Oi, ma ootasin tänast päeva.
Eilse õhtuga lõppes Peipsi järvefestival, mille viimaseid päevi härra üksinda seilas ja toimetas. Mina olin kodus külaliste ja Peterburi ja Moskva pressiesindajatega toimetamas.
Kui härra täna hommikul väsinuna koju jõudis, ei saanud talle armu anda. Vaja oli härral lasta laev koristada, reisil kaasas olnud tavaar kõik maha tõsta ja koju transportida (eriti lahe ülesanne seoses sellega, et mu auto eile katki läks), riided vahetada, habe maha ajada, mu autole läbivaatus teha, et mis siis autoga juhtus jne jne. Ja siis uuesti kl 13ks sadamasse kiirustada, sest uus broneering Peipsile kruiisisõidule minna.
Vähemalt nii arvas härra mul, sest seda ma talle rääkisin.
Ma ise olin nii elevil. Rohkem veel, kui laps jõuluhommikul. Lugesin muudkui tunde ja minuteid.
Härra poissmeesteõhtu oli planeeritud tänaseks! Meie suvine graafik on tänavu olnud metsiktihe, mitte ühtegi vaba nädalavahetust kuni septembrini. Ok, üks vaba laupäev praeguse seisuga on - 28.07, aga see on pärast tähtsat päeva eksole.
Seega oli paras pähkel leida kuupäev, mil härra sõbrad saaksid härra Peipsi äärest ära röövida. Nädala sees saaks meie päeva võimaldada, aga suurem osa ilmarahvast käib esmaspäevast reedeni palgatööl. Erinevalt meist, kes me siin maal muudkui chillime ja grillime. Seega ainsaks võimalikuks kuupäevaks oli tänane pühapäevane päev.
Ja ma pidin muudkui härrale luiskama ja uusi asju juurde luiskama. See oli väga raske ülesanne. Peaaegu kuus aastat, mis me koos oleme olnud, pole mul olnud mitte ühtegi teemat, mitte ühtegi, mida ma ei saaks talle rääkida või pihtida. Ühtegi pahandust, mis teda endast välja ajaks või mille pärast ta minu peale vihastaks. Ja ma olen sellega nii harjunud, et ma ei pea sõnu valima või kikivarvul kõndima või muudmoodi keerutama. Nii lihtne, hea ja turvaline on tema kõrval olla. Samas nt mu isa on väga keevalise temperamendiga (ja mina ise olen selle temalt külge saanud. härral minuga on palju raskem kui minul temaga) või siis mu ekshärra, kes võis niimoodi mingi süütu nalja peale solvuda, et nädal aega minuga ei rääkinud. Nemad olid mind väga tundlikuks teinud igasuguste asjade osas, aga härraga olen saanud valvsuse maha lasta ja olla lihtsalt mina ise.
Ja nüüd siis pidin ma vassima muudkui. Sest me tahtsime teda üllatada. Härra mul nimelt on selline mees, kelle telefon heliseb 10 korda minutis ja koguaeg keegi kuskil midagi vajab, plaanib, soovib, kutsub. Härra oma 9 ameti ja suure tutvusringkonnaga (väga huvitav fakt samal ajal on see, et ta ise ütleb, et tal ei olegi sõpru. Talle väga olulisi inimesi on tõesti mingi ühe käe sõrmede jagu... ja siis on jälle info, et oo mul üks sõber/tuttav/koolivend/endinekolleeg helistas, et tuleb külla). Ta K-O-G-U-A-E-G šaboteeris ettevõtmist ja ma kõrvalt jälle ohkasin infarktiohus, et jälle mingi uus plaan täna õhtuks.
Aga sadamasse ta ma täna sain, et tuleb üks meeste seltskond, kes tahab järvele minna. Ennast rääkisin kaasa sellega, et tahan paadist häid pilte teha. Ma nii ootasin seda hetke, et näha ta üllatust. No ei lasknud ta oma emotsioone valla, et ooomaigaaad :) Nii Eesti mees. Ise väitis, et aimas natuke, kuna üks järjekordne olukord, mis sisse pressis tänastesse plaanidesse, reetis. Tegelikult ma arvan, et ei aimanud ta muhvigi :).
Ja kuna ta mul oli juba viigipükstesse ja triiksärki riietatud, siis väikese tiiru järvel nad ikkagi kruiisisid. Ma sain oma pildid ka kätte :P Siis nad minema vuhisesid, ootan nüüd, et millal ta mulle tagastatakse, et kuulda ta muljeid ja mis peamine - rõõmu ja rahulolu. Sest minu arust see ongi poissmeesteõhtu (ja ka tüdrukuteõhtu) peamine mõte - peigmehele (või pruudile) pühendada aega ja olla koos, tehes midagi toredat.
See oli ka minu kurja kirja sisu härra sõpradele, kui nad planeerimist üles võtsid. Et tehke tegevusi, mis härrale meeldivad, mitte ärge sundige tegema asju, mis ei ole tema loomuses. Minu arust igasugused loomaks riietamised või vastupidi paljaks koorimised avalikus kohas, alandamised jms on nii 20-aastaste teema. Neljakümnendale eluaastale lähenevad mehed võiksid juba olla tasakaalukamad, ei? Ma isegi googeldasin erinevaid poissmeesteõhtu ideid, et mida netis soovitatakse või mida foorumites kirjutatakse, et on tehtud. Ikka need vand head "paljalt seksipooside sisse võtmine ja naersime peigmehe üle" lood. Ja mehed on ikka nii teiselt planeedilt. Kui minu meelest naiste seas on popiks läinud fotostuudiod-tantsukursused-kokandusekursused-käsitööharrastused, et proovida ja õppida midagi uut ja veeta vahvalt üheskoos aega, siis meestel on ikka see kinnisidee, et viimasest vallaliseks olemise päevast tuleb kõik võtta. Et jumala eest, noorpaar on nt 10 aastat koos elanud ja õnnelikud olnud, stabiilne suhe ja pere jne, aga vot nüüd enne pulmi peab kõik sarved maha kargama, strippareid näppima jne. Ikka selline nõme "Pohmakas 1-2-3-miljon". Kus on loogika?
Ja kuna härra lähemas ringis on üks 40-aastane meesterahvas, kes vastab Hollywoodi "Pohmaka" Alan tegelaskujule, siis ütleme nii, et häirekellad lärmasid vahepeal. Ma jõudsin väga, VÄGA närvi minna, pulmakutse ära peita ja maha ka rahuneda, sest ülejäänud härra sõpruskond ja mu enda vennad jne on ikka tasakaalukad ja normaalse mõtlemisega inimesed. Aga see üks inimene eksole. Sugulane, mistõttu ähvardas tekkida ka tohutu konflikt suguvõsaga, kui ma peaks võtma seisukoha see tegelane persona non grataks kuulutada.
Aga no ma tõesti ärritusin, kui kuulsin tema sõnavõtte antud õhtu suhtes. Ilmselgelt on noormehel, kes 40-aastasena elab endiselt vanematega, teatud vajakajäämisi, aga kas siis on õige koht neid täita sõbra poissmeesteõhtul? Ma ei tea, kui tal väga vaja on litse saunalavale (tema sõnastus), siis telli nad omale koju siis? Või mis?
Igatahes, ma otsustasin mitte üle keeda tema pärast ja üldsegi Allan, kes kogu raske korraldamise töö oma õlule võttis, on täiega äge inimene. Iga kell läheks temaga luurele ja ma vist pean talle välja andma ka medali, et ta härrale nii hea sõber on. Sest ma ju kõrvalt nägin, kuidas see korraldustöö neil välja nägi. Ma olin vahepeal nii murtud, et no kas tõesti mitte kedagi, ta oma venda ega sõpru (peale Allani, kes vaeva nägi) ei huvita üldse? Ei saa telefoni teel kätte, ei vastata kirjadele, mitte ükski plaan ei sobi, no kuupäevadest rääkimata. Mitte midagi ei saa sobima panna härra jaoks? Või siis vastus, et ma ei jaksa juulis nii palju juua... (ee, kes see käsib?) Kui paljudel kordadel on härra kõiki aidanud ja teinud ja tulnud? Mu vennad nt tulid Soomest üheks päevaks kohale, et härra õhtust osa saada. Ja ma hindan seda ka nii väga! Ega neil ka lihtne olnud oma graafikuid sobitada jne, aga kui tahta, siis saab alati.
Igatahes kui ma täna u kümmet meest seal sadamas nägin, mul süda nii rõõmustas. Nende inimeste jaoks on härra tähtis. Ja ma juba nii õhinaga ootan, et kuulda, kuidas tal oli tore õhtu!
Ja kuna ma juba poissmeesteõhtute peale mõtlema jäin, siis peamiselt tehakse neid ikka suuremates linnades eksole? Tallinn-Tartu-Pärnu. Aga miks mitte teha kuskil perifeerias? Panin kokku ka ideid, kuidas teha äge poissmeesteõhtu Sibulateel (nojah, naisterahva vaatevinklist). Ka tüdrukuteõhtuks siinkandis tegevusi jagub, peaks needki kirja panema.
Aga rääkige kaasa oma mõtetest poissmeestepidude ja tüdrukuteõhtute osas.


































