Sibulatee sibulapirukameister 2025

Ma olen mitu-mitu aastat m6elnud, et vot järgmise aasta septembriks, mil jällekord uut sibulapirukameistrit valitakse, valmistun terve aasta ja töötan  välja parima piruka. Igal aastal reedel enne laupäevast v6istlust t6den, et noh, ei tegelenud ega olegi mul mingit erilist imelist pirukat ette näidata. 

See, mis ma külalistele pakun, on lihtne pirukas, mis maitseb imeliselt, kui ahjust v6etult kohe serveerin. aga v6istluse materjal ja gurmee see ei ole.

Tänavu tekkis jälle soov tiitlit püüda. Jälle oli käes reede 6htu ning ega mul ei olnud seda imelist küpsetist välja töötatud muidugi. Aga m6tteid oli!

Kokku tuli meie Varnja gäng, degusteerisime ja arutasime, tuunisime ja peenhäälestasime.

Laupäeva hommikul läks pirukas v6istlustulle:

Seekord oli minu esituses sibulakorvikesed!

Punase sibula, juustude ja tšilliga. Väga väga maitsev sai, meie arvates igatahes.

Ja laupäeva 6htuks selgus, et 2025 sibulapirukameister .... ei ole mina. Palju 6nne v6itjale ja korraldaja tagaside p6hjal käis minu ja v6itja vahel tihe rebimine. Seekord siis sedasi.  

Meie Peipsiääre

Üks teema, millega oleme koos härra abikaasaga üle poole aasta tegelenud, on kaasa m6tlemine ja kaasa löömine sügisestel KOV valimistel. Oleme praeguse vallavanema tiimis ja et valimisteni on jäänud 41 päeva, siis on natuke kiireks läinud juba.

See on hull värk, kuidas teised ümberringi vastu töötavad. Nt Kusti, tundub, et ta on teise valimisliidu ridades luurajana, miks muidu ta siin mulle abiks ei ole üldse. K6igepealt püüdis ta mind hommikul lämmatada, seejärel voodist mitte välja lasta ja heitis otse mu k6hule magama. Kuidas sa saad tööd tegema hakata, kui nunnu karvapall magusasti su peal magab? Ei saagi.

Nüüd v6ttis ta sihikule mu arvuti.

Täna lähevad nimekirjad lukku. Kohe kohe on siis ka ülevaade vastaste leeridest olemas, hetkeseisuga tundub, et meie valimisliidus on k6ige rohkem kandidaate kirjas ja ilmselgelt ka k6ige ärksamad ja ägedamad inimesed sealhulgas. Olen positiivselt meelestatud.

Halvasti läks muidugi sellega, et valimiste päeval oleme me Eveliisiga ära reisil. Klassikaline juhtum, kui asju kalendrisse üles ei märgi.

Projekt "Maja" - 117 (elutoa hetkeseis)

See on hämmastav, kuidas üks ruum, mis ei ole valmis veel ehitatud, ei seisa koristatuna. KOGUAEG tekivad siia uued asjad "hoiule". Ma olen seda ruumi 10+ aasta jooksul asjadest tühjaks t6stnud 4x vähemalt, ikka jälle sama seis. Praegu on suurelt jaolt siiski ehitusmaterjalid siin. Kaminasüdamik ja kivid, mis ootavad kaminataguseks seinaks saamiks, kaminaks saamiks, parketihunnik, mis ootab p6randale saamist. Värviämbrid, mis ootavad seina üle värvimist. K6ik on olemas, aga pole töökäsi, kes selle ära teeks.

Härra abikaasa kinnitusel peaks septembris tulema pottsepp kaminat laduma. Sama juttu ja lubadust kuulsin ma ka aprillis ja nagu näha, pole seda juhtunud.

Vaatame siis, kuidas minema hakkab. 

Projekt "Maja" - 116 (lastetubade hetkeseis)

Meil on liistud ostetud ja ootamas.

Meil on elektripistikud ja lülitid ostetud ja ootamas.

Meil on lastetubade lambid ostetud ja ootamas.

Meil on lastevoodid olemas ja ootamas kokku panemist. 

Mida ei ole, on härra abikaasa, kes need asjad paika paneks. Ma olen suhteliselt lühikese kannatlikkusega naine, seda enam on imeks pandav, et ma olen suutnud 10 aastat oodata etapiviisiliselt maja valmimist. Nüüd, kus reaalselt on k6ik juba käega katsiutav, pane ainult paika, siis ütleme nii, et mu kannatlikkus on vägagi proovile pandud.

Mutuka tuba praegu:

Aknalauad puudu, kardinapuudest, ruloodest rääkimata.
Eile saime vähemalt kirjutuslaua pakist välja ja kokku pandud.

Mina näen, et kapi k6rvale oleks teist sellist kappi veel vaja, 
mis oleks sahtlitega. Praegusesse kappi mahuvad vaid preili kleidid,
muud riided ka vaja paigutada kappi.
Härra ei ole kapiga n6us, tema arvab, et peaks tulema kummut.
See jällegi koormaks toa liiga ära,
sest ei mahu voodi ja praeguse kapi vahele.
Lisaks, kui panna kummut teise seina, varjaks ära fototapeedi.

Mesilase tuba praegu:

Mesilasele tuleb suur voodi, 160x200.
See tuleb maakaardi alla.

Selle riiulikapi k6rvale vasakule tuleb suur riidekapp.
Kapp olemas, vajab veel transporti meie juurde.

Mesilase toas on tume mööbel ja Mutukal hele. Ei tahtnud lastele üks ühele ühesugust mööblit. Toad on ka erinevate m66tude ja kujundusega, seega ka isikupärasemad. Lisaks jätkan oma stiili - kas isetehtud v6i taaskasutatud asjad. Mutuka kirjutuslaud oli küll uhiuus ja lausa originaal kinnises pakendis, küll aga ostsime selle järelturult. Kellelgi oli seisma jäänud.

Siseuksed ka tellitud, saame kätte nädala pärast. Tegelikult vahet pole, millal kätte saame. Küsimus on ette panemises, mida on näha juuresolevalt pildilt, et v6tab aega üks kuni mitu aastat. 

Teeme siis pakkumisi - millal saab meie kodu valmis ja saame soolaleivapidu teha?

Sest on ju veel ka kontor, meie magamistuba ja allkorrusel kaminatuba+ garderoob + tehnoruum.

Mitu aastat siis läheb veel?

Projekt "Maja" - 115 (ajutine trepp)

Ainult 10 aastat ehitamist ja nüüd l6pusirgel avastas härra abikaasa, kui tüütu on redelist kogu mööblit, kruvikeerajaid, näpitsaid, akutrelli vm mis ta parasjagu maha allkorrusele unustas, vededa muudkui redelist üles-alla ronides. Ja otsustas, et on vaja ajutist treppi, kuni 6ige tellimisega ja paigaldamisega ühele poole saame.

Juhuslikult m6ned tunnid hiljem tulid isa ja vennas midagi jutustama meie juurde, vaatasid redelit ja isa mainis, et kuule, ajutine trepp v6iks teil olla. Me aitame-näitame, kuidas teha.

Ja ühe tunniga oli tehtud! Trepp, mis oleks v6inud juba 5 aastat tagasi tehtud olla, et ehitust lihtam oleks olnud teha teisel korrusel. Abiks ikka.

Redel, mida mööda said k6ik OSB, kipsiplaadid,
parketid, 10L värvipanged jm üles taritud.
Seina ääres telliskivid, mis ootavad kaminaks saamist.

Ongi valmis ajutine trepp.
Natuke on kindlasti mugavam üles.alla liikuda nüüd.

3/3

Kolmas suvekuu on l6pusirgel. Turismi seisukohalt oli lahja kuu, oluliselt vähem ööbijaid, kui augustis tavapäraselt. Toimetamisi aga jagus nagu ikka. Maal see ei l6ppegi.

Vahepeal oli meil lisapereliige Eveliis, kes oli abis nii Samovarimajas kui Lendavas Laevas ja no täitsa äge oli 6htuti muljetada ja jutustada. Nüüd kus ta jälle oma tegemiste juures, tahaks teda tagasi meie juurde.

Mis on aga uudis, on see, et leidkass on siiski meie perre jäänud. Ei soovinud keegi teda endale ja uuesti välja teda ka ei viska. 

Tutvustan Kustit!!!

Röövel, marakratt, tont, pätu - k6ik kiirelt teenitud hüüdnimed. Lisaks on ta hurmur ja nunnupall, bagu need kassid kipuvad olema. Uudishimulik, alati kohal, kus miskit toimetatakse.

Nüüd, kus meil must kass majas, vaatlen, et kas märgid on olnud juba pikalt ees, et üks just selline tegelinski meie majja tuleb. Mul on ligi 5 paari k6rvar6ngaid, kus kujutatud musta kassi. Mutukal on kleite, pluuse jm samuti musta kassi pildiga.

Aeg on suvi sügise vastu vahetada, otsida välja soojemad riided ja mina plaanin reisimisi. Kolm reisi on lähikuudel tulekul ja lisaks jätkuvalt ootan üht ametlikku kinnituskirja, mis paneks töösse kauaplaneeritud ja -oodatud plaani. Sellest siis, kui aeg on käes.

Tänasega l6ppeb Samovarimajas suvehooaeg ning meie esimene näitus. Oli p6nev nii meil kui meie külalistel. Päris palju kuulsin imestust, et oo, seda teil eelmine aasta ei olnud. Seega just nii ongi 6ige tee edasi - et pakkuda uusi elamusi meie korduvkülalistele.

Projekt "Maja" - 114 (tapeedid)

Enam kui 2 aastat tagasi tellisin Aliexpressist lastetubadesse fototapeedid. MA poleks elus selle peale tulnud, et Aliexpressist vaadata või julgeda tapeeti tellida, aga tollal kirjutas Britt Prantsusmaal oma koduremondist ja lastetubadest, kuhu tellis samuti just alist tapeedid. Julgustas proovima, et on hea kvaliteediga tapeedid ja nii me lastega siis ühel õhtul valisime välja, mis neile meeldiks.

Mõõdud võtsin seinadele tolleaegse ehitusjärgus olevate seinade järgi.

Ootasin ja ootasin ja eil eoli lõpuks see päev, kui panime tapeedid seina! Mul on käinud paar nädalat erinevaid parandusttöid jm nokitsemisi tegemas üks maalrinaine. Härra püüdis küll veenda, et ma ise teeks, aga kui ma näen, kuidas ta seina värvib ilma midagi katmata ja teipimata nii profilt, et ühtegi tilka kuskile ei kuku, kõik on perfektne ja tulemus ilus, siis mis ma ise plädistan. Meil teisel korrusel juba ka parkett maha pandud ja see oleks kindle Murphy seadus, et ma sinna midagi maha ajan. Või siis valgele seinale tõmbab pintsel ikka mingi sinise tilga peale vms.

Niisiis võtsime ette tapeetimised.

Mutuka tuba enne:

Laotasin pildi põrandale valmis, et näha, kuidas minema hakkab.

Mutukaga, kellel on päris tugev iseloom, tekkisid ka paar tüli. Et tema valis selle pildi nii ammu ja nüüd on titekas. Selgitasime siis, et me ei hakka ju ka igal aastal tapeeti seinas vahetama ja ei ole titekas, väga armas pilt on.

Nüüd ta seedib ja vaikselt juba kiidsb, et ilus on.

Vasakul on tahvelvärviga sein. 
Las kirjutab üles kooli tuniplaani või muud tähtsad asjad.

Mesilase tuba enne:

Ma kiiruga ei leidnud vahepealset pilti, 
kus parkett ka maas juba ja tahvelsein olemas.

Hakkasime peale

Valmis!

Mesilast huvitab geograafia. Juba kaks+ aastat tagasi oli kindel, et tema tahab omale suurt maakaarti. Tellisingi siis Aliexpressist maakaardiga fototapeedi. Jooksis ilusti kokku, lihtne paigaldada. 

Nüüd hakkab põnevam osa. Saaks need liistud ja aknalaua ning pistikud paika ära, siis saab mööblit hakata sisse panema. Voodid on olemas, otsime kirjutuslaudasid ja kummuteid-riidekappe.

8h sõitu, et sõpru näha.

Elu on naljakas. Sa püüad mõndade sõpradega ühist kokkusaamise aega leida, klapitate ja vaatate, et kuidagi ei õnnestu leida. Ja siis on ekspromtmõte ja kutse reede õhtul, et kuule - homme Noarootsis mökki-oleng. Saad tulla?

Esimene reageering oli, et oi, mul turismihooaeg ja mingid kohustused. Siis hakkad vaatama, et seda ühte asja enam kalendris ei olegi, teine asi... selle saab härra abikaasa ise ära teha ja siis nagu ongi kalender tühi. Härra kooskõlastab ja nii ma 4h sõitsingi, et üle pikkade aastate ammuseid sõpru näha. Neid, kellega Tallinnas elamise ajal preilina muudkui tantsimas ja trallimas sai käidud, aga kellega meil nüüd nelja peale näiteks oli mökkis kaasas kokku 9 last. ÜHEKSA!

Väga mõnus oli! Ja ihsand kui hea oli tunne, kui minu laps ei olnudki see kõige noorem enam, kes ainult emme-emme jala küljes rippus. Vaatad ja hindad oma lapsi ka kohe palju rohkem :)

Mökki oli väike, paar meetrit korda paar meetrit ja sinna me kõik ei plaaninudki mahtuda. Seega oli vaja tegeleda telkimisega. Vaatasime kodus Mutukaga üksteisega tõtt ja otsustasime, et me ei saa telkimisega hakkama, st ei taha telkida. Meil on alati meespere, härra ja Mesilane, olnud need, kes panevad üles ja pärast kokku need asjad. Küll aga mõtlesin välja palju parema ja mitte nii külma ööbimisvariandi. Me ööbisime hotell Volvos. Istmed alla, kodunt madrats kaasa ja ratastel hotell oligi valmis. Meil oli nii mõnus ja soe kahekesi Mutukaga (sest oli tüdrukute aeg) seal puhata.

Härra, kes koju tagasi saabudes vaid piilus meie hotelli, tunustas hea mõtte eest. Nüüd ta kibeleb ise, et äkki läheks kahekesi romantikat tegema, mahuksime ka temaga kahekesi hotell Volvos ööbima.

Õhtul, kui viimaks kõik lapsed olid magama saadud (aetud), oli omaette olemise aeg. Nii me seal istusime, mekutasime ja jutustasime. Meie vana gäng, jätkuvalt kõik nii noored: ChampAGNE, RiERLING, ToKAIDY ja MoscatELIS

Järgmisel päeval oli kahju jälle lahku minna, aga meid ootas taaskord 4h sõitu kodu poole ja saime terve tee vihmas sõita. Loodetavasti Tokaidyt näen taaskord kiiremini, kui 7a vahega. Me viimati nägime meie Mesipulmas.

must nagu öö

Ma kohe ei oskagi hakata peale selle postitusega.

Meil kodu kõrval tühjal krundil on pesa teinud kassid. Nad on metsikud, paljunevad ohtralt, ligi ei lase, juurde ei tule. aga tihti jooksevad kiiruga üle meie hoovi või majaesise, seega on neid aegajalt ikka näha. Kuidagi ei õnnestu neid kontrolli alla saada.

Nüüd on tekkinud pisike must kassipoeg Mesi tare hoovile kuuri alla.Võiks arvata, et mõne metsiku kassi poeg, aga see beebi otsib lähedust, sülle, tuleb nurruma ja mööda sääri nühkima.

Üks suurem, nooremapoolne ent täiskasvanud kass tekkis samamoodi Mesi taresse kaks aastat tagasi talvel. Samamoodi otsis sülle, puges tuppa, majas peatunud külalised toitsid ja paitasid. Oli näha, et täiesti kodukass. Siis naabritega leiti talle küla pealt uus kodu. 

Nüüd on see beebikass siin samuti koduotsinguil. Kuna ta on nii sotsiaalne, siis on igati alust arvata, et samuti kodukass, kes on toodud kuskilt ära Peipsi äärde ja tänavale visatud. Küll keegi aitab või kodustab.

Eriti nõme käitumine. Kes teeb nii?

Kui sa tahad endale üht pisikest röövlit, siis anna mulle märku. Või tead kedagi, kes otsib endale nurrmootorit, anna talle info edasi. Ma endale jätta ei saa.

Peipsi viikend

Sõpradega Peipsi ääres olemise traditsiooni sai tänavu juba 12. korda tähistatud. Päris äge!

Meeldejäävaimaks osaks kujunes reede lõunal äkkmõttena saadud idee teostus. Saatsin Eveliisile päeval meemi:

Pakkusin, et teeme ka veini ja maali. Ma olin just jalakäijate silla peal Tartus aega parajaks tegemas, sest ootasin autoremondist auto kätte saamist. Hüppasin kohe Taskusse kunstipoodi ja väljusin sealt lõuendite, õlivärvide ja pintslitega. Lisaks sai laste varud kõik välja otsitud ja läkski lahti maalilaager.

Kui algul oli mõte, et naised ja lapsed maalivad, siis lõpuks peab ütlema oli suur keskendumine ja töö lahti meestesektoris. Marek ja Allan ehitasid lausa massimolberti, et kõik saaks rivis kunsti teha. Nii lahe oli ja kõigile meeldis!

Lõpuks on saabunud ka kuum suvi, seega ujumine oli iga päeva kindel osa. Eriti mõnus oli reedene tuulevaikne Peipsi.

Mõnus aeg mõnusate inimestega. Kordame järgmine aasta jälle!

Eesti saared

Google ütleb, et Eestis on mere- ja siseveekogude saari kokku 2355. Metsik hulk saari ja saarekesi ning laidusid :) Arvestades nende suurt arvu, on tegelikult ikka häbiväärne, et ma olen käinud ainult kümnel enne Pedassaart.

Mu senine saarteskoor:

1.Saaremaa. Juhtus nii, et mu päris esimene peika oli Saaremaalt ja meie ühine esimene suvi seal ka möödus. Aeg oli tollal sealmaal, et mul oli mõte titelubadega alustatud protsess lõpuni viia (titeload jäid tegemata, sest ARK eksamist ei saanud läbi Tallinnas) ja kui ma juba Kuressaares passisin, siis tahtsin seal samal ajal load ära teha. ARKi eksamit sai aga teha seal, kus sa olid autokooli läbinud või seal, kus on su sissekirjutus. Selge, kirjutasin end Kuressaarde peika vanematekoju sisse. Ja ARKi eksam sujus ilma ühegi veata,load tehtud!

2. Hiiumaa. Hiiumaal olen käinud mitmeid kordi. Küll sõbrannaga jaanipäeva veetmas, küll härra abikaasa kurameerimise ajal jalgratastega sõitmas ja nüüd elab seal ka mu isa. Hiiumaa on äge.

3. Muhumaa. Saaremaale saamiseks tuleb ikka Muhust läbi vurada, aga mitte ainult. Ühel kursaõel on seal maakodu ja mitmel korral oleme seal kursarahvaga suvitamas käinud.

4. Vormsi. Kui ma kunagi Tööturuametis töötasin, siis ühed suvepäevad toimusid Vormsi saarel. Nii ma sinna kruusateedele kadakate vahele jalutama sattusin.

5. Aegna. Kui ma olin 20dates eluaastates, siis ühel päeval teatas tolleaegne sõbranna, et lähme Aegnale päevitama. Nii saigi tehtud. Hommikul praamiga üle, kogu praamitäis rahvast jalutas nagu rongkäik läbi saare metsasalu teisele külge randa päevitama. Õhtul samamoodi tagasi ja praamiga Tallinna koju.

6. Naissaar. Ma võitsin 9.klassis suurepäraste õpitulemuste ja saavutuste eest erinevatel olümpiaadidel reisi Naissaarele. Käisime mööda raudteerööpaid ja jalutasime kibuvitsases rannas. Ägedad mälestused.

7. Prangli. Jälle 20ndates võttis sõbranna mind oma +1ks, kui ta Rotary clubi heategevuslikul õhtusöögil osales, mis toimus Prangli rahvamajas. Mäletan sombust pimedat ilma, kui mööda külatänavat sadamast rahvamajja jalutasime. Küll aga on Prangli palju päikselisemaks jaägedamaks kohaks muutunud, kui Eveliis ja Marekiga muudkui Pranglil puhkamas käime ja mitmed pered nagu oma kodud seal nüüd on. Mu lapsed on Pranglil juba rohkem käinud, kui ma ise. Nad on mitu aastat nüüd ka Prangli lastelaagris osalenud, alles tulidki laagrist tagasi.

8. Piirissaar. Sinna on mind mitu korda viinud härra abikaasa. Nüüd jällegi käisime kontserdil ja suve (sääski) nautimas. Mutukale Piirissaar ÜLDSE ei meeldinud. Vihaselt õiendas minuga, et tahab ära sellelt nõmedalt saarelt. Eks oma osa mängiski selles laagri väsimus (just tulid nädalaselt Prangli tripilt) ja et Prangli sääsed olid Mutukale kõvasti liiga teinud. Piirissaare sääsed olid sama kurjad.

9. Kihnu. Sellel vahval saarel olen 2x käinud. Kõigepealt 8.klassi suvereisiga oma klassiga, kui õpetaja vaatas, et Manilaiul pole suurt midagi teha ja sebis meile kohaliku kaluripaadi, kes meid Kihnu viis. Teisel korral käisime kolleegidest sõpradega nädalavahetust veetmas. 

10. Manilaid. Nagu mainitud, siis 8.klassi lõpus suvel klassireis. Äge pisike laid, kus meri paistab mõlemalt poolt külateed, mis saarel keskelt kulgeb. Magasime kuskil majalakas, mängisime mänge ja ujusime rannas. 

Kuna Piirissaarel ja Pranglil on järjest ja järjest käidud, siis juba eelmisel aastal hakkas mu sees tiksuma soov. Et tore on neil saartel käia sõpru vaatamas, aga tahaks natuke ikka muid kohti ka vallutada. Tahaks igal aastal käia kuskil uuel saarel, kus varem pole käinud. Tulles tagasi avalause juurde, et mitu saart Eestis on, siis ma pean elama veel 2345 aastat, kui tahaks kõikidel käia.

Nii juhtuski Pedassaare reis nii õigesti tulema, sain oma soovi kirja ja uue saare vallutatud.

11. Pedassaare

Aga kuna meil oli oma paat sabas ja Pedassaare külje all nii palju väikesaari veel, siis vaikselt hakkas mu peas küpsema salasoov. Et käime oma paadiga veel mõnel saarel siin ümberringi. Õnneks ei pidanud härrat väga pikalt moosima. Õnneks oli väga ilus suveilm ja meri rahulik (sest ma poleks muidu vastu pidanud) ja õnneks lapsed tahtsid ka vinguvabalt seigelda.

Seega ma nüüd vallutasin ära ka:

12. Rohusi. Väike armas asustuseta saar. On eravalduses ja kuulub Tiit Vähile. Tegime ringi peale, lapsed ujusid rannas ja lahkusime pahandusi tegemata.

13. Koipsi. Kohe Kaberneeme sadama vastas ja ühtlasi Rohusi kõrval on pisike Koipsi saar pika liivase ninaga. Aga et vesi kõrge, siis kohati käis vesi üle, niiet sai jumalat mängida ja vee peal kõndida. Mulle see Koipsi saar oli väga sümpaatne. Jalutasime härraga saare peal mändide ja kadakate vahel ka. Ka seal on eramaa, kus on üks suvila.

14. Rammu. Kopisist edasi ootas meid Rammu saar. Pedassaarest veidi suurem, 1.12ha. Seal on tore linnuvaatlustorn, kus peremees oli just kodus. Küsisime luba ja ajasime saare juttu. Ta juhendas meid veel saarel ringi jalutama. Lastele pakkusid elamust kümned millimallikad paadi ümber vees.

Nüüd on hammas verel. Threadsi appis tegin ka Eesti saartest juttu ja nii tore oli inimestelt kuulda oma lemmiksaarte kohta Eestis. Kellel Osmussaar, kellel Ruhnu. Mitmed kiitsid Rammu saart, millest mul ka mõte tekkis seda saart vallutama minna. Üks vastaja on süstareisidega tegelev ning on ca 50 saare ringis Eestis käinud. Milline eeskuju! Ma nüüd kohe tahan ka ju ja veel tublim olla! eks näis, kuidas see uus leitud hasart mul kulgema hakkab, aga igal aastal 1-2 uut saart avastada jääb küll eesmärgiks ja sihiks.Näiteks võiks võtta jällegi oma paadi sappa ja Saaremaale sõita, et käia Abrukal ja Vilsandil. Mu unistus umbes 7.klassi geograafitundidest saati on käia ära Linnusitamaal. 

Kuidas teil? Olete Eesti saari avastamas käinud ja mis on lemmik?

Pedassaare paus

Nädalpäevad tagasi kutsusid sõbrad - me lähme siin kahe perega Pedassaarele, tulge ka.

Nad oli targu valinud teisipäevase päeva ja sel hetkel mul ei olnud kalendris ühtegi broneeringut. Mis tähendas, et saame minna ja läksimegi! Hiljem selgus, et kui nad märtsis Pedassaarele saunaga RMK maja broneerima hakkasid, oli terve juulikuu juba ära broneeritud. Juhuse tahtel kokkulepitud kuupäev 22.07 oli veel vaba ja nii sellele käpp peale pandigi. 

Üheks ööks reisile minek võrdub kodunt välja kolimisega. Telk, magamiskotid, padjad, söögiasjad, joogid, saunapuud, köögitarvikud, joogivesi x 3 peret.Me võtsime kaasa oma paadi, et Salmistu sadamast üle sõita ja mitte sõltuda tellitavast transpordist. Majake asus saare teises küljes, seega käisime päris mitu reisi asjadel järel randumiskohas.

Tagasi tulles järgmisel päeva sama asi, lisaks taara- ja prügikotid.

Aga see kõik oli seda väärt.

Pedassaar on üliarmas saar, mõnusa RMK matkarajaga ümber terve saare. Randumiskohas on liivarand, mis läheb KOHE järsult sügavaks. 1 meeter liivast mere poole on sügavus 6 meetrit ja 2 meetrit liivast juba 10 meetrit sügavust. Jõhker ja uskumatu. Samal ajal kui me saare teises servas oma telkimis- ja saunalaagris olles saunast kivide vahele merre silkasime, tuli minna sadu meetreid, et vesi natukegi sügavamaks läheks.

Kindlasti üks mu selle suve lemmikelamusi!

Projekt "Külalistemaja" - 77 (metsamajade tualett)

Vahepealse kiire projektina sai valmis metsamajade juurde välitualett. Ma omaette juba muigan, et peaks äkki hakkama peldiku-tuure tegema. Meil on Mesi tare juures juba VIIS välitualetti, pluss veega tualett majas sees ka. Lisaks on kodus meil üks plastikust Kemmerlingi vets. Kokku saaks korraliku retrospektiivi, erinevate kommete erinevad vetsud. Annaks 45-minutise tuuri koos ajaloo, legendide ja lugudega panna kokku küll. Endale pakub see mõte nalja, aga eks ta idee tasandile jääbki. 

Selline lihtne ja armas vets sai siis seekord metsamajade juurde.

Tänavune pulma-aastapäev

Kui härra viimaks ühele põlvele laskus 2017.a jõuluõhtul kuuse ääres, siis hakkas meil pulmaplaneerimine pihta sellega, et leida sobilik kuupäev. Mulle meeldis mõte maikuust ja kuna teadsime, et tahame Liivi muuseumi aias pulmapidu teha,siis maikuus oleks seal vanas õunaaias õiteilus meeletult ilus!

Härra tahtis suvist pidu, et saaks öö läbi mõnusasti õues olla. Ma küll katsusin rääkida, et me ei saa siis ju kunagi oma pulma-aastapäeva tähistada, kuna on hooaeg. Aga tulin abikaasa unistusele vastu ja 18.juulil me Tartus Emajõe peal laevapardal kahekesi (ok, kapten, notar ja fotograaf olid ka, mittekedagi teist) üksteisele jah-sõna ütlesime. Jätsime vahele mõned päevad (nagu mulle blogis soovitati ja see oli PARIM otsus üldse) ning pulmapidu sõprade ja peredega toimus TÄNA,21.juulil seitse aastat tagasi.

Ja õigus on olnud muidugi minul. Nende aastate jooksul vist 2 või korda oleme saanud oma aastapäeva tähistada :)

Nii selgi aastal oli meeletult kiire päev - terve meie puhkekeskus (sest peamaja, paadimajad, rand, metsamajad jne) oli firma suvepäevadeks broneeritud, härra nendega Piirissaare reisile (see suvi juba kes teab mitmes sõit tal), mina köögis õhtusööki valmistamas, samal ajal malevlasi juhendamas, ivantšaiga tegelemas jne jne. Soojade ilmadega on ka eestlased ärganud ja muudkui telefon helises, kas öömaja oleks pakkuda. 

Päev oli nii intensiivne, et kui kl 22 kodus terrassile vajusime ja naabrid õnne tulid soovima, ei olnud meil kummalgi meeles, et me igal aastal ju tähtpäeval oma pulmalippu heiskame. Selle olime täiesti ära unustanud. Naabrimees siis heiskas me eest ise meie lipu, mil lasime kohe paar päeva lehvida tagantjärgi :)

Meie aastad härraga on kulgenud nii nagu vee peal ikka - vahel lainetab, teine päev on siledal veel rahulik kulgemine. Vahel on äikest, palju on päikest. Kõige rohkem on armastust!

Piirissare paus

Ma pole Piirissaarel KAHEKSA aastat käinud. Umbes sama kaua oleme Mesi tarega Piirissaare reise pakkunud ja mu meelest härra abikaasa pooleldi elab juba seal saarel.

Nädal tagasi oli taaskord käes Sisevete festivali aeg ja Piirissaare peatus. Härra nõudis, et ma temaga saarele läheks ikka ja ööseks ka jääme. Mul muidugi paanika, sest NAGU ALATI kui on Piirissaare plaanid, on meil suvine tempo, broneeringud ja grupid, kellega peab tegelema ja selleks ohvriks olen alati mina. See, kes kohusetunne ei luba üle jala teha asju.

Sel korral oli kohustuseks malevlased. Teen eraldi postituse. Et ma peaksin olema ju hommikul kl 9 kohal neid juhendamas. Aga nadsin eelmisel õhtul ülesande kätte ja ütlesin, et tulen kl 11. Minutipealt olingi siis tagasi.

Junga oli asjalik! 
Mesilane oli see, kes meid Piirissaarele kohale viis.
Veits siksakiliselt kohati, aga kohale me jõudsime!

Improviseeritud keelumärk.
Et kui õiget märki pole võtta, tuleb ise teha.

Ma olen Titanicul!
Lõpuks oma silmaga nähtud!

Ma olen alati tunnustanud, et lodi Jõmmu on NII SUUR!
Nüüd, kui SUUR SUME kõrval seisab,
on Jõmmu nagu pähklikooreke!

Ja nii sain ma taaskord Piirissaarel käia. Sest ma ju vaatasin ka Kilu seljakotis saadet, kus härra tegi saaretuuri ja tundis nii põnev. Tahan ka sellist tuuri ise saada. Käisime (laste vingumise ja sääskede saatel) jalutamas ja uudistamas ning nõudsin ka Titanicut! Härra puikles vastu, et läheb pikale ja ei jõua, aga siis korraldas auto meile ning saimegi selle Titanicu ka üle vaadatud. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka ära mainida, et ta juhuslikult ärandas auto. Leppis sõbraga kokku, et võib autot laenata ja teadis et sõbral on mingi maastur, Ranger. Sinna kasti me hüppasime ja sõitu läksimegi. Siis selgus, et see polnud õige Ranger :) Aga kõik lahenes. Öösel pakkus härra veel ennast appi saare taksojuhiks ja tõi sadamast sama autoga rahvast teise punkti. Oli meeleolukas ja väga lõbus käik.

Pidu sadamas kontsertiga lõppes kl 20, mis on ikka nadilt varane aeg. Teistes sadamates kl 20 alles algab esineja. Piirissaarel praam lahkus kl 20.15 ja nii ka suurem meluseltskond. Samas saabus saarele kõigepealt Suur Sume lodi ja siis ka Jõmmu, kes tõi bändi ja eraseltskonna peo. 

Mis seal ikka, peole kontvõõrasteks. Nii me ühtäkki end Nedsaja küla bändi kontsertilt leidsimegi. Ja sama bänd oli meie pulmabänd! Härra läks küsima, et kas kontvõõras tohib ühe loo tellida. Bändimehed mäletasid hästi, et 7a tagasi olid nad Peipsimaal Liivi muuseumis Meis pulmas ja tuletasid kiirelt meie jaoks ka Peipsimaa valsi sõnad meelde (Mustamäe valsi viisil). Nii saimegi oma läheneva pulma-aastapäeva jaoks ka tantsu keerrutatud!

Ühest on mul kahju. Mäletan, et 8a tagasi Piirisaarel ringi jalutades oli pea igas hoovi vana muravei seismas ja se eoli minu jaoks Piirissaare märk!!! Täna ei ole enam kusagil! Ainus saare muravei on härra sõbral, kes meile ka sõidu tegi. Nii-nii kahju, et see on kadunud nähtus.

Seda enam peame me siin oma külas ja piirkonnas meie karakatte hoidma, näitama ja sõidutama! See on meie maamärk!

P.S. See, kuidas härra mul saarel seal asjatas, pea kõiki tundis, oli abis transpordiga jne, meenutas mulle nii väga seda, kuidas Eveliisi abikaasa Marek Pranglil toimetab. Nagu oma pereliige seal. Nad (mu härra ja Marek) on tõesti nagu ärikaksikud, ausõna! See meil Eveliisiga juba vana nali omavahel ja no nad ongi ühtekad :)