Ma olen seda postitust endas kandnud tükk aega. Täna siis tulvab kõik paisu tagant välja, mis ma tagasi olen hoidnud (pmst sellepärast, et ma lihtsalt ei viitsi tööasju hetkel teha ja ootan üht olulist koosolekut) :) See järgnev jutt ei ole mitte kellelegi otse suunatud ja samas on suunatud kõigile, kes siin lugemas käivad.
See siin on minu blogi. Hakkasin kirjutama juba pikki aastaid tagasi ja esiti oli see koht, kuhu panna totraid teste internetist või tähendada üles enda mõtteid sellest, et keegi tänaval ütles komplimendi. Sest orkuti/facebooki ju ometi ei paneks neid. Mul oli umbes kolm lugejat - ema, mrg ja mina ise. Noh, läks aega edasi, elu tõi sündmuseid ja poole sõnaga, kas sarkastiliselt või lihtsalt nalja heites tähendasin needki üles. Et endal oleks hea meenutada ja vajadusel üles otsida kättesaadavast kohast.
Ma olen alati püüdnud vähemal või rohkemal määral seda teksti krüpteerida. Kui ma kirjutasin, et nädalavahetus oli põrutav, siis suvalise mööduva lugeja jaoks oli see mitte midagi ütlev lause. Loetud-unustatud. Kõige lähedasemate jaoks oli vihje - tuli võtta telefonikõne! Preili s. kirub siiamaani, et võimatu on neid tekste lugeda ja ridade vahelt mõistatada. Aga tal tuleb päris hästi välja :)
Võib tõesti tunduda, et ma kirjutan siin lahti oi kui palju asju oma tegemistest ja elust. Ei kirjuta! Ma näitan täpselt seda poolt, mida ma tahan ja täpselt nii, nagu ma tahan. See on nagu statistika, kõike saab näidata nii nagu vaja on. Asju, mida ma kirjutamata jätan, on väga palju ja tihtipeale on olemas umbes 2-3 inimest, kes teavad muust ka. Mul on palju häid sõpru ja sõbrannasid, aga ma ei räägi ka neile teetassi taga kõigest. On asju, mis jäävadki vaid minu teada. Kui ma kokku saades räägingi tegemistest, mis poole sõna või pildiga blogist läbi käinud, niiet mõttes inimene noogutab muudkui kaasa "tean-tean", siis tegelikult on muid asju ka, mida ma siiski jagada ei taha.
Muidugi on olemas terve hunnik blogijaid, kes räägivad täpselt ära viimsegi mõtte, mis neil wc-s pähe tuli ja hea, kui protsessi näitlikustavat pilti juures EI OLE. Palju rohkem on siiski neid personaalseid veebipäevikuid, mis kajastavad jäämäe veepealset osa.
See nüüd välja öeldud, on mul alati kulm veidi kortsus, kui keegi ütleb mulle, et oi ma loen su blogi ja mul on selge pilt sellest, kes ja milline sa oled.
Kuidas küll? Eriti tõhusad koodimurdjad.
Ma isegi ei tea end lõpuni. Ma võin end üllatada, kui rahulik ja raudse närviga vana rahu ise olen ma mingis x kriisisituatsioonis või kohtumisel, kus ma kõigi oma varasemate kogemuste järgi peaksin plahvatama või värisema või löödud olema. Samas täiesti tavapärane rutiinne varem sada korda läbi tehtud situatsioon lööb teinekord nii põhja alt ära, et see on mulle üdini mõistusevastane.
Mul on ühe korraga mõtteid peas sadu ja ma lendlen ühelt teisele millisekundiga ja analüüsin tööasju või muid olukordi. Seda kõike sellel ajal, kui keegi oma lapsest-koolitööst-poejärjekorrast-eelarve planeerimisest räägib. Ja ma kuulen seda ka, mida räägitakse, ei tasu arvata, et ma osavõtmatu olen.
Ja kui ma mõnikord istun ja rääkides käed etlevad kaasa, samas teinekord istun vaikides, käed rinnal vaheliti, siis ei tähenda, et ma olen avatud raamat - oi, herzil on paha tuju või ta arvab ennast paremaks, kui teised ruumis. Ei, sõbrakesed! Mõnikord ma ei jaksa kogu seltskonna sära enda peale võtta, las taidlevad teised. Äkki mul on hoopis külm? Või tead, ma ka olen vahel ebakindel ja tahan lihtsalt varjata oma kõhupekki. Või kõik need põhjused korraga.
Ma ei tea ise ju ka täpselt maha istudes, mis emotsioon on. Kuidas saab siis keegi teine teada? Veelgi enam, järeldada blogi lugemisest, mis pilti edasi ei annagi?
Ja siis muidugi liiga roosamannane lugu minust ja mu härrast. Kuna ma olin pikka aega maailmanaba, sest jah, ma olengi teravama taibuga ja kiirem ja parem, kui paljud teised, siis mu hoiak oligi (ja ei ole ma neid oskuseid kuhugi minetanud) teha sarkastilisi nalju ja olla mustvalgelt kriitiline. 2012 lõpus peale erinevaid märgilisi sündmusi mu elus jõudsin natuke iseendas selgusele ja võtsin vastu otsuse olla õnnelik. Ja ma olingi. Niimoodi sõrmenipsust ja asju hakkas juhtuma. Asju, millest ma oskasin sügaval südames vaid unistada. Muutused mu ümber olid nii uskumatud, et sündis projekt "olen positiivne". Nagu iseenesest tuli kogu roosamanna koos mu printsiga ja et ka arvuti taga tööd tehes kabinetti astujad pidid koguaeg kommenteerima, kuidas ma muudkui säran, siis ilmselgelt see kõik minu sisse ei tahtnud ära mahtuda. See siiras rõõm ja positiivsus voolas kõik blogisse üle (mis muidugi ei tähenda, et ma ei võiks olla konstruktiivne või kalkuleeriv või kasvõi bitch, kui vaja)
Ja mina+härra ongi ilus ja hea. Muidugi on meil ka mõned asjad, mis meepotti tõrva toovad, kuid need on asjad, mis on meil omavahel selgeks räägitud. Kommunikatsioon on selle nimi. Keegi ei loe mõtteid ja keegi ei ole täiuslik (no kuigi mina olen täiuslikkusele ikka väga lähedal :D) ja on ju kogemustest õpitud ka. Teed vahet, mis on tegelikult oluline ja mille üle ei ole mõtet vinguda.
Niiet siin pole mul millegagi vabandada roosamannat. Mis ei tähenda, et keegi teine peaks end üleüldse kõrvalt halvasti tundma. Inimesed on erinevad, erinevad kombinatsioonid reageerivad erinevalt. Mina + härra on roosamannaplahvatus, aga mina+mõni teine isik (blogis ikka on olnud silmarõõme jutuks) on totaalne katastroof või nullreaktsioon. Nii on see igal pool elus ja kellegi teise roosamanna on raudselt teistsugune ja mitte kehvem. Seda enam on veider saada tagasisidet, et kõik jookseb pekki kiirelt, kui tehakse emotsiooni pealt otsuseid jne. Kullake, see on elu. Pekki võib joosta iga asi ükskõik, mis seletamatul hetkel. Ära ole kade, ära ole õel, ära tunne end kehvemana.
Mulle endale meeldib lugeda, kuulda ja näha positiivseid asju. Suhteid, tegusid, mõtteid, sõnu, inimesi.
Seda enam ma näen, kuidas pöördvõrdeliselt sellele, kuidas ma ise endaga töötan, et olla parem inimene, on neid, kes järjest sapisemaks lähevad. Iga reaktsioon või mõttealgatus on kuidagi torkavalt negatiivne. Võib olla, et nad ise nii ei arvagi või ei mõelnudki kõlada. Lihtsalt minu vastuvõtu sagedus on hoopis teisiti praegu häälestatud. Ma näen kõrvalt ka, kuidas ma ise sarkastiline olles kõlaksin teistele. Ei ole üldse meeldiv. Selles suhtes saan aru, et vahel on sõpradega olnud hetki, kus mu huumor ei ole olnud vastuvõetav. Eks see eraldabki terad sõkaldest. Need, kes teavad, et ma ei ole ülbe ega halvustav, vaid see on minu huumor, ja isegi kui mõnikord olen läinud üle piiri, suudavad selle välja öelda ning me lahendame olukorra ära. Ja siis need, kes solvuvad, tõlgendavad pool maailma juure või omistavad mulle sõnu, mida ma öelnud pole. Kui suud peas ei ole, et sellest rääkida, ei saa ma seda olukorda ju lahendada ka, või mis? Kui ma olen 10 aastat sõber olnud ja selline olnud, siis on absurdne ühel hetkel draamat tõsta. Ma ei peagi kõigile meeldima ja ma ei tahagi seda. Ei pea end kulutama vagunitele (teate seda, et mõnikord on suhtlemises vedurid ja vagunid ja mõni ongi ainult vagun ja üks hetk see väsitab ära.).
Mõte valgus puhtalt blogimise teemalt natuke laiemaks. Aga mis ma tahan öelda:
1. pole olemas mustvalgeid asju;
2. sul ei ole kunagi kõiki fakte, et teha vettpidavaid järeldusi;
3. olge ilusad ja head.