neljapäev, 30. juuli 2015

Projekt "Külalistemaja" - 11

Vahepeal käisid meil sõbrad külas. Tulid mitmeks päevaks ja hea-tore oli. Lapsi jagus ka, niiet kui mul oli vahepeal vaja midagi toimetada, siis valvureid ka jagus. Nii mõnus. 

Mehed hakkasid laduma riita ja siis ühtäkki otsustasid, et ... teeme kuulge sauna? Mõeldud-tehtud.

Meie tares aita ehitatud saun kahjuks ei päde ühegi nurga alt ja on välja lõhutud meil juba. Muidugi selgus nagu ikka, et olukord on kehvem, kui me esiti arvasime ja selle sauna taastamisega läheb meil kõvasti rohkem aega ja raha ka seetõttu. Aga külalistele tuleb ikkagi sauna ja pesemisvõimalust pakkuda, seega üks lihtne kiirsaun on igati hädavajalik.

Kui esimesel päeval tundus, et see saun on kohe valmis, siis teine päev ei läiud asjad enam sugugi ja kolmandal päeval ei saanud külalised kodu poole ära minna, sest meestel kipitas: "Tahaks seda sauna valmis kujul ka näha!" Jäädi veel üheks päevaks ja pimedani välj käis nokitsemine. Vist on siitsealt veel midagi toimetada, aga peaaegu on ok kõik.

Konstruktsioon pandi hops-hops hoovi peal kokku

Leiliruumi uks.

Saunauks on eriti äge ja meeldib mulle väga.
See on pärit tare pööningult,
ikka sealt, kuhu vanu asju eest ära pandi.
Taaskasutus.

Kõik mehed ehitasid


Sauna transport



Valmis!
Presenteerime: KILESAUN.
Väga lahe elamus!


Sauna eesruum.
Tahab natuke "naiselikku kätt" saada.

Leiliruum.

teisipäev, 28. juuli 2015

eit ja taat tegid suure puuriida...


Härra tellis talvepuid ja otsustasime, et igavat puuriita me küll ei tee. Et teeme seekord ägeda! Ütleme nii, et selle ajag, mis me kulutasime ümmarguselt ladumiseks, oleks saanud 6x rohkem puid tavalisse riita ära laduda. Aga ise oleme härraga muidugi rahul.

Mehed alustasid ladumist ja siis otsustasid, et kuulge, ehitame parem mesitaresse sauna! Ja hakati sauna ehitama. Naised võtsid puuriida ladumise üle. Väike jupp on veel jäänud teha. Tuli välja, et koorem oli väike vist, puudu tuleb puudest :)

Mõtlesime, et tare hoovi tuleks ka selline vahva riit laduda. JA ega sellest riidast puid võtta küll ei tohi :)

maaelu suvel

Vahepeal olen jõudnud mõne moosi keeta.
Veel toredam,
kaunistada olen ka jõudnud.
Mõtlesin, et ei hakka oma varesejalgu ritta seadma
vaid kasutan tähetempleid.
Sellised nad mul said.
Pitsilised ja puha.
Purki aetud vedel kirsi-šokolaadi mood (pärisel ka, niiiii hea!)
on vahepeal moosilikumaks saanud.
See on tore,
sest ma olin juba muserdatud,
et mismõttes ma ei saa ühtegi moosi korralikult paksuks.
Win!

Mehed tegid eile õhtul maagiat meile.
Puhuti seebimulle ja terve maa oli nendega kaetud.
Pildil vaid kübeke tõelisest mullimerest.
Üliäge!

Ja milleks teha klaasike mojitot,
kui võib teha suure kannutäie!!!
Või kaks!
Ühes see päris ja teises virgin versioon.
Kiideti ja joodi,
ma olen rahul.
Pole päris mitu aastat mojitot valmis villinud,
aga tõesti müstiliselt hea sai.
Piparmündiga me ei koonerdanud :)

esmaspäev, 27. juuli 2015

Tellimuspostitus isale

Pidasime härraga esiti ja seejärel isaga takkaotsa salaplaani, aga et isal meilipostkast ei ole piltide saatmisel sugugi koostööaldis, siis ma teen talle siia piltide vaatamiseks postituse.

Et siis paps, selline mõte:












Projekt "Külalistemaja" - 10

Uhh, me oleme külalistemajaga ju ühtteist toimetanud vahepeal, aga pilte vist väga polegi etapiliselt ja kirja ma vaatan, et pole ka midagi pannud.

Vaikselt oleme nokitsenud detailidega majas sees ja hoovi korrastamisega õues. Nüüd on juba muru tärganud ja õu on ilus roheline. Vaikselt muutub muru ka tihedamaks ja ilusamaks. Iga päevaga üha rohkem.

Vaikselt panen oleme nokitsenud kööginurgaga, aga ikka veel on üks kapp mul värvist puhastamata, et teda tuppa saaks paigaldada ja seega köögnurka valmis teha. Tuleb äge modernse tagamüttega tööpind vanadest kappidest. Ja köögivalgustid on ka hetkel ainult juhe seinas. Praegu on lihtsalt iga päev nii palju muid kiireid asju olnud, et olen muudkui edasi lükanud kapi puhastamist. 

Selle vahva krihvli leidsin ma Alatskivi kolalaadalt.
Üks müüja küsis 35 eurot,
ostsin teiselt viieka eest.

See hohloma mustriga samovar on samuti ostetud kolalaadalt.
Ma lihtsalt ei saanud teda sinna jätta,
kui ta saaks meie külalistele silmailu pakkuda
ning rõõmu pakkuda teevett keetes.
Täiesti toimiv isend on muide.

Kuigi õu muru mõttes on viimaksometi ilusaks minemas,
siis kolanurk on seal veel endiselt jube.
Aga ma nägin üks päev vaeva veidi ja sättisin veidi kokku seal asju,
et oleks ka üks hubane mõnulemise koht.
Need hundinuiad natuke tekitavad nagu palmipuu efekti.
Ise noh olen rahul.
Maja seinalt ei tule hetkel esile,
aga seal on üks lahe kahemehesaag ja veidi peidus ka sirp.
Ma tahaks sinna panna esitlemiseks veel igasugu vedelevaid tööriistasid.

Selline chill-grill.
Vaikselt muutub asi hubasemaks ja külalistele käepärasemaks.

Siis üks päev saime härraga käe valgeks maja viidastamise osas.
Panime kirja,
et see on meie kodumaja.

Ja et välismaalased ka aru saaks,
siis pidime natuke täiendama veel.
Nüüd ei tohiks me märkamatuks küll jääda.
Sõber A tuli ja joonistas me logo ka seinale.
Kui ma arvasin, et joonistamine on puhas kunst,
siis oo, kuidas ma eksisin.
See oli hoopis puhas matemaatika.
A muudkui arvutas ja mõõtis.
Suhe 31:44le jne olid ta suust tulevad mõisted.
Aga seinale sai täpselt nagu peab.

pühapäev, 26. juuli 2015

mis oleks kui???

Tänud kõigile kaasa elamast ja mõtlemast. Kuivati oleks vahva küll, sel aastal aga mulle eelarvesse ei mahu kuidagi. Niigi palju on auke, mida lappida tuleks pluss veel muud investeeringud nii kodu-, tare- kui ka puukuuride ja töökodade ehitamisse. Plaanid ja ambitsioonid on suuremad kui võimalused :(

Üht aga ma avastasin - triikimine on oluliselt lihtsam, kui triikraud on töökorras ja läheb kuumaks ka :) Seega oma vana saasta kupatasin viimaks prügikasti (ma olen viimastel päevadel olnud nagu kunagisest Brandti reklaamist, kus naine jalutab rahulikult kööki, avab pliidi ukse ja siis jalaga taob vihaselt katki... täpselt nii on minu hood ka olnud :D), härra laenas naabrinaiselt praegu asendusmasina ja tuleb minna ostma üht head ja korralikku. Plaan B on ka - pesumaja teenus (praegu kutsub mind selle hellitava nimega härra), mis tähendaks aga lisainvesteeringut veel täiendavatesse pesukomplektidesse, et oleks varuga, sest kesse jõuab iga päev Tartusse sõita? Keegi võiks meile siia pesumaja avada, kliente kusjuures jaguks. Ka teised külalistemajad ei jaksa pesudega jahmerdada, me oleme suhelnud :)

Ühesõnaga, hullult palju raha oleks vaja, et raha tulema hakkaks. Või midagi sellist.

Ja et ma juba niikuinii poolel teel hullumajja olen, siis lisaks lapse ja mehe kasvatamisele, majapidamistele, koristamistele, pesu pesemistele, aia korrastamisele, söögitegemistele, hoidistamistele (mida on kaks_sitaksit -veel tikreid, kirsse, mustikaid, mustsõstraid... kurgihooaeg allaes tuleb), mesitaretamisele jaaniiedasi tuli mul öösel mõte, mida ma enam peast ei saa. Ja käisin muudkui öösel härrale sellega pinda, kuni ta üle mokaotsa poetas, et jaa ta toetab mind küll selle mõtte juurses, AGA... et noh, tööd oleks nii palju sellega :)

Meie külas puudub toitlustusasutus. Ma tahaks avada meie taresse kuuri alla pop-up kohviku. Noh, näiteks kaheks nädalaks. See oleks nii ütlemata vahva. Ma juba visualiseerin, mida aidaga teha ja kuidas. Nokitseks kaunistuste ja detailide kallal. Teeks nt suure hunniku värsket haput kurki... Aga kes pärissüüa teeks? :D Tegelt ma mõtlesin selle ka välja ja nüüd tõukan härrat takka, et ta uuriks sealtpoolt valmisolekut ja kampalöömist. Me sellest köögipoolest mingit tulu ei nooliks, peale meie tare nime reklaamimise. Lihtsalt tuhin tuli peale praegu:)

Eks näis, kas jõuame sel aastal sibulamüügi ajal (augusti lõpp-septembri algus) selle tembu ära teha või äkki järgmisel aastal? Või läheb tuhin enne üle?

Kes teeb, see jõuab?
Kiida lolli, küll loll teeb?
Oeh.

laupäev, 25. juuli 2015

reklaamfoto*


Kell 4.30, kui ma tundsin, et Mesilase küljealune on kuidagi märjavõitu ja suundusin seega mähkmevahetusele (tuntud ka nime all boksipeatus), märkasin aknast välja vaadates, et oo, taevas on roosa. Mesilane tuttu tagasi (kuiva mähkmega eksole) ja kaamera näpus, suundusin järve äärde kõrkjatesse hetke püüdma. 

Ilusad on need hommikud siin. Eriti ilusad, kui samalajal kaks meest voodis magusalt magavad ja laiavad. Üksteise kaisus :) Ja kuhu mina mahun?

* ma olen siin võtnud kätte, et iga päev natukenegi FBs MesiTare lehele midagi postitada ja seega ka need varased ärkamised. Vaatame, kas reklaamfotod tasuvad vaeva ära :) Siiani on peaasjalikult registreerimislehel olnud tagasiside, et info leitud internetist :) Parim reklaam muidugi on kiitus ja soovitus mõnelt sõbralt, seega loodan, et meie pakutav on piisavalt hea emotsiooniga ja hakkab ka levima.

reede, 24. juuli 2015

Moositegu pole käkitegu. Või on?

Tahtsin blogida sellest, et mis imelikud kärbsed need praegu on? Kust nad tulevad? Iga 10 minuti järel on köögiaknal jälle 5-6 tüüpi, keda ma akna avades enam-vähem tagumikupatsutusega õue kupatan. Jube flegmad on teised. Ajan akna tühjaks ja siis varsti jälle seltsimehed kohal. Kust nad tulevad? Kõik aknad-uksed on kinni... Ja miks nad nii pilves on omadega?

---

Tahtsin blogida sellest, kuidas ma ühtegi tikripõõsast enam näha ei taha. Tõelised maanaise käed on ikka. Härra nii möödaminnes saatis mind ämma manu vaarikaid korjama ja siis teatas, et karusmarjad tuleks ka ära korjata. Ma samamuuseas andsin oma numminaator-Mesilase talle üle, sest kahekesi me nii produktiivsed küll poleks olnud kui ma üksi. Ja siis see karusmarjapõõsas oli maailmasuurim mida ma näinud olen. Alatu võte härra poolt. Nüüd mul on kaks suurt ämbritäit tikreid. Mis ma nendega teen???

--- 

Tahtsin blogida sellest, et omades kahte suurt ämbritäit tikreid, guugeldasin ma, et kas moosi ja mis moosi siis teha saaks neist. Leidsin paar päris huvitavat mõtet ja ühe neist otsustasin siis ka täna valmis keeta.

---

Tahtsin blogida sellest, et Mesilane üldse ei aidanud tikrite puhastamisele kaasa. Pilt võib jätta eksliku mulje, aga tegelikult ta laotas marju tekile laiali muudkui. Rüblik selline.


---

Tahtsin kirjutada sellest, et vale-murakamoos vähemalt tulisest peast potist maitstes oli päris hea (missest et peenrast värsket porgandit võttes, mille pikkuseks on heal juhul 3 cm, puhastad sa end ogaraks...). Aga sellest, et minust ikka moosikeetjat ei saa, tahtsin ma ka kirjutada. No ei saa mina seda moosi paksuks, tee või tina. Ei aita siin überkallis moosisuhkur ega moosi lisamine keeduprotsessi lõpus ega ka retsepti sõrmega järgimine. Jumala tikrisupp tuli. Eelmine aasta, kui ma uhkelt suvikõrvitsa-sidruni moosi tegin, oli sama jama. 

---

Midagi tahtsin ma veel, aga mul on viimastel päevadel (vabatahtlikult, niivõrd-kuivõrd) äratus 6.30 olnud, et üles hiilida ja mõned asjad ka rahus ja vaikuses (loe: Mesilane koos härraga norskavad ja laiutavad voodis... ohihsand, kui nunnud nad kahekesi nii on) ära teha. Et ei peaks koguaeg Mesilast lõbustama või tema uneajaga arvestama. No nagu näiteks praegu, kus mul moos keeb ja mul on vaja ta purki panna, aga Mesilane on nii väsinud (no kesse süüdi on, et ta päeval nii vähe magab viimasel ajal?) ja sumiseb muudkui (härra väljend, mis mulle meeldima hakkas. palju nunnum sõna kui jorisemine) ja tahab mu kaissu, aga mul on hädasti vaja lõpetada... Terve päev on täna selline olnud, kordagi pole olnud mahti niisama hängida. MesiTare koristamine ja uutele külalistele valmis seadmine, pesud pesta, kuivatada, TRIIKIDA (õudne asi on maailmas triikimine. Ma täna 1,5h varahommikul une arvelt triikisin tekikotti ja voodit üles tehes ta sunnik on ikka kortsus! ÕUDNE!), moositegu, oma kodu korras hoidmise püüdmine jne jne jne. Ja ma tean, et härra pole teps mitte ka niisama vahtinud, vaid mind igati aidanud (nii pesude, lõuna- kui õhtusöögiga nt), aga ikka mul mingi hetk keeb kõik (ja ma ei pea siin moosi silmas) üle ja torisen, et kuidas mina kõike üksi pean tegema. Nüüd ta võttis Mesilase, et minna meesteasju tegema (ma ei tea, mis see on. Õlut jooma?), et ma saaksin omad asjad ära teha. Praegu on mu esimene puhkehetk. Aga köök on õudne seapea (oi, ma igatsen omale suvekööki. JÄRGMINE AASTA ma keeldun mille iganest tegemisest enne, kui mul on väliköök. Ja see on nii lihtsasti tehtav, et naerma ajab. Aga härra see aasta ei luba...), peaks nagu koristama. Samas voodipesud ripuvad nööril, et ma nad kokku korjaks ja triigiks (hea, et mu silmarulli blogisse panna ei saa) ja valmistaks homseks järjekordseks pesuvahetuseks ette.

Seega tellin omale rahulikku närvi ja Mesilasele pikemaid päevaunesid ning lähen rapsin edasi. 

Tsaupakaa seniks.

esmaspäev, 20. juuli 2015

pildipostitus

Hakkasin kirjutama, kui intensiivsed kaks viimast päeva on olnud, aga jäin mõtlema, et tempo magnifico on peal juba teist kuud järjest. Et nagu suvi või midagi sarnast.

Meil käib külalistemajas toredaid inimesi (tere, tr!), meil käib kodus palju, palju sõpru ja sugulasi külas. Me käime ise peresid ja sõpru vaatamas (tere, isa ja vennad!). Me käime vahepeal ka eluolu uudistamas, nt laupäeval Alatskivil vanavaralaadal ja pühapäeval üle-eestilisel Avatud Talude päeval. Lisaks asjaajamispäevad linnas ja muud toimetamised. Ehitada pole jõudnud ega saanud midagi, sest et härra haiguslehe-režiim jätkub. Poleks vist aegagi ehitada. No välja arvatud see, et mina, Eesti naine, hakkasin külalistemaja juurde autoparkla jaoks pinnast koorima, et sinna siis kividest kõvem pind laduda. Härra ju ei saa füüsilist tööd teha, tema jalutab Mesilasega siis.

Aga üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Huvitavaid leide vanavaralaadalt.
Ostudest teen vast eraldi postituse,
kui selleks viis minutit aega saan.
Üks näljane härra ja veel näljasem Mesilane juba nõuavad süüa.

sünnipäevalaud


Selliseid seenekesi müüdi ühes talus eile.
Need oelks vahvad külalistemaja hoovi panna lastenurka,
suurem seeneke lauaks ka.

Jõgevamaal Avatud Talude päeval Miku talus
oli lahe hernehirmutiste näitus.
Pildil on kujutatud eestlane, ikka arvutis ja wifi piirkonnas.
Seal oli esindatud väga palju erinevaid rahvuseid,
hästi vahvalt tehtud.

neljapäev, 16. juuli 2015

õnnelikud leiud

Pole saladus, et mulle meeldivad paljud vanad asjad. On asju, mis peavad olema uued, aga mõne asja puhul just see sobibki, et saab anda uue elu. Või selle asja lugu on oluline - kas on vanaema või ema pärandatud, kellegi kalli inimese antud, majaga meil kaasa tulnud vmt. Seega ma võimalusel ikka kiikan sisse vanavarapoodidesse, täikadele, laatadele, kellegi kuuri alla, kui lubatakse :) Sest mis mõnel inimesel jalus, see võibolla mulle just vajalik?

Samas kui keegi küsib minult, et mis sa otsid, ma ei oska konkreetset vastust öelda. Tean siis, kui näen :)

Ma olin pikka aega otsinud taga kandilist võitoosi,
aga kõik kuskilt uuskasutuspoodides olid ümmargused!!!
Ja kus mure kõige suurem,
seal abi ikka kõige läheb.
Vanarahvas ju teadis, mida räägib.

Selle imelise kristallist toosi leidsin ma sealt,
kuhu esimesena vaatama oleks pidanud.
Vanematekodust ema puhvetkapist klaasi tagant.
Kus mujal ikka nii vanaema, tädi kui ema oma kristalli
(mida mitte kunagi ei kasutatud) hoidsid?
Klaasi taga kapis :)

See on see võitoos mulle eriti armas ja oluline,
minu ema oma.

Meil jätkuvalt ei ole kraanivesi joogikõlbulik
(ei ole mõtet ka küsida, millal korda saame.
Ma ei tea...),
seega toome suure tünniga joogivett tuppa.
Ja siis meil oli seal tünni peal üks emailkruus vee võtmiseks.
Jumala kole nägi ta välja :)

Seega, kui me preili M-ga laupäeval Tallinnas Tellisikvi kirbukal kokku saime
ja ringi patseerides seda kruusi nägime,
pidin ma ta ju saama.
Omavahel rääkides puistan preili M-le, et raudselt küsib 10€.
Sest kõik retro ja täpp veel eriti,
on NII SIGAKALLID.
Preili M küsib hinda,
müüja vastab 40.
Mul jäi hing kinni.
wtf?
Mingi näruse kruusi eest?

Ilmselt vajusime me mõlemad näost ära,
sest müüja kohe lisas: "Senti!"

40 senti, ihsand, see pole mingi rahagi ju :)

Ahjaa, M, ma olen need sendid sulle jätkuvalt võlgu!

Tartus on Sõbralt Sõbrale poode oma 3-4 tükki,
ma aegajalt ikka piilun neisse.
Aga tegelikult nad mulle ei meeldi, sest küsitakse ikka krõbedat raha seal.
HOOPIS lahedam Sõbralt Sõbrale pood on Viljandis.
Ma armastan seda poodi,
mitte ühtegi korda pole pidanud pettuma.
Ma olen seal viimase poole aasta jooksul käinud oma 4 korda.
Iga kord, kui vanemmatekoju sõidan, siis ikka Viljandist läbi.
Terve hunniku erinevaid heegellinikuid ning
pilutatud või tikitud laualinikuid ja rätikuid veel pealekauba ostsin sealt.
Terve kotitäie (pooled olen juba pessu pannud)
ja maksin selle kõige eest 3 eurot.
KOLM EUROT!
Tartus küsitakse ühe liniku eest 2-3 raha.
Müstika!

Nende linikutega on mul oma plaan.
Kui ma siin blogis kirjutasin, et tahan suurt heegeldatud voodikatet,
siis üks armas lugeja, H Saaremaalt, sina vist :),
soovitas väiksed linikud kokku heegeldada.
Ma mõtlesin, et GENIAALNE
ja nüüd olengi neid pisikesi ja suuremaid endale kokku koguma hakanud.
Veel on mul neid vähe,
kogun veel ja siis heegeldan kokku.
Ma juba kujutan ette (loodan ühesõnaga... teostus ei pruugi kujutluspildiga siiski sarnaneda),
KUI ÄGE see tuleb :)

tunne oma kodumaad

Härra pika haiguslehe tõttu on meil nüüd kõikide tööde seisak ja puhkamine käsil. Tõesti lihtsalt olemegi. Mis tegelikult tähendab küll, et täna on üle mitme-mitme nädala esimene päev, kus meil mitte kedagi külas ei ole või me ise kuskil sõidus.

Tegime vahepeal kahe-päevase reisi kolmekesi Pärnumaale mu isale ja vennale külla. 

Ühtlasi on tagumine aeg oma piparmündi varusid koguda.
Mu iga-aastane mure eksole.
Sel aastal tuli venna appi
ja sõitsime paadiga üle jõe,
mille kaldal vanematekodu on.
Nagu vanasti, lapsena!
Me suved seal möödusidki,
vennaga küll jões sulistades,
paadiga sõites või muid koeruseid tehes.
Good times!

Venna parkis paadi piparmündivõssa ja mina muudkui korjasin!
Lahkusime SUUUUUUUUUUUURE sülemiga,
aga "võsa" vaadates nagu poleks midagi võtnudki.

Saak ja poose.
Sõlmisin piparmündid puntidesse ja kodus panin kuivama.
Nüüd on talvevarud olemas.
Lisaks mul on väike "biznesplan" nendega,
vaatame, kuidas sellega saab.
Et mind on hurjutatud sellega,
et ainult ühte teed ei tohi juua,
siis varusin omale ka suurema hulga pärnaõisi.
Just praegu on üliõige aeg noppida,
täiesti värsked õied on.
Jälle nagu lapsepõlves -
siis käis vanaisa paadiga jõel
ning naases hunniku pärnapuu okstega,
mille küljest hoovis õisi noppisime.
Lisaks on mul kevadest natuke nurmenukuõisi järel,
vast on kõik korras nüüd mu teevarudega?
:)
Pärnusse oli meil ka asja ja seega pealelõunat kallistasime-musitasime kõik üle ja sõitsime suvepealinna. Esimene peatus oli Wendre tehasepood. Too on lahti nii lühikest aega, et enam-vähem napilt jõudsime sinna. Aga oi, kui soodsate hindadega tekid, padjad ja pesud seal on. Täiendasime enda ja tare varusid seal. Seejärel otsustasime, et Mesilane on ärkamisest saati kl 7 magamata, seega jalutame natuke rannas, promenaadil ja kesklinnas ka. Ikkagi Pärnu ja suvi!

Niisiis...

Jõudsime randa. Vaade eksole ei ole just paljulubav ja näha on,
kuidas pilvest vihm alla voolab.

Meile eelmine vaade ei meeldinud, seega keerasime selja pilvele.
Merele vaade oli palju palju ilusam.
Jalutasime promenaadi suunas.

Sportland on randa poe teinud,
ÜLIÄGE!
Nagu välismaa näeb välja.
Palju rohkemgi võiks neid butiike ja rannabaare seal olla.

Pildil nagu näha, pilv ei jätnud jonni.

Järgmine hetk käis metsik kärgatus
ja palun väga!
Pangest hakkas sadama ja rahet pilduma.
Mesilane on chill
aga meie olime läbimärjad.
Seisime puu all varjus,
auto paistis paari meetri kauguselt,
aga autoni ei saa,
sest lihtsalt kallab.
Aga mis meil parata oli,
jooksime!
Tere, Pärnu suvi!!!
Nii palju siis jalutamisest, Steffani mõttest ja Pärnust üldse. Autos kükitades pidasime plaani, et mis teeme siis. Härra helistas ühele oma sõbrale, aga teda polnud kodus :) Siis mõtlesime, et Tikker ja Abikaasa??? Võtsime plaani, et sõidame Tikri töö juurde ja üllatame.

Tikri töö juurde jõudes foori taga jäi Mesilane magama. Vaene väikemees oli nii läbi omadega, kõik nii põnev, et pool päeva polnud mahti tal üldse magada. Emasüda valis lapseune ja jättis visiidi ära. Asusime Tartu poole teele.

Kilingi-Nõmmes pole ma, käsi südamel, mitte kunagi käinud.
Sellest on jubekahju,
sest vaadake, kui nunnu kärbseseen seal on!
Ma pidin sellest pildi saama :)
Jätkasime sõitu ja kõhud olid imelikul kombel tühjaks läinud.
Kuskil väikses kohas, mille nime enam ei mäleta,
oli söögikoht: Rõõmuallikas või midagi taolist.
Mesilane jätkuvalt magas,
seega käis härra ja võttis toidud kaasa.
Sellest oli iseenesest kahju,
sest see koht on superarmas.
Härra saatis mind piiluma,
sest.. tsiteerin:
"Seal on asju-värke. Nagu sulle meeldib!"
Ja tõesti oli.
Vot sinna tahan küll tagasi minna.

Abja-Paluojas tahtsin MULKI pildistada,
aga see oli ringristmikul,
kuhu nii naljalt autot lähedusse parkida polnud,
seega härra lubas,
et järgmine kord pildistan.
Meest sõnast...

Aga jõudsime Karksi-Nuiasse ja seal oli nii palju ägedat.
See siil ja...

... see kilpkonn ja ...

... see õudne suur ämblik ja...

... need mulgid siin tantsuhoos.
Tõeliselt tore on teha sellist improvisatsioonitrippi.

Ja kuna me juba võtsime ette pikema kodutee,
siis peatusime korra ka Taagepera lossi juures.
Mesilane tegi ka silma lahti ja nii me siis perekondlikult seal muudkui poseerisime.
Minul on nüüd sellist kiike vaja meile koju või külalistemajja hoovi.
Härral on selleks suurt puud enne vaja...
:)
Üks väga äge bussipeatus Taageperas.

Veel tsipptsipp läbi Rõngu, et autos värsket saia nosida ja olimegi Tartus ja teel Peipsi äärde. Selline mõnus ootamatu minipuhkus. Sain jälle isa ja venda näha ja maal olla ja natuke rutiinist välja. Varsti jälle :)