3/3

Kolmas suvekuu on l6pusirgel. Turismi seisukohalt oli lahja kuu, oluliselt vähem ööbijaid, kui augustis tavapäraselt. Toimetamisi aga jagus nagu ikka. Maal see ei l6ppegi.

Vahepeal oli meil lisapereliige Eveliis, kes oli abis nii Samovarimajas kui Lendavas Laevas ja no täitsa äge oli 6htuti muljetada ja jutustada. Nüüd kus ta jälle oma tegemiste juures, tahaks teda tagasi meie juurde.

Mis on aga uudis, on see, et leidkass on siiski meie perre jäänud. Ei soovinud keegi teda endale ja uuesti välja teda ka ei viska. 

Tutvustan Kustit!!!

Röövel, marakratt, tont, pätu - k6ik kiirelt teenitud hüüdnimed. Lisaks on ta hurmur ja nunnupall, bagu need kassid kipuvad olema. Uudishimulik, alati kohal, kus miskit toimetatakse.

Nüüd, kus meil must kass majas, vaatlen, et kas märgid on olnud juba pikalt ees, et üks just selline tegelinski meie majja tuleb. Mul on ligi 5 paari k6rvar6ngaid, kus kujutatud musta kassi. Mutukal on kleite, pluuse jm samuti musta kassi pildiga.

Aeg on suvi sügise vastu vahetada, otsida välja soojemad riided ja mina plaanin reisimisi. Kolm reisi on lähikuudel tulekul ja lisaks jätkuvalt ootan üht ametlikku kinnituskirja, mis paneks töösse kauaplaneeritud ja -oodatud plaani. Sellest siis, kui aeg on käes.

Tänasega l6ppeb Samovarimajas suvehooaeg ning meie esimene näitus. Oli p6nev nii meil kui meie külalistel. Päris palju kuulsin imestust, et oo, seda teil eelmine aasta ei olnud. Seega just nii ongi 6ige tee edasi - et pakkuda uusi elamusi meie korduvkülalistele.

Peipsi viikend

Sõpradega Peipsi ääres olemise traditsiooni sai tänavu juba 12. korda tähistatud. Päris äge!

Meeldejäävaimaks osaks kujunes reede lõunal äkkmõttena saadud idee teostus. Saatsin Eveliisile päeval meemi:

Pakkusin, et teeme ka veini ja maali. Ma olin just jalakäijate silla peal Tartus aega parajaks tegemas, sest ootasin autoremondist auto kätte saamist. Hüppasin kohe Taskusse kunstipoodi ja väljusin sealt lõuendite, õlivärvide ja pintslitega. Lisaks sai laste varud kõik välja otsitud ja läkski lahti maalilaager.

Kui algul oli mõte, et naised ja lapsed maalivad, siis lõpuks peab ütlema oli suur keskendumine ja töö lahti meestesektoris. Marek ja Allan ehitasid lausa massimolberti, et kõik saaks rivis kunsti teha. Nii lahe oli ja kõigile meeldis!

Lõpuks on saabunud ka kuum suvi, seega ujumine oli iga päeva kindel osa. Eriti mõnus oli reedene tuulevaikne Peipsi.

Mõnus aeg mõnusate inimestega. Kordame järgmine aasta jälle!

Eesti saared

Google ütleb, et Eestis on mere- ja siseveekogude saari kokku 2355. Metsik hulk saari ja saarekesi ning laidusid :) Arvestades nende suurt arvu, on tegelikult ikka häbiväärne, et ma olen käinud ainult kümnel enne Pedassaart.

Mu senine saarteskoor:

1.Saaremaa. Juhtus nii, et mu päris esimene peika oli Saaremaalt ja meie ühine esimene suvi seal ka möödus. Aeg oli tollal sealmaal, et mul oli mõte titelubadega alustatud protsess lõpuni viia (titeload jäid tegemata, sest ARK eksamist ei saanud läbi Tallinnas) ja kui ma juba Kuressaares passisin, siis tahtsin seal samal ajal load ära teha. ARKi eksamit sai aga teha seal, kus sa olid autokooli läbinud või seal, kus on su sissekirjutus. Selge, kirjutasin end Kuressaarde peika vanematekoju sisse. Ja ARKi eksam sujus ilma ühegi veata,load tehtud!

2. Hiiumaa. Hiiumaal olen käinud mitmeid kordi. Küll sõbrannaga jaanipäeva veetmas, küll härra abikaasa kurameerimise ajal jalgratastega sõitmas ja nüüd elab seal ka mu isa. Hiiumaa on äge.

3. Muhumaa. Saaremaale saamiseks tuleb ikka Muhust läbi vurada, aga mitte ainult. Ühel kursaõel on seal maakodu ja mitmel korral oleme seal kursarahvaga suvitamas käinud.

4. Vormsi. Kui ma kunagi Tööturuametis töötasin, siis ühed suvepäevad toimusid Vormsi saarel. Nii ma sinna kruusateedele kadakate vahele jalutama sattusin.

5. Aegna. Kui ma olin 20dates eluaastates, siis ühel päeval teatas tolleaegne sõbranna, et lähme Aegnale päevitama. Nii saigi tehtud. Hommikul praamiga üle, kogu praamitäis rahvast jalutas nagu rongkäik läbi saare metsasalu teisele külge randa päevitama. Õhtul samamoodi tagasi ja praamiga Tallinna koju.

6. Naissaar. Ma võitsin 9.klassis suurepäraste õpitulemuste ja saavutuste eest erinevatel olümpiaadidel reisi Naissaarele. Käisime mööda raudteerööpaid ja jalutasime kibuvitsases rannas. Ägedad mälestused.

7. Prangli. Jälle 20ndates võttis sõbranna mind oma +1ks, kui ta Rotary clubi heategevuslikul õhtusöögil osales, mis toimus Prangli rahvamajas. Mäletan sombust pimedat ilma, kui mööda külatänavat sadamast rahvamajja jalutasime. Küll aga on Prangli palju päikselisemaks jaägedamaks kohaks muutunud, kui Eveliis ja Marekiga muudkui Pranglil puhkamas käime ja mitmed pered nagu oma kodud seal nüüd on. Mu lapsed on Pranglil juba rohkem käinud, kui ma ise. Nad on mitu aastat nüüd ka Prangli lastelaagris osalenud, alles tulidki laagrist tagasi.

8. Piirissaar. Sinna on mind mitu korda viinud härra abikaasa. Nüüd jällegi käisime kontserdil ja suve (sääski) nautimas. Mutukale Piirissaar ÜLDSE ei meeldinud. Vihaselt õiendas minuga, et tahab ära sellelt nõmedalt saarelt. Eks oma osa mängiski selles laagri väsimus (just tulid nädalaselt Prangli tripilt) ja et Prangli sääsed olid Mutukale kõvasti liiga teinud. Piirissaare sääsed olid sama kurjad.

9. Kihnu. Sellel vahval saarel olen 2x käinud. Kõigepealt 8.klassi suvereisiga oma klassiga, kui õpetaja vaatas, et Manilaiul pole suurt midagi teha ja sebis meile kohaliku kaluripaadi, kes meid Kihnu viis. Teisel korral käisime kolleegidest sõpradega nädalavahetust veetmas. 

10. Manilaid. Nagu mainitud, siis 8.klassi lõpus suvel klassireis. Äge pisike laid, kus meri paistab mõlemalt poolt külateed, mis saarel keskelt kulgeb. Magasime kuskil majalakas, mängisime mänge ja ujusime rannas. 

Kuna Piirissaarel ja Pranglil on järjest ja järjest käidud, siis juba eelmisel aastal hakkas mu sees tiksuma soov. Et tore on neil saartel käia sõpru vaatamas, aga tahaks natuke ikka muid kohti ka vallutada. Tahaks igal aastal käia kuskil uuel saarel, kus varem pole käinud. Tulles tagasi avalause juurde, et mitu saart Eestis on, siis ma pean elama veel 2345 aastat, kui tahaks kõikidel käia.

Nii juhtuski Pedassaare reis nii õigesti tulema, sain oma soovi kirja ja uue saare vallutatud.

11. Pedassaare

Aga kuna meil oli oma paat sabas ja Pedassaare külje all nii palju väikesaari veel, siis vaikselt hakkas mu peas küpsema salasoov. Et käime oma paadiga veel mõnel saarel siin ümberringi. Õnneks ei pidanud härrat väga pikalt moosima. Õnneks oli väga ilus suveilm ja meri rahulik (sest ma poleks muidu vastu pidanud) ja õnneks lapsed tahtsid ka vinguvabalt seigelda.

Seega ma nüüd vallutasin ära ka:

12. Rohusi. Väike armas asustuseta saar. On eravalduses ja kuulub Tiit Vähile. Tegime ringi peale, lapsed ujusid rannas ja lahkusime pahandusi tegemata.

13. Koipsi. Kohe Kaberneeme sadama vastas ja ühtlasi Rohusi kõrval on pisike Koipsi saar pika liivase ninaga. Aga et vesi kõrge, siis kohati käis vesi üle, niiet sai jumalat mängida ja vee peal kõndida. Mulle see Koipsi saar oli väga sümpaatne. Jalutasime härraga saare peal mändide ja kadakate vahel ka. Ka seal on eramaa, kus on üks suvila.

14. Rammu. Kopisist edasi ootas meid Rammu saar. Pedassaarest veidi suurem, 1.12ha. Seal on tore linnuvaatlustorn, kus peremees oli just kodus. Küsisime luba ja ajasime saare juttu. Ta juhendas meid veel saarel ringi jalutama. Lastele pakkusid elamust kümned millimallikad paadi ümber vees.

Nüüd on hammas verel. Threadsi appis tegin ka Eesti saartest juttu ja nii tore oli inimestelt kuulda oma lemmiksaarte kohta Eestis. Kellel Osmussaar, kellel Ruhnu. Mitmed kiitsid Rammu saart, millest mul ka mõte tekkis seda saart vallutama minna. Üks vastaja on süstareisidega tegelev ning on ca 50 saare ringis Eestis käinud. Milline eeskuju! Ma nüüd kohe tahan ka ju ja veel tublim olla! eks näis, kuidas see uus leitud hasart mul kulgema hakkab, aga igal aastal 1-2 uut saart avastada jääb küll eesmärgiks ja sihiks.Näiteks võiks võtta jällegi oma paadi sappa ja Saaremaale sõita, et käia Abrukal ja Vilsandil. Mu unistus umbes 7.klassi geograafitundidest saati on käia ära Linnusitamaal. 

Kuidas teil? Olete Eesti saari avastamas käinud ja mis on lemmik?

Pedassaare paus

Nädalpäevad tagasi kutsusid sõbrad - me lähme siin kahe perega Pedassaarele, tulge ka.

Nad oli targu valinud teisipäevase päeva ja sel hetkel mul ei olnud kalendris ühtegi broneeringut. Mis tähendas, et saame minna ja läksimegi! Hiljem selgus, et kui nad märtsis Pedassaarele saunaga RMK maja broneerima hakkasid, oli terve juulikuu juba ära broneeritud. Juhuse tahtel kokkulepitud kuupäev 22.07 oli veel vaba ja nii sellele käpp peale pandigi. 

Üheks ööks reisile minek võrdub kodunt välja kolimisega. Telk, magamiskotid, padjad, söögiasjad, joogid, saunapuud, köögitarvikud, joogivesi x 3 peret.Me võtsime kaasa oma paadi, et Salmistu sadamast üle sõita ja mitte sõltuda tellitavast transpordist. Majake asus saare teises küljes, seega käisime päris mitu reisi asjadel järel randumiskohas.

Tagasi tulles järgmisel päeva sama asi, lisaks taara- ja prügikotid.

Aga see kõik oli seda väärt.

Pedassaar on üliarmas saar, mõnusa RMK matkarajaga ümber terve saare. Randumiskohas on liivarand, mis läheb KOHE järsult sügavaks. 1 meeter liivast mere poole on sügavus 6 meetrit ja 2 meetrit liivast juba 10 meetrit sügavust. Jõhker ja uskumatu. Samal ajal kui me saare teises servas oma telkimis- ja saunalaagris olles saunast kivide vahele merre silkasime, tuli minna sadu meetreid, et vesi natukegi sügavamaks läheks.

Kindlasti üks mu selle suve lemmikelamusi!

Piirissare paus

Ma pole Piirissaarel KAHEKSA aastat käinud. Umbes sama kaua oleme Mesi tarega Piirissaare reise pakkunud ja mu meelest härra abikaasa pooleldi elab juba seal saarel.

Nädal tagasi oli taaskord käes Sisevete festivali aeg ja Piirissaare peatus. Härra nõudis, et ma temaga saarele läheks ikka ja ööseks ka jääme. Mul muidugi paanika, sest NAGU ALATI kui on Piirissaare plaanid, on meil suvine tempo, broneeringud ja grupid, kellega peab tegelema ja selleks ohvriks olen alati mina. See, kes kohusetunne ei luba üle jala teha asju.

Sel korral oli kohustuseks malevlased. Teen eraldi postituse. Et ma peaksin olema ju hommikul kl 9 kohal neid juhendamas. Aga nadsin eelmisel õhtul ülesande kätte ja ütlesin, et tulen kl 11. Minutipealt olingi siis tagasi.

Junga oli asjalik! 
Mesilane oli see, kes meid Piirissaarele kohale viis.
Veits siksakiliselt kohati, aga kohale me jõudsime!

Improviseeritud keelumärk.
Et kui õiget märki pole võtta, tuleb ise teha.

Ma olen Titanicul!
Lõpuks oma silmaga nähtud!

Ma olen alati tunnustanud, et lodi Jõmmu on NII SUUR!
Nüüd, kui SUUR SUME kõrval seisab,
on Jõmmu nagu pähklikooreke!

Ja nii sain ma taaskord Piirissaarel käia. Sest ma ju vaatasin ka Kilu seljakotis saadet, kus härra tegi saaretuuri ja tundis nii põnev. Tahan ka sellist tuuri ise saada. Käisime (laste vingumise ja sääskede saatel) jalutamas ja uudistamas ning nõudsin ka Titanicut! Härra puikles vastu, et läheb pikale ja ei jõua, aga siis korraldas auto meile ning saimegi selle Titanicu ka üle vaadatud. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka ära mainida, et ta juhuslikult ärandas auto. Leppis sõbraga kokku, et võib autot laenata ja teadis et sõbral on mingi maastur, Ranger. Sinna kasti me hüppasime ja sõitu läksimegi. Siis selgus, et see polnud õige Ranger :) Aga kõik lahenes. Öösel pakkus härra veel ennast appi saare taksojuhiks ja tõi sadamast sama autoga rahvast teise punkti. Oli meeleolukas ja väga lõbus käik.

Pidu sadamas kontsertiga lõppes kl 20, mis on ikka nadilt varane aeg. Teistes sadamates kl 20 alles algab esineja. Piirissaarel praam lahkus kl 20.15 ja nii ka suurem meluseltskond. Samas saabus saarele kõigepealt Suur Sume lodi ja siis ka Jõmmu, kes tõi bändi ja eraseltskonna peo. 

Mis seal ikka, peole kontvõõrasteks. Nii me ühtäkki end Nedsaja küla bändi kontsertilt leidsimegi. Ja sama bänd oli meie pulmabänd! Härra läks küsima, et kas kontvõõras tohib ühe loo tellida. Bändimehed mäletasid hästi, et 7a tagasi olid nad Peipsimaal Liivi muuseumis Meis pulmas ja tuletasid kiirelt meie jaoks ka Peipsimaa valsi sõnad meelde (Mustamäe valsi viisil). Nii saimegi oma läheneva pulma-aastapäeva jaoks ka tantsu keerrutatud!

Ühest on mul kahju. Mäletan, et 8a tagasi Piirisaarel ringi jalutades oli pea igas hoovi vana muravei seismas ja se eoli minu jaoks Piirissaare märk!!! Täna ei ole enam kusagil! Ainus saare muravei on härra sõbral, kes meile ka sõidu tegi. Nii-nii kahju, et see on kadunud nähtus.

Seda enam peame me siin oma külas ja piirkonnas meie karakatte hoidma, näitama ja sõidutama! See on meie maamärk!

P.S. See, kuidas härra mul saarel seal asjatas, pea kõiki tundis, oli abis transpordiga jne, meenutas mulle nii väga seda, kuidas Eveliisi abikaasa Marek Pranglil toimetab. Nagu oma pereliige seal. Nad (mu härra ja Marek) on tõesti nagu ärikaksikud, ausõna! See meil Eveliisiga juba vana nali omavahel ja no nad ongi ühtekad :) 

maasikaväljade unistused

Üks, mis juhtus juulis ja mida ma elu sees ei uskunud, et sel aastal aset leiab ,on maasikaväli! Mul endal ei ole maasikaid, aga naaberkülas tuttaval perel on vana põld, mid anad enam aastaid ei hari, aga kus niiduks muutunud põllult ikka saab suvel ämbritäite viisi maasikaid korjata. aga tänavu on olnud ainult vihm ja päikest ei midagi.

Seda suurem oligi üllatus, et ühel reede hilisõhtu tunnil sain sõnumi - maasikad on valmis, tule korjama! ja muidugi ma läksin. Pangede viisi korkasin maasikaid, võtsin isa ja venna ka kaasa. Isa on siiani imestunud, ütleb, et kui ise poleks seal heinamaal maasikaid korjanud, raiuks vastu, et sellist asja ei saa olla!

Sain oma selleaastase maasikaisu täis söödud. Mul on veres rauda vähe, mistõttu arst on öelnud mulle, etpeaksin võimalikul tpalju juba punaseid toite sööma, kus rauda rohkem- maasikad, peet,liha jmt. Ja reaalselt nii ongi - härra mul sööb peotäie maasikaid heal juhul, rohkem ei taha. Mina seevastu võin terve 10L ämbri tasapisi ära lõhverdada.

Toormoosiks läks viimase satsi pool pangetäit, sest hakkasid kiirelt käest minema, aga natuke ka ahju maasikakrõpsudeks. Muidu lihtsalt sõime.

See kõik ongi nii tore kogukonnaelu võlu - ümberringi on nii toredad inimesed, kes aiatavad üksteist, jagavad, nõustavad ja on olemas. Kutsuvad maasikale või annavad kala. Nii meiegi oleme oma inimestele alati olemas.

1/3

 

Juunikuu on sõrmenipsust tehtud. Kuigi ilma järgi ei ütleks, et on suvi alanud, siis töine režiim on siiski sisse lülitatud. Ei usuks hästi, et sellal kui meil oli terve kuu pmst 13-16 kraadi sooja JUUNIS, on Lõuna-Euroopa võidelnud kuumalainega 35-40 kraadi. 

Kuu on keerelnud hästi palju metsamajade ümber. See on selline sissetöötamise aeg. kus kõik ei ole veel detailideni minu jaoks ideaalne, aga käin ja vaatan ja sätin ja tõstan ümber asju vahepeal, kuni tuleb tunne, et vot just nii ongi hea.

Rõõmu teeb, et metsamajades on juba mitu seltskonda ööbinud ja uusi broneeringuid ka vaikselt tuleb. Vaidleme siin härraga, et kas saun, mida metsamajadega kaasa anda kasutamiseks, on ok, kui on rannas? See on metsamajadest umbestäpselt 400 meetrit jalutada. Mina tahaks, et oleks metsamajade juures eraldi saun, härra arvab, et küll inimesed jalutavad. Mis sina ütled, kui sa ööbiks meil metsamajades ja tahaks sauna minna. Jalutaksid 400m?

Teised vaidlusaluseks teemaks on olnud grillimiskohad ja lõkkeasemed. Härra arvab, et valuvelg on jube hea grill, pane ainult rest peale ja läheb. Mina tahaks, et oleks külalistele mugavamad ja kasutajasõbralikumad lahendused. Nii ma läksin ja ostsin kaks grilli metsamajde juurde ja võtan eesmärgiks ka paadimajade juurde uued paremad grillid leida-osta. Metsamajade grillid kiitis härra heaks, kui nad kohal olid. Siis tal polnud võimalik enam neid vaidlustada, mida ta oleks raudselt teinud, kui ma oleks enne rääkinud ja pilti näidanud :)

Loetud minutite pärast on juulikuu. Tuleb intensiivne töökuu, eriti juuli teine nädal, kui mul on 4 gruppi inimesi koos täistoitlustusega ööbimas, härra aga 4x Piirissaarel laevasõitudega ja matkadega. Kõlab lõbusalt.Aga preemiaks on juuli lõpupäevadel sõbrad ja minipuhkus.

ja nii ta jälle algas

Igal aastal juunikuus lausun sõpradele Lendava Laeva kodurestost, et septembris näeme!

See "tervitus" leiab aset reeglina Voronja galeriis mõnusas seltskonnas istudes, väikest rabarberiveoini nautides ja uut näitust imetledes. Nii ka seekord.

15.juunil avas Voronja oma 12.hooaja. Olen käinud 11.avamisel ja üle vaadanud KÕIK näitused, esimene avamine toimus kahjuks siis, kui ma veel varnjalalane ei olnud. Ja ütlesin eile kõigile, kes kuulata viitsisid, et see nüüd avatud hooajanäitus on nende kõige tugevam (peale Tuuli Roosmat, mis ei olnud hooajanäitus vaid ainult 2 nädalat). Ja minu arust päriselt ongi nii.

Nii palju tööd kõnetasid ja meeldisid. sel korral kureerib Kalli Kalde, kes kutsus kokku ja kasutas 21 kunstniku töid. Vaatamist on palju ja ma ei saa ju kõike ette ära rääkida, muidu võtan avastamisrõõmu ära.

Aga ENIM jäi seekord hinge Hannah Harkes "Turistide hooaeg":

Ma tõlgendan seda pilti, kui puhas inferno :) Seda kõige armastavamal moel. Seda see turistide hooaeg minu jaoks on, mis eile algas. Pantvangis Varnjas, töö-töö-töö, hetk sõprade jaoks, kui nad ise mu juurde tulevad. Aga samas rõõm on ka, ärge saage valesti aru. Ise valisin, ise teen, aga nalja võin ka teha ja on lubatud ka vahel oma isiklikus blogis oma väsimust välja poriseda. Samas päev hiljem jaksan jälle.

Niiet järgmine peatus, september!

kui sõbrad külla tulevad

Ma olen järje pealt nii maas, mis vahepeal tehtud-nähtud on. Muidugi on olnud palju töö tegemisi, samas ka natuke nautimisi. 

Kõigepealt oli ülitore päev, kui Eveliis külla tuli. Ma muidugi töötasin sel päeval, ajaga võidu tegin gruppidele ivatšai tegemise õpituba ja siis tormasin last vaatama Kodavere tantsupeole. Eelmisel aastal oli Kodavere laulupidu ja tänavu tantsupidu. Väga toredad algatused mõlemad, nii keele-, kultuuri, kui ka traditsioonide vaates. 

Sealt kiirustasime ruttu ruttu koju, sest oligi sõbranna hoovile jõudnud. See oli nii mõnus õhtu. Esiteks nautisime head veini ja see on uskumatu, et ma seda ütlen, sest ma tõesti ei arvanud, et MOLDOVA vein oleks selles kategoorias. Aga viga on tõesti minus ja eelarvamustes, Moldova on tugev veinimaa. Eriline lemmik oli 

Selle ostsime Cricova veinikeldrist kaasa oma reisilt ja nii meeldib. Ma ei tea, kas Eestist ka seda kuskilt osta saab?

Edasi läks oleng järjest paremaks. Härra abikaasa tõi köögist meile järjest vaalaliha ette veini kõrvale ja see nii hästi sobis. Sai ka seeni mekitud, tea kas sellest tulenevalt läkski veidi hiljem puhta öös asjad käest ära? Või oli see sellest, et siis, kui me Eveliisiga vaatasime, et noh pokaalid tühjad, lähme tuttu ära, aga samal hetkel teatas härra abikaasa, et ta läheb "korraks" Martinile külla. Ma tean küll, seda korraksit ja Martinit ka. Ei lähe midagi ilma meieta. Nii jätkasime sõprade juures, kus lisaks veinile oli ka palju kunsti, palju nalja, palju muusikat (appi ,nüüd hakkas jälle see Kermo Murel peas ketrama, mida Eveliis sel õhtul enda panusena letti tõi ja seda polnud küll vaja) ja nii mõnus oli. Öösel koju tagasi jõudes saatsin Eveliisi meie Bogdanlandi puhkama ja kuidagi sujuvalt läks nii, et Kermo ikka veel laulis telefonides ja tundus hea mõte veini järgi minna meie juurde ning vihmasabina saatel metsamajades jutustada veel ja veel. 

aiapäevik

Meie Leedu pisipuhkus tuli ja läks ja sellistel hetkedel on ikka kahju, et suved meil nii kiired ja töised on. Küll oleks hea pikalt laialt mõnuleda, ilma, et kuhugi kiirustama peaks.

Kodus tagasi olles tekkis üks päev olukord. Nimelt on meil Mesi tare hoovil olnud mitmeid aastaid juba üks ktusealune istumsekoht, mille härra sõbrad ühe Peipsi toidu tänava ürituse eel ootamatult meile tõid ja jätsid. 

Selgub, et parim pilt, mis mul sellest istumiskohast hoovil on tehtud,
on ürituse melu pildistamisel taustale jäänud klõps.

Hästi tore ja armas kingitus, kuid naaaaatukene mitte päris see, mis minu silmis meie tarega kokku sobiks. aga mitu aastat ta meil hoovil siiski oli. Et märtsist saati oli meil nt rannas üks talvine erkkollane kalastusboks mul risti jalus ja silma riivamas, siis ainul t5 kuud peale käimist ja lõpuks lausa poolsundides sai see härra sõbra juurde suve lõpuks augustis tagasi viidud! Paar kuud veel ja saab juba jälle selle jääle viia eksole. Aga sellest koristustalgust indu saades ja härra pillatud sõnakõlksu (et see istumiskoht tuleks ka hoovilt tegelikult ära viia) kohe kinni püüdes, tegin omapoolse lükke! Teadsin, et niisama rääkides ei jõua me selle äraveoni veel vähemalt 5 aastat. Seea läksin GardEsti, ostsin 200 euro eest püsikuid ja teatasin härrale, et nüüd tuleb küll kiiremast korras tegeleda, sest mul on sinna samale kohale plaanitud npüd lillepeenar ja lilled tuleb kiiremas korras ära istutada.

Päev hiljem saimegi boksi teisaldatud! Nüüd on ta meil metsakrundil kaskede all ja hoopis mõnusam keskkond sellele istumisvarjualusele. 

Asusin lillepeenart kujundama. 

Muidugi tõttas appi pinterest ja sealt saab alati mõtted lendama. Inglise keeles kõlab lillepeenar flowerbed ja noh, võtsin ette sõna sõnalt!

Eks veidi võtab arga lillede kosumine ja lopsakuse saamine. Kaks vana pada sai ka pooleldi maasse kaevatud, nendesse panen peatselt krookusesibulad maha, et kevadel siis oleks pajast nö lilledevoolamine murusse. 

Vanade reformvoodite otsi hakkasin netist taga otsima. Küsisin õnneks enne mingeid tehinguid härralt ka, et kas ta teab, kust võiks saada, kui ta vastas - jah, meie rauahunnikust. Seal nad olidki, 4 tk täpselt nagu vaja! Aega võttis liivapaberiga nühkiine ja värvimine 2x, aga siin siis tulemus. 

:)

Sel suvel on igal sammul hakanud mulle silma imelised hortensiapõõsad. Tundub, et igas majapidamises on olemas ja need on imelise dsuured õisi täis iludused. Otsustasin, et mina ka tahan! No ja tõin siis lillepoest omale 2 "põõsast".

Kohutav nöök on mind tabanud nüüd... :)

hortensiad teiste inimeste aedades

hortensia minu aias...

Kui kiiresti on lootust, et ta vohama hakkab?