Projekt "Maja" - 115 (ajutine trepp)

Ainult 10 aastat ehitamist ja nüüd l6pusirgel avastas härra abikaasa, kui tüütu on redelist kogu mööblit, kruvikeerajaid, näpitsaid, akutrelli vm mis ta parasjagu maha allkorrusele unustas, vededa muudkui redelist üles-alla ronides. Ja otsustas, et on vaja ajutist treppi, kuni 6ige tellimisega ja paigaldamisega ühele poole saame.

Juhuslikult m6ned tunnid hiljem tulid isa ja vennas midagi jutustama meie juurde, vaatasid redelit ja isa mainis, et kuule, ajutine trepp v6iks teil olla. Me aitame-näitame, kuidas teha.

Ja ühe tunniga oli tehtud! Trepp, mis oleks v6inud juba 5 aastat tagasi tehtud olla, et ehitust lihtam oleks olnud teha teisel korrusel. Abiks ikka.

Redel, mida mööda said k6ik OSB, kipsiplaadid,
parketid, 10L värvipanged jm üles taritud.
Seina ääres telliskivid, mis ootavad kaminaks saamist.

Ongi valmis ajutine trepp.
Natuke on kindlasti mugavam üles.alla liikuda nüüd.

8h sõitu, et sõpru näha.

Elu on naljakas. Sa püüad mõndade sõpradega ühist kokkusaamise aega leida, klapitate ja vaatate, et kuidagi ei õnnestu leida. Ja siis on ekspromtmõte ja kutse reede õhtul, et kuule - homme Noarootsis mökki-oleng. Saad tulla?

Esimene reageering oli, et oi, mul turismihooaeg ja mingid kohustused. Siis hakkad vaatama, et seda ühte asja enam kalendris ei olegi, teine asi... selle saab härra abikaasa ise ära teha ja siis nagu ongi kalender tühi. Härra kooskõlastab ja nii ma 4h sõitsingi, et üle pikkade aastate ammuseid sõpru näha. Neid, kellega Tallinnas elamise ajal preilina muudkui tantsimas ja trallimas sai käidud, aga kellega meil nüüd nelja peale näiteks oli mökkis kaasas kokku 9 last. ÜHEKSA!

Väga mõnus oli! Ja ihsand kui hea oli tunne, kui minu laps ei olnudki see kõige noorem enam, kes ainult emme-emme jala küljes rippus. Vaatad ja hindad oma lapsi ka kohe palju rohkem :)

Mökki oli väike, paar meetrit korda paar meetrit ja sinna me kõik ei plaaninudki mahtuda. Seega oli vaja tegeleda telkimisega. Vaatasime kodus Mutukaga üksteisega tõtt ja otsustasime, et me ei saa telkimisega hakkama, st ei taha telkida. Meil on alati meespere, härra ja Mesilane, olnud need, kes panevad üles ja pärast kokku need asjad. Küll aga mõtlesin välja palju parema ja mitte nii külma ööbimisvariandi. Me ööbisime hotell Volvos. Istmed alla, kodunt madrats kaasa ja ratastel hotell oligi valmis. Meil oli nii mõnus ja soe kahekesi Mutukaga (sest oli tüdrukute aeg) seal puhata.

Härra, kes koju tagasi saabudes vaid piilus meie hotelli, tunustas hea mõtte eest. Nüüd ta kibeleb ise, et äkki läheks kahekesi romantikat tegema, mahuksime ka temaga kahekesi hotell Volvos ööbima.

Õhtul, kui viimaks kõik lapsed olid magama saadud (aetud), oli omaette olemise aeg. Nii me seal istusime, mekutasime ja jutustasime. Meie vana gäng, jätkuvalt kõik nii noored: ChampAGNE, RiERLING, ToKAIDY ja MoscatELIS

Järgmisel päeval oli kahju jälle lahku minna, aga meid ootas taaskord 4h sõitu kodu poole ja saime terve tee vihmas sõita. Loodetavasti Tokaidyt näen taaskord kiiremini, kui 7a vahega. Me viimati nägime meie Mesipulmas.

Äge koht see Samovarimaja

Ma olen mitmeid päevi nüüd ise tööpostil olnud Samovarimajas. Mõni päev (nagu Peipsi Toidu tänava aegu) olid kibekiired, mõned teised päevad, aga vaiksemad, nt eile ja täna. On augusti lõpusirge, ilmad jahedamad ,arusaadav, et seiklejaid jääb järjest vähemaks.

Aga toredaid külalisi on nii palju. Näiteks astusid eile sisse kaks härrasmeest Walesist. Wales on üks nendest sihtkohtadest, kuhu ma väga minna tahan, aga pole veel jõudnud. Mul käib hooti mingi tuhin peal, niiet ma võtan sihtkoha ette, googeldan ette ja taha, märgin google mapsis punktid, mida külastada ja teen veel eraldi wordi faili, kuhu lisan infot, mida teha, kuhu minna ja muud reisinipid ja tähelepanekud. Wales on mul sel moel täiesti ära kaardistatud, vaja ainult piletid osta. Lennupiletid lihtsalt on hirmus kallid :)

Nii oli hästi tore nende härrastega juttu rääkida. Nad suured Eesti fännid, 4-5 korda käinud ja nüüd jõudsid ka Sibulateele. Andsin Eesti kohta infot, kus ja mis ning siis nemad rääkisid Walesis. Mis tuli välja - neil on kahe peale üks pubi Walesis, mille ostsid veebruaris 2020 (nagu mina Samovarimaja) ja avasid augustis 2020 (nagu mina Samovarimaja!!!) Äge. Igatahes nende pubi sai ka mulle mapsi peale kantud ja lubasin kunagi kindlasti neile sinna külla jõuda. 

Teiseks astub lihtsalt uksest sisse nt Andrus Ansip. Tegelikult oli ta paar nädalat tagasi käinud ja nüüd tõi pere ja välismaa sõpru Samovarimajja külla. Hästi tore jutuajamine oli ka selle seltskonnaga.

Ükskord, kui tulin Samovarimajja asjatama, oli siin pikalt pikalt tore naisterahvas, vaatas ja uudistas, küsis küsimusi ja nautis. Siis võttis kitarri kätte ja tegi mõned lood. Hiljem ma sain teada, et ta oli Harriet Toompere, lihtsalt ei vii inimesi nende nimedega kokku. Ma ei tunne pooli kuulsaid inimesi ära, kui nad mulle vastu tulevad. Vaatan, et tuttav nägu, ju on Samovarimajas käinud äkki.

Nii need päevad siin vaikselt kulgevad. 

kiire jagatud amps

Meil on nii mõnus kogukond (sõpruskond) siin Varnjas, et ma ikka ja jälle kiidan. Kuna kõik ei ole püsielanikud, vaid käivad oma maakodudes, siis nendega kokkusaamine on alati suur rõõm. Nii on meil naabrid, sest ma ikka nimetan naabreiks oma inimesi, kes nii 3 km raadiuses elavad, missest et meie majade vahele võib jääda kümmekond või rohkemgi maju. 

Nii ka Kadri ja Sven on ägedad inimesed ja iga kord kui nad siin on, toimub meil ühissööming. Ma olen juba neid kalapilte varemgi näidanud, aga menüüs on muudki!

Ja teate, see on puhas rõõm. Sest kas teha neljale või seitsmele inimesele õhtusöök, see on sama. Aga kas teha iga päev või ülepäeviti, see on jub ahoopis teine tera. Nii me oleme söögitegemisi jaganud. Üks päev lähme meie nende juurde, teine õhtu nemad meile.

Seeon toidukordade menüüde ja toidu vahelduslikkusele mõeldes ka nii inspireeriv. Sest näiteks sain ma Kadrilt nipi, et mida nende meeletus kogustes suvikõrvitsatega muudkui teha. Ise oleme neid grillinud ja praadinud. Aga nüüd saabus Kadri meie juurde, supipott kaenlas. Suvikõrvitsa-püreesupp on meeletult hea! Miks ma selle peale varem polnud tulnud? Suvikõrvits, kartulid, porgandit, et tummisems ja maitse täidlasem oleks, vahukoor ja kreemjuust. Imeline!

Ja ühel teisel õhtul kostitasin ma kana-veini-risotto ja potitäie keedetud põldubadega! Need põldoad! Saate aru, 9-liitrine pott oli hetkega tühi! Sest nad on nii head, muudkui nokitsed ja jutustad ja kerge suvine amps!

Eriliselt lemmik on viimastel nädalatel traditsiooniks saanud pühapäeva-salat Lendavas Laevas. Seda te nende menüüst ei leia, see on meile endile pühapäeva õhtul, peal kolmepäevast nädalavahetuse töö rassimist jääkidest kokku tehtud salat. Juba ootame, et saaks pühapäeva õhtul minna muljeid jagama ja nende seikasid kuulama ning maitsta, mis salati seekord kokku sai keerata. Iga kord on natuke erinev ja iga kord on ülimaitsev.

Jaga sina ka mulle mõnda lihtsat suvist retsepti. Hea oleks sõpradega jälle õhtust süüa :)

"Kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal..."*

Pikem vaikus on tulnud sellest, et käisime sõprade ja perega väikselt Soome ringreisil. Et ise ka natuke suve nautida. Nüüd sai ka reisieepos valmis, see on iga kord nii pikk protsess. Kirjatüki saab kiirelt tehtud, aga ma tahan alati ka miljon pilti juurde panna ja see on puhas käsitöö. Niiet ma täna olen uhke enda kahe päeva töö üle. 

Kuna ma olen alati reisipositivist, siis minult küsides enamasti ongi vastus, et täitsa tore koht on :) Nii ka Soome. Kuigi võib ju otsida miinuseid ka - et atraktsioone leida on hull töö, sest visitfinland jne lehtedel on enamasti info, et mine sauna, naudi matkarada, uju järves jne. Kõik õige info, aga ma tahaks ikkagi konkreetseid punkte ja soovitusi. S

Sõitmist on palju :) Ja liikluskaameraid on palju.

Aga porod on NIIIIIIII toredad. 

Igatahes mina jäin reisiga väga rahule.

Ja mina ei oleks mina, kui mul ei oleks järgmised KOLM reisi juba paigas, piletid ostetud ja majutus broneeritud. Ok, ühe majutuse osas veel peame läbirääkimisi, aga see on pisiasi.

Tulekul on: 

- Minsk härra abikaasa ja oma ammuse sõbranna aaduga, kellega elus ja ajaarvamisel "enne härra abikaasa aega" käisime koos reisimas koguaeg. Teeme kammbäki.

- pimeloos reis Eveliisiga. Ta ei tea, kuhu me läheme ja mina olen juba väga põnevil.

- aastapäeva reis härra abikaasaga. Ta küll juba ammu käi mu blogis lugemas, aga ma ei saa ettevaatusabinõusid jätta rakendamata, seega ei maini sihtkohta siin veel ära. Sest ka tema arvas, et võiks olla pimeloosi reis ja mina muidugi siis valmistan ette nii piletid, majutuse, transpordi jne. 

Päris huvitav, et nii mu abikaasa kui bestikas on ühtemoodi "reisiprintsessid" Ma pean korraldama ainult, et nad õigel ajal lennujaamas minuga oleks ning et neil passid kaasas oleks. :)) 

Peipsi viikend

Sõpradega Peipsi ääres olemise traditsiooni sai tänavu juba 12. korda tähistatud. Päris äge!

Meeldejäävaimaks osaks kujunes reede lõunal äkkmõttena saadud idee teostus. Saatsin Eveliisile päeval meemi:

Pakkusin, et teeme ka veini ja maali. Ma olin just jalakäijate silla peal Tartus aega parajaks tegemas, sest ootasin autoremondist auto kätte saamist. Hüppasin kohe Taskusse kunstipoodi ja väljusin sealt lõuendite, õlivärvide ja pintslitega. Lisaks sai laste varud kõik välja otsitud ja läkski lahti maalilaager.

Kui algul oli mõte, et naised ja lapsed maalivad, siis lõpuks peab ütlema oli suur keskendumine ja töö lahti meestesektoris. Marek ja Allan ehitasid lausa massimolberti, et kõik saaks rivis kunsti teha. Nii lahe oli ja kõigile meeldis!

Lõpuks on saabunud ka kuum suvi, seega ujumine oli iga päeva kindel osa. Eriti mõnus oli reedene tuulevaikne Peipsi.

Mõnus aeg mõnusate inimestega. Kordame järgmine aasta jälle!

Eesti saared

Google ütleb, et Eestis on mere- ja siseveekogude saari kokku 2355. Metsik hulk saari ja saarekesi ning laidusid :) Arvestades nende suurt arvu, on tegelikult ikka häbiväärne, et ma olen käinud ainult kümnel enne Pedassaart.

Mu senine saarteskoor:

1.Saaremaa. Juhtus nii, et mu päris esimene peika oli Saaremaalt ja meie ühine esimene suvi seal ka möödus. Aeg oli tollal sealmaal, et mul oli mõte titelubadega alustatud protsess lõpuni viia (titeload jäid tegemata, sest ARK eksamist ei saanud läbi Tallinnas) ja kui ma juba Kuressaares passisin, siis tahtsin seal samal ajal load ära teha. ARKi eksamit sai aga teha seal, kus sa olid autokooli läbinud või seal, kus on su sissekirjutus. Selge, kirjutasin end Kuressaarde peika vanematekoju sisse. Ja ARKi eksam sujus ilma ühegi veata,load tehtud!

2. Hiiumaa. Hiiumaal olen käinud mitmeid kordi. Küll sõbrannaga jaanipäeva veetmas, küll härra abikaasa kurameerimise ajal jalgratastega sõitmas ja nüüd elab seal ka mu isa. Hiiumaa on äge.

3. Muhumaa. Saaremaale saamiseks tuleb ikka Muhust läbi vurada, aga mitte ainult. Ühel kursaõel on seal maakodu ja mitmel korral oleme seal kursarahvaga suvitamas käinud.

4. Vormsi. Kui ma kunagi Tööturuametis töötasin, siis ühed suvepäevad toimusid Vormsi saarel. Nii ma sinna kruusateedele kadakate vahele jalutama sattusin.

5. Aegna. Kui ma olin 20dates eluaastates, siis ühel päeval teatas tolleaegne sõbranna, et lähme Aegnale päevitama. Nii saigi tehtud. Hommikul praamiga üle, kogu praamitäis rahvast jalutas nagu rongkäik läbi saare metsasalu teisele külge randa päevitama. Õhtul samamoodi tagasi ja praamiga Tallinna koju.

6. Naissaar. Ma võitsin 9.klassis suurepäraste õpitulemuste ja saavutuste eest erinevatel olümpiaadidel reisi Naissaarele. Käisime mööda raudteerööpaid ja jalutasime kibuvitsases rannas. Ägedad mälestused.

7. Prangli. Jälle 20ndates võttis sõbranna mind oma +1ks, kui ta Rotary clubi heategevuslikul õhtusöögil osales, mis toimus Prangli rahvamajas. Mäletan sombust pimedat ilma, kui mööda külatänavat sadamast rahvamajja jalutasime. Küll aga on Prangli palju päikselisemaks jaägedamaks kohaks muutunud, kui Eveliis ja Marekiga muudkui Pranglil puhkamas käime ja mitmed pered nagu oma kodud seal nüüd on. Mu lapsed on Pranglil juba rohkem käinud, kui ma ise. Nad on mitu aastat nüüd ka Prangli lastelaagris osalenud, alles tulidki laagrist tagasi.

8. Piirissaar. Sinna on mind mitu korda viinud härra abikaasa. Nüüd jällegi käisime kontserdil ja suve (sääski) nautimas. Mutukale Piirissaar ÜLDSE ei meeldinud. Vihaselt õiendas minuga, et tahab ära sellelt nõmedalt saarelt. Eks oma osa mängiski selles laagri väsimus (just tulid nädalaselt Prangli tripilt) ja et Prangli sääsed olid Mutukale kõvasti liiga teinud. Piirissaare sääsed olid sama kurjad.

9. Kihnu. Sellel vahval saarel olen 2x käinud. Kõigepealt 8.klassi suvereisiga oma klassiga, kui õpetaja vaatas, et Manilaiul pole suurt midagi teha ja sebis meile kohaliku kaluripaadi, kes meid Kihnu viis. Teisel korral käisime kolleegidest sõpradega nädalavahetust veetmas. 

10. Manilaid. Nagu mainitud, siis 8.klassi lõpus suvel klassireis. Äge pisike laid, kus meri paistab mõlemalt poolt külateed, mis saarel keskelt kulgeb. Magasime kuskil majalakas, mängisime mänge ja ujusime rannas. 

Kuna Piirissaarel ja Pranglil on järjest ja järjest käidud, siis juba eelmisel aastal hakkas mu sees tiksuma soov. Et tore on neil saartel käia sõpru vaatamas, aga tahaks natuke ikka muid kohti ka vallutada. Tahaks igal aastal käia kuskil uuel saarel, kus varem pole käinud. Tulles tagasi avalause juurde, et mitu saart Eestis on, siis ma pean elama veel 2345 aastat, kui tahaks kõikidel käia.

Nii juhtuski Pedassaare reis nii õigesti tulema, sain oma soovi kirja ja uue saare vallutatud.

11. Pedassaare

Aga kuna meil oli oma paat sabas ja Pedassaare külje all nii palju väikesaari veel, siis vaikselt hakkas mu peas küpsema salasoov. Et käime oma paadiga veel mõnel saarel siin ümberringi. Õnneks ei pidanud härrat väga pikalt moosima. Õnneks oli väga ilus suveilm ja meri rahulik (sest ma poleks muidu vastu pidanud) ja õnneks lapsed tahtsid ka vinguvabalt seigelda.

Seega ma nüüd vallutasin ära ka:

12. Rohusi. Väike armas asustuseta saar. On eravalduses ja kuulub Tiit Vähile. Tegime ringi peale, lapsed ujusid rannas ja lahkusime pahandusi tegemata.

13. Koipsi. Kohe Kaberneeme sadama vastas ja ühtlasi Rohusi kõrval on pisike Koipsi saar pika liivase ninaga. Aga et vesi kõrge, siis kohati käis vesi üle, niiet sai jumalat mängida ja vee peal kõndida. Mulle see Koipsi saar oli väga sümpaatne. Jalutasime härraga saare peal mändide ja kadakate vahel ka. Ka seal on eramaa, kus on üks suvila.

14. Rammu. Kopisist edasi ootas meid Rammu saar. Pedassaarest veidi suurem, 1.12ha. Seal on tore linnuvaatlustorn, kus peremees oli just kodus. Küsisime luba ja ajasime saare juttu. Ta juhendas meid veel saarel ringi jalutama. Lastele pakkusid elamust kümned millimallikad paadi ümber vees.

Nüüd on hammas verel. Threadsi appis tegin ka Eesti saartest juttu ja nii tore oli inimestelt kuulda oma lemmiksaarte kohta Eestis. Kellel Osmussaar, kellel Ruhnu. Mitmed kiitsid Rammu saart, millest mul ka mõte tekkis seda saart vallutama minna. Üks vastaja on süstareisidega tegelev ning on ca 50 saare ringis Eestis käinud. Milline eeskuju! Ma nüüd kohe tahan ka ju ja veel tublim olla! eks näis, kuidas see uus leitud hasart mul kulgema hakkab, aga igal aastal 1-2 uut saart avastada jääb küll eesmärgiks ja sihiks.Näiteks võiks võtta jällegi oma paadi sappa ja Saaremaale sõita, et käia Abrukal ja Vilsandil. Mu unistus umbes 7.klassi geograafitundidest saati on käia ära Linnusitamaal. 

Kuidas teil? Olete Eesti saari avastamas käinud ja mis on lemmik?

Pedassaare paus

Nädalpäevad tagasi kutsusid sõbrad - me lähme siin kahe perega Pedassaarele, tulge ka.

Nad oli targu valinud teisipäevase päeva ja sel hetkel mul ei olnud kalendris ühtegi broneeringut. Mis tähendas, et saame minna ja läksimegi! Hiljem selgus, et kui nad märtsis Pedassaarele saunaga RMK maja broneerima hakkasid, oli terve juulikuu juba ära broneeritud. Juhuse tahtel kokkulepitud kuupäev 22.07 oli veel vaba ja nii sellele käpp peale pandigi. 

Üheks ööks reisile minek võrdub kodunt välja kolimisega. Telk, magamiskotid, padjad, söögiasjad, joogid, saunapuud, köögitarvikud, joogivesi x 3 peret.Me võtsime kaasa oma paadi, et Salmistu sadamast üle sõita ja mitte sõltuda tellitavast transpordist. Majake asus saare teises küljes, seega käisime päris mitu reisi asjadel järel randumiskohas.

Tagasi tulles järgmisel päeva sama asi, lisaks taara- ja prügikotid.

Aga see kõik oli seda väärt.

Pedassaar on üliarmas saar, mõnusa RMK matkarajaga ümber terve saare. Randumiskohas on liivarand, mis läheb KOHE järsult sügavaks. 1 meeter liivast mere poole on sügavus 6 meetrit ja 2 meetrit liivast juba 10 meetrit sügavust. Jõhker ja uskumatu. Samal ajal kui me saare teises servas oma telkimis- ja saunalaagris olles saunast kivide vahele merre silkasime, tuli minna sadu meetreid, et vesi natukegi sügavamaks läheks.

Kindlasti üks mu selle suve lemmikelamusi!

Tänavune pulma-aastapäev

Kui härra viimaks ühele põlvele laskus 2017.a jõuluõhtul kuuse ääres, siis hakkas meil pulmaplaneerimine pihta sellega, et leida sobilik kuupäev. Mulle meeldis mõte maikuust ja kuna teadsime, et tahame Liivi muuseumi aias pulmapidu teha,siis maikuus oleks seal vanas õunaaias õiteilus meeletult ilus!

Härra tahtis suvist pidu, et saaks öö läbi mõnusasti õues olla. Ma küll katsusin rääkida, et me ei saa siis ju kunagi oma pulma-aastapäeva tähistada, kuna on hooaeg. Aga tulin abikaasa unistusele vastu ja 18.juulil me Tartus Emajõe peal laevapardal kahekesi (ok, kapten, notar ja fotograaf olid ka, mittekedagi teist) üksteisele jah-sõna ütlesime. Jätsime vahele mõned päevad (nagu mulle blogis soovitati ja see oli PARIM otsus üldse) ning pulmapidu sõprade ja peredega toimus TÄNA,21.juulil seitse aastat tagasi.

Ja õigus on olnud muidugi minul. Nende aastate jooksul vist 2 või korda oleme saanud oma aastapäeva tähistada :)

Nii selgi aastal oli meeletult kiire päev - terve meie puhkekeskus (sest peamaja, paadimajad, rand, metsamajad jne) oli firma suvepäevadeks broneeritud, härra nendega Piirissaare reisile (see suvi juba kes teab mitmes sõit tal), mina köögis õhtusööki valmistamas, samal ajal malevlasi juhendamas, ivantšaiga tegelemas jne jne. Soojade ilmadega on ka eestlased ärganud ja muudkui telefon helises, kas öömaja oleks pakkuda. 

Päev oli nii intensiivne, et kui kl 22 kodus terrassile vajusime ja naabrid õnne tulid soovima, ei olnud meil kummalgi meeles, et me igal aastal ju tähtpäeval oma pulmalippu heiskame. Selle olime täiesti ära unustanud. Naabrimees siis heiskas me eest ise meie lipu, mil lasime kohe paar päeva lehvida tagantjärgi :)

Meie aastad härraga on kulgenud nii nagu vee peal ikka - vahel lainetab, teine päev on siledal veel rahulik kulgemine. Vahel on äikest, palju on päikest. Kõige rohkem on armastust!

Piirissare paus

Ma pole Piirissaarel KAHEKSA aastat käinud. Umbes sama kaua oleme Mesi tarega Piirissaare reise pakkunud ja mu meelest härra abikaasa pooleldi elab juba seal saarel.

Nädal tagasi oli taaskord käes Sisevete festivali aeg ja Piirissaare peatus. Härra nõudis, et ma temaga saarele läheks ikka ja ööseks ka jääme. Mul muidugi paanika, sest NAGU ALATI kui on Piirissaare plaanid, on meil suvine tempo, broneeringud ja grupid, kellega peab tegelema ja selleks ohvriks olen alati mina. See, kes kohusetunne ei luba üle jala teha asju.

Sel korral oli kohustuseks malevlased. Teen eraldi postituse. Et ma peaksin olema ju hommikul kl 9 kohal neid juhendamas. Aga nadsin eelmisel õhtul ülesande kätte ja ütlesin, et tulen kl 11. Minutipealt olingi siis tagasi.

Junga oli asjalik! 
Mesilane oli see, kes meid Piirissaarele kohale viis.
Veits siksakiliselt kohati, aga kohale me jõudsime!

Improviseeritud keelumärk.
Et kui õiget märki pole võtta, tuleb ise teha.

Ma olen Titanicul!
Lõpuks oma silmaga nähtud!

Ma olen alati tunnustanud, et lodi Jõmmu on NII SUUR!
Nüüd, kui SUUR SUME kõrval seisab,
on Jõmmu nagu pähklikooreke!

Ja nii sain ma taaskord Piirissaarel käia. Sest ma ju vaatasin ka Kilu seljakotis saadet, kus härra tegi saaretuuri ja tundis nii põnev. Tahan ka sellist tuuri ise saada. Käisime (laste vingumise ja sääskede saatel) jalutamas ja uudistamas ning nõudsin ka Titanicut! Härra puikles vastu, et läheb pikale ja ei jõua, aga siis korraldas auto meile ning saimegi selle Titanicu ka üle vaadatud. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka ära mainida, et ta juhuslikult ärandas auto. Leppis sõbraga kokku, et võib autot laenata ja teadis et sõbral on mingi maastur, Ranger. Sinna kasti me hüppasime ja sõitu läksimegi. Siis selgus, et see polnud õige Ranger :) Aga kõik lahenes. Öösel pakkus härra veel ennast appi saare taksojuhiks ja tõi sadamast sama autoga rahvast teise punkti. Oli meeleolukas ja väga lõbus käik.

Pidu sadamas kontsertiga lõppes kl 20, mis on ikka nadilt varane aeg. Teistes sadamates kl 20 alles algab esineja. Piirissaarel praam lahkus kl 20.15 ja nii ka suurem meluseltskond. Samas saabus saarele kõigepealt Suur Sume lodi ja siis ka Jõmmu, kes tõi bändi ja eraseltskonna peo. 

Mis seal ikka, peole kontvõõrasteks. Nii me ühtäkki end Nedsaja küla bändi kontsertilt leidsimegi. Ja sama bänd oli meie pulmabänd! Härra läks küsima, et kas kontvõõras tohib ühe loo tellida. Bändimehed mäletasid hästi, et 7a tagasi olid nad Peipsimaal Liivi muuseumis Meis pulmas ja tuletasid kiirelt meie jaoks ka Peipsimaa valsi sõnad meelde (Mustamäe valsi viisil). Nii saimegi oma läheneva pulma-aastapäeva jaoks ka tantsu keerrutatud!

Ühest on mul kahju. Mäletan, et 8a tagasi Piirisaarel ringi jalutades oli pea igas hoovi vana muravei seismas ja se eoli minu jaoks Piirissaare märk!!! Täna ei ole enam kusagil! Ainus saare muravei on härra sõbral, kes meile ka sõidu tegi. Nii-nii kahju, et see on kadunud nähtus.

Seda enam peame me siin oma külas ja piirkonnas meie karakatte hoidma, näitama ja sõidutama! See on meie maamärk!

P.S. See, kuidas härra mul saarel seal asjatas, pea kõiki tundis, oli abis transpordiga jne, meenutas mulle nii väga seda, kuidas Eveliisi abikaasa Marek Pranglil toimetab. Nagu oma pereliige seal. Nad (mu härra ja Marek) on tõesti nagu ärikaksikud, ausõna! See meil Eveliisiga juba vana nali omavahel ja no nad ongi ühtekad :) 

maasikaväljade unistused

Üks, mis juhtus juulis ja mida ma elu sees ei uskunud, et sel aastal aset leiab ,on maasikaväli! Mul endal ei ole maasikaid, aga naaberkülas tuttaval perel on vana põld, mid anad enam aastaid ei hari, aga kus niiduks muutunud põllult ikka saab suvel ämbritäite viisi maasikaid korjata. aga tänavu on olnud ainult vihm ja päikest ei midagi.

Seda suurem oligi üllatus, et ühel reede hilisõhtu tunnil sain sõnumi - maasikad on valmis, tule korjama! ja muidugi ma läksin. Pangede viisi korkasin maasikaid, võtsin isa ja venna ka kaasa. Isa on siiani imestunud, ütleb, et kui ise poleks seal heinamaal maasikaid korjanud, raiuks vastu, et sellist asja ei saa olla!

Sain oma selleaastase maasikaisu täis söödud. Mul on veres rauda vähe, mistõttu arst on öelnud mulle, etpeaksin võimalikul tpalju juba punaseid toite sööma, kus rauda rohkem- maasikad, peet,liha jmt. Ja reaalselt nii ongi - härra mul sööb peotäie maasikaid heal juhul, rohkem ei taha. Mina seevastu võin terve 10L ämbri tasapisi ära lõhverdada.

Toormoosiks läks viimase satsi pool pangetäit, sest hakkasid kiirelt käest minema, aga natuke ka ahju maasikakrõpsudeks. Muidu lihtsalt sõime.

See kõik ongi nii tore kogukonnaelu võlu - ümberringi on nii toredad inimesed, kes aiatavad üksteist, jagavad, nõustavad ja on olemas. Kutsuvad maasikale või annavad kala. Nii meiegi oleme oma inimestele alati olemas.