Kõik, kes majaomanikud, teavad, et töö ei lõppe kunagi.
Et härra mul end hingetuks ei töötaks, siis vahepeal on vaja juhe seinast välja võtta (missest, et plaan B oli kõikvõimalikke asju kodus teha, mis tegemist ootavad... alustades kasvõi aknapõskedest toas...)
Isadepäev andis selleks just hea võimaluse. Et puhata, selleks me peame kodunt ära minema, sest muidu ma näen jälle midagi, mida on vaja ära teha ja nii see läheb.
Igatahes alustasime hommikut sellega, et lasime härral magada. Isegi lapsed omaalgatuslikult ärkasid vaikselt ja hiilivalt, sosistasid tunnikese, kuni ma pannkooke küpsetasin ja mängisid vaikselt. Äärmiselt haruldane meie majas, et meie lapsed oskavad olla vandeseltslikult vaiksed.
Siis, kui pannkoogid olid valmimas, oli aeg saata salk issit äratama. Lasteaias olid nad valmistanud meisterdused, mis vaja üle anda ja minu poolt toetavaks kingituseks 2 paari villasokke. Härra jumaldab villasokke, need on ta kvaliteetse une lahutamatu osa (ühel mehel on lihtsalt jalad nii pikad, et tekki ei jagu lihtsalt ja villasokid päästavad päeva).
Pannkoogid olid murakamoosi, kondenspiima ja Vanamehe jäätisega (üks parimaid jäätiseid mu meelest). Et suhkrulaksust väheks ei jääks, lisandus ka eelmisel õhtul soetatud tort.
Hommikusöögi lauas tekkis neljakesi vestlus, et mis siis isadepäeval ette võtta võiks. Pakkusin välja matkaraja idee, kuigi mõttes olid ka mõned Tartu muuseumid, aga härra ei tahtnud linnapäeva teha. Härra haaras matkaraja ideest kinni ja teadis täpselt, kuhu ta taaks minna. Mesilane meil on nimelt oma isa varasemast teenistusest lummatult kaitseväe ja riigikaitse usku ning kui ärra mainis metsavendade punkrit Viljandi lähistel, oli Mesilase poolt kohe kõik otsustatud.
Jõudsime sinna muidugi alles pealelõunal. Matk punkrisse oli jõukohane ka meie põnnidele ja oli huvitav. Punker meeldis pere meespoolele hirmsat moodi. Printsess Mutukas keeldus sisse minemast. Tunduski, et naispoolel jääb käimata, sest draamat oli palju. Lõpuks härra haaras Mutuka lihtsalt sülle ja laskus temaga redelist maa alla punkrisse. Kui ta juba all oli ja punkris meiega pirukate ja limonaadiga piknikku sai pidada, ununes ka draama. Edasi oli väga põnev laskumine tunnelis mäe seest alla ja vaadata punkri salaväljapääsusid. Lõpuks väljudes, oli Mutukas kohe nõus ühe ringi veel tegema ja mina jäin välja ootele, kuni nemad nautisid ja chillisid punkris veel. Väga äge koht on, tõesõna.
Äratulek jäi juba hiljapeale. Päike oli metsa taha vajunud ning metsarada omajagu vantsimist metsa vahel. Seda enam, et seal oli korralikult poriseid kohti, kummikud hädavajalikud! Hakkasime Mutukaga ees tagasi vantsima, poisid jäid veel uudistama. Pimedas jõudsime auto juurde :)
Otsustasime, et päeva veel lukku ei pane ja teeme lastele üllatuse ka. Nad on mul hullud veeloomad, spaa-jutud kodus ei lõppe! Seega, kui juba "sealkandis", siis võtsime suuna Wagenkülli. See on eeskätt mõnus omakeskis nautimiseks, aga lastele ka täiesti meeldis.
Ega nad pimedas näinud, kuhu me sõidame. Nii kui 10 minutit oli sõidetud, hakkas autos pihta tekst: Millal me koju jõuame? Kus me nüüd oleme?
Taagepera lossi ette keerates küsisin, et kas on Alatskivi lossi moodi. ei pidada olema. Härra natuke keeras vunki juurde ja hakkas Dracula lossist rääkima. Lapsed autost välja ja käest kinni hoides suundusime lossi Draculat otsima. Pisikesed värisevad jalad minu mõlemal küljel, suundusime admini juurest spaa-ukse juurde ja selle avades Mesilane küsib: "Miks siin lõhnab nagu spaa?" :)
Kloorilõhn hakkas kohe ninna :)
Silmad läksid mõlemal kohe särama, kui said teada, et nüüd on spaas sulistamise aeg ka veel. Lasime neil korralikult end ära väsitada ja kodutee oli suhteliselt jutuvaene. Täna hommikul leidsid mõlemad tegelased, et oli maailmaparim isadepäev. Härra oli ka nõus!