Peipsi toidu tänav 2025

See oli teist aastat nüüd jutti, kus me Mesi tares Peipsi toidu tänava restorani ei avanud. Eelmisel aastal käisime ise nautlemas ja sel aastal oli härra Piirissaare sõidul, mina Samovarimajas tööl ning meie influ-pereliikmed Zujevid ka siin-seal abiks.

Samovarimajas oli rekordpäev - 314 külalist, kelle kõigiga ma pmst jutustasin, seega ma pikisilmi ootasin kl 18, et siis ei pea enam rääkima. Toss oli tõesti väljas, aga oli väga väga lahe päev ja inimesed.

Härra abikaasa aga sai kõige hullema laevasõidu kogemuse osaliseks. Omna 25 aasta jooksul Peipsi vetes ei olnud ta slelist sõitu veel saanud, kus lained olid üle 2 meetrised ja laev käis üles alla lainetes, samal ajal tuli külje pealt ka veel laine korduvalt ristilõikes sisse. Ma oleks otsad andnud seal laeval. Tal oli kõik märg, sh kajutis SEES, rääkimata seltskonnast laeva tagaosas. Aga täna hommikul olid külalise dküll rõõmsameelsed, et oh mulle meeldis, äge elamus oli!

Täna abikaasa jälle Piirissaarde teel ja no juba tuli video, et vihma kallab järvel. Meil kalda peal on küll jahedavõitu ent päikseline ilm.

Sellised need aastad on!

Tänavune pulma-aastapäev

Kui härra viimaks ühele põlvele laskus 2017.a jõuluõhtul kuuse ääres, siis hakkas meil pulmaplaneerimine pihta sellega, et leida sobilik kuupäev. Mulle meeldis mõte maikuust ja kuna teadsime, et tahame Liivi muuseumi aias pulmapidu teha,siis maikuus oleks seal vanas õunaaias õiteilus meeletult ilus!

Härra tahtis suvist pidu, et saaks öö läbi mõnusasti õues olla. Ma küll katsusin rääkida, et me ei saa siis ju kunagi oma pulma-aastapäeva tähistada, kuna on hooaeg. Aga tulin abikaasa unistusele vastu ja 18.juulil me Tartus Emajõe peal laevapardal kahekesi (ok, kapten, notar ja fotograaf olid ka, mittekedagi teist) üksteisele jah-sõna ütlesime. Jätsime vahele mõned päevad (nagu mulle blogis soovitati ja see oli PARIM otsus üldse) ning pulmapidu sõprade ja peredega toimus TÄNA,21.juulil seitse aastat tagasi.

Ja õigus on olnud muidugi minul. Nende aastate jooksul vist 2 või korda oleme saanud oma aastapäeva tähistada :)

Nii selgi aastal oli meeletult kiire päev - terve meie puhkekeskus (sest peamaja, paadimajad, rand, metsamajad jne) oli firma suvepäevadeks broneeritud, härra nendega Piirissaare reisile (see suvi juba kes teab mitmes sõit tal), mina köögis õhtusööki valmistamas, samal ajal malevlasi juhendamas, ivantšaiga tegelemas jne jne. Soojade ilmadega on ka eestlased ärganud ja muudkui telefon helises, kas öömaja oleks pakkuda. 

Päev oli nii intensiivne, et kui kl 22 kodus terrassile vajusime ja naabrid õnne tulid soovima, ei olnud meil kummalgi meeles, et me igal aastal ju tähtpäeval oma pulmalippu heiskame. Selle olime täiesti ära unustanud. Naabrimees siis heiskas me eest ise meie lipu, mil lasime kohe paar päeva lehvida tagantjärgi :)

Meie aastad härraga on kulgenud nii nagu vee peal ikka - vahel lainetab, teine päev on siledal veel rahulik kulgemine. Vahel on äikest, palju on päikest. Kõige rohkem on armastust!

Äkkmõtetest sünnivad ägedad elamused

Millalgi nädala sees mainis härra abikaasa möödaminnes, et reedel on mingi pidu Tallinnas, kas lähme? Samal ajal minu peas keeruline logistika-

-meil on ehitusprojektid pooleli

--värvimised, ehitusmaterjali pidev varumine, koristamine, jmt

-vaja oleks kasvuhoonega tegeleda

-sa iseoled kuskil kaitseliiduga metsas ära mitu päeva

- ja enne seda Peipsil teadlastelaeval kapteniks mitu päeva

-ja ma lihtsalt ei viitsi kuhugi Tallinna korraks sõita

Seega see vestlus hääbus koheselt, nagu suht paljud meie vestlused, sest mingi muu teema sõidab sisse ja ununeb. Reedel kell 16 hakkas härra mulle varrukasse (kui ma just kauplesin lapsi omale appi, et minna varsakapjasid kaevama ja Mesi taresse istutama), et kas me siis läheme? Pidu algab kl 19. Kui KOHE läheme, siis enam-vähem jõuame.

Ütlesin, et ma teen seda, mida tema tahab teha!

Nii me tund hiljem autosse istusime, Tartu kaudu teele asusime. Selga läks suht suvaline kleit, aksessuaaridele ei jõudnud ka mõelda ja soengut polnud ollagi. Sest kui sul öeldakse, et kohe on minek, siis pea lihtsalt ei fikseeri. Riietus pidi olema pidulik, aga pöörane.

Jõudsime kohale ca 21 ajal. ja ma ei olnud valmis selleks, mis meid ees ootas. Krulli masinatsehh on megaäge koht üritusteks ja me olime saanud kutse Nordecon betooni 25.sünnipäevale. See oli raju!!!

Nii palju erinevaid lavasid, bände, DJsid. Ma vist ei olegi isegi ühelgi muusikafestivalil käinud, mis nii hea oleks olnud. Kõik oli suht teknomuss ja härrale väga meeldib. Mulle ka meeldib selles rütmis võnkuda. Trollibussi-pidu, diskobuss, nee dolid veel eraldi lavad selles suures tsehhis. Salabaarid, sala-lavad, pikad näputoidu letid, avatud baarid. Kohapeal maalikunstnik (me ka lasime end pildile panna), miraažitelk aksessuaaridega, kui oli vaja enda outfiti pöörasemaks keerata. AI fotosein ja fotograafid. No ja need kontsertid. 

Ma ei ole sellest Florian Wahlist midagi arvanud, mida mu bestikas Eveliis megalt fännab. Nüüd sattusin ka muude kontsertide seas teda vaatama-kuulama. No külmaks ei jätnud, sõu oli mega.

AI-le pidi andma märksõnad.
Meie MÕLEMA üheaegne märksõna oli Peipsi.
Siis pidime täpsustama, et mis seal veel on: armastus, kodu, paadid.
Paadimaja tuli :)))
Peipsis küll mägesid ei ole eksole,
aga MEIE PAADIMAJAD on täiesti olemas

Enda jaoks avastasin bändi nimega MEUTE. Kuula näiteks seda videot. Kogu biit, kõik oli laivis. Hüppasid lavalt mehed alla oma pillidega ja tulid rahvamassi sisse ning jätkasid, tegid oma asja. Lihtsalt milline muusika-elamus oli.

Boomfunk MC's oli kokku aetud, kes pole 20 aastat aktiivne olnud ja viimased 10a ühtegi kontserti andnud. Olid laval ja tegid oma Freestylerit nii, et rahvas jämmis!

Jah, see oli üks paljudest lavadest.
Roosamanna lounge,
kus viskasime voodisse pikali ja kuulasime muusikat.

Ahjaa! Luuleautomaat oli ka!!!! See nägi välja nagu pangaautomaat, pidi sisestama KAARDI (pangakaardi, id-kaardi, kliendikaardi, mis iganes) ja siis kuvas sulle luuletuse. Ma sain:

Uskumatu lihtsalt. Ei ole sellest Peipsist ega Juhan Liivist pääsu. Ma ei tea, kas ta kõigile kuvas sama luuletuse või ei. 

---

Me võnkusime kella 4ni. 

Kui me poleks läinud, ei oleks teadnud, millest me ilma jäänud oleksime. Aga et me läksime, siis on megahea meel, sest Mesi tare 25 küll selline pidu ei tule, võin kohe ette ära öelda.

Ja kui mõnus oli ringi jalutada varahommikul. Nii ägedaks on Tallinna ehitatud. Ma olen 10+ aastat juba eemal olnud, seetõttu tulen nagu välismaale ja üha rohkem kõlan nagu oma ema 25 aastat tagasi, et "no tead see oli seal, kus vanasti oli Nehatu..." Ma ka võin rääkida kohtadest, mis "vanasti" olid. Uusi asju ma enam ammu ei tea, linn muudkui muutub.

aprill paistab

Mitte et ma tihti kalendrisse vaatakas, aga aprill ei ole enam üldse kaugel. Järgmisel nädalal on ta kohal ja see tähendab kahte asja!!!

Tulemas on pere"puhkus" ehk läheb natuke rändama.

Aga enne seda, on muidugi viisaprill. Tänavu ei saa ma siiski (vist) kogu sära ja rõõmu oma peale võtta, sest härra abikaasal, kel on ju mõned päevad peale mind sünnipäev, on seekord ümmargusem number. Eelmisel korral 5 aastat tagasi oli ta veidi õnnetu, sest koroona tippajal ei saanud ta mitte oma pidu vääriliselt pidada. Juhtumisi aga lanegb meie ühise sünna tähistamine täpselt minu sünnipäevale, niiet natuke saan ma ka ikka särada.

Kuna mulle juubelil kingiti jumala äge karikatuur, siis muidugi on härrale ka juubeliks seda vaja. Tellisingi just ära ja peaks õigeks ajaks kohale jõudma ka. Piilupilt, mis saadeti, on nii kihvt.

Mis te arvate, on minu härra, Hunt Kriimsilma 9 ametiga, moodi?

nagu 2 tilka vett

Eile hommikut alustasime Nina küla jäämägede vahel, sest ERR Terevisioon helistas ja küsis, kas saaks intervjuu ja ülevaate. Ikka saab.

Härra abikaasa võttis jutustamise enda peale. Peipsi ja jää on tema lemmikteema. Ta on siin terve talve käinud oma uhkes kasukas ringi ja ma muudkui mõtlen, et keda ta mulle meenutab. Eile talle sünnipäeva kingituse tarbeks vanu fotosid läbi kammides leidsin ühe pildi. Nüüd ma tean, keda ta oma kasukaga meenutab mulle muudkui!!!

Iseennast :)

Nagu 2 tilka v(m)ett:

Vasakul - hr abikaasa Aserbaidzaanis 2019
Paremal - hr abikaasa Peipsi ääres 2025

Meie, NAISTE, päev!!!

Sain umbes nädal tagasi üllatuse, kui tuttav kirjutas, et ta oli üllatunud minu pilti Eesti Naine ajakirjas väga tegijate naiste rivis näha. Ma pean mainima, et ma olin veelgi rohkem üllatunud, sest ei saanud aru, millest ta räägib. Ühtki intervjuud ega fotoshooti pole hiljuti sel teemal olnud. 

Suundusin ka endale ajakirja ostma (sest mul on Mesi tare aegade algusest saati kogutud kokku kõik artiklid Eestist, mis õnnestunud leida, kus Mesi tarest kasvõi pisikese uudisnupuna kirjas). Ja nägin, et fotograaf Annika Haasi näitus "Eesti naine - südamega tegija!" oli jõudnud ajakirja kaante vahele.

Viimasel ajal olen oma välist kõvaketast siiapoole ja sinnapoole kamminud. Olen sinna mõne aasta jooksul tõstnud ühte kausta kokku kõik telefonis tehtud pildid, nii umbes 17 000+ pildi jagu. Kuna ma jäin kogu elust enne jõule ilma, kui arvuti viiruse sai ning ainsad olemasolevad failid on kas välisel kõvakettal, meilidest või sotsiaalmeediast. Aga niimoodi pilte taga ajades ja korrastades koperdasin selle sama pildi sündimisloo peale.

See protsess oli muidugi pikem. Küll püsti, küll istudes Peipsi järves. Oli imeline päikseline suvepäev ja päike siras näkku koguaeg. Reaalselt oli võimatu silmi kissitatamata kaamerasse vaadata, eriti et reflektoriga viimnegi päikesekiir veel silma suunati :) Aga mõnus lugu, mida rääkida ja no piltidelt on mul näost ka näha :)

Annika kogus kokku tema jaoks isiklikul tasandil südamega asja ajavad naised. Tõesti on suur au nende vägevate naiste seas olla, kuigi ma ise küll end sellisele pjedestaalile pole julgenud panna. Aga südamega ma oma asja teen, seda võin, käsi südmel, vanduda.

Ja ma pole ainus! Igas naises on sees vägi ja säde, mis ootab lõkkele löömist. Ilmselt oli ka mius ammuilma, aga vajas õiget keskkonda, õiget kaaslast, õiget aega ja õigeid kaasteelisi. Ma olen siiralt õnnelik, et ma oma härrat kohtasin ja et me oleme täna siin ja teeme meie asja. Ta laseb minul särada ja õitseda (me jagelused jäävad koduseinte vahele ega peagi kuskil avalikult olema. Sest me oleme siiski kaks kanget jäära) ja kuigi jah, ragistame sarvi vahel omavahel, siis see on ainult selleks, et veel parem tulemus saada. 

Tänasel naistepäeval tõstan toosti kõigi ägedate, säravate, vägevate, imeliste naiste terviseks mu sõpruskonnas ja kellega mu teed on ristunud Mesi tare asja ajamisel. Te olete kihvtid ja teete oma asja samuti südamega!

Ilusat meie, naiste, päeva!

tunned kevadelõhna?

Veebruarikuu viimane päev on käes. See läks küll kiiresti, erinevalt jaanuarist. Öösööming tuli ja läks koos sõbrapäevaga. Sinimustvalge Vabariigi aastapäev nii samuti. Kas on liiga vara, et nii nukralt tühjana  seisev dekoratsioonivaba kodu lihavõtteplahvatusega üle valada? Ei? Oh, hästi siis. 

Kuidagi on läinud nii, et paari viimase aastaga olen tekitanud temaatilised hoiustamiskastid omale - on jõulukaunistused (4-5 kasti tänaseks, sest viimastel jõuludel sai päris palju asju tehtud ja nokitsetud), halloweeni dekoratsioonid, nüüd tekkis kaks kasti sõbrapäevasüdameid, mida mul kunagi varem pole olnud (aga seoses öösööminguga nii läks) ja siis on mul veel üks kastikene munadepühadega seoses. Jänkud ja tibud ja kõikvõimalikud riputatavad kirjud munad. Vaatasin kalendrit just ja lihavõtted on alles JÄRGMISEL VAHEAJAL aprilli keskel. Aga kevadehõngu võib tuppa tuua küll, sest homme on juba märts.

Kui ma sõbrapäevaks valmistusin ja paaris nännipoes luuret tegin, et kus ja mis, siis astusin muidugi sisse ka Pepcosse. See on üks õudne pood, sest seal on nii palju nunnusid pühadedekoratsioone. Ja sellal, kui ma otsisin roosamannat, olid nemad juba allahindluste leti täis paisanud lihavõtetega. Kas ma väljusin sealt sületäie kevadega või jah?

Kuigi härra mul ikka veel loodab talvekraade, siis ma näen, kuidas päike käib järjest kõrgemalt ja kevad annab endast märku. Eile rõõmustas Mutukas nii südamest ja armsalt, et õues on kevadehääled. Linnud sidistavad-vidistavad.

Aga meil on veel mõned talvisemat laadi üritused vaja ära teha. Kõigepealt Kolkja Kelk 2.märtsil, kuhu me perega seekord minna ei saa, sest preili Mutukas tähistab sünnipäeva! Ja kuigi mina olen öelnud, et ei mingit saunafESTi sel aastal, sest ma ei taha sellega enam üksi tegeleda, siis nüüd on härra ikka kindlalt nõuks võtnud ühe vip-saunapäeva teha. See ei ole avalikule ringile, aga kutsutud saunafännidele. No ma vaatan huviga, kuidas ta seda asja korraldab (vihje: ei korralda kuidagi ja see ajabki mind marru, sest JÄLLE lükatakse sujuvalt asi minu õlule, kuigi ma olen öelnud, et mulle ei meeldi sellega tegeleda).

Koduehitus ka praegu ei liigu üldse. Ei saa panna parketti maha, sest kipsivalu ei ole ikka veel kuivanud korralikult. Proovin härrat ära rääkida, et paneksime vähemalt lastetubadesse tapeedid ära. Eile ostsime allkorrusele kaminasüdamiku ära, vähemalt nii paljugi. Nüüd läheb vaidluseks, sest minu silmis on ühtemoodi see kamin (simsid ja värgid), härra juba jaurab, et neid ei tule. Naistel ON VAJA nipsasjakeste jaoks kohti!!! Kuidas need mehed sellest üldse aru ei saa? :)

Elagu Eesti igavesti!

Elagu avab Eesti!!!

Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva puhul käisime täna Alatskivil valla paraadil. Härra marssis laigulisena, me lastega rahva seas toetajaliikmetena. Ilus on olla vabal maal. Elagu Eesti igavesti!

Härra abikaasaga ka traditsiooniline sinimustvalge pilt.

sinimustvalge loodus

Mulle väga meeldivad need pildid, kui loodus kumab ette meie sinimustvalge lipu. Kõik need, kus on sinine taevas, must metsaviirg ja lumevaip pildi all osas.

Aga eriti südamelähedane on mulle see üks suvaline klõps 2016. aasta augustihommikust, kui härra läks paadiga järvele. Minu arust nii isamaaline.

Kohe-kohe on meie riigi sünnipäev! Meie kõigi pidupäev! Ilusat sinimustvalget taevast ja metsaviirgu ja lumevaipa meile kõigile! Et see kestaks!

kuidas abikaasa mind pidevalt saboteerib

Ma pean selle lihtsalt siia talletama!

2014

Õudne abikaasa on mul! Ta suudab koguaeg mu plaanid nurjata! Tal on praegu käsil mitmepäevane koolitus Tartus, sh ka täna, laupäeval. Lastel algas vaheaeg koolist, mis tähendab "õnne ja rõõmu", kui nad terve järgmise nädala kodus kaklevad. Ma ei tea, mis nendel lastel viga on. Üks on kukk, see peab koguaeg nokkima teise kallal. Teine ei jää võlgu ja nimme läheb torgib, kuigi teab, et kukk kukub kirema. Kumbki ei kuula, kui ma neile räägin, et ei kakle. Pmst IGA PÄEV MEIE MAJAS (vt videot lingil).

Täna läksid lapsed hommikul härra abikaasaga linna kaasa. Natuke aega vanaema juures, et siis lõunast minna sünnipäevapeole kuskile mängumaale.

Mul oli SALAPLAAN! Kõik on kodust ära, ma saan tegeleda oma asjadega ja ka käia korra Tartus üks tiir. Et ei sõltuks teiste tegemistest ega ei peaks kuskil nõmedalt kedagi ootama, käin omaette. Pesumajja puhkemaja pesud viia, kõik kogunenud taara ära viia ja siis natuke kolada paaris sekkaris.

Kas see plaan õnnestus mul?

EI! Sest abikaasa lihtsalt varastas hommikul MINU auto ära ja sõitis sellega linna. Nagu wtf? Ma tema bussiga keeldun liiklemast. Sellel ei lähe tagurpidi käik sisse (härra abikaasa muidugi pööritab sellepeale silmi, et vaata, lihtsasti läheb), aga ei. Ma pean alati ülinärvi minema roolis ja lihtsalt suure vihaga maadlema selle käigukangi kallal, siis saab tagurpidikäigu sisse. Ja see ei ole okei lahendus linnaliikluses. Seega ma tema masinaga ei sõida.

Ja ma ei saanudki minna Tartusse asjaajamistele. Sellest pole suurt midagi, kui poleks olnud eesmärki minna kolada endale ühed valged püksid esmaspäevaks. Sest teatavasti on 24.veebruar sini-must-valge päev ja mul on alati, ALATI, igal aastal selleks puhuks erinev outfit olnud. Mul on kõik muu olemas, aga valgeid pükse ei ole. 

No pekki noh!

2021

EV 105
24.02.2023

Pöörane TäiskuuÖÖsööming 
24.02.2024

hunt kriimsilm ja tema proua abikaasa

See on teada, et mu härra abikaasal on 9 ametit. Ja lisak son tal hunnik hobisid, kodu- ja ettevõtmiste ehitused ning naine, kes tahab vahepeal ka tähelepanu saada. Võiks arvata, et ta aeg on 100% sisustatud.

Oh ei, härra on võtnud endal eveel hobisid külge. Siinkohal hobi= kohustus. 

Nimelt on ta üks asjaoslaistest, kes rajas meie valda lasketiiru ja veavad graafiku alusel seal käimist ja harjutamist. Nüüd on avatud lehed meeste ja naiste laskmistulemustele, mis tähendab... muidugi seda, et naisi on liiga vähe ja kohustas mind ka tulema.

Hoidsin siis elus teist korda relva käes ja lasksin 10 lasuga 53 punkti. Lehel võistlust vedavatest 3 naisest (mina sealhulgas) olen selle tulemusega hetkel teine, jäin 1 punktiga liidrist maha.

Hasarti ei tekitanud. Pelgust ka ei ole, aga no ei ole minu masti tegevus. Kui see Ukraina Butša linna lugu (vandaalitsemised, vägistamised, mõrvad) juhtus, siis sealt maalt on mul sisimas tiksunud tunne, et ma peaks igaks juhuks oskama relva käsitleda. No kätte võtta oskan, kui on laaditud, aga ega ma ise ei oska laadida, kaitseriivi maha võtta vms. Ja relvakapi koodi kodus teab ka ainult härra, seega poleks minust ohu korral mingit kasu. Ainult õhupüssi võin haarata, mis muide näeb välja VÄGA revolveri moodi. Minu petaks küll ära, kui keegi sellega vehiks.

Aga abikaasa hobide toetuseks tuleb siis käia kord nädalas laskmas. Keegi peab naiste lippu kõrgel hoidma.

Musutamisoht!

Ilusat sõbrapäeva kõigile. Täna on musutamisoht!

Kahjuks pikemalt hetkel ei saa arvutis olla, sest juba homme on Pöörane täiskuuÖÖsööming, ning nii palju on veel ettevalmistada!

Veebruar on pelmeenikuu!*

* Nii teatas toiduvõrgustiku liige Setomaalt. 

Juba enne seda teadaannet oli härra abikaasa otsustanud öösöömingule midagi uut pakkuda meie menüüsse ja valis selleks pelmeenid. Mitte et keegi meist oleks varem ise pelmeene teinud. 

Tänaseks olen ma proff. Kolm suurt pelmeenirulimise õhtut on seljataga. Mis te arvate, mitu pelmeeni saab 5 kilost kalahakklihast?

Mul tuli 1656 pelmeeni ja potitäis kalakotlette, sest rohkem ei jaksanud. Oleks muidu 2000 pelmeeni kokku saanud küll. Härra optimist ehk mu abikaasa aga varus koju 15 kg kalahakkliha. Ilmselgelt sööme me alles olevat 10 kilo veel terve oma ülejäänud elu...

Kui esimene partii läks vaevalisemalt - taigen veidi sitkem, niiet vormist välja saamine võttis aega, siis teine oli juba kiirem ja kolmas tegu lausa imeline. Timmisin taigna juba nii hästi välja, et oli mõnusalt elastne rullida, paari liigutusega pelmeenid vormist väljast ja töö lendas!

Katsetanud oleme neid ka igal sajal moel. Lõplik otsus on veel tegemata, kuidas me täpselt neid laupäeval külalistele serveerime. aga kindlasti on nad maitsvad, tulge proovige. 

P.S esialgse retsepti saime naabrinaiselt, niiet täiesti kohalik toit. Peipsi ääres on kõik kalaroad eksju-onju :)

mi amore Veneetsias

Pisiromantika härra abikaasaga tehtud ja nädalavahetus Veneetsias kahekesi on selja taga. See on ühest küljest nii äge, kui lihtne ka kättesaadav on selline pisike luksus - ärgata hommikul oma voodis ja lõunaks olla Vahemere ääres.

Minul oli see teist korda Veneetsiat külastada, härra polnud kunagi käinud, aga oli väga pikalt sellest unistanud. Teostasin siis härra unistuse ja nii, kui esimesest sillast Piazzale Roma juurest olime üle saanud, hakkas pihta - härra pidi kõik paadid üle vaatama ja iga läheneva paadi peale osutama, et vaata, paat! Kui toidupoodi jõudsime ja ta nägi, et seal on ka paadiga tulijate käigud, oli ta rõõmus nagu laps jõulukuuse all. Nii äge, kuidas täiskasvanud mehele saab rõõmu teha :)

Ma ise olin siiski veidi tõbine ja see ei olnud just mugav vorm reisimiseks. Sain hakkama, reisimine annab mulle mingi erilise jaksu ja vastupidamisvormi, aga lihtne see siiski mulle ei olnud. Härra teadis ka õigeid nuppe vajutada. Esimese asnaja ööbimiskoha juures olevast poest leidis härra mul üles lahtise veini kraanid! Maksad taara eest 90 senti ja ostad ca 3 euroga liitri imelist valget veii. Ja nii korduvalt! 

Nüüd tagasi kodus olles on vaja siiski see haigusvimm mu seest välja saada. Olen nüüd terve eilse päeva voodis maganud ja ega tänagi targem päev ole. Paar kirja vastan, siis jälle puhkan mitu tundi. Õnneks on mul see luksus haige olla ja end ravida.

Kohe, ku väheke rohkem jaksu, kirjutan ka reisiblogi valmis.

Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks*

  Kes vähegi mind ja mu reisihobi teavad, on kursis sellega, et 

- mul on mitu reisi ette planeeritud üldjuhul;

- alati valmistun mõttes juba reisiks ette (kodutöö tegemine sihtkoha osas; planeerin, mida riietest kaasa võtta);

- kohver on 3-4 päeva ette valmis pakitud, jooksvalt kui tuleb mingi asi meelde, siis viskan veel kotti;

- olen hullult elevil ja ootan-ootan-ootan reisi:

- pikad avastamise päevad reisil, muudkui jalutame ringi.

Esimest korda on nüüd nii, et härraga reisile minemise ees on natuke kurb meel. Sest et ma suutsin haigeks jääda!!! Eile veetsin ca 24h magades-higistades voodis teki all, suurema haigusvimma vast saingi endast sellega välja, aga jaksu ei ole üldse. Asjatan täna kodus köögis ja iga paari minutilise toimetuse järel pean pooleks tunniks pikali viskama. No ei ole paljulubav reisimaniakile, kes NAUDIB 3 päevaga 67 000 sammu tegemist. Ja Veneetsia teadupärast on jalutamise linn. Egas midagi, härra peab sealt ilmselt gondli ostma, et oma prouat reisil ringi talutada. Või mind kätel kandma. Mulle sobivad mõlemad lahendused.

* Hanna-Liina Võsa - Tagametsa tango

Mehed köögis

Härra abikaasa üks viimase aja lemmiknokitsemisi on köögis uusi retsepte proovida. Eile õhtul käisid meil sõbrad külas ja kui mehed kohal, siis on alati lõbus. Nimelt hakkavad mehed köögis möllama. Minule jääb küll koristamine, mis nii lõbus üldsegi ei ole, aga vähemalt ei pea mina ise pead murdma, mida süüa teha.

Eilseks katsetuseks valiti ise pelmeenide tegemine, nullist valmisproduktini. Ma nimme ei läinud vaatama, mida nad teevad! Kommentaarid ise, mis üle maja kõlasid, olid piisavalt humoorikad ja ettevaatlikuks tegevad. Sain aru, et ilmselt on häda vormist kätte saamisega, aga midagi nad nikerdasid ja valmis pelmeenid said. 

Üli-ülimaitsvad olid! Lasen tal neid teinekordki ise nokitseda ja sügavkülma tallele panna.

Esimene partii.
Teine partii keedeti tomatises leemes ja no keele viis alla.
Kolmas partii, siis sai jaks otsa ja tehti hinkaalid :)
Need olid veits liiga suured, väiksemad ampsud olid paremad. 
10/10 saab härra hindeks oma pelmeenidele.

Kööki koristasin pärast šedöövreid pea tund aega :) Kogu köök oli kleepunud jahu/taigent täis, mida tasapinnalt kätte ei saanud.

"Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled!" ehk aadu 45

Nädalavahetus tõi kaasa kurioosumi - aadu sai juba 45!

Aadu nime pole siin igapäevases blogis olnud umbes 12 aastat, sest siis ta kolis ära Norra oma abikaasa juurde ja neil sündis nunnu poeg. Seda rõõmsamad on need hetked, kui jälle kuskil trehvame või messengeris jutustame. 

Viimasesse vestlusesse oli pikk paus vahepeal tulnud, aga kui aadu juhuslikult novembris Küprosel olles pildi üles pani, me härraga ise samal ajal Maltal olime, siis oli muljetamist mõlemil pikalt. Sellest tulenevalt ei pääsenud ta minu ja härra oma sünnipäevale kutsumisest, kord viie aasta tagant väärib tähistamist.

Nagu aadu ikka, selgitas ta pingelise küsimustikuga järgmiseks viieks aastaks välja oma parima sõbranna ehk kes teda kõige paremini tunneb. Millegipärast minu punktid jagati kõik teistele laiali ja auhinnast, selfi aaduga, jäin ma ilma :) Seega kui ta palus mul temast pilti teha teise sünnipäevakülalisega, siis oli minu hetk kättemaksuks. Tegin hoopis ise endale selfie.

Ning kui ta viimaks soostus minuga pildile tulema ja selgus, et minu telefonikaamera kogu seltskonnast ainult tema käsivarred paksuks tegi, lahendasime koheselt ka selle mure. Milleks siis sõbrad on?

Selgitasime välja ka, et ei mina maakana ega aadu poolnorrakana viimase viie aastaga ei ole kaotanud oma naljakat külge, teravat keelt ega musta huumorit. "Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled," olid aadu sõnad, kui restoranist vanalinna end sättisime ja kokteilibaaris veel mõned tunnid juttu ajasime. Ma loodan, et see oli kompliment :)

Igatahes väga lõbus õhtu ja härra abikaasa pidas ka kenasti vastu kuue naisterahva lõõpimised, naerukihistamised ja jutuvada. Selle eest sai ta kõigilt kiita.

Ööbisime seekord Gustav Ernesaksa majas, kus ta oma eluajal Kadriorus elas ja töötas. Saime lausa tema nimelise toa. Selgus siis ka, et Gustav vist ei pesnud ennast üldse, sest muinuskaitse all olevas majas oli küll üks tualett, aga mitte ühtegi pesemisevõimalust. Ka härra abikaasa lubas end enam mitte pesta, kui oli pidulikult Gustavi toas ööbinud. 

Hommikul pidime juba varakult tagasi koduteele asuma. Sain ka kingituse Eesti politseilt trahvikviitungi näol. Jubedalt nõme, sest terve tee ma sõitsin täpselt kenasti liikluseeskirjade järgi ja siis ühes kohas, kus ma nägin 70 märki, aga mitte asulamärki peale seda, oligi mul hops +20. Nii vastik tunne. Härra kõrval pärast kommenteeris, et ka tema ei võta selles kohas kunagi kiirust 50 peale, sest seal ei olegi inimesi ju ega ohtu liiklusele. Endise politseametnikuna ta vaatleb asju teisiti. Nentisime, et ükskõik, kumb meist roolis oleks olnud, trahv oli igatahes soolas. Ma polnud ainus, minu ees oli auto kinni peetud ja neid tuli tagant veelgi. Magus koht, kus politseinik olla.

keeled suhu ja Euroopasse

Ülikoolis turismierialal õppides pidin päris paljusid keeli õppima, lisaks vene ja inglise keelele olid meil ka soome ja saksa keele tunnid. Kahjuks soome keel ei hakanud külge üldse, seda oli ka ainult 1 semester ja sai kuidagi teiste najal ära nihverdatud need testid. Kahju, sest tore oleks keeli rohkem osata kui ainult klassikaline kolmainsus eesti, inglise ja vene keel. 

Seega, kui meil jälle on soome ajakirjanikud käinud ja artikli ilmutanud, siis ma pean neid minema google translate'iga lugema, et üksikasjalikult aru saada. 

Täna siis selgus tõde. Kui ma olen pikalt panustanud oma turismiettevõttesse, arendanud sihtkohta ja piirkonda jne jne, siis mu härra abikaasa tegeleb samal ajal taaraturismiga...

hobidest

Aegade jooksul (ma olen bloginud 18 aastat, pikim hobi üldse!) on siit blogist erinevaid minu ja härra hobisid läbi käinud postitustest.

Praegu postitust tippima hakates mu eesmärk oli veidi teine, aga sähvatas uus mõte. Mis sa lugejana nimetaksid kolmeks minu suurimaks/lemmik- hobiks (peale blogimise)? Aga mu härra abikaasa puhul? Pane kommentaaridesse.

Ma täna kirjutan ühest härra pisikesest hobist, mida ma varem pole enda teada maininud. Seda, et ta on muude Hunt Kriimsilma ametite seas ka korstnapühkija, ma varjanud ei ole. See korstnapühkimise teema on temas ikka päris tugevalt juurdunud. Kurdab seljavalude ja põlvede üle, sest pika mehe puhul jah sundpoosides olemine hakkab nii seljale kui põlvedele ja ma olen aastaid talle soovitanud, et võta seda vähemaks, ära võta nii palju töid omale, aga kas ta kuulab? Ei, sest ta on jäär :)

Igatahes kogub ta ka väikseid korstnapühkija kujukesi. Neid ei ole meeletult palju, eraldi maja ostma ei pea ega näitusesaali avama. Aga üsna tore kogu on siiski.

Siiani on kõik need kujukesed Eestist ostetud, vanavaralaatadelt ja veebikeskkondadest. Nüüd huvi pärast avasin ka ebay. Poleks vist pidanud :) Mõtlesin mehele rõõmu teha ja tellida midagi, aga hinnad on meeletud. No näiteks see nunnu pähklipureja stiilis korstnapühkija on ebays 100+ eurot ja lisaks saatmine 35 eurot, mis tähendab, et lisandub kindlasti ka VAT ja siis Eesti tollis deklareerimine. Niiet prindin talle pildi ja las imetleb :)

Kusjuures enda hobide puhul ca 200 eurot kulutada pole mingi küsimus :)

Aga siis, mis sinu meelest on minu top3 hobi? Ja mis mu härra abikaasal? Tahaks huvi pärast kommentaaridest lugeda, mis aegade jooksul teile silma-kõrva on jäänud või mis tähelepanekuid teinud.

mehed vs naised

Härra abikaasa üks unistusi on Veneetsiat külastada. Ma olen seda teadnud nii kaua, kui me koos oleme olnud. Olen nüüd viimasel ajal erinevatel pakkumistel silma peal hoidnud ja eile tuli Ryanairi välkmüük. Kooskõlastasin härraga ja romantilise nädalavahetuse Veneetsias me peagi ette võtame.

Kui minu silmis (ja mõttes juba pakitud reisikotis) on nö noobel šikk reis. Ikkagi Itaalia, eksole! Siis mu härra abikaasa on teistsugune mees :) Ta võib ka väga šikk olla, kui üritustel käime, aga reisil on ta enamasti praktiline. Seljakotiga ja cargopükstega, kus miljon taskut. Mulle üldse ei meeldi need püksid ja üritan muudkui vetostada.

Seega, kui me Eveliisiga oleme reisil, siis meil on fotopausid ja prosecco ja maitsev toit. Kvaliteetaeg ja ennast teeme ka ilusaks, sest aeg endale!

Naised reisil!

Ja õudusega mõtlesin, kui meie mehed lähevad reisile ja naised lubaks neil kanda nende lemmikriietust!

Need mehed meil oleks fotosessioonil gondlites nii:

Tegin härra abikaasale nalja, et broneerin meile romantilise fotosessiooni Veneetsias ka. Enne, kui muigama jõudsin hakata, abikaasa jõudis ärrituda, et tema ei viitsi sellise jamaga tegeleda ja mina Eveliisiga reisil tehku, mis me tahame. Selle peale teatasin talle, et kui ta palju kobiseb, saab ta sellise fotosessiooni läbi teha:

Ma tahaks näha teda narrikostüümis retuusides gondlis.