Kuvatud on postitused sildiga oli kord kevade. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga oli kord kevade. Kuva kõik postitused

reede, 16. mai 2025

kollane kollaaž

Kuulsin üks hommik autoraadiost mingi kanali hommikuprogrammist, et on üleskutse pildistada ainult kollaseid asju, kui kuskil jalutad või liigud või kasvõi aias toimetad. Ja et jaga siis kollaažina. Minu kollane kollaaž on siin - ringvaade hoovist ja kodust. Kuna kevadet napib õues, siis kollased pildid kompenseerivad natuke.



pühapäev, 11. mai 2025

Imeline iglupark ja mini-retriit

See oli reede õhtul poolel teel Tallinna #NOBE25 peole, kui ma tabasin end mõttelt, et aga majutust meil ju noh ei ole. Järgmisena meenus mulle, et sünnipäevaks sain ma kinkekaardi Oiule iglumajja puhkama. Kiirelt kõne Eveliisile:

- et kas saaks kinkekaarti hoopis Igluparki vastu vahetada?

- ja et kas saaks majutuse , noh tänaseks?


SAI :))

Kuigi esimene vastus oli, et kuule kõik on täismaja, aga oota, ma helistan! ÜKS maja oli vaba veel ja see meile saigi!



See Iglupark on nii äge! Väga teistmoodi puhkuselamus. Me hommikul kl 4 vaatasime kahekesi peegelsiledat merd ja päikesetõusu. Seejärel kolm tundi saime silmi puhata, kui ühtäkki olid Marek ja Eveliis meil hommikusöögiga ukse taga! Üliäge algus päevale!!! Seejärel võttis Marek teema üles, et kle kas hommikusaun on ka paketis? Muidugi on. Muidugi läksimegi sauna! 

Mimosa, mõnus saun, ilusad vaated ja sõbrad pakkumas kvaliteetseltskonda. See oli just see mini-retriit, mida ma ei teadnud, et mul vaja oli.




Siia tahan ma tagasi veel tulla. Iglupark puges täitsa südamesse. Miks me Iglus tahtsime ööbida, oli muidugi põhjusel, et Voltasse peole ja tagasi vastu hommikut oli siit väikene 900m pikkune jalutuskäik vaid. Ülimugav!

teisipäev, 11. märts 2025

Mis/kes on sinu kevadekuulutaja?

Nii, kui päike juba natuke päeval põski paitab, on selline meeletu energiasüst minu sisse tulnud. Nii igal kevadel muidugi. Veetsin mitu päeva jutti nüüd õues toimetades, kokku iga päev 10 000 sammu nagu naksti. Eile tulid sammud ainuüksi majast autoni ja tagasi käimisega täis. Sai päris mitu korda käidud. Kuna nädalavahetusel on tulemas maaler meie alumise korruse pahteldamis-lihvimis-krohvimistöödega algust tegema, siis tuleb see ruum asjadest tühjaks tõsta. Ma olen sõna sõnalt sama postitust päris mitu korda juba blogisse kirjutanud, aga kui on olemas meie majapidamises mingi ruum või nurgatagune, siis sinna mu härra asju kohe koguma hakkab. See on tegelikult nii õudsalt väsitav!

Vedasin siis autosse nii palju asju, kui mahtus ja teisaldasin nad teise hoiruumi. Milleks on täna Samovarimaja ja see ei ole üldsegi ideaalne lahendus, sest ka sealt pean hakkama järgmisel nädalal samasugust dvori-ruumi tühjaks tõstma. Aga se eon juba järgmise nädala postituse teema.

Lisaks oli kodustes ruumides palju kõikvõimalikke ehitusriistu, -jullasid, -vahendeid. Need viisin kõik härrale tööruumi. Jäänud on veel mingid vineerplaadid, osb-plaadid ja kipsiplaadid ning natuke erinevaid laudasid, prussijuppe. Nende teisaldamiseks on härra abikaasa abikätt vaja. Siis saab rahumeeli lasta nädalavahetusel maalril toimetama hakata. 

Nende asjalik olemiste päevade tulemuseks olid magamata ööd! Mis see on, piimhape lihastes vms, igatahes kõik liigesed valutasid - jalad,käed, selg. Sama tunne oli siis, kui ma nii kodu fassaadi (2023) kui Mesi tare fassaadi (2024) üle värvisin. 

Pühapäeval käisime peale toimetusi veel härraga küla vahel jalutamas. Olime sportlikud! Juba esimeste kümnete meetrite pealt algas samm-samm-kummardus harjutused. Ma ei saa jätta sodi vedelema tee äärde, võtsin üles. Kui külapoe juurde jõudsime, olid käed juba prügi täis. Ja siis ajas mind vaatepilt närvi - poe-esise parkla nurgas võsa juures oli meeletu ladestus prügi!!! Ja ma tean täpselt, et eelmine kevad tegime külainimestega prügikorjet ja samast võsast korjasime kottideviisi pürgi ära. Kõik sai puhtaks! Seega on see sinna selle talve jooksul mõnusasti visatud. Ma ei saa näpuga näidata rahvuse peale, aga kindlalt on need kalamehed, kes paari nädala jooksul, mil järvele jalgsi minna lubati, ka võimalusest haarasid. Aga miks on nii kuramuse raske oma prügi kokku koguda ja prügikasti viia? See on mõne sammu kaugusel poe ees täiesti olemas!

Sama prügi hulka oli visatud ka suur 100L prügikott! Korjasime härraga kogu sodi sinna sisse kokkuja poe omanik lubas oma prügisse teisaldada, sest me ei hakanud seda jalutusringile kaasa tarima. Ma saan aru lendu läinud kommipaberist või ka jäätisepaberist (noh ,lapsed), aga täiskasvanud inimeste pudelite, salatikarpide ja krõpsupakkide võssa viskamisest ma ei saa aru. Me ei ela aastas 1982 ometi.

---

See kontidesse tunginud rammestus on samas selline magushapu rõõmus tunne ka, kui keha tunda annab! Päike on mõnus, toimetamisi jagub ja tuju on hea. Minu jaoks kevadekuulutaja on väsinud käed ja jalad :)

reede, 28. veebruar 2025

tunned kevadelõhna?

Veebruarikuu viimane päev on käes. See läks küll kiiresti, erinevalt jaanuarist. Öösööming tuli ja läks koos sõbrapäevaga. Sinimustvalge Vabariigi aastapäev nii samuti. Kas on liiga vara, et nii nukralt tühjana  seisev dekoratsioonivaba kodu lihavõtteplahvatusega üle valada? Ei? Oh, hästi siis. 

Kuidagi on läinud nii, et paari viimase aastaga olen tekitanud temaatilised hoiustamiskastid omale - on jõulukaunistused (4-5 kasti tänaseks, sest viimastel jõuludel sai päris palju asju tehtud ja nokitsetud), halloweeni dekoratsioonid, nüüd tekkis kaks kasti sõbrapäevasüdameid, mida mul kunagi varem pole olnud (aga seoses öösööminguga nii läks) ja siis on mul veel üks kastikene munadepühadega seoses. Jänkud ja tibud ja kõikvõimalikud riputatavad kirjud munad. Vaatasin kalendrit just ja lihavõtted on alles JÄRGMISEL VAHEAJAL aprilli keskel. Aga kevadehõngu võib tuppa tuua küll, sest homme on juba märts.

Kui ma sõbrapäevaks valmistusin ja paaris nännipoes luuret tegin, et kus ja mis, siis astusin muidugi sisse ka Pepcosse. See on üks õudne pood, sest seal on nii palju nunnusid pühadedekoratsioone. Ja sellal, kui ma otsisin roosamannat, olid nemad juba allahindluste leti täis paisanud lihavõtetega. Kas ma väljusin sealt sületäie kevadega või jah?

Kuigi härra mul ikka veel loodab talvekraade, siis ma näen, kuidas päike käib järjest kõrgemalt ja kevad annab endast märku. Eile rõõmustas Mutukas nii südamest ja armsalt, et õues on kevadehääled. Linnud sidistavad-vidistavad.

Aga meil on veel mõned talvisemat laadi üritused vaja ära teha. Kõigepealt Kolkja Kelk 2.märtsil, kuhu me perega seekord minna ei saa, sest preili Mutukas tähistab sünnipäeva! Ja kuigi mina olen öelnud, et ei mingit saunafESTi sel aastal, sest ma ei taha sellega enam üksi tegeleda, siis nüüd on härra ikka kindlalt nõuks võtnud ühe vip-saunapäeva teha. See ei ole avalikule ringile, aga kutsutud saunafännidele. No ma vaatan huviga, kuidas ta seda asja korraldab (vihje: ei korralda kuidagi ja see ajabki mind marru, sest JÄLLE lükatakse sujuvalt asi minu õlule, kuigi ma olen öelnud, et mulle ei meeldi sellega tegeleda).

Koduehitus ka praegu ei liigu üldse. Ei saa panna parketti maha, sest kipsivalu ei ole ikka veel kuivanud korralikult. Proovin härrat ära rääkida, et paneksime vähemalt lastetubadesse tapeedid ära. Eile ostsime allkorrusele kaminasüdamiku ära, vähemalt nii paljugi. Nüüd läheb vaidluseks, sest minu silmis on ühtemoodi see kamin (simsid ja värgid), härra juba jaurab, et neid ei tule. Naistel ON VAJA nipsasjakeste jaoks kohti!!! Kuidas need mehed sellest üldse aru ei saa? :)

teisipäev, 15. juuni 2021

Projekt "Külalistemaja" - 56 (tehtud tööde ülevaade)

Vahepeal on kevadest saanud juunikuu, mis minu jaoks võrdub juba suvega. Vaatasin siin just oma exceli tabelit to-do listiga ehk mida plaanisin kevad2021 raames ära teha. Naljakas lugu nende nimekirjadega - alustasin võrdlemisi lühikese plaaniga ja see on vahepeal 3x pikemaks kasvanud. Iga tehtud töö tõi nimekirja kaasa 3 uut rida, sest vahepeal tuli miskit meelde veel või tööde käigus sai uitotsustatud, et kui juba, siis juba. Nii ta läks:


Mitmed tööd said praktikandi abil tehtud, sh tare esimese korruse köögi ja tubade seinte värskendamine, terrassikatuse suur projekt, sokli värskendamine ja akende puhastamine ja üle värvimine. Eelmise remondipostituse lõppedes ohkasin, et dvori sokkel tuleks korda teha ja üle värvida, mistõtu muidugi tabelisse lisandus kohe mitu uut rida. Õnneks härra leidis mu soovide jaoks aega ja tegime dvori sokli ka korda:

Kui terve maja sokkel oli ilusaks saanud, vaatasin tarekese paraadfassaadi ja... ohkasin härrale: see vihmaveerenni lahendus on jama. See on algusest peale selline olnud, me pole teda puutunud. Hoovi pool terrassil aga puudub sootuks ja kogu vesi tilgub kohe külje alla seal . Egas midagi - päringud, pakkumised, kaalumine, tellimine. Nüüd ootan juba päris tükk aega. Meelestki on läinud, et sellega oli mul ju ka kiire. Et saaks kiirelt tehtud ja järgmiste teemade juurde liikuda. 

Vahepeal otsustas naaber, kes on kõiksee aeg blokkinud meie parempoolset maja külge oma aialaadse asjaga ehk teinud sellest oma hoovi. Me seega ümber oma maja käia ei saa ja tema "hoovi" jäänud majasein oli tal ka mingi imeliku kolaga kinni mätsitud. Et ega me oma majaseina väga näinudki. Nüüd on naaber nõuks võtnud see nurk korda teha ja eemaldas kõik rämpsu sealt. Vastu vaatab kaunis nutune majasein meil, mis tahaks ka soojustust, vooderlauda peale ja värvimist. Lisanduski to-do-listi uus rida jälle. Aga enne sügist vist ei jõua.


Mesi tare rand:

Üks suuremaid teemasid, mis mind tugevalt häirinud on aasta otsa, on härra kogutud paadivrakkide asetsemine tare parklas. Sest suured kraanaga veoautod, mis neid kohale toimetanud on, ei saa oma raskuse tõttu neid sobivasse kohta paigaldada. Parklast kaugemale nad ei pääse ja kõik nad on ka meie parklasse kinni jäänud protsessi käigus. Nüüd kevadel said lõpuks paadid oma kohtadele, kus nad peaks aja jooksul paadimajadeks ehitatud saama. 

Teiseks tähtsaks tööks ja unistuseks on olnud elektrikaabli paigaldamine ja paadimajadesse elektri toomine. Et me soovitud kaablifreesi Tartust rentida ei saanud (suured ehitusfirmad kuude kaupa ära broneerinud ja ainult üks Tartus ongi), siis pidime võtma plaan B. Väike miniekskavaator, mis tegi 3x suurema kraavi, kui freesiga oleks teinud. Aga mis teha! Asjaga oli vaja tegelema hakata. Seega vastu kiiret tipphooaega sai kogu rannaala meil üles kaevatud.


Õnneks sama päeva õhtuks oli kogu elektrikaabel sisse pandud ja muld tagasi kinni aetud. Tänaseks juba tasapisi muru trügib siitsealt jälle läbi. Suve lõpuks vast ei saa arugi enam, et miskit on toimunud. 

Küll aga pole edasiminekut selle protsessi lõpule viimise osas ehk et kaablist elekter paadimajadesse sisse viia. Vaja on elektrikut ja noh, ootame. Passime ja tiksume aega. (Arusaadavalt ei ole ma just eriti kannatlik ootaja eksole)

Mid ama nüüd järgmiseks ootan, on NELJA paadikesta muutumist paadimajadeks. Lisaks et härra ehitaks valmis paadisilla, mille jaoks tal on materjal juba randagi valmis toodud. Ja juba mainitud elektri jõudmine paadimajadesse sisse. Iizi-biizi...

Salapärane metsaprojekt:

Mesi tare hoovist mitte Peipsi poole aga hoovi taga algava soo ja metsatuka poole pilku pöörates....
on selline vaade aastaid olnud. Ehk et taustal siis näha võsa, võsa ja võsa. Kauguses kumamas metsatukk kaskedega ja vasakul krundiservas aimatav kraavi asukoht, mis täiesti kinni kasvanud. Talvel sai peale paari aasta pikkust seedimist, mõtete põrgatamist ja koostöökokkuleppeid valmis kirjutatud üks projekt, mis EASi nobedate näppude voorust läbi ei mahtunudki eksole. 

Aga me pole sellisest puust tegelt tehtudki. Me teeme asju ise ja seegi kord hakkasime aga ise servast harutama oma unistust ja mõtteid. Projekti jaoks olid õnneks juba kõik vajalikud asjaajamised vallas jne tehtud, seega load olemas. Seega umbes nädala rassisime härraga võsa maha võtta, mida kopp saaks omale aluspanuks tõsta ja maatäiteks kasutada.



Nüüd jätkub tare hoov laia jõena tunduva perve peal edasi metsa ja Emajõe suursoosse. Kõik see turbamuld peab nüüd terve suve tahenema ja sügisel saab selle laiali siluda, tasandada, planeerida. Uhh, juba praegu on uskumatult äge vaade, mida pole 30+ aastat sellelt hoovilt nähtud.  Aga varsti on nii nagu peab. Ja muidugi on meil mõtted, mille jaoks see kõik täpsemalt vajalik on. Aga mõtle kui äge saab olema - lai soojõgi, mille peal saavad me külalised väikese aerupaadiga loodust nautida (taga peidus on imeilusad soojärved ning vanad koprapesad), pöörad aga pilgu teisele poole ja Peipsi paistab!!! Ja soo ning Peipsi vahepeal on üks ehe vanausuliste maja, kus saab nö öö muuseumis veeta. 

Praeguseks kõik, Samovarimaja ja kodu  kevadistest plaanidest ja remonditööde tegemistest mõni teine kord!

pühapäev, 2. mai 2021

Projekt "Külalistemaja" - 54 (terrassikatus vol.2)

Novembris kirjutasin tare terrassikatuse saagast siin postituses.

Detsembris leidsime härraga natuke aega, et ise viimistlusega tegeleda, sest oh üllatust, ehitusmees enam ei naasenudki. Niisiis härra ise pani viimased paanid katusematerjali ja hakkas tegelema laudisega. Siis aga ilmad külmenesid järsult ja tuli ka lumi maha, seega jäi projekt ikkagi poolikuks.

Vahepeal oli pikk tore ja töökas talv, siis lumi koos Peipsi jääkattega sulas ning saabus kalastushooaeg. Nüüd lõpuks on olnud mahti asuda tegelema mõnede ehitusprojektidega, et suvehooajaks valmistuda. Vaatame siis, mismoodi see terrassikatus edasi liikunud on:

Härra tööhoos

Kõige aeganõudvam ja keerulisem osa,
mida laudisega katta.
Kõik on kõver ja jookseb viltu :)

Vaikselt edeneb.

Jess!
Laudise osa sai valmis 45 minutit enne külaliste saabumist terrassile.

Uus päev, uus ülesanne.


Tuulesein vanadest akendest.
Korralik pusle ülesande lahendamine.

Sein peaagu valmis.
Jäänud veel mõned nikerdamise kohad.
Ja siis kogu kupatuse üle värvimine.


pühapäev, 25. aprill 2021

iga-aastane kevadine õudus

Vahepeal läksid ilmad imeilusaks - soe, päike, chill!

Kui sa elad maal ja saad olla õues eksole. Väga super oli olla. Päevad juba pikemad, sai asjalik olla ja õhtuni toimetada. 

Selle päikselise ilma suur miinus aga on see, et toas paljastuvad koheselt kõik mu tegemata tööd! Iga viimnegi tolmutort kohe tähelepanu keskpunktis nagu esineja pimedal laval pimeda saali ees prožektorivihus. Aknad - need on mu nõrgim lüli! Kui muidu meie üldine (khm, perenaise dikteeritud) kodukorraeeskiri näeb ette, et iga asi peab olema oma koha peal ja tuba korras vedelevate asjade ja mustade nõude mõistes, siis aknaid ma pesen heal juhul korra aastas. Kevadel! Siis, kui see kiuslik päike mulle näpuga näitab, kui must mu kodu on!

Niisiis, andkem andeks, aga mu lapsed läksid üle 5 nädala kodus redutamist lasteaeda (sest emal lihtsalt saabus kätte aeg, et on väga vaja) ja ma asusin pausi pidamata küürima! Sest mina ei oska rahulikuks jääda keset asjade kaost, kui väikesed sõrmed tahavad kõike näppida, pärida, et mis see on ja avastada jõuluvana salapeidukaid.

Alustasin lasteasjade sorteerimisest. Need Koljatid muudkui kasvavad taeva suunas ja kõik riided jälle väikesed! Sortisin sahtlid tühjaks, laoruumist ootel olevatest kottidest sortisin parajaks saanud riided jälle asemele. Hea on, kui on sõpru, kes oma revideerimistel on riideid toonud ootele.

Seejärel põhjalik koristusring kodus, mida ma olin pikalt edasi lükanud ja oodanud, et mul tekib aega selle tegemiseks. Kõik laste mänguasjad kokku ja toast vahelduse mõttes välja. Ongi lastel rohkem motivatsiooni õues mürgeldada.

Ja siis aknad! 2 aastat tagasi ostetud Kärcher on tõesti võrratu abimees, seega ma uljalt võtsin ette kohe ka Mesi tare aknad ja sinna kulus terve järgmine päev. 

Kolmanda koristuspäeva hommikul sain kõne ühelt huviliselt, kes tahtis õhtul tulla ööbima meie saunaga paadimajja. Me oleme tavaliselt paadimajade hooaja avanud mais, aga nüüd 21.aprillil juba esimene tõsine huviline. No, mis seal ikka! 3h koristasin paadimaja, et värskendada teda talveunest suvehooaja vormi. Suurpuhastus ja akendepesu. Tekid-padjad välja otsida ja voodipesud ka, mis on talveks kaugeimatesse kapinurkadesse ära peidetud. Aknaid muide ei olegi paadil nii lihtne pesta, kui osa neist akendest asub veepiiril. Mesispa külgmised aknad ei käi lahti ka ja korra mõtlesin end katusele kõhuli heita, et siis ülevalt poolt läheneda asjale.

Mesispa on muide ümara kujuga...


Niiet see katse oleks lõppenud aprillikuise suplusega. Mis siis muud, kui ripsmete volksutamine härra ees ja kallis abikaasa sõidutas mind mootorpaadiga paadimaja kõrvale, et proua saaks aknaid pesta. Kui see ei ole armastus, siis mis on?

Kõige rohkem olen rahul sellega, et koduse väliköögi võtsime ka härraga üheskoos ette. Meil on nii kodus kui Mesi tares väliköögi ette pandud talveks maskeerimisvõrk (et hoiustada aiamööblit jm varustust ning et linud ei lendaks sisse kõik täis pasandama... on olnud ka talvesid, kui me ei ole katnud ära ja noh, kevadel topelt küürimisrõõm). Mustust kogunud nõud pessu, riiulid korda asjadest, mis on eest ära pandud, külmkapp. Õhh, see on kõige räpasem osa koristusest. Aga korda ta sai ja nii mõnus on nüüd päikselisi päevi õues veeta, söögid väljas teha ja süüa ka väljas. Mitmeid grilliõhtud juba kirjas ja mõnus suvine meeleolu kummitamas.

Selleks, et Mesi tare väliköök korda teha, on enne vaja lõpetada ära terrassikatuse viimistlus, mis enne jõule pooleli jäi (sest tali tuli peale). Et siis saaks väliköögist suvemööbli välja tõsta ja asuda koristama. 

Niiet kui ma jälle mõnda aega ei blogi, siis teadke. Ma küürin kuskil aknaid. Või välikööki. Või paadimajasid. Või midagi kindlasti. Sest kevad!

pühapäev, 31. märts 2019

9-tunnine kvaliteetaeg abikaasaga

Üks õhtu, kui meie Peipsi karakatihooaeg oli lõppenud ja umbes 2 nädalat kevadkaamost ja turismist tegevusvaikust nautinud olime, mainisin härrale, et näe, praegu rahvas Peipsi äärest ära Soomaale kolinud. Neil seal viies aastaaeg käimas ja kiire turismihooaeg.

Muud polnud vajagi. 

"Lähme metsa paadiga sõitma!" nõudis härra mult kohe. Lause, mis muul ajal väga loogiline ei oleks, mis?

Ja ajaski härra mind Aivarile helistama, et mis seis täpselt on ja millal me saaks tulla kanuuga sõitma. Sest viies aastaaeg ei kesta kaks kuud nagu Peipsi jää viimastel aastatel. See tuleb ja siis hakkab kohe taanduma. 

Ruuklilt sain teada, et pmst tule kohe, sest vesi taandub 15 cm päevas. Lahe, et Ruukel (soomaa.com) on täitsa nö omakülamees ja praktiliselt naaber seal soode ja rabade vahel.

Hommikul, nagu aasta lapsevanemad muiste, viisime lapsed lasteaeda varakult ja võtsime kahekesi suuna mu lapsepõlvemaale. Mu vanaisa kodu ja seega pea terve lapsepõlv möödus Soomaa serval. Vanemad ehitasid majagi sinnasamma ja kuigi vähem nüüd, siis paar korda aastas kindlasti on see koht meie pere kohustuslikus to-do nimekirjas. 

Lapsi me kaasa ei võtnud kahel põhjusel. Esiteks, et oleks ka meie kahe kvaliteetaega, ja teiseks, hindasin neid liiga pisikesteks veel, et nad vingumata suudaksid 2h kanuus püsida ja end mitte märjaks teha. Paadiga oleme sõitmas käinud palju kordi nendega, aga kanuu on veidi teine teema siiski.

Kahe ja poole tunnise sõidu ajal Soomaale jõudsime rääkida nii paljudest asjadest. Hämmastav, kuidas saab rahulikult mõelda, kui mitte üks hääl tagareast ei emmeta :)

Soomaale jõudsime umbes päev või isegi kaks liiga hilja. Äge oli küll, aga kui vesi oleks olnud 10-20 cm kõrgem, oleks saanud veel rohkem just metsas ringi kanuutada. Praegu oli üliäge mööda luhta aeruga lükata ja ringi liuelda. Kindlasti võimas elamus. Kogu oma elu jooksul seal Soomaa serval ei olnud ma varem kunagi viiendale aastaajale sattunud. Müstika, mis?



Kui ma üritasin muudkui poseerida, et härra ikka ilusa pildi must teeks, sain muhedalt toriseva "See on ikkagi tõsine sport siin, mitte fotolaager" vastu. Siiamaani ajab naerma, kui meelde tuleb.

Õhtuks jõudsime tagasi, haarasime lapsed lasteaiast ja koju. 9-tunnine kvaliteetaeg abikaasaga tehtud. 

laupäev, 21. aprill 2018

Peipsi-Pärnu-Peipsi-Tartu-Tallinn-Peipsi

Hullumeelne nädal on olnud (ja see pole isegi veel läbi). Olen käinud Pärnumaal risti-rästi läbi (Romantilise rannatee õppereis), korraks koju, et osaleda vallavalitsuse arengukava kohtumisel, Tartus kleidiproovis ja sealt püssikuulina Tallinnasse mitmeks päevaks, et härra saaks osaleda Saja Lugu ettevalmistustel ning Jazzkaare avaloona ka selle ettekandmisel. Mina sain seda vaadata tribüünilt. Peale etendust kiirkäigul koju tagasi, et kell 2 öösel arveid vorpida ning kirju vastata, mis nädalaga kuhjunud on. 

Järgmine nädal ei tule mitte lihtsam. Varnja Kalalaat koos avatud kalasadamate päevaga Varnjas on tulekul (28.aprill, jäta meelde eksole). Peipsi Toidu pidu Mäetagusel kohe järgmisel päeval ehk 29.aprillil (osaleme oma supikatla ja samovariga), volbriööl on juba mitmeaastane traditsioon vahvate peredega osaleda aktsioonis, mille käigus Varnjast saab üheks õhtuks (ja pikaks ööks) NARNJA. Jõudsin end kirja panna ka avatud turismitalude päevale 1.mail (tulge meile külla!) ja noh, 2 kuni mitmes mai on järjest erinevad muud tööasjad - kas koolitused, koosolekud, grupikülastused või kliendid. Naaaaatukene pingeline graafik ühe koduse ema kohta, aga jäärana ma e nurise. Väljakutse!

Ma tahaks palju pikemalt enda jaoks siia jäädvustada muljeid ja mõtteid tehtud asjadest ja käidud kohtadest, loodetavasti jõuan selleni peagi. Peaaegu kell 3 öösel enam ei jaksa. Vähemalt sai elumärk ja mõned märksõnadki kirja pandud.

Mõni meist chillib ja mõni meist mitte.

neljapäev, 29. märts 2018

kevadpostitus

Viimasel ajal olen hoogsalt turunduse lainel olnud. Käin ennast värskendamas koolitusel, mis on ka hea koht ju uute tutvuste loomiseks oma valdkonnas. Koolitustega kaasneb selline tore asi nagu inspiratsioonipuhang, nii sai ka kriitiliselt vaadatud meie tare kodulehe suunas. Eks sellega on hell teema ka onju, ise oma mõistusega põlve otsas nokitsenud, selline pisike oma laps. Aga annan täiesti aru, et arenguruumi seal on meeletult ja tean ka, kuidas mulle meeldiks, et mu kodukas välja näeks. Ainult, et ise ei oska teha. Ja kui triin mulle oma abikäe pakkus, olin ma lihtsalt nii õnnelik. Tänaseks näeb kodukas juba palju parem välja, mõned muutmised veel vaja teha, ehket pst ,triin, millal sul jälle vaba hetk tekib? :P

Ses suhtes on ka blogi nii tore koht, mille kaudu olen nii palju toredaid sõpru ja tuttavaid leidnud. Kõik need vihjed ja abi on alati nii toredad, olen hästi tänulik iga kord.

Turundusest veel. Tore on tuletada meelde põhitõdesid, a la tee turundusplaan ja tooda sisu ja tee plaan kuu-kolme lõikes, mida millal postitad. Tee videosid, live'sid, ole linkdinis, tripadvisoris, bookingus, tee emailiga otsepostitusi ja pane sinna ainult parimad pakkumised, jne jne jne. See on terve turundusosakonna töö. Ja ma olen hästi püüdlik ka, olengi praegu võtnud eesmärgiks endale müügieesmärgid ja turundusplaanid koostada, vastata nendele nõmedatele küsimustele, mis analüüsiks vajalikud ja milleks kunagi ju tegelikult ega ei ole. Eriti kui ühes isikus on turundaja, müügimees, sekretär, koristaja, katlakütja ja kokk. Ahjaa, mul on ju lapsed, kodu ja mees ka, nendele peaks ka tähelepanu pöörama :) Härrast ma ei räägigi, tema on samuti rakkes koguaeg, sest niikaua, kuni Peipsi jääs on, kasutame võimalust tööd teha. Ja tore on see, et tööd jagub. Härra veab kalamehi hommikul peale ja õhtul maha, vahepeal on järvesafarid või karakati putitamise aeg. Veel viimane nädal ilmselt seda rõõmu, sest kevadpäike on armutu ja eks ole aeg siis kevadet tervitada.

Lisaks on härral "hobid" ja neid ei ole tal üldse mitte vähe. Selle tõttu on muidugi see lugu, et iga hobi jaoks on ilmatuma palju varustust, aga aega nendega tegeleda ei ole. Kuhu see varustus panna? Mind häirib see kõige rohkem, et ongi asjad igal pool hunnikus ja kodu on üks suur ladu. Aga mitte sellest täna... Härra nüüd on nõuks võtnud hobideringi laiendada ja ütleme nii, et avalikkuse nõudmisel õpib mesindust :) Sest nii palju küsitakse, et ahha, teil on Mesi tare, kus mesilased on? Noh, varsti tulevad. Et siis, mesinik Mesi on mul siin kõrval. Plaanime mesilastegagi vimkasid ja vigureid, igav oleks olla selline mesinik nagu kõik teised. Sellest siis, kui aeg on käes.

Plaane on palju, aega on vähe, meid on ainult kaks :) Ettevõtja rõõmud.

kolmapäev, 10. mai 2017

ega tali taeva jää

Ma olen sel aastal olnud nii laisk perenaine. Kui külaprouad juba ammuilma peenraid joonlauaga kujundasid ja sibulaid maha panid, siis mina...? Ma isegi ei tea, mis mu vabandus on või millega ma siis täpsemalt tegelenud olen eksole :) Aeg on lihtsalt kadunud käest. Peenramaale ma igatahes pole ÜLDSE jõudnud.

Ja siis rullis kevad silma ja ohkas mind vaadates. 

10.mai 2017

Usinad sibulaprouad on igatahes oma saagist ilma. Külmakraadid muudavad sibulad "strelkaks" nagu kohalikud nimetavad. Kasvab putk, saaki ei tule ja pahandus üleüldse. Et siis kes sel sügisel Peipsi sibulat tahab, peab varakult kohal olema. Ennustan, et nõudlus ületab pakkumist.

Ahjaa. "Meie inimesed" eetris järgmisel esmaspäeval (15.mai) kell 20.35 ETVs.
(ja andke siis mulle andeks, kui ma imelik paistan või midagi. filmiti kaks päeva peale settekaevu seiklust ja operatsiooni eksole)

teisipäev, 11. aprill 2017

Hiiumaa muljed

Vahepeal käisime Peipsimaa inimestega Hiiumaal gurmee-õppereisil. Tahaks palju rohkem muljetada ja oma vaimustust jagada, aga aega napib. Igatahes, ma olen ju varem ka Hiiumaal ka käinud, aga seekord oli tunne, et nagu esimest korda ja niiiii superäge oli. Võrdluses hiljutised Saaremaa vs Hiiumaa viimane oli tugevalt üle. Turismi seisukohalt siis, kuigi kummalgi saarel pole turismihooaeg veel alanud eksole.

Kuna me muudkui sõime, siis naasesin tagasi lisakilodega. Ja vähenenud rahakotiga. Ja suveniiridega muidugi.

Huumor oli meil igal sammul, parim pärl pärines härralt: "Carpaccio oli toores."

Mesilane oli meie tuuritamise ajal vanaema juures aga Mutukas tegi reisi meiega kaasa. Oli ja on muidugi igapäevaselt imetlusväärne laps. Magas põhimõtteliselt terve reisi maha ja teenis ohtralt kaasreisijatelt kiidusõnu.

Minu jaoks reisi pärl oli see, et sain sushi valmistamise kiirkursuse. Meil oli iga õhtusöögi asemel õpituba, kus ise pidime söögi tegema. Et siis pärast ikka süüa ka. Esimese õhtu lambaliha küpsetamisest ma osa ei saanud võtta, sest Mutukas siis tahtis süles olla, aga teisel õhtul sushit tegema õppida lubas ta küll. 

Selline vahva õppereis igatahes sütitas nii palju ideid ja andis motivatsiooni ja üleüldse oli mõnus. Ja see hiidlaste huumor! Peaaegu sama hea, kui meil siin Peipsis :P

laupäev, 18. märts 2017

talv on lõppenud.

Tunne oma kodumaad ringreisid alaku.

Järgmise 21 päeva jooksul on meil Peipsi-Tallinn-Peipsi; Peipsi-Saaremaa-Peipsi ja Peipsi-Hiiumaa-Peipsi sõidud. Perega. Tundub lõbus kvaliteetaeg. Seejärel sünnipäevapidu, meie laadaüritus (22.aprill Varnjas), Suur Peipsi Toidu Pidu (30.04 Alatskivil), volbriöö üritus (30.04 Varnjas) ja ongi selleks korraks turismi madalhooaeg seljatatud, et VÄRSKELT ja PUHANULT uuele kevad-suvele ja hooajale vastu minna :))


---

Ja kuna alates tänasest ei tohi enam Peipsi järvele minna, siis meie jaoks on sellega talv ametlikult lõppenud ja nüüd on aeg kevadeks. Palun mõned eriti vihmased päevad kohepraegu, et jää kiiremini sulaks ja saaks juba paadiga järvele. Sest siis on meil jälle miskit põnevat pakkuda.

---

Saunapaadiga oleme jõudnud nii kaugele, et härra on oma liistud ja lihvimised ära teinud ja teatepulk mulle värvimiseks üle antud. 1/3 olen jõudnud seest kruntvärviga katta, 2/3 veel ja siis miinimum kaks kihti kattevärvi. Eks pean leidma kuskilt aja seda edasi teha (loe: et Mesilane oleks lasteaias ja väljas ilus kevadilm, et Mutukas saaks vankris magada).

---

Samal ajal alustas härra hoovi peal toimetusi. Suitsusauna ühes otsas olnud puukuurist tegin eelmisel kevadel omale väliköögi. Suitsusauna teises otsas aga on üks tibatilluke lobudik kuur, mis on tuugalt kraami täis pressitud. Kogu see tavaar on tänaseks kaunilt keset hoovi ümber tõstetud ja kuur maamunalt kadunud. Asemele tuleb kolm korda suurem kuurike, kuhu osaliselt kraami saab ladustada ja üks osa saab härrale korralikuks kalatöökojaks, kus kalu rookida ja suitsuahju panna.

Niiet midagi meil siin ikka toimub ka.

---

Tartus on üks (no tõenäoliselt rohkem, aga mida mina tean) salajane kodukohvik. Sinna saab sööma minna üksnes ette broneerimisega ja peab olema saanud kutse liituda nende kinnise grupiga FBs. Kaks aastat olen iganädalaselt neid menüüsid ja toidupilte ja värke vaadanud, kunagi pole olnud mahti ise ka minna. Isegi kui olen olnud Tartus, siis on ikka mingid asjaajamised ja tihe graafik. Eilseks otsustasin, et nii, nui neljaks, mina nüüd lähen. 

Väga mõnus elamus oli ja toit, mmmm.

Nii äge, et inimesed viitsivad ja teevad selliseid asju.

teisipäev, 3. mai 2016

aeg maha

Peale viimase postituse vihma saabus päikseline kevad ja seega kõik see mees õues muudkui. Reedel ja laupäeval "tapsin" ennast puukoort pindudelt (suurelt üldistades võib nimetada ka poolpalkideks, kuigi on pigem vaid puu ümaram osa) koorides. Kui ma arvasin, et see juurikate välja kaevamine oli ränk töö, siis nüüd on samasuur töörõõm. Pühapäeva olime plaaninud veeta pealinnas või pigem selle lähistel Tagadi vanavara laadal, aga härra ettepanekul jätsime sõitmata, et aega ratsionaalselt kasutada ja tööd teha :)

Plaanist hoolimata ei liigutanud ma pühapäeval lillegi. Kaks päeva rassimist olid mu käed ja jalad nii vedeleks teinud, et lihtsalt ei jaksanud. Hea võimalus oli siis maale saabunud Eestlastega lihtsalt veini juua ja natuke pättuseid tegime ka. Varnja asulasilt sai uue nime omale :)

Nii Eesti Naine kui ämm kui koolitusekaaslased (mul  saab kohekohe üks kahekuune koolitus läbi) hoolitsesid aga mu lillevarude eest ja nüüd mind ootab suur laar püsikuid ja niisama suvelilli, mida hädasti vaja maha istutada. Juhtumisi aga jäi eile õhtul Tartust tagasi tulles Mesilane haigeks ja nii me õhtu läbi kuni praeguseni välja pikutame kahekesi kaisus ja teki all. Päike sirab akna taga, lilled ja istikud ootavad kannatamatult, aga laps nõudis tempo mahavõtmist.

Ma siiski loodan u 3h pärast jõuda Werneri tassikookide koolitusele. Näis, mida Mesilane sellest arvab.

neljapäev, 28. aprill 2016

Murphy, mu vana sõber

Ikka Murphy on see, kes otsustab külla tulla siis, kui mul üle pika aja kodune päev ja nimekiri vaja teha asjadest kujunenud juba ulmepikaks. Ja siis muidugi kallab sadada väljas. Aga on soe ja mõnus see vihm, niiet ma natuke trotsin seda ja teen nägu, nagu ei sajaks. Samal ajal ripub mul õues "kuivada" ka värskelt pestud pesu, mida ma ei jookse mitte ära korjama, sest vihm peab ju alla andma üks hetk. Ka möödujaile teen sama tarka nägu, nagu ei sajaks ja riputan kümneid ja kümneid helkureid nudiks pügatud õunapuu külge tagasi. Vähemalt üritan, sest pole neid kuskile õigupoolest riputada ju. Härra meisterpügaja sattus hoogu ja õunapuu meenutab midagi muud, kui ta peaks.
Liaks lasen härral võsast maha võtta hunniku pajuoksi, et saaksin tare hoovile ka ühe lillekorvi neist punuda. Muidugi ei saa ma seda teha, kui vett kallab krae vahele.

Hea küll siis. Täna peab vist õhtusööki tegema, kui niiiiiii vara (17.55) on tuppa tuldud....?

esmaspäev, 28. märts 2016

Oo jess

Eile oli viimaks tõeline kevad õues. Nii soe, nii päikseline. Lumi hoovilt taandus ka mühinal, jättes järgi tohutult porised rajad.
Energiat on viimastel päevadel 300%, sellest tulenevalt olen rüganud palju asju ära teha. Imelikul kombel jõuan nagu rohkem teha, kui härra kodus ei ole. Nii me Mesilase abiga, kes on nüüd mitu päeva järjest hommikust õhtuni meiega objektil olnud ja magab kohe paremini, koristasime ära tare uue sauna ehitussodist, suruõhuga eemaldasime tolmu, värvisime ära saunaruumides vundamendi ja korstnajala, puhastasime ära tare hoovipoolse välisseina lahtikoorunud värvist, et see üle värvida, ladusime hunniku puid riita, koristasime tare hoovi...

Väga palju töid jõudsime teha. Päike kohe laeb akusid mõnuga. Eks meil on tähtajad ka kukil ja tuleb muudkui hagu anda, et hooaja avamiseks külaliste jaoks valmis olla.

Üks päev kui härra lihvimistöid tehes saunas muudkui tolmutas ja me seal olla ei saanud, andis ta mulle ülesande minna kerise jaoks kive korjama. Meil on lähistel üks tore kraavipealne, kus kive nagu seeni peale vihma. Nii tore tunne oli neid sealt noppida, nagu välismaal lastel munajaht hoovis lihavõtete ajal. Naasesin peagi suure saagiga ja pmst tunnistas härra kõik kivid mittesobivaks :) Saatis mu tagasi pisikesi nunnusid musti kive otsima. Teised ei sobivat kerisele. Eriti kohe mitte punased. No ja mis ma näen kraavipervel. Kõil kivid puha pisikesed ja nunnud ja punased. Musti mitte kuskil. Tunne oli, et pigem leiaks metsast jaanuarikuus maasikaid kui neid soovitud kive. Midagi siiski leidsin.

Uhh, tahaks veel paljudest asjadest kirjutada, aga ... esimest korda elus juhtus meil selline asi, et mõlemal meil sai internet otsa pulgalt. Kuidas nii? Me pole ju isegi toas olnud, et arvutis vahtida. Müstika. Niiet toksin siin telefonis ja jubetüütu on. Õnn, et oma projektitaotluse olin varakult valmis saanud ja ära saatnud. Muidu oleks päris pahandus.

Nii, nüüd algab uus päev ja uus to-do list, mida kõik tares ära teha. Täna vist on see maagiline päev, mil tare kolmas saun saab päris valmis. Juhhei.

reede, 15. mai 2015

mina, algaja aiapidaja

Nii, kui kevad, see tõeline (loe: puud lehtes ja õites, ilmad tsipa soojemad, PÄIKE), saabub, tulvab minust üle mingi peatamatu soov näpud mulda pista. See pole muidugi alati nii olnud, kuid viimased paar aastat küll. Eriti tigedalt kimbutab mind nüüd, kus meil härraga see oma kodu ja aianurk on.

Niisiis, ma toimetan juba päris mitu päeva õues. Toas on lihtne mõelda, et härra tööl, mul igav ja mis seal õueski niisama üksi teha. Siis ma aga vedasin end õue ära ja Mesilane, lihtsalt superlaps, jäi kiirelt magama ja väikee tankimispausiga magas jutti 5 tundi, mis andis mulle piiramatu vabaduse aias toimetada. Kuigi mul ju polnudki väga teha, kadus see viis tundi lihtsalt käest ja puudu jäi ka veel. Riisusin siit ja sealt, korraldasin koledat kolanurka paremaks, vedasin, tassisin, rassisin, kaevasin (ja kui see ei õnnestunud, palusin koju piiluma tulnud härra appi... ideaalne ajastus muideks), istustasin, rohisin. Ühesõnaga, olin väga tegus.

Ja siis istusin ja imetlesin oma ÜHTE lillepeenart:


Ütleme nii, et ma olen kade. Kade kõigi nende majapidamiste peale siin külas, kui ma jalutades näen igas aias lillemerd. Minul tuli majaga päranduseks kaasa ainult ÜKS pojengipõõsas ja seegi täiesti vales kohas. Saigi täna ümber kaevatud ja istutatud (pildil paistvasse sinna teise korvi). Need tulbid suskasin ise sügisel mulda ja nüüd käin ja imetlen. Kavatsen veelgi tulpe sinna juurde surada, et saada endale üks suur võimas tulbikorv hoovi.

Aga that's it nagu. Miks mul ei ole nartsisse, hortensiaid, krookuseid, ja muid ägedaid lilli. Eelkõige, miks mul pole aias nurmenukke ja ma pean neid mööda Võrumaa metsapervi taga ajama? Mis muideks on meitest ikka väga kaugel. Tõsiselt mõtlesin ja küsisin nädalavahetusel härralt, et kas ta mulle kuskilt mõnda nurmenuku mätast ei tahaks kaasa kaevata?

Seega on mul hoovis lilleikaldus. Mul on terve paat vaja lilledega katta, sinna sobiks midagi madalat ja vohavat ja paljude õitega... Mis see olla võiks? Ma olen aiapidamises ikka väga roheline alles (muigan vaikselt enda sõnakasutust).

Lisaks peaks maja ette endisele paraadukse trepile ka lilli paigaldama suveks. Et ma ka ei taibanud pool talve igasugu taimi ette kasvatada, nagu härra-poolne suguvõsa tegi. Tjah, mul olid teised mured ja mõtted (noh, näiteks majaremont, sünnitus) parasjagu käsil ja pole hetkel selliseid aknalaudugi, kus sellist potipõllundust aretada. Kõiki neid taimi osta on aga paras pankrott. Õudne, palju lillede eest raha küsitakse.

Niiet, kui tahate külla tulla, võite mulle vabalt tuua kingiks või külakostiks lilli - taimi, sibulaid (st püsivad v mitmeaastased lilled oleks veel eriti tuusad), väljakaevatud nurmenuku, piibelehe vm lillemättaid või kasvõi seemneid. Küll nad ükskord ikka kasvama hakkavad.


Peenrad on ka ootel. Tahaks juba sibulad ja muu hea-parema sisse susada, aga härra luges, et öökülmi lubab veel. Ei tahaks samasse ämbrisse astuda kui eelmisel aastal, mil liiga kiirustasime sellega. Sel aastal on vist vastupidi? Oleme hiljaks jäänud omadega? Terve küla on tagumikud taeva poole peenarde vahel, meie alles jalutame poes seemnepakke valida :)