Kuvatud on postitused sildiga mr Right (Now). Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mr Right (Now). Kuva kõik postitused

pühapäev, 8. juuli 2018

üks eriline pühapäev

Oi, ma ootasin tänast päeva.

Eilse õhtuga lõppes Peipsi järvefestival, mille viimaseid päevi härra üksinda seilas ja toimetas. Mina olin kodus külaliste ja Peterburi ja Moskva pressiesindajatega toimetamas.

Kui härra täna hommikul väsinuna koju jõudis, ei saanud talle armu anda. Vaja oli härral lasta laev koristada, reisil kaasas olnud tavaar kõik maha tõsta ja koju transportida (eriti lahe ülesanne seoses sellega, et mu auto eile katki läks), riided vahetada, habe maha ajada, mu autole läbivaatus teha, et mis siis autoga juhtus jne jne. Ja siis uuesti kl 13ks sadamasse kiirustada, sest uus broneering Peipsile kruiisisõidule minna.

Vähemalt nii arvas härra mul, sest seda ma talle rääkisin.

Ma ise olin nii elevil. Rohkem veel, kui laps jõuluhommikul. Lugesin muudkui tunde ja minuteid. 

Härra poissmeesteõhtu oli planeeritud tänaseks! Meie suvine graafik on tänavu olnud metsiktihe, mitte ühtegi vaba nädalavahetust kuni septembrini. Ok, üks vaba laupäev praeguse seisuga on - 28.07, aga see on pärast tähtsat päeva eksole.

Seega oli paras pähkel leida kuupäev, mil härra sõbrad saaksid härra Peipsi äärest ära röövida. Nädala sees saaks meie päeva võimaldada, aga suurem osa ilmarahvast käib esmaspäevast reedeni palgatööl. Erinevalt meist, kes me siin maal muudkui chillime ja grillime. Seega ainsaks võimalikuks kuupäevaks oli tänane pühapäevane päev. 

Ja ma pidin muudkui härrale luiskama ja uusi asju juurde luiskama. See oli väga raske ülesanne. Peaaegu kuus aastat, mis me koos oleme olnud, pole mul olnud mitte ühtegi teemat, mitte ühtegi, mida ma ei saaks talle rääkida või pihtida. Ühtegi pahandust, mis teda endast välja ajaks või mille pärast ta minu peale vihastaks. Ja ma olen sellega nii harjunud, et ma ei pea sõnu valima või kikivarvul kõndima või muudmoodi keerutama. Nii lihtne, hea ja turvaline on tema kõrval olla. Samas nt mu isa on väga keevalise temperamendiga (ja mina ise olen selle temalt külge saanud. härral minuga on palju raskem kui minul temaga) või siis mu ekshärra, kes võis niimoodi mingi süütu nalja peale solvuda, et nädal aega minuga ei rääkinud. Nemad olid mind väga tundlikuks teinud igasuguste asjade osas, aga härraga olen saanud valvsuse maha lasta ja olla lihtsalt mina ise.

Ja nüüd siis pidin ma vassima muudkui. Sest me tahtsime teda üllatada. Härra mul nimelt on selline mees, kelle telefon heliseb 10 korda minutis ja koguaeg keegi kuskil midagi vajab, plaanib, soovib, kutsub. Härra oma 9 ameti ja suure tutvusringkonnaga (väga huvitav fakt samal ajal on see, et ta ise ütleb, et tal ei olegi sõpru. Talle väga olulisi inimesi on tõesti mingi ühe käe sõrmede jagu... ja siis on jälle info, et oo mul üks sõber/tuttav/koolivend/endinekolleeg helistas, et tuleb külla). Ta K-O-G-U-A-E-G šaboteeris ettevõtmist ja ma kõrvalt jälle ohkasin infarktiohus, et jälle mingi uus plaan täna õhtuks. 

Aga sadamasse ta  ma täna sain, et tuleb üks meeste seltskond, kes tahab järvele minna. Ennast rääkisin kaasa sellega, et tahan paadist häid pilte teha. Ma nii ootasin seda hetke, et näha ta üllatust. No ei lasknud ta oma emotsioone valla, et ooomaigaaad :) Nii Eesti mees. Ise väitis, et aimas natuke, kuna üks järjekordne olukord, mis sisse pressis tänastesse plaanidesse, reetis. Tegelikult ma arvan, et ei aimanud ta muhvigi :).

Ja kuna ta mul oli juba viigipükstesse ja triiksärki riietatud, siis väikese tiiru järvel nad ikkagi kruiisisid. Ma sain oma pildid ka kätte :P Siis nad minema vuhisesid, ootan nüüd, et millal ta mulle tagastatakse, et kuulda ta muljeid ja mis peamine - rõõmu ja rahulolu. Sest minu arust see ongi poissmeesteõhtu (ja ka tüdrukuteõhtu) peamine mõte - peigmehele (või pruudile) pühendada aega ja olla koos, tehes midagi toredat.

See oli ka minu kurja kirja sisu härra sõpradele, kui nad planeerimist üles võtsid. Et tehke tegevusi, mis härrale meeldivad, mitte ärge sundige tegema asju, mis ei ole tema loomuses. Minu arust igasugused loomaks riietamised või vastupidi paljaks koorimised avalikus kohas, alandamised jms on nii 20-aastaste teema. Neljakümnendale eluaastale lähenevad mehed võiksid juba olla tasakaalukamad, ei? Ma isegi googeldasin erinevaid poissmeesteõhtu ideid, et mida netis soovitatakse või mida foorumites kirjutatakse, et on tehtud. Ikka need vand head "paljalt seksipooside sisse võtmine ja naersime peigmehe üle" lood. Ja mehed on ikka nii teiselt planeedilt. Kui minu meelest naiste seas on popiks läinud fotostuudiod-tantsukursused-kokandusekursused-käsitööharrastused, et proovida ja õppida midagi uut ja veeta vahvalt üheskoos aega, siis meestel on ikka see kinnisidee, et viimasest vallaliseks olemise päevast tuleb kõik võtta. Et jumala eest, noorpaar on nt 10 aastat koos elanud ja õnnelikud olnud, stabiilne suhe ja pere jne, aga vot nüüd enne pulmi peab kõik sarved maha kargama, strippareid näppima jne. Ikka selline nõme "Pohmakas 1-2-3-miljon". Kus on loogika?

Ja kuna härra lähemas ringis on üks 40-aastane meesterahvas, kes vastab Hollywoodi "Pohmaka" Alan tegelaskujule, siis ütleme nii, et häirekellad lärmasid vahepeal. Ma jõudsin väga, VÄGA närvi minna, pulmakutse ära peita ja maha ka rahuneda, sest ülejäänud härra sõpruskond ja mu enda vennad jne on ikka tasakaalukad ja normaalse mõtlemisega inimesed. Aga see üks inimene eksole. Sugulane, mistõttu ähvardas tekkida ka tohutu konflikt suguvõsaga, kui ma peaks võtma seisukoha see tegelane persona non grataks kuulutada.

Aga no ma tõesti ärritusin, kui kuulsin tema sõnavõtte antud õhtu suhtes. Ilmselgelt on noormehel, kes 40-aastasena elab endiselt vanematega, teatud vajakajäämisi, aga kas siis on õige koht neid täita sõbra poissmeesteõhtul? Ma ei tea, kui tal väga vaja on litse saunalavale (tema sõnastus), siis telli nad omale koju siis? Või mis?

Igatahes, ma otsustasin mitte üle keeda tema pärast ja üldsegi Allan, kes kogu raske korraldamise töö oma õlule võttis, on täiega äge inimene. Iga kell läheks temaga luurele ja ma vist pean talle välja andma ka medali, et ta härrale nii hea sõber on. Sest ma ju kõrvalt nägin, kuidas see korraldustöö neil välja nägi. Ma olin vahepeal nii murtud, et no kas tõesti mitte kedagi, ta oma venda ega sõpru (peale Allani, kes vaeva nägi) ei huvita üldse? Ei saa telefoni teel kätte, ei vastata kirjadele, mitte ükski plaan ei sobi, no kuupäevadest rääkimata. Mitte midagi ei saa sobima panna härra jaoks? Või siis vastus, et ma ei jaksa juulis nii palju juua... (ee, kes see käsib?) Kui paljudel kordadel on härra kõiki aidanud ja teinud ja tulnud? Mu vennad nt tulid Soomest üheks päevaks kohale, et härra õhtust osa saada. Ja ma hindan seda ka nii väga! Ega neil ka lihtne olnud oma graafikuid sobitada jne, aga kui tahta, siis saab alati. 

Igatahes kui ma täna u kümmet meest seal sadamas nägin, mul süda nii rõõmustas. Nende inimeste jaoks on härra tähtis. Ja ma juba nii õhinaga ootan, et kuulda, kuidas tal oli tore õhtu!

Ja kuna ma juba poissmeesteõhtute peale mõtlema jäin, siis peamiselt tehakse neid ikka suuremates linnades eksole? Tallinn-Tartu-Pärnu. Aga miks mitte teha kuskil perifeerias? Panin kokku ka ideid, kuidas teha äge poissmeesteõhtu Sibulateel (nojah, naisterahva vaatevinklist). Ka tüdrukuteõhtuks siinkandis tegevusi jagub, peaks needki kirja panema.

Aga rääkige kaasa oma mõtetest poissmeestepidude ja tüdrukuteõhtute osas. 

kolmapäev, 27. juuni 2018

Meie elu Peipsi ääres. Või midagi sellist.

Kaks hommikut tagasi hommikusöögi taustaks teatas härra mulle muuseas, et kuule, nägin reklaami, et sellel blogijal, mistanüüdoligi... Mallukal... on saade. Tead sellest midagi?

No mis ma sellest tean, nii palju, kui paar blogijat kirjutanud on.

Uurisin, et no ja siis, vastuseks tuli: "Ei midagi, lihtsalt."

Härra mul ikka on mõned korrad üritanud mind utsitada, et mis sa niisama tühja blogid, millal sa raha teenima hakkad? Ma siis olen selgitanud, et mitte kunagi :)

Sest ma ei taha oma nime, kõigi pereliikmete nimesid ja sõprade omi takkatipuks siia mitte kunagi kirjutada. See tundub esimene reegel olevat oma näo ja nimega rahateenimise nimel blogimisel. Teiseks ma enamasti ka endast pilte ei pane. Ja kolmandaks ei saa siin olema ka tüütuid "kliki minu reklaame, et saaksime minna perega reisile" bännereid või veel tüütumaid tärniga postitusi "kirjutis valmis koostöös xxx". Ahjaa, neljandaks peaks siis kõiki omi mõtteid nagu sülg suhu toob ja tegusid koguaeg üles tähendama, et huvi hoida ja koostööpartnereid meelitada.

Kuigi et ma meie tegemistest siin ikka kirjutan, siis juba ammu saab 1+1 kokku viia meie nimed ja leida näod ka eksole. Kes tahab.

Aga härra jutu juurde naastes, talle vist see sarja mõte meeldis, et sellest rääkima hakkas :) Õnn on igatahes tema õuel, sest eile hommikul, kui härra oli väga sobivalt pikaks päevaks kodunt ära läinud korstnaid pühkima (sest jaa, ta on mul Hunt Kriimsilm 9 ametiga ning üks neist on korstnapühkija), andis Eesti Naine teada chatis, et kuule, tuleme kohe sinu juurde korraks.

Ja nii nad, naabrid-Eestlased, tulidki. Kaamera ja iraanlastega. Kuuldavasti alates sügisest nende uus sari Kanal2 eetris. Näete siis meie pereelu ka. Seda päriselu. Ilma meigi ja kammimata juustega ning minu sassis koduga. Lapsed on murjamid jne. Et siis teate.

Aga päev oli meil pikk ja äge ja nalja täis. Õhtu lõppes imeilusal peegelsiledal Peipsil päikeseloojangu ja elava muusika saatel. Õhtu otsa olin sauna kütnud, kuhu jõudsid kõik teised peale minu. Sest Mutukas.


Ja see on kuidagi eriti muigamaoanev, et me ju elame siin perifeerias ja pärapõrgus nii paljude arvates. Aga elu meil siin keeb ja kuidagi koguaeg satume kuhugi ajakirja, lehte, online'i, telekasse. Nojah tare on esiteks selline kiiksuga ja see meeldib/meelitab, saan aru. Aga lisaks juhtub igasugu muid kokkusattumusi ka ja... ei saa ju jätta kasutamata võimalusi enda ettevõtmisele tähelepanu saada. Seega andke andeks mu/meie edevus. Sõbrad-tuttavad-pere ka muudkui torkavad, et meid muidu ei näe, kui telekast või lehest. No nii on jah millegipärast.

Niiet käesoleval nädalal filmisime siis seda sarja, andsin Nipiraamatule nippe (tänks, Laura), võtan vastu Postimehe ajakirjanikke ja filmime Prillitoosiga lugu. Järgmisel nädalal ootan külla Peterburi ajakirjanikke ja seejärel Moskva omi. Elu maal.

esmaspäev, 25. juuni 2018

jaanipäev väikeettevõtjana

Kuidagi sai mitmed kuud tagasi antud lubadus osaleda Gaudeamusel supikatlaga toitu pakkudes. Et me ise oleme ka kohalike ürituste korraldajad, siis me teame täpselt seda ilu ja valu, mis kaasneb toidupoole ja muude teenuste pakkujatega. 

Me oleme siin oma asja ajades liitunud mitme võrgustikuga, sest see on võtmesõna maal ettevõtjana ellu jääda. Meie südameasi on Peipsi asja ajada, Peipsi toitu soosida ja Peipsit tutvustada. Seega nii ta siis läkski,et kui pöörduti meie poole sooviga, et Gaudeamusel oleks ainult kohaliku toidu pakkujad, siis suur osa sellest oleks Peipsi toidu pakkujatel. Kindlaks olid määratud ka menüüd - meie teeme oma supikatlaga suppi, üks lambaliha tootja teeb lambalihaplovi ja üks kaluriettevõte tuleb suitsukala pakkuma. Kõik oli kokku lepitud.

Ja siis paar päeva tagasi mõtlesid kalur ja lambur, et.... oot, mida. Gaudeamus on ju jaanipäeval, lasen üle. Ja lasidki. Kui korraldaja vahendaja meiega ühendust sel teemal võttis, siis jah, otseloomulikult oleks me ka tahtnud jaanipäeval niisama olla, mitte Tartus suppi kokku keeta. Aga meid härraga on niimoodi kasvatatud, et sõna tuleb pidada. Ja meie ikkagi Tartusse 23 ja 24.juunil suundusime. Mis tähendas siis seda, et 22.06 pea terve päeva valmistasime kõike ette. Pakkisime härra bussi kraami täis ja minu auto ka. Supikatla ja suitsuahju ettevalmistused, toormaterjali hankimine ja ettevalmistamine, kõik need topsid-kausid-lusikad üle lugeda jne jne jne. Me päriselt jaanipäevast ei tahtnud ka loobuda, seega sõitsime kogu killavooriga 22.06 õhtul härra ema juurde jaanipäeva pidama ka. Mis tähendas, et olime 50 km kodust ja midagi maha ei tohtinud ununeda (muidugi ununes).

23.06 pool päeva valmistasime ette supimaterjali. Kartulid koorida, sibulad koorida, porgandid, lihad-kalad jne. Gaudeamuse tantsupidu Tamme staadionil algas kl 21 ja meie pidime kohal olema kl 18. Üritus teadsime lõppevat öösel, arvestasime tagasi jõudmisega kl 4 paiku öösel.

Lapsed ämma hoida ja staadionile, sõitsime oma killovooriga staadionile sinna vahesse, kus meid määratud oli ja.... härra ei tahtnud isegi autot pidurdada vaid vihastas autos, et pekki, sõidame minema. Sest ühel pool meid oli püsti pandud friikartulite telk ja teisel pool burksid. Kohalik toit? KOHALIK TOIT kokku lepitud menüüdega???

Kes sööb jaanipäeval suppi, kui kõrval on friikad ja burksid? Mitte keegi. Ma palusin härrat, et ilma peatumata ära ei sõidaks vaid ütleme meie korraldaja vahendajale ka, kes kahe ärajäänud toitlustaja asemel ise toiduampse tuli kohale tegema. Et tema suhtes on aus ikka suhelda ka mitte lihtsalt kaduda. Ta oli šokis ise ka ja sai meist väga hästi aru. Me jätsime talle kasutada oma telgi ja toolid-lauad, lipud  ja veel nipet-näpet asju. Aga supikatlaga lahkusime, sest selline asi on lihtsat nõme. 

Ma ise ürituste korraldajana siin Peipsi ääres näen kurja vaeva, et tõrjuda neid rämpstoite oma üritustelt. Sest ma ise tahan pakkuda PÄRIS TOITU, seda kohalikku. Kohalikust toorainest kohalike retseptide järgi, head ja maitsvat. Sellist natuke eksootilise kõlaga, mis kutsub külastajat proovima ja kutsub ka tagasi tulema, sest siin on äge. Ja viimasel ajal tahetake ka mujal Eestis pakkuda (vähemalt jutu järgi) kohalikku toitu. Sest põnevaid toidupiirkondi on ju meil palju - praegu on Pärnumaa maitsete aasta, aga ka Mulgi toit, Viru toit, setu küük, võrokeste mekid, saare ja hiiu palad jne jne. Nii palju põnevat ja head. 

Ja siis on friikad. Igal pool.

Asi on põhimõttes - kui on välja reklaamitud, et on ainult loetud toitlustajad (tõesti oligi vaid paar toidutelki) ja ainult kohalik toit, siis ei ole burksid ja friikad okei. Lihtsalt ei ole. See konkreetne friikapakkuja jäi meile nt meie kevadisel üritusel musta nimekirja. Kui ma oma kalalaata korraldan, siis inna tikuvad ka kõik kiirtoidupakkujad. Hea kerge raha teenida laatadel. Aga meie ei taha siia rämpstoitu vaid inimesed tulevad ju siinset toitu tahtma? Ei? Igatahes see sama ettevõtja registreerus mulle laadale, kirjledades oma pakutavat: kala ja natuke sooja sööki. Ma olen ise rumal, et ei täpsustanud, sest eeldasin. Eest leidsin 6m telgi friikartulite ja grillvorstidega. Just see, mida ma koguaeg tagasi olin põrgatanud. Päris kihvt ka ettevõtja poolt vassida ja varjata oma tegelikke tegemisi. Kindel on see, et tema meile enam liinile ei pääse ning iga kord õpime ka laadale registreerumise tingimusi paremaks sõnastama. Nagu ka meiega koos olnud Peipsimaa turismi esindaja (ehk siis Gaudeamuse ürituse korraldaja vahendaja meie jaoks) ütles - tema pigem oma korraldatud üritustel on ilma toitlustajata, kui et laseb pakkuda rämpsu. Ma arvan, et see on väärt põhimõte.

Ja me sõitsimegi minema. Ilus jaaniõhtu ilm oli (mitte see traditsiooniline). Soe, vihmavaba, mõnus. Ämm oli tulnud maakodust ära linna, läksime sinna ja üheskoos otsustasime sugulaste juurde jaaniõhtule minna linnaserva. Söögid, jaanituli ja mõnus seltskond. Meil oli tore jaaniõhtu, lapsed müttasid ringi joosta ja ämm pääses vaevast Mutukat ööunne panna iseseisvalt.

Supimaterjal õnneks raisku ei läinud. Me ei olnud jõudnud suppi veel päris valmis keeta ja ettevalmistatud asjad säilisid järgmise päevani.

24.06 varahommikul avasin silmad vihmavalangu peale. Konkreetselt kallas akna taga. Jess. Kell 13 pidime olema Tartu lauluväljakul uut päeva alustamas. 

Ja ma isegi ei ahastanud, sest oli tõeline supiilm! ;)

Lapsed jäid uuele katsele vanaemaga hängida ja läksime meiegi uuele katsele oma supiga. Friikate ja burkside telgid olid juba varakult taas platsis. Panime meiegi oma telgi püsti, supikatel podises juba hommikust saati ja valmistusime päevaks. 

Oli ilus jaaniilm (traditsiooniline). Vihma kallas palju ja veel rohkem, Lõikav tuul ja kõik see juurdekuuluv. Vahepeal oli ka helgemaid hetki :)
Me 22.06 kodus asju valmis pakkides põrgatasime mõtet edasi-tagasi, kas võtame samovari kaasa, ei võta? Asju oli niigi ülipalju autode peal, otsustasime, et ei võta. Et no kesse jaanipäeval teed tahab juua? Tegelikult tahtsid väga paljud, sest külm oli. Ja koerailma tõttu vaatajaid oli kohal ülivähe, pea kõik meie kliendid olid esinejad, kel oli külm. Kuum supp läks hästi.

Aga mis suppi teha üldse, see oli meie peamine küsimus ettevalmistuste ajal. Esiteks peab olema maitsev ja teiseks peab olema huvitav nimi. Kalasupp ei kõnetaks mind ennastki üldse. Härra otsustas katsetada uut retsepti - talupojasuppi. Hommikul ämma juures kui supikatel podisema pandi, vaidles härra oma emaga pikalt. Ämm ütles, et ära riku suppi ära ja härra otsustas teda mitte kuulata. Kodus oli valmis pandud katlasse kruup, suitsuliha, võis praetud porgandid ja võis praetud sibulad, kartulid, hapukurk. Kruubist tulenevalt selline imeilus hall supp, täiega mittekutsuv. Ja härra läks, oma ema mitte kuulates, lisas katlasse ka tindikala :)

See supp oli lihtsalt imeliselt maitsev. Supiroheline peale ehk aiast tilli ja sibulat ning saabus ka apetiitne välimus. Lusikas pmst seisis kausis püsti, hea tummine.

Peipsi-vene talupojasupp tindiga oligi sündinud. 

Ja tõesti oli hea supp. 100 valmiskeedetud liitrist 90 läks sooja andmiseks ja kõhu täitmiseks. Viimased portsud jagasime vähestele ringi liikunud inimstele tasuta juba ära. Parem ära anda kui ära visata.

Iga kord kuskil toitu pakkudes on olnud keegi,
kes märgiks ära, et hind on nii kallis.
See on täiesti eraldi teema,
võibolla mul kunagi tekib soov pikemalt kirjutada.
Aga on mõtlemiskoht:
mis hinnaga saab müüa suppi,
kus on sees maximast poola sibul, leedu kartul, hispaania kurk, ukraina liha...
ja mis hinnaga saab müüa suppi,
mis on tehtud Eesti väiketalupidajate käsitsi kasvatatud puhtast toorainest.
Ning teine mõtlemiskoht:
millist kütust sa enda sisse tankida tahad?
(ning jah, kruup meil supi sees oli poest, aga siiski eestimaine).

Härra oli supikatla külge keevitanud ka suitsuahju. Suitsukala vastu huvi oli üliväike, sellega peame nüüd mõtlema, et mis teeme. Kuivatatud tindikala osteti meilt veel vähem, sest meie kaaslased telgi all pakkusid tindikala otse fritüürist. Muudki head maitsvat oli leti peal ja kokkuvõtteks peab ütlema, et täitsa ok päev oli. Tänu sellele, et 23.06 õhtul ära sõitsime, ei läinud supimaterjal raisku, ei jäänud me ka miinusesse. Osa materjali jäi veel alleski ja saame järgmisel korral ära kasutada.

Selline ettevõtja lihtne elu. 

Üsna peo lõpus jõudis toidualale ja sh meie telki Hannes Kaljujärv. Nähes meie menüüd ta oli täitsa jännis, et näpu otsa oli juba haaranud friikartulite karbi. Ma ei saanud vaiki olla ja pidin ikka torkima, et võta ikka päris toitu (tahtis kodustele kaasa osta). Leidsime karbi, millega suppi kaasa anda (memo endale: peab mõtlema kaasa ostmise variandi peale) ja uurisin ikka, et suitsukala ka. Ta raskelt ohkas oma friikartulite osas ja kutsusin, et no tule vaata suitsuahju sisse korra. Näitasin kuldpruune kohakaelu ja ta oli müüdud! Ma loodan, et talle maitsesid rohkem, kui need friikartulid :)

8+ tundi lauluväljakul möödusid nii kiiresti. Nägin tuttavaidki ning mind nähti (tsau blogilugejale, kes sa tervitama tulid! Loodan, et supp maitses?)

Mis on sinu suhe kiirtoiduga? Kui sul on kõrvuti supitelk ja kiirtoidutelk, mis sa ostaksid? Ma lihtsalt päriselt olen praegu nii pettunud korraldajas, kes räägib üht ja teeb teist. Mul endal on sellest ka õppida absoluutselt. Härraga mõtlesime, et kui meie üritustel peaks edaspidi keegi uuesti õnnestuma läbi lipsata sellise jamaga, siis me ei luba tal kohale jääda. Meie tahame pakkuda päris toitu ja päris maitseid. Ja see on nii pagana võimatu missioon, eriti kui need päris pakkujad otsustavad mitte kohale tulla, aga kiirtoidupakkujad ootavad muudkui võimalust sisse pressida.

reede, 15. juuni 2018

ära anda jonniv kolmene :)

Head emad seda postitust nüüd edasi ei loe :)

Kui Mesilane 3 ja (peaaegu) pool aastat tagasi sündis, oli kõik nii imeline. Nunnu rahulik beebi, magas kogu aja. Kasvades muudkui toimetas koos meiega, ei olnud suur küljes rippuja vaid andis aega töid teha, taret ehitada ja end pooleks rahmeldada.

Täna on kuhugi minu nunnu beebi ära kadunud ja ma tunnen vähemalt paar korda päevas, et ma lihtsalt kingiks selle röövli kellelegi mõneks ajaks. Ma lihtsalt ei jaksa, KUI PALJU võib see tegelene jonnida ja vinguda, kui kange ta on ja sõna ei kuula ning kui palju jõuab lolluseid genereerida paari minuti jooksul, mil ma tegelen oma asjadega, nt koristan või pesen pesu või teen süüa.

Eile nägin, et käis ringi (ma ei saa aru, kust ta selle muidugi leidis ja noomitus ka härrale, et Mesilane üldse selle leidis)mingi õlise kanistriga, kus paistis üle poole jagu mingit pruuni masinaõli sees olema. Andsin käsu kanister ära panna ja mitte puutuda. Umbes 25 korda päevas teen selgitustööd, et emme ja issi asjad ei ole mänguasjad ning neid laps ei puutu. Lapsel on OMA mänguasjad. 

Nagu kurtidele kõrvadele. Aga et mul midagi just pliidil särises, astusin tagasi tuppa ja eeldasin, et mind kuulati. Kolm minutit hiljem saabus tuppa Mutukas, kahtlaselt kleepuva olemisega. No ja muidugi oli ta üleni seda õli täis, juuksed, kõht, käed-jalad. Ausõna, ma olin valmis oma esmasündinut KOHE lastekodusse viima. 

Ja nii umbes iga päev. Kõik lollused ja pahandused teeb ta muidugi Mutuka peal. Sodiks või plaasterdaks ennast, ei. Ma ei tea muidugi ka, miks ma eeldan, et 3-aastasega annab rahulikult selgitades asju läbi rääkida. Üleüldine foon on mulle karjuda: tahan jäätist, tahan, limonaadi, tahan kommi, tahan-tahan-tahan. Minu jutu peale, et iga päev ei saa limonaadi, järgneb jonn. Minu jutu peale, et kõigepealt sööme õhtusöögi ära, siis saab magustoitu, järgneb jonn. Minu jutu peale, et selle pärast ei saa jäätist, et a jonnid, järgneb muidugi kõige valjem jonn EVER.

Kuna Mesilane jäi sujuvalt siin keset maid ilusate ilmadega koju suvepuhkusele ära, siis ma ei jõua septmbrit ära oodata. Ainult kaks ja pool kuud veel üle elada. Ka Mutukas läheb septembris lasteaeda, seega on mida oodata.

Samal ajal Mutukas seisab kõrval, jälgib väga vaikselt ja eriti tähelepanelikult IGA venna tooni, grimassi, liigutust (siraki kõhuli, käte-jalgadega vehkima vmt) ja kui Mesilane oma etenduse lõpetab, näitab Mutukas, mis ta uut just õppis. Puhas rõõm.

Mutuka "kohutav kaks" läheneb ka maru kiirusega. Ma hästi ei usu, et neljane Mesilane üleöö jälle nunnukukupai on, seega kaks hullu saab olema eriti rõõmustav aeg. 

Samal ajal teeb ämm suuri silmi mulle, et misasja, Mesilane KÄITUB NII? Pole elu sees näinud. 
Tänks, laps.

Muud huvitavat on veelgi. Üleöö on Mesilane hakanud meid nimepidi kutsuma. Härra on pidevalt kas Marko, Marko Mesi või ka musu :) Päris huvitav on kuulata, kuidas ta üle hoovi hõikab härrale, et musuuu, tule siia. Musu Marko Mesi! Isssssiiiiiiii!!!! 

Ka oma nime kuulen aegajalt, aga ju siis herz on liialt raske nimi talle pidevalt ette vuristada. Kindlam on ikka emme.

Mina olen siiani Mesilasele õpetanud tädi Mari, onu Allan, onu Jaan, tädi Küllike. Alati liide onu või tädi ees. Mulle on kuidagi väga võõras, kui laps kõnetab täiskasvanut nimepidi. Ka need liited on ühtäkki ära kadunud. Kust see tuleb?

kolmapäev, 13. juuni 2018

so nailed it

Kõrgemad väed üksi teavad, millek smul neid vaja oli, aga nii, kui ma Pinterestis inspiratsioonipostitusi nägin, oli vaja hakata meisterdama. Mitte et meil pulmadeks juba miljon+üks pitsi-sitsi-satsi-heegeldust oleks tehtud või varutud.

Niisiis, so nailed it?
Pinterest
herzi tehtud

Ja siis need...
Pinterest
herzi versioon
Laevade osas vähemalt Mesilane on sillas ja tahab neid vanni võtta vee alla. Kuri ema muidugi ei luba.

Ma ei tohi nüüd rohkem enam Pinterestist mõelda ka mitte, niigi neid projekte on liiga palju ootel ja tehtud ka. Vähemalt härra on nunnu ega päri, milleks seda kõike vaja on. Elamine on nagu suur pitsiladu, dekoratsioonid on ootel, et saaks juba ometi minna peopaika kaunistama. Mõned asjad siiski veel lõpetamisel, aga võin üsna rahulikult juba hingata, et olen valmis (saamas).

Kui veel vanu vene pitskardinaid kümmekond juurde leiaks ning vanu vaipu, mida vaja poleks, oleks õnn täiuslik. Ma olen poole aasta jooksul kõikvõimalikud Tartu ja Tallinna sekkarid ja sõbralt sõbrale poed läbi käinud (korduvalt) - keegi maniakk on vanad kardinad kõik kokku ostnud (mina vist?), no mitte midagi ei ole. Ja ma tahan just vanu, tänapäeva pitsid on hoopis teisest, palju jäigemast kangast ja need ei sobi. Ja kui midagi ongi mõnes sekkaris, siis no ma tõesti ei raatsi maksta 7-12+ eurot. Tuleb veel sõpru ja sugulasi küsitleda. Äkki kellelgi on kapispõhjas midagi, mida enam ei kasuta.

35 päeva veel vallaline. 

pühapäev, 13. mai 2018

Projekt "Maja" - kaheksakümne esimene peatükk

Kevad ammu käes ja me pole MITTE MIDAGI suutnud edasi teha ehituse suunal. Ettevõtlus ja sellega seotud härra uus hobi mesindus võtavad kõik vabad hetked, rääkimata siis kahest ringi jooksvast röövlist, kes võtavad kogu vaba energia.

Siiski, siiski, midagi me ära tegime käesoleval imeliselt kuumal kevadisel nädalavahetusel.

Ma olen mitmeid kordi varemgi kirjutanud, kuidas igasugune kola ja rämps ja hunnikud mu silma riivavad, motivatsiooni tapavad ja üldse rusuvad. Seega ka pooleliolev majaosa, mis on kenasti leidnud rakendust kõikide nende asjade ladustamisel, mida kuhugi panna ei ole (ilmselgelt on seega meil liiga palju asju), frustreerib mind juba pikka aega, kuid üks samm korraga.

Võtsin ette hoovil oleva härra rauakola hunniku! Ma andsin ette päris palju hoiatusi, mida härra üldsegi kuulda ei võtnud ja siis ühel kenal päeval, kui ta terve pika päeva Tartus asju ajas koos Mesilasega, hakkasin pihta. Hoogu võttis muidugi korduvalt maha Mutukas, kes oma tähelepanu soovis, aga kuidagi saime siiski tööd ka tehtud.

Ma seda pilti ei hakka välja otsima, milline see nurk siin aastate jooksul olnud on. Ikka väga õudne ja seda on varasemates postitustes olnud ka. Isegi hästi, et oleme seda kokku tõmbanud tugevalt ja EMEXisse vga palju ära viinud.

Jäänud oli veel see saba:

ENNE.
Siit nüüd väga hästi ei paista see tagumine pool,
aga see oli rohkelt erinevaid raudlatte ja ankruid
ja muud rauakola täis.

NÜÜD.
Lillepaat tuli kola seest uuesti nähtavale :)
Kuna ma tean väga hästi, et loodus tühja kohta ei salli,
siis püüan ennetada härra uusi hunnikute tekitamisi.
Tõenäoliselt tuleb sinna teha veel üks täiendav kuuriehitus,
sest härra mesinikul siin on ühtäkki vaja mesindusmaja.
Vähemalt praegu on ilus vaadata seda hooviserva.
Teisele poole hoovi ei taha vaadata, seal on tööd veel palju.

laupäev, 12. mai 2018

kui härra silmad avanesid

Käes on viies suvi Varnjas (niimoodi kirja panduna on igasugused numbrid ikka uskumatud... kas ma olen juba nii vana :D). Esimesest aastast saati olen ma üritanud luua igasuguseid lilleaedu siia meile. Küll lillepaadi näol, küll erinevate kastrulite sisse jne jne. Igasugu istikutest rääkimata. Tahaks muudkui mände istutada, õunapuid, ploomipuid, marjapõõsaid.

Minu entusiasmi on igal aastal üha järjekindlamalt nullinud härra oma tehnikapargiga hoovis, mis muudkui kasvab. Ja siis need mittekunagilõppevad ehitustööd ja ma-sain-nii-hea-hinnaga-lauavirnad igal pool. Unistus iluaiast lükatakse koguaeg järjest kaugemasse tulevikku ja siis veel vana hea ära-hakka-jälle-lilli-toppima-ei-saa-muru-niita argument.

Piisas vaid härral mesilased võtta... 

...ning nüüd hiljuti Saaremaal ringi sõites ta mulle ohkas koguaeg salamisi: "Õied! Igal pool on lilled ja õied! Ma ei näe enam mitte midagi muud kui lilli! Pekki, meil kodus pole üldse õisi. Mis mu mesilastest saab???"

Ja ma manasin ülima rahuloluga suurima ma-ju-räääääääkisin-sulle-koguaeg!!! näo ette. Mehed!

Ma olen kaks päeva nüüd lilleseemneid külvanud. Jumal teab, kas ja millal neist lilled kasvavad ja õitsema hakkavad. Eks tuleb nüüd lademetes kirsipuid ja õunapuid ka istutada. et siis kunagi on palju õisi mu härrale ;) Mul on päris lõbus kõrvalt seda härra piina vaadata :)

laupäev, 5. mai 2018

pulmakorraldusest ja paar murekohta

Suvise nimevahetuspeo asjaajamine on küll täitsa seisma jäänud. Nagu ma ka ise aimasin, nii on ka läinud. Mul ei ole enam üldse aega korraldamisega tegeleda. Seega on hea, et ma suured asjad lahendasin ära juba jaanuaris-veebruaris ja mu exceli tabeli 120-realises to-do listis on tegemata asju veel käputäis.

Osa neist on sellised, mis ma tegelikult juba aasta alguses töösse panin, aga mille valmimise kontroll minu käes ei olnud. Erinevad tellimustööd siis. Natukene see mind pahandab, sest ma andsin tellimused sisse jaanuaris ja ikka veel ei ole kätte saanud neid asju. Ma tahtsin nad kiiresti kätte saada ja oma veimevakka hoiule panna ära, et ma rohkem sel teemal muretsema ei peaks. Mälumaht on niigi piiratud ja nüüd pean muudkui oma ressurssi selleks raiskama, et koguaeg meeles hoida, mis tegemata on (teiste poolt). Käsitöö voor pulmade jaoks oli samuti aasta esimeses kvartalis ja sain üleeile kätte ühed tellitud toorikud. Aga enam mul ei ole käsitööks aega!!! Hästi nõme.

Mõned murekohad on ka.
- Valitud tseremooniameister teatas ühtäkki, et tema saab nüüd soovitud kuupäeval ainult kl 10.30 tseremoonia läbi viia. See ei sobi meile üldse :( Kui on kellelgi soovitusi tseremooniameistrite ja notarite kohta Tartus, siis tänan juba ette.

- Lastenurga jaoks on hoidjaid vaja. Jällegi on teretulnud kõikvõimalikud soovitused.

- meikar leidmata Tartusse

- küünehooldus samuti leidmata ja bronnimata.

Tegemata on veel pulmakutsed, ametimärgid, kohakaardid ja pulmaviinade sildid. Ma oma kärsituses oleks hea meelega needki juba veebruaris ära teinud, aga pulmaisaga kohtumine tuleb nüüd mais alles ja äkki sealt tuleb veel mõtteid-kokkuleppeid, siis ei olnud mõistlik tormama hakata. Ning juulikuus tuleb kogu mu peas olev visuaal veimevakast peopaika kolida ja üles lavastada. Käkitegu :)

Eile juhtus siis see, et mu isiklik protsessor jooksis kokku - toimetasin tegemata asju arvutis teha, kui telefon helises ja õmbleja teatas, et ootame sind kleidiproovi. Ihsand, ma täiesti unustasin ära! Lähen siis uuel nädalal ja juba loetud päevade pärast saab mu imeline kleit valmis ka. Juhhei. Härrale saime ka viimaselt Tallinna visiidilt ülikonna-särgi-aksessuaarid. Vaid kingad on veel leidmata. Sõrmused lasime teha kullassepal, kes juba on mu isiklikus töömeheks saanud nii Mesilase kui Mutuka sündi tähistanud ehete tegemisega. Eile sain kõne, et sõrmused ka valmis. Vaikselt on kõik paika loksumas.

Ämmalt tellisin jaanuaris härra lapseea pilte. Sain needki aprilli viimastel päevadel kätte. Osasid olin varem näinud, aga väga paljusid mitte. Muigasin ja vaatasin neid ja armusin oma härrasse veel rohkem ära. Kõik me oleme ühtemoodi pubekaea-moodsad olnud :)

herz oma väikevennaga

härra oma väikevennaga
herz ja esimene auto, mille rooli mind lubati

härra oma esimese autoga

kolmapäev, 2. mai 2018

2 päeva veel minna

Metsik andmine on olnud. Kuidagi sattus nii, et palju üritusi jutti kogunes, osa enda korraldatud, osa sellised, kus osalemine kohustuslik või auasi või siis võrgustikku toetav ja nii me siin end ribadeks oleme tõmmanud.

Eelmine nädal kulges tervenisti kalalaata ettevalmistades - küll arvutis tööd tehes, küll paberile to-do liste tehes, et midagi ei ununeks ja lisaks veel füüsiliselt viitade ülespanek, laadaplatside asfaldile märkimine jne jne. Müügiplatse märkisime maha kaks päeva ,tohutu kõrgem matemaatika. Enam ei imesta, et Maamess juba kaks nädalat varem on välja mõõdetud nt.

Ja siis 28.aprillil oligi Varnja Kalalaat koos avatud kalasadamate päevaga Varnja sadamas. See oli äärmiselt hea mõte meil need kaks asja ühendada. Sest vaata, mis Maaeluministeeriumi numbrid on külastatavuse kohta. Meist rohkem külastajaid kogus vaid Pärnu. Ülivõimas. Ja me korraldasime oma üritust KAHEKESI!

See ongi tegelikult meie analüüskoht ka. Olles väike pereettevõte ikkagi, siis ressursipuudus. Jah, teeme kogu töö ise ära ja siis ürituste korral püüame peret ja sõpru appi saada. Kasvõi et keegi lastega toimetaks, et ise saaks tööd teha. Muidugi tuleks kedagi appi palgata, aga see on üks teine jutt üldse, kuidas niigi väheseid ressursse veel palkadeks maksta.


Nii oligi, et laupäeva hommikul kell viis jätsin lapsed magama vanaemade ja tädide hoole alla ning suundusime härra, tema venna ja paari sõbraga tänavale liiklust korraldama, helitehnikat üles seadma ja kõike muud ka. Eks oli ka väikeseid sekeldusi, kus mõnele tema määratud plats ei sobinud, mõni laiutas teise kohal ja tuli neid küsimusi lahendada. Ligi 20 kauplejat otsustas kohale saabuda ilma etteregistreerimata ja piiratud alaga laadal, mis oli üleni välja müüdud, oli päris põnev mõtteharjutus neid seal ummikus kiiresti kuhugi paigutada. Lisaks sõitis üks auto lihtsalt mul üle kanna, wtf? Meil kõigil olid kollased vestid seljas, liikluskorralduse muudatuse märgid tee peal, autoderivi ootel ja sellal, kui ma juhtnööre ühele andsin, üks auto sõitis selja tagant mulle otsa. Ma ei kuulnud teda üldse lähenemas ja kõrval seisnud naabrimees ütles, et auto ei pidurdanud, tuli suure hooga ja muidugi ei peatunud ka otsasõites. Hit and run! Õnneks, ÕNNEKS midagi ei murdunud ega muljunud, aga mõneks ajaks lonkama võttis küll ja just see emotsioon - mida kuradit, eks? Kust mõned oma mõistuse ja|või load saavad?

Teine põnev lugu oli veel. Laadaüritus täies hoos, osa külatänavast liikluseks suletud (jällegi, liiklusmärgid olemas, ümbersõidusuund tähistatud jne), rahvast ja telke tänavalõigul murdu. Liigun korraldajana piki tänavat ja näen, rahva vahel kulgeb auto. Selline auto, millel on rahamaitse juures. Peatan auto kinni, et kuhu nüüd? Kas te liiklusmärke ei näinud, et tänav kinni. Nemad tahavad oma maja juurde minna. Küsisin majanumbrit. Tol hetkel ei registreerinud kohe oma peas ära, aga see oli meie naabermaja, mis on pikalt tühjalt seisnud ja müügis olnud. Kuulsime just hiljuti, et olla vist ära müüdud lõpuks. Palun väga, tutvusin just oma uute naabritega ja ausalt öeldes, sellist asja nähes, vangutasin hiljem pead. Jällegi, kuidas on autojuhiload saadud? Ümbersõit oli täiesti olemas ja just selleks, et kohalikud inimesed oma kodudeni jne saaks ilma et laadaterritoorumil rahva vahel sõidaks.

Järgmine hommik ehk pühapäeval peale kalalaata oli täielik zombie olla. Aga meil ei olnud võimalust kodus chillida, sest et toimus II Peipsi Toidu Suur Pidu Mäetagusel Ida-Virumaal. Ja sealt puududa ei olnud võimalik. Seega osa ettevalmistusi jõudsime õhtul teha, osa tuli veel hommikul kiiruga teha ja suundusime teele, lapsed kaasas muidugi. Ka seal oli suur melu ja väga äge üritus. Kahju, et kõike ette läbi ei jõudnud mõelda, sest üks üritus korraga :) Näiteks said meil supilusikad otsa vahepeal, nii palju rahvast oli lihtsalt. Ja kohalikus poes ei olnud müügil. Õnneks, ÕNNEKS teatas triin, et on teel üritusele ja jõudsin reageerida abihüüdega. Lusikad saabusid, juhhei.


Esmaspäev oli volbriöö ja see tähendab juba meie küla kogukonna traditsiooni - saabub NARNJA paralleelmaailm. See on üks äge üritus meil tekkinud, mil me peredega koguneme jalgratastel küla keskmesse ja muudame kleepsuga külasildid ära. Hiljem volbrilõke ja nõiajoogid ja mõnus koosveedetud aeg oma kogukonnaga. Meie inimesed. Seekord oli taaskord uusi tulijaid, sest küla on vahepeal täienenud uute ägedate inimestega, kes on omale pesa ostnud. Küll nad varsti näevad, et saab ka aastaläbi elada, mitte ainult suvitada. Meid oli kokku 34 inimest. Ülilahe. 
Tavaliselt on olnud eestvedaja Voronja, kes seekord aga kahjuks tulla ei saanud. Seega võtsin ikka ohjad enda kätte ja veel üks üritus korraldada, mis seal's ikka. Aga nagu ikka, head mõtted tulevad liiga hilja. Kuna ürituse juurde käib fotode tegemine, oleks tahtnud volbriööle särtsu lisada värviliste tossupommidega. Aga kust neid kiirelt saada Tartus. Ei leidnudki, ainult e-poed leidsin netist. Härra sai kuskil ilutulestiku poest valged tossupommid, mis tööle ei hakanud. Juba  tellisin ära netist, et järgmisel aastal olemas oleks.


Teisipäev ja 1.mai! Mingil hetkel olime härraga otsustanud et osaleme maaturismiettevõtete avatud talude päeval. Panime end kirja ja siis vaatasime kalendrisse. Oh jeerum, kõik üritused ühes jutis. 
Kui avatud kalasadamate päev oli EL kalastusfondidest doteeritud ja reklaami igal nurgal (mis hästi ka kalalaada külastatavust tõstis), siis avatud talude päeva infot mina küll väga kuskilt kätte ei saanud. Natuke FBs ja kõik. Ja ega ma isegi muu mõllu kõrval jõudud seda kajastada või jagada. Seega meid külastas umbestäpselt 30 inimest. Pakkusime silme all praetud Peipsi tinti ning tutvustasime oma maja tegemisi. Oli natuke rahulikum päev.

Täna ja homme on meil tares üritused-grupikülastused ja siis saan mina korraks hinge tõmmata. Härra seevastu jätkab samas rütmis Kaitseliidu õppustel osalemise ja Tagadi laada toitlustamisega. Ja sealt edasi kohe jätkub intensiivne programm Saaremaal. Ühesõnaga, esimene vaba päev on 11.mail.

Seega kahjuks pole mitte ühtegi remondipostitust teha. Kõik tööd on ootel :(

kolmapäev, 11. aprill 2018

turistiminutid

Vahepeal saabus kätte (ja möödus imekiiresti) nädalavahetus. Et härra oli mulle kinkinud kvaliteetaja üksinda pealinnas, siis sinna ma laupäeval suundusingi.

Nädalavahetus koondnimega "ilma plaanideta" täitus kiiresti tiheda ajakavaga. Laupäeval kohvik + kino ühe sõbrannaga, sealt edasi õhtusöök+ teeme dringid teise sõbrannaga. Nagu hommikul kinodeidile vastasin, siis pidasin vastu tervelt kaks drinki! :)


Pühapäev oli kõige mõnusam pühapäev üle pika aja. Ilm oli lihtsalt imeline, preili M kutsus hommikusöögile Boheemi kell 10.30, mille lõpetasime kell 17 Balti jaama ees üksteisele lehvitades ja omi plaane edasi tehes. Sinna sisse mahtus nii mõnus jutustamine ja ringi jalutamine. Põhimõtteliselt me jõudsime jalutada Boheemist piki Pikka tänavat Raekoja platsini, sealt Musta Puudlisse ja tagasi Balti jaama. Sest üllataval kombel on Pikk tänav väga äge uulits. Mul pole vist kunagi varem olnud nii palju aega lihtsalt jalutamiseks ja uudistamiseks. Kõigepealt leidsin, et on lõpuks avatud KGB kongid. Olen käinud Vilniuses kongides ja nüüd siis Tallinnas. Vilniuse kompleks on megasuur ja ühtemoodi kurb mõelda, mis seal toimunud on. Tartu omades ma käinud ei ole.


Siis jalutasime vaikselt edasi ja ühel hetkel jäi silm pidama järjekordsel ilusal vanalinnauksel, mis teatas, et siin on Vene muuseum. JA nende juures PEIPSI vanausuliste näitus. Nagu päriselt? Tulen Tallinnasse ja ikka on Peipsi asjad tihedalt kannul. Kuna see temaatika mind kõnetab, siis astusime sisse ja ma olen väga rahul. See on väga-väga äge näitus, päriselt ka soovitan. Ma täpselt ei mäleta, aga vist maini avatud? 


Igatahes me naaberküla elaniku Pavel Varunini näitusega on tegemist. Varunin on suur vanausuliste pärandi hoidja, säilitaja ja edasiandja. Õpetab oskuseid ja teadmisi, mida veel vähesed oskavad. Tema illustratsioonid on võrratud ja puugraveeringuga ikoonid ka. See oskus on maailmast peaaegu kadunud, sest usureformatsiooni järel (mille tõttu tekkiski õigeusk ja vanausk) oli keelatud vanamoodi puugraveeringuga ikoone edasi teha. Varunin on rebel :)

Peale Peipsi näituse uudistamist oli soov järgmise elamuse järele ja ma olen viimase paari aasta jooksul mitmel korral üritanud Tallinna Legende külastada, aga iga kord koos lastega olnud ja seepärast ära jäänud. Seekord olime preili Mga kahekesi ja saime sisse astuda. 


Ma ei hakka ümber jutustama, mis ees ootab, aga see on ÄGE! Pilet 16 euri võib veits ehmatada (eriti peale 3-eurost vene muuseumit), aga see on iga senti väärt. Me ei pidanud pikalt ootama, koheselt meie sisenedes alustati meile 40-minutilist showd Tallinna keskajast. Liikusime läbi erinevate keskaaja teemade, iga teema eraldi tasandil maa all. Eriefektid, hääled. "Jutuvestja" kõlav nüansirohke hääl rääkis igal sammul meile legende, fakte ja teadmisi läbisegi. Väga kaasahaarav ja kohati natuke hirmus ka. Kokku võtaks emotsiooni ühe sõnaga: VAU!

Niiet kui on vaja tunnike Tallinnas aega parajaks teha või sõbraga/ deidiga miskit vahvat teha, siis kindlasti Tallinna Legendid, kohe Raekojaplatsi juures ümber nurga.

Tallinna "kõige ilusama ukse" vaatasime ka üle, enne kui see eemaldada tuleb. Päris nõme ettekirjutus mu meelest. Ja see uks on ju ilus, armas ja värviline, nagu nad kõik vanalinnas.


Kui preili Mga teed lahku läksid, suundusin Disainiturule ja jooksin seal kokku ->ega. Nii tore oli trehvata. Väike Tallinn eksole.

Seejärel puhkasin jalga veidi oma hotellitoas, kui sõbranna kutsus omale külla. Niiet äärmiselt tegus ja sõpraderohke nädalavahetus. Esmaspäeva hommikul suundusin tagasi koju, sest kallil härral oli samuti sünnipäev kätte jõudnud. Selle puhul ja täiesti troopilise 9.aprilli puhul toimetasime terve päeva õues. Natuke tegime heakorratöis tare juures (loodetavasti jõuan millalgi ka piltideni), siis grillisime-chillisime-sõitsime lastega ratastega.

Teisipäeva hommikul jätsin lapsed jälle härrale, et taas Tartusse ja sealtkaudu Tallinnasse sõita. Sibulatee sai peaministrilt regionaalmaasika, vägev on olla selle võrgustiku liige ja au oli olla kutsutud auhinda kätte saama. Õhtuks ikka tagasi koju.

Täna hommikul, kui hommikusöök söödud, kukkus Mutukas mulle lehvitama ja tadaa ütlema. No mis? :) Nüüd viskab juba ise mind välja? Eks tõsi on see, et viimasel ajal on graafikud tihedad olnud ja härra suureks abiks, et saab omi asju sättida nii, et kodus olla. Tuleb vist ära tööle minna?

Just saatis mu endine kontori toanaaber Disco mulle pildi küsimuse peale, et kuidas läheb:
herz: Kuidas läheb?
Disco: nagu vangis.

pühapäev, 1. aprill 2018

esimene aprill

Ma olen alati esimese aprilli suhtes pigem leige olnud. Kõik need "olen rase - aprill" ja "näe, siga lendab" naljad. Siis aga juhtus mu turunduskoolitusel see, et üks osalejatest, Tagurpidi Maja perenaine-turundaja-kokkkondiiterkeevitaja mainis, et plaanib ettevõtte nimel vimkad aprilli puhul ja paneb maja kv.ee portaali müüki. Ja mingi krutski käis minust läbi ja ma arvasin, et ei saa lasta sel päeval tühja minna.

Nii ma Sibulateele eestvedajaga pisikese vimka talisibula tärkamise kohta postitasin ning Peipsi toiduga üheskoos alustasime rahvusvahelist istumisstreiki Peipsi järvel. 

Teiste aprillinalju loen ka Facebookist ja Delfist. Absoluutne lemmik on hetkel Ülemiste keskuse teade, kus paluti parkla autodest vabastada, sest Tallinna lennujaamas on ummik ja 15 minuti pärast tuleb Oslo-Tallinn lennuk parklasse maanduma :))

PPA teade dokumendinõuete muutumisest on ka hea turundus kasutamaks ära sotsiaalmeedia hetketrende. 12 points.

3D printeriga kiviaedade ehitus, muru-mulla vegan smuutid ning Elroni lahtised kabriolett-rongid tõstsid suunurki ülespoole. Inimesed on ikka väga vaimukad. Minul küll nii lihtsalt igasugu vimkad ei tule ja kui tulevad, siis on nad lahjad võrreldes teistega :) Ja ma ikka armun oma härrasse uuesti ja uuesti ära, sest tema mul muidu nii muhe ja südamlik mees ja siis ootamatult viskab sellise pärli, et tükk aega naeran.

Täna nägin tema hommikust postitust kalameeste foorumis (kui oli hommikused kalamehed järvele viinud ja otse lennult ideesabast haaranud):

neljapäev, 29. märts 2018

kevadpostitus

Viimasel ajal olen hoogsalt turunduse lainel olnud. Käin ennast värskendamas koolitusel, mis on ka hea koht ju uute tutvuste loomiseks oma valdkonnas. Koolitustega kaasneb selline tore asi nagu inspiratsioonipuhang, nii sai ka kriitiliselt vaadatud meie tare kodulehe suunas. Eks sellega on hell teema ka onju, ise oma mõistusega põlve otsas nokitsenud, selline pisike oma laps. Aga annan täiesti aru, et arenguruumi seal on meeletult ja tean ka, kuidas mulle meeldiks, et mu kodukas välja näeks. Ainult, et ise ei oska teha. Ja kui triin mulle oma abikäe pakkus, olin ma lihtsalt nii õnnelik. Tänaseks näeb kodukas juba palju parem välja, mõned muutmised veel vaja teha, ehket pst ,triin, millal sul jälle vaba hetk tekib? :P

Ses suhtes on ka blogi nii tore koht, mille kaudu olen nii palju toredaid sõpru ja tuttavaid leidnud. Kõik need vihjed ja abi on alati nii toredad, olen hästi tänulik iga kord.

Turundusest veel. Tore on tuletada meelde põhitõdesid, a la tee turundusplaan ja tooda sisu ja tee plaan kuu-kolme lõikes, mida millal postitad. Tee videosid, live'sid, ole linkdinis, tripadvisoris, bookingus, tee emailiga otsepostitusi ja pane sinna ainult parimad pakkumised, jne jne jne. See on terve turundusosakonna töö. Ja ma olen hästi püüdlik ka, olengi praegu võtnud eesmärgiks endale müügieesmärgid ja turundusplaanid koostada, vastata nendele nõmedatele küsimustele, mis analüüsiks vajalikud ja milleks kunagi ju tegelikult ega ei ole. Eriti kui ühes isikus on turundaja, müügimees, sekretär, koristaja, katlakütja ja kokk. Ahjaa, mul on ju lapsed, kodu ja mees ka, nendele peaks ka tähelepanu pöörama :) Härrast ma ei räägigi, tema on samuti rakkes koguaeg, sest niikaua, kuni Peipsi jääs on, kasutame võimalust tööd teha. Ja tore on see, et tööd jagub. Härra veab kalamehi hommikul peale ja õhtul maha, vahepeal on järvesafarid või karakati putitamise aeg. Veel viimane nädal ilmselt seda rõõmu, sest kevadpäike on armutu ja eks ole aeg siis kevadet tervitada.

Lisaks on härral "hobid" ja neid ei ole tal üldse mitte vähe. Selle tõttu on muidugi see lugu, et iga hobi jaoks on ilmatuma palju varustust, aga aega nendega tegeleda ei ole. Kuhu see varustus panna? Mind häirib see kõige rohkem, et ongi asjad igal pool hunnikus ja kodu on üks suur ladu. Aga mitte sellest täna... Härra nüüd on nõuks võtnud hobideringi laiendada ja ütleme nii, et avalikkuse nõudmisel õpib mesindust :) Sest nii palju küsitakse, et ahha, teil on Mesi tare, kus mesilased on? Noh, varsti tulevad. Et siis, mesinik Mesi on mul siin kõrval. Plaanime mesilastegagi vimkasid ja vigureid, igav oleks olla selline mesinik nagu kõik teised. Sellest siis, kui aeg on käes.

Plaane on palju, aega on vähe, meid on ainult kaks :) Ettevõtja rõõmud.

teisipäev, 20. märts 2018

lastevanemate lõbus logistikat täis elu

Kodune elu on praegu kõrgema taseme logistika. Mõlemad härraga käime erinevatel koolitustel ja kursustel, tem kahel erineval, minu koolitus lõppeb aprillis ja järgmisest päevast hakkas uut koolitust käima. Sest noh, peab end asjadega kursis hoidma, täiendama ja oma valdkonna inimestega piirkonnas tuttavaks tegema. See inimfaktor on üks suur argument koolitustel käia.

Olen taas turunduse ja kodulehe uuendamise lainel. Avastasin, et puhkaeestis.ee ettevõtja keskkonnas on nii head materjalid üles pandud: e-akadeemia. Sealt saan oluliselt paremaid ja konkreetsemaid soovitusi, kui käesolevalt koolituselt, aga see inimfaktor ja tutvused eks. Igatahes olen suur käsn hetkel. Mul on valminud põhjalik kondikava asjadest, mida teha, kui nüüd aega seda kõike teha ka leiaks...

Praegused päevad näevad välja nii, et varahommikul härra viib kalamehed järvele, tuleb tagasi selleks ajaks, et ma jõuaks koolitusele startida ja möödaminnes ka Mesilase lasteaeda viia. Mina jõuan napilt õigeks ajaks, õpin asju, tulen tagasi ja möödaminnes haaran Mesilase kaasa, et härra jõuaks kalameestele järgi minna järvele.

Siis osa päevi on sellised, kus meil mõlemil on asjaajamisi, aga... härra sõiduvahend andis otsad. Mis tähendab, et meil on kahepeale üks auto hetkel ja see ei ole maal elavatele, lapsi kantseldavatele, koolitustel-koosolekutel-töögruppides-tööl käivatele inimestele just kõige mugavam lahendus.

Ja aprillist läheb eriti lõbusaks. Miks kõik koolitajad neljapäevi armastavad? Härra mõlemad koolitused on neljapäeval, üks hommikul ja teine algab pealelõunal. Ja minu teine koolitus hakkab ka neljapäeviti olema. Mesilase saab viia lasteaeda, aga Mutukas? Ilmselt ei jää muud üle, kui vanaema on sundseisus paariks tunniks ja peab Mutuka oma hoida võtma.

Jah, nalja hakkab saama.

neljapäev, 1. märts 2018

Mamma mia!

Oi oi kui ammu pole linnapreili kombel saanud kinos-teatris-kunstisaalis käia. Koguaeg kiire ja tegemised ja maal on nii hea olla ja siis ka lapsed eksole. Mutukas oli siiani veel liiga pisike, aga järjest oleme viimasel ajal harjutanud teda ka vanavanemate seltsi nautima. Mutukal on see iseseisvumine tsipa lihtsam kui Mesilasel oli, sest tema on nii suur venna fänn ja kui nad on koos, siis on hästi.

Nii saigi eile tehtud üks korralik linnapäev. Esiti erinevaid asjaajamisi, siis mitu tundi lihtsalt aega parajaks teha ning siis lapsed ämma juurde ja meie härraga deidile. Ehk et jõulukotist leitud teatripiletite aeg oli kätte jõudnud ja suundusime Vanemuisesse Mamma miat vaatama.

Ma olen Hollywoodi filmi näinud (khm, korduvalt) ja see on üks mu lemmikuid. Ma isegi käisin oma Kreeka reisi ajal ka spetsiaalselt Skopelose saarel, kus paljud stseenid filmitud on (vt reisipostituse lõppu, see oli reisi lõpus meil). Sealsed 6-tärni helesinised rannad on unistus, ausõna. Inimtühjad ja imeilusad.

Ja ele seal teatrisaalis oli võimas tunne. Etendus oli väga äge, kindlasti soovitan. Eesriide avanedes oli tunne nagu päriselt oleks Kreeka saarekesel, väga ehe atmisfäär. Paar asja mind natuke häirisid ka, noh, suure filmi fännina oli nii raske kaasa laulda, kui kõik laulud eesti keeles olid. Nii ma siis ABBA laule muudkui inglise keeles mõmisesin. Härra algul vaatas paar koda kahtlustavalt, aga siis loobus. Õnneks ega mu ümisemist väga kuulda ka ei olnud :)

Ja teiseks... Sami tegelaskujuna oli Veikko Täär ikka nii nõrk, et jube. Kui Brosnanist õhkus muudkui mehelikkust ja šarmi ja tema (laulu)hääl tõi kananaha ihule (isegi arvutist ilma eriliste helilahendusteta vaadates eksole), siis Täär üldse ei kõnetanud. Pigem oli Sepo Seemann see, kes mehelik oli, aga samas filmis Billi osatäitja jällegi not so much mo meelest.

Seega tekkis nüüd nii suur kihk filmi uuesti vaadata, et saada kätte positiivsuselaen "õigetest" häältest ja laulusõnadest ka :)

Üleüldse on mõned teatud filmid, mida vaadates alati pisike pisar ikka silma valgub. Ma arvan, et Mamma Miat vaadates ma olen ka alati ikka pisardanud, sest armastus võidab kõik ja nii ilus ikkagi ja üleüldse. Mida ma aga absoluutselt ei oodanud, oli see,et ma end teatrisaalis tühjaks nutan. Sest ma olin unustanud, et see etendus on ju pulmadeteemaline ja seal on üks stseen, mis mõjus nagu noatorge.

Jah, see, kus Sophie läheb ema juurde, et too aitaks tal pulmatseremooniaks ette valmistuda. Lihtsalt, nii valus oli ühtäkki. Õnneks oli härra taskusesse just enne hunniku salvakaid varunud ja oli nagu džentelmen muiste. Pim eoli ka ja kõige viimane rida, niiet keegi vast ei näinud :D

Ka naerda sai seal etendusel muidugi kõvasti, niiet kõik oli tasakaalus.

laupäev, 6. jaanuar 2018

I've created a monster!

Kui ma väike alles olin, oli meil vanematega igalaupäevane traditsioon käia külasaunas. Mehed-naised eraldi. Kassaluugi juures pingike, kus saunast tulles naised oma mehi ootasid. Meestel läheb alati saunas kauem. Laval istudes kuulsid läbi seina, kuidas mehed kõrval (sest ahi ilmselt üks, aga sein kenasti vahel) laval jõmisesid.

Pesuruum suur, rohkelt kivipinke täis tipitud. Ühel pingil ootel tsinkkausid, kuskil nurgas dušš ja siis üks kraan eraldi seinas, kust siis tsinkkaussidesse järjekorras vett võeti.

Nii me käisime iga nädal, peale pesu riietusruumis end vanakooli kaalul üritades kaaluda ja neid raskuspomme õigesti sättides ning seejärel pool tundi vähemalt kassaluugi ees silma rullides, et miks isal nii kaua läheb. Vend saadeti alati enne välja ja siis läks isal ikka veel aega.

Seal külasaunas käisime alati jalgsi. Umbes kilomeeter maad oli sinna kodunt, aga tundus nagu terve igavik oleks jalutanud pimedas. Koju jõudes oli saunaõhtul alati kartulisalat viineritega. ALATI. Mmm, lapsepõlv.

Hiljem tekkis mingeid muid saunasid, kus laupäeviti käisime ja mingil ajal hakksime käima maal vanaisa juures saunas. Siis juba olid autosõidud ka.

Praegu on meil seitse sauna siis Peipsis, aga vot mõnikord on ei viitsi lihtsalt ise kütta ja siis härra küsib tagasihoidlikult, et kas naaberkülas olevasse külasauna läheme? Muidugi läheme, sest see on peaaegu täpselt samasugune, nagu mu lapsepõlve mälestus Vändra nn ühissaunast (ainult sellist kaalu ei ole ja kivipinkide asemel on puidust pingid). Ja nüüd, kuna härra teab ka, et saunaõhtule järgnes meil kodus alati kartulisalat, uurib ta vargsi: "Kas kartulisalatit teed?" No selge, panin seega just kartulid ja porgandid keema. Varsti siis sauna.

laupäev, 30. detsember 2017

vana aasta pauguga teele

Homme ongi juba aasta viimane päev. 2017, sa päris meeldid mulle. Eriti, et veel viimastel päevadelgi nii palju rõõmu ja elevust tõid.

Ühesõnaga.

Jõulude lähenedes uuris härra kingisoovi. No mis sa oskad soovida eksole? Et kuuse alla oleks kinkekotti pakitud katusevahetus või tulevase elutoa kamin? Igapäeva elu hoian niiehknii mina jooksvalt ohjes ja ei ole vajadusi mingite nipsasjakeste järele. Seega soovisin midagi lihtsat. Ma ütlesin härrale muigega, et soovin kingiks saada tema nime.


Fast forward meie pere jõuluõhtusse. Pakime kingikotti lahti. Mesilane rebib agaralt pabereid katki, Mutukas ei jaga midagi, et mis sagimine lahti läks ning meie härraga assisteerime ja ahmime endasse Mesilase vaimustust.

Üks pakike on minu nimega. Avan selle ja... sain kingituseks härra nime eksole. Sõna sõnalt.


Ta oli vineerist välja saaginud nime ja selle mulle galantselt ära pakkinud. "Mine pekki noh," naersin esimese hooga ja kui ümber pöörasin härra poole end, siis ...


... ootas ta mind sõrmusega!

Kuigi ma ju ise viskasin soovi härrale õhku ja me oleme sel teemal varemgi vestelnud ja arutanud, siis ikkagi oli tohutu üllatus minu jaoks. Ja missest et mõtetes olen seda hetke korduvalt läbi mänginud ning vaimukaid vastuseidki välja mõelnud, kui see hetk kätte tuli - muidugi pisardasin hoopis härra embuses.

Niiet 2018, sa juba rokid!

Ja ilmselt on uuel aastal oodata mõnda pulma korraldamise teemalist postitust siia lastega elu ja ehitamiste kajastamise vahele ;) Ahjaa, liitusin ka #teamamht pekisõja üritusega, see tuli nii õigel ajal ja motivatsiooni ning ergutusi on väga vaja. Kõhupealne on viimasel ajal pehmeks ja ümaraks kiskunud, ma kavatsen seda olukorda muuta.

P.S. Ma just mõtlesin välja, et uue nime võtmise järel algavad meil Mesi-nädalad, mis ei lõppe. Hehee.

pühapäev, 24. detsember 2017

2017 aasta märksõnad ja kokkuvõte

Kirjutasin seda postitust jupphaaval ja olin peaaegu valmis juba, aga ei jõudnud veel avaldamiseni. Hea ongi, sest tegelikult on ju veel terve nädal seda aastat veel jäänud ja nii mõndagi võib juhtuda. Eks ma siis täiendan sel juhul :)

MESILANE
2017.a peamine märksõna on kindlasti Mesilane, kes on nii tilluke ja suur üheaegselt. Rahmeldab ringi ja jutustab nii palju. Päeva lõpuks olen laip mina, mitte tema. Nii vahva on vaadata, kuidas tahab osaline olla ja aidata. Toob eeskujulikult Mutukale mähkmeid või riideid, söömise ajaks tema söögitooli või siis lemmiktegevus on keldrisse pugeda mahla või kurgipurgi järele. Tahab musutada ja kallistada, sh ka Mutukat, kes alati sellest vaimustuses ei ole. Nii uudishimulik ja nii tähelepanelik. Loob vahvalt seoseid ja autosõidu ajal märkab eranditult kõiki traktoreid, koppasid ja kraanasid. Mootorrattaid ka, kui on hooaeg - need on lemmikud. Toas mõnda aga mängib ka omaette ja siis muudkui juttu jookseb juurde. Raamatuid tahab ka ise "lugeda" - siis räägib neid lauseid, mis koos oleme raamatut vaadates arutanud. Sõnavara on ju piiratud, aga nii tahaks jutustada.
Oma sõpru loetleb mulle muudkui, need on ägedad vestlused. Muidugi on härra vend kõige suurem sõber. Kui vähegi saab, siis Ummiga läheks ta maailmalõppu ka. Praegu õpib nimesid. Korrutame siis koguaeg üle, mis kellegi nimi on. "A mis Ummi nimi on?" 
Mis trots lastel selle magamise vastu on, mis? Ei ole üldse nõus minema magama, küll põgeneks sealt voodist koguaeg. Vaja rääkida, ringi rullida voodis, vetsu veel ja tagasi, raamatut lugeda, kui juba kõik loetud ja tuled kustu pandud. 101 põhjust mitte pead padjale panna. Sellest, et panen lapse magama ja ise veel natuke kvaliteetaega härra või ihsand halasta, iseendaga nautida saaks, võin vaid unistada. Sest see trikk, et vaata, emme juba magab, jää sina ka magama, töötab nii, et emme magabki enne, kui see laps unne suikub. IGA ÕHTU!
Selle aasta suur iseloomustus on Mesilase jonn ka. Muidugi mitte teiste juures, ei. Vanaemaga, onu Ummiga, lasteaias, sõprade juures - igal pool on Mesilane see armas asjalik Mumm, kes toimetab ja mängib ja jutustab lõppematult. Ja siis kodus minuga - jonnjonnjonn. On päevi, kus ma jaksan sellega tegeleda, lasen lapsel rahuneda, kallistan muudkui ja ootan, kuni mind kuulda võtab. Jaksan talle sadaseitseteist korda öelda, et palun pane [oma autod] ära. Ja siis on need teised päevad - kiire on, just koristasin kodu ära, õhtusöök kõrbeb ja mu närvid on juba nii otsa saanud, kui saabub kirss tordile - jonniv laps, kelle õudne ema ei luba tal õde lüüa, kommi süüa või keelab midagi kolmandat. Asjad laiali, kuigi palusin juba ära panna. Ma tõsimeeli ei mõista neid emasid, kes räägvad, et lapsed on neile kannatlikkust õpetanud. Ma tunnen end iga päev halva emana, sest jälle saabus majja jonn ja tüli lapsega ning mu süütenöör on päris tihti liiga lühike. Jah, ma vabandan lapse ees pärast riidlemist ja tema vabandab ka ja pisardame ja ta armulikult lubab, et ei jonni enam. Kuni järgmise korrani.
Öelge, et see läheb mööda? Ja et kolmene laps ei ole enam jonnipunn... :)

MUTUKAS
Minu väike nööbikene ei olegi aasta lõpuks enam nii väike. Juba mõnda aega on haruharva juhtunud 2-3 sammu naaldumisi ehk et sirutab käsi mu poole ja siis ma teda kinni püüdes loetlen ta 2 iseseisvat sammu ka ära. Nüüd mitu päeva juba teeb täitsa teadlikult samme. Seisab-seisab-seisab ja siis hakkab suure rõõmuga mu poole tulema või ihaldatud asja suunal liikuma (reeglina kuusk). Viis sammu on hetke rekord.
Veel on ta mu kaisus beebilõhnaline. See pisike udujuukseline peake, mida on niinii mõnus silitada ja nuusutada. Veel tõmbab end mannateraks mu kaisus, kui rinnal kõhtu täis mugib. Veel naeratab laialt ja all piiluvad 2 žilettteravat kikut. Üleval on juba neli, aga naeratusel need kuidagi nii silma ei torka veel. Minu särasilm ja rõõmupall või siis draamakuninganna. Tal ongi kaks režiimi. Kui miskit ei sobi, siis on nii dramamama. Näiteks peab ema süüa tegema ja mõelge - kasutama oma mõlemat kätt. See tähendab, et paneb oma Mutuka põrandale istuma. Draama!!!! 
Enamasti, kui Mesilasel on jonniperiood, Mutukas vaatab kõike vaikselt ja üllatunult pealt. Mõni teinekord ilmselt leiab, et vennale tehakse liiga ja et vend õigustatult laseb häälepaelad valla ja ühineb laulukooriga. Neil kordadel küll vaata ja naera. Milline imeline elu.
Ma alles eile avastasin, et 2017 on Kuke aasta :) Niiet siis Mutukas on mul (riiu)Kukk. Mida suuremaks ta kasvab, tahab ka rohkem Mesilasega mängida. Need idüllilised hetked, kus nad kahekesi nohistavad oma mänguasjade kallal külg-külje kõrval - need on iga ema unistus. Neid hetki muidugi on päevas kord või paar. Enamasti hädaldab Mesilane, et Mutukas kiusab teda. Nii kui Mesilane mingit asja näppima asub, kappab kohale Mutukas ja tahab ka just seda seda asja näha. Või vastupidi, Mesilane peab jumala eest saama oma kätte selle asja, millele Mutukas parasjagu keskendunud on. Eks me oma vennaga olime samasugused. Saan neid kaklemisi lahutada veel aastaid :)
Kui nad ei jagele parasjagu, siis Mutukas on suur oma venna fänn. Ning vice versa. See sära mõlemi silmis, kui nad on natuke aega omaette olnud ja emb-kumb pildile saabub. Mesilane käib Mutukat musutamas ja Mutukas kihistab naerda.
Kleidikandjana olen ma oodanud seda aega, et oma preilile kleidikesi selga panna ja nüüd juba seda teen ka. Ta on nii nunnu oma pisikestes kleitides püsti seistes. Nagu ma talle juba korduvalt öelnud olen, siis teadku, et praegune vanus on ainus aeg, mil ma emana luban tal nii lühikesi kleite-seelikuid kanda :))

HÄRRA
Kui me härraga kurameerima hakkasime ja kaugsuhtes erinevates linnades elasime, siis see igatsus ja armastus oli niinii suur. Kokku saades oli nii hea tema soojas turvalises kaisus olla. Praegu on põhimõtteliselt samamoodi. Härra on 30 cm kaugusel voodis nii kättesaamatu :) Mutukal on kohe pea püsti ja viuviu, kui ma grammikese härrale lähenen voodis. See on lausa reegel, et andur läheb tööle. Ma saan ühe minuti kaisus olla, kui juba nõutakse mind tagasi. Nii me siis igatseme aega, mil Mutukas oma voodisse kolib ja meie saame oma voodi endile tagasi (naerukoht).
Ma olen jätkuvalt niinii õnnelik ja tänulik, et just tema minu härra on. Viis aastat koos täitus poolteist kuud tagasi ja see aeg on läinud nagu sõrmenips. Ma alles hiljaaegu mõtlesin selle peale, et mu Tallinna pesa saab kohe kümne-aastaseks, mis tähendab, et 10a tagasi läksime eksiga lahku ja ostsin oma pesa. Selle blogi algusaeg siin. Ja u viis aastat oli vallaliseelu ja trilltrall ning huumorit täis seiklused. See aeg läks nii kohutavalt aeglaselt. Missest et on toredad sõbrad ja seigad ja asjad. Kui hinges on üks pusletükk puudu, siis muu on teisejärguline tegelt. Võtsin muidugi elust maksimumi, aga härra, mu puuduolev pusletükk, alles näitas, mis ma tegelikult tahan. Sealt maalt on aeg lihtsalt lipanud koos temaga.

MESI TARE
2017 on olnud ka tõsine töötegemise aasta. Kahe põnniga on see olnud paras väljakutse. Ma tahaks palju-palju rohkem panustada, aga lihtsalt ei jõua kahe lapse kõrvalt. Kuid sellele vaatamata on meil olnud toimekas ja edukas aasta.
Nii väikse tegijana, nagu meie oleme, on iga reklaam kullahinnaga. See, mis me ise maksame, kui ka see, mis tuleb nn tasuta - meedia, sotsiaalmeedia ja turustamine teiste ettevõtete kaudu (visitestonia, sibulatee, Lõuna-Eesti turism jt). 2017 on selles osas olnud väga hea aasta. Meie toimetusi on kajastanud "Ringvaade", "Meie inimesed" saade, üritustest kirjutanud Postimees, Õhtuleht, Maaleht, Delfi, ETV+, oleme käinud eetris RingFMis ja Raadio2s. Külas on käinud TV3 ja Vooremaa leht ning estonianwithabackpack blogi Eveliis. "Eesti mäng" saatesse sattusin ju ka ja kolmes saates osalesin ning tutvustasin Peipsit ja meie tegemisi. Ootame siis, kas uuel suvel Anu Saagim peaauhinna võitjana meile ööbima ka tuleb :) Gaute Kivistik, "Eesti mängu" saatejuht muide oma perega käis meil kohe peale saateid külas.
Re:TV võttegrupi viis härra sohu jõhvikaid korjama, kuid see lugu TallinnaTVle ikkagi ei sobinud ja eetrisse ei läinud. Näha saab youtubest :) Maahommik helistas ja soovis teha lugu ivantšai tegemisest, aga novembrikuus saab ivantšaid küll juua/tõmmist keeta, kuid korjamine ja kuivatamine jääb siiski juulikuusse. Lisaks veel juunikuine sääsepüüdmise üritus, mida kajastasid väga paljud meediakanalid ning millest valmib dokfilm ETVle ka (sellest kõik tegelikult alguse saigi). Ootame siis, millal see eetrisse saab.
Niiet meedia poolelt on olnud igati kihvt aasta. Kuigi vahepeal on teletupsu tunne ja minu teine identiteet riigiasutuse ametnikuna soovib hoida madalat profiili, siis oma asja ajamiseks on vajalik võimalikult palju pildis olla. Nagu viimati külas käinud Kaupo Kikkas märkis - vaja on vaid üht The Guardiani ajakirjanikku ja lugu, et meil buum toimuks. Toogu siis 2018 uusi põnevaid ja rahulolevaid külastajaid meie taresse, nii siitmailt kui mujalt. Kasvõi EV president ja The Guardian ja kes kõik veel (näe, saatsin soovid teele. Sest soovidega tuleb ettevaatlik olla eksole).
Otsustasime härraga, et kui me ikka maal elame ja oma asja ajame, siis see peab olema elustiil. Ei ole mõtet poolikult asja teha.

KODU
Ehituste poole pealt on 2017 põrganud taas kodu-väravasse. Lõpuks ometi. Eelmised kaks aastat toimetasime üksnes tarega ja nüüd saime mitu olulist projekti ka kodus ära tehtud: vundamendi soojustus, poole maja voodrilaua paigaldus, härrale ehitatud töökoda ning kõige viimasena puukuuri projektid. Peale jõule ja vana aasta õhtut võtame eesmärgiks hakata pihta ettevalmistustega teise maja poole renoveerimiseks. Vajalik on tühjaks kolida praeguste eluruumide pealne pööning, et siis ilusamate kevadiste ilmade korral saaks vana katuse maha võtta ning tegeleda kiirelt uue katuse paigaldamisega. Seejärel uued aknad, seinte soojustamine ning laudisevahetus. Loodetavasti suve lõpuks saavad need suured tööd tehtud ja siis tuleb tõsiselt käsile võtta maja teise poole välja ehitamine, sest lapsed kasvavad, (mängu)asju muudkui kuhjub ja mina frustreerun, kui need kõik jalus on. Mul on vaja elamises õhku ja asjadel peab olema oma koht silma alt ära. Niiet ma väga loodan, et 2018 jätkub liikumine unistuste kodu suunal.
Härrale on vaja garaažid ehitada. Mul mõlgub sellega seoses mõttes üks plaan B, vaatame, mida elu toob.
Suve poole taaskord härra kaisus porisedes töömeeste kadumistrikki kirudes, kostis härra, et teised inimesed ehitavad maja omale 10 aastat keskmiselt. Et mis ma tahan 3 aastaga valmis saada või? Ma vastasin, et ma pole nagu teised inimesed :) Aga noh, neli aastat oleme juba siin toimetanud ja ehitanud. Kaugel see 10 enam on... Ei, see mõte ei meeldi mulle üldse. Ma tahan kohe ja kiirelt ja parem oleks, kui juba eile oleks valmis saanud.

SÕBRAD
Mitu aastat järjest kirjutan seda juba et sõpru nägin vähem, kui soovinud oleks. Suvisel ajal oleme me Peipsi ja ettevõtlusega hõivatud ega pääse liikuma liiga tihti (ning eriti nädalavahetustel). Seega ootame alati sõpru omale külla. Mõned kord aastas ikka jõuavad ka, mõned teised tihemini. Eks kõigil on tegemised ja väikeste laste emana mõistan seda vägagi hästi. Oleme sõpradega öelnud, et kolmekümnendad on kodune kümnend laste kasvatamisega. Kui me neljakümpsisteks saame, siis rokime taas nagu kahekümnestena.

HETKED
Oi, elamusi ja väärt hetki on sel aastal olnud omajagu. 
- Rammstein!!! Sõnu ei jagu lihtsalt. Minu ammune salaunistus ja millise ootamatu üllatusega seda kõike vip tsoonist kogeda ning hiljem lava taga bändiga aftekal olla. Niiiiiiii super! Tol hetkel küll mõtlesin, et pahandus, et mul on 3-kuune beebi rinnapiimal väravate taga ootamas. Oi, ma oleks tahtnud veel rohkem rokkida :)
- 34. sünnipäev - see jääb ka meelde. Kukkuda settekaevu, et kiirabiautoga otse opilauale sõita, siis peale oppi ärgata oma 1-kuuse beebi kaisust vereloigus, sest minu kanüül tuli paigast ja verd lahmas ning opijärgsel hommikul sõita koju enda ja härra ühissünnipäevapeole, kuhu minu kutsutud sõpradest tuli üksainus sõber üheks tunniks minuga juttu ajama. Sellest järgmisel hommikul oma lahtise haavaga kolisin hoovi rämpsust puhtaks, sest loetud tundide pärast tuli ETV "Meie inimesi" filmima. Nüüd, kui saadet järgi vaatan, ei saa arugi, et ma istuda-astuda ei saanud või mis valudes olin :)
- toiduelamused - Peipsi toidu aasta on andnud ägedaid elamusi. Käisime Hiiumaal ja Lätis ja üleüldse. Maailmapilt on nii palju avanenud ja uusi tutvuseid tekkinud.
- Meie viiendad jõulud koos on jõulud, mis jäävad meelde! Vägaväga erilised hetked!