisi ja aega, siis tuleb see maksimaalselt kasulikult veeta. Seda enam, et poolest novembrist ei olnud sõpradega üldse kohtunud. Piltide peale kõik külalised ei jõudnudki, hmm. Aga sain ära näha taas mitmed kallid preilid, kellele pole ammu jõudnud helistada.
 
Saatsin üks õhtu eksprompt-teate preili s.-le,
et olen tema jaoks vaba.
Ta tuiskas kohe kohale
ja saime jutustada ja kingitusi vahetada.
Just sellist kruusi olin ma oodanud.
See ilutseb nüüd mu kontoris töölaua peal.
Teisel pool on kruusi peal muidugi suur punakas süda ka :)
 
Üks teine õhtu läksime joosuga peale tööd linna vallutama.
Käisime erinevates uuskasutuspoodides,
sest mul jätkuvalt oma missioon
leida vanakooli vene asju.
Skoorisin mõned vanad kuuseehted
ja käsitööna maalitud puidust käepidemega noa.
 
Alles ma sain oma töönurgakese just nii,
et on hea.
Ma ei tea, kas ma pean siit nüüd taas ära kolima?
Elu näitab.

Ja siis oli kauaoodatud treff ->ega.
Oi, kui ägeda paki ma sain.
Ma ikka alati imetlen ->e leidlikkust ja kunstilisi andeid,
iseenesest lihtne pakk onju?
Aga lihtsad asjad ongi geniaalsed
(ja mul on silme ees->e tehtud pilt tema jõulupakkimistelt, kõik recycling...).
Igatahes, pakisisu oli mulle visuaalselt meeltmööda
(südamekujulised piparkoogid)
ning härrale mokkamööda.
Ta isegi tahtis seebimuffinit haugata.
 
Käsil on magusavaba kuu,
see ju tähendab,
et tervislikud snäkid on väga aktuaalsed.
 
Selle alumise suurema noa skoorisin sel nädalal.
Väiksem oli ees ootamas.
Jätkuvalt otsin taga puulusikaid ja -kahvleid samas stiilis.
Kõik vihjed-pakkumised oodatud.
 
Meie püha missioon vol.2 on sellised teeklaasihoidjad.
Mõned oleme suutnud skoorida,
aga jätkuvalt oleme ka nendele pakkumistele avatud.
Missest et nad erińevate kujundustega on.
Ilmselgelt ühesuguseid 10 tk meil ei õnnestu leida.
 
Härra ei väsinud mind üllatamast.
Otsisin nõudepesukaussi
ja leidsin selle.
Nojah, tuli tegutseda.
 
Minu kunstilised anded ehk so nailed it!
Olen maininud,
et majas on meil asju igasuguseid kaasavaraks.
Üheks komponendiks on kõikvõimalikud võtmed,
pole õrna aimugi, kuhu sobituda võiksid.
Seega oleme niiehknii otsustanud neid asju endale seintele välja panna,
maja ajalugu ikkagi.
Ma siis võtsin projekti ette.
Mitte just see tulemus, mida ma saavutada püüdsin...

Pühapäeva õhtul saime ootamatu kutse külla minna.
Meil on naabriteks ühed avaliku elu tegelased
ja me niiehknii tahame naabritega ju tuttavaks saada.
Läksime siis külla.
Kilekoti asemel haarasime aidast midagi kohasemat :)
Suitsukala, õlled ja õunad.
 
Külast tagasi saabusime palju suurema kaasavaraga.
Kuidas see üldse võimalik on?
:)
Selline imeilus lamp rippus söögilaua kohal,
kuhu meid koheselt lauda kamandati ja söötma kukuti.
(me viisakate inimestena sõime kodus enne kõhud täis)
Me mõlemad härraga jäime lampi imetlema,
et nii äge!
T&A ühest suust:
tahate endale?
Me tahame hädasti lahti saada!

Ausõna, see ei olnud see mäng,
et kiidame pererahva kraami
(ja nagu mõnes kultuuris kombeks),
siis pererahvas tunneb kohustust ära anda.

Peale sööki kruviti lamp kohe alla ja anti kaasa.
Koos kõrvitsaga.
Ja lambi kuplitega.

Me siis vastu,
et peate tulema meile aita omale meelepärast valima.

Lamp nüüd ootab igatahes meile söögituppa üles seadmist.

pühapäev, 12. jaanuar 2014

tulin. nägin. tegelesin.

härra:
herzu sa räägid, et vett on vaja? ei ole vaja- see mees ei ole 60 aasta ennast pesnud

...ehk omavaheline huumor sellest, kuidas ma käin nagu uni peale, et majja on vaja vesi sisse tuua. 
(õnneks toetab mind seadus ehk see on üks nõue majutusasutusele)

---

Mul on ligi 100 piparkoogivormi. See aga ei aita sugugi kaasa tänasele lumisele piparkoogiteole, kui need vormid Tartus on...

Egas midagi, piparkooke siis ei tee. Ütleks siinkohal, et söön siis ->e kingitud koogikesi, aga sellega on kaks "AGA":

1. mul on magusavabakuu
2. härra sõi KÕIK need südamekesed juba ära. Tal muide on ka magusavabakuu...

---

Maaelu rõõmude hulka kuulub muidugi ka see, kui nõudepesukausist leiad eest kaks suurt toorest kala, suunistega "tegelemiseks".

Jah, nõusid pesta see asjaolu ei aita... :)

laupäev, 11. jaanuar 2014

nõgise ninaga tulejumalanna

Pole meie pereõnn kooselu näol härraga veel rakenduda jõudnudki, kui härra juba tahab must salamisi lahti saada. Kuidas ma seda tean?

Lihtne.

Hommikul vara suundus härra kiiruga asju ajama, pannes mulle ülesande ahju tuli teha. No ma olen vana tulejumalanna ise, no mis siis ikka. Kuigi minu ülesanne oli sel nädalavahetusel lihtsalt ilus olla ja ma planeerisin endale spetsiaalselt kaks päeva, kus ma midagi muud ei tee, kui kirjutan oma võlana kaelas rippuvad reisikirjad ära. Härra suure suuga lubas, et ma võin seda maal teha, peaasi et ma tulen ja mitte Tallinnas ei peesita. 

Niisiis sunnin end teki alt välja ja teen tule alla. Siibrid nr 1 ja 2 lahti. Suundun arvuti juurde ja asun trükkima. silmad hakkavad üha enam vett välja ajama, kuniks terve maja on tihedat suitsu täis ja andur muidugi huilgab. 

Selgub, et kuskil imedemaal on veel kaks siibrit, mida mulle pole näidatud. Et nendeni jõuda, tuleb poole kehaga kõhutada või minu puhul üleni ronida purusesse lesoauku, mis on tillllllllllluke (härra jumalus ise muidugi oma kahemeetrise pikkuse juures probleemi ei näe), kangutada jõu- ja ilunumbreid tehes lahti mingi tilluke uks, endal samal ajal silmad suitsu täis, suruda käsi pimedasse tundmatusse avausse küünarnukini ja avada siiber. 

Aga seegi pole veel kõik, suits jätkus ikka! Sest üks siiber ju veel. KUS??????????

Oh rõõmu, see oli selle põhjatu pimeda auku sees, sellest avatud siibrist tuli veel käsi edasi sügavamale lükata. 

Nüüd ma siin istun, üleni tahmane ja nõgine ja puupurune, silmad suitsu täis ja külmetan, sest uksed kõik on pärani ometi. 

Aga ma tean, edaspidi ma parem ei hakka nende siibritega üldse jändamagi, istun rahulikult teki all külmas edasi ja olen vähemalt ilus :))


kolmapäev, 8. jaanuar 2014

ajalooline päev vol. 2

2014 on juba müstiline ja tormiline aasta mu jaoks. Teda on olnud napp nädal ja mul on päris mitu elumuutvat sammu selja taga.

Täna tuli uus üllatus. 

Üllatus mitte selle tõttu, et ma poleks ette näinud, vaid ma ei osanud oodata JAH-sõna nii lihtsalt. Jätkuvalt kinnitab elu, et küsi ja sulle antakse.

Ma ei mäleta enam, kas ma kirjutasin sellest. Plaanisin mõtetes küll, kuid kas kirja ka sai? Igatahes, ma olin 15-aastane, kui tulin mugavast turvalisest kodust ära pealinna 10. klassi. Täiesti mugavustsoonist välja uude linna, uute inimeste keskele. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ongi sealtmaalt saati, pool elu juba, mul üha olnud mugavustsoonist välja murdmine. 

Ma olen Tallinnas elanud nüüd 15 aastat ja mõned kuud peale. Pool oma elust. Ja mõnda aega tagasi keerles salaja endamisi peas mõte, et äkki on aeg? Kui aasta lõpus härra teatas resoluutselt, et nüüd ma pean Tartusse ära tulema, jäi kripeldama vormistuse küsimus. Et kas ma saan tööd teha kaugtöö vormis, kas mu tööandja võimaldab? Või pean hakkama tegelema piinarikka töökoha vahetamisega, teades Tartu palgataset ja et jään oma suurepäraseid kolleege ja praegust tööd väga igatsema?

Täna oli kõrgema ülemusega vestlus minu edasisest saatusest asutuses. Struktuurimuudatused elavad oma elu ja see, mis vangerdus minuga aasta lõpus tehti, selgus, polnudki lõplik. Milleks seda siis vaja oli? Ja niiviisi siis praeguse ülemusega ja uue (juba kolmanda) ülemusega, kellele mind tegelikult maha oli müüdud kolmekesi koos istudes, kui nad mõlemad mul silma vaatasid, et mis sa nüüd mõtled siis... ütlesin oma soovi välja.

Maailm ei kukkunudki kokku. Mõlemad olid nõus mind kaugtööle lubama. Palk säilib, uus ülemus mulle juhirolli ei pane vaid lihtsalt teatud täiendavaid tööülesandeid, mida Tartus teha.

Jalad siiamaani värisevad.

Head aega, Tallinn. Üks peatükk elus on taas läbi saanud.

teisipäev, 7. jaanuar 2014

mina, ettevõtja!

 
Ajalooline päev.

10 aastat tagasi (appi, päriselt ka nii ammu?) oma kraadi kätte saades oli elu juba mind pillutamas oma erialast kõrvale ehk sinna suunda, kus ma täna olen. Aga paber ütleb, et mul on majandusharidus turismi erialal.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma päriselt siiski sellesse punkti tegelikult ka jõuan, et turismimajandust ajama hakkan. Aga näed, täna sain ma ettevõtjaks.

Ja firma nimi on meil härraga peen sõnademäng, no vähemalt me endi meelest. Siit saab edasi kõik ainult tõusvas joones minna.





esmaspäev, 6. jaanuar 2014

unistame

Härraga unistame, kuhu kuidas mis teha majas. Et kust sein maha võtta, kust uks kinni ehitada, kuhu uus uks või aken suuremaks. Kuhu katuseaken, kuhu meie tuba... 

Jõudsime skeemini, et parim variant oleks meie tuba teha pööningule.

Mul on silme ees just täpselt selline tuba!

pilt Pinterestist


Ainult et võrkkiik on seksikas punane (see on meil juba olemas ja kannatamatult ootel) ning laua asemele tuleb hubane kingsize voodi.

Ma ei jõua ära oodata, et sellise toa valmimiseni jõuda...

all about the benjamins...

See on ikka üsna nutune, kuidas kõik asjad ühele ajale langevad - no reeglina saavad kodus kõik asjad otsa just ühel ajal ja just siis, kui raha ka otsas on. Ei, nad ei või otsa saada palgapäeval, et ma saaksin minna poodi oma täis tuubitud plastikut lehvitama, mkm.

Selle asemel on näiteks kasvõi otsas wc paber. Muidugi on see ka hea näide sellest, et ma ei ole kodus (loe: Tallinna pesas) olnud 1,5 kuud kui mitte rohkem. See oli siis ka otsas, kui ma reisile läksin ja ma lihtsalt ei ole vahepeal poodi jõudnud. Muidugi on otsas kõik mis külmkapis olla võiks. Otsas on muidugi ka kütus bensiinipaagis.

Pöördvõrdeliselt sellele, kuidas ma New Yorkis omale kolme aasta jõulukinke ostsin, kulutasin ma majandusraha :) Niiet nii hädiselt nagu homset palgapäeva, ei ole ma veel varem rahalaeva oodanudki.

Suures ootustuhinas:

Koostasin omale peas nimekirja asjadest, mida on hädasti vaja teha saabuvast palgast:
- laenud-maksud-fondid
- uus id kaart (sest sellest sõltub mu töö tegemine, ilma ei saa)
- auto omaniku ümber vormistamine
- säästa-säästa-säästa ehk remondifond ehk õhksoojuspump-puurkaev-vannitoaehitus-jaaniiedasi
- koguda tagasi reisilt saabudes maksude maksmiseks ära kulutatud säästud
- paagitäis kütust autosse
- üks asi veel, millest ma räägin homme, kui palgapäev õnnestub :)

Nimekiri asjadest, mida kohe üldse ei tohi teha:
- Victoria's Secreti leht
- aldoshoes.com
- osta.ee võlumaailm igasugu aksessuaaride ja nõudega, mida majja tahaks osta
- Moetänav

Ma täitsa huviga vaatlen, kumb nimekiri peale jääb...

esmaspäevane pildipostitus

Eelmine nädal oli tõeline pendeldamise nädal. Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu. Tallinnasse liigun nüüd praegu hommikuse rongiga.

Sellesse rööprähklemise nädalasse mahtus palju muudki. Aasta tuli uus ja maaelu toimetusi tegime härraga hulgi ja mõtlesime välja, kuidas maja ümberehitada. Selline kahekesi koos unistamine on nii tore. Ma ohkan õndsalt, et me nii palju mõtleme ühtemoodi või kui emmal-kummal tuleb hea idee, siis teine mõtleb kaasa ja näeb, et tõesti... nii oleks ju fantastiline teha! 

Teisipäev möödus põhiliselt koristamise tähe all,
sest noh... ahju renoveerimise algatamise hoog tuli peale päev varem :)

Aga õhtu lõppeks,
kui härra sauna küttis ja ma leidsin enne külaliste saabumist hetke,
et jaga puhata,
võtsin ja kaunistasin lauda.

Minu meelest sai küll ilus.

Külalised olid kohal,
laud oli lookas,
mehed olid saunas,
vana aasta hakkas lahkuma.
Lülitasin kah sisse korraks arvuti,
et vaataks siis traditsioonilist Tujurikkujat.
Ma olen nüüdseks teda paar korda üle vaadanud
ja naljad lähevad muudkui paremaks.

Saabus aasta uus.
Ikka armastust ja südameid täis ;)

Vahepeal käisin Tallinnas tööl
ja korraks vaatasin oma pesa üle.
mrg käis mandariinidega külas
ja juba ma jooksingi tööpäeva lõpus rongi peale.
Selle päris uue rongi peale.
Lugesin hiljem kah neid artikleid Delfis,
eks hädasid ole palju jah.
Omalt poolt toon välja selle,
et levi ei ole rongis.
Telefoniga rääkida oli võimatu!
Täheldasin, et mitte ainult minul, kaasreisijatel samuti.

Lisaks see igal pool räägitud mure, et kaardimakseterminalid ei tööta.
Ma suunaks siin Elroni juhtkonna pilgud sellele,
et ilmselt on tegemist ühisprobleemiga
ehk et rong takistab sidet.
Täiendav rahasüst ja vastavad mobiilsed seadmed rongi
lahendaksid selle mure.

Teine mure oli mul sellega,
et Tallinnast väljudes ei kuvanud mitte üks tabloo,
kust see Tartu rong läheb.

Ja ta ei läinud teps mitte tavapärasest loogilisest kohast,
vaid sealt, kus väljuvad elektrirongid.
Ükski tabloo ei hakanudki väljuvat rongi teadustama,
ise pidi, kael õieli, otsima,
kus rongil on Tartu peal.

Mina sain kenasti istuma,
aga kuulu järgi on istekohad suur probleem.

Sõit oli mugav ja veidi kiirem ka kui varem.
Loodetavasti kõik mured kaovad peagi.
Olgem ausad, iga liitmine-muutmine-vms on alati suur kaos.
Tean omast tööalasest kogemusest.
Meie kaos seal muudkui kestab ja kestab ja kestab.
Neljandat aastat...

Tagasi maal ja toimetasime seekord pööningut koristada.
Saime hulga tööd seal ära tehtud,
palju asju sorteeritud, rämps põletatud, väärt kraam kõrvale pandud.
Tööd jagub muidugi veel.

Pildil on üks maja meie külas,
tea, kas majasein on külm või on lihtsalt puuriidale loominguliselt lähenetud?

Sama maja satipann.
Positiivsust on teistelgi :)

Koristamise käigus leidsime pööningult eesti keele õpikuid.
MA natuke lugesin, palju korraga ei suutnud.
Liiga palju Staliniti, pioneerilaagreid ja
"kõik olid rõõmsad, kõigi tuju oli ülev" materjali :)
Tegemist on VI klassi õpikuga :)

Veel üks põnev leid.
Presenteerin:
"kinokava Forum Cinemas kodulehel"
:)

Selline uhke brošüür,
pildil, osatäitjad, sisututvustus ja puha.
Huvitav oleks teada,
kas need kavad olid laiatarbekaup või pigem defitsiit?
Ma ise polnud varem kohanud.