teisipäev, 26. detsember 2023

2023

Tagasivaade 2023. aastale!


Jaanuar

Aasta algas kohe hoogsa koduehitusega. Algul koos härraga alumisel korrusel panime villa ja siis jätkasin ise, kui härra suusareisile läks. Panin villa ära nii allkorrusele kui ülemisele. 

Täna pilte vaadates on aastaga metsik muutus toimunud ja alati on neid protsessipilte ühtlasi judinaid tekitav (et nii kole oli) ja rahuldust pakkuv (kui palju me ära oleme teinud) vaadata.


Lapsed tormavad Markot kallistama.
Mutukas: "Issi, ma armastan sind kuni pensionini!"


Veebruar

Veebruaris oli kõigepealt Mesilase 8. sünnipäev, mis jäi aga jalgu Pöörasele TäiskuuÖöSööming toiduüritusele. Seega tegime enne tööd ja siis paar päeva hiljem tähistasime Mesilase sünnipäeva ka!

Mesilase sünnipäev (no ok, öösööming ka) jäävad meelde sellega, et Eesti Vabariigi president Alar Karis tuli mu lapsele õnne soovima :) Kurjam, mulle pole kunagi president sünnipäevaks õnne soovinud!

Öösööming üritust jääb meenutama ka ülilõbus seltskond, kes meil kodus oli! Esiteks Eveliis ja Marek, kes tulid appi ning mõned päevad enne võttis ühendust minuga Lauri, kes on käinud kordi ja kordi erinevaid TV3 saateid meiega filmimas. Seegi kord oli plaan filmiprojektiks, nimelt Erkki Sarapuuga maitsete saade. Üritasin küll rääkida, et me siis hõivatud, kuna hästi kiire aeg ettevalmistusi teha, aga seda nad filmida tahtsidki. Nojah siis. Väga väga lõbus oli nendega ja saade sai ka lõbus :)

Mesilase sünnipoäeva tähistasime kohe järgmine päev ka ikka järvejääl. Mesilane ise soovis nii! Ta on mul ses suhtes ikka äge. Kõik sünnipäevad, mis ta ise juba valib kes kus ja mis, on toimunud õues - küll metsas RMK kohas, küll järvejääl. 


Siis mõned kiired töönädalad hiljem saabus vabariigi aastapäev! Seekord saime kutse vallavanemalt tulla tänuüritusele.


Kohe peale vabariigi aastapäeva võtsime vastu Saksa telekanali tiimi, kel oli ülesandeks filmida Antarktikat. Mis te arvate, kus see Antarktika asus neil? Jah Varnjas Peipsi peal. See polnud nii planeeritud, aga sel päeval joppas neile ERITI tuisune ja külm ilm, kus ninaotsast kaugemale ei näinud. Nad olid Eestis 1 öö, peale ööbimist hommikul tulid meile filmima ja panid kohe Tallinna poole teele lennukile jälle. Lennufirma oli aga suutnud nende pagasi ära kaotada, niiet nende talveriided olid kõik jumal teab kus. Laenasid meilt ja mujalt kohalikelt kokku võimalikke sooje riideid, et saaks ära filmida.

Elamus missugune ja kindlasti jäi filmilindile väga ehe Antarktika. Ma ise pole kahjuks neilt klippi/linki saanud saatele, oleks olnud põnev tulemust ka näha!



Kohe peale sakslasi olid Mesi tares ja Samovarimajas bulgaarlased, kes filmisid piirkonnas dokumentaalfilmi karakattidest ja nende meistritest. Tartu2024 raames esilinastub.





Märts

Alustasime märtsikuud ja sünnipäevapidustustega ehk Mutukas sai 6! Siis tegime rohkelt sauna ehk toimus Sibulatee saunafEST 2023.


Seejärel käisime härraga Soomaal suurvett püüdmas!



Mutukas (6a): "Emme, miks sul selline nimi on? Miks su nimi ei võiks olla Kiisu? Või... Nähvits?"




Aprill

Aprill algas kõigepealt sõber Rauli juubelipeoga Taageperas ja kohe järgnes sellele herzi (üllatus)sünnipäev! Üks väga väga äge olemine koos sõprade ja parimate inimestega. Üllatuse osast sai pikemalt ka blogitud ehk kuidas osadel inimestest mu ümber ei ole arusaama sõna üllatus mõttest.


"We are all a little mad here". Aitäh Eveliis ja Marko, super orgunni ja projekti juhtimise eest. Mmuahh!


Mutukas selgitab: "Issi on laps veel, sest temal on ema olemas. Emme, sinul ei ole, sina oled suur ja täiskasvanu. Kel on emme, see on laps!"


Et ka härral oli ju sünnipäev, mitte ainult minul, siis otsustasin talle ühe uhke kingituse teha. Ta on mind kõigi nende aastate jooksul üllatanud kingituste ja poputustega niiet kui ma kõrva taha panin, et härra tahaks väga minna Sangaste safarile, siis see ka ümbrikusse talle potsatas. Sõbrad kokku ja läksime!



Peipsi ääres oli nii kõrge veetase, et rannas oli vesi peaaegu paadimajadeni välja. Tagumine sookrunt oli ka üleujutatud!


Võtsin ja heegeldasin Mesi tare saarepuu ära :)


Mai

Mais tuli härra koju partide ja tibudega. Nii sai alguse Meside linnutalu, kus tänaseks on lõpuks kanad nii kaugel, et meil on päevas 20-30 muna saagiks. 

Emadepäeva nädalavahetus kulges igatpidi õhus kõrgustes viibides ja sirutusharjutusi tehes, värvipintsel käes. ehk siis 5 päeva kulus, et üksinda terve maja fassaad ümberringi ära värskendada värvides.



Härra viis Tallinna kontserdile. Sabaton oli võimas. Ma olin möödaminnes osasid laule kuulnud küll, aga rohkem väga ei teadnud neist. Härra on fänn. Kontsert oli võimas elamus. Oli tuld ja leeke, sadas lund, paberit, trummipulki. Kõike sadas!


Seejärel oli jälle Prangli puhkus sõpradega. Kuna Pranglil oli samal nädalavahetusel ka saunajooks üritus toimumas, võtsime mõistagi oma telksauna kaasa ja olime üheks peatuseks ja seda otse rannas. Oled sa varem saunalaval niimoodi istunud, et jalad merevees? No vot!



Juuni

Püstitasime Samovarimajja Leonhard Lapini skulptuurikingituse. Värvimisprojekt on siiamaani tegemata, küll siis uuel aastal.


Jaanipäeval algas Mesi tare 9. hooaeg! Ja RingFM oli kolinud Sibulateele Nugise hobitallu, kutsuti mindki intervjuule!



Juuni lõpus tegime sõpradega kahe perega lastele preemiareisi Helsingisse lõbustusparki! Aasta emana unustasin ära, et samal päeval pidi mesilane ju tantsupeo proovidesse sõitma. Ui ui ui, õnneks lahenes kõik ja mesilane oli ülitubli, et proovides kõik tagantjärgi kiiresti ära õppis. 


Juuli

Mesilase esimene noorte tantsu ja -laulupidu! Mina sain sellest osa telefonikõnede kaudu proovidest väsinud Mesilasega ning siis etendust vaatasin ETVst otse. Ilus, nii hingematvalt ilus!


Alustasime oma terrassiehitust, mis juuli seisuga veel päris valmis ei saanud, aga andis juba võimaluse rohkem mõnuleda. Üldse on poole aasta jooksul ülemise korruse ehitus ka vaikselt edenenud ja silmnähtavaid muutuseid loonud. 

Härraga tähistasime puupulma ja muul ajal tegime muudkui tööd. Nagu ikka :) Kuu lõpus oli preemiaks traditsiooniline sõprade nädalavahetus ehk Peipsi viikend ja sel korral juba 10ndat korda.


Sõidame lastega Alatskivilt Palale ja möödume ühest piirkonna vaatamisväärsusest.

"Vaata, see on Kalevipoja gäng," teatab Mesilane (8a).
Selgitan gängi ja sängi erinevusi, mille peale poja mõtlikult tõdeb: "Mina olen siis Varnja gäng..."



August

Juhhei, terrass sai valmis! Katus ka peale ja mööbli ostsin ka ära. Naabrimehe abil saime natuke soodustust ja tõttasin kohe ära tooma Tartust. Pidin täitsa üksi haagisega sõitma ja püüdsin siis niimoodi läbi mõelda trajektoori, et tagurdama ei peaks. Hakkama sain! Naabrite abiga ka sai laud kokku ja üles pandud ning kohe sisse õnnistatud! Härra viibis juulis ja augustis palju laevaga Peipsil Piirissaare reise tehtud. TV3 tegi toreda saate temaga Piirissaarel ning selle peale saabus ka soovijaid. Mine või isegi  (härra käis Piirissaarel 6x, ma pole 4a vähemalt käinud).

Härra võttis haned lisaks.



Et me juulis ei saanud sel aastal väikest reisi endale lubada, siis võtsime augustis aega mitmeks puhkuseks. Kõigepealt lastega paaripäevane puhkusereis Tuula-Hiiumaa-Haapsalu kolmnurgas. Lastele vägaväga meeldis ja meile ka. Seejärwl tagasi Peipsi äärde, kus oli vaja natuke tööd teha ja siis otsustasime uitmõtte ajendil Türki sooja põrutada. Nii ka juhtus. Reisiblogis on reisikiri ka!


"Emme, kuidas ma küsin 3 vett?" küsib poja mult keeleabi.
- Three waters.
- "Free vodkas?" abistab poega abikaasa mu kõrval...

September


Türgi reisilt tagasi ja lennujaamast kodu poole sõites jäi tee peale Põltsamaa külje all Tore talu maisilabürint. Oi, see on tõesti TORE koht. 2h kadus nagu niuhti. Seal on nii palju vaatamist-tegemist (lisaks üle pea kõrgusele maisi labürindile), et planeeri natuke rohkemgi aega. Lapsed ei tahtnud ära tulla :)



Nautisime Sibulatee puhvetite päeva, kohe täitsa südamest. Raskusega on tulnud see teadmine, et ei pea kõike ise iga kord kaasa tegema, võib ka minna nautima. Aga iseenda tööandjana on läbirääkimised päris keerulised, kui tööandja tahaks raha teenimist, aga töötaja puhkepäeva :)



Sõpradega läksime jälle Pranglile ja päris mitut Proseccot kulus selleks, et tulla heale mõttele minna ilma meeste ja lasteta väiksele tuulutusreisile. Mõeldud-mõeldud ja kohe ostsime Eveliisiga ära Istanbuli lennupiletid. Mõlemale sobisid kuupäevad novembri alguses ja alles peale kinnitusmeili saamist tuli mulle meelde, et miks mul just see nädalavahetus vaba oli imelikult. Kallis härra abikaasa pidi meie aastapäeva tähistama sel korral koos lastega :)



Oktoober

Alustasime terrassile akendest tuuleseina jaoks ettevalmistusi, enne kui lumi ja tuisk valla pääsevad. Paika saime küll novembris alles, mil härra alla andis ja töö käsile võttis :)

Härra käis Ussisõnade suurõppusel ning osa sellest vallutas ka meie Varnja küla ja Mesi tare. Blokaad otse tare ees, "lahing" akende all ja muu elevus. Eriti Mesilasele, kes ise noorkotkas on. Käis härraga patrullis kaasas mitmel korral.



Oktoober kulges põhiliselt hullupööra hoidistades, koorides, lõikudes, kuivatades ja säilitades. Korilus massidesse ühesõnaga.


November

Novembris läks töögraafik ühtäkki väga vabaks. Aga vahel on nii ka mõnus ja seda pausi endale vaja. Käisime Prangliul plaani võetud Istanbuli reisil Eveliisiga ehk #badmoms ja #momvacation

See oli nii mõnus reis. Lihtsalt kõik kokku - hea seltskond, vaikus (st lastevaba olemine), huvitav sihtkoht ja (kaasavõetud) vein! Imeline!


Härraga käisime õppereisil Mulgimaal, lisaks uute huvitavate kohtadega tutvumisele oli tore olla koos teiste sibulateelistega. 




Detsember

Detsembris on olnud palju tähistamisi, koosolemisi, teatrit, muuseume ja väljas käimisi. Sõpradega Käsmus ja Kolgas käisime. Kirjutasin, kuidas 10 minutiga mehest lahti saada ning kuidas ma verivorsti-õpitoas käisin. Praegu isa juures Hiiumaal diivanil istudes sain teada, et meie kodus ikka tehti ka verivorsti ise, aga see oli enne minu aega, sest siis enam sigu ei peetud, kui ma sündisin. Seetõttu mul ka mälestusi pole, kuidas tehti meie kodus. Isa aga meenutas, kuidas mamma (vanavanaema, kes elas meil peaaegu 101-aastaseks) soolikaid puhastas ja siis lehtriga täidist toppis.

Aga lisaks kodusele verivorstiteole tegime härraga ka hunniku sülti, pasteeti, rulaadi. Jõululauale jõudis ka ahjupart (küll mitte meie part, sest poes liha ostes sai otsustatud üheselt part võtta, kui härra kõva häälega mõtiskles, et kas teeme enda pardi või ostame poest. Ja nii me olemegi rullinud muudkui vanemate vahet sõita, et veel rohkem ashjupraade ja sülti süüa, aga ka kvaliteetaega koos veeta. 

Sel aastal jõuame veel Viljandi külje alla, Peipsi äärde tagasi ja siis otsapidi Harjumaale ka :) Tegus ja tore aasta täis rõõmu, naeru, sõpru, aga ka rohket töörügamist, ehitusi ja väsimust. Õnneks aitab väsimuse vastu puhkus ja sõbrad ja prosecco. 

Ja detsembris jõudsid Mesi tare tegemised Peipsi järvejääl Financial Times veergudele. Väga uhke värk!

Avapildil minu härra nagu palvetav munk :)
(loe lingilt sselgitust)


Sõidame Tartus Kvartalist mööda, kus pojaga (8a) hiljaaegu hambakontrollis (ortodondi juures) käisime.
Poeg tunneb koha ära ja selgitab Markole: "See on see koht, kus on arstitont!"

Ja aasta kokkuvõtte lõpetuseks paar pilti ülemise korruse remondist ka :) Võrdle siis postituse esimeste piltidega. 



Ilusat lõppevat aastat, armsad (blogi)sõbrad!

pühapäev, 17. detsember 2023

verivorstilood

Minu ema oli suur isetegija .Kust mujalt mul see korilusgeen päritud on kui temalt. Hapukurgid, moosid, mahlad, hapukapsad, kõike tegime ja ma pidin ikka alati abis olema. Õunamahlategu oli päevatöö jne. Kuna maal vanaisa juures olid meil lapsepõlves ka kanad-kuked ja lehmad, siis on kogu see maaelutrall mul selge heinateost, lehmade karjamaale ja tagasi ajamise ning sitaviskamiseni. Ka see pilt on mul selgelt silme ees, kuidas isa kana jalgupidi peos hoidis ja pea kohal kordi ja kordi keerutas, pakule kaarega heitis ning kuidas see peata kana ringi jooksis õue peal. Ei ole mind see šokeerinud lapsepõlves, oli teada, et see on elu osa.

Küll aga pole meie peres mitte kunagi tehtud verivorsti. Ei vanavanemate ega ka vanematega koos ja natuke on kahju küll. Sest ükskõik, kuhu pilgu pööran, kõigil on rääkida lapsepõlvest lugusid. Võibolla ka paljud seetõttu verivorsti ei söö :)

Sibulateelistega järjekordselt kokku saades teatas üks sibulateeline Piret, et tema korraldab Koosal peagi verivorsti õpitoa. Korra lükkus haiguste tõttu edasi aga nüüd 14.detsembril sai see toimuma. Võtsin ka päeva oma molutamise raskest tööst vabaks ja liitusin tegemistega. 

Ja ma olen nii rahul, et ma läksin. Natuke kurb ka oli seal, sest kõik tulid oma teadmiste ja mälestustega verivorsti tegema ja algul oli lahti ikka suuremat sorti mokalaat ja naiste kära, aga tahenes kenasti ja läks asjalikuks tööjaotuseks. 

Ja kui me 5+h hiljem omatehtud verivorste seal mekkisime, siis need maitsesid nii ästi, et nagu ei tahagi enam poest osta... Seega tulin ma sealt koju ära paari liitri vere, 18m soole ja laenatud vorstipressiga. 

Härra saatsin poodi veel puuduolevaid produkte soetama ja et järgmisel päeval oli härra kodus minu päralt, asusime kahekesi uuesti tööle. Kõik läks ludinal! 

Vorstisegu ilma vereta

Vorstisegu verega. Selle maitsestamise jätsin härrale, 
ma ei suutnud.


Ainus aeganõudev osa sellest protsessit on vorstide juppideks sidumine, sellega ma tegelesin 4h! 

Vorstipressi täitmine läks kiiresti ja ladusalt.

Vorstid muudkui tulevad.


Aga nüüd on meil 15 kg verivorsti ja pakendasime nad härraga vaakumpakkidesse ära. Näevad imelised välja (nagu päris!), maitsevad hästi ja on minu enda tehtud!

Sõlmitud vorstid ootavad keetmist.
Ca 30 min, et toores veri ära keeta.

Jahtumisel!


Tänavused jõulukingid perele ja sõpradele :)


Väga uhke on olla :)

Nüüd veel vaja minna süldimaterjali manu ja jõuluks tuleb ära teha ka koralik pasteedilaar. Nipetnäpet muidugi veel. Härra tahab ühe meie pardi ka ahju pista. Jube kahju on küll, sest nad on nii nunnud seal tiigi peal, aga jällegi, see on elu. Jõulupart kõlab ka ju hästi!