Äkkmõtetest sünnivad ägedad elamused

Millalgi nädala sees mainis härra abikaasa möödaminnes, et reedel on mingi pidu Tallinnas, kas lähme? Samal ajal minu peas keeruline logistika-

-meil on ehitusprojektid pooleli

--värvimised, ehitusmaterjali pidev varumine, koristamine, jmt

-vaja oleks kasvuhoonega tegeleda

-sa iseoled kuskil kaitseliiduga metsas ära mitu päeva

- ja enne seda Peipsil teadlastelaeval kapteniks mitu päeva

-ja ma lihtsalt ei viitsi kuhugi Tallinna korraks sõita

Seega see vestlus hääbus koheselt, nagu suht paljud meie vestlused, sest mingi muu teema sõidab sisse ja ununeb. Reedel kell 16 hakkas härra mulle varrukasse (kui ma just kauplesin lapsi omale appi, et minna varsakapjasid kaevama ja Mesi taresse istutama), et kas me siis läheme? Pidu algab kl 19. Kui KOHE läheme, siis enam-vähem jõuame.

Ütlesin, et ma teen seda, mida tema tahab teha!

Nii me tund hiljem autosse istusime, Tartu kaudu teele asusime. Selga läks suht suvaline kleit, aksessuaaridele ei jõudnud ka mõelda ja soengut polnud ollagi. Sest kui sul öeldakse, et kohe on minek, siis pea lihtsalt ei fikseeri. Riietus pidi olema pidulik, aga pöörane.

Jõudsime kohale ca 21 ajal. ja ma ei olnud valmis selleks, mis meid ees ootas. Krulli masinatsehh on megaäge koht üritusteks ja me olime saanud kutse Nordecon betooni 25.sünnipäevale. See oli raju!!!

Nii palju erinevaid lavasid, bände, DJsid. Ma vist ei olegi isegi ühelgi muusikafestivalil käinud, mis nii hea oleks olnud. Kõik oli suht teknomuss ja härrale väga meeldib. Mulle ka meeldib selles rütmis võnkuda. Trollibussi-pidu, diskobuss, nee dolid veel eraldi lavad selles suures tsehhis. Salabaarid, sala-lavad, pikad näputoidu letid, avatud baarid. Kohapeal maalikunstnik (me ka lasime end pildile panna), miraažitelk aksessuaaridega, kui oli vaja enda outfiti pöörasemaks keerata. AI fotosein ja fotograafid. No ja need kontsertid. 

Ma ei ole sellest Florian Wahlist midagi arvanud, mida mu bestikas Eveliis megalt fännab. Nüüd sattusin ka muude kontsertide seas teda vaatama-kuulama. No külmaks ei jätnud, sõu oli mega.

AI-le pidi andma märksõnad.
Meie MÕLEMA üheaegne märksõna oli Peipsi.
Siis pidime täpsustama, et mis seal veel on: armastus, kodu, paadid.
Paadimaja tuli :)))
Peipsis küll mägesid ei ole eksole,
aga MEIE PAADIMAJAD on täiesti olemas

Enda jaoks avastasin bändi nimega MEUTE. Kuula näiteks seda videot. Kogu biit, kõik oli laivis. Hüppasid lavalt mehed alla oma pillidega ja tulid rahvamassi sisse ning jätkasid, tegid oma asja. Lihtsalt milline muusika-elamus oli.

Boomfunk MC's oli kokku aetud, kes pole 20 aastat aktiivne olnud ja viimased 10a ühtegi kontserti andnud. Olid laval ja tegid oma Freestylerit nii, et rahvas jämmis!

Jah, see oli üks paljudest lavadest.
Roosamanna lounge,
kus viskasime voodisse pikali ja kuulasime muusikat.

Ahjaa! Luuleautomaat oli ka!!!! See nägi välja nagu pangaautomaat, pidi sisestama KAARDI (pangakaardi, id-kaardi, kliendikaardi, mis iganes) ja siis kuvas sulle luuletuse. Ma sain:

Uskumatu lihtsalt. Ei ole sellest Peipsist ega Juhan Liivist pääsu. Ma ei tea, kas ta kõigile kuvas sama luuletuse või ei. 

---

Me võnkusime kella 4ni. 

Kui me poleks läinud, ei oleks teadnud, millest me ilma jäänud oleksime. Aga et me läksime, siis on megahea meel, sest Mesi tare 25 küll selline pidu ei tule, võin kohe ette ära öelda.

Ja kui mõnus oli ringi jalutada varahommikul. Nii ägedaks on Tallinna ehitatud. Ma olen 10+ aastat juba eemal olnud, seetõttu tulen nagu välismaale ja üha rohkem kõlan nagu oma ema 25 aastat tagasi, et "no tead see oli seal, kus vanasti oli Nehatu..." Ma ka võin rääkida kohtadest, mis "vanasti" olid. Uusi asju ma enam ammu ei tea, linn muudkui muutub.

18 aastat jutti

Ma vahepeal magasin maha ühe väga tähtsa sündmuse. Parem nädal hiljem siis, kui et üldse mitte, aga aprilli alguses sai mu blogikene täisealiseks. 18 aastat olen käinud siia suuremal või väiksemal hulgal ülestähendusi tegemas. Aga iga päev kirjutan tundega, et keegi peale minu siin niikuinii ei käi ja kasutan võimalust teatud pilte, teatud mälestusi lihtsalt üles jäädvustada, sest mälu on lühike, aga interneti serverid pikad :)

Aga palju õnne, armas blogi! Kas nüüd võib veini avada?

See on muideks pikim hobi, mis mul kunagi olnud on ja ma olen üsna uhke selle saavutuse üle. On olnud aegu, kus mul on olnud palju aktiivselt kaasa lugejaid ja kommenteerijaid, praegu pikem oma vaiksem kulgemine. aga võite jätta mulle tagasisideks, millal siia sattusite esimest korda lugema ja kuidas?

Pöörane täiskuuÖÖsööming 2025

Ma olen elus!

See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.

Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele. 

15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.

Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00. 

Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.

Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada. 

Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.

Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!

Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!

Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):

Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.

Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks. 

Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)

Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.

Pöörane öö(sööming) tuleb taas

Eile juhtus midagi ägedat!

Esiteks oli päike väljas! Ja see andis mulle sellise energiasüsti, et mul oli nii suur rõõm iseenda üle. Isegi ideed hakkasid peas voolama, tegutsemistahtest rääkimata. Ma olin iseenda le juba vahepeal mures, sest nii jõuetu ja tujutu oli olla, päevad lihtsalt voolasid pimedas päevas massina hommikust õhtusse. Aga päikesekiir tõi elu tagasi.

Niisiis, mis mu tšakrad lahti tegi siis?

Härra oli soovinud meid taaskord Pöörasele TäiskuuÖÖsöömingule kirja panna, mis tähendab,et juba 10 päeva pärast on meie tare hoov taas pop-up kohvikuks muutunud üheks ööks. Ma esiti tunsin, et mu pole mingit tahet sellega tegeleda. Et minu osa on tee ja sibulapirukad, ülejäänu tehku härra ise (ja ma tean ju, kui palju altlati jooksmist ta teeb...) ühesõnaga, et ei tule sellest üritusest midagi, oli mu tunne.

Aga päike ja kohe tuli tahtmine asja ikka paremini teha. Ühtlasi ka hakkasin vaatama kuupäevale otsa - see on 15.veebruar, sõbrapäeva nädalavahetus.Selge, roosamanna hoovi ma teen!

Ma pole kunagi kodus sõbrapäeva kaunistusi teinud, seega tuleb hakata nullist möllama. Juba kauplesin lapsed südameid joonistama ja välja lõikama kaunistuste jaoks. Telefonimärkmetes on kirjas 10 asja, mida vaja otsida ja meisterdada, nii nagu ma jõuludeks kodu kaunistasin. Ma olen nüüd nii elevil. Loodetavasti suudan ma teha sellise ülevõlli kitšilikult nunnu roosamanna armastuse hoovi :) Sest miks mitte? Kuidagi peab ju eristuma ;)

Esimesel aastal (2022) oli täiskuuöösööming vene kalendri järgi starõi novõi god kuupäeval, seega oli teema teada. Ja see oli kõige kõige esimene kord seda üritust teha, me valisime hullult asukohaks Peipsi järvejää, kus puudub igasugune taristu, aga se eest on megasuur tuul. Niiet saime oma vitsad ja õppetunnid (nt küünlaid ei saanudki tööle, järgmiseks aastaks elektrifitseerisime kaldaääre just selleks puhuks). aga üritus oli ikkagi äge ja läks korda!

Teisel aastal (2023) oli üritus Mesilase sünnipäeval ja tegime jää peal ägeda jääkohviku fotonurga ja kaunistustega. Samas on see seni olnud KÕIGE KREISIM ja KIHVTIM öösööming üldse. Esiteks saabusid meie juurde Erkki Sarapuu ja co tegeme saadet Eestimaa maitseelamustest. Niigi kiirel ettevalmistuste ajal siis koos sellise huumoripundiga asju ajada ja filmida, väga väga lõbus oli. Teiseks saabus ürituse alguses kõne korraldajalt, et kas presidendi võtad vastu? Muidugi, vastasin enesekindlalt ja tund hiljem oli Alar Karis kaaslastega kohal. Milline äge õhtu sellest tuli, sest lisaks saabusid kohale ka ERR ja Õhtuleht ja kõik oli megapöörane. Õhtu möödus imekiirelt.

Siin on Eveliisi mälestused üritusest ja minu omad ka.

Kolmandal aastal (2024) valis korraldusmeeskond vabariigi aastapäeva 24.veebruaril. Selleks puhuks panime üles fotonurga koos Alar Karisega, see oli hitt! Ega igal aastal ei tasu loota, et president su hoovile niisama jalutab :) Tuleb ise valmistuda.

Kahjuks aga oli täiesti vihmane päev, mistõttu jääle me ei saanud oma pop-up kohvikut üles panna seekord. Jää peal meeletu vesi ja külalistel oleks raske tulla, parkla samas oli porimülgas ja hoov ka. Aga saime hakkama.

Neljandal aastal ehk siis tänavu tuleb sõbrapäeva nädalavahetusel. Ja fotonurgad mulle meeldivad ;) Niiet ausalt, pange omale plaanid kirja, sest nagu Eveliiski ütleb, hoov peab olema instagrammitav ja seda see tuleb. Kasvõi pildi nimel tasub end kodust välja ajada. 

Ja kahjuks ka sel aastal ei saa me jääpuhvetit avada, sest tänavu jääd üldse ei ole järvel. aga loodetavasti on mõned miinuskraadid, et hoov liiga poriseks ei läheks ja oleks natuke talvisem ja mõnusam meeleolu.