ära anda jonniv kolmene :)

Head emad seda postitust nüüd edasi ei loe :)

Kui Mesilane 3 ja (peaaegu) pool aastat tagasi sündis, oli kõik nii imeline. Nunnu rahulik beebi, magas kogu aja. Kasvades muudkui toimetas koos meiega, ei olnud suur küljes rippuja vaid andis aega töid teha, taret ehitada ja end pooleks rahmeldada.

Täna on kuhugi minu nunnu beebi ära kadunud ja ma tunnen vähemalt paar korda päevas, et ma lihtsalt kingiks selle röövli kellelegi mõneks ajaks. Ma lihtsalt ei jaksa, KUI PALJU võib see tegelene jonnida ja vinguda, kui kange ta on ja sõna ei kuula ning kui palju jõuab lolluseid genereerida paari minuti jooksul, mil ma tegelen oma asjadega, nt koristan või pesen pesu või teen süüa.

Eile nägin, et käis ringi (ma ei saa aru, kust ta selle muidugi leidis ja noomitus ka härrale, et Mesilane üldse selle leidis)mingi õlise kanistriga, kus paistis üle poole jagu mingit pruuni masinaõli sees olema. Andsin käsu kanister ära panna ja mitte puutuda. Umbes 25 korda päevas teen selgitustööd, et emme ja issi asjad ei ole mänguasjad ning neid laps ei puutu. Lapsel on OMA mänguasjad. 

Nagu kurtidele kõrvadele. Aga et mul midagi just pliidil särises, astusin tagasi tuppa ja eeldasin, et mind kuulati. Kolm minutit hiljem saabus tuppa Mutukas, kahtlaselt kleepuva olemisega. No ja muidugi oli ta üleni seda õli täis, juuksed, kõht, käed-jalad. Ausõna, ma olin valmis oma esmasündinut KOHE lastekodusse viima. 

Ja nii umbes iga päev. Kõik lollused ja pahandused teeb ta muidugi Mutuka peal. Sodiks või plaasterdaks ennast, ei. Ma ei tea muidugi ka, miks ma eeldan, et 3-aastasega annab rahulikult selgitades asju läbi rääkida. Üleüldine foon on mulle karjuda: tahan jäätist, tahan, limonaadi, tahan kommi, tahan-tahan-tahan. Minu jutu peale, et iga päev ei saa limonaadi, järgneb jonn. Minu jutu peale, et kõigepealt sööme õhtusöögi ära, siis saab magustoitu, järgneb jonn. Minu jutu peale, et selle pärast ei saa jäätist, et a jonnid, järgneb muidugi kõige valjem jonn EVER.

Kuna Mesilane jäi sujuvalt siin keset maid ilusate ilmadega koju suvepuhkusele ära, siis ma ei jõua septmbrit ära oodata. Ainult kaks ja pool kuud veel üle elada. Ka Mutukas läheb septembris lasteaeda, seega on mida oodata.

Samal ajal Mutukas seisab kõrval, jälgib väga vaikselt ja eriti tähelepanelikult IGA venna tooni, grimassi, liigutust (siraki kõhuli, käte-jalgadega vehkima vmt) ja kui Mesilane oma etenduse lõpetab, näitab Mutukas, mis ta uut just õppis. Puhas rõõm.

Mutuka "kohutav kaks" läheneb ka maru kiirusega. Ma hästi ei usu, et neljane Mesilane üleöö jälle nunnukukupai on, seega kaks hullu saab olema eriti rõõmustav aeg. 

Samal ajal teeb ämm suuri silmi mulle, et misasja, Mesilane KÄITUB NII? Pole elu sees näinud. 

Tänks, laps.

Muud huvitavat on veelgi. Üleöö on Mesilane hakanud meid nimepidi kutsuma. Härra on pidevalt kas Marko, Marko Mesi või ka musu :) Päris huvitav on kuulata, kuidas ta üle hoovi hõikab härrale, et musuuu, tule siia. Musu Marko Mesi! Isssssiiiiiiii!!!! 

Ka oma nime kuulen aegajalt, aga ju siis herz on liialt raske nimi talle pidevalt ette vuristada. Kindlam on ikka emme.

Mina olen siiani Mesilasele õpetanud tädi Mari, onu Allan, onu Jaan, tädi Küllike. Alati liide onu või tädi ees. Mulle on kuidagi väga võõras, kui laps kõnetab täiskasvanut nimepidi. Ka need liited on ühtäkki ära kadunud. Kust see tuleb?