Et mitte aasta kolmanda nädala esimesele päevale (mis sai parooli all kirja pandud) alla jääda, on olnud huvitavaid seiku teisigi.
Teisipäeval oli muuhulgas aadu sünnipäev, kes tegi tünga ja läks kaugele maale reisile selleks puhuks. Pole lugu, smsi ja FB vahendusel on kõik kättesaadavad :)) Tema auks andsin sel päeval üle oma lahkumisavalduse. Niiet, aadu! Ma võitsin ikkagi meie vahelise challenge'i ;) Auhinnaks ootan välismaa nänni :)
Kolmapäev sai hoo sisse, kui asutuse überbitch (kellega koostöö on lihtsalt võimatu ja keda kõik pmst üle lasta üritavad) mulle helistas, et kuhu ma lähen! Põnev on asja juures see, et ta ei oleks tohtinud üldse sellist infot omada, aga kuna tegemist on kolleegide vahel nalja tehes "perefirmaga" ehk asutuses kas ollakse omavahel abielus, elatakse koos, sebitakse, keegi on kellegi õde-vend-ema-isa-äi-onu-armuke-naabri lapselaps- jaaniiedasi, siis ma ei imesta, et ta juba teadis :) Ja siis tuli pomm - tulgu ma ta alluvusse tööle, ta hoiab mulle kohta! Täitsapekkis ...
Kuna mu eelistus number üks on olnud koguaeg tagala kindlustamine ehk et oleks töökoht, kuhu reisilt naasta (loe: kust raha peale tiksuma hakkaks, kui krediidid nullis jälle), siis ma tegelikult ka tõsiselt mõtlen selle pakkumise peale. Kuigi tema alluvuses ma töötada üldse ei taha, või üleüldse naisjuhi alluvuses. Meestega on asjad lihtsamad :) Sest siis ehk jääks sõpradelt ära see "niikuinii sa tagasi ei tule" jutt. Selline valik aga tähendaks mu backup plaani nurjumist ehk et kuidas teenida raha kohe praegu, et ei läheks reisile tühjade pihkude ja krediitkaartidega. Väga raske valik kas A (raha kohe) või B (raha tagasitulles) variantide vahel.
Neljapäeval siis teavitasin ka oma lähemaid kolleege lahkumisest, kes noh, tegelikult juba üks ühest kõrvast teine teisest, juba teadsid ka. Küsisid siis, et kus ma lähen. Vastasin, et mehele. See on ju see, kuhu sõbrad mind saadavad ja tagasi ei oota eksole. Aga kuna nädal oli juba täiesti hullumeelsete juhtumiste hoo sisse saanud, siis palun väga: peale tööpäeva lõppu algas saaga "herzil on raha palju, korraldame talle vannitoaremondi, muhahahaha!" Ehk leidsin oma ukse tagant korteriühistu esimehe ja mingi tondi, kes teavitasid, et uuest nädalast algab püstakute vahetus ja radiaatorite paigaldus vannituppa. Selle juurde sain õiendada, et
A - miks ma tööpäeviti töö ajal (8-17) kodus ei ole
B - miks mul on tehtud vannitoaremont nii et püstakutele ligipääs puudub
C - üleüldse
Ma olen siin juba esimese punkti osas aasta tagasi jorisenud, nüüd uus osa. Päriselt ka, kesse eeldab, et inimesed tööpäeval töö ajal kodus hängivad? Ma ei saa istuda kodus koguaeg, äkki KÜl on mingi vahva mõte, missest et ühtegi koosoleku protokolli minu silm näinud ei ole.
Kogu show tulem on muidugi see, et kuu aega enne mu lahkumist tuleb oma vahenditega korraldada vannitoaremont. Õnnelik, üdini õnnelik olen!
Endast välja viidud, liikusin neljapäeva õhtul ära sünnipäevale, kus pahameelt elasin välja liiga palju süües ja veinitades. Midagi rohkemat ürituselt ei saabunud (oleks ju võinud veel paar shokiteraapiat saada).
Reedest päeva täitsid silmarõõmu juhendused ja õpetussõnad, tavaline tööporr ning veiniõhtu. Päeva lõpetuseks põnev kõne ekspeikalt.
Laupäeval valisin preili M kaasabil vannitoaplaate, shoppasin 3 ühes peo jaoks kingitusi (thank god for bookshops) ja veetsin armsa õhtu sõpradega. Tõdesin, et vanaks hakkan jääma - hindan ikka rohkem sõpradega istumist ja jutustamist, kui et minna kuskile lärmi sisse tantsima (tantsida niikuinii ei oska, suitsu ja tossi suu ja silmad täis ning kokteiliraha andsin ehituspoele). Parem on jalutada lumepudru sees koju oma voodisse :)
Kusjuures selle üle olen ma küll õnnelik - suur osa mu lähimatest ja kallimatest elab must kuni 30minutilise jalutuskäigu kaugusel. Eks ma elukoha järgi neid valingi :))
Pühapäev alles kestab, aga traditsiooniliselt on see päev kodune. Tuleb leida aega enda akude laadimiseks.
Nädalat kokkuvõttev mõttetera aga saabus büroo koosolekult: "Meie büroos on kõrget potentsi ja me asutus on kasvav orgasm."
Ei oskagi vastu vaielda :))