Kuvatud on postitused sildiga shiny happy people. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga shiny happy people. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 9. november 2026

üllatus

Mesi tare on nüüd tegutsenud üle 11 aasta. Ajame siin jonnakalt Peipsiveere asja, teeme asju isemoodi ja vimkadega, oma kätega vöi pere ja söprade abiga, kui oma kätest ja ajast puudu jääb. Üldiselt oleme taaskasutuse usku, sest eelarve on vastav, aga taaskasutus annab ka pönevaid lahendusi, loob hingega asju ja noh, olemegi härra abikaasaga pölve otsas tegijad.

Ma kipun väga nägema ja keskenduma sellele, mis köik tegemata-pooleli vöi on ootel, et vaja ära teha.

Aegajalt siiski, ja selleks on mu blogi väga vajalik, istun maha ja vaatan postitusi ja pilte sellest, kuidas oli enne. Kuidas oli siis, kui me alustasime ja MIS ning KUI PALJU oleme me nende aastate jooksul ära teinud, mis me oleme loonud ja mis tänaseks külalistele on elamusi pakkunud. 

Ja seda on PALJU! Me oleme käinud pika tee! Ma pean endale aegajalt ja härrale muidugi ka ölale patsutama ise ja tunnustama, et oleme olnud tublid. Nii tublid, kui meil on olnud parasjagu jaksu, ideid, oskuseid, finantsressursse ja aega, et mitte millestki praktiliselt midagi teha.

Nende aastate jooksul on ikka olnud ka erinevaid nominatsioone mönele tunnustamisele vöi teisele. Köik need nominatsioonid on löppenud sellega, et need antakse mönele väga toredale ja tublile suurettevöttele, kellel on meeskonnad, eelarve, toetused jne. Sest nad on tublid ja suured ja paistavad silma ka, teevad midagi suurelt ja olulist piirkonna turismi jaoks. Seetöttu, kui sain kutse Löuna-Eesti turismikonverentsile "Üle digiläve" koos teavitusega nominatsiooni kohta Vello Saare nimelisele turismitunustusele, siis ma olin muidugi hästi meelitatud ja südames soe tunne, et minu peale on möeldud ja meie tegemisi on märgatud. Aga samas oli ka teada,et eks ma konkureerin taas teiste hästi tegijatega koos ja läheb nii nagu alati läheb.

Konverents ja tunnustamine toimusid 6.novembril  Eesti Lennuakadeemias Tartu külje all. Hommikul oli mul kaks külastusgruppi Samovarimajas ja muud toimetamised ka (see hoovi üles kaevamine, elektrik ja kopamees üksteise vöidu vajasid järelvalvet ja juhendamist jne) ja korra mötlesin, et ma vist ei viitsi sinna söita. Samas sai Sibulatee eestvedajale Liisule öeldud, et kohtume seal!

Ja oma söna tuleb pidada, seega vurasin ikka kohale. 

Kui kätte jöudis tunnustamise osa, siis oli üllatus! 


Kui kuulasin niminentide kirjeldusi, miks nad esitatid ja mida märkajad hindavad meie panuses turismi arendamisele piirkonnas, siis töusis klomp kurku. Ma ei oska kunagi hästi kiituseid vastu vötta, aga südames on niinii suur soe tunne. Ja siis tuli minu nimi! Reaalselt mul käed ja jalad värisesid lavale minnes. 

Aitäh! Aitäh märkajatele ja tunnustajatele. Aga aitäh ka tegelikult teile, kes te siin mu veebipäevikus lugemas käite, sest aegajalt ma ikka saan üllatuse üritusel, lennukis, söbra juures, kus iganes kellegi vööra inimesega juttu puhudes, et aa, ma olen su lugeja ja ma olen su juures käinud! Aitäh, et toetate väikeettevötlust ja eelistate eestimaist! Aitäh, et olete vöimaldanud mul oma unistuste elu elada - luua omale perifeeriasse kodu, töökoht, hobid (Samovarimaja on mu hobimaja :D), pere! See on koht, kuhu söbrad tahavad tulla ja tulevadki! See on koht, mida mul on rööm ja au tutvustada köigile meie külalistele läbi suviste ja talviste elamuste, läbi lookas toidulaua, kuumal saunalaval, tuisuse Peipsi tuule ning pilvise vöi päikselise Varnja (eesti) suvega. Ja seda köike ikka veel öhinaga!  Aitäh!

laupäev, 7. november 2026

vaikselt tuleb jöulurööm

Nii, kui majast on lapsed Halloweeni kokku pakkinud, on preili Mutukas konkust välja kraaminud köik jöulukastid ja vaikselt pikib kodu erinevate jöuluaksessuaaridega täis. Sattusin ükspäev aega parajaks tegema Gardesti poodi Tartus. See tavaliselt ei jää mulle tee peale, vaid tulebki ekstrasöit ette vötta sinna. Aga muidugi oli see suur viga, sest aja parajaks tegemisest ei olnud juttugi! Nii palju imelisi jöuluehteid oli seal, et tekkis tunne - köiki on koju vaja! Nii mönigi ka tuli kaasa. Eks mul on ka sees seda jöulumaagiat omajagu ja igal aastal olen ka miskit proovinud ise meisterdada kaunistuseks. Kui head need meisterdused olnud on,  on iseasi, aga vähemalt seda öhinat mul jagub :)

Nii ma vaatasin Gardestis ja ka uues K-rautas neid igasugu kaunistusoksi vaasidesse. Mulle hullult need meeldivad, mida rohkem seda effektsem silmailu. aga jeerum, mis hinnad neil on!!!

K-rauta valik

Nii ma siis natuke nagu vihastasin ka, sest pmst preili Mutukas (ja eks ma ise ka) tahab igal aastal uut esteetikat koju, seega värvigamma muutub ja jälle uusi vaja leida.

Läksin hoopis öue jalutama. Veel ei ole lumi maas ja sellega koos kogu loodus kadunud. Leidsin omajagu kuivanud umbrohtu :)

Millest sai ideaalne kanvas mu jöulumeisterduste jaoks. Ma ei tea, mis tohutu pesapunumise tuhin mulle igal aastal jöulueel peale tuleb, aga nii on.

Need kuivanud umbrohu (ohaka? vms) tutsud on mu lemmikud!!!
Korjasin köik, mis leidsin.
Spreivärviga üle ja nii ilusad mu meelest.
Hortensiad ka said nii kiftiks,
kui punase spreiga üle tegin.
Osa hortensiaid tegin ka höbedaseks, need kaunistavad vannituba nüüd.
Ma ei tea, kas isiklik kiiks hetkel,
aga kuldse/vaskse spreiga head tulemust ei andnud.
Jäigi nagu kuivanud välimus.
Need tupsud on vaskse spreiga üle tehtud.

Juba suve löpus haarasin tee äärest möned peotäied ka erinevaid teravilju kaasa. Esiteks, et mu lapsed öpiksid vahet tegema, milline on oder, nisu, rukis, kaer ja teiseks on nad päris nunnud ka vaasi sätitult. Ja selgub, et mul ei ole piisavas koguseses ega piisavas suuruses vaase kodus üldse. Tuleb minna jahile. Ka köik 5L purgid läksid käiku. 

kolmapäev, 7. oktoober 2026

nädalavahetus söpradega

Mul on alati olnud toredad söbrad ja tore aeg nendega, aga praegu tunnen end eriti önnelikult. Mul on vedanud nii laheda kogukonnaga pluss söbrad, kes seda täiendavad.

Nädalavahetuseks oli vöetud plaani minna sohu jöhvikale. Algselt meie pere+naabrid Sven ja Kadri. Siis härra abikaasa kutsus Tallinnast söbrad Mari ja Allani kaasa koos pojaga. Kui juba, siis sai teiste naabrite T ja L-ga ka jutu sees mainitud, et öunamahla seekord tegema ei hakka, aga läheks jöhvikale. Nad liitusid ka ja kokku meid sai 11 inimest, sest härra kutsus veel Küllikese ja Rauli ka punti. 

Härra enda plaan oli suure koriluse asemel pigem soopiknikule keskenduda. Nii oligi, et sohu läksime me muidugi paadiga, sest nii me Peipsi ääres elame ja toimetame. Paadiga otse jöhvikamätaste juurde kaldasse ja hakka aga korjama. Paat oli triiki piknikku täis :)

Sellal, kui valdav osa meist tagumikud taeva poole jöhvikaid taga ajasid, jäi abikaasa laevakokaks. Tunni aja pärast höljus üle jöhvikasoo kutsuv grilli löhn, niiet riburadapidi liikusime köik paati tagasi. 

Ilm oli supermönus, seltskond nii tore ja nalja sai koguaeg. Sellised hetked söprade seltsis on kustumatud ja kullahinnaga!

Lähme jöhvikale :)

Laevakokk tööhoos, 
grill kuum.
Selja taga jöhvikaväli selle paari oksa vösa taga.

Imeline teenindus.
Cremant soos!

Suurem osa lapsi jäi koju muid ettevalmistusi tegema me tagasitulekuks. Kes küttis kümblustünni, kes valmistas saunasnäkke. Seega saime veel mönusat sauna ja tünni nautida öhtul. 

kolmapäev, 30. september 2026

Mustrid

Ma näen oma blogi pealt mustreid.

Blogima saan tulla siis, kui midagi ei toimu, ilmad halvad, turismihooaeg madalseisus. Siis, kui on pikad kandvad vaikused siin lehel, on käimas tihe tööhooaeg, broneeringud ja grupid. Vöi tegelen jällekord mingi ehitusprojektiga, värvin, koristan, sätin, toimetan. Ja arvutisse ei jöua üldse, ka mitte ekirjadelegi vastama vahepeal.

September saab täna läbi ja aasta on mööda lennanud. Septembris oleme saanud nii palju sabasid likvideerida vöi lihtsalt olen vötnud kätte, et ära teha, mis häirib.

Mesi tares mitmed ja mitmed ehitused - 

-metsamajade projekt sai natuke varem üldehituses valmis, jäänud veel härraga möbleerida j apaika sättida asjad, köök tellida.

-2 paadimaja said varikatused ja uued terrassid.

-uus laoruum paadimajade juurde valmis, sisustatud ja töösse vöetud.

-kümblustünn sai tuunitud ja uus terrass ehitatud.

-kilesaun sai tuunitud (veel paar viimast asja).

-vana auto sai ära viidud platsilt.

-rannaala sai korda tehtud.

-metsamajadesse öhksoojuspumbad tellitud, paigaldus homme.

-kodus sai kamin-ahi plaaditud.


Ja septembris sain ma uue tiitli omale - Sibulatee parim sibulapirukameister 2026! 

Oli superäge kuu.

teisipäev, 29. september 2026

Kui Tina kutsus Ozzy peole

Laupäeval oli armsa söbranna Liisu sünnipäev. 

Liis, kes ei näe välja päevagi vanem kui 35, tähistas teise söbrantsiga kahasse nende 50.juubeleid. Midapekki, ausöna.

Pidu algas juba kl 17, seega poole päeva pealt tuli hakata juba end valmis sättima. Mul oli Samovarimajas veel 2 gruppi sel päeval ning härral pooleliolev kilesauna projekt, aga väikse hilinemisega, 17.10 olime kohal. Sugugi mitte viimased nagu ise pelgasin.

Aga se epolnud niisama tuleme kokku ja oleme pidulikud üritus. Ei! Tegemist oli teemapeoga ja teemaks Muusikastaarid. Nii olidki kokku tulnud öed Kölarid (sünnipäevalapsed), 2 Britney Spearsi, 2 Amy Winehouse'i, 2 Freddy Mercuryt (nii head mölemad), 5 Pitbulli!!! 3-4 Agnethat ABBAst,  Üllar Jörberg, Madonna, Whitney, Elton John, AC/DC (see oli täielik kopipeist), Prodigy, Anne Veski ja plejaad veel teisi kuulsuseid. Üliäge pidu oli, kus reaalselt mul jalad löid tuld, sest ma püüdsin vapralt ikka öösse välja oma kontsakingadega tantsu vihtuda. Mina otsustasin olla Tina Turner ja härra abikaasa... Tema algul oli nöus olema Conchita Wurst. Tellisin sobiva paruka ja kui ta selle pähe proovis, vaatasin, et jumal, daamilikku graatsiat siit üldse ei tule... Rohkem nagu Ozzy! Nii saigi härrast hoopis Ozzy Osbourne ja ta rokkis seda välimust sajaga. 


Mutukas tegi isale meigi, Mesilane loivas meid autosse ära saatma ja vaatas köigepealt oma isa, siis mind ja kommenteeris: Täitsa perses.

Ju sai hea?

:)

Fotod: Sigrit Köivumägi

Üldiselt on nüüd keeruline olukord - nii palju kalleid söpru on tähistanud oma 50. pidu megaägedate üritustega. Iga uus pidu töstab eelmisest lati VEEL körgemale. Meil härraga on veel möni aasta aega, kellel rohkem, kel vähem eksole, aga kurjam, tuleb hakata plaani pidama. Jah, inimesed teevad peo, aga soodne pinnas ja pildiliselt ilusad detailid tuleb ikka ise luua.

reede, 25. september 2026

Projekt "Külalistemaja" - 85

Projekt nr 85 mu Mesi tares ei olegi otseselt ehitustöö iseenesest. Tegelikkuses on see üks mu vana auto, mis kui remontida polnud mötet, jäi tare parklanurka seisma aastateks. Ikka väga väga pikkadeks aastateks ja oli sel ajal varustusruumi rollis. Küll aga häiris mind tugevalt see, et ma asju seal hoidsin ja muid lahendusi ei olnud. Nii saigi laoruumid paadimajade ja metsamajade juurde ehitatud.  

Metsamajade laoruumi on veel vaja sisse ehitada riiulid. Materjal ootel, ootab härra abikaasa vaba aega. Materjal oli enne ka varutud, aga kulus nagu sulavöi ära kümblustünni terrassi juurde.

Seega on köik asjad kolitud hetkel paadimajade laoruumi ja on seal ootel, et iga asi viimaks omale kohale paigutuks ja mu elu oluliselt lihtsustaks.

Et vanast Fordist said asjad välja vöetud, jäi auto tühjana ikka omale kohale seisma. Ja projekt nr 85 on auto utiliseerimine ja eemaldamine siit krundilt. Ka Transpordiamet saatis kirja, et selle küsimuseg atuleb tegeleda, sest auto on registris ajutiselt peatatud juba ligi 7 aastat. Ja et no transpordimaks rakendub 1.jaanuarist. Ja viimase lausen anende kirjas oli, et hävitamise ja registrist maha kandmise riigilöiv töuseb 1.jaanuaril 15 eurolt 800 euro peale.

Mine pekki, mis hinnatöus!!!

Igatahes, nagu tellitult tuli Facebookis kohalikus grupis mu feedi vanade autode kokkuostmine ja registrist maha kandmine. Täna helistasin ja mees oli 2h pärast kohal. Mul raha peos (mis on super pakkumine, ma olin röömus, et lahti saan üldse), ta ise kannab maha ja veljed, mida härra abikaasa omale tahtis vanalt autolt, toob veel tagasi ka, kui on maha vötnud.

Selle köige üle röömustamiseks puhtaks tehtud platsist pilt:


Ei mingit romulat enam.

Projekt "Maja" - 151 (elutuba)

Eelmise koduprojekti jätkuks kamina ja ležanka teemal. 

Kamin koos ležankaga sai aasta tagasi valmis, aga tegemata jäi plaatimine. Plaadid leidsime novembris Maroko reisilt tulles Riia Depost. Aga kohalik töömees muudkui lubas ja lubas ning jälle kadus. Saabus täis peaga ukse taha, et abikaasal oli talle üks töö, räägiks läbi... et siis jälle kuude viisi kadunud olla ja tegi niiviisi 3x.

Löpuks ma vihastasin.

Önneks mul on peres nii mitmeid osavaid mehi, et sain kutsuda appi oma teise venna. Tal ka oma ettevöttega kibekiire ja sobiva aja leidmine keeruline. Önneks nüüd said ajad sobima ja plaatimistöö ka juba tehtud.

Enne oli nii. 

Kate peal, sest plaatimata osa ei olnud nii kena vaadata.


Nüüd:

Tulekolde ümbrus tuleb veel ära krohvida ja värvida, siis on küll absoluutselt valmis sellega. Mina olen önnelik ja röömus. 

kolmapäev, 23. september 2026

Projekt "Külalistemaja" - 84 (ladu 2)

Siin tegin juttu vajadusest laoruumi järele, kus köike viisakalt, sorteeritult ja esinduslikult hoiustada ja ladustada.

Ladu on ka ammu valmis saanud ja ma olen jällegi nii rahul.


Külje peale sai ka koht prügikastidele.

Ma väga loodan, et see on piisavalt puust ette ja punaseks. Kuhu käib olmeprügi, kuhu taara ja kuhu klaaspakend. Klaaspakendi jaoks kolmas prügikast ei mahtunud, pildil ei paista, aga seal madalam raam kilekotiga, kuhu oma kangema kraami vöi proseccopudelid sorteerida.
Juba muidugi leidsin taara prügikastist kohvitopse jne. Ma ei saa aru lihtsalt, kuidas see inimestele nii raske on?

Pilt ka laost seestpoolt

Tänase suve ehitustega olen väga väga rahul.

Projekt "Külalistemaja" - 83 (kümblustünniterrass 2)

Eelmises postituses oli algus tehtud kümblustünni ja selle aluse terrassi värskendamisega.

Valmis sai ta juba paari päevaga, aga internetti jöudsin alles nüüd.

Enne:


Nüüd:


See sai nii ilus. Ma muudkui käin ja imetlen ja naudin, kui kihvt see sai. Kui juba tegemiseks läks, siis pakkusin, et äkki teeme terrassi nii, et seob ka kilesauna ja vetsu esise ühte tervikuks ära. Ma ise külalisena ei tahaks astudavaepeal mingi mudru ja muru sisse. Siis vaatasin, et kilesauna ja tünni taga on terve elu olnud meetri laiune ruum. Kümme aastat tagasi ladusin sisse telliskivid, et oleks ilusam ja lihtsam hooldada.

Väga vale otsus.

Esiteks, kivid murenesid päris kiiresti ja muutusid pehmeks kivipudruks.

Teiseks hakkas sellest köigest umbrohi ja nöges jöuliselt läbi kasvama ja seda muruniidukiga niita ei saanud (kitsas). Seega see köik oli suur öudus ja peavalu minu jaoks alati piinlik endal vaadata, kui kole see köik on.

Nüüd sai terrass ka kilesauna ja vetsu taha laiendatud, et oleks lihtsam hooldada. Geotekstiil alla, et midagi läbi terraassilaudade enam ei kasvaks.

Kolmas viga, mida esimese kümblustünni terrassi tegemisel tegime, oli see, et me ei juhtinud vett sealt ära. Tünni tühjendamine, ca 1,5 tonni vett, vajus köik tünni alla pinnasesse ja poolde murualasse ka. Tünni tühjendamise päeval me muru niita jällegi ei saanud.

Nüüd sai tünni allossa ühendatud torud ja voolikud kraanidega, ning vesi saab juhitud ära kraavi. Kuna see ei ole pesuvesi vaid mönulemise ja nautimise vesi, siis saime nii teha. Ehitusmehed nuputasid, et vee saab kaevust otse tünni tuua ja sama vooliku ja lisakraanide kaudu ka automaatselt tünni täita. Jääb edaspidi ära senine tüütu voolikute vedamine ja pärast hoiustamine.Elu peab mugavam olema ja ma täiesti nöus.

Lisaks ehitati tünnile ümber mitte ümmargune kate nagu varasemalt, vaid neljakandiline kast. Väga kihvt näeb välja ja annab ruumi ka kuhu oma joogitopsi toetada vajadusel.

Kogu ehituse miinuspool - kilesaun näeb eriti rääbakas selle kogu värskenduse körval välja. Mis tähendab, et lisandus uus projekt - kiulesauna värskendamine. Peangi kohevarsti jälle autole käru taha rakendama ja Tartusse ehitusmaterjali järgi uhama. Arvutasin ise välja materjalikogused ja loodan, et millegagi puusse ei pannud :)

pühapäev, 13. september 2026

Sibulateel oli jälle puhvetite päev

Laupäeval, 12.septembril, toimus Sibulatee puhvetite päev. Järjekorras juba 11.korda ja viimastel aastatel oleme valinud ka piirkonna parimat sibulapirukameistrit (tänavu juba 8.korda) ja parimat sibulamoosimeistrit (tänavu juba 3.korda).

Härra abikaasatahtis osaledaoma puhvetiga. Ma andsin kohe teada, et selleks päevaks on mulle Samovarimajja broneerinud külastuse juba NELI gruppi, kaks neist ca 40 inimesega ja et mul ei mängi mitte kuidagi välja puhvetis toimetamine. et kui tahate, tehke mingi poissmeestepuhvet siin meestega. 

Nii tehtigi. Poissmeestele kohaselt jäid nad regamisega ülihiljaks. Korraldaja ja Sibulatee eestvedaja Liis teatas, et vaatab osalevad puhvetid üle ja kui on loobujaid, siis saavad teha ametliku puhveti. No nad said :)

Seekord panid puhveti üles mitte meile Mesi taresse vaid Samovarimaja juurde. Neil läks väga lenasti, huvi ja järjekord oli kogu aeg pikk. Pelmeenid, mis oli pearoog, tegin valmis muidugi mina. Tegime kalapelmeenid, aga ka lihaga ning üks hommik üles ärgates tulin möttele, et kuule, teeme sibulapelmeenid ka? Ja seentega!

Kui Poiss/Meeste puhveti kuulutus Sibulatee poolt üles läks, oli selle alla korraldaja poolt välja höigatud sönastus:

- hiti-hoiatus: sibulapelmeenid!

Seda lugedes teadsin. Selge, tuleb oluliselt rohkem sibulaga pelmeene vormida. 

Siis tuli järgmine pauk. Korraldaja teatas neljapäeva öhtul, et Terevisioon tahab lugu teha poissmeestega ja seda 6.53 reede hommikul. Oijummel, raske oli üles saada ja Samovarimajja tormata öigeks ajaks, ettevalmistused teha ja intervjuu videokönega teha. Aga ära nad selle tegid (mina hoidsin kaamerat).

Peale seda klippi teadsin - jah, pelmeene tuleb veel rohkem teha. Ja tegin ja tegin reedel neid. 

Lisaks mötlesin, et teen katsetuse uutmoodi sibulapirukatega. Paar maitsetimmimist, testmeeskond andis tagasisidet ja otsustasin, et ok, teen hommikul kiirelt ka sibulapirukameistri konkursile pirukad. Öhtused tulid imeliselt välja.

Öhtu kujunes pikaks. Söbrad olid appi tulnud, sai palju nalja, viimaseid ettevalmistusi teha ja Cavat. Cavat sai ka palju.

Hommikul läks köik valesti. Ärkasin iivelduse ja peavaluga. Taigen ei kerkinud nii, nagu mul vaja. Pirukad jäid ahju nöks liiga kauaks, niiet natuke oli külgedel 1mm suuruseid musti körbenud täpikesi. Visuaal oli täiesti öudukas!

Nördinult teatasin, et pekki, ma ei lähe nendega konkursile, sest mida pekki! Eveliis reipalt körval, et pole üldse midagi. 12 pirukast valisin siis"esinduslikud" välja, Eveliis asjatamas, et näe, pane petersell peale ja läheb küll. Ma ikka ei tahtnud, aga Eveliis jäi peale.

Andsin pirukataldriku Eveliisile žüriile toimetamiseks. Ise kimasin Samovarimajja, sest esimene, 43 inimesega grupp pidi varsti tulema ja mul vaja hakata pirukaid ja samovariteed tegema. Samovar ei tahtnud tööle minna. Pirukad ahju. Köik muud ettevalmistused mul ka, aeg muudkui kappas.

Kohe peale suurt gruppi tuli järgmine, 21 inimesega grupp. Jöudsime täpselt eelmised nöud laudadelt haarata ja uued asemele panna.Tempo oli selline taga, et millekski muuks polnud küll aega, hea et hingamine automaatne on. Telefoni, mis aegajalt taskus plönnis, polnud mahti kätte vötta.

Üks hetk märkan Sibulatee eestvedajat Liisi uksel, aga edasi ei tulnud. Selge. Kuna ta önnitlema ei tulnud, ju siis ei tulnud vöitu. Tegelesin külalistega ja rahmeldasin muudkui edasi. Pausi hetkel oli Eveliis tagasi jöudnud ja tahtsin žürii hindamise vaatluse muljeid. Eveliis teatab löödult, et mine pekki, me tegime su pirukatega fataalse vea. Et üks pirukas oli minu piruka visuaali sarnane, no nii herzilik ja ka täpilise taldrikuga serveeritud. Et osa žüriiliikmeid märkisid ära, et nii herzilik. aga sul oli ju teine taldrik seekord ja visuaal ka teine, kuna mötlesid uue piruka välja. Ja too pirukas maitses ka töesti hästi, tema vöitis!

See tunne mu sees. Ma olin nii löödud :( Emotsioonid vallandusid ja kuramuse pohmell tuli ka oma iiveldusega tagasi. Eveliis andis detailselt hinnaguid edasi, köike mida arutati ja mida vaadeldi, mille alusel ühele vöi teisele 11 osalenud pirukast tähelepanu pöörati ja hindeid pandi. Mul oli kogu rööm kadunud. Ise ka mötlesin, et miks ma nii südamesse seda köike vötsin, sest no osalesin kolmandat korda ja kuigi töesti sai hästi maitsev pirukas tehtud, siis no polnud ju midagi garanteeritud ja ju olidki jöhkralt head teised pirukad ka. Ja minu oma oli ju vähe kerkinud, seega väiksem kui planeeritud ja körbenud ka! Aga öelda enda tunnetele, et no vöta nüüd vabamalt, ei önnestunud. Läksin jälle rahva sekka oma tööd edasi tegema.

Hetked möödusid, köht oli tühi ja seest oli öönes olla ja siis oli maja rahvast täis ühtäkki. Ma nii blondiin, et üldse ei kahtlustanud ka midagi, kui üks hetk suur summ inimesi piirasid mu sisse Samovarimajas ja Sibulatee eestvedaja Liis kukkus deklareerima: MINA OLINGI UUS  SIBULAPIRUKAMEISTER!!!

Mida tünga, Eveliis! No täitsa lollakas ikka. Mida parimat söbrannat ah?

Mu emotsioonid oli jälle laes nüüd, käed värisesid, aga no nii totakalt suur rööm oli sees! Oeh :)

Vöistlustules pirukad

Meister!
Tartu Postimees kirjutab ka!

neljapäev, 27. august 2026

Projekt "Külalistemaja" - 80 (abiruum)

Üks, mida olen juba aastaid vajanud, on olnud abiruum/ladu. Kuna majutuses on hetkel kolm erinevat teemat - peamaja, paadimajad ja metsamajad, siis on ka kolme erinevat sorti voodipesusid ja köik nad asuvad erinevates kohtades.

Senine abiruum ja ladu paadimajade puhul on olnud parklasse seisma jäänud romuauto, aga see on halb nii korralduslikust poolest, esteetilisest poolest kui sajast muust poolest ja häirib mind juba algusest saati.

Nüüd on asjad sedamaal, et haarasin vöimalusest kohale tulnud Tohera ehitus OÜ-l, kes on mu isa ja vend, tellida vajalik ehitus. 

 Algas see esmaspäeval sellest seisust. Need vanad paadid hunnikus oli ka asi, mis mulle üldse ei meeldinud. Saime sellekoristatud ja vösa ka piiratud ning tulemuseks ilus ja avar hoovinurk: 


Tööhoog oli suur sees ja ma igal vabal hetkel gruppide ja muude tööasjade vahelt muudkui värvisin vöi söitsin Tartusse ehituspoodi uue värvi järgi, sest otsa sai.

Täna on seis selline:



Löppviimistlus veel tegemisel, katuseplekid jm ning ehitusjärgne koristus vaja teha. Lisaks seest ja väljast värvida. Aga juba on olemas peaaegu ja ma nii ottan, et saan köik vajaliku abiruumi ära kolida, et kogu protsess minu jaoks ka ilusamaks ja mugavamaks muutuks.  

Löpptulemusest teen eraldi postituse.

kolmapäev, 19. august 2026

Juuli ja august ka kadunud

Sain märkuse, et herz ka kadunud!

Täiesti tösi, kadusin siia Peipsiäärde ära tööd tegema. Jube kiiresti on sel aastal suvi läinud!

Terve juuli oli suur rügamine. Hästi tore oli ses möttes, et köik nädalavahetused olid pikalt ette broneeritud ja köik olid ühele suurele seltskonnale korraga. See tähendab minu jaoks muidugi suurt rassimist nii köögis, koristades kui muude teenustega, aga arveid oli ka ilus välja kirjutada ja laekumisi saada.  Just kandsin EMTA-le käibemaksu üle ja see summa ikka pigistas natuke (palju). Aga tähendab, tööd sai kövasti tehtud!

Löbus oli ka! Järjest enam tunnen, kui lahe kogukond mul siin on ja maaelu minu pere jaoks on sama äge nagu nooruses vaadatud Friends sari, kus söbrad muudkui üksteise juures olemas olid. Ühised öhtusöögid, löunasöögid, saunad, veinijoomised. Kutsed stiilis "meil tuli suitsuahjust just kala, tulge siia" on igaöhtune teema. 

Pulma-aastapäev oli meil! 8 aastat tagasi ütlesime üksteisele jah-söna Diora laeva peal Emajöel ja Diora on tänaseks uute omanike kätes, aga korraldasin salaja väikese söidu meile, niiet härrale oli see üllatuseks. Oli tore päev (ok, tegelt 2h, sest pidime jälle kiiresti Peipsi äärde tagasi jöudma, sest töö-töö-töö). Fotod Sigrit Köomägi


Ja meie söpradel, neil samadel, kellega me siin kogukond oleme ja üksteise juures vöidu käime, oli ka pidupäev! Lausa 3 ühes ja korraldasid selle köik meie puhkemaja hoovil. 

Meespoole 50.juubel, nende 25.pulma-aastapäev ja kolmas pöhjus oli saladus. Mitte keegi ei teadnud, ei nende lapsed ega lähedasid. Ainult meie härraga saime teada varem, sest me olime nende tagala ja aitasime üllatust ellu viia.

Külalisi ootas ees Sveni ja Kadri laulatus! Selleks pidime meie kodus eelnevalt laskam teha pidulistel ettevalmistusi ja peitma kirikuöpetajat. Vahepeal saabusid ka Eveliis ja Marek, kes kolmandat pöhjust ei teadnud. Edvistasime Eveliisiga meie peakatete üle, läksime terrassile ilusat pilti tegema ja ühtäkki märkan, et hiirvaikselt selja taga kirikuöpetaja oma rüüs istuski. 

Ma kerge ehmatusega kohmasin: Oi, tere!

Eveliis ehmatas rohkem ja teatas: Issand!

Kirikuöpetaja oli ülimuhe mees ning teatas, et ei ole issand, ainult kirikuöpetaja!


Möned hetked enne seda aga oli Sven tulnud peoks valmituvat abikaasat otsima. Küsis Eveliisi käes, kas Kadri on siin? Eveliis vastas resoluutselt : Ei, tal on täna laulatus! Püüdis sellega filmiklassikat tsiteerides nalja teha, aga koperdas täitsa öige teema pihta :D

Fotod: Viktoria Arro

Järjest on meil olnud suuri ägedaid juubeleid ja ka üks pulmapeo laadne üritus toimus, kus 100-150 inimest mahub meile mönusasti kokku ära. Järjest enam on julgust ka selliseid üritusi vastu vötta, sest saab teha küll ja ongi äge ja teistmoodi!

Visit South Estonia käis ka reklaamvideot filmimas koos vendade Naanidega. Juba kogu see protsess oli löbus ja tore ning minu arust klipp sai väga tore kokku ka. Möned klöpsud protsessist:

Fotod: Kadri Talivätsing

Ja Samovarimajas on niinii äge näitus! Liina Lelov "Rännakud hirmu koridoris" | Valdek Laur "Toonela niidid". Ma muudkui tutvustan külalistele ja igakord muutub näitus mu silmis veel ägedamaks. Tulge küll, veel jöuab üle vaadata. Samovarimaja avatud K-P kl 11-18.00 kuni 30.augustini ja peale seda viimane vöimalus näitust näha on 12.septembril 2026 Sibulatee Puhvetite päeva raames, mis kunstnikud on ise kohal vestlemas! Ära maga maha! 

Fotod: Ahto Sooaru

Sönaga - jube palju fotografeerimisi oli ja KÖIK pildid tulid korraga ülevaatamiseks ja nautimiseks :)

Ehitustegevust on ka olnud! Oh, need teen eraldi postitusse.

Puhkamas käisime ka pere ja söpradega. Peale tihedat ja rajut juunit-juulit vötsime nädalakese (ok, 9 päeva) ja loosi tahtil veetsime selle Itaalias, Vatikanis ja San Marinos. Jah, seal oli MEGApalav. Rekord oli 44 kraadi, öösiti vöttis temperatuuri önneks korralikult alla 32 peale. Igal sammul igal pool oli palav :) Aga meri oli imeline ja soe, isegi mina käisin korduvalt ujumas. Söitsime natuke ringi ja natuke vedelesime lihtsalt Pescaras rannas. Püüan reisiblogisse ka jöuda kirja panema.


Tagasi Eestis jätkub köik samatempokalt. aga september paistab, kui lapsed lähevad kooli ja seda ootan väga! :)

Ja siis ootan juba oktoobrit, mil saab päriselt puhkama minna - ilma meeste ja lasteta. Ainult naistereis ja Eveliisile taaskord pimereis. Ma olen nii pönevil taaskord, sest sihtkoht on kihvt! Minu jaoks :)