kolmapäev, 31. august 2011

nii võib lasnamägi täitsa meeldima hakata


Isegi lasnamäelt võib leida turistile meelepärast :)
See google maps live on aga üliäge. Ma ei ole linna peal ringi kablutanud, äkki on teisi landmarke veel tähistatud? Aga see oleks tõeliselt äge konseptsioon, kui oleks. Maruvahva fotojahi saaks korraldada stiilis "leia A, B, C, D ja E sihtkohad".

teisipäev, 30. august 2011

pühapäev, 28. august 2011

hmm, ma pole turist, ma elan siin?


Kaua tehtud, kaunikene. Võtsin päikeselisel ja tõsiselt suvisel laupäeval ette jalutuskäigu Viru tänavale, et üks kindel lehm sealt üles leida :) Ma kõndisin selle ülipika tänava kaks korda läbi ja ikka ei leidnud, kus kurat see pink on siis. Abi tuli sealt, kust ta viimasel ajal ikka kipub tulema, nutitelefonist :) Kiire google otsing ütles, et Goodwin resto ees, mis on pmst siis McDonaldsi kõrval. Kuivõrd sealne tänavaots on tihkelt välikohvikuid ja istumiskohti täis, siis see pingike ei paistnud välja. Aga näe, pildi sain kätte.

Ma nüüd loodan, et Tallinn kaotab selle mõttetu TV ära ja kui nad alles jäävat raha ikkagi lasteaedadele või teederemondile ei taha anda, no tehku vähemalt rohkem skulptuure linna peale. Siis ma ütleks isegi midagi ilusat linnavalitsuse aadressil!

Kui juba, siis juba. Sellel Kalamaja promenaadil ja ökosaarel polnud ma ka käinud. See viga on nüüd parandatud. Turist oma linnas :)

reede, 26. august 2011

kuulatan su ootamist

Väga mõnus on nädala selgroogu murda nii, et võtad kolmapäeva vabaks töölt ja lähed... no näiteks Helsinkisse :) Päev sattus fantastiliselt soe ja päikseline ning linn harjumatult inimtühi.

Nii ongi nüüd, et ootamatult on käes jälle reede ja nädalavahetus. Huvitav, kas saaks kõik nädalad selliseks korraldada omale?

***
Elu kulgeb koguaeg midagi oodates. Nädala keskel olevat pisipõgenemist. Nädalavahetust. Palgapäeva. Mõnda tähtsamat sünnipäeva. Järgmist reisi (mis õnneks ei lase pikalt oodata, vähem kui kolm nädalat). Seejärel seda kaugemat ja pikemat reisi a.k.a puhkus finally (jäänud alla kolme kuu oodata). Tööalaseid üritusi (a.k.a teame küll mis need on :D). Taustal ootad muudkui, et tuleks (pr)ints valgel hobusel (jajaa, tegime juba kindlaks, et hobust on piinlik maja ette parkida ja tekivad suured hoolduskulud jne. printsi hobujõududega oleks siis poliitiliselt korrektne oodata). Muudkui ootad ja nii need päevad läevad. Kuradi kiiresti ikka. Ongi käes suvekuu viimane nädalavahetus.

neljapäev, 25. august 2011

mõrv päevasel ajal :)

Kui ma siin olen kirunud, et hambaarsti külastus mõrvas mu rahakoti, siis ma ilmselgelt ei teadnud, millest ma räägin. Nüüd, kus ma olen külastanud ka nakkuskeskuses reisimeditsiinikabinetti, tean paremini, mida mõrv tähendab. Dziiisaskraist ikka tõesti.

See vaktsiinide teema on ikka nii 50:60, ma ei tea usaldada ikka lõpuni välja seda, et mulle mürke sisse süstitakse. Seagripi, puugi, emakakaelavähi jne vaktsiine ma endale pole tellinud ega lase ka teha. (üldsegi, vähi vastu vaktsiiniga... tekib küsimus, et miks siis seda muude vormide puhul ei kasutata, kui see tõhus on? aga võibolla ei saagi ma asjadest aru :D) Aga hepatiidi ja malaaria vastu vaktsineerimine tundub nii mõistlik jällegi... Ühesõnaga, siin ma nüüd olen, esimesed süstid tehtud, kaks seanssi ootel.

Raha peabki ringluses olema eksole, missest ikka hoida või koguda.

teisipäev, 23. august 2011

and 12 points goes to...

...Rintsik :) Kodutöö on hästi tehtud!


Minu suurim reisikiiks on, et ma pean leidma üles sihtkohas kõik ägedad metallist skulptuurid (kivist kolakad, ratsanikud jne mind ei eruta), mis lihtsalt nagu muuseas on tänavapildis koos muu sagimisega. Ja ma pean neid pildistama ja ma pean ise ka nendega pildile jääma muidugi :) Üsna palju harrastatakse pink + skulptuur kombot ehk kus skulptuur istub pingi peal. Väga tore, sest pingid meeldivad mulle ju ka ja saab kaks kärbest ühe hoobiga :)

Aga see pole mu ainus kiiks ofkoors, nagu mainitud - magnet, postkaart, shoppamine (kingad, kleidid, ehted, sh kõrvakad), linnakaardid. Need on need, mis mulle reisi meenutama jäävad, samuti pargipingi poseerimised. Kindlasti tuleb süüa kohaliku köögi roogasid ning viimasel ajal on hakanud meeldima teha ka midagi, mis sihtkohta veel iseloomustab. Nt Budapestis spa, Londonis muusikal jne. Lootusetu turist ikka :)

Ja endisel, teie kiiksud palun :)

esmaspäev, 22. august 2011

kui lähen maailma rändama

See, et maa, tuli, õhk, vesi ja reisimine on minu funktsioneerimiseks vajalikud elemendid, ei üllata vast kedagi, ei lugejaid, ei sõpru. Samuti ka mitte see, et mulle meeldivad süsteemid, korrapärasus ja reisimise puhul teatud check-listi täitmine. Neile, kes mu reisiblogi on lugenud, on need tuttavad märksõnad eksole.

Üks öö läks une nägemise ajal/ asemel mõte rändama ja avastasin oma niši. Isegi kaks vist.

Siit tekkis küsimus, et kas teistel on ka omad harjumused või kiiksud reisil käies? Ja mis need oleks? Kas on midagi, mis alati ära tuleb teha reisi ajal? Mul nt üks sõbranna käib alati erinevates riikides mcdonaldsis juustuburgerit söömas, testib sellega, kuidas need maitsevad siin ja seal. Üks teine jällegi kogub reisilt alles jäänud rahasid.

Oma kõikide reisidega olen ma überrahul, üks parem kui teine, igaüks omas kategoorias seltskonna-sihtkoha-ekstreemsuste jm järgi. Aga selle järgi, mis mulle reisisihtkohas endas väga meeldib (kuigi mitte kõik sihtkohad siiski ei hiilga selle üleküllusega) saan oma praeguse reisiskoori põhjal tuua oma lemmikkohtade edetabeli: Budapest, Bratislava, Siofok, Jeruusalemm, Vaduz, (Stockholm ja Ventspils ka) . Mind kohe väga huvitab, kes oskab ära öelda, mis minu silmis neis linnades ühist on.

Vihjeks võin anda, et pargipingid ei ole õige vastus :) See oleks see teine nn minu nišš (ja selle järgi on edetabelis hoopis teised kohad) :)

pühapäev, 21. august 2011

Kihnu eri


Kohalikus kõrtsis hingetuks (ja ligemärjaks) tantsimine, mandoliinid öös, soojas paduvihmas mustas öös kahekilomeetrine jalutuskäik ja kaks sünnipäeva hiljem olen tagasi pealinnas. Ma arvan, et see oli lahedate väljasõitude top 10s.

neljapäev, 18. august 2011

mõned mõtted

meri on, meri jääb

Nädalavahetuse plaan on "kolleegid ja Kihnu".
Et ikka osalejad igavust tripil ei tunneks (loe: magaks pohmakat välja või midagi), hoolitseb meeskolleeg me tegevuste eest, saates ülevaate, mida põnevat Kihnus teha kõik saab.

Muuhulgas sisaldas ülevaade:
Töötoad:

1. Paelte punumine (säärepael, südametega pael, ponimus)
2. Kihnu jaki õmblemine
3. Kudruste valmistamine
4. Kihnu nuku valmistamine
5. Kangastelgedel kudumine
6. Võrgulina kudumine (ui abil)
7. Muti rakendamine (ui abil)

Punkt 7 on niivõrd põnev, et teised meeskolleegid tulid minuga arutama, mitu mutti neil rakendada on...
Jobud :)

Aga üldiselt tõotab tulla vahva tripp ja ilmateade luba, et tuul puhub rõugest 5,8-6,1 promilli minutis.

esmaspäev, 15. august 2011

out of office

ehk aasta kontsakingadeta ... (Merit Raju)

hmmm...

Kõiges on süüdi M. Ehk siis mu sõbranna slash ülemus (kuigi ma pean teda siiski sõbrannaks, olen harjunud nalja viskama ja tutvustama teda kui ülemust ja see tekkinud komme on visa kaduma, kuigi tekitab juba vaikselt piinlikkust eksole :D. noh, huvitav paradoks on tekkinud, aga elu ongi selline ja kuigi ma tean, et ta tegutses antud hetkel sõbrannana, ei saa ma jätta "märke" märkamata :D), kes andis eelpool nimetatud raamatu mulle lugeda. Et herz, vaata, seal on ka nii nagu sul... (räägi veel ülemusele, et kle ma tahan ära minna).

Ja kuigi ma ei ole söö.palveta.armasta stiilis raamatute (kuigi never judge a book by its movie ja raamatut ma lugenud ju ei ole, üksnes filmi näinud) fänn, et lähen ennast leidma ja istun paigal ühes kohas neli (või kaua ta seal indias oligi) kuud, tagumik taeva poole ja siis järgmisesse kohta ennast leidma, siiski ma Balile (skipin kohe armastuse juurde, irw :D) ju kolme kuu ja viie päeva pärast lähen (aga üldse mitte käesolevas kontekstis eksju-onju ja üldse mitte ela.ole.surest innustust saades).

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale.

Ühesõnaga, ma tõttasin täna jooksujalu koju, et seda raamatut lugema hakata ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi. Ja siis teist korda kergemalt veel, et ära märkida kõik need kohad, mis mind puudutasid. Ja ma ei tee sellist asja MITTE KUNAGI (no worries, M, post it paberid, mitte marker :D ja raamatut sul pole lootustki veel niipea tagasi saada). Mul on tunne, et selle raamatu kirjutasin mina ise kunagi mõne aja pärast tulevikus. Sest kuidas on võimalik nii palju asju, mis on just täpselt nii, panna kirja teise inimese poolt? välja arvatud need Eestis elamise ja maal olemise tahe... Seda mul (praegu) ei ole üldse. Võibolla on asi selles, et ma olen terve lapsepõlve ja ka nüüd igal võimalusel niigi maal olnud ja puid lõhkunud ja ahju kütnud ja lund rookinud ja ahju peal põõnanud (raamatus nimetab autor lesoks seda kohta, meitel on see "ahju peal"), et see ei ole see, mille pärast ma töölt ära tulla tahaksin.

Aga see rahutus, nagu autorilgi, piinab mind. Konstantselt. Põhjuseid ma ei jaksa enam lahata. Sest näiteks jaanipäeva veetsin ma pere seltsis lõkke ääres esiteks isale, siis vanemate poolt üles ärritatud naabrimehele (!?), siis uuesti isale, siis emale ja siis ven(d)a(de)le põhjendades, miks ma tahan aastaks nii kaugele ära minna, kui võimalik, ja loetledes riskide maandamise tegevusi, sest ma ei saa ju ometi sildu põletades minema minna sest "pärast ju peab edasi ka elama". Naabrimees pidas maha tohutu loengu, mina argumenteerisin, suutsin talle oma vaatenurka selgitada, jäime sõpradeks. Fämiliga nii lihtsalt ei läinud :)

Veider on ikka see, kuidas inimeste nimed eelarvamusi ja suhtumist kujundavad. Need nimed, kelle kandjaid väga toredaid tunnen, on teiste kandjate puhulgi sümpaatsed, aga kui on mõni inimene, kes mis iganes põhjusel on mu mustas nimekirjas, siis samanimeliste puhul tunnen, et mul tekib tõrge. Nii ka autori ja ühe raamatus toodud sõbranna nimede puhul. Kuigi samas tundsin autori puhul täielikku vendlust ja sümpaatiat tema tegemiste, mõtete ja keelekasutuse tõttu ja seepärast on hea meel, et raamatus ta ise enda poole nimega ei pöördunud, sai rahulikumalt lugeda :)

Autor käsitles raamatus ka väga põgusalt ja ehteestaslikult (loe: oli kinnine) vanavanemate ja hooldekodude teemat. See puudutas mind eriti valusalt, sest ühe käe sõrmedel saan lugeda üles päevade arvu, mil mina enam ei saa haarata toru, et oma vanaemale helistada, postkaarti saata, öelda, kui kallis ta on, või teda kallistada.  Ilmselt omistasin raamatus sellele teemale rohkem valu, kui võibolla autor sinna pikkis või näidata tahtis.

Ja ma lihtsalt pean välja tooma mõned tsitaadid raamatust.

[---] Tean, mis tunne on miljonites fonditaotlusele kinnitust saada, välismaal läpakat vinnates ja kostüümi kortsumisest hoiduda püüdes tööreisil käia, keskküttega kodus elada, iga päev kaheksast hommikul internetis olla, suurfirmas väga põneval ametikohal töötada, arenguvestlusel istuda, preemiat saada, Powerpointi slaidi-showd animeerida, magistridiplomit vastu võtta, oma dokumente suure grupi ees seinale projitseerida, kodulaenu maksta, õhtul kallite inimestega kohtumiselt magama kiirustada, suvepuhkuselt naastes sadu meile läbi kammida, värvida huuli pikalt ette valmistatud projekti käikuminemise hommikul. [---]

Ma ka tean. Kõike seda, v.a magistridiplomi vastu võtmist.

[---] Vähesed asjad on täpselt samad nagu kümme aastat tagasi - võib-olla rahvariided laulupeol, vanematekodu aadress, kalja maitse, mõni vana sõber ... [---]

[---] Otsused tehtud, hakkasin tasapisi rääkima oma lahkumisplaanidest ka lähematele töökaaslastele. Kommunikatsioonijuhtidele on aegade algusest saati meelehärmi valmistanud, kuidas kuulujutud levivad kiiremini kui tööalaselt vajalik info. [---]

[---] Mõtlesin, mis teeb mind õnnelikuks, ja mõistsin, et tööl ei kogenud ma viimasel ajal õnnetunnet. Isegi mitte siis, kui mõni dokument sai valmis või keeruline asi lahendatud. Sest uued tulid kohe peale. Nagu hamster jooksurattas. [---]

[---] Eestlased arvavad, et Eesti asub paljudest Euroopa riikidest liiga kaugel. Ja vahel tundub meile, et Võru on Tallinnast kaugel.[---]

[---] Eestlasi vaevab jälle, et meie riik ei paista kaardilt välja - siis proovime olla igasugustes edetabelites esimeste hulgas. Sakslastel aga on kahjuks kollektiivne kompleks eksponeerida oma lippu. Tagasihoidlikud austraallased arvavad, et on mitmes mõttes arengus eurooplastest tagapool.[---]

[---] Kas töötamise vastand on elamine, puhkamine või mittetöötamine?[---]

Neid ja paljusid-paljusid mõtteid veel, mis selles raamatus kirjas on, olen nii kuramuse isiklikeks pidanud, et lugedes suutsin vaid ahhetada. Kogu ahastus selle üle, mida ühiskond arvab ilma tööta inimesest; kindlustundest või pigem selle puudumisest töö ja töökohaga seoses; kuidas nii tabavalt on välja toodud sõprade suhtumine, kes ise julget sammu ei tee (stiilis "palun saada e-kirju, pane pildid ülesse, me nii tahame teada, kuidas seal on, ja vastureaktsioon siis et meil on talv nii pikk, kõik nii kallis, euribor muukui kerkib, lastel on tuulerõuged, ah uudist polegi midagi") ehk kuidas maailmad on hiljem nii erinevad ja ei ole enam millestki sõpradel omavahel rääkida või kuidas keegi tegelikult huvi ei tunne, kus sa rändasid ja mis seiklused olid. Et Tallinna Lennujaamas võtab vastu pahvakas Eesti külma ja niisket õhku, nii-nii ebameeldiv, aga tõmbad kampsunihõlmad tihemini kinni ja otsustad ära kannatada, kuni juulini. Et Eestis võib elada küll, kui on olemas kallis inimene, jätkub raha ning tervis on kliima jaoks piisavalt hea.
 
Aga kui ei ole? Now what?
Rahutus, rahutus, rahutus...

(täiendasin postitust veel, peale öiseid mõtteid, mis ei lasknud minust lahti)
Kuna ma olen teinud ka selle apsaka, et olen minemise mõtteid avaldanud mõnedele inimestele siin-seal, siis vastu olen ma saanud kahte liiki tagasisidet (ja mõlemad ärritavad mind, sest ma pole kordagi öelnud, et nüüd ma teengi nii, vaid jaganud mõtet, mida ma teha tahaks, sest jah, endale tundub ka kohati absurdne, et olen rassinud ja vaeva näinud, et jõuda päris arvestatavale tööle ja palgale, et siis... mismõttes kõigest sellest lahti öelda?):
esiteks - sa ju ei lähe NIIKUINII/ähh, sa ei saa ju minna, kussa oma kleidid paned...
teiseks - nooh, MILLAL sa siis lähed?

Et nagu tänud kõik selle positiivsuse eest, mis te mulle annate (esimene liik) või et nagu ei jõua ära oodata, millal minust lahti saab (teine liik)??

Keegi ei tea ju, millist sisemist võitlust ma pean endaga iga päev, kirjutades plusse ja miinuseid minemise ja mitteminemise veergudele, palju ma olen läbi mõelnud samme, kehtestanud eelduseid ja reegleid enda jaoks. Oodanud ja lootnud, et tuleb põhjus mitte minna. Ja siis ma tunnen oma sõpradelt ja kolleegidelt sellist ehteestlaslikku suhtumist. Eks jah, olen ka mina sarkastiline ja irooniline ja püüan kõik vastavasse võtmesse naljaks panna. Ja kindlasti olen isegi riivanud kellegi unistusi või püüdlusi oma lamedate kommentaaridega. Aga ma nii vajaks kellegi hüüatust: lahe!

Ja siis on aadu, üks mu lähedasemaid sõpru, kes võitleb samade plusside-miinustega iga päev, aga teistel põhjustel. JA kes viskas öösel õhku väljakutse - kes annab esimesena lahkumisavalduse! Oh, I dare to dare you!

laupäev, 13. august 2011

reede, 12. august 2011

häh, raha, see sulab nagu vaha*

Täitsa vale eriala valisin endale ikka. Hommikune pooletunnine hambaarsti külastus päädis rahakoti mõrvaga. Ja tegemist oli üksnes kahe pisikese täpiga (loe: auguga), mitte juurekanali puhastusega vms (ma olen hambaarsti külastuses muidugi ka võhik, peisikli esimene tõsisem asi peale tarkusehamba võimule tulekut, niiet ma tegelt ka ei tea, mis liigitub lihtsaks asjaks ja mis kallimaks hambaarsti maailmas ja mida tegelikult kõike hambaarstid teevad ja näevad inimeste suus).

Ravivõtted rakendatud, otsustasin, et seekord ikka kuldhambaid ei pane veel :) Kuigi räägivad, et praeguse majanduse seisu juures tuleks ikka kulda investeerida.

Eelnevast rahakoti mõrvast tulenevalt on mul uus mänguasi. Tükk aega juba on hanzanetis (jajaa, swedbanki netipank vms tüütu ja lohisev nimetus sel on, aga ma harjusin juba ammu ütlema hanzanet ja kõik me saame aru, milles ma räägin eksole), mille kasutaja ma olen, olemas selline vigur nagu rahaplaneerija, et visata pilk peale, kuhu siis raha kaob nagu laine tuulevaiksel ööl.

Planeerimiseni ma esialgu veel jõudnud ei ole, siiani vaatan ja uurin ja liigitan oma seniseid kulutusi. Profileerida saab mind nende diagrammide alusel küll eduliselt - reisimine; laenud+maksud ja toit  - põhilised kulugrupid. Ehk siis rakendan motot: "investeerige mälestustesse (ja nuuma panka)" Laenud+maksud kategooriasse kuluvad summad on ikka überulmelised. Küll oleks hea need rahad ümber kantida, no näiteks reisimisele :))


Ja siin ma siis nüüd mõtlen, kust lotovõitu saada, et teha kodus ühtteist ilusamaks-mugavamaks või et haridusse/tervishoidu panustada. Kuidagi ei teki nendele ridadele vahendeid :)

Peab vist ikka ümberõppima hambaarstiks.

neljapäev, 11. august 2011

üks lugu

Surev vanaema ütleb oma lapselapsele: "Tahan jätta sulle oma farmi. Selles on villa, traktor ja veel muud tehnikat, farmihooned loomadega ja 22 389 000 dollarit".
Äsja rikastunud tütretütar ütleb: "Oo, vanaema, sa oled nii helde! Ma ei teadnudki, et sul farm on! Kus see asub?"
Oma viimase hingetõmbega sosistab vanaema: "Facebook..."

kolmapäev, 10. august 2011

kaotatud ja kadunuks jäänudki asjade nurk

Käsil on kaota-kõik-mis-võimalik periood.

Esiteks on kadunud mu überlemmik bolero, mida kanda kõikvõimalike paljastavate kleitide peal, et tööl viks ja viisakas välja näha. Viimane mälestus temast on Oslos (piltide järgi, oma pea ei suutnud muidugi rohkemat meenutada). Kahtlustan kõiki sõbrannasid, kes seda mul kiitnud on. Kuhu kurat ma sain ta kaotada?

Teiseks kaovad muudkui kõrvarõngad. Eile jälle. Kõnealused kõrvarõngad otsustasid minuga kaasa tulla Londonist, kus nad üritasid samas teha esimest korda juba prison breaki. Leidsin üles. Teine katse oli Londonist koju jõudes, kui kodus esikus tuvastasin, et üks on kõrvast plehku pannud. Oi ma olin õnnetu, öö otsa ei saanud magada, sest peas keerles stsenaarium päästeoperatsiooniga ta üles leidmiseks. Hommikul leidsin esikupõrandalt. Nüüd siis kolmas katse. Katusekinost, kus sai nauditud tõesti head "Kuninga kõnet", samal ajal võideldes külma tuule, kahe fliisi ja küünarnukki roietesse suruva tundmatuga kõrvalistmel, koju jõudes oli taas kõrvakas kadunud. 3 is a charm, they say.

Kolmandaks suviste stilettode pahkluu kinnitus. Ühel kingal kadunud. Tean täpselt kuidas see lugu oli. Nimelt kui 1,5 nädalat tagasi sai Helsinkis käidud, olid autosõiduvahetuskingad kaasas ja hiljem tuppa vihmavalangu eest pagedes sai kontsad haaratud rihmi pidi kaasa. Autos ei ole, toas ei ole, õues ka ei ole... Kinnitust ei ole ühesõnaga. Ja lemmikkingad tuleb nüüd kingariiulilt eemaldada???

Jaaniiedasi.

Kui see nii edasi jätkub, ei ole mul varsti enam midagi selga-jalga-külge panna. Oi, kuidas ma ei salli seda kadunud asjade maad.

esmaspäev, 8. august 2011

sääl tulli illos seto poiss...

Nädalavahetusel möllas murphy oma tuntud seaduses:
- 2-päevasel Setomaa telkimistripil ei maganud me kordagi telgis;
- kaasa sai võetud 2 paari pükse, mitu kampsunit, vihmavari, jope, aga sellised tühised asjad nagu suvekleidid, plätud, tubase magamise särk, hambahari jäid koju ses 30-kraadises kuumuses;
- "augustis enam päike ei võta" - sõnade saatel tõstsin kodus päikesekreemi käekotist välja ja põlesin sajaga ära;
- hansat ja õukat ei mekkinud mitte, setode koduõlut ja kalja aga suurtes kogustes;
- nädalanormi toidukoguste osas sõin täis kahe päevaga - ikka sõira ja leiba ja võid ja maasinki ja sõira ja kõike muud ka;

piknikulaud peale minu saabumist :)

Ühesõnaga, sai käidud valimas setodele uut ülemsootskat. Selle käigus
- läbisime pika kolgata tee me vapralt vana autoga (milles me end kellelegi näidata ei tahtnud, sest MEIE ju ometi sellise autoga ei sõida :P);
- sain ka käe valgeks ja esimest korda suve jooksul ujuma imearmsasse järvekesse;
- kuulasime muudkui Tiesto plaadi esimest lugu nonstopp 2 päeva, sest aparaat rohkemaks ei olnud suuteline;
- kuulasin seto leelotajaid sõnolise võistlusel, elasin kaasa parima kargaja välja selgitamiseks, mekkisin headparemat sööki-jooki, nillisin ilusat käsitööd, irvitasin setode huumorit, ergutasin seto sõjaväe paraadi (parim deviis mo meelest oli nõglatsuskajate "tsuska ja edasi" :D);

parima kargaja võistlus

seto lennuvägi :)


nõgla tsuskajad

- imetlesin uhkeid seto riideid ja ehteid, imestades kuidas nad küll ära ei sula, sest ilmselgelt oli sigapalava ilmaga tegu;
- imetlesin ka teisi rahvusmustrite kandjaid, täiega ilus oli vaadata linastes riietes või lihtsalt valget värvi riietega inimesi, kes peale pannud rahvusvöö. järgmine kord olen mina ka ette valmistunud :)

- pidasime piknikku veini ja kuklitega;
- sõitsime ringi imelises lõuna-eestis ja tegime loomkatse Hinni kanjonis "mida saab teha, kandes lühikest musta kleiti". Selgus, et täiesti eduliselt saab ronida üle puude ja ekselda ringi lõuna-eesti ürgses dzunglis.

- ja kõike muud vahvat sai veel ette võetud. nüüd tahaks puhata ja mängida :)

reede, 5. august 2011

crush. fool. leave. secret. passion.

Pätsasin triinu blogist.

Our psychological state allows us to see only what we want/need/feel to see at a particular time. What five words do you see the first?


Tõepoolest. 5 esimest sõna ütleb kõik.

neljapäev, 4. august 2011

5 lihtsat sammu maitsva õhtusöögini

Esimene samm:
(neljapäev)
saabuvad täitsa ökod esivanema kasvatatud tomatid suuremas koguses.

Teine samm:
(reede-pühapäev)
ignoreerin tomateid.

Kolmas samm:
(esmaspäev)
mõte - tomatid on olemas, teeks tomati-suvikõrvitsa vormirooga? (sest köök pole oma funktsiooni söögitegemise kohana rakendanud emmmm kui kaua juba???)

Neljas samm:
(teisipäev)
poest ülejäänud vajaminev kraam (mis asetasin külmkappi ja läksin hoopis õhtul välja sööma.)

Viies samm:
(kolmapäev)
tomatid ja muu kraam muundatud vormiroaks.

Lihtne!!! Enjoy :)

teisipäev, 2. august 2011

need on me valged ööd

Iga suvi ma mõtlen, et järgmine suvi ma lähen Leigole-Toila promenaadile-Viinistu vabaõhuetendusele-Haapsalu Valge daami päevadele-Hauka laadale-sisesta üritus, sest see suvi ei saa minna, kuna välismaareisid on kogu finantsi enda alla võtnud/benss maksab nii palju/car trouble/etc ja seega kulgeb suvi vesipiip rannas-mõni kontsert ehk- preilidega vanalinna sööma rütmis. No see suvi on täpselt samasugune, aga tegelikult pakub mulle suurt rõõmu, et sisse pressivad täiesti spontaansed (ja eraisiku pankroti poole tüürivad) plaanid nagu sõidame Haapsallu/Käsmu/kakerdaja rappa jalutama/jäätist sööma/ ujuma - Punklaulupidu - Positivus - Seto kuningriigi päevad - Kihnu tripp - võibolla midagi veel.

Ütleme nii, et viisaastaku plaanidega vast kõiki suveüritusi ära ei kata, aga kahe viisaastakuga vast küll. Kunagi korra ma ikka juhtun neile üritustele!  (sounds like a plan, doesn't it?)

Ja hoopis teisest kategooriast rõõmuallikad on plaanid, mis lubavad ületada riigipiiri. No kasvõi põgusaks viivuks :) ja kasvõi Soome! Ja kuigi septembrikuu Iirimaa tripiks pileteid ei ole veel ostetud, on plaan täitsa pädev ja reisikaaslased ja sihtkoht ja... mulle meenub, et augustitripi plaan ei ole ka veel piletite vastu vahetatud, aga Helsinki laevapiletite hankimine ei ole niivõrd kontimurdev töö kah.

Ja siis veel natuke ja veidi veel, kuni saab novembris pea terve päeva lennukiga lennata, et palmi alla jõuda. Sest noh, suvepuhkust mul sel aastal ei ole. Esimene aasta, kus ma suvel ei puhka (kuigi olgem ausad, pikendatud nädalavahetusi on mul olnud küll ja veel, aga puhkuse mõistes nad arvesse ju ei lähe :D) ja see annab veidi tunda küll tühjas kontoris istudes, kuhu ükshaaval pruunid chillivad inimesed naasevad.

Niisiis, suvi möödub konstantselt palgapäeva oodates, lennupileteid otsides/ostes ning puhkust planeerides. Teadlased teavad öelda, et ma olen üks hullult õnnelik inimene! Õnneks on sõbrad ja spontaansed mõtted ja kinda-mantli-mütsivaba aeg (a.k.a suvi)!

Ja ma ei tea, kas mul üldse oli mingi eesmärk ka, kuhu see postitus jõudma oleks pidanud. Vist ei olnudki.

esmaspäev, 1. august 2011

kino üle teiste

Pühapäeval oli katusekinos "Tuulest viidud", mida ma vaatasin lapsena ca 20 aastat tagasi. Aga mõte oli ülev ja nii me kinno tippisimegi. 3 fliisi all (sest ma ju pidin preili olema ja kleidikese väel minema) ja 4 tundi hiljem pidin tõdema, et
1. mitte muffigi ei mäletanud, et selline sisu sellel filmil oli. Nagu esimest korda vaatasin!
(2. ja krt happy endi ei olnudki???)
3. appi, ma tahan neid kleite, mida Scarlett kandis. Neid kõiki!!! Muidugi tahan ma sel juhul ka nii suurt maja, nagu tal, kuhu need kleidid kõik panna.
4. meesterindel muutusteta, eksole. isegi filmis on sama süžee, mis elu ette laotab :)

Ja kella 4 ajal koju jõuda sumedas suveöös (et kaks tundi hiljem ärgata ja tööle minna) on nii imeline (kuniks uni mind siin murdma hakkab).

Rhett: "Frankly, my dear, I don't give a damn!"
pilt imdb-st