Projekt "Maja" - kaheksakümne esimene peatükk

Kevad ammu käes ja me pole MITTE MIDAGI suutnud edasi teha ehituse suunal. Ettevõtlus ja sellega seotud härra uus hobi mesindus võtavad kõik vabad hetked, rääkimata siis kahest ringi jooksvast röövlist, kes võtavad kogu vaba energia.

Siiski, siiski, midagi me ära tegime käesoleval imeliselt kuumal kevadisel nädalavahetusel.

Ma olen mitmeid kordi varemgi kirjutanud, kuidas igasugune kola ja rämps ja hunnikud mu silma riivavad, motivatsiooni tapavad ja üldse rusuvad. Seega ka pooleliolev majaosa, mis on kenasti leidnud rakendust kõikide nende asjade ladustamisel, mida kuhugi panna ei ole (ilmselgelt on seega meil liiga palju asju), frustreerib mind juba pikka aega, kuid üks samm korraga.

Võtsin ette hoovil oleva härra rauakola hunniku! Ma andsin ette päris palju hoiatusi, mida härra üldsegi kuulda ei võtnud ja siis ühel kenal päeval, kui ta terve pika päeva Tartus asju ajas koos Mesilasega, hakkasin pihta. Hoogu võttis muidugi korduvalt maha Mutukas, kes oma tähelepanu soovis, aga kuidagi saime siiski tööd ka tehtud.

Ma seda pilti ei hakka välja otsima, milline see nurk siin aastate jooksul olnud on. Ikka väga õudne ja seda on varasemates postitustes olnud ka. Isegi hästi, et oleme seda kokku tõmbanud tugevalt ja EMEXisse vga palju ära viinud.

Jäänud oli veel see saba:

ENNE.
Siit nüüd väga hästi ei paista see tagumine pool,
aga see oli rohkelt erinevaid raudlatte ja ankruid
ja muud rauakola täis.

NÜÜD.
Lillepaat tuli kola seest uuesti nähtavale :)
Kuna ma tean väga hästi, et loodus tühja kohta ei salli,
siis püüan ennetada härra uusi hunnikute tekitamisi.
Tõenäoliselt tuleb sinna teha veel üks täiendav kuuriehitus,
sest härra mesinikul siin on ühtäkki vaja mesindusmaja.
Vähemalt praegu on ilus vaadata seda hooviserva.
Teisele poole hoovi ei taha vaadata, seal on tööd veel palju.