elu on ilus

Hunnik aastaid tagasi juhtus üks kord nii, et aaduga Helsinkisse šoppamisetripile minnes oli otstarbekam hommikuse ajakulu suhtes ööbida aadu diivanil, sest sadam oli sellele diivanile märgatavalt lähemal kui minu pesa.

Hommikul ärgates sain aadult või diivanilt kingituseks kange kaela. Üritasin mis ma üritasin seal natuke pead-kaela venitada või mudida, paremaks ei läinud.

Suundusime meie siis laevale ja päev otsa vantsisime Helsinkis ringi, kael oli ikka kange ja päääääris valus juba. Õhtul laevaga tagasi tulles kiskus päris nutuseks juba. Mõtlesime, et küsime personalilt, kas neil arsti on, aga ei olnud. Pakuti välja, et kutsuvad Tallinnast mulle helikopteri välja, millest ma loobusin, sest no ilmselgelt oleks lehte pandud sellise asja eest. Siis ma ei olnud veel nii edev kui praegu.

Aga valu ei läinud ega läinud ära. Abi ei saanud ka kuskilt. Magada ei saanud, pead liigutada ei saanud, sest pisarateni valus. Et kuskile poole pead keerata, keerasin terve kehaga. Öösiti tõstsin end ise voodis üles ja kätega keerasin asendit. See oli õudne aeg. Lõpuks kestis see jant 3 kuud ja kulmineerus Pärnu haigla nädalase tuusikuga. Blogisin ka sellest kunagi kui koomapalatist.

Imelahendust ei saabunud mõistagi vaid võimlemised, parafiinravid, massaažid regulaarselt ja vaikselt pinged taandusid. Peale seda, kui misiganes ajahetkel taas kael kange oli, tegin oma kaelalihaste harjutusi ja alati valu taandus.

Jaanipäeva hommikul, kui ämma juures ärkasime, et minna supikatlaga Gaudeamusele, oli mul üle väga pika aja kael kange. Alati, kui me kuskil käime ja ööbime kodunt eemal, olen võtnud oma toestatud padja (mille ema kinkis mulle siis, kui mul see suur kaelajama oli) kaasa. Seekord unustasin maha ja kolm ööd veetsime kodunt eemal. Ma ei saa üldse magada ludipatjadega, mis on sellised vedelad nagu ainult padjapüür oleks. Nüüd pidin hakkama saama ja panin kaelavalud kohe vale padja arvele. Asusin oma vanu häid lõdvestusharjutusi tegema, aga ei midagi. Lihasvalud muudkui jätkusid ja jätkusid. Ja see halvab elu ikka nii palju. Eriti kui kaks põnni muudkui hooga sulle otsa tahavad sadada, aga ise hoiad pisaraid tagasi lihtsalt hingamisest.

Nende peaaegu nädala kestnud valupäevade taustal aga muu elu jätkus eksole. Ühel õhtul ühe teise pere ema meil siin otsustas, et ta ei viitsi sõita kuskile suuremasse keskusesse trenni. 'Et hakkaks meil siin koos trenni tegema, sest ise ei viitsi, kui keegi kambas, siis on motivatsiooni kohe palju rohkem. Ma mõtlesin, et nii lahe kogukonnavärk. Let's do this. Kui saabus aeg trenni minna, siis andsin teada, et mis valud mul on ja et ma ei saagi liituda. Ise samal ajal unistades, et saaks kuskilt massaaži. Härra küll igapäevaselt aitas kõige valulikemal hetkedel õlga ja kaela mudida ja leevendas olukorda, aga vajasin korralikku teenust ka.

Eva ei jätnud asja sinnapaika ning teatas, et minu olukorras just ongi vaja liigutada ja venitada. Et tal on venituslaud ja et massaaži võib ta ka teha. Ma olin müüdud.

Vedasin end kohale ja kaks tundi tegime kõikvõimalikke pingutusharjutusi spetsiaalselt kaelale ja õlavöötmele. Pluss põhjalik massaaž. 

Järgmine päev algas hommikul taas valudega. See magamine on saatanast :) Aga päev ise oli äärmiselt okei, absoluutselt polnud valusid tunda vahepeal. Kui meelde tuli, siis tundsin jah mingit pistet kaelas, aga sellist õrna. Õnneks oli äärmiselt tihe päev tares, 4 gruppi külastajaid, kellele majatuuri teha ning õhtul veel ajakirjanikud ka.

Peale kõiki külastusi uurisin Evalt, kas võtab mu uuesti vastu. Et tahaks veel venitada ja massaaži saada. Käisin uuesti pikal seansil ja koju läksin nii kergel sammul. 

Täna hommikul ärkasin üles ilma valudeta. Ma olen niii-nii õnnelik. Et mul on nii äge kogukond siin, abi kohe võtta. Et see valu ära läks. Et elu on ilus jälle.