jaanipäev väikeettevõtjana

Kuidagi sai mitmed kuud tagasi antud lubadus osaleda Gaudeamusel supikatlaga toitu pakkudes. Et me ise oleme ka kohalike ürituste korraldajad, siis me teame täpselt seda ilu ja valu, mis kaasneb toidupoole ja muude teenuste pakkujatega. 

Me oleme siin oma asja ajades liitunud mitme võrgustikuga, sest see on võtmesõna maal ettevõtjana ellu jääda. Meie südameasi on Peipsi asja ajada, Peipsi toitu soosida ja Peipsit tutvustada. Seega nii ta siis läkski,et kui pöörduti meie poole sooviga, et Gaudeamusel oleks ainult kohaliku toidu pakkujad, siis suur osa sellest oleks Peipsi toidu pakkujatel. Kindlaks olid määratud ka menüüd - meie teeme oma supikatlaga suppi, üks lambaliha tootja teeb lambalihaplovi ja üks kaluriettevõte tuleb suitsukala pakkuma. Kõik oli kokku lepitud.

Ja siis paar päeva tagasi mõtlesid kalur ja lambur, et.... oot, mida. Gaudeamus on ju jaanipäeval, lasen üle. Ja lasidki. Kui korraldaja vahendaja meiega ühendust sel teemal võttis, siis jah, otseloomulikult oleks me ka tahtnud jaanipäeval niisama olla, mitte Tartus suppi kokku keeta. Aga meid härraga on niimoodi kasvatatud, et sõna tuleb pidada. Ja meie ikkagi Tartusse 23 ja 24.juunil suundusime. Mis tähendas siis seda, et 22.06 pea terve päeva valmistasime kõike ette. Pakkisime härra bussi kraami täis ja minu auto ka. Supikatla ja suitsuahju ettevalmistused, toormaterjali hankimine ja ettevalmistamine, kõik need topsid-kausid-lusikad üle lugeda jne jne jne. Me päriselt jaanipäevast ei tahtnud ka loobuda, seega sõitsime kogu killavooriga 22.06 õhtul härra ema juurde jaanipäeva pidama ka. Mis tähendas, et olime 50 km kodust ja midagi maha ei tohtinud ununeda (muidugi ununes).

23.06 pool päeva valmistasime ette supimaterjali. Kartulid koorida, sibulad koorida, porgandid, lihad-kalad jne. Gaudeamuse tantsupidu Tamme staadionil algas kl 21 ja meie pidime kohal olema kl 18. Üritus teadsime lõppevat öösel, arvestasime tagasi jõudmisega kl 4 paiku öösel.

Lapsed ämma hoida ja staadionile, sõitsime oma killovooriga staadionile sinna vahesse, kus meid määratud oli ja.... härra ei tahtnud isegi autot pidurdada vaid vihastas autos, et pekki, sõidame minema. Sest ühel pool meid oli püsti pandud friikartulite telk ja teisel pool burksid. Kohalik toit? KOHALIK TOIT kokku lepitud menüüdega???

Kes sööb jaanipäeval suppi, kui kõrval on friikad ja burksid? Mitte keegi. Ma palusin härrat, et ilma peatumata ära ei sõidaks vaid ütleme meie korraldaja vahendajale ka, kes kahe ärajäänud toitlustaja asemel ise toiduampse tuli kohale tegema. Et tema suhtes on aus ikka suhelda ka mitte lihtsalt kaduda. Ta oli šokis ise ka ja sai meist väga hästi aru. Me jätsime talle kasutada oma telgi ja toolid-lauad, lipud  ja veel nipet-näpet asju. Aga supikatlaga lahkusime, sest selline asi on lihtsat nõme. 

Ma ise ürituste korraldajana siin Peipsi ääres näen kurja vaeva, et tõrjuda neid rämpstoite oma üritustelt. Sest ma ise tahan pakkuda PÄRIS TOITU, seda kohalikku. Kohalikust toorainest kohalike retseptide järgi, head ja maitsvat. Sellist natuke eksootilise kõlaga, mis kutsub külastajat proovima ja kutsub ka tagasi tulema, sest siin on äge. Ja viimasel ajal tahetake ka mujal Eestis pakkuda (vähemalt jutu järgi) kohalikku toitu. Sest põnevaid toidupiirkondi on ju meil palju - praegu on Pärnumaa maitsete aasta, aga ka Mulgi toit, Viru toit, setu küük, võrokeste mekid, saare ja hiiu palad jne jne. Nii palju põnevat ja head. 

Ja siis on friikad. Igal pool.

Asi on põhimõttes - kui on välja reklaamitud, et on ainult loetud toitlustajad (tõesti oligi vaid paar toidutelki) ja ainult kohalik toit, siis ei ole burksid ja friikad okei. Lihtsalt ei ole. See konkreetne friikapakkuja jäi meile nt meie kevadisel üritusel musta nimekirja. Kui ma oma kalalaata korraldan, siis inna tikuvad ka kõik kiirtoidupakkujad. Hea kerge raha teenida laatadel. Aga meie ei taha siia rämpstoitu vaid inimesed tulevad ju siinset toitu tahtma? Ei? Igatahes see sama ettevõtja registreerus mulle laadale, kirjledades oma pakutavat: kala ja natuke sooja sööki. Ma olen ise rumal, et ei täpsustanud, sest eeldasin. Eest leidsin 6m telgi friikartulite ja grillvorstidega. Just see, mida ma koguaeg tagasi olin põrgatanud. Päris kihvt ka ettevõtja poolt vassida ja varjata oma tegelikke tegemisi. Kindel on see, et tema meile enam liinile ei pääse ning iga kord õpime ka laadale registreerumise tingimusi paremaks sõnastama. Nagu ka meiega koos olnud Peipsimaa turismi esindaja (ehk siis Gaudeamuse ürituse korraldaja vahendaja meie jaoks) ütles - tema pigem oma korraldatud üritustel on ilma toitlustajata, kui et laseb pakkuda rämpsu. Ma arvan, et see on väärt põhimõte.

Ja me sõitsimegi minema. Ilus jaaniõhtu ilm oli (mitte see traditsiooniline). Soe, vihmavaba, mõnus. Ämm oli tulnud maakodust ära linna, läksime sinna ja üheskoos otsustasime sugulaste juurde jaaniõhtule minna linnaserva. Söögid, jaanituli ja mõnus seltskond. Meil oli tore jaaniõhtu, lapsed müttasid ringi joosta ja ämm pääses vaevast Mutukat ööunne panna iseseisvalt.

Supimaterjal õnneks raisku ei läinud. Me ei olnud jõudnud suppi veel päris valmis keeta ja ettevalmistatud asjad säilisid järgmise päevani.

24.06 varahommikul avasin silmad vihmavalangu peale. Konkreetselt kallas akna taga. Jess. Kell 13 pidime olema Tartu lauluväljakul uut päeva alustamas. 

Ja ma isegi ei ahastanud, sest oli tõeline supiilm! ;)

Lapsed jäid uuele katsele vanaemaga hängida ja läksime meiegi uuele katsele oma supiga. Friikate ja burkside telgid olid juba varakult taas platsis. Panime meiegi oma telgi püsti, supikatel podises juba hommikust saati ja valmistusime päevaks. 

Oli ilus jaaniilm (traditsiooniline). Vihma kallas palju ja veel rohkem, Lõikav tuul ja kõik see juurdekuuluv. Vahepeal oli ka helgemaid hetki :)

Me 22.06 kodus asju valmis pakkides põrgatasime mõtet edasi-tagasi, kas võtame samovari kaasa, ei võta? Asju oli niigi ülipalju autode peal, otsustasime, et ei võta. Et no kesse jaanipäeval teed tahab juua? Tegelikult tahtsid väga paljud, sest külm oli. Ja koerailma tõttu vaatajaid oli kohal ülivähe, pea kõik meie kliendid olid esinejad, kel oli külm. Kuum supp läks hästi.

Aga mis suppi teha üldse, see oli meie peamine küsimus ettevalmistuste ajal. Esiteks peab olema maitsev ja teiseks peab olema huvitav nimi. Kalasupp ei kõnetaks mind ennastki üldse. Härra otsustas katsetada uut retsepti - talupojasuppi. Hommikul ämma juures kui supikatel podisema pandi, vaidles härra oma emaga pikalt. Ämm ütles, et ära riku suppi ära ja härra otsustas teda mitte kuulata. Kodus oli valmis pandud katlasse kruup, suitsuliha, võis praetud porgandid ja võis praetud sibulad, kartulid, hapukurk. Kruubist tulenevalt selline imeilus hall supp, täiega mittekutsuv. Ja härra läks, oma ema mitte kuulates, lisas katlasse ka tindikala :)

See supp oli lihtsalt imeliselt maitsev. Supiroheline peale ehk aiast tilli ja sibulat ning saabus ka apetiitne välimus. Lusikas pmst seisis kausis püsti, hea tummine.

Peipsi-vene talupojasupp tindiga oligi sündinud. 

Ja tõesti oli hea supp. 100 valmiskeedetud liitrist 90 läks sooja andmiseks ja kõhu täitmiseks. Viimased portsud jagasime vähestele ringi liikunud inimstele tasuta juba ära. Parem ära anda kui ära visata.

Iga kord kuskil toitu pakkudes on olnud keegi,
kes märgiks ära, et hind on nii kallis.
See on täiesti eraldi teema,
võibolla mul kunagi tekib soov pikemalt kirjutada.
Aga on mõtlemiskoht:
mis hinnaga saab müüa suppi,
kus on sees maximast poola sibul, leedu kartul, hispaania kurk, ukraina liha...
ja mis hinnaga saab müüa suppi,
mis on tehtud Eesti väiketalupidajate käsitsi kasvatatud puhtast toorainest.
Ning teine mõtlemiskoht:
millist kütust sa enda sisse tankida tahad?
(ning jah, kruup meil supi sees oli poest, aga siiski eestimaine).

Härra oli supikatla külge keevitanud ka suitsuahju. Suitsukala vastu huvi oli üliväike, sellega peame nüüd mõtlema, et mis teeme. Kuivatatud tindikala osteti meilt veel vähem, sest meie kaaslased telgi all pakkusid tindikala otse fritüürist. Muudki head maitsvat oli leti peal ja kokkuvõtteks peab ütlema, et täitsa ok päev oli. Tänu sellele, et 23.06 õhtul ära sõitsime, ei läinud supimaterjal raisku, ei jäänud me ka miinusesse. Osa materjali jäi veel alleski ja saame järgmisel korral ära kasutada.

Selline ettevõtja lihtne elu. 

Üsna peo lõpus jõudis toidualale ja sh meie telki Hannes Kaljujärv. Nähes meie menüüd ta oli täitsa jännis, et näpu otsa oli juba haaranud friikartulite karbi. Ma ei saanud vaiki olla ja pidin ikka torkima, et võta ikka päris toitu (tahtis kodustele kaasa osta). Leidsime karbi, millega suppi kaasa anda (memo endale: peab mõtlema kaasa ostmise variandi peale) ja uurisin ikka, et suitsukala ka. Ta raskelt ohkas oma friikartulite osas ja kutsusin, et no tule vaata suitsuahju sisse korra. Näitasin kuldpruune kohakaelu ja ta oli müüdud! Ma loodan, et talle maitsesid rohkem, kui need friikartulid :)

8+ tundi lauluväljakul möödusid nii kiiresti. Nägin tuttavaidki ning mind nähti (tsau blogilugejale, kes sa tervitama tulid! Loodan, et supp maitses?)

Mis on sinu suhe kiirtoiduga? Kui sul on kõrvuti supitelk ja kiirtoidutelk, mis sa ostaksid? Ma lihtsalt päriselt olen praegu nii pettunud korraldajas, kes räägib üht ja teeb teist. Mul endal on sellest ka õppida absoluutselt. Härraga mõtlesime, et kui meie üritustel peaks edaspidi keegi uuesti õnnestuma läbi lipsata sellise jamaga, siis me ei luba tal kohale jääda. Meie tahame pakkuda päris toitu ja päris maitseid. Ja see on nii pagana võimatu missioon, eriti kui need päris pakkujad otsustavad mitte kohale tulla, aga kiirtoidupakkujad ootavad muudkui võimalust sisse pressida.