Ja saigi ta avatud! 28.augusti õhtuks olid kohale kutsutud meie võrgustikuliikmed ja koostööpartnerid, et üheskoos Samovarimaja üle kaeda ja siis 29.augustil kl 12 rahvale uksed külastamiseks avada.
ENNE:
PÄRAST:
Olgu öeldud, et 28.augusti hommikul oli vaatepilt väga nukker ja poolik.
KUIDAS see kõik valmis peaks saama, ei teadnud me kumbki, aga mõlemad teadsime, et lihtsalt peab saama. Lihtne. Veel kolm tundi enne külalisi oli härra abikaasa üleni saepurune ja saagis ja lihvis usinalt laudasid, millest pidid riiulid seina saama.
Nagu ikka, ÜKS PÄEV jääb alati ettevalmistustel puudu, nii ka meil. Kööginurgas ei jõudnud köögitasapinda vanadele köögikappidele peale sättida, see jääb nüüd mõneks teiseks korraks teha. Siis kui aega tekib (= ilmselt mitte kunagi). Eks aja jooksul vaikselt kohaneb kõik veel käe järgi, tuleb nipet-näüet mugandusi juurde, et saaks hea ja soe olemine. Nagu Mesi tares. Mõni ese või kardin või laualinalahendus vajab korduvaid ümberpaigutamisi ja asendamisi, kuniks saab olema SEE ÕIGE. Aga juba praegu on mõnus ja hea! Kõigest siis järgemööda ja piltides ka.
Veebruar:
Märts:
Veebruari teise poole kuni märtsini veetsin Samovarimajas kümmet kihti tapeeti, vene kipsi, tõrvapappi, vanasid saepuruplaate, krohvi ja selle kinnitamiseks paigaldatud puusõrestikku eemaldades. Tonnide viisi kangutasin välja kõikvõimalikke naelu, kuni vastu vaatasid puhtad püstpalgid. See oli see õnnis aeg, kui lapsed veel lasteaias käisid ning kuna talve sel aastal ei tulnudki, siis turistide ja muude külaliste ning gruppidega oli tööd täpselt ümmargune 0. Loodus tühja kohta ei salli, seega kogu tähelepanu saigi Samovarimaja ja selle kraamimine.
Aprill:
Esikupõrand sai uueks ning ruumides vaikselt seinad soojustatud ja lagi allapoole toodud 20 cm.
Ja siis kadus töömees nelja tuule suunas. Ei ilmunud kohale enam, ei vastanud telefonile. Kuna ta on meile seda sama nalja teinud mitme aasta jooksul varem ka, et töö jätab pooleli ja kaob mitmeks kuuks ära, siis seekord püüdsime seda ennetada ja ta ise pakkus välja trahvisüsteemi. Et kokkulepitud kuupäevast (15.mai), mil töö peab valmis olema iga hilinetud päev läheb tema töötasust 50€ maha. Ei hoidnud seegi süsteem teda sõna pidamas ja päeva pealt uut abilist-töömeest väga lihtsalt just ei leia. Leidsime lõpuks juulis ühe mehe, kes asus tehtuid töid siis putitama ja sitast saia tegema.
Viimastest etappidest ei jõudnud protsessipilte ÜLDSE teha, sest iga minut oli arvel. Kardinapuud ja rulood paika, kardinate otsimine ja üles panemine. Mööbli puhastamine, paigutamine, torutööd, riiulid, samovarid, muud detailid, nagid, vets, vee sisse saamine. Uhh, metsik.
Selline ta praegu sai.
Töid veel jagub, mida edasi teha. Koridoris on põrand värvida vaja ja porivaip maha paigutada, praegu ajutiselt vanad kaltsuvaibad. Õues varjualune oli nii longu vajunud katusega, see vaja püsti ajada. Töömees sellega vaikselt tegeleb. Ning minu jaoks üks tähtsaimaid tegemisi veel: Välisvoodri puhastamine ja ülevärvimine. Sellele tööle on ümberkaudsed naabrid ja kogukonnaliikmed lubanud appi tulla. Lisaks tahan ise teha ja välja saagida ägedad aknapitsid puidust, šabloonid ja katsetused juba ytehtud. Siis saab välisilme majal olema eriti äge ja tuus!
Ning kuna praegu sai enamvähem joonde vaid üks neljandik kogu Samovarimajast, siis järgmisi ehitusetappe siin muudkui jagub. Lubasin härrale, et tema teine hobi võib sisse kolid maja teise poolde, KUI TA SELLE ÄRA RENOVEERIB. Loodan, et see motiveerib teda :D
Sest ega ju vanade samovaride ehk olgem ausad, vanametalli kogumine - see pole ainus plekk, mida härra kollektsioneerib. Lisaks on tal ka kümmekond vana motikat, mis tuleks lõpuks kokku koguda sealt, kuhu nad praegu laiali on hoiustatud. Ja oleks meestel rohkem huvitav seda meie hobimaja külastada. Kuna siinsete vanausuliste majade esimestkorrust, seda poolt, kus ei elata (eestlaste mõistes ait), nimetatakse DVORiks, võiks järgmine meie ettevõtmine olla MOTO-DVOR.
On, mida jälle oodata ;)
(ja jumala eest, ma enam ei luba ühtegi kuupäeva välja, siis on jälle pinge ja tempo peal)!
Igatahes, 29.augustil me uksed valla lõime. Oodata ei osanud sellist rahva tunglemist nagu aset leidis. Päeva lõpuks ma olin NII väsinud! Kuidas nad Voronjas ja Peipsimaa külastuskeskuses seda teevad??? See on ulmekiire töö ja nii intensiivne suhtlemine! Ütlesin härrale, et mina homme (pühapäeval olime lubanud ju ka avatud olla) tööle ei tule!
Tegelikult muidugi tulin ja tore oli! aga enda jagamine KOLME maja (+paadimajad) vahel on järjest ja järjest keerulisem. Samovarimajaga algas igatahes meie ettevõtluses ja ettevõtlikkuses uus ajastu. Me peame hakkama lisatööjõudu otsima ja leidma ja kaasama. Seni oleme hakkama saanud pereliikmete, sõprade ja kogukonna abil.






















































