Pulmadeks paraneb ära?

See tüüpiline lause, mida mulle lapsepõlves (ja pubekana... ja mitte nii pubekana.... ja ka üleüleüleeilegi) öeldi, kui kuskilt miskit katki või haiget sain. Et ära muretse, pulmadeks paraneb ära.

Siin ma olen, loen umbes päevi, mida on järgi jäänud juba liblikaidtekitavalt vähe ja .... Mutukas turnib nagu tavaliselt koos Mesilasega nende mängumaja otsas ning kukub (täiesti ebatavaliselt) trepist alla. Muidugi otsaesisega millegi pihta. Otsmikul kolmas silm ja nina täiesti kriimu.

Okei... pulmadeks paraneb ära. Vist.

Mõned päevad hiljem saab Mesilane omale pika ketramise peale lõpuks tõukeratta. Harjutab seda ämma juures härra kõrval olles tee peal ja üks hetk saabub mu juurde tuppa, otsa ees tohutu ja ma räägin ikka tõesti tohutusuurest verisest armist, mis siis viimaks koorikuga kattus.

Oookei... pulmadeks paraneb ära. Vist.

Toimetan ja toimetan ja ühed välismaalased rendivad retrojalgrattaid meilt ja siis pärast tagastavad need. Askeldan ratast tõsta, kui mu suur Päikeseratas mulle jalale vajub. Täpselt keti hammasrattaga ja otse jala peale põlve alla kondi peale. Suurelt ja sügavalt lihasse ja luusse sisse. Ai kui valus ja ai kui kole arm jalal.

Oeh. pulmadeks paraneb ära... peaaegu. Õnneks on pikk kleit.

No ja see kaelavalude jant ikka kestab. Kuigi ma juba hõiskasin, et jesss, parem on olla. Tegelt on ikka sant.

Me keegi ei tohi ilmselgelt nüüd kuni ürituseni toast välja minna, istume ainult pehmetel patjadel ja oleme nunnud. Sest äkki ei parane ära muidu, kui midagi veel juhtuma peaks :)

elu on ilus

Hunnik aastaid tagasi juhtus üks kord nii, et aaduga Helsinkisse šoppamisetripile minnes oli otstarbekam hommikuse ajakulu suhtes ööbida aadu diivanil, sest sadam oli sellele diivanile märgatavalt lähemal kui minu pesa.

Hommikul ärgates sain aadult või diivanilt kingituseks kange kaela. Üritasin mis ma üritasin seal natuke pead-kaela venitada või mudida, paremaks ei läinud.

Suundusime meie siis laevale ja päev otsa vantsisime Helsinkis ringi, kael oli ikka kange ja päääääris valus juba. Õhtul laevaga tagasi tulles kiskus päris nutuseks juba. Mõtlesime, et küsime personalilt, kas neil arsti on, aga ei olnud. Pakuti välja, et kutsuvad Tallinnast mulle helikopteri välja, millest ma loobusin, sest no ilmselgelt oleks lehte pandud sellise asja eest. Siis ma ei olnud veel nii edev kui praegu.

Aga valu ei läinud ega läinud ära. Abi ei saanud ka kuskilt. Magada ei saanud, pead liigutada ei saanud, sest pisarateni valus. Et kuskile poole pead keerata, keerasin terve kehaga. Öösiti tõstsin end ise voodis üles ja kätega keerasin asendit. See oli õudne aeg. Lõpuks kestis see jant 3 kuud ja kulmineerus Pärnu haigla nädalase tuusikuga. Blogisin ka sellest kunagi kui koomapalatist.

Imelahendust ei saabunud mõistagi vaid võimlemised, parafiinravid, massaažid regulaarselt ja vaikselt pinged taandusid. Peale seda, kui misiganes ajahetkel taas kael kange oli, tegin oma kaelalihaste harjutusi ja alati valu taandus.

Jaanipäeva hommikul, kui ämma juures ärkasime, et minna supikatlaga Gaudeamusele, oli mul üle väga pika aja kael kange. Alati, kui me kuskil käime ja ööbime kodunt eemal, olen võtnud oma toestatud padja (mille ema kinkis mulle siis, kui mul see suur kaelajama oli) kaasa. Seekord unustasin maha ja kolm ööd veetsime kodunt eemal. Ma ei saa üldse magada ludipatjadega, mis on sellised vedelad nagu ainult padjapüür oleks. Nüüd pidin hakkama saama ja panin kaelavalud kohe vale padja arvele. Asusin oma vanu häid lõdvestusharjutusi tegema, aga ei midagi. Lihasvalud muudkui jätkusid ja jätkusid. Ja see halvab elu ikka nii palju. Eriti kui kaks põnni muudkui hooga sulle otsa tahavad sadada, aga ise hoiad pisaraid tagasi lihtsalt hingamisest.

Nende peaaegu nädala kestnud valupäevade taustal aga muu elu jätkus eksole. Ühel õhtul ühe teise pere ema meil siin otsustas, et ta ei viitsi sõita kuskile suuremasse keskusesse trenni. 'Et hakkaks meil siin koos trenni tegema, sest ise ei viitsi, kui keegi kambas, siis on motivatsiooni kohe palju rohkem. Ma mõtlesin, et nii lahe kogukonnavärk. Let's do this. Kui saabus aeg trenni minna, siis andsin teada, et mis valud mul on ja et ma ei saagi liituda. Ise samal ajal unistades, et saaks kuskilt massaaži. Härra küll igapäevaselt aitas kõige valulikemal hetkedel õlga ja kaela mudida ja leevendas olukorda, aga vajasin korralikku teenust ka.

Eva ei jätnud asja sinnapaika ning teatas, et minu olukorras just ongi vaja liigutada ja venitada. Et tal on venituslaud ja et massaaži võib ta ka teha. Ma olin müüdud.

Vedasin end kohale ja kaks tundi tegime kõikvõimalikke pingutusharjutusi spetsiaalselt kaelale ja õlavöötmele. Pluss põhjalik massaaž. 

Järgmine päev algas hommikul taas valudega. See magamine on saatanast :) Aga päev ise oli äärmiselt okei, absoluutselt polnud valusid tunda vahepeal. Kui meelde tuli, siis tundsin jah mingit pistet kaelas, aga sellist õrna. Õnneks oli äärmiselt tihe päev tares, 4 gruppi külastajaid, kellele majatuuri teha ning õhtul veel ajakirjanikud ka.

Peale kõiki külastusi uurisin Evalt, kas võtab mu uuesti vastu. Et tahaks veel venitada ja massaaži saada. Käisin uuesti pikal seansil ja koju läksin nii kergel sammul. 

Täna hommikul ärkasin üles ilma valudeta. Ma olen niii-nii õnnelik. Et mul on nii äge kogukond siin, abi kohe võtta. Et see valu ära läks. Et elu on ilus jälle.

Meie elu Peipsi ääres. Või midagi sellist.

Kaks hommikut tagasi hommikusöögi taustaks teatas härra mulle muuseas, et kuule, nägin reklaami, et sellel blogijal, mistanüüdoligi... Mallukal... on saade. Tead sellest midagi?

No mis ma sellest tean, nii palju, kui paar blogijat kirjutanud on.

Uurisin, et no ja siis, vastuseks tuli: "Ei midagi, lihtsalt."

Härra mul ikka on mõned korrad üritanud mind utsitada, et mis sa niisama tühja blogid, millal sa raha teenima hakkad? Ma siis olen selgitanud, et mitte kunagi :)

Sest ma ei taha oma nime, kõigi pereliikmete nimesid ja sõprade omi takkatipuks siia mitte kunagi kirjutada. See tundub esimene reegel olevat oma näo ja nimega rahateenimise nimel blogimisel. Teiseks ma enamasti ka endast pilte ei pane. Ja kolmandaks ei saa siin olema ka tüütuid "kliki minu reklaame, et saaksime minna perega reisile" bännereid või veel tüütumaid tärniga postitusi "kirjutis valmis koostöös xxx". Ahjaa, neljandaks peaks siis kõiki omi mõtteid nagu sülg suhu toob ja tegusid koguaeg üles tähendama, et huvi hoida ja koostööpartnereid meelitada.

Kuigi et ma meie tegemistest siin ikka kirjutan, siis juba ammu saab 1+1 kokku viia meie nimed ja leida näod ka eksole. Kes tahab.

Aga härra jutu juurde naastes, talle vist see sarja mõte meeldis, et sellest rääkima hakkas :) Õnn on igatahes tema õuel, sest eile hommikul, kui härra oli väga sobivalt pikaks päevaks kodunt ära läinud korstnaid pühkima (sest jaa, ta on mul Hunt Kriimsilm 9 ametiga ning üks neist on korstnapühkija), andis Eesti Naine teada chatis, et kuule, tuleme kohe sinu juurde korraks.

Ja nii nad, naabrid-Eestlased, tulidki. Kaamera ja iraanlastega. Kuuldavasti alates sügisest nende uus sari Kanal2 eetris. Näete siis meie pereelu ka. Seda päriselu. Ilma meigi ja kammimata juustega ning minu sassis koduga. Lapsed on murjamid jne. Et siis teate.

Aga päev oli meil pikk ja äge ja nalja täis. Õhtu lõppes imeilusal peegelsiledal Peipsil päikeseloojangu ja elava muusika saatel. Õhtu otsa olin sauna kütnud, kuhu jõudsid kõik teised peale minu. Sest Mutukas.

Ja see on kuidagi eriti muigamaoanev, et me ju elame siin perifeerias ja pärapõrgus nii paljude arvates. Aga elu meil siin keeb ja kuidagi koguaeg satume kuhugi ajakirja, lehte, online'i, telekasse. Nojah tare on esiteks selline kiiksuga ja see meeldib/meelitab, saan aru. Aga lisaks juhtub igasugu muid kokkusattumusi ka ja... ei saa ju jätta kasutamata võimalusi enda ettevõtmisele tähelepanu saada. Seega andke andeks mu/meie edevus. Sõbrad-tuttavad-pere ka muudkui torkavad, et meid muidu ei näe, kui telekast või lehest. No nii on jah millegipärast.

Niiet käesoleval nädalal filmisime siis seda sarja, andsin Nipiraamatule nippe (tänks, Laura), võtan vastu Postimehe ajakirjanikke ja filmime Prillitoosiga lugu. Järgmisel nädalal ootan külla Peterburi ajakirjanikke ja seejärel Moskva omi. Elu maal.

jaanipäev väikeettevõtjana

Kuidagi sai mitmed kuud tagasi antud lubadus osaleda Gaudeamusel supikatlaga toitu pakkudes. Et me ise oleme ka kohalike ürituste korraldajad, siis me teame täpselt seda ilu ja valu, mis kaasneb toidupoole ja muude teenuste pakkujatega. 

Me oleme siin oma asja ajades liitunud mitme võrgustikuga, sest see on võtmesõna maal ettevõtjana ellu jääda. Meie südameasi on Peipsi asja ajada, Peipsi toitu soosida ja Peipsit tutvustada. Seega nii ta siis läkski,et kui pöörduti meie poole sooviga, et Gaudeamusel oleks ainult kohaliku toidu pakkujad, siis suur osa sellest oleks Peipsi toidu pakkujatel. Kindlaks olid määratud ka menüüd - meie teeme oma supikatlaga suppi, üks lambaliha tootja teeb lambalihaplovi ja üks kaluriettevõte tuleb suitsukala pakkuma. Kõik oli kokku lepitud.

Ja siis paar päeva tagasi mõtlesid kalur ja lambur, et.... oot, mida. Gaudeamus on ju jaanipäeval, lasen üle. Ja lasidki. Kui korraldaja vahendaja meiega ühendust sel teemal võttis, siis jah, otseloomulikult oleks me ka tahtnud jaanipäeval niisama olla, mitte Tartus suppi kokku keeta. Aga meid härraga on niimoodi kasvatatud, et sõna tuleb pidada. Ja meie ikkagi Tartusse 23 ja 24.juunil suundusime. Mis tähendas siis seda, et 22.06 pea terve päeva valmistasime kõike ette. Pakkisime härra bussi kraami täis ja minu auto ka. Supikatla ja suitsuahju ettevalmistused, toormaterjali hankimine ja ettevalmistamine, kõik need topsid-kausid-lusikad üle lugeda jne jne jne. Me päriselt jaanipäevast ei tahtnud ka loobuda, seega sõitsime kogu killavooriga 22.06 õhtul härra ema juurde jaanipäeva pidama ka. Mis tähendas, et olime 50 km kodust ja midagi maha ei tohtinud ununeda (muidugi ununes).

23.06 pool päeva valmistasime ette supimaterjali. Kartulid koorida, sibulad koorida, porgandid, lihad-kalad jne. Gaudeamuse tantsupidu Tamme staadionil algas kl 21 ja meie pidime kohal olema kl 18. Üritus teadsime lõppevat öösel, arvestasime tagasi jõudmisega kl 4 paiku öösel.

Lapsed ämma hoida ja staadionile, sõitsime oma killovooriga staadionile sinna vahesse, kus meid määratud oli ja.... härra ei tahtnud isegi autot pidurdada vaid vihastas autos, et pekki, sõidame minema. Sest ühel pool meid oli püsti pandud friikartulite telk ja teisel pool burksid. Kohalik toit? KOHALIK TOIT kokku lepitud menüüdega???

Kes sööb jaanipäeval suppi, kui kõrval on friikad ja burksid? Mitte keegi. Ma palusin härrat, et ilma peatumata ära ei sõidaks vaid ütleme meie korraldaja vahendajale ka, kes kahe ärajäänud toitlustaja asemel ise toiduampse tuli kohale tegema. Et tema suhtes on aus ikka suhelda ka mitte lihtsalt kaduda. Ta oli šokis ise ka ja sai meist väga hästi aru. Me jätsime talle kasutada oma telgi ja toolid-lauad, lipud  ja veel nipet-näpet asju. Aga supikatlaga lahkusime, sest selline asi on lihtsat nõme. 

Ma ise ürituste korraldajana siin Peipsi ääres näen kurja vaeva, et tõrjuda neid rämpstoite oma üritustelt. Sest ma ise tahan pakkuda PÄRIS TOITU, seda kohalikku. Kohalikust toorainest kohalike retseptide järgi, head ja maitsvat. Sellist natuke eksootilise kõlaga, mis kutsub külastajat proovima ja kutsub ka tagasi tulema, sest siin on äge. Ja viimasel ajal tahetake ka mujal Eestis pakkuda (vähemalt jutu järgi) kohalikku toitu. Sest põnevaid toidupiirkondi on ju meil palju - praegu on Pärnumaa maitsete aasta, aga ka Mulgi toit, Viru toit, setu küük, võrokeste mekid, saare ja hiiu palad jne jne. Nii palju põnevat ja head. 

Ja siis on friikad. Igal pool.

Asi on põhimõttes - kui on välja reklaamitud, et on ainult loetud toitlustajad (tõesti oligi vaid paar toidutelki) ja ainult kohalik toit, siis ei ole burksid ja friikad okei. Lihtsalt ei ole. See konkreetne friikapakkuja jäi meile nt meie kevadisel üritusel musta nimekirja. Kui ma oma kalalaata korraldan, siis inna tikuvad ka kõik kiirtoidupakkujad. Hea kerge raha teenida laatadel. Aga meie ei taha siia rämpstoitu vaid inimesed tulevad ju siinset toitu tahtma? Ei? Igatahes see sama ettevõtja registreerus mulle laadale, kirjledades oma pakutavat: kala ja natuke sooja sööki. Ma olen ise rumal, et ei täpsustanud, sest eeldasin. Eest leidsin 6m telgi friikartulite ja grillvorstidega. Just see, mida ma koguaeg tagasi olin põrgatanud. Päris kihvt ka ettevõtja poolt vassida ja varjata oma tegelikke tegemisi. Kindel on see, et tema meile enam liinile ei pääse ning iga kord õpime ka laadale registreerumise tingimusi paremaks sõnastama. Nagu ka meiega koos olnud Peipsimaa turismi esindaja (ehk siis Gaudeamuse ürituse korraldaja vahendaja meie jaoks) ütles - tema pigem oma korraldatud üritustel on ilma toitlustajata, kui et laseb pakkuda rämpsu. Ma arvan, et see on väärt põhimõte.

Ja me sõitsimegi minema. Ilus jaaniõhtu ilm oli (mitte see traditsiooniline). Soe, vihmavaba, mõnus. Ämm oli tulnud maakodust ära linna, läksime sinna ja üheskoos otsustasime sugulaste juurde jaaniõhtule minna linnaserva. Söögid, jaanituli ja mõnus seltskond. Meil oli tore jaaniõhtu, lapsed müttasid ringi joosta ja ämm pääses vaevast Mutukat ööunne panna iseseisvalt.

Supimaterjal õnneks raisku ei läinud. Me ei olnud jõudnud suppi veel päris valmis keeta ja ettevalmistatud asjad säilisid järgmise päevani.

24.06 varahommikul avasin silmad vihmavalangu peale. Konkreetselt kallas akna taga. Jess. Kell 13 pidime olema Tartu lauluväljakul uut päeva alustamas. 

Ja ma isegi ei ahastanud, sest oli tõeline supiilm! ;)

Lapsed jäid uuele katsele vanaemaga hängida ja läksime meiegi uuele katsele oma supiga. Friikate ja burkside telgid olid juba varakult taas platsis. Panime meiegi oma telgi püsti, supikatel podises juba hommikust saati ja valmistusime päevaks. 

Oli ilus jaaniilm (traditsiooniline). Vihma kallas palju ja veel rohkem, Lõikav tuul ja kõik see juurdekuuluv. Vahepeal oli ka helgemaid hetki :)

Me 22.06 kodus asju valmis pakkides põrgatasime mõtet edasi-tagasi, kas võtame samovari kaasa, ei võta? Asju oli niigi ülipalju autode peal, otsustasime, et ei võta. Et no kesse jaanipäeval teed tahab juua? Tegelikult tahtsid väga paljud, sest külm oli. Ja koerailma tõttu vaatajaid oli kohal ülivähe, pea kõik meie kliendid olid esinejad, kel oli külm. Kuum supp läks hästi.

Aga mis suppi teha üldse, see oli meie peamine küsimus ettevalmistuste ajal. Esiteks peab olema maitsev ja teiseks peab olema huvitav nimi. Kalasupp ei kõnetaks mind ennastki üldse. Härra otsustas katsetada uut retsepti - talupojasuppi. Hommikul ämma juures kui supikatel podisema pandi, vaidles härra oma emaga pikalt. Ämm ütles, et ära riku suppi ära ja härra otsustas teda mitte kuulata. Kodus oli valmis pandud katlasse kruup, suitsuliha, võis praetud porgandid ja võis praetud sibulad, kartulid, hapukurk. Kruubist tulenevalt selline imeilus hall supp, täiega mittekutsuv. Ja härra läks, oma ema mitte kuulates, lisas katlasse ka tindikala :)

See supp oli lihtsalt imeliselt maitsev. Supiroheline peale ehk aiast tilli ja sibulat ning saabus ka apetiitne välimus. Lusikas pmst seisis kausis püsti, hea tummine.

Peipsi-vene talupojasupp tindiga oligi sündinud. 

Ja tõesti oli hea supp. 100 valmiskeedetud liitrist 90 läks sooja andmiseks ja kõhu täitmiseks. Viimased portsud jagasime vähestele ringi liikunud inimstele tasuta juba ära. Parem ära anda kui ära visata.

Iga kord kuskil toitu pakkudes on olnud keegi,
kes märgiks ära, et hind on nii kallis.
See on täiesti eraldi teema,
võibolla mul kunagi tekib soov pikemalt kirjutada.
Aga on mõtlemiskoht:
mis hinnaga saab müüa suppi,
kus on sees maximast poola sibul, leedu kartul, hispaania kurk, ukraina liha...
ja mis hinnaga saab müüa suppi,
mis on tehtud Eesti väiketalupidajate käsitsi kasvatatud puhtast toorainest.
Ning teine mõtlemiskoht:
millist kütust sa enda sisse tankida tahad?
(ning jah, kruup meil supi sees oli poest, aga siiski eestimaine).

Härra oli supikatla külge keevitanud ka suitsuahju. Suitsukala vastu huvi oli üliväike, sellega peame nüüd mõtlema, et mis teeme. Kuivatatud tindikala osteti meilt veel vähem, sest meie kaaslased telgi all pakkusid tindikala otse fritüürist. Muudki head maitsvat oli leti peal ja kokkuvõtteks peab ütlema, et täitsa ok päev oli. Tänu sellele, et 23.06 õhtul ära sõitsime, ei läinud supimaterjal raisku, ei jäänud me ka miinusesse. Osa materjali jäi veel alleski ja saame järgmisel korral ära kasutada.

Selline ettevõtja lihtne elu. 

Üsna peo lõpus jõudis toidualale ja sh meie telki Hannes Kaljujärv. Nähes meie menüüd ta oli täitsa jännis, et näpu otsa oli juba haaranud friikartulite karbi. Ma ei saanud vaiki olla ja pidin ikka torkima, et võta ikka päris toitu (tahtis kodustele kaasa osta). Leidsime karbi, millega suppi kaasa anda (memo endale: peab mõtlema kaasa ostmise variandi peale) ja uurisin ikka, et suitsukala ka. Ta raskelt ohkas oma friikartulite osas ja kutsusin, et no tule vaata suitsuahju sisse korra. Näitasin kuldpruune kohakaelu ja ta oli müüdud! Ma loodan, et talle maitsesid rohkem, kui need friikartulid :)

8+ tundi lauluväljakul möödusid nii kiiresti. Nägin tuttavaidki ning mind nähti (tsau blogilugejale, kes sa tervitama tulid! Loodan, et supp maitses?)

Mis on sinu suhe kiirtoiduga? Kui sul on kõrvuti supitelk ja kiirtoidutelk, mis sa ostaksid? Ma lihtsalt päriselt olen praegu nii pettunud korraldajas, kes räägib üht ja teeb teist. Mul endal on sellest ka õppida absoluutselt. Härraga mõtlesime, et kui meie üritustel peaks edaspidi keegi uuesti õnnestuma läbi lipsata sellise jamaga, siis me ei luba tal kohale jääda. Meie tahame pakkuda päris toitu ja päris maitseid. Ja see on nii pagana võimatu missioon, eriti kui need päris pakkujad otsustavad mitte kohale tulla, aga kiirtoidupakkujad ootavad muudkui võimalust sisse pressida.

Perepäev ehk muljeid Lottemaast

Mõnda aega oleme lastele lubanud Lottele külla minna. Lõpuks klapitasime päeva paika ja otsustasime, et nii pikka sõitu ei ole mõtet teha ühepäevasena, vaid mingi elamus juurde. Otsustasime minna Läti piiri lähistele Lemme telkimisalale, seal mere ääres ööbida ja siis hommikul vupsti kohal olla.

Asju autosse pakkisin pool päeva (üheks ööks lastega kodunt ära minna?!?)! Sama aeganõudev oli ka tagasi koju jõudes kõik asjad tagasi lahti pakkida. Hea, et meil on soccermomi auto, kuhu mahub kõike ja palju. Seda võimalust kasutame alati, kui kuhugi korraks sõidame. Auto on triiki asju täis. Ja muidugi valesid asju!

Poolteist kuud on olnud palav suvi. Nii ka esmaspäeva hommikul, kui kodus autot ette valmistasin. Pakkisin kaasa mitmeid komplekte pluuse-pükse-kleite, sest pudrulõuad nagu nad mõlead on, raudselt mökerdavad end ära. Murphy on muidugi see, et kui mul varuriideid lastele kaasas ei ole, siis on mingi okseviirus või eriti sulav jäätis või muu rõõmustav seik ja lapsed autos paljad, sest riided mustad. Teine Murphy on see, et kui mul on riided kaasas, siis kolm päeva ei juhtu riietele ühtegi plekki.

Kolmas Murphy on see, et terve palava tee Peipsist Pärnumaale on lapsed autos paljad, sest lihtsalt nii palav ja Lemmesse jõudes autost väljudes - taevas pilves, külm tuul, vihmapiiskade laadsed tooted. Sügis kohal. Ja mul ei olnud muidugi soojasid riideid kaasas. 

Telkimine oli täitsa tore. Magada oli õudne. Mu eriti laiutavad lapsed rullisid end mööda keerutada ja katsu nii siis olla. Mesilane oli nõus kl 9 vabatahtlikult tuttu minema, sest peale tudumist ju sai Lottele külla minna. 

Hommikul oli ilm veel külmem kui eelmisel õhtul. Panin lastele kõik võimalikud riided selga ja lootsin parimat. Et me olime telkinud Pärnumaal, saime ka varakult startida ja 10.01 juba ilusti Lottemaal kohal. Ilmselt olimegi täitsa esimesed ja see oli lihtsalt superäge, kuidas kõik tegelased ja Lottemaa elanikud rongijaamas väravate juures ootamas olid, laulsid, agaralt viipasid ja kutsusid, et tule juba! Mesilasega kohe kõik juttu ajama ja hiljemgi igal korral, kui kuskil mõne tegelasega juttu jäime ajama, siis mäletati nime ja muid fakte, millest juttu oli. Kõik tegelased koguaeg nii sõbralikud ja muhedad, mina olen küll võlutud sellest kohast. Olen ka lugenud netist kommentaare, et nii kallis pilet ja pff,lähen perega Vudilasse, kus saan palju rohkem. No mine ja saa, mina sain oma kulutatud raha eest küll kõik ja rohkem veel. 

Toimetasime ja uudistasime üle nelja tunni. Oleks veel ja veel rohkemgi seal mänginud, kui ilm nii külm poleks olnud. Mul endal hakkas nii külm lihtsalt, et tahtsin lõpuks autosse ära minna :) Hea jackpot ikka küll selle ilmaga meil.

Aga Lottemaa oli äge. Nii nii detailirohke! Ja kuni viimase kontaktini välja, kõik inimesed olid soojad ja armsad. Kassaluugi juures proua kiirustas kohe rongi tellima, et lapsed ei peaks külmetama ja tee palasse on ju nii pikk. Me ise oleks ilmselt jalutanud, aga no kui nii armsalt kohe muretseti, siis muidugi. Lähme rongiga.

Kuidas kõik PÄRISELT oli*

Eel-eellugu

Üks asi, mille ma juba ammu olin enda jaoks selgeks mõelnud ja vabaks andnud, oli tüdrukuteõhtu. Minu tüdrukud on minuga olin aastaid, kes 8, kes 14, kes 17 aastat. Paar neiut ka 5 aasta ringis, mis sellegipoolest on nii pikk aeg, et ma usaldan neid ja usaldan seda, et nemad tunnevad mind. Niisiis, tegin FBsse salajase grupi, liitsin kõik oma olulised naised sinna kokku, et saage tuttavaks, ja lahkusin grupist. Juurde täpsustasin, et minuga ei pea mitte midagi läbi rääkima või kooskõlastama. Härra kontaktid on neil olemas, kui peaks küsimusi olema. Ja noh, unustasin teema ära.

Sest vaat minu meelest on just see äge, et mina olen õhtu täht. Naudin, ootan iga järgnevat hetke põnevusega, et mis minu jaoks on välja mõeldud. Ma ei tahtnud teada, millal või kuidas midagi juhtuma hakkab. Sest siis ei jõua üle mõelda, magamata olla (et noh ihsand ihsand), kella vaadata, et juba 15 minutit hilinetakse jne. Usaldasin, et kõik saab klappima.

See kuupäeva valimine oli kogu protsessis ilmselt kõige keerulisem osa, set noh meil on tare ja suvehooaeg ja päriselt, kõik nädalavahetused alates juunist septembrini juba kinni erinevate ürituste ja broneeringutega. Niiet good luck, tüdrukud.

Eellugu

Kõik nädalavahetused on tegemisi täis pikitud, lisaks siis pulmade ettevalmistuste nokitsemised ja algamas on hoidistamiste ning talvevarude korje aeg. Olen pikka aega silma peal hoidnud teepervedel ning ühtäkki oligi olemas. Põdrakanep õitses ja seda ma ei kavatenud maha magada! Ja nii tore, et juba juunis, sest siis ei pea kiirel juulikuul sellega enam tegelema,

Esiteks on ivantšai tegemine päris pikk protsess, kõige raskem füüsiliselt ja aeganõudev on teelehtede ja õisikute muljumine ja neist mahla välja mudimine. Lisaks on see selline töö, mida (vähemalt mina) kindaga teha ei saa, ja käed parkuvad korralikult. Ja no pulmas võiksid ikka ilusad käed olla eksole. Nii oligi, et kahel järjestikusel päeval tegelesin suure koguse teelehtede fermenteerimisega, mis tähendas et reede õhtuks nägi mu käsi välja

a- nagu zombiel, kes on käinud ohtralt mustikaid pigistamas ja siis mullas tuhlanud;

b- korstnapühkija agar abiline

Igatahes, ma päriselt ütlen - midagi niiiiiii õudsat üks naisterahva käsi ei tohiks kunagi olla. Mu parem käsi oli üleni süsimustaks parkunud ning see ei tulnud pesus maha. Proovisin erinevaid vahendeid, seepe, nõudepesuvahendeid, sidrunit jne.

Mesilane ütles mulle etteheitvalt, et ma ei tohi selline käega tuttu minna, pesku ma käsi ära (ausõna üritasin. korduvalt), sest noh, see on see, mida ju mina talle varvaste kohta ütlen, kui ta õhtul tuppa saabub, kui on päev otsa paljajalu õues olnud. 

Igatahes ligunesin mina reede õhtul vannis, oma zombie kätt vaadates muigasin omaette ja tahtsin saata Marile pilti käest, et hahaa, ärge homme küll tulge. (Sest noh, alles on ju juunikuu ja kes see praegu ikka tüdrukuteõhtu teeks ja kindlasti toimub see millalgi peale jaanipäeva. Ma ausalt isegi ei olnud mõelnud sellele, et millal nad siis mind üllatavad, sest aega polnud sellise asjaga oma pead vaevata.) et no hea naljakas sõnum hirmuskoleda pildiga oleks olnud. Aga lapsed ja magamaminekuaeg ja telefon ära ja unustasin pildi saata.

Lugu

Laupäeva hommik. Olen öötundidel, kui mu mesipere magusalt magas, mõned tunnid enda toimetamiste jaoks näpistanud, et hea rahulik teha. Ja siis kella 6 paiku tagasi tuttu pugenud. Kella 9.30 ajal hõikab härra mulle, et ta läheb selle päeva grupi jaoks ettevalmistusi tegema ja et lapsed on õues. See on märk sellest, et peab end voodist püsti hakkama ajama varsti. Vedelen veel voodis, üks lähedal elav maasikakasvataja uurib, kas maasikaid tahan ja kinnitan, et tahan. Üliülimaitsvad magusad maasikad, eestimaised, Peipsi toit :) Muidugi ma tahan. Viimase nädala olengi ainult maasikatest toitunud ja isu täis söönud. Keha nii vajab värskeid vitamiine. (pluss asjaolu, et numbrid küll pole üldse langenud, aga sentimeetrid kadunud nii kõhult, kui kätelt kui pepult... sellise tempoga pean ma minema veel kleiti sisse võtma....). Seega jah tahan ja lepime kokku, et mingi aeg sõidan ta juurest läbi. Vedelen ikka veel voodis, kui kuulen väravakolksu. Piilun, et kas härra, aga ei, see tüütu külamees (proud to be a problem nokamütsiga) on taas kohal. Ihsand, kuidas üks hommik võib niiviisi viltu vedada. Loivan end voodit välja, riietun ja kuulen, kuidas Mesilane saabub teatama, et üks võõras onu tuli. Suundun uksele ja üritan temaga kiirelt ühele poole saada, sest no ma lihtsalt ei jaksa temaga rääkida. Inimene lihtsalt ei saa ühest lausest aru, ma ütlen tale viis korda ja ta ikka ei saa aru. Või ei taha saada, üritab kangelt oma tahtmist saada. Ja eks tal on kindlasti ka suhtlemisvajadus, mida siis käib mööda küla lahendamas.

Nii ma siis otse voodist seal ukselävel seisan ja näen, et ümber nurga saabub Mari (seesama Mari, kellele eelmisel õhtul seda pili sõnumiga ikka saata ei jõudnud)! Ihsand, kui tore! Ma olin nii rõõmus, et oi, Mari! Tulite Tallinnast meile külla, üldse ei andnud teadagi, et siinkandis olete. Mari natuke muheleb ja teatab, et ei-ei. Asjalood on nüüd sellised, et siin on sulle nimekiri ja sul on üks tund aega. Me nüüd läheme!

Oot, misasja? Nüüd? Täna? Täna ongi MINU PÄEV? 

Täiesti lõpp. Üllatusmoment oli täielikult õnnestunud. Mari tegeles põnnidega tunnikese õues, kui mina toas siis nimekirja alusel asju kokku pakkisin ja end valmis seadsin. Ainult, et ... see käsi eksole! Ah, kui on, siis on. Ja no mis mul siis teha on sellega? Vahetpole.

Vahepeal pidi Mari külamehele aru andma, et kus me läheme ja mis me teeme, ta ei ahtnud ikka veel lahkuda ega aru saada, et mul on tegemist ja ma ei saa ega taha temaga suhelda. Siis saabus härra ilmsüütul näol, et tema ei tea midagi ja kuuma suudluse saatel me pealinna poole teele asusime. Maasikakasti võtsin ka tee pealt kaasa, sest süüa ma küll ei jõudnud.

Ligi kolm tundi sõitu läbi Eestimaa oli piina täis. Et no millal me kohale jõuame ja mis saama hakkab. Aga niinii lahe oli ka. Rõõm ja elevus ja adrenaliin laes. Spetsiaalselt mulle tehtud cd plaat ketras autos vähemalt neli ringi. Ma üürgasin kaasa laulda. Sain uue kirja ülesannetega punktide kogumiseks, et kvafikatsioonitunnistust saada ja abielukõlbulikuks saada kuulutatud. Ja ma terve tee ei saanud üle sellest, kui äge, et ma üllatusin ja et no hea nali ikka selle käega. Nii Murphy. Ja härra ka ei saanud siis öelda, et kuule ära praegu tee seda teed.

Bensiinijaama peatus ja esimene ülesanne. Vaja saada teada rekkajuhilt igavese armastuse saladus (50 punkti ja check). Postita igavese armastuse saladus avalikult FBsse (100 punkti. Check). Tallinn. Foori taga hüüa aknast, et tere tallinn, siit ma tulen! (100 punkti. check). Uhh, need punktid tulevad vaevaliselt, atesteerimiseks vajalik 500p miinimum.

Jõuame Sikupilli parklasse, pruut tõstetakse ümber teise autosse. Käib infovahetus koodkeeles, mitte midagi ei saa aru ja nii põnev on ka. Ootus näha, et no mis nüüd siis noh.

Jätkub sõit. Mustamäe. Pargime taaskord poeparklas. Autole läheneb tuttavaid neiusid. Milline üllatus :) Osa suundub asju ajama, mind suunatakse kortermaja suunas. Rohelise paraadukse juures on ootamas taas üks tuttav nägu, järjekordne "kokkusattumus" :) E muigab, et no kes sul siin elab, mis sa arvad. Miks me siia nüüd siis saabusime. Mul tõesõna ei ela mitte kedagi selles piirkonnas. Ootan, mis saama hakkab.

Valitakse number ja läbi kõlari kostub meeshääl: "Kolmas korrus."

Uus parool on sündinud (seda kuuleme järgnevate tundide jooksul veel mitu korda). Liigume üles, võõras mees ootab lahkelt korterisse ja E teatab talle, et pruut ei tea asjast midagi. Jätame selle kõik nii kuni viimase minutini.

Ookei.

Mulle avaneb vaade avatud planeeringuga tüüpilisele mustamäe kahetoalisele korterile (no isegi mu enda Tallinna pesa on samasuguse planeeringuga), mis tavalise eluaseme asemel on esmalt sisustatud elutoa osas diivanite ja suurte peeglite ning meigitoolidega ning magamistoa asukohas paistavad prožed, softboksid, statiivid, fototaustad. Tegemist on fotostuudioga. Kuna Mari on mulle kodus öelnud, et meiki ma ei pea tegema, ja no arvestades mu fotohobi, siis ma natuke nagu eeldasin ka mingeid iluseeriaid. 

Vaatlen kiiresti siis korterit, samal kui toimub see meesterahva ja E vaheline vestlus pruudi teadmatusest ja mu pilk jääb seisma fotoseina kohal. Tekst:

AKTIFOTOSTUUDIO**

...

Kandev vaikus.

Saabub vahuveinipokaal mu kätte ja see täitub kiiresti paaril korral. Jumestaja teeb väga head tööd ja ühtäkki on mul kleidi asemel hommikumantel seljas.

Fotograaf uurib minult, et kas on mingeid arme või sünnimärke, mida ma tahaks piltidelt eemaldada. Mul ei ole. Küll aga näitan talle oma kaunist kätt ja muigan, et kas sellega annab midagi teha? Ta vaatleb mind siiralt ja et noh, peseks ära? Ma naeran, sest oo, peseks ära? Ma ei tulnudki selle peale :)

Ma olen härraga käinud tegemas seksikaid maitsekaid vihjavaid pilte. See ei ole minu jaoks probleem. Küll aga leidsin end hoopis oma kõigekõigemate ees lõpuks alati seismas, üks poose juhendamas, teine juukseid sättimas, kolmas aksessuaare valimas, neljas kiidusõnu jagamas, kui ilus ma ikka olen ja kui lame tagumik (rõhutatud siirusega, igakord purskasin naerma).

Kuidas SEE juhtus?

Aga Murphy tegutses taas. Kui mu kuratlikud naised asja planeerisid, siis nad arvasidki, et kogu nali käib minu pihta. Veel stuudioski kes keeldus liitumast pildile, et tal on bikiniwax tegemata ja kel pole mathcivat pesu või tagumik liiga suur või mis need põhjused kõik olidki. Kolme tunni möödudes olid kõik, KÕIK püksata rivis. Nagu arglikult rivist kostus, siis "kus ma oma elus vea olen teinud, et ma nii lõpetan???"

Selline mees oli, kõik naised sai paljaks. Ja selgus, et nii palju naisi tal korraga stuudios polegi olnud.

Kui enne mu naised mõtlesid, et nali minu pihta, siis nüüd naersin juba mina. Mis nad tõesti arvasid, et nad ise pääsevad või? Heeh. Ikka PILDI NIMEL, nagu mulle nende tundide jooksul muudkui hõigati. Ma siiski loodan, et tulemused on maitsekad ja härrale rõõmu toovad. Ja kõik sõbrannad täägin kannipidi ära :)

Stuudiost lahkusime nii, et mul jäi kleit maha. Avastasin juba tagasi Peipsi ääres olles :) Kuna ma ju pakkisin nimekirja alusel kodus koti kaasa, siis mul oli seljas juba uus outfit ja saabusmikleit ununes täitsa. Noh, jääb siis kutile suveniiriks. Tal pidi olema kastitäis suveniirstringe, kleit puhta igav :)

Maja ees teisi järgi oodates vaatasime ,kuidas kolm eakat venekeelset prouat samasse trepikotta suundusid, meid krasaavitsaid kiitsid (mu naised olid kõik ühtlaselt kaunilt mustades kleitides punaste akssessuaaridega, imekaunis saatjaskond) ja siis trepist üles rühkisid. Kujutlesime ette, et uued kliendid saabusid kutile stuudiosse :)

Õhtu jätkus pattude ülesloetlemisega mere ääres. Pidin kirja panema kividele ja need merre viskama. Abivalmilt meenutati, et ka just äsjane patt võõra mehe ees end paljaks võtta on paras patt kahe lapse emale. Pidin nentima, et kõik kirja saanud patud sisaldasid suuresti sõna SEKS. Nonii.

Pildiseeriate aeg. Kui muidu ikka külg külje kõrval rivis pildid, siis vaatasime, et kõik naised hajali oleks ka väga tuus pilt. Hõikasin kogenud pilditegemiseharrastajana sõbrannasid ühele või teisele kohale ja noh, üle huulte lipsas juhend: "Laura V varjab Laura P-d". Loe: Laura vee varjab Laura peed.

Õhtu järjekordne parool oli sündinud.

Pruudi kõht kiskus juba üsna tühjaks, sest oli ka juba täitsa õhtu. Kast maasikaid naistega ära süüa polnud mingi kunst, abiks olid ka stuudios olnud snäkid. Aga oli söögiaeg ja viidi mind Umami imelisse aeda. Üks meie naiskonna liige töötab seal kokana ja nii ootas meid imeline broneeritud laud ja toidud ja õhtu gurmeenael, A enda tehtud spetsiaalne tort. Mmmmm.

Aga enne veel, kui saime asuda sööma (söögid saabusid imekiiresti, olgugi, et aed oli rahvast täis ja meie menüüd ei olnud ette tellitud), saabus meie laua teenindaja vahuveini pudeli ja ... mõõgaga. Jah. Mind käsutati püsti sabraaži tegema. Ma pole eales seda teinud, ühes Hollywoodi filmis olen näinud ainult). Terve aed vaatas pealt. "No pressure", muigas kõrvallauast üks naisterahvas mulle. 

No pressure at all.

Ja siis, üks-kaks ja babaaaah! Esimese korraga ja tehtud! Vau, see oli täiega äge. Teenindaja ka kiitis O:)

Keskkond on muhe, saab rahulikult juttu rääkida ja erinevaid küsimusi vastata ja noh, kõik need toredad tüdrukuteõhtu tegevused. Nad on härrat salaja intervjueerinud, seda filminud ja asusid nüüd minult samu küsimusi küsima, mis härralt. Kui vastused erinevad, siis mina saan trahvi.

No ja trahve ma sain. Härra vastas minu suurimaks hirmuks ämblikud... ja veepritsmed... Elu sees pole ämblikku kartnud. Koju jõudes muigasin talle, et no mis mu suurim hirm on? Vaatab mulle otsa ja muiates ütleb: "Ämblikud... ütlesin. Aga on ju ussid?" No eksole. Ja mina pidin trahviks lubama oma õhtust blogida :)

Kõiki erinevalt vastatud küsimusi ei mäletagi enam. Mäletan aga mõnda, mis mõlemad ühtemoodi vastasime. Et härra teadis, et mu lemmiktoit on tema tehtud puder. Et mu unistuste reisisihtkoht on kõik riigid, kus ma käinud pole veel. Eks mõni koht oli ka analüüsikoht. Mis on minu kõige halvem harjumus. Mu koristamine :) (ja torisemine, kui keegi ei korista ära enda järelt).

Naljakas oli ka. No need härra kommentaarid juurde (ja see, kuidas ta ikka piinles neid vastuseid andes.)

Mis oli esimene herzi tehtud söök sulle? - Varem ta poputas mind rohkem. Südemekujulised pannkoogid.

Mis on herzi ilusaim riideese? - Tema seljas on kõik riided ilusad.

Mis on herzi kõige tugevam oskus? - Ta oskab kõike teha. KUI TA TAHAB.

Mis on herzi parim (ma ei mäleta enam mis asi)? - Ta teeb kõike. KUI TA TAHAB.

:)

Vaatasin ja kuulasin ja noniinunnu on ta mul ikka. Täiega hurmur. Ja just sellepärast ma ta meheks valisingi. 

(Mitte vastupidi ;))

Ja siis nad tantsisid ja tantsisid ja tantsisid. Ma oleks hommikuni tantsinud, kui bänd poleks lõpetanud. Nelja aasta jagu joomata vahuveine ja tantsimata tantse pääsesid kõik tantsupõrandal valla. Saatjaskond esindaja haaval langes rivist ja suundus koju magama. Vapraimad pidasid lõpuni vastu, kuni muusika vaikis ja tuled süttisid. Millal pimedaks läks ja millal taas valgenes öues, ma ei märganudki. Pruudi nõudmisel jalutasime koju, nagu headel vanadel aegadel. 

Sest Tallinnas elades oli igal kevadsuvel see üks öö ja see üks pidu, kus varastel hommikutundidel peolt koju jalutades vaatasin, et ihsand, nii soe on! Ja taevas on nii selge! Ja oh, kus oli pidu! Ja suvi on käes! La dolce vita! Ja see tunne oli just nüüd just sel ööl. 

Parim punkt MINU PÄEVALE.

Kell 3.30 tippisin saadud võtmetega ettenähtud tuppa. Viskasin tantsukingad jalast ja riided seljast, pugesin teki alla. Saatsin ka vastavasisulise smsi härrale ja kohe teise järgi, et mingeid hilisemaid arusaamatusi ei oleks ja et mina oleks esimene allikas, kellelt ta seda kuuled: " Ma ei ole voodis üksinda."

Hommikul saabus vastus, et ta armastab mind. Kõik hästi, pulmad jõus :)

Järellugu

Neli tundi hiljem voodipartner ajas mu üles. Veidi tiksumist ja muljetamisi mu venna ja vennanaisega, kes ööbisid teises toas, suundusime hommikusöögile. Olin krips ja kraps, energiapomm. Mõtlesin veel, et nii imelik. Ma pole üle nelja aasta pmst alkoholi tarvitanud ja enesetunne nii hea. Et no vau. Peale hommikusööki viisid vend ja vennanaine mu bussile ja olingi juba tagasi koduteel.

Ja siis saabus pohmakas.

*Minu linnapreili elus, kui ma palju reisimas käisin, siis preili Mga tekkis omavaheline nali "kas mina ka sellel reisil olin?" ehk et kui ma meie reisijutte reisiblogisse kirja panin, siis need ei ühtinud sellega, mida preili M sõpradele samast seigast rääkis. Et kuule herz, kas ma ka sellel reisil olin. Ja samas ta pidi tunnistama, et faktiliselt oli kõik ikkagi korrektne, midagi ei valetanud, lihtsalt... minu sõnad antud olustikupildi edasiandmisel tõid teisi nurke esile. Seega on postitus sellest, kuidas siis minu tdrukuteõhtu PÄRISELT oli minu silme läbi ja et mu tüdrukud saaks ikka muiata, kas nemad ka sellel üritusel olid?

**Pilte ma üritusest arusaadavatel põhjustel ei jaga. Pole ükski minu tehtud, teised ei soovi interneeduses figureerida, liiga isiklikud. Kannid ma siiski täägin ära, kui need pildid kunagi kätte saan :)

Aitäh kõikidele kuratlikult ägedatele naistele.

ära anda jonniv kolmene :)

Head emad seda postitust nüüd edasi ei loe :)

Kui Mesilane 3 ja (peaaegu) pool aastat tagasi sündis, oli kõik nii imeline. Nunnu rahulik beebi, magas kogu aja. Kasvades muudkui toimetas koos meiega, ei olnud suur küljes rippuja vaid andis aega töid teha, taret ehitada ja end pooleks rahmeldada.

Täna on kuhugi minu nunnu beebi ära kadunud ja ma tunnen vähemalt paar korda päevas, et ma lihtsalt kingiks selle röövli kellelegi mõneks ajaks. Ma lihtsalt ei jaksa, KUI PALJU võib see tegelene jonnida ja vinguda, kui kange ta on ja sõna ei kuula ning kui palju jõuab lolluseid genereerida paari minuti jooksul, mil ma tegelen oma asjadega, nt koristan või pesen pesu või teen süüa.

Eile nägin, et käis ringi (ma ei saa aru, kust ta selle muidugi leidis ja noomitus ka härrale, et Mesilane üldse selle leidis)mingi õlise kanistriga, kus paistis üle poole jagu mingit pruuni masinaõli sees olema. Andsin käsu kanister ära panna ja mitte puutuda. Umbes 25 korda päevas teen selgitustööd, et emme ja issi asjad ei ole mänguasjad ning neid laps ei puutu. Lapsel on OMA mänguasjad. 

Nagu kurtidele kõrvadele. Aga et mul midagi just pliidil särises, astusin tagasi tuppa ja eeldasin, et mind kuulati. Kolm minutit hiljem saabus tuppa Mutukas, kahtlaselt kleepuva olemisega. No ja muidugi oli ta üleni seda õli täis, juuksed, kõht, käed-jalad. Ausõna, ma olin valmis oma esmasündinut KOHE lastekodusse viima. 

Ja nii umbes iga päev. Kõik lollused ja pahandused teeb ta muidugi Mutuka peal. Sodiks või plaasterdaks ennast, ei. Ma ei tea muidugi ka, miks ma eeldan, et 3-aastasega annab rahulikult selgitades asju läbi rääkida. Üleüldine foon on mulle karjuda: tahan jäätist, tahan, limonaadi, tahan kommi, tahan-tahan-tahan. Minu jutu peale, et iga päev ei saa limonaadi, järgneb jonn. Minu jutu peale, et kõigepealt sööme õhtusöögi ära, siis saab magustoitu, järgneb jonn. Minu jutu peale, et selle pärast ei saa jäätist, et a jonnid, järgneb muidugi kõige valjem jonn EVER.

Kuna Mesilane jäi sujuvalt siin keset maid ilusate ilmadega koju suvepuhkusele ära, siis ma ei jõua septmbrit ära oodata. Ainult kaks ja pool kuud veel üle elada. Ka Mutukas läheb septembris lasteaeda, seega on mida oodata.

Samal ajal Mutukas seisab kõrval, jälgib väga vaikselt ja eriti tähelepanelikult IGA venna tooni, grimassi, liigutust (siraki kõhuli, käte-jalgadega vehkima vmt) ja kui Mesilane oma etenduse lõpetab, näitab Mutukas, mis ta uut just õppis. Puhas rõõm.

Mutuka "kohutav kaks" läheneb ka maru kiirusega. Ma hästi ei usu, et neljane Mesilane üleöö jälle nunnukukupai on, seega kaks hullu saab olema eriti rõõmustav aeg. 

Samal ajal teeb ämm suuri silmi mulle, et misasja, Mesilane KÄITUB NII? Pole elu sees näinud. 

Tänks, laps.

Muud huvitavat on veelgi. Üleöö on Mesilane hakanud meid nimepidi kutsuma. Härra on pidevalt kas Marko, Marko Mesi või ka musu :) Päris huvitav on kuulata, kuidas ta üle hoovi hõikab härrale, et musuuu, tule siia. Musu Marko Mesi! Isssssiiiiiiii!!!! 

Ka oma nime kuulen aegajalt, aga ju siis herz on liialt raske nimi talle pidevalt ette vuristada. Kindlam on ikka emme.

Mina olen siiani Mesilasele õpetanud tädi Mari, onu Allan, onu Jaan, tädi Küllike. Alati liide onu või tädi ees. Mulle on kuidagi väga võõras, kui laps kõnetab täiskasvanut nimepidi. Ka need liited on ühtäkki ära kadunud. Kust see tuleb?

so nailed it

Kõrgemad väed üksi teavad, millek smul neid vaja oli, aga nii, kui ma Pinterestis inspiratsioonipostitusi nägin, oli vaja hakata meisterdama. Mitte et meil pulmadeks juba miljon+üks pitsi-sitsi-satsi-heegeldust oleks tehtud või varutud.

Niisiis, so nailed it?

Pinterest

herzi tehtud

Ja siis need...

Pinterest

herzi versioon

Laevade osas vähemalt Mesilane on sillas ja tahab neid vanni võtta vee alla. Kuri ema muidugi ei luba.

Ma ei tohi nüüd rohkem enam Pinterestist mõelda ka mitte, niigi neid projekte on liiga palju ootel ja tehtud ka. Vähemalt härra on nunnu ega päri, milleks seda kõike vaja on. Elamine on nagu suur pitsiladu, dekoratsioonid on ootel, et saaks juba ometi minna peopaika kaunistama. Mõned asjad siiski veel lõpetamisel, aga võin üsna rahulikult juba hingata, et olen valmis (saamas).

Kui veel vanu vene pitskardinaid kümmekond juurde leiaks ning vanu vaipu, mida vaja poleks, oleks õnn täiuslik. Ma olen poole aasta jooksul kõikvõimalikud Tartu ja Tallinna sekkarid ja sõbralt sõbrale poed läbi käinud (korduvalt) - keegi maniakk on vanad kardinad kõik kokku ostnud (mina vist?), no mitte midagi ei ole. Ja ma tahan just vanu, tänapäeva pitsid on hoopis teisest, palju jäigemast kangast ja need ei sobi. Ja kui midagi ongi mõnes sekkaris, siis no ma tõesti ei raatsi maksta 7-12+ eurot. Tuleb veel sõpru ja sugulasi küsitleda. Äkki kellelgi on kapispõhjas midagi, mida enam ei kasuta.

35 päeva veel vallaline. 

ikkagi bridezilla

Naabriproua Eesti Naine uuris üks päev mu käest, kuidas toimetustega läheb. Et kas kõik hästi või olen bridezilla. Seejärel mõned hetked hiljem küsis teine sõbrants, et nüüd, kus mul pea kõik ettevalmistused (v.a kaunistuste ülespanek) tehtud, kas ma teeksin seda uuesti valida saades ikka ise või kasutaksin pulmakorraldaja abi.

Kui ma peaksin sama tee uuesti saama valida samadel tingimustel, siis ma teeksin ikka ise kõik. Sest mul oli ettevalmistusteks aega 6 kuud, kodune elu (niivõrd-kuivõrd) ja kindel visioon meie päevast juba enne küsimustki olemas. Mõne detaili mõtleksin enne paremini läbi, kui KOHE tegema hakkaksin, aga no ma olen jäär. Mu meelest see vabandab vägagi välja mu tulise sarvist haaramise ja kohe töösse kippumise. Aga üldiselt olen ma ikkagi väga rahul kõige sellega, mis tehtud on. Tervikpilt saab kokku muidugi alles kuu aja pärast. Panused on kõrged, et see pilt, mis mu peas on, saab päriselus samaäge või veel paremgi.

Kui ma oleks kasutanud pulmakorraldajat, siis ma arvan, et ma oleks ikkagi bridezilla. Täna ma nii ei tunne, et ma oleksin (olnud). Mul on vajalik omada kontrolli, et KÕIK on nii nagu mulle meeldib, kõik on korraldaud, kokku lepitud ja kokkulepped peavad. Ilmselt ma ahistaks pulmakorraldajat pidevalt, et kas sa seda tegid ja kas tollele helistasid. No umbes nagu ma härrat ahistn. Ma olen talle jätnud pulmadega seoses umbes 5 ülesannet ja noh, võite arvata, mitu korda ma neid olen meelde pidanud talle tuletama, mitu korda pinda käinud, et palun tee KOHE ära, siis on tehtud ja korras ja MA ei pea meeles hoidma, et seda on vaja teha. Samuti võib panustada, mitu asja neist 5st ma ikkagi lõpuks ise ära tegin, sest et punkt2.

Ja ma saan täna täiesti aru, miks mõned mu lahutatud tuttavad/sõbrannad ütlevad, et nad ei näe vajadust uuesti abielluda. Et noh, been there, done that. Sest see asjaajamine!!!

Mulle meeldib küll üritusi ja asju korraldada. Sebida ja detailidega tegeleda. Just detailid on minu tugevus. Härra on mitumitu korda ohanud mind jälle millegi kallal nokitsemas nähes, et on mul ikka viitsimist mingite pudinatega tegeleda. Jah muidugi on need sellised asjad, milleta saaks ka hästi hakkama, aga mulle kui pruudile on oluline pisike muinasjutt ikkagi luua. Neid asju, milleta hakkama saaks, on ju palju ja üldsegi võiks minna kahekesi linnavalitsuse kabinetti allkirju andma, seljas vana (kooli)ülikond ja mõni kapis leiduv valge suvekleit. Aga need ei anna ju emotsiooni kogu üritusele?

Üle kõige aga on minu jaoks oluline, et kokkulepped peavad. Kui ma olen kellegagi midagi kokku leppinud, jah-sõna saanud, siis minu jaoks tähendab see, et asi on lukus ja ma ei pea sellepärast rohkem muretsema. Et kõik toimib. Aga siis on kuskil mingil seitmes meel, bridezilla eksole.

Nt DJ. Tuttav inimene, kordi meie üritustel osalenud ja otsustasime teda ka pulma kaasata, kui bänd lõpetab. Tema oli nõus ja nii. Lukus. Siis ühel päeval võtsin temaga ühendust, et mis ta on playlistiks mõelnud, sest hakkasin mõtlema, et sellega on ju ka vaja tegeleda. Sain hoopis vastuse, et ihsand, ta tegelikult ei ole kunagi pulmades olnud ja üldsegi... hakkasid tulema lingid teiste DJde kohta. Nagu misasja? Ma sain nii kurjaks. Kuna DJ kokkulepetega tegeles härra, siis käskisin asi ära klaarida. Ma ei kavatse hakata 1 kuu enne üritust uut teenusepakkujat otsima.

Üks teine lugu on veel, palju kriitilisem kui DJ.

Üldiselt on nii, et ma olen tahtnud meie üritusele nii palju kui võimalik võtta Peipsi temaatikat. Asukoht, bänd, mullijoogid, juustud, maasikad, catering, tort jne jne. Kuskil kuklas oli tordimeistri kohta jällegi aimdus. Inimene andis oma jah-sõna, mulle ta tordid väga maitsevad ja visuaalselt meeldivad, hinna poolest veel kõige rohkem. Kohalik külanaine,täiuslik kombo. Ja nüüd eile selgus, et tema ikka ei tea, uus töökoht ja kuidas tuju on ja aega ja... Jällegi, misasja? See ei ole mingi suvaline sünnipäev, kus tordi võin lõpuks ka Selverist võtta. Ma ei saa absoluutselt inimest usaldada niimoodi, kui tema sõna ei maksa midagi. Minu silmis on tort õhtu nael. Igaks juhuk son mul olemas plaan B ja plaan C ka. Kirjutasin suures mures plaan Ble, saatsin oma soovi kohta inspiratsioonipildi ka. Tema saatis vastu pildi sellest, mis tema teinud on. Ma pmst hakkasin nutma.

Plaan C oli catering. Nad teevad torte ka ja küsisin täna. Ta teatas, et paneb oma ettevõtte suvel üldse kinni, sest ei jaksa ega taha enam. Mul jättis süda lööke vahele, sest et eeemmm väike pulm siin suvel või midagi. Igatahes torti ta ei tee, aga ürituse catering pidi kehtima.

Ja nüüd ma ei teagi, mis ma teen. Tahaks kohalikku eluolu toetada, aga... Ja kas keegi nii väikese etteteatamisega võtab tordi töösse üldse?

Sest noh, kui ma tahan sellist:

aga plaan B pakub sellist:

Ну, Заяц, погоди!

Kes siis "Nu pogodi!" multikaid ei teaks? Need olid lapsena ühed mu lemmikud ja on siiani. Ma ikka aegajalt suunan Mesilast seda vaatama, kui ta oma multika vaatamise soovi avaldab. Tema seda küll nii huvitunult ei vaata kui mina, hmm. No ja alati olen ma olnud jänese poolt, kuniks me endile suveks kaks jänest suvitama võtsime. Ja nad plehku panid!!! 

Ühesõnaga, ehitasime neile mõnusalt suure aediku, mida saab mööda hoovi liigutada, et nad uusi murulappe maitsta saaks. Ühel kenal õhtul kui jänksidele natuke võililli aianurgas vohavast murust noppisin, arvas härra, et mis sa nopid, paneme hoopis aediku sinna. No olgu, ma ei protesteerinud ta plaani vastu. Ise läksime ratastega sõitma. Kui tagasi saabusime, olid jänksid leidnud, et maapinna ebatasasuse tõttu on ühes kohas piiiisikene vahe sees ja seda omalt poolt muidugi võimendanud. Läinud nad olidki. 

Küll aga näen ma neid mööda hoovi ringi silkamas. Söövad siin ja seal ja mekivad erinevaid rohuliblesid. Ja siis potsat-potsat oma nudisabaga hüppavad minema, kui ma üritan läheneda. Kõrvad armsalt lontis. Jah, olen püüdnud neid kinni püüda. Välja nägi see täpselt nii nagu Nu pogodis - suur kuri hunt heast peast tahab jänksi kätte saada, aga ükskõik kui lootusestus olukorras viimane on, ikka saab jalgevahelt läbi lipsata ja põgeneda.

Nüüd on meil vabajooksu jänksid hoovi peal. Ainult et suve lõpus tuleb nad omanikule tagastada. Huvitav, kuidas :)

Reisid Tallinnasse ja Valka

Appi-appi, kuhu päevad kaovad? Alles blogisin, aga nähtub, et ikka juba nädal tagasi. Mul mõtetes olevates mustandites on mitu postitust ootel, mõni neist lõbus ja mõni neist teeb mu kurjaks. Leiaks nüüd aega, et neid üles kirjutada.

Nädalavahetusel tegime väikese puhkusereisi. Ega me muud moodi puhata ei saa, kui ennast keskkonnast välja ei rebi. Kodus olles on koguaeg pilk peal, et seda, teist ja kolmandat on vaja teha ja siis kukume väsinult voodisse. Sama ei tee siiski meie põnnid, nemad on küll mingist teisest materjalist tehtud. Mutukas on konkreetne jonnipunn - panen pikali, vups püsti tagasi ja häälekalt tiliseb takkaotsa. Ja x10! 

Aga siis nädalavahetusest. Oli põhjust pealinna sõita, sest sõbranna lapse sünnipäev! Alles see preili sündis ja ma valisin Austraalias beebiriideid, mida kingituseks tuua, aga see kõik oli juba kuus aastat tagasi. Metsik :) Ja kuna juba tulime Tallinnasse, siis otsustasime, et ei hakka öösel kohe tagasi sõitma, vaid vaatame sõbrad MjaA ka üle. Nemad on meie Tallinna kodu ja päriselt ka, nii hea on seal olla alati.

Seekord võtsime siis aja survel ette ka ühe ülesande lahendamise. Nimelt olime härraga mõni aeg tagasi teinud kiirpeatuse Apes ja valinud erinevaid viinapudeleid välja. Vaja oli teha viinade pimetestimine, et selgitada välja meie pulmaviin. Jah, just selline ülesanne oligi. Ma üldiselt olen vene viina usku. Kui meil oli preili Mga meie grandioosne ühine 30 juubeli tähistamise pidu, siis oli viinade valik lihtne. Küsisin venna käest, milline on parim vene viin ja punkt. Seekord me ei saanud vene viinasid kasutada, sest need viinad, mida ma muidu eelistan, on kõik reljeefse pudeliga. Ehket logod-nimed klaasi pressitud. Meie üks oluline tingimus oli, et etikett peab olema pudelilt lihtsasti eemaldatav. Teine tingimus oli hea mahe maitse ning kolmas muidugi mõistlik hind.

Nii me tookord kell 21.38 Apesse jõudes kiiruga enne poe sulgemist nõutult viinaleti ees seisime ja valisime. Kaasa sai u 6-7 pudelit, millest viis nüüd meiega Tallinnasse testimisele saabus.

M valmistas ette pimetestimise, tabelid-graafikud-viinapitsid jne ja hakkasime pihta. See oli päris lõbus ettevõtmine meil. Tegime mitu vooru - kõigepealt lõhn, siis kaks ringi maitse osas, järelmaitse ja hommikul ka etiketi eemaldamise test. Testivõitja oli kõigi lemmik ja ka teise koha saanud viin oli kõrgete punktidega. Üsna tihe rebimine. Kui ma oleks nt testinud viinapudelit nähes, siis ma oleks kindlasti andnud punkte hoopis kolmandale viinale. Ma olen hästi mõjutatav visuaali poolega ja kolmanda viina pudel oli katses osalevate omadest kõige ilusam. Aga etikett ei eemaldunud (ning maitse polmud kõige parem) ja see on miinus. Kuigi võiduviina (Läti toodang Balta) pudel on hästi prosta, siis saan tuunida natuke seda omalt poolt. Mulle oleks muidugi meeldinud pika kaelga pudelid või nn jäisest klaasist pudelid, aga see juba lisab hinnale 2 eurot pudeli kohta, mis summa summarum oleks eelarvesse lisanud 100+ eurot. Kuna aga pulmad on selline tore ettevõtmine, et ükskõik, mis eelarve rida mul on ees, siis iga asi on u kolmandiku võrra kallimaks osutunud, siis neid sajaseid nii kerge käega lõpuks enam ei viska. Niiet võitis Balta, mille maitse oli tõesti mahe. Teise koha sai Sotsinovski viin :)

Tihedas ajagraafikus võtsime eile ette ka Valga reisi. Esiteks oli vaja ära teha notari juures abiellumisavaldus ja teiseks siis ka pulmaviinade ost. Balta hind ühes poes oli 4.99 ja teises 4.65. Ülejäänud kolmes Valka suuremas alkoholipoes Baltat ei olnud müügil. 4.65 hinnaga viin oli läbi müüdud, huvitav küll miks :) Kuna me iga päev uuele katsele sõita ei saa, siis ostsime ära 4.99 hinnaga. Nüüd leotan pudeleid ja kleebin peale mu endatehtud sildid.

Läksime pulmaviinasid ostma ilma rahakotti kaasa võtmata. Kuidagi läks nii, et haarasime kaasa sularaha ja rahakoti mitte. Aga kui juba Valkas, siis poes tekkis veel lisasoove. Võtaks seda ja võtaks toda ja oh, õlled hea hinnaga. Pulmaviinade ost jäi kõige viimaseks, sest tegime viies poes kõigepealt turu-uuringud ja ringiga tagasi jõudes pidime taskutest mündid ka välja otsima, et kõik ostetud saaks :) 50 viina asemel leppisin 48ga ,et härra omale kasti õlut ka saaks. Veinid on samuti varutud ja vahuvein tseremoonia jaoks tuleb hoopis Peipsimaa kohalikult veinimeistrilt.

Valga reisi tegi sealjuures unustamatuks meie pisipere :) Nädalavahetuse tripilt olid nad sõprade lastelt suveniire kaasa toonud ja äge kõhutõbi avaldus autos, kus nad vaheldumisi mitmeid kordi end (ja auto) täis oksendasid. Pluss kõhulahtisus. Ning jah, mul muidugi ei olnud vahetusriideid kaasas. Seega Tartus, enne veel kui Valka saime startida, tegime kiirpeatuse kaltsukas, kus paari euro eest vahetusriideid kaasa ostsin. Päeva lõpuks koju jõudes oli Mesilane siiski autos paljas teki all, sest puhtad riided said ikkagi otsa.

Et siis? On see mingi märk või :D