Kuvatud on postitused sildiga neverending bla-bla-bla. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga neverending bla-bla-bla. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 30. september 2026

Mustrid

Ma näen oma blogi pealt mustreid.

Blogima saan tulla siis, kui midagi ei toimu, ilmad halvad, turismihooaeg madalseisus. Siis, kui on pikad kandvad vaikused siin lehel, on käimas tihe tööhooaeg, broneeringud ja grupid. Vöi tegelen jällekord mingi ehitusprojektiga, värvin, koristan, sätin, toimetan. Ja arvutisse ei jöua üldse, ka mitte ekirjadelegi vastama vahepeal.

September saab täna läbi ja aasta on mööda lennanud. Septembris oleme saanud nii palju sabasid likvideerida vöi lihtsalt olen vötnud kätte, et ära teha, mis häirib.

Mesi tares mitmed ja mitmed ehitused - 

-metsamajade projekt sai natuke varem üldehituses valmis, jäänud veel härraga möbleerida j apaika sättida asjad, köök tellida.

-2 paadimaja said varikatused ja uued terrassid.

-uus laoruum paadimajade juurde valmis, sisustatud ja töösse vöetud.

-kümblustünn sai tuunitud ja uus terrass ehitatud.

-kilesaun sai tuunitud (veel paar viimast asja).

-vana auto sai ära viidud platsilt.

-rannaala sai korda tehtud.

-metsamajadesse öhksoojuspumbad tellitud, paigaldus homme.

-kodus sai kamin-ahi plaaditud.


Ja septembris sain ma uue tiitli omale - Sibulatee parim sibulapirukameister 2026! 

Oli superäge kuu.

esmaspäev, 29. juuni 2026

kuhu juunikuu kadus?

Kuu aega oli mu auto rivist väljas ja nüüd kuu löpus sain ta tagasi. Päris korras ikka ei ole ja ei teagi, mis me edasi teeme. Hetkel vähemalt saan söita ja ei pea härra abikaasa masinaga ringi liikuma. 

Juunikuu on marukiiresti liikunud. 

Kihnus käisime ja see on täitsa kirjutamata siia. Kihnust tagasi jöudes algas intensiivne tööaeg, kus kahe nädala jooksul oli IGA PÄEV mul puhkemajas ja/vöi Samovarimajas grupp. Möni päev lausa mitu gruppi ja logistika oli meeletu keeruline minuti pealt paika pandud. Ja siis üks grupp hilines. Siis hilines teine grupp ja kolmas sama päeva grupp tuli tund aega vaem kohale. Ütleme nii, et mu närvid olid krussis :)


Voronja galerii avas oma hooaja! Ja see on tänavu äge kogukonnapanus. Meiegi härraga tegime kunsti ja meie Kratt on Voronja aias raha kokku kühveldamas. Tema küll on rohkem eramaa ja kruntide valdkonnast, aga seda parem. 

Ja siis oli keeruöine olukord, kus meil plaanitud Samovarimaja suvenäitus ära olek sjäänud, sest asjaolud olid keerulised. Mötlesin välja uue plaani.

Uus plaan: Uurin lapsepölvesöbrannalt ja pinginaabrilt Liinalt, kas ta tahaks näitust teha vöi keegi tema kunstiringkonna tuttavatest äkki? Aeg on küll ülilühike, aga äkki önnestub?

Plaan B: Threads on nii toreda kogukonnaga koht, kus viimastel kuudel palju inimesi oma kunstiannet demonstreerinud. Viskan küsimuse öhku ja vaatab, kas leiame huvilisi kunstnikke.

Plaan C: Mul on ette valmistatud öuenäituse materjalid, misootavad juba pikemat aega, et ma selle tehtud saaks. On jäänud aiaehituse taha, kuhu need kinnitada öues. Vöin need ju ka dvori näitusele panna, kui vaja


Nii, kui Liinale küsimuse kirjutasin, tuli öhtuks vastus, et nad elukaaslase Valdekuga teevad ära!

Ja see näitus, see on IMELINE! Tulge vaatama Samovarimajja. 

Aitäh, Liina! Ma tean, mis on selle töö taga olnud ja sa oled nii äge naine, et suudad seda kunsti panna ja veel kui ilusa kunsti luua!


Jaanipäev oli ka! Käisime söpradega Alatskivil vallajaanipeol ja järgmisel päeval söprade juures Rupsil ja köik oli mönus ja tore. Mul on nii äge kogukond, minu inimesed.


Kardetavasti tuleb juulikuu ka ülitempokas ja see tuleb lihtsalt üle elada, sest augustis saan puhata!  

reede, 15. mai 2026

Ei on ei

Olen korra Eestist eemal ja juba uus kuum arutelu kohal. Reisil olemise võlu on see, et ei ole mahti uudistesse süveneda ega ka tunde veebis skrollida. Aga kui lugesin lausekatket, et Eesti tuntud muusikut süüdistatakse vägistamises, oli mu ESIMENE mõte, et lõpuks ometi tuuakse SEE inimene jututeemaks.

Ja teatavasti nimesid ju ei nimetatud kuskil! Aga mul pole kahtlustki, kellest jutt.

Hiljem, juba koju jõudnult lugesin sotsiaalmeediast arvamusi. Paljude käitumist taunivate inimeste sekka juhtusid ka kommentaarid stiilis vaata, kuidas see tüdruk ise käitus ja täis oli jne. Mis see kõik siia puutub? Ei on ei, eksole ning ebaadekvaatses seisus inimese ärakasutamine on vägistamine.

Mind puudutab see teema ka natuke isiklikult. Mul on olnud õnne küll mitte sellises olukorras olla, aga Tema, kelle nime ei nimetata, seltskonnas viibinud olen mitmel korral. Ja selle tõttu ka julgen öelda, et ma ei kahtle vähimatki süüdistusi andnud neiu sõnades.

Aasta tagasi oli üks üritus, kus tuntud muusik tegi ebameeldivaid ligipressimisi väga mitmetele naisterahvastele. Ühe neiu tirisin kättpidi muusikust eemale, sest muudmoodi ta aru ei saanud, et tema soovid ja neiu soovid ei kattu. Sellega sain ma muusiku veelgi suurema põlastava sõnadevalingu oma kraesse, me olime juba pool tundi varem teravamaid sõnu omavahel vahetanud. Veidi hiljem, kui lahkusin peolt ja ta minust autoga möödus (jah, joogise ja droogisena), arvas heaks oma auto aknast mind perse saata. Karma sai ta kätte vähem kui 5 minutit hiljem, kui ta auto mahakandmisele sõitis, aga meediasse pole sellest sõnagi tilkunud.

Miks mina sellest kuskile teada pole andnud? Sest mu kallid sõbrad on temaga seotud ja ma ei saa teha midagi impulsiivselt nende heaolu kahjustamiseks. Ning rohkem täpsemalt ei saa ka selgitada, ilma et väga välja annaks kesmiskus. 

Ta nimi on kommentaarides läbi käinud. Kõigile, kes räägivad, et selline Pealtnägija lugu on muusiku tühistamine, siis paar mõttekohta:

- mitte ükski Eesti muusik ega muu tuntud isik ei ole võtnud sõna tema kaitseks. Et oi nii tore inimene ja mida te teete tema mainega. Mitte ühtki sellist sõnavõttu ei ole! Eesti on nii väike riik, et kõik tunnevad kõiki ja liiguvad samades ringkondades samadel pidudel.

- "Usume Andrust" oli ka tugev liikumine, kuni selgus, et oi! Ei olegi puhas nagu prillikivi. Juba vanad eestlased ütlesid, et kus suitsu, seal tuld.

- Lemmik on mul see argument: "Aga ta on haige! Ta läheb ravile." Mul on kalleid sõpru, kes rohkem, kes vähem, võitlevad depressiooniga. Neil on raskeid aegu ja neil on ilusamaid hetki. Mitte keegi neist ei lähe ahistama, vägistama ega ligi tikkuma teistele inimestele. Depressioon ega muu haigus ei ole vabanduseks sellise käitumise osas.

Ma väga loodan, et see ütlusi andnud noor neiu ei murdu nende õelate kommentaaride laviini all ja et ta ei jäta seda teekonda katki. Ühiskond on väga suures osas ikka veel nii vastik ja ohvrit süüdistav. Teema suuremas pildis on oluline ja kasvatame oma poegi nii, et nad ei oleks kiskjad.

reede, 24. aprill 2026

Reisi eesmärkidest

Hakkasin üks päev mötlema, et mulle meeldib reisida süsteemselt :)

Mul on omad nimekirjad, mida vaikselt aastate jooksul täidan.

1. Kuna see on kodule lähim, siis olen vötnud eesmärgiks reisida köikidesse Euroopa riikidesse. Eesmärgi täitumisest on mul puudu täna kolm riiki - Andorra, San Marino ja Valgevene. 

Valgevene osas löime vedelaks eelmise aasta septembris, kuigi kogu reis oli korraldatud juba. Zapad operatsioon toimus samal ajal Valgevenes, droonid hakkasid Poola ja Eestisse lendama ning otsustasime mitte minna. See ilmselt jääbki mul pikaks ajaks ootele. Teised kaks riiki on plaanis tänavu ära külastada.


2. Ühest välismaisest reisiblogist lugesin tolle reisiselli eesmärkidest ja tema soovis külastada köiki endise NL liikmesriike. Neid on 15: 

  • Balti riigid: Eesti, Läti, Leedu.
  • Ida-Euroopa riigid: Venemaa, Ukraina, Valgevene, Moldova.
  • Taga-Kaukaasia riigid: Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan.
  • Kesk-Aasia riigid: Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan.
Nendest on mul külastamata Valgevene (jälle see sama kirstunael :D) ning Kesk-Aasia riigid. Miks ka mitte, vöibolla vöiks ka sihid sinna seada? Kuigi ma olen lugenud, et Türkmenistan on veel kinnisem riik kui Pöhja-Korea, kuhu saab ainult korraldatud kohaliku giidiga minna.
Mulle natuke täitsa meeldivad need nostalgilised riigid, kus on omad arengud, omad jooned kultuurid,kunstides ja arhitektuuris ning köögipoolel, samas aga ka ära tundmisnooti lapsepölvest ehk minu jaoks siis NL mälestused. Armeenia puges ikka väga väga sügavale südamesse.


3.  Kui oma elu esimese iseseisva välismaa reisi 23.aastaselt tegin Barcelonasse (20 aastat tagasi) ja sealt tagasi tulles taipasin, et hammas on verel ja see on SEE, mis paneb minu südame pöksuma, siis 25-aastaseks saamisel tegin isikliku eesmärgi reisimise osas - kuna ikka ja jälle on maailmas riike, mis södivad ja kuhu ei saagi nii lihtsalt minna, siis seadsin eesmärgiks jöuda külastada 160 riiki maailmas. Jagasin selle hinnanguliselt 40 reisiaasta peale ja et ühes aastas peaks siis külastama 4 uut riiki, kus varem käinud pole. 

Eesmärk silme ees, asusin reisikihku leevendama Euroopaga. Lihtsaim viis äsja iseseisvaks saanuna, kui rahakott veel köike välja ei vea. Samal ajal tahaks ju oma kodu ka ning autot! Kohvikus ja kinos vöiks käia, linnaelu üldse kallis, eriti kui ka vallaline ja köiki kulusid ise katma peab. Nii oli, et reisimise nimel söin kodus nt nädalate viisi riisi tuunikalakonserviga ja peale hapukoort. Kui palga löpp tuli kiiremini kui kuu löpp, siis jätsin tuunikala välja. Nii oli elu 20ndates eluaastates :)

Siis tuli härra abikaasa, meie Peipsi elu ja turismiettevötlus. Ja lapsed tulid. Peale lapsi tuli koroona! Seega KÜMME aastat jäi mul vahele, ühe Küprose ja ühe Aserbaidžaani reisi tegime härraga, aga rohkemat lihtsalt ei vedanud välja. Ja seda mitte rahalistel pöhjustel, vaid ma olin tunnelnägemisega ainult oma "impeeriumi" üles ehitamisele ja lapsed olid ka pisikesed veel, seega polnud vöimalik alati neid vanaemale hoida jätta ning kuna minu lapsed on Eesti meistrid omavahelises kaklemises ning Euroopa MM höbemedaliga vingumises ning "pane aega!" nöudmises, siis liiga tihti ma neid reisile kaasa ei vea. 
Tänaseks on mu reisistaaž küll täpselt 20 aastat, aga kümme sellest olid passiivsed. Ma olen eesmärkide täitmisest maha jäänud, kuid nagu vörokesed ütlevad: Aigu om!
Tuleb siis eesmärgi täitmiseks endale aega juurde anda! Vötta need 10 passiivaastat arvestusest maha?

Jaapani reisil olime grupiga koos ning see oli tore läbilöige tervest ühiskonnast. Kaaslasteks oli ka üks äärmiselt vitaalne vanapaar, kes olid 80-aastased, aga reisivad ja naudivad elamist ja avastamist! Nad rääkisid, et veetsid 3 talvekuud Tais ning ühe kuu Kambodžas, nüüd enne Eestisse suveks naasmist hüppasid lennukile ja tegid Jaapaniga ka tutvustust. Voh selline tahan mina ka olla 80-aastasena!!!

Ütlesin härra abikaasale ka üks öhtu, et ma tahan ka paarikümne aasta pärast soojal maal talvituda ja selleks peaks mingid passiivtulu meetmed välja mötlema. Härra pidi kohe mu idüllimulli löhkuma ja teatas, et peame siis raha mitte maha reisima vaid kinnisvarasse koguma hakkama. 
Näh! Kas kahte asja korraga ei saaks vöi?

Ja et ma hakkasin reisimist armastama varem kui härraga tuttavaks sain, siis ta on kilomeetritega maas minust! Sama asi ka nt Eesti saarte külastamise osas. Ma olen rohkem saari vallutanud, kui härra abikaasa. Mis ta üldse tegi enne minuga tutvumist? :D Nüüd tahab ta Euroopa nurkasid avastada, mis mul juba avastatud. Ma vaikselt suunan teda just maailma kaugemaid nurki külastama,sest kunagi ei tea, kas ja kauaks tervist jagub. Need 13-15-tunnised lennud on ikka piinarikkad küll.

4. Üks reisieesmärk tekkis veel ootamatult,
Vaatasime härraga siin ühte Hispaania sarja Netflixis - Money Heist. Seal olid pangaröövlid, kes eduka röövi nimel ei tohtinud üksteisega liiga isiklikuks minna ja anonüümsuse hoidmiseks vötsid endale nimedeks maailma linnade nimed. Nii olid seal peategelased Rio (de Janeiro), Tokyo, Berlin, Nairobi, Helsinki, Oslo, Stockholm, Lisbon, Manila, Palermo, Denver, Marseille, Bogota, Moscow.
Mötlesin, et äge oleks need reisi-eesmärgiks ka vötta ja külastada sarjas nimitegeleasteks olnud linnasid. Tokyo saigi sarja vaatamise keskel külastatud! Jäänud on Nairobi, Manila, Bogota, Palermo ja Denver. Aga ei tea, kas sarja möjutustest tulenevalt vöi mis, härra vöttis meie järgmiseks reisisihtkohaks Hispaania!

Kuidas teil? On mingeid kindlaid eesmärke endale seatud reisimisega seoses?

teisipäev, 14. aprill 2026

Millist lennufirmat sina väldid?

Nüüd, kus ma käisin Jaapanis Turkish Airinesiga, tahaks köik lennud ainult ja ainult Turkishiga teha. Palju mugavamad istmed, natuke rohkem jalaruumi, toidud ja muud hüved. Oli väga hea lennukogemus ja olen nüüd nende fänn. Kahjuks alati ei ole nende hinnad just köige taskukohasemad, eriti, kui ma planeerimisega olen jäänud hilja peale. Siis on hinnad päris kröbedad.

Ma olen 20 aastat lennanud siia- ja sinnapoole maailmanurka. Nende 20 aasta jooksul on tulnud ette lendude hilinemisi, aga käimata pole jäänud. Ptüi-ptüi-ptüi, maha pole ka jäänud, kuigi üks (Saksamaalt Indoneesiasse Jakartasse Maarjaga lennates) ja pool (Riiast Istanbuli Eveliisiga lennates) korda olid ülinapikad. Aga jöudsime peale!

Aga on üks lennufirma, kes on mind kahel korral närvi ajanud. Ma olen kaks aastat järjest täpselt sama vea teinud, et kinkisin jöuludeks (loe: jöuluvana töi, sest meie lapsed veel napilt usuvad jöuluvanasse) lennupiletid AirBaltikuga. eelmisel suvel pidime minema perega Rumeeniasse. Mida tegi AB? Tühistas terve liini, sh muidugi meie piletid.

Viimastel jöuludel kinkisin härrale Jerevani piletid, sama tegi ka Eveliis oma kaasale, sest meie Armeenia reis oli nii ülivördes äge ja teadsime, et meie abikaasad ka väärivad nii ägedat minipuhkust. Nüüd paar päeva tagasi saabus AB-lt kiri, et nad tühistasid meie lennud.

Ma hea meelega väldin nt Lufthansat, sest nad pidevalt streigivad. Ja paaril korral, kui neid olen valinud, saanud ikka AirBalticu. Ja nüüd on kindlalt minu blokklistis AB. Mida neist kirsikampaaniatest teha, kui löpuks oma lennud koguaeg tühistavad? Enamasti need "kirsihinnad" on samaväärse hinnaga, mis teistel lennufirmadel niikuinii. Miu jaoks on oluline, et kui ma olen piletid ostnud, siis on ka kindlus, et lend toimub, sest mina olen juba piletite ostmise hetkest täielukult reisilainel, otsin ja kaardistan tegevusi ja vaatamisväärsusi, broneerin majutust ja autot. Ja siis kui see esimene tala ära vajub, on kogu reis tuksis.

Aga nüüd meie maikuu minipuhkus? Pakkusin härrale, et vötan samadeks kuupäevadeks Turkishi piletid, aga härra abikaasa arvas, et kuna Eveliisile ja Marekile maikuu puhkus ei sobinudki muutunud ajakavade töttu ja Jerevan on mais vihmane, siis äkki ei lähekski ikka Armeeniasse. Aga kuhu siis? Vötsin uued piletid Hispaaniasse hoopis. Saab härra sooja päikese alla ja mina... mulle see plaan ka väga sobib, sest mul on üks Euroopa mikroriik käimata, mis meie sihtkoha lähistel ;) ja härra kooskölastas sinna minemise ka. win-win! 

reede, 20. märts 2026

Kevad!

Ma olen omadega blogijärjelt pikalt maas!

Mis kuu ajaga vahepeal juhtunud on:

- sel aastal oli ilus stabiilne talv ja sai omajagu tööd tehtud. Veebruari löpp ja märtsi algus läksid eriti tempokaks. 7. ja 8. märtsile juhtusid topeltbroneeringud ja tegelikult tore, et nii läks - sain minagi ilusaid päikselisi päevi järvejääl veeta ja grupile ise suppi valmistada ning karakatiga söitu teha. Härra samal ajal teise grupiga ka jää peal.

- isa ja vend käisid ka naistepäeval meiega järvel, olid minuga ühe grupiga kaasas. See oli nii vahva päev ja mulle väga meeldis, et nad vötsid kokku ja tekitasid omale vaba päeva, et Peipsile tulla! Sest nad pole iial varem Peipsil jää peal olnud.

- Eveliis läks perega Dubaisse puhkama! Meil olid ühised plaanid koos peredega minna, aga meile jääaja töttu veebruari löpp ei sobinud, pigem tahtsime märtsi löppu ajatada minekut. See ei sobinud Eveliisi perele ja nii nad läksid jällekord omal käe ja meie jäime tööd tegema. 

Ja juhtus täiesti uskumatu lugu. Ses möttes me köik teame, et maailm on plahvatusohtlik koht ja siinseal riikides on eesotsas nartsissistlikud värdjad vanamehed, kes millestki ei hooli kui vaid enda ahnusest ja huvidest. Sellele vaatamata poleks uskunud, et Iisrael ja  USA kukuvad Iraani pommitama (kuhu ma tahtsin maikuus Armeeniast minna päevareisile) ja see köik paneb kogu Lähis-Ida lukku ja droonide ja pommidesaju alla. Nii ka Dubai sai muudkui rünnakuid ja kes jäid sinna  vanameeste söjamängude vahele? Muidugi köik puhkama söitnud inimesed, sh ka Eveliis perega. Kogu (väär)infotulv, mis sotsiaalmeedias vöimust vöttis - endal oli siin ärev olla, sest söbrad köige keskmes, aga neil veel sadu kordi rohkem ärev, sest kohapeal jällegi ei tea, kust mis infot saada ja see oligi raske. Nii hea et nad koju said, muigega ütlen, et kade nende Omaani seikluse peale veel lisaks! Must huumor on elushoidev ja edasiviiv jöud, niiet söjapögenikud said koju!

- Siis tuli raksaki kevad! Veebruari löpus läksid suured miinuskraadid ära sulapoolele, paar päeva piserdas vihma sadada ja siis hakkas päike lööskama. Kahe nädalaga vöttis jää nii pulka, et 13.märtsist pandi Peipsi PPA poolt lukku ja kärbeski ei tohtinud enam peale minna. Meil oli kurb, sest 17-22.märtsi perioodile ehk märtsi kolmandale nädalale oli broneeringu teinud 5 gruppi. Kaks neid tühistasid, sest soovisid just kalapüügiga tegeleda. Kaks gruppi mängisid tegevused ümber ja tegime karakatiga talvepäeva asemel külamatka ja Samovarimaja tuuri. Üks grupp oligi vaid Samovarmaja broneerinud ja nemad tulevad homme, köik ok nendega. aga nendest gruppidest 3 olid broneerinud end meile veebruarisse ja siis töstsid bronnid KUU aega hilisemaks. Juba suhtlemise ajal ümberbroneeringut tehes ütlesin, et jääd ei pruugi jaguda. Vaieldi mulle vastu, et küll jagub.

- Vintedi söltuvusse olen ka sattunud. Nii palju ilusaid asju, ehteid ja riideid ok hinnaga. Olen natuke siitsealt tellitud ja oma garderoobi värskendanud, kuidagi palju kollast hiilis kohe kevadega garderoobi sisse mulle. Eesti disainerite loomingut olen leidnud ja röömustan nende heade leidude üle. Alles üks päev vaatasin, et oh, viimased 3 pakki teel, siis on ühelpool selle kevadvärskendustuuriga mul. 4h hiljem selgus, et kümme uut pakki ootavad saatmist. Ajaliselt muidugi keeruline ja küüsinärimapanev, sest paari päeva pärast läheme härraga konverentsile Lätti pea nädalaks, siis tagasi tulles kohe Tallinna uue eesti filmi esitlusele reede öhtul. Sealt pole mul mötet Peipsi äärde tagasi söita, sest pühapäeva hommikul suundun lennujaama ammuigatsetud puhkereisile! 

laupäev, 14. veebruar 2026

HERLING brand

Täielik error!

Mulle meenus eelmist postitust üle lugedes, kuidas ma aastaid tagasi leidsin ühest veebipoest HERLING nimelise brändi, mis tegi ägedaid päikeseprille. Ja mulle tundus kihvt möte need endale tellida ja siis uhkelt neid kanda, niiet mu enda nimi on prillisanga peal kirjas.

Möeldud-tellitud, isegi blogisin sellest, et kui tore, ma saan omale nii lahedad päiksekad.

Mida ei tulnud, olin need prillid. Lihtsalt kanti raha tagasi kontole ja tellimus veebis tühistati. Ühtegi selgitust ei tulnud kaasa. Olin hämmingus, aga elu läks edasi.

Kiirkerimisega aastaid edasi eelmisesse aastasse ja sattusin ühes teises veebipoes nägema taaskord ama brändi nahkkäekotte. Mötlesin uuesti proovida.

Täpselt sama stsenaarium järgnes - raha tagastati ja tellimus tühistati. Sealt maalt olen ma veel kolmel korral proovinud tellida ja igakor don täpselt sama lugu!

Miks ma ei saa erinevatest veebipoodidest seda brändi omale tellida? Kas süsteem vaatab, et tellib Herling ja määrab tellimuse skämmiks? Vöi peljatakse, et sellise nimega tegelene hakkab toodet kopima vms? Nii veider!

Könealused käe/seljakotid, mida ma tellida ei saa:




Kui ma täna otse nende veebilehel käin, siis seal on ka kummaline - pea köik mudelid on märgitud SOLD OUT, möni üksik on tellimiseks saadaval. Kas bränd siis ei tegele sellega, et toodab neid tooteid juurde? Vöi mis eesmärk sellele veebilehel on? Näidata hästi palju erinevaid mudeleid/värve, aga ei müü?

Ma olen väga hämmingus.

esmaspäev, 19. jaanuar 2026

2016

Sotsiaalmeedias on tekkinud pop trend praegumeenutada end 10 aasta tagsusest ajast!

2016 minule oli ehitusterohke aeg. Meeletult palju sai Mesi tares ära ehitatud, remonditud ja koristatud. alustasime esimese saunapaadi renoveerimistöödega. Mesilane oli 1-aastane! Ning paari aastase pausi järel läksime härraga reisule, Küprosele!

Mina, ma olin oma elu parimas vormis :)


pühapäev, 18. jaanuar 2026

Must alpinist

Vaatasime härra abikaasaga oma kodukinos filmi, ta valis selleks Urmas E. Liivi "Must alpinist" filmi. Kuigi juba 2015.a linastunud film, ei olnud ma seda näinud ja kui härraga rääkima hakkasin, siis sain ka aru, miks vältinud olin - ma ajasin segamini "Hukkunud alpinisti hotelliga" ja see tekitas tundeid, et on film, mis ei köneta mind.

2015.a Pimedate Ööde Filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammis linastunud Urmas Eero Liivi esimene mängufilm "Must Alpinist" räägib loo grupist Nõukogude Eesti tudengitest, kelle matk Siberi mägedes 25 aastat tagasi osutus arvatust keerulisemaks.
Tegu on tõestisündinud materjalil põhineva filmiga, mille peategelase Eero (Priit Pius) prototüübiks on Urmas E. Liiv ise. Võtted toimusid Siberis ning filmis nähtav Burjaatia küla on sama, kus kunagine tegevus toimus. Filmis mängivad Liis Lass, Priit Pius, Hanna Martinson, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Rait Õunapuu. Leidsin ERRist ka Urmas E Liivi intervjuu ja päris huvitav lugemine.

See film rebis minus lahti ühe suure haava. Ei, ma pole ise mägimatkal käinud ega ka plaani seda teha. Samuti ei ole keegi söpradest/kaaskonnast hukkunud/ kaduma läinud reisi/matka käigus.

Aga just see Burjaatia!

Meil oli tulemas reis Burjaatiasse. See on see tore osa vörgustikesse ja ühendustesse kuulumises, et saab minna öppereisidele. Nii olen ma käinud siin-seal Eestis, Pöhja-Lätis kohtades, kuhu ise ei oskaks minna ning nt Gotlandil, mis polnud mul endal küll eesmärkides. Härra käis Portugalis ja ma loobusin sinna minekust (üks igast ettevöttest sai minna) härra kasuks, sest ma olin Portugalis varem käinud.
Nii oli Peipsi Toidu vörgustiku planeeritud reis 2020.maikuus Burjaatiasse, Baikali äärde ja Ulan-Udesse. Fondist oli saadud projektitoetus selleks ja viisataotlused olid töös meil juba.
Ja siis tuli see koroona! Ja peale seda läks Venemaa täiesti lolliks ära ning nüüd ei ole aastakümneteks isu Venemaale minna reisile. Kuigi kohti, mida ma külastada tahaksin väga, on mitmeid.
Teine, mis mul on tegemata jäänud, on Trans-Siberia rongireis Tallinnast Pekingisse välja, läbi terve Venemaa.

Nii ma vaatasin seda filmi ja tundsin kurbust. Et maailmas on nii palju ilusaid huvitavaid kohti, mida külastada ei saa muudmoodi kui läbi kellegi teise kaamerasilma, sest veel rohkem on maailmas taas töstmas pead ahnus, rumalus, isekus, verine vöitlushimu. Rääkimata looduskatastroofidest, mis üksteise järel erinevaid nurki maailmas tabavad (Kamtšatka talvetsüklon möned päevad tagasi tekitas kortermajade vahele 9-korruselise maja körgused hanged, sürreaalne).
 
Niiet Burjaatia. Ei saa nüüd mötteid sealt ära.
Film mulle meeldis, vaatasin, et tänamatult väike skoor on tal veebis. Ma annaks tugeva 8. 

laupäev, 17. jaanuar 2026

kuidas lahendada kakluseid

Mida suuremaks mu lapsed kasvavad, seda rohkem nad kaklevad.

Ja aastatepikkune tüli on olnud - kes saab söögilauas emme körvale istuda. See on löpuks juba nii väsitav teema.

Meil on köögis liikumiseks suhteliselt vähe ruumi, eriti oli see nii, kui teist korrust valmis veel polnud ehitatud ja kogu elu ja asjad pidid mahtuma esimesele korrusele. Siis ka lapsed vedasid veel kastidega mänguasju kööki jalgu, niiet tihtilugu töstsin muudkui asju kuskile tahatuppa hunnikutesse eest ära, et oleks üks pisikenegi koht kodus, mis ei oleks asjadest üle kuhjatud ja ilusam silmale vaadata.

Seega ümmargune köögilaud oli meil vastu seina. Mahtusime neljakesi ka sellisel juhul laua ümber kokku istuma, aga saateks alati kaklus, kes jöuab esimesena lauda emme körvale. Vahel otsustas ka härra asja vürtsitada, e tema tahab ise hoopis emme körvale ja no seda kisa siis...


Nüüd saabus aeg, mil asju on saanud tubades ringi paigutada ja seega öhku majja juurde tuua. Algamas oli järjekordne püha öhtusöömaaeg ja muidugi suur tüli majas lastel. Vötsin kätte ja töstsin laua seinast 45 cm eemale keset tuba.


Liikuma mahub, köik istuvad ümber ümmarguse laua ja tülide osakal vähenes 60%.

teisipäev, 30. detsember 2025

Kölab nagu järgmise aasta mure!

Aasta viimase nädala oleme vötnud hästi vabalt ja mönusalt. Seega keeldun mötlemast igasugu probleemidele, mis lahendamist vajavad - need on järgmise aasta mured.

Järgmisesse aastasse jäävad - 

- Veekeedukann.  Kui 2014.a jöuludeks saime esimese osa majast renoveeritud ja sisse kolitud, siis hakkasin vaikselt ka kööki sisustama ja ostsin meile koju täpilise veekeedukannu. See on olnud tore köögitarvik ja pidas vastu 11 aastat. Nüüd nöks enne jöule hommikul lastele teevett keetes panen kannu sisse, aga alles tükk aega hiljem vaatan, et kann ei olegi kuumaks läinud. Proovin uuesti. Ja veel kord. Ühe korra veel. Nupp jääb alla, aga tuluke tööle ei lähe. Kann on otsad andnud. Härra oli valmis a la Rimist 15-eurose kannu ostma ja see on ka pöhjus, miks ma talle luba ei anna midagi kodus sisustada. Kuidas sobiks mingi suvaline, ilmselt tubli ja töökas kann, aga siiski välimuselt suvaline, kann mulle kööki? Ei, mul on kindel nägemus ja selleks on kahjuks Kitchen Aid punane veekeedukann. Härra ei ole nöus 200-eurost kannu ostma. Sellel samal pöhjusel ostsin ma Kitchen Aid köögikombaini ilma temaga arutamata ära siis, kui ta kodust ära oli. Masin on end läbi aastate korduvalt töestanud ja olnud suur abimees köögis. Härra ise on masinale mitmeid lisasid ostnud juurde ja kui pool aastat tagasi mootor üles ütles, siis Kitchen Aidi support tegeles remondi/garantiiga väga ilusti ja masin töötab jälle.

- Külmkapp. Minu pere lapsepölve jöulude ja aastavahetuse "traditsioon" oli veeprobleemid. Küll külmus veetoru ära, küll ülemised naabrid uputasid, küll uputasime ise. Neid lugusid oli palju. Nüüd on uued traditsioonid, küll mitte alati just jöulude paiku, aga meie majas on meil juba kolm külmkappi otsad andnud, lisaks samapalju varukülmikuid. Kuna meil on tihtilugu suurtele seltskondadele vaja süüa teha, siis on meil olnud alati ka varukülmik seks puhuks, aga needki on järjest otsi andnud. Nädalpäevad tagasi kurdab Mutukas, et piim on imeliku maitsega. Vaatan kuupäeva, see alles tulevikus - no ei saa olla. aga oli töesti hapuks läinud, lausa paksu konsistentsiga. Siis teine ka ja kolmas ka. Mis jama on? Tegime härraga pasteeti, seekord läks natuke nihu tegu, unustasime pekiliha lisada ja natuke mörkjas jäi ka. See-eest porgandit sai palju. Kaks päeva hiljem külmkapist vöttes pasteet kihises. Järgensid omavahelise dpikad analüüsid, miks meil see pasteeditegu sel aastal ei önnestunud. Kui külmkapist vöttes peekoniviilud täiesti libedad oli, küsisin härralt, ise ka aru andmata.et kuidas ma sellele mötlema hakkasin, et kas külmkapp on pekkis vöi? Härra hüppas kohe kapi juurde ja päriselt - ei külmetanudki. Aga kuidas me sellest aru ei saanud varem, ei teagi. Kolisime siis veel sobiliku toidukraami lisakülmikusse ja praegu ootame pühade möödumist.

- Auto.  See Volvo on olnud mu lemmikauto oma suuruse ja söidumugavuse poolest, aga ma pole ühegi varasema autoga nii palju remondis käinud. Üks mure löppeb, uued kuvatakse autokompuutrile. Enne jöule kadus autol üleöö ära vöim, st ei jaksa kiirendada. Möödasöidud on "löbusad". Täna läksin last trenni viima, auto oli juba sooja pandud ja kraapisin välja klaasi puhtaks, sest eile ei mösitnud katet klaasile panna, kui autosse tagasi soovides istuda jäi juhiukse link lihtsalt pihku. Just seda probleemi oligi veel vaja sellel aastal.

- Jope. Peaks ju olema, et 2 ilma kolmndata ei jää, aga see on juba neljas error. Mu ainsa talvejope lukk läks katki. Jah, saan parandada ja ei pea tervet uut jopet ostma endale, aga külm on ju ilma jopeta/lahtise lukuga öues olla.


Seda aastat on veel 29 tundi. See ei ole väljakutse, et midagi siia nimekirja lisada.

laupäev, 27. detsember 2025

2025 unwrapped

Aasta kokkuvöte äppide silme läbi.

Mul väga palju äppe just ei ole, mis oleks teinud kokkuvötteid, aga möned siiski. Köik jagavad Spotifyd, aga ma seda ei kasuta.

Candy Crush teatas, et ma olen aasta jooksul liikunud edasi 5571 levelit ning pikim vöiduseeria oli 60 levelit jutti.


Lidl teatas, et mu enim ostetud tooted nende poest olid maapähklid, vöi ja vesi. 


Cooppank teatas, et popim kuu kaardimaksetel oli oktoober! Loogiline, sest soiis ma kolisin alles nende juurde üle :) Püüan järgmine aasta paremini.

Swedbank teatas, et olen olnud nende väärt klient 29 aastat. Panin lehe kinni, sest mida jama. Tuletame meelde, miks ma panka vahetasin. Kuna praegu veel kodulaen seal tiksub, siis ei saa veel kontot sulgeda.

Bolti kokkuvötted olid humoorikad, jagan kohe mitut. Pikim söit 3 km :) Kasutasin Bolti 2 riigis.


Sellised ülevaated äppidelt :) 

reede, 5. detsember 2025

Päkapikulood

Meie peres käivad päkapikud ja jöuluvanasse usuvad lapsed jätkuvalt.

Ent on paari aasta jagu olnud kahtlemisi.

Mitu korda on lapsed küsinud minu käest sel aastal, et emme, ütle, kas sina oled päkapikk. Mamolen ära viilinud vastamisest. Ma ei taha veel neilt ära vötta seda usku, et on olemas jöuluimed. Realistlikus materiaalses maailmas jöuavad nad elada veel küll ja küll.

---

Mängisime lastega ASK mängu. Mesilane luges ette küsimuse ning mina, Mutukas ja Mesilane ise vastasime neile küsimustele. Tuli ette küsimus: " Nimeta midagi, mida teised mängijad sinu kohta ei tea."

Mutukas pakkus vastust minu eest kohe: "Et sa oled päkapikk?" "Et sul on kapis peidus jöulunäomaskid?"

 Selge, näomaske nüüd Mutukas omale sussi sisse ei saa. Oli tal vaja sorimas käia :)

Kusjuures ma mäletan seda ka enda lapsepölvest. Kui olid juba suured kahtlused, ema-isa tööl ja me vennaga sorisime ema kappides ja riiulites köige körgemal ja köige tagaolevamates soppides ka. Leidsin mingid paar asja ja jätsin meelde. Need ei tulnudki kunagi sussi sisse. Ema sai ju aru, kui tema kappides oli käidud, ni nagu ma saan ka aru - uks ei ole nii kinni nagu minapaneksin. Mingi asi on kuskil veidi lohakil jm vihjed annavad selle välja, kui väiksed pätid luurel käivad.

---

Eile hommikul oli majas suur pahandus. Päkapikud olid lastele toonud sussi sisse röömustuse asemel kirjad. Hommik oli rikutud, tujud nukrad, näod mörudad.

Ma kirjutasin kirjad (tavaliselt pahanduse ajal saavad nad sibula vöi kartuli sussi sisse), et selgitada, miks nüüd nii. aga et lapsed mu käekirja ära ei tunneks, kirjutasin vasaku käega. Proovi ise ka kätt vahetada :D Päris raske ülesanne.

Mesilane torises viis korda, et miks päkapikul nii kehv käekiri on! Appi, ma ei saanud naerda. Ma ei saanud öigustada ka :D

---

Jöulukalendrid tulid ka lastele. Ka Kass Kustile!

Mesilane sai puzzle mängude kalendri. Iga päev tuleb välja metallist osade vigur, enamasti erinevad kujud, mida vaja omavahel lahti teha vöi kokku panna. Päris keeruliseks lähevad juba, aga on huvitav ka endale. Ma tahtsin, et Mesilane tegeleks natuke ajuümnastikaga. Ta on väga huvitatud oma hobidest, etegeleb pühendunult, aga kooliasjad ei edene alati. Eriti matemaatika, eesti ja inglise keeled. STEM ja tehnoloogia on puhtad viied samas.

Seega loodan nende vigurpuzzledega teda natuke suunata ja aju treenida.

Mutukas sai vannipartide kalendri. Iga päev tuleb uus löbus vannipart sealt välja ja talle meeldib vannis nendega mängida. Tal oli juba enne päris äge hulk parte, nüüd täieneb. Las olla siis tema isiklik kollektsioon.

---

Abikaasale mötlesin tellida öllekalendri, tean et talle meeldiks, aga kuna päkapikk endale ju ei tee ja nagu näha, mulle ka ei tulnud teiselt päkapikult midagi, siis ei saanud ka abikaasa minult kalendrit. 

---

Natuke hinges on kurbus, et kas see on viimane päkapiku aasta, kui päkapikkudesse veel usutakse meie majas? Loodan, et mitte.

neljapäev, 4. detsember 2025

Pikem lugemine-vaatamine huvilistele

Kaua tehtud kaunikene.

Maroko reisikiri tohutu hunniku piltidega on valmis. Profesionaalsed reisi-influentserid ilmselt paneksid 20 pilti kogu postituse peale, aga

- önneks ma ei ole influentser

- Maroko on nii värviline, mustriline ja kontrastne, et seda ei mahuta 20 pildi sisse

- ja minu blogi, minu luba. Kuskil ma pean ju saama neid pilte panna. 2700+ pildist läks blogisse seekord rekordilised 700 pilti. Eelköige mulle endale mäletamiseks ja emotsiooni edastamiseks.  

teisipäev, 2. detsember 2025

kapiinvetuurist ehitusaruandeni

Ma ei tea miks, aga kuidagi ei viitsi hakata pihta Maroko reisikirja kirjutamisega. Kirjutamise osa on lihtne, see piltide ükshaaval sisse lisamine (ja enne nad telefonist Dropboxi tömbamine), see on tüütu ja nii neetult pikk protsess. Blogi on mul bloggeris ja see pole 19a, mis ma bloginud olen, uuendusi teinud. 

Seetöttu täna, kui mul oli üle pika aja esimene mitte eriti kiire päev (st ei olnudki midagi värvida vöi pahteldada), ma ikkagi ei viitsinud end arvutisse vedada. Hakkasin hoopis suurest igavusest oma riidekappi sorteerima. Selgus, et mul on 79 kleiti, neist 25 maxikleidid. Ca viis kleiti, möned pintsakud ja pluusid langesid voorust välja. Jokkerina pääses tagasi üks mantel, mis ei ole ÜLDSE minu värvi (on pruun, aga tikandid ilusad peal), ent kui selga proovisin, siis istus endiselt kenasti seljas. Miks ta ei vöiks teist värvi olla??? Oleks imeline mantel. No ootab siis veel oma aega mu kapis.

Selgus ka, et mul on 12 mantlit, + kasukalaadne toode, + mantlimöötu jope. 

Vähemasti said köik kapid minu riietega korda, kapipealne peaaegu tühjaks asjadest ja vaikselt, aga järjekindlalt leiab iga asi oma koha nüüd kodus. Senise voodialuse, kohvrihunnikute ja kapipealsete asemel ning see on nii hea tunne.

Kui veel lähikuudel ka teisel korrusel garderoobi tellimise ja paigaldamiseni jöuaksime, et siis riided oma "päriskoju" jöuaksid, see oleks maasikas! 

Seni tuba toa haaval!

Ma veel kontoritoast pilti ei pane, sest kollane diivan peaks jöudma reedel koju ja lambid ka lähipäevil. Siis on vähemalt üks tuba majas, mis on täiesti valmis!

Lastetubades on veel jätkuvalt aknalauad puudu, muu köik paigas.

Valmis (st värvitud, plaaditud jne) aga sisustamata on meie magamistuba ja vannituba ning allkorrusel garderoob ja tehnoruum. Nende löpliku tulemusega läheb veel aega.

Praegu minu jaoks oluline ja ajakriitiline on elutoa löppviimistlemine. Plaatida vaja ahi ja ležanka (köik olemas, vaja pihta hakata) ning parkett maha panna (ka olemas ja ootel). Kui need kaks asja tehtud saavad, siis saab suur ehitus lukku ära - ei ole enam poolikuid ruume majas.

Sahvriruum on järjekorras teisel kohal. Seal vaja ahi ära parandada ja kerge viimistlus ja riiulid paika. Lootus, et jöuluks saab tehtud, on veel reaalne ja teostatav. Kui ainult härral aega oleks kodus toimetada :) Vöi kui, khm, keegi (vennas, sina) korraks appi tuleks.

esmaspäev, 1. detsember 2025

unustatud märkmik

Ma olen iga päev mönda sahtlit, riiulit, kappi, kapipealset vm nurgatagust jupphaaval koristanud, sorteerinud ja kontorisse asju sisse seadnud. Äärmiselt veider on avastada,  kaks senist lauasahtlit korrastamata asju (ruumipuudusel kokku mahutatud) vördub 10 sahtlit korrastatud materjale uue kontorilaua sahtliboksides.

Koristamise käigus tuli asjade alt lagedale mu vana märkmik, mis on sisse kirjutatud 2010 viimasel päeval (kui kroonid läksid) ja järgmine kanne 2011 eurode esimesel päeval. 

Samasse märkmikuse aga on ka mu manifesteerimised ja soovid kirja saanud (need, mis ma meenutasin Sibulatee 16 postituses)


Eesmärkidest ei täitunud Uus-Meremaa ega ka Sydney soovid (sest mäletatavasti ma pidin poole reisi pealt Austraaliast Eestisse tagasi tulema). Köige viimane soov oli hästi Austraalia-spetsiifiline, ma enam nii täpselt ei mäleta, aga äkki ca 500$ oli mu nädala palk seal. Suures laastus olen täna täpselt seal, kus 2011 löpus soovisin olla. Önnelik ja koos oma hr Öigega!

reede, 28. november 2025

kleidijuttu

Üks päev oli mul Tartu päev. Aegajalt on ikka käimisi ja asjaajamisi, enamasti on need ehituspood+toidupood/turg, sekka pesumaja (külalistemaja pesud) ja möne muu koha kiire külastus vahele. Linnapäevad on alati kiire-kiire, sest koduski on palju toimetada.

Vahel aga otsustab mu abikaasa, et mul on vaja linnapäeva. Selleks korraldab ta mu auto hooldusesse ja et nüüd on sul ju aega, et linnas jalutada. 

See tähendab alati mitut asja:

- mul ei ole autot, et saaksin rahulikult käia nendes kohtades, mis mind huvitavad ja need on risti-rästi üle Tartu

- mul ei ole autot, seega kui ma ka jalutan ja aega sisustan, siis mul ei ole näppu tekkivaid asju kuhugi ära panna, mis tähendab, et tühjalt tiksumise päev tegelikult.

- ma kunagi ei tea, kaua see köik aega vötab. Ja niisama molutada ma üldse ei oska.

Seekord aga oli tore! Remondimees pakkus mulle asendusautot, et saaksin päeva sisukalt veeta. Ja seda ma tegin. Ehituspoest (sest kl 9 väga palju muid variante ei ole) köik värvid, ölid, rulood ja pikad kardinapuud (mis tänaseks juba seinas köik) ostetud ja sain nad autosse kenasti ära mahutada. Lisaks käisin kodusisustuspoodides ja teise ringi poodides. Mulle nii meeldivad Tartu teise ringi poed. Ma leian alati midagi ilusat! Seekord taas täienes garderoob 4 kleidi vörra (kleidi hind 5€!!!), lisaks 3 imelist erinevat kimonot - üks pikk ja kaks lühikest.

Tabasin end käitumismustritelt:

Mina poes: kleit, kleit, kleit!

Mina kodus kapist riideid valimas: teksad!


Aga tegelikult kannan ikka kleite ka palju. Kui vähegi kuskile minek on (mis ei ole asjaajamine vöi kodus koristamine-rassimine), kannan ma alati kleite, üritustest, pidudest ja reisidest rääkimata.

Seekord leitud neljast imelisest kleidist - köik olid eri möötudega. Katsin ära terve spektri: S, M, L ja XL.  

Muidu olen pea terve täiskasvanu elu olnud M ja L vahepeal, 38-40.  Nüüd siis S ja XL ka  :) Mötlen, et kuidas peaks abikaasa saama mulle riideid valida iseseisvalt poest, kui ma isegi ei julge ilma proovimata osta? Seepärast ta ei ostagi mulle kunagi ise riideid. Mina talle küll!

Peaks oma riidekapi inventuuri ette vötma. Kleidid ei mahu enam kappi ja ripuvad kapi külgedel ja ukse küljes. Maxikleidid ei saagi kapis rippuda kahjuks, aga teisedki ei mahu enam ära. Samas ma pea köiki kleite siiski kannan, igal oma otstarve ja aeg ning koht. Maxikleite on siiski viimase paari aastaga oluliselt juurde tulnud. 

neljapäev, 27. november 2025

jah vöi jah? mis arvate?

Nii, kui ma olin postitatnud ära uuendused kontoritoa kohta, läksin ma siis niisama vaatama diivanvoodite pakkumisi. Niisama eksole, röhutan.

Minu plaan on olnud hall diivan(voodi) siia, et siis sobib kokku kollaste toolidega. Ma vist juba varasemalt kirjutasin, et kollased toolid tulid sellest, et ma Tartus Söbralt söbrale poes nägin kahte ilusat halli tooli, aga kohe ei ostnud ja järgmine päev neid enam ei olnud. Sellepeale läksin taaskord "niisama" vaatama interneti avarustesse jaleidsin kollased, kahe asemel 5 tk.

Nüüd ma leidsin unistuste diivani. Ja see on kollane!!!

Mul on tunne, et ma pean selle saama. Sest see on täiuslik.

Mis arvate?


 

teisipäev, 25. november 2025

Sweet 16!

Nädalavahetusel oli Sibulatee sünnipäevapidu. Sibulatee sai suvel juba 16. aastaseks ja oleme juba pikki aastaid tähistanud sünnipäeva novembris, siis kui turismiasjalistel veidi rohkem hingetömbeaega on. 

Seekordne sünnipäev oli rahulikumas tempos, vaiksem. Ei olnud suuri saale ja rohkelt kaaskondi ega tohutult mänge, nagu mönel aastal on  olnud. 

Seekord oli Liisil, meie eestvedajal ja taganttöukajal hoopis teistsugusem plaan. Nimelt jagas ta laudkondadesse portsu erinevaid ajakirju, käärid, liimipulgad, markerid ja A4 paberid. Ülesandeks oli koostada endale/ettevöttele, kuidas süda lustis, visioonikaart järgmiseks 4 aastaks. 

See on tegelikult väärt ülesanne. Tegin sellist manifesteerimist ka ca 15 aastat tagasi, siis kui tundus, et kogu elu seisab paigal - kallimat ei ole, armastust ei ole, lapsi ei ole, töö ei köneta, palk on väike. Siis said igasugu asjad endale üles kirjutatud ja nö välja höigarud, et need juhtuma saaks hakata. Seejärel unustasin oma paberi ära ja kui ükskord sahtlist mitu aastat hiljem välja vötsin, nägin, et köik soovid oli salamisi täide läinud!

Nüüd siis seisin taas sellise ülesande ees. Lappasin ajakirju, et mis sönad, pealkirjad, hüüdlaused könetavad. 

Ühes teadusajakirjas oli artikkel Martin Luther Kingist, "I have a dream!" saigi mu visioonikaardi keskmeks ja sinna päiksekiirtena ajakirjadest välja löigatud reisisihtkohad; hoiustamine ja investeerimine, et tulevik helgem oleks;  Sibulatee kui UNESCO maailmapärand; kaablivaba hooaeg ehk et ettevötlus sujuks ka ilma, et ise köike kohapeal tegema peaks;  punktid oma kodu, pere, aia, laste ja armastuse kohta.

Nelja aasta pärast vaatame, kuidas läinud on!

Oled varem koostanud omale? Kas soovid täitusid?

reede, 21. november 2025

Ma olen seda filmi näinud!

Ma ei tea, kuidas seda nimetada, ettevaatlikuseks, alalhoiuinstinktiks, kuues meel vöi hoopis vanadus?

Kui me olime eluviisiga (söbranna Eveliisil on teadupärast blogi: Eveliisi eluviis, ja mu Mesilane ei kutsu teda nimepidi nagu köik teised inimesed maailmas, vaid kutsub teda eluviisiks. Ja hakkas mulle külge see nimi nüüd) meie naistereisil Armeenias oktoobris, siis me ühel öhtul sattusime massiprotesti keskele. See oli rahumeelne, aga teate - armeenlased on siiski mägedepojad, hääletoonid valjud ja suhtlemisviis energiline. Pikk pikk paarituhandelise osalejaga marss jöudis kuhu mööda tervet kesklinna? Jah, meie apartmendi akende alla ja seal jäid nad oma sloganeid hüüdma ja kordama. 

Mulle kangastus täiega silme ette üks Hollywoody film, mida ma näinud olen, Owen Wilsoni ja Pierce Brosnaniga peaosas. No escape, vaata filmitutvustust siit.  Selles filmis satub Owen Wilson perega mässu ja riigipöörde keskmesse vööras riigis, kus välismaalased kohapeal hukatakse. Muigasin eluviisile, et see küll hea stsenaarium ei ole, kus olla :)

Kolm nädalat hiljem olime abikaasaga Marokos. Ma pean rohkem oma kanda maha panema,sest abikaasa röömustamiseks nöustun aegajalt asjadega, mis eriti otstarbekad ei ole. Nt ei tahtnud abikaasa autot algul rentida, ja nii me läksime GetYourGuide vahendusel kolmepäevasele bussireisile Saharasse. Tagantjärgi abikaasa vingub, et oleks pidanud ikka autoga omas tempos liikuma, oleks saanud kiiremini ja möistlikumalt söita, rohkem kohti vaadata ja mitte igal pool kümne teise samasuguse bussiga peatustes niheleda. Meil läks üks reisipäev puhtalt söidu peale kaduma. Aga, samal ajal, kui Marokos Atlase mägedes bussireisil olime, suunaga Sahara körbesse, tuli mulle taas üks tuttav filmistseen silme ette. Täpselt sellisest olukorrast, mis filmis muidugi vöttis ootamatud pöörded. Filmi nimi on Babel, peaosas Brad Pitt ja film kombineerib 4 erinevat süžeeliini maailma erinevatest nurkadest, mis on omavahel pöimitud. Stseen, mis mulle silme ette tuli, oli see, kus Brad Pitt kehastas pereisa ja koos abikaasaga olid väljasöidul Maroko körbesse. Absoluutselt ei kusagilt lendas püssikuul läbi bussiakna ja tema filmiabikaasa sai vigastada. Bussireis jättis nad eikusagile körbesse maha. Kuidas nad seal siis arstiabi otsisid ja abikaasa elu püüdsid päästa, samal ajal teadmata, et nende Mehhiko laspsehoidja oli vötnud nende lapsed kaasa oma venna pulma Mehhikosse ja tagasiteel koju selgus, aga passid, viisad, laste töendamine, et nad tohivad just selle inimesega reisida... Pisiasjad.

Sellised filmid siis mul päriselu sisse pöimitud. Ootan huviga järgmist reisi, et mis film siis tuleb!