Tahtsin blogida sellest, et mis imelikud kärbsed need praegu on? Kust nad tulevad? Iga 10 minuti järel on köögiaknal jälle 5-6 tüüpi, keda ma akna avades enam-vähem tagumikupatsutusega õue kupatan. Jube flegmad on teised. Ajan akna tühjaks ja siis varsti jälle seltsimehed kohal. Kust nad tulevad? Kõik aknad-uksed on kinni... Ja miks nad nii pilves on omadega?
---
Tahtsin blogida sellest, kuidas ma ühtegi tikripõõsast enam näha ei taha. Tõelised maanaise käed on ikka. Härra nii möödaminnes saatis mind ämma manu vaarikaid korjama ja siis teatas, et karusmarjad tuleks ka ära korjata. Ma samamuuseas andsin oma numminaator-Mesilase talle üle, sest kahekesi me nii produktiivsed küll poleks olnud kui ma üksi. Ja siis see karusmarjapõõsas oli maailmasuurim mida ma näinud olen. Alatu võte härra poolt. Nüüd mul on kaks suurt ämbritäit tikreid. Mis ma nendega teen???
---
Tahtsin blogida sellest, et omades kahte suurt ämbritäit tikreid, guugeldasin ma, et kas moosi ja mis moosi siis teha saaks neist. Leidsin paar päris huvitavat mõtet ja ühe neist otsustasin siis ka täna valmis keeta.
---
Tahtsin blogida sellest, et Mesilane üldse ei aidanud tikrite puhastamisele kaasa. Pilt võib jätta eksliku mulje, aga tegelikult ta laotas marju tekile laiali muudkui. Rüblik selline.
---
Tahtsin kirjutada sellest, et
vale-murakamoos vähemalt tulisest peast potist maitstes oli päris hea (missest et peenrast värsket porgandit võttes, mille pikkuseks on heal juhul 3 cm, puhastad sa end ogaraks...). Aga sellest, et minust ikka moosikeetjat ei saa, tahtsin ma ka kirjutada. No ei saa mina seda moosi paksuks, tee või tina. Ei aita siin überkallis moosisuhkur ega moosi lisamine keeduprotsessi lõpus ega ka retsepti sõrmega järgimine. Jumala tikrisupp tuli. Eelmine aasta, kui ma uhkelt suvikõrvitsa-sidruni moosi tegin, oli sama jama.
---
Midagi tahtsin ma veel, aga mul on viimastel päevadel (vabatahtlikult, niivõrd-kuivõrd) äratus 6.30 olnud, et üles hiilida ja mõned asjad ka rahus ja vaikuses (loe: Mesilane koos härraga norskavad ja laiutavad voodis... ohihsand, kui nunnud nad kahekesi nii on) ära teha. Et ei peaks koguaeg Mesilast lõbustama või tema uneajaga arvestama. No nagu näiteks praegu, kus mul moos keeb ja mul on vaja ta purki panna, aga Mesilane on nii väsinud (no kesse süüdi on, et ta päeval nii vähe magab viimasel ajal?) ja sumiseb muudkui (härra väljend, mis mulle meeldima hakkas. palju nunnum sõna kui jorisemine) ja tahab mu kaissu, aga mul on hädasti vaja lõpetada... Terve päev on täna selline olnud, kordagi pole olnud mahti niisama hängida. MesiTare koristamine ja uutele külalistele valmis seadmine, pesud pesta, kuivatada, TRIIKIDA (õudne asi on maailmas triikimine. Ma täna 1,5h varahommikul une arvelt triikisin tekikotti ja voodit üles tehes ta sunnik on ikka kortsus! ÕUDNE!), moositegu, oma kodu korras hoidmise püüdmine jne jne jne. Ja ma tean, et härra pole teps mitte ka niisama vahtinud, vaid mind igati aidanud (nii pesude, lõuna- kui õhtusöögiga nt), aga ikka mul mingi hetk keeb kõik (ja ma ei pea siin moosi silmas) üle ja torisen, et kuidas mina kõike üksi pean tegema. Nüüd ta võttis Mesilase, et minna meesteasju tegema (ma ei tea, mis see on. Õlut jooma?), et ma saaksin omad asjad ära teha. Praegu on mu esimene puhkehetk. Aga köök on õudne seapea (oi, ma igatsen omale suvekööki. JÄRGMINE AASTA ma keeldun mille iganest tegemisest enne, kui mul on väliköök. Ja see on nii lihtsasti tehtav, et naerma ajab. Aga härra see aasta ei luba...), peaks nagu koristama. Samas voodipesud ripuvad nööril, et ma nad kokku korjaks ja triigiks (hea, et mu silmarulli blogisse panna ei saa) ja valmistaks homseks järjekordseks pesuvahetuseks ette.
Seega tellin omale rahulikku närvi ja Mesilasele pikemaid päevaunesid ning lähen rapsin edasi.
Tsaupakaa seniks.