laupäeva õhtu

Härra on täna Mesi tare supikatlaga Tagadi laadal. See on tema sooloprojekt juba paar aastat, sest siiani pole mul õnnestunud temaga kaasa sõita, et teda seal aidata - üks või teine põnn oli veel nii pisike, et ei saanud kaheks päevaks hoiule anda. Nii ta seal üksi rahmeldab ja nagu mulle meeldis talle kohe puust ette ja punaseks teha, siis saab ta ka selle ürituse raames maitsta, kuidas mina siin rahmeldan kõiki muid tegevusi teha.

Enne veel, kui ta eile homikul kell 17.30 sõitma hakkas (sest ta koguaeg rääkis, kuidas ta peab hommikul juba startima, tee on pikk ja vaja varakult juba platsis olla jne, aga MUI-DU-GIIIII ei saanud ta soovitud ajal minema), andis ta mulle muuseas teada,et mu autorehv on tühi. Palusin tal siis see täis pumbata, aga tal polevat aega, juba niikuinii oma graafikust maas, nii palju veel teha, kus mul ikka minna vaja ja mis kõik need vastused olidki.

Üldsegi oli mul noorem venna tares külas oma sõpradega sünnipäeva tähistamas.

Niisiis. Olukorra kokkuvõte:

Härra ära ehk herz üksi kahe väikese lapsega + maal + ilma autota + väiksed napsid

Ideaalne seis, et härra MURPHY saaks toimetama asuda.

Mesilast on kodustel päevadel võimatu päevaunne saada, eriti kui on teada, et onu Max tuleb, et temaga mängida, tema koeraga jalutada ja sauna minna. Ma pidin seda juttu kuulama kaks pikka päeva, enne kui onu Max kohale jõudis. Nii ei maganud ta ka eile silmatäitki, kuigi vajas seda und väga. Õhtuks, peale onu Maxi konkreetset ära väsitamist, saunatamisi ja ringi lustimist küsis Mesilane mu telefoni, mida ma talle aegajalt luban multikate vaatamiseks. Läks ära tares alumise korruse toas diivanile seda vaatama, uks oli vahelt kinni, et koer teda kiusama ei läheks. Ma väga lootsin, et vaatab natuke ja kustub kiiresti tuttu. 

Natuke aega hiljem kuulsime nuttu, ta proovis minu juurde tulla, sest telefoniaku sai tühjaks, aga ei vajutanud ukselinki piisavalt alla, seega ei saanud ust lahti. Tõusin juba ja liikusin tema suunal, kui kostus nagu midagi ja veel suurem nutt. Avasime seal paari külalisega juba üheaegselt ukse, kui vastu vaatas veri igal pool ja verise ninaga laps. Mesilane oli jooksnud ukse juurest diivani suunal, aga komistanud ja kukkunud täpselt oma pisikese nunnu ninaga vastu diivani puidust serva. Ninajuurel sügav haav!

Kiirabi käis, ootasime teda ikka päris kaua ja imestasime, et lapsetrauma puhul nii aeglaselt tuli. Selgus, et eile oli mingi hullumaja öö. Kiirabil oli korraga kolm väljakutset - mingi avarii, veel üks laps Kolkjas ja meie. Teise lapsega oli juba teel Tartusse, kui keeras otsa ringi ja tuli meie juurde. Samal ajal telliti ka Tartust meile juba kiirabit. Vaatasin Mesilast kaks sekundit ja teatasid, et peame Tartusse EMOsse minema, aga neil juba autos laps (ma ei jõudnud küsida, kas üksi või vanemaga), Mesilase oleks nad peale võtnud, aga mina oleks pidanud ise liikuma. Kolme-aastast täiesti šokis last ma ei saanud anda võõraste inimestega kaasa, et ema juurest ära sõita. Ta oleks olnud endast väga väljas siis.

Aga tuletame siis meelde:

Härra ära ehk herz üksi kahe väikese lapsega + maal + ilma autota + väiksed napsid + telefoni aku tühi

Võimatu kombinatsioon ehk autoga sõitmine välistatud. Õnneks oli üks külaline suure peavaluga, kes seetõttu napsi ei võtud, ehmatas endalt olukorra tõttu peavalu ära ja viis meid Mesilasega Tartusse õmblema. Mutuka pidin jätma venna ja ta külaliste hoolde, sest Mesilane oli nii kleepekas ja vajas väga hellust, Mutukat ei oleks ma saanud kuidagi nunnutada sellel ajal. 

Ma olen muide ka verefoobik. Ma olen seda varem ka mainunud, ma võin vere ja haava vaatamisest pildi tasku panna. Ma ei saa isegi Verekeskuses vaadata, kuidas veri kanüülist voolab näiteks. Ja nüüd oli Mesilasel nina peal oi, kui kole olukord. EMOs oli muidugi aega küll, vastuvõtutädil vaja pabereid ühest kuhjast teise tõsta, siis ankeete täita, istusime ühe ukse taga ja siis teise taga ja nii. Õnneks oli Mesilane rahunenud, tegime nalja, hoidsime tähelepanu mujal. Õmblemise ajal ta natuke muidugi tihkus, sest ere prožektor ja vaigistav sprei tahtis silma voolata jne, aga ta kordagi ei tõrkunud millegi vastu, ei rahmeldanud. Tubli pisike poja!

#poisslapseemarõõmud

#poisteljuhtub
#3õmblust

Ahjaa, EMOs kiirabi ukse taga oodates nägin tuttavaid. See teine poisslaps ja tema vanemad Kolkjast (kes kiirabiautos olid).

Perepäev ehk muljeid Lottemaast

Mõnda aega oleme lastele lubanud Lottele külla minna. Lõpuks klapitasime päeva paika ja otsustasime, et nii pikka sõitu ei ole mõtet teha ühepäevasena, vaid mingi elamus juurde. Otsustasime minna Läti piiri lähistele Lemme telkimisalale, seal mere ääres ööbida ja siis hommikul vupsti kohal olla.

Asju autosse pakkisin pool päeva (üheks ööks lastega kodunt ära minna?!?)! Sama aeganõudev oli ka tagasi koju jõudes kõik asjad tagasi lahti pakkida. Hea, et meil on soccermomi auto, kuhu mahub kõike ja palju. Seda võimalust kasutame alati, kui kuhugi korraks sõidame. Auto on triiki asju täis. Ja muidugi valesid asju!

Poolteist kuud on olnud palav suvi. Nii ka esmaspäeva hommikul, kui kodus autot ette valmistasin. Pakkisin kaasa mitmeid komplekte pluuse-pükse-kleite, sest pudrulõuad nagu nad mõlead on, raudselt mökerdavad end ära. Murphy on muidugi see, et kui mul varuriideid lastele kaasas ei ole, siis on mingi okseviirus või eriti sulav jäätis või muu rõõmustav seik ja lapsed autos paljad, sest riided mustad. Teine Murphy on see, et kui mul on riided kaasas, siis kolm päeva ei juhtu riietele ühtegi plekki.

Kolmas Murphy on see, et terve palava tee Peipsist Pärnumaale on lapsed autos paljad, sest lihtsalt nii palav ja Lemmesse jõudes autost väljudes - taevas pilves, külm tuul, vihmapiiskade laadsed tooted. Sügis kohal. Ja mul ei olnud muidugi soojasid riideid kaasas. 

Telkimine oli täitsa tore. Magada oli õudne. Mu eriti laiutavad lapsed rullisid end mööda keerutada ja katsu nii siis olla. Mesilane oli nõus kl 9 vabatahtlikult tuttu minema, sest peale tudumist ju sai Lottele külla minna. 

Hommikul oli ilm veel külmem kui eelmisel õhtul. Panin lastele kõik võimalikud riided selga ja lootsin parimat. Et me olime telkinud Pärnumaal, saime ka varakult startida ja 10.01 juba ilusti Lottemaal kohal. Ilmselt olimegi täitsa esimesed ja see oli lihtsalt superäge, kuidas kõik tegelased ja Lottemaa elanikud rongijaamas väravate juures ootamas olid, laulsid, agaralt viipasid ja kutsusid, et tule juba! Mesilasega kohe kõik juttu ajama ja hiljemgi igal korral, kui kuskil mõne tegelasega juttu jäime ajama, siis mäletati nime ja muid fakte, millest juttu oli. Kõik tegelased koguaeg nii sõbralikud ja muhedad, mina olen küll võlutud sellest kohast. Olen ka lugenud netist kommentaare, et nii kallis pilet ja pff,lähen perega Vudilasse, kus saan palju rohkem. No mine ja saa, mina sain oma kulutatud raha eest küll kõik ja rohkem veel. 

Toimetasime ja uudistasime üle nelja tunni. Oleks veel ja veel rohkemgi seal mänginud, kui ilm nii külm poleks olnud. Mul endal hakkas nii külm lihtsalt, et tahtsin lõpuks autosse ära minna :) Hea jackpot ikka küll selle ilmaga meil.

Aga Lottemaa oli äge. Nii nii detailirohke! Ja kuni viimase kontaktini välja, kõik inimesed olid soojad ja armsad. Kassaluugi juures proua kiirustas kohe rongi tellima, et lapsed ei peaks külmetama ja tee palasse on ju nii pikk. Me ise oleks ilmselt jalutanud, aga no kui nii armsalt kohe muretseti, siis muidugi. Lähme rongiga.

TV3 näljamängud - rohkem, veel rohkem reklaami, et kukruid täita

Kuus aastat tagasi Austraalias sain ma tähistada oma sünnipäeva koos Laura ja Janekiga ning tegime reegli - sünnipäevalaps valib, kuidas ta päeva tähistada tahab. Mina tahtsin minna kinno "Näljamängud" filmi vaatama.

Eile juhtumisi nägin teadet, et täna TV3s seesama "Näljamängud". Kui talvel tihtilugu oli härral omad sarjad ja filmid, mida ta vaadata tahtis, ja mina muidugi sellal kustusin ise enne, kui lapsed magama jäid, siis nüüd ma teatasin, et täna on minu õhtu. Saatsin härra lastega magamistuppa ja hiilisin ise filmi vaatama.

Viis minutit hiljem, peale viieminutulist Mutuka nuttu ja Mesilase "kus emme on", olid nad mõlemad minu juures üle minu turnimas, kõrva kisamas ja sahkerdamas. Et siis minu filmiõhtu eksole.

Ja filmi vaadates mulle meenus, miks ma telekat ei vaata. Täitsa pekkis, kui mitu kui pikka reklaamipausi! 

24.novembri müstika

Õhh, ma ei tea, mis päev see 24.november selline on! Kõik maailma asjad on sellele päevale ajastatud. Kuhu poole ise joosta, vot ei teagi.

Esiteks on meil tares külalised. Alati rõõm. Meie esimesed nn ärikliendid, seega mul vähemalt on väike pabin ikka sees. Vajalik olla kohapeal ja tagada parim elamus eksole.

Teiseks on suure tähtsusega koosolek, kust EI SAA puududa. Me kuulume mitmesse võrgustikku ja panustame Peipsi elusse iga kandi pealt. Vot selle kõnealuse võrgustikuga on mul kahetised tunded. See asjaajamise pool on nõme. Lajatatakse väga tähtis koosolek või koolitus alati huupi, ja no nimme alati meile mittesobivale kuupäevale.

Kolmandaks pean osalema ühel teisel infopäeval, mis on meile seoses meie taotletavate projektidega oluline.

Neljandaks tõi nädalavahetus meie perele nukraid uudiseid. Taas üks kallis pereliige jäi võitluses vähiga alla. Tema ärasaatmine on muidugi 24.novembril eksole.

Viiendaks saabus naaber oma suure murega, ka nende peres matused ja vaja oleks meie pereautot laenata. Küsisin härralt, kes suhtlemise enda peale võttis, et millal ja muidugi sain vastuseks? 24.november, Et just siis, kui ise ennast viide erinevasse kohta jagad ja autologistika ülioluline on...

Mis oluline asi võiks veel sadada sellele kuupäevale??? See oli retooooooooriline küsimus! No challenges please.

kellakeeramise öö 25ndal tunnil

Mul on umbes kolm suuremat sorti foobiat. 

Esimene on ussid. Kõige kohutavamad tegelased üldse mu meelest. Ma oma isiklikku vastik-nastikut olen selle suve jooksul kohanud oma 5-6 korda. Võeh. Terve oma lapsepõlve veetsin maal vanaisa juures, kus on räägitud, et olid rästikuid ka, ma pole mitte ühtegi kunagi kohanud. Ja nüüd siin, oma kodus...

Teine on kõrgus. Pöörane lugu on see, et ma kõrgust absoluutselt ei karda sadade meetrite kõrgusel kuskil vaateplatvormil ilu vaadata või kuskil mägedes kaljunukil poseerides. Ei, seal on bueno, aga vot jalg väriseb all, kui pean siin meie ehituse teisel korrusel täiesti sabiilsetel üksikutel laudadel kõndima. Või kuskilt, kus on klaaspõrand, alla vaadata. Võimatu missioon.

Kolmas on veri. Minu suurim nõrk koht siis. Ma olen pannud pildi tasku, kui ekshärral pidin peale autoavariid nt peasidet ära võttes duššiotsa hoidma, et ta pead saaks pesta. Filme on võimatu vaadata, kui kuskil veri ja soolikad lendavad. Ma ju tean, et see on film ja a la moos seal, aga ajukeemia või mis iganes ei allu siinkohal reaalsele mõtlemisele. Ma lausa tunnen siis enda peal nagu oleks lahtine haav ja värki. Õudne ühesõnaga.

Ja siis on mul kodus üks mürakaru, keda niigi kullipilgul valvan, aga ikka lipsab sisse mõni saatuslik sekund, kus väikemees kolksti kuskile vajub. Ma ei pea silmas siin kapi otsast alla kukkumist, piisab sellestki, kui ta lihtsalt käputamisest ära väsib ja "lõuksi paneb". Eile õhtul sai sellisest lõuksist verine lugu. Tema žilettteravad hambad lõikasid kuhugi sisse selle sekundiga ja veri väljas. Naeratab meile härraga oma kelmikat naeratust ja suu punane. Ma olen halvatud ja ei suuda teda aidata. Härra tegutseb ja püüab leida, kuhu hammas sisse löödud sai. Ega mu isiklik duracell seda väga teha lase. Peagi jääb punast naeratust vähemaks, hingan kergendatult ja lähme Mesilasega kaissu ära. 

Kell kolm öösel (see lisatund tänasel ööl eksole) ärkan üles, sest lihtsalt oli tunne, et on vaja silmi avada. Magame kahekesi konkreetses vereloigus. Nagu oleks keegi voodisse ära tapetud. Härra tormab vannituppa Mesilasega, mina olen jälle nagu paralleeluniversumis. Üritan Mesilast puhtaks pesta, aga suust muudkui tilgub uut verd peale. Härra helistab kiirabi välja ja selleks ajaks, kui nad kohale jõuavad, on Murphy. Ei tilkagi enam. Ilmselt oli abiks läbi häda peale surutud külm pudel sügavkülmast. Teeme kiirabi abil kindlaks, et hammustanud oli ta keelde, mis ongi tohutu verine lugu. 

Kogu selle triangli kestel Mesilane ise muudkui naeratas ja tšillis ja oli rõõmus. Vähemasti ta ei neelanud seda verd alla, sest ilmselt magas mul kaisus suu lahti ja nii see kõik välja valgus. Aga mu voodipesud on kõik pekkis, rääkimata tuliuuest madratsist.

Vot ma ei tea, kui sellised asjad peaksid juhtuma siis, kui härrat kodus pole...

elu Montenegro moodi

Nälg on suur ja oleme just auto ära parkinud (esimene luksuslik öö tripil ehk võtsime apartmendi), kui härra soovil "lähme kiirelt ainult sinna nurgapealsesse poodi" sidrunit ostma (sest üks meist ostis pool tundi varem kilo rannakarpe "õhtusnäkiks"), seega ma ei võta kaasa midagi peale rahakoti ja muidugi suudab seesama üks meist põigata sisse hoopis mingisse rustikaalsesse esmapilgul üdini liha müüvasse poodi (kuhu mina reeglina kunagi peatuma ei jääks), kus selgub, et tehakse sellest samast värskest lihast soovi korral ka silme all õhtusöök. Muidugi tuleb sellest selline laadung toitu, mida tohutute liudadega ette kantakse ja mida mul polnud mitte millegagi jäädvustada. Kõige selle hind - peaaegu olematu; taustavaated - sõnatuks tegevad. Sõnaga - Montenegro!

Nüüd aga me oma priiskamise lõpetame ehk et suundume linnakesse jalutama ja tõenäoliselt veab härra mu üles mäkke muidugi ka ja siis peale seda me vedeleme all imelise veega rannas, mille taustavaadeteks on ikka need uskumatult kõrged ja imeilusad mäed. Ja õhtul me oleme ilmselt uues hingematvalt ilusas kohas. Tõenäoliselt jälle internetivabalt.

Kirjutamiseni ;)

kõrvarõngastest ja kingadest.

Ma olen kahest Aussies ostetud kõrvarõngapaarist kummastki ühe ära kaotanud. Väga õnnetuks teeb mind see. Esiteks, et nii kaugelt toodud eks ja teiseks, mulle meeldisid nad ka mõlemad väga. Eks see Murphy ole, et lemmikuid kannan rohkem, seega tõenäosus kaotada ka suurem.

 

Mul ei ole varsti enam midagi kõrva panna. Pahandus.

 

---

 

Tegime ->e-ga kahepeale "so nailed it" blogi ära. Ilma seda rõõmusõnumit jagamatagi ma vaatan, et külastajaid juba jagub. Aga viide blogile on näete mul seal üleval servas eksole.

---

Iga sõber jätab jälje minu sisse. Mina neile ju ka, tean küll (te ütlete mulle nii :D). On see siis mõni käibefraas, mõni harjumus, meeldima hakanud muusikastiil või mõttelaad, riietusese või kuidas autot valida. Mis iganes.

Mulle meeldib see hetk, kui kasutan mõnda enda parasiitsõna, ilmselt suhtpalju lausa kuritarvitan neid (mul blogis on ju neid ka, nt "hvaking", "eksole" jt... ma tean ju, et see on värdkeel ja kuidas õigem on end väljendada, aga ma ei taha, las olla midagi minulikku), kui ühtäkki kuulen oma sõpru või härrat neid endale teadvustamatagi üle võtmas.

Nt sõna pahandus. See tuli mulle preili mrg-lt, kui me tema sünnipäeva Tuneesias tähistasime. See jäi külge ja kasutan seda mõnuga. Ja ma olen märganud, et härra on selle mult omakorda üle võtnud. Selline soe jutt käis läbi, kui seda endale teadvustasin.

Või kleidid. Kunagi ammu aastaid tagasi, kui ma veel teksapükste preili olin ja aadu seelikuis ringi kalpsas, ka miinus saja kraadi juures, siis ma mäletan, et usutlesin teda ikka mitmeid kordi. Ja ta vastas, et aga talle meeldib. Mõne aja pärast toimus vahetus, minu garderoobi võtsid üle kleidid ja seelikud ja aadu oli valdavalt teksades. Nüüd juba aastaid seelikuis ringi lehvinuna ma ei kujuta ettegi pükste kandmist, tunnen, et ahistavad mind.

Ühtäkki on hakanud sõbrannad ümberringi kleite ja sukki kokku ostma ja KANDMA. Vaatan tunnustavalt, nagu kanaema oma tibusid.

---

Mul on kõigi aegade kõige lemmikumad suvestilletod. Sellised lahtised, ütleme rihmikud, ainult ei kauni kontsaga. Ümber pahkluu on rihmaga kinnitus. Kui tavaliselt on selliste pahkluukinnitusega kingade puhul see rihm kinga küljes kinni, siis minu kingade puhul on see rihm aasas lahtiselt. Mis oli pmst õnnetus, mis ootas juhtumist.

Asju ära kolides 2011.a lõpus tõstsin kingad emale autosse. Kui ema nad autost tuppa tõstis, üks kinnitus oli jalga lasknud ja autos seda ei olnudki. Nüüd ma olen otsinud uusi kinnitusi ja no mission impossible. Olen vaadanud kasutatud kingi, et kui oleks sarnase põhimõttega, ostaksin ära kasvõi rihmade pärast. Aga nulliring.

Või peaks laskma uued teha? Kes sel juhul teeb? Kingsepp? Õmbleja? Appi ma ei tea... aga suvi läheneb ja ma nii tahan neid kanda.
 

murphy vol....

Külalised tulevad ootamatult ikka siis, kui on olnud pesupäev ja trussikud on riputatud mööda elamist kuivama. (ja ikka need külalised, kes su trussikuid peaks nägema khm... teises situatsioonis).

Päev, mille hommikul sa otsustad kummikute asemel kõpsukate kasuks ja musta tuulejope asemel valge pintsaku kasuks, lõppeb ikka Katia saabumisega konstantses vihmas.

...
Ühe asja üle on mul küll hea meel. Et ma oma järgmised lennupiletid pole AirBalticult ostnud. Muidu täieneks siin veel Murphy ridasid. Mis muidugi ei tähenda, et tripp perfektselt mööduks. Tundub, et Katia on siinseal tiba hullanud või nii.

...

Tahtsin oma suvega kriitvalgeks pleekinud kiharatesse tiba kuldpruunikat tooni. Välja tuli nagu alati :)

mina tapsingi IT

Kellel on kõige halvem IT-touch ever?

Ise küsin, ise vastan: minul.

Vähe sellest, et mul see veebialbumi saaga oli, kus mu kogu pildimajandus kinni pandi, aga Kati & co mu siiski ära päästsid. ↔e ja sipsik soovitasid välist kõvaketast oma asjade hoiustamiseks ja seda olen ma ise ka plaaninud no nii umbes 3 aastat juba, aga alati on miljon muud asja, kuhu raha läinud on ja ei ole ketast soetanud.

Mida teeb Murphy?

Ta lõpetas mu arvuti elupäevad!!! Õhtul panin arvuti kinni ja hommikul ta enam tööle ei läinudki (3 aastat vana arvuti btw). Hästi haledalt liibusin jälle oma moepolitsei ligi, kes mu eest on siin ikka vahelduva eduga IT-hoolt kandnud. Diagnoos: osta uus arvuti!

Noh, vähemalt läks nii hästi, et kõvakettalt pidavat asjad kätte saama. Tegin siis haleda näo, et kui ma välise ketta ostan, kas tõttab mulle appi, mille peale vastas koheselt: "Miks sa ostad? Ma tellin sulle!"

Ja nii ma saingi omale täitsa ilma isiklikku raha panustamata seksika välise kõvaketta. Kogu oma elu sain ka ümber tõstetud. Ja thank God, et mulle on tööandja võimaldanud tööläppari, mida saab kaasas kanda (kuigi jah, ei mingeid programme, sh photoshoppi jne) seal mul ei ole ja ei tule ka... Ja ma muidugi suudan aegajalt tööarvutile ka saada ette sinise pildi valgete kirjadega, mis südame alt õõnsaks võtab.

Ainsa muige kogu selle kompoti juures tõi huulile ITguru/moepolitsei sõnad mulle: "Sa oled üllatavalt pädev arvutiasjades."

Tõsi jah? :)

Ja nüüd on mul vaja leida uus läpakas. Tulenevalt tulevikumõtetest, võimalikult väike ja kerge, aga mahukas ja badass näitjatega. Any ideas? Nojah, ilus ja odav võiks ka olla, aga ei ole kõige primaarsem.

schönsten arsch der welt*

Alustan sellest, et käisin eile reiki abil ainevahetust kiirendamas ja massaažis. Üldkokkuvõttes jõudsin selleni, et kui vahel tahaks mehe hella silitust seljal, siis ei pea mitte valima oma võta üks ja viska teist vahel, vaid piisab massaaži minekustki. Ja massöör jõudis selleni, et ma joogu vett :)

Hea, et see reiki ja ainevahetus mu päevas olid, sest ülejäänud päev sisaldas rämedat õgimist. Ei midagi sarnast sipsiku paastule :)

Kiire hommikusöögi järel kiire varahommikune trenn (ja flirtiv trenni"sõber"), seejärel vahenäksimine eksole, sest igaltpoolt kuuled, et 5 söögikorda peab päevas olema. Kui peale lõunasööki aga tuli teade, et kellel mis iganes põhjus taas laud looka katta, siis ega ei saa ju mitte kohale ilmumata jätta, ise samal ajal väga hästi teades, et õhtul on restoranibroneering.

Ja murphy trikitab ka hoolsalt eksole, kui muidu viska selle telefoniga lutsu või mängi ussimängu võimisiganes, siis üks kord, kui ma olen kinni elik massaažis, siis see telefon muudkui heliseb. Ja nii läks, et tormasin aga kiirelt (nii kiirelt kui tipptunnis võimalik) koju, kus sümpaatia mulle laua kattis ja õhtusöögilauda istusime. Ma ei saanud ju kuidagi keelduda ka ja restoraniplaanidest ei saanud ammugi kõnõlõda :D

Peale kvaliteetaega, juba konkreetselt hilinedes, tormasin järgmisele söögikorrale. Piinlikult raske oli valikut teha, et see mis tellida, võimalik vähe kõhuruumi vajaks, et siis peale hilisõhtust koju tagasi jõudmist kostitada päeva viimast külalist puuviljade ja šokolaadiga. Ihsand, raske on see elu, ma ütlen! 

Ja kas ma siis piirdusin 5 söögikorraga? Nein-nein, nein, mina pean ikka vinti üle keerama, kas pole? Aga vähemalt olen ma suverežiimis, sest ühelt kohtumiselt teisele tormata, see on lihtsalt midagi nii kosutavat hingele.

* du hast den schönsten arsch der welt

superstylish

Populaarne sünnipäevakuu aprill meelitas mind laupäeval taas ühele sünnipäevapeole. Et tegemist oli väga uhke peo ja topeltjuubilaridega ühes vanalinna galeriis, siis oli põhjust end kodus üles lüüa, soengud-meigid korraldada, pilkupüüdvad sukad jalga tõmmata ja kontsade klõbinal end peole sättida.

Igatahes, erinevate asjade kokkulangemisel ja misiganes kõik veel, sõitsin kahe peatuse jagu bussiga. Arvasin, et olen tohutus ajahädas (tegelt lugesin kutset valesti) ja otsustasin šiki tippimise asemel kiirustada. Ja siis, kui buss oli vabakal peatunud ja ma ootasin seda 2-3 sekundit, et tehku see uks lahti, see juhtus. Tundsin ühtäkki oma jalal saatuse bürood ja palun väga - mingi tropp oli mind lihtsalt täis oksendanud! Ma löön selle Murphy maha rsk!

Ega's midagi! Kui sul on ridikül, kus on ruumi maksimaalselt telefonile ja pangakaardile ja ei ühtegi salvat, siis ei jäänud muud üle, kui uhkelt pea kuklas ja erihvakingšikilt läbi vanalinna jalutada, sukkadel 3D muster peal. Suundusin esimesse ettejuhtuvasse pubisse veetseesse, et oma jalad kraanikaussi toppida ja pärast neid kuivatada.

Pärast kolme viinakoksi hakkas see lugu endale ka nalja tegema. Jah, sellised asjad juhtuvad ikka vaid minuga! Et mul ikka millestki blogida oleks eksole :)

Pidu ise oli väga vingetes ruumides väga vahvate tegelastega ja tohutult äge. Süüa, juua, tantsida, laulda (kassikontsert esisolist herziga, also known as karaoke, piinlik!) ja pidutseda. Koju ei saanud enne hommikut :)

Ma loodan, et need kassikontserdi videod juutuubi ei jõua, ma olen väga andetu selles valdkonnas ikka.

Ja siis, kui oli magatud paar sõõmu und hommikupäikeselaigus, ajasin end üles, et minna sööma vaieldamatult mu uude lemmikrestorani OKO. Kaberneemes. See koht on nii pop, et sinna peab pikalt laua ette broneerima ja jumala eest kui sa paned kinni laua neljale ja lähete viiekesi, siis on jama majas, sest seal on toolid kõik loetud!!!

Aga see toit!!! Ja see atmosfäär, mmmmm. Ma vist pole kunagi selliste häälitsuste saatel toitu manustanud. Ja mitte kunagi pole ma kiitnud kõike, mis tellitud sai! Ühesõnaga, ärge minge sinna, sest mina tahan jälle minna.

so go on! come on! leave me breathless*

No hea küll. Väike selgitustöö lugejakirja nõudmisi täites. Sest jah, blogis on kõik topeltridade vahele pressitud, niiet isegi pean vanu sissekandeid lugedes nuputama, et oot, keda ma silmas pidasingi.

Niisiis, herzi 6 tegevusliini.

Silmarõõm. Puhas rõõm ja palju huumorit. 

Sümpaatia. See teine. Ilus vaadata ja nalja visata ja noh... ajalugu vaikib.

Moepolitsei. Kes ei saa mitte vaiki olla ning kelle huumori tõttu ma igapäev võimlen kodus garderoobis, et mida siis täna selga panna.

Fänn. Mõne inimesega on nii, et sina talle, aga tema sulle mitte. Aga ta vähemalt on järjekindel. Ja mina olen lihtsalt õel, hoides rauda tules ning teen julgeid nalju... mis kolme esimese puhul on vähem või rohkem kätte maksnud (loe: täiega supi sees).

Hr. Pikk aka päkapikk. See liin sai alguse ammu, aga on vaikselt ikka hoogu võtnud. Järjest huvitavamaks läheb ;) 

IT. Ka see lugu on pikk-oi kui pikk. Ja millepärast ta nüüd taas aktiviseerunud on? Müstika. 

Kus on, sinna ikka tuleb eksole.

Nüüd said küll kaardid kõik lauale :)

*breathless

obey your master*

Kõik need tembud, mis mul pubekana tegemata/ proovimata jäid (kuna ma olin viks ja viisakas ja eeskujulik õpilane ikkagi), on universum praegu mulle uksest ja aknast sisse surunud. 

Ei saa kurta, kino saab. Telenovela kerib süžeed pingelisemaks ja pikib sisse paralleelliine (murphy rsk). Puudub veel see, et mu ema on tegelikult mu vanaisa, aga küllap jõuab seda ka. Kes see ikka viitsiks vaadata filmi, kus juba kolmandiku peal lõppu aimad, eks?

*master of puppets

äärmiselt blond hetk

Seda nalja pole veel olnud, et ma valele kuupäevale kinopiletid oleks ostnud.

Kes tahab omale kahte piletit eile õhtuks???

Hea, et ma seda väravas ei avastanud, et oo seanss oli eile. See on küll nüüd elukalleim filmiseanss mul (ühe pileti eest välja käia kolmekordne hind ja võrreldes tavaseansiga 6-kordne, sest 3D on ju nii armsalt krõbeda hinnaga). Et see film ka seda väärt oleks, ma ütlen.

Nt Burlesque mu meelest polnud midagi erilist ning Fair Game ei jõudnud lõppu ära oodata. Esiteks neid Iraagi filme on miljon tehtud, no mida saab seal veel üllatavat tulla ning teiseks selle peaosatäitja järgi võib iga hall hiireke supersalaagent olla. No ei ole veenev. Ja totaalne eneseületus oli filmi Buried vaatamine mõni aeg tagasi - ma olen kindel, et see on maailma kõige väiksema eelarvega film. Seal oli ainult üks filmimiskoht - kirst. Ja ainult üks näitleja. ja madu oli ka korraks okei. No ja telefonis mõned hääled ka. Selle filmi annaks edukalt näidendiks ümber teha. Iseasi kui paljud inimesed seda vaadata viitsiksid :)

127 hours oli täitsa tore film. Noh, muidugi kui tore saab olla see, et sa oled kättpidi kiviga kanjonis kinni ja ainus option on nüri teleturu noaga oma käe otsast nüsimine. Olgem ausad, seda kohta ma ei suutnud vaadata. Aga no loodusvaated olid ju ilusad ja soundtrack ka täitsa hea.

Tundub, et ma olen tihe kinokülaline ikka...

you dont know about a girl...

Miks, kurat küll, on see nii, et öösel kolme paiku koju laekudes ja voodisse kukkudes, on laupäeva hommikul uni läinud enne kella 8?

Maivõi...

they don't teach us the ABC's

Meisterkokk herz strikes again. Asusin eile köögis vaaritama "juurviljad kookospiima ja cous cousiga" nimelist hõrgutist. Cous cousi asemel keetsin kruupi!!! FAIL.

See on tulemus, kui on koju hangitud miljon purki ja tünni, milles hoiustada kahte miljonit erinevat tangainet. Euro tuleb ju, see on peaaegu sama hea, kui maailma lõpp. Kõik asjad tuleb omale koju varuda. Sellise õpetuse sain emapiimaga kaasa. Ma küll kohvi ei joo, kuid esivanem käskis kohvi ka koju ära varuda. Kõike ikka ja palju :) Nii võib juhtuda nagu mu vanaemaga, et 10 aastat peale kroonivahetust leiad diivani alt seebivarusid. Või midagi.

---

Imelikul kombel oli viimane reis esimene kord, kui mul naastes rahakotis oli raha üle. Kuidas see juhtus :) Päris tuus oli minna valuutat vahetama nii, et palun dollarid naelteks. Ma loodan, et seda oli kaugele näha, kui äge ma olen.

---

Oo, ja siis ma leidsin oma postkastist eurokalkulaatori. Tekkis mõte, et miks sellist asja ei saadetud nt siis, kui me ELi astusime? Et kui hea oleks olnud ringi trippida ja shopates eurokalkulaatorit mudida. Ma vahepeal olen õppinud kasutama oma telefonis olevat kalkulaatorit, selle käkiga ei tee enam midagi ju. Igatahes, ma arvasin, et ma küll olen viimane eestlane, kes selle omale postkasti sai. Tuleb välja, et ei olegi. Ärivaistuga inimesed aga on oma kalkulaatorid juba osta-sse ja jumal teab kuhu veel üles pannud. Jälle magasin maast leitud raha maha :)

---

Ja annbiliivabõl. Eestist ikkagi on võimalik leida minu maitsele musta mantlit. Ja kui juba, siis leidsin ühe punase ka. Ikka siis, kui raha on mujale planeeritud, eksole. Murphy, va mölakas. Igatahes, avastasin ühe poe, mis on täis uskumatult ilusaid asju. Kus mu silmad varem on olnud?

---

Kodune õhtu hea raamatu seltsis lõppeb ikka blogides ja feissbukis. Herzi vanasõna.

i did it again

"Trenn, Hiiule, s.-i juurde, koju tööd tegema," oli mu eile õhtune plaan kell 17. Kell 17.30, kui ma olin juba pool trenni maha maganud ning ikka veel tööl, otsustasin hakata Hiiule liikuma. Kontsade kaja saatel silkasin auto juurde ja ... hvaking signapult ei teinud teist nägugi. Vajutasin, mis ma vajutasin, ei tulnud signa maha ega puldist punast toonigi. Näppisin pulti järjekindlalt edasi, sest puldi näppimine on mul varemgi samas situatsioonis abiks olnud ja miks just sel õhtul, kui on miljon tegemist, peab tema alt hüppama. Ja nii ei saa ju rallit sõita.

Nii neli sekki peale mind väljus töölt üks meeskolleeg, kes jäi mu ponnistusi pealt muigama. Thanksalot. Vaatas ilmselt, et siin muud abi ei ole, kui tuleb sekkuda.

"Oi mis ilus lilleline auto," vihjates siiski linnusitalaigule keset kapotti, mitte mu lillekleepsule esitule juures. Mina pole mingit lillekleepsu oma autole pannud, olgu õiguse huvides ära mainitud.

Kui minu puldi näppimisest abi ei olnud, arvas ta, et tema soojad käed äkki aitavad ja näppis ise pulti edasi. Auto muidugi üürgas ja ma olin valmis autoakujuhtmeid eemaldama, sest seda ma ju oskan. Ainus mure on, et akujuhtmeid tagasi peale pannes ta üürgab edasi, niiet nulliring. Kui auto vahepeal rahunes, jõudsin ma  halada oma kurba saatust ja pekki läinud plaane. Võõrale meeskolleegile, keda minu silmad polnud enne toda juhtumit näinud.

Meeskolleeg käivitas oma auto ja pakkus, et viib mu Hiiule ära. Ei olnud vaja kaks korda pakkuda, istusin autosse ja alles 5 minuti pärast turgatas pähe küsida, et kas see jääb talle ikka tee peale.

"Päris tee peale ei jää," sain vastuseks. Minu huumoriküsimusele, et kas tee viib tal Viimsi või, vastust ei tulnud ja me teame kõik, et vaikimine on nõusolek. Igatahes, nii me siis Hiiule sõitsime, ajasime juttu ja juba ma kohal olingi, teadmata, kes see meeskolleeg oli, mis ta nimi oli või mis osakonnas ta täpsemalt töötab.

Peale asjaajamisi linna tagasi liikudes (hvakk, kuidas inimene ilma autota hakkama peaks saama?), jõledalt närvis olles, et bussi ei tule, buss venib jne, ma jõudsin kesklinna ning suundusin kellasseppa otsima preili i-am-the-google s.-i juhiste abil. Kellassepa-djuud võttis patarei välja ja testis seda, seejärel manas ette kõige suuremad üllatunud silmad, mida eales nähtud: "See on ju TÄITSA tühi". Pole ime, et ta muhvigi ei teinud. Igatahes, kaks tundi hiljem, kui minu graafik ette nägi, sain ma auto signa alt vabastada ja edasisi plaane asuda täitma. Trenni ei jõudnud, tööd ei teinud kodus ja kell 7 hommikul vedasin end tööle. Nomiseluseeon...

unejutud

Nägin unes, et olin kui kopi-peist mõnest hispaania/ mehhiko/venetsueela telenovelast - taevalikult kaunis ja sale printsess, keda siis mu rikas ja ilus prints südamest armastas ja naiseks tahtis kosida. Kosimise hetkel helises mu telefon, mis mu unistava unenäo lõpetas. Kell oli 01.30 ja helistajaks allkorrus rahvas - et jõumisteedtulemeilemeilonpiduminaolenhardi. Tänasin lahke kutse eest ja ütlesin, et järgmine kord tulen, kui Hardikene ilusti kutsub.

Mõne aja pärast suikusin uude unne, aga telenovela enam ei jätkunud. Käsil olid hoopis mingid korteriafäärid ja naabripoiss figureeris ka unenäos... Jällegi mingil olulisel unistaval hetkel katkestati mu unenägu vägivaldselt. Mu akna all hakkas kisama allkorruse rahva auto signa ... ja seda 15 min jutti. Kuulsin teistest akendest kostuvat rämedat sõimu ja jalgade jooksmismadinat. Allkorruse rahvas madistas autos ja selle ümber, signa ei saand mitte vaiki olla. Kaalusin mõnda aega nende abistamist - minu professionaalne silm ja kõrv tabas ära, et probleem on nende autoakus ja lihtsa matemaatilise kalkulatsiooni tulemusena sain, et vajalik olnuks eemaldada aku/signa juhtmed. Kuid siis nad vist mõtlesid ise midagi välja ja sai jälle unelema hakata. Kell oli 04.00.

Unenägu episood 3. Ka korteriafääride lugu oli lõppenud ja olin jõudnud reisimise ja helesinise mere lainetele. Meeldiva olemise lõpetas äratuskell. Kell oli 07.00.

Et just siis, kui unenägu nii meeldivalt magus on, siis ta katkestatakse. Murphy!

Ahjaa, kui allkorruse rahvas peaks mu blogi lugema, mida ma tegelikult loodan, et nad ei tee, siis ma võin akulaadijat laenata. Aku võin ka maha võtta!

Murphy on see, kui sa lähed uitmõtte ajel õhtul autoga sõitma ja näed KÕIGE ilusamat päikeseloojangut, mis Eestis nähtud, ja sul pole fotokat kaasas!

Murphy on see, et sa asud nurmenukke noppima, ja jääd lausvihma kätte, aga autosse ka trotsist ei lähe, sest lillede järgi sai ju tuldud!

Murphy on see, et kui sa ootad pingsalt ühte kindlat smsi, siis avastad mitmeid tunde hiljem, et sms on tulnud ilma, et sa seda kuulnud oleksid!

Murphy on see, kui sa valmistad meisterliku õhtusöögi ja selle valmimisel pole sul kõht tühi!

Murphy reegel on see, et kui neiud lõuna paiku lähevad spasse, siis pealelõunal lähevad nad NATO sõjalaevu ja välismaa meremehi edvistama, juuksed märjad, nägu meikimata.

Ehk siis lugu sellest, kuidas me läksime Tallink Aquaspasse erinevaid saunasid proovima, sekka smoothied basseinibaaris ning välibassein; ning hiljem istusime autosse, keerasime lahti raadio, tegime vana-sadamat otsides (blondiinid!) ja järjekorras seisvaid inimesi muiates kvartalile ringi peale, parkisime auto praktiliselt samasse kohta tagasi ning läksime samasse järjekorda, mis vahepeal oli 2 kui mitte enam korda pikemaks veninud, et NATO sõjalaevu kodustele ettekäändeks tuues Portugali ja Hispaania meremehi kaeda ja noh, oleks vaadand, mis saab.

Välismaa triksis-traksis mundris meremehed, keda kail nägime meid (egoga on meil kõik korras) hoogsalt pildistamas, tekile jõudmise ajaks olid kadunud, portugali keelele sünkroonseebikatõlget iseseisvalt tehes, olime veendunud, et pildistatakse tõesti meid kui kauneid eesti chikke ning see mundrimees, kes hoogsalt midagi üles kirjutas, küsib kindlasti meilt tekile jõudes telefoninumbrit ja nime. Veel olime veendunud, et basseinibaaris oli teenindaja meie non-alcohol smoothiesse suutnud siiski viina lisada, et kuidas meil muidu autoklaasid uduseks lõi ning portugali keel vabalt jooksma hakkas.

Sai seista mitmetes ja mitmetes järjekordades, aga meremehi nappis ja lapsi oli rohkem kui meie piirarv lubas, ning soe päike asendus jubeda tuulega ning kõht nõudis: INSERT FOOD HERE, niiet ei saanud midagi :)

Inimene õpib kogu elu, next time spasse meigiarsenal kaasa!