Kuidas kõik PÄRISELT oli*

Eel-eellugu

Üks asi, mille ma juba ammu olin enda jaoks selgeks mõelnud ja vabaks andnud, oli tüdrukuteõhtu. Minu tüdrukud on minuga olin aastaid, kes 8, kes 14, kes 17 aastat. Paar neiut ka 5 aasta ringis, mis sellegipoolest on nii pikk aeg, et ma usaldan neid ja usaldan seda, et nemad tunnevad mind. Niisiis, tegin FBsse salajase grupi, liitsin kõik oma olulised naised sinna kokku, et saage tuttavaks, ja lahkusin grupist. Juurde täpsustasin, et minuga ei pea mitte midagi läbi rääkima või kooskõlastama. Härra kontaktid on neil olemas, kui peaks küsimusi olema. Ja noh, unustasin teema ära.

Sest vaat minu meelest on just see äge, et mina olen õhtu täht. Naudin, ootan iga järgnevat hetke põnevusega, et mis minu jaoks on välja mõeldud. Ma ei tahtnud teada, millal või kuidas midagi juhtuma hakkab. Sest siis ei jõua üle mõelda, magamata olla (et noh ihsand ihsand), kella vaadata, et juba 15 minutit hilinetakse jne. Usaldasin, et kõik saab klappima.

See kuupäeva valimine oli kogu protsessis ilmselt kõige keerulisem osa, set noh meil on tare ja suvehooaeg ja päriselt, kõik nädalavahetused alates juunist septembrini juba kinni erinevate ürituste ja broneeringutega. Niiet good luck, tüdrukud.

Eellugu

Kõik nädalavahetused on tegemisi täis pikitud, lisaks siis pulmade ettevalmistuste nokitsemised ja algamas on hoidistamiste ning talvevarude korje aeg. Olen pikka aega silma peal hoidnud teepervedel ning ühtäkki oligi olemas. Põdrakanep õitses ja seda ma ei kavatenud maha magada! Ja nii tore, et juba juunis, sest siis ei pea kiirel juulikuul sellega enam tegelema,

Esiteks on ivantšai tegemine päris pikk protsess, kõige raskem füüsiliselt ja aeganõudev on teelehtede ja õisikute muljumine ja neist mahla välja mudimine. Lisaks on see selline töö, mida (vähemalt mina) kindaga teha ei saa, ja käed parkuvad korralikult. Ja no pulmas võiksid ikka ilusad käed olla eksole. Nii oligi, et kahel järjestikusel päeval tegelesin suure koguse teelehtede fermenteerimisega, mis tähendas et reede õhtuks nägi mu käsi välja

a- nagu zombiel, kes on käinud ohtralt mustikaid pigistamas ja siis mullas tuhlanud;

b- korstnapühkija agar abiline

Igatahes, ma päriselt ütlen - midagi niiiiiii õudsat üks naisterahva käsi ei tohiks kunagi olla. Mu parem käsi oli üleni süsimustaks parkunud ning see ei tulnud pesus maha. Proovisin erinevaid vahendeid, seepe, nõudepesuvahendeid, sidrunit jne.

Mesilane ütles mulle etteheitvalt, et ma ei tohi selline käega tuttu minna, pesku ma käsi ära (ausõna üritasin. korduvalt), sest noh, see on see, mida ju mina talle varvaste kohta ütlen, kui ta õhtul tuppa saabub, kui on päev otsa paljajalu õues olnud. 

Igatahes ligunesin mina reede õhtul vannis, oma zombie kätt vaadates muigasin omaette ja tahtsin saata Marile pilti käest, et hahaa, ärge homme küll tulge. (Sest noh, alles on ju juunikuu ja kes see praegu ikka tüdrukuteõhtu teeks ja kindlasti toimub see millalgi peale jaanipäeva. Ma ausalt isegi ei olnud mõelnud sellele, et millal nad siis mind üllatavad, sest aega polnud sellise asjaga oma pead vaevata.) et no hea naljakas sõnum hirmuskoleda pildiga oleks olnud. Aga lapsed ja magamaminekuaeg ja telefon ära ja unustasin pildi saata.

Lugu

Laupäeva hommik. Olen öötundidel, kui mu mesipere magusalt magas, mõned tunnid enda toimetamiste jaoks näpistanud, et hea rahulik teha. Ja siis kella 6 paiku tagasi tuttu pugenud. Kella 9.30 ajal hõikab härra mulle, et ta läheb selle päeva grupi jaoks ettevalmistusi tegema ja et lapsed on õues. See on märk sellest, et peab end voodist püsti hakkama ajama varsti. Vedelen veel voodis, üks lähedal elav maasikakasvataja uurib, kas maasikaid tahan ja kinnitan, et tahan. Üliülimaitsvad magusad maasikad, eestimaised, Peipsi toit :) Muidugi ma tahan. Viimase nädala olengi ainult maasikatest toitunud ja isu täis söönud. Keha nii vajab värskeid vitamiine. (pluss asjaolu, et numbrid küll pole üldse langenud, aga sentimeetrid kadunud nii kõhult, kui kätelt kui pepult... sellise tempoga pean ma minema veel kleiti sisse võtma....). Seega jah tahan ja lepime kokku, et mingi aeg sõidan ta juurest läbi. Vedelen ikka veel voodis, kui kuulen väravakolksu. Piilun, et kas härra, aga ei, see tüütu külamees (proud to be a problem nokamütsiga) on taas kohal. Ihsand, kuidas üks hommik võib niiviisi viltu vedada. Loivan end voodit välja, riietun ja kuulen, kuidas Mesilane saabub teatama, et üks võõras onu tuli. Suundun uksele ja üritan temaga kiirelt ühele poole saada, sest no ma lihtsalt ei jaksa temaga rääkida. Inimene lihtsalt ei saa ühest lausest aru, ma ütlen tale viis korda ja ta ikka ei saa aru. Või ei taha saada, üritab kangelt oma tahtmist saada. Ja eks tal on kindlasti ka suhtlemisvajadus, mida siis käib mööda küla lahendamas.

Nii ma siis otse voodist seal ukselävel seisan ja näen, et ümber nurga saabub Mari (seesama Mari, kellele eelmisel õhtul seda pili sõnumiga ikka saata ei jõudnud)! Ihsand, kui tore! Ma olin nii rõõmus, et oi, Mari! Tulite Tallinnast meile külla, üldse ei andnud teadagi, et siinkandis olete. Mari natuke muheleb ja teatab, et ei-ei. Asjalood on nüüd sellised, et siin on sulle nimekiri ja sul on üks tund aega. Me nüüd läheme!

Oot, misasja? Nüüd? Täna? Täna ongi MINU PÄEV? 

Täiesti lõpp. Üllatusmoment oli täielikult õnnestunud. Mari tegeles põnnidega tunnikese õues, kui mina toas siis nimekirja alusel asju kokku pakkisin ja end valmis seadsin. Ainult, et ... see käsi eksole! Ah, kui on, siis on. Ja no mis mul siis teha on sellega? Vahetpole.

Vahepeal pidi Mari külamehele aru andma, et kus me läheme ja mis me teeme, ta ei ahtnud ikka veel lahkuda ega aru saada, et mul on tegemist ja ma ei saa ega taha temaga suhelda. Siis saabus härra ilmsüütul näol, et tema ei tea midagi ja kuuma suudluse saatel me pealinna poole teele asusime. Maasikakasti võtsin ka tee pealt kaasa, sest süüa ma küll ei jõudnud.

Ligi kolm tundi sõitu läbi Eestimaa oli piina täis. Et no millal me kohale jõuame ja mis saama hakkab. Aga niinii lahe oli ka. Rõõm ja elevus ja adrenaliin laes. Spetsiaalselt mulle tehtud cd plaat ketras autos vähemalt neli ringi. Ma üürgasin kaasa laulda. Sain uue kirja ülesannetega punktide kogumiseks, et kvafikatsioonitunnistust saada ja abielukõlbulikuks saada kuulutatud. Ja ma terve tee ei saanud üle sellest, kui äge, et ma üllatusin ja et no hea nali ikka selle käega. Nii Murphy. Ja härra ka ei saanud siis öelda, et kuule ära praegu tee seda teed.

Bensiinijaama peatus ja esimene ülesanne. Vaja saada teada rekkajuhilt igavese armastuse saladus (50 punkti ja check). Postita igavese armastuse saladus avalikult FBsse (100 punkti. Check). Tallinn. Foori taga hüüa aknast, et tere tallinn, siit ma tulen! (100 punkti. check). Uhh, need punktid tulevad vaevaliselt, atesteerimiseks vajalik 500p miinimum.

Jõuame Sikupilli parklasse, pruut tõstetakse ümber teise autosse. Käib infovahetus koodkeeles, mitte midagi ei saa aru ja nii põnev on ka. Ootus näha, et no mis nüüd siis noh.

Jätkub sõit. Mustamäe. Pargime taaskord poeparklas. Autole läheneb tuttavaid neiusid. Milline üllatus :) Osa suundub asju ajama, mind suunatakse kortermaja suunas. Rohelise paraadukse juures on ootamas taas üks tuttav nägu, järjekordne "kokkusattumus" :) E muigab, et no kes sul siin elab, mis sa arvad. Miks me siia nüüd siis saabusime. Mul tõesõna ei ela mitte kedagi selles piirkonnas. Ootan, mis saama hakkab.

Valitakse number ja läbi kõlari kostub meeshääl: "Kolmas korrus."

Uus parool on sündinud (seda kuuleme järgnevate tundide jooksul veel mitu korda). Liigume üles, võõras mees ootab lahkelt korterisse ja E teatab talle, et pruut ei tea asjast midagi. Jätame selle kõik nii kuni viimase minutini.

Ookei.

Mulle avaneb vaade avatud planeeringuga tüüpilisele mustamäe kahetoalisele korterile (no isegi mu enda Tallinna pesa on samasuguse planeeringuga), mis tavalise eluaseme asemel on esmalt sisustatud elutoa osas diivanite ja suurte peeglite ning meigitoolidega ning magamistoa asukohas paistavad prožed, softboksid, statiivid, fototaustad. Tegemist on fotostuudioga. Kuna Mari on mulle kodus öelnud, et meiki ma ei pea tegema, ja no arvestades mu fotohobi, siis ma natuke nagu eeldasin ka mingeid iluseeriaid. 

Vaatlen kiiresti siis korterit, samal kui toimub see meesterahva ja E vaheline vestlus pruudi teadmatusest ja mu pilk jääb seisma fotoseina kohal. Tekst:

AKTIFOTOSTUUDIO**

...

Kandev vaikus.

Saabub vahuveinipokaal mu kätte ja see täitub kiiresti paaril korral. Jumestaja teeb väga head tööd ja ühtäkki on mul kleidi asemel hommikumantel seljas.

Fotograaf uurib minult, et kas on mingeid arme või sünnimärke, mida ma tahaks piltidelt eemaldada. Mul ei ole. Küll aga näitan talle oma kaunist kätt ja muigan, et kas sellega annab midagi teha? Ta vaatleb mind siiralt ja et noh, peseks ära? Ma naeran, sest oo, peseks ära? Ma ei tulnudki selle peale :)

Ma olen härraga käinud tegemas seksikaid maitsekaid vihjavaid pilte. See ei ole minu jaoks probleem. Küll aga leidsin end hoopis oma kõigekõigemate ees lõpuks alati seismas, üks poose juhendamas, teine juukseid sättimas, kolmas aksessuaare valimas, neljas kiidusõnu jagamas, kui ilus ma ikka olen ja kui lame tagumik (rõhutatud siirusega, igakord purskasin naerma).

Kuidas SEE juhtus?

Aga Murphy tegutses taas. Kui mu kuratlikud naised asja planeerisid, siis nad arvasidki, et kogu nali käib minu pihta. Veel stuudioski kes keeldus liitumast pildile, et tal on bikiniwax tegemata ja kel pole mathcivat pesu või tagumik liiga suur või mis need põhjused kõik olidki. Kolme tunni möödudes olid kõik, KÕIK püksata rivis. Nagu arglikult rivist kostus, siis "kus ma oma elus vea olen teinud, et ma nii lõpetan???"

Selline mees oli, kõik naised sai paljaks. Ja selgus, et nii palju naisi tal korraga stuudios polegi olnud.

Kui enne mu naised mõtlesid, et nali minu pihta, siis nüüd naersin juba mina. Mis nad tõesti arvasid, et nad ise pääsevad või? Heeh. Ikka PILDI NIMEL, nagu mulle nende tundide jooksul muudkui hõigati. Ma siiski loodan, et tulemused on maitsekad ja härrale rõõmu toovad. Ja kõik sõbrannad täägin kannipidi ära :)

Stuudiost lahkusime nii, et mul jäi kleit maha. Avastasin juba tagasi Peipsi ääres olles :) Kuna ma ju pakkisin nimekirja alusel kodus koti kaasa, siis mul oli seljas juba uus outfit ja saabusmikleit ununes täitsa. Noh, jääb siis kutile suveniiriks. Tal pidi olema kastitäis suveniirstringe, kleit puhta igav :)

Maja ees teisi järgi oodates vaatasime ,kuidas kolm eakat venekeelset prouat samasse trepikotta suundusid, meid krasaavitsaid kiitsid (mu naised olid kõik ühtlaselt kaunilt mustades kleitides punaste akssessuaaridega, imekaunis saatjaskond) ja siis trepist üles rühkisid. Kujutlesime ette, et uued kliendid saabusid kutile stuudiosse :)

Õhtu jätkus pattude ülesloetlemisega mere ääres. Pidin kirja panema kividele ja need merre viskama. Abivalmilt meenutati, et ka just äsjane patt võõra mehe ees end paljaks võtta on paras patt kahe lapse emale. Pidin nentima, et kõik kirja saanud patud sisaldasid suuresti sõna SEKS. Nonii.

Pildiseeriate aeg. Kui muidu ikka külg külje kõrval rivis pildid, siis vaatasime, et kõik naised hajali oleks ka väga tuus pilt. Hõikasin kogenud pilditegemiseharrastajana sõbrannasid ühele või teisele kohale ja noh, üle huulte lipsas juhend: "Laura V varjab Laura P-d". Loe: Laura vee varjab Laura peed.

Õhtu järjekordne parool oli sündinud.

Pruudi kõht kiskus juba üsna tühjaks, sest oli ka juba täitsa õhtu. Kast maasikaid naistega ära süüa polnud mingi kunst, abiks olid ka stuudios olnud snäkid. Aga oli söögiaeg ja viidi mind Umami imelisse aeda. Üks meie naiskonna liige töötab seal kokana ja nii ootas meid imeline broneeritud laud ja toidud ja õhtu gurmeenael, A enda tehtud spetsiaalne tort. Mmmmm.

Aga enne veel, kui saime asuda sööma (söögid saabusid imekiiresti, olgugi, et aed oli rahvast täis ja meie menüüd ei olnud ette tellitud), saabus meie laua teenindaja vahuveini pudeli ja ... mõõgaga. Jah. Mind käsutati püsti sabraaži tegema. Ma pole eales seda teinud, ühes Hollywoodi filmis olen näinud ainult). Terve aed vaatas pealt. "No pressure", muigas kõrvallauast üks naisterahvas mulle. 

No pressure at all.

Ja siis, üks-kaks ja babaaaah! Esimese korraga ja tehtud! Vau, see oli täiega äge. Teenindaja ka kiitis O:)

Keskkond on muhe, saab rahulikult juttu rääkida ja erinevaid küsimusi vastata ja noh, kõik need toredad tüdrukuteõhtu tegevused. Nad on härrat salaja intervjueerinud, seda filminud ja asusid nüüd minult samu küsimusi küsima, mis härralt. Kui vastused erinevad, siis mina saan trahvi.

No ja trahve ma sain. Härra vastas minu suurimaks hirmuks ämblikud... ja veepritsmed... Elu sees pole ämblikku kartnud. Koju jõudes muigasin talle, et no mis mu suurim hirm on? Vaatab mulle otsa ja muiates ütleb: "Ämblikud... ütlesin. Aga on ju ussid?" No eksole. Ja mina pidin trahviks lubama oma õhtust blogida :)

Kõiki erinevalt vastatud küsimusi ei mäletagi enam. Mäletan aga mõnda, mis mõlemad ühtemoodi vastasime. Et härra teadis, et mu lemmiktoit on tema tehtud puder. Et mu unistuste reisisihtkoht on kõik riigid, kus ma käinud pole veel. Eks mõni koht oli ka analüüsikoht. Mis on minu kõige halvem harjumus. Mu koristamine :) (ja torisemine, kui keegi ei korista ära enda järelt).

Naljakas oli ka. No need härra kommentaarid juurde (ja see, kuidas ta ikka piinles neid vastuseid andes.)

Mis oli esimene herzi tehtud söök sulle? - Varem ta poputas mind rohkem. Südemekujulised pannkoogid.

Mis on herzi ilusaim riideese? - Tema seljas on kõik riided ilusad.

Mis on herzi kõige tugevam oskus? - Ta oskab kõike teha. KUI TA TAHAB.

Mis on herzi parim (ma ei mäleta enam mis asi)? - Ta teeb kõike. KUI TA TAHAB.

:)

Vaatasin ja kuulasin ja noniinunnu on ta mul ikka. Täiega hurmur. Ja just sellepärast ma ta meheks valisingi. 

(Mitte vastupidi ;))

Ja siis nad tantsisid ja tantsisid ja tantsisid. Ma oleks hommikuni tantsinud, kui bänd poleks lõpetanud. Nelja aasta jagu joomata vahuveine ja tantsimata tantse pääsesid kõik tantsupõrandal valla. Saatjaskond esindaja haaval langes rivist ja suundus koju magama. Vapraimad pidasid lõpuni vastu, kuni muusika vaikis ja tuled süttisid. Millal pimedaks läks ja millal taas valgenes öues, ma ei märganudki. Pruudi nõudmisel jalutasime koju, nagu headel vanadel aegadel. 

Sest Tallinnas elades oli igal kevadsuvel see üks öö ja see üks pidu, kus varastel hommikutundidel peolt koju jalutades vaatasin, et ihsand, nii soe on! Ja taevas on nii selge! Ja oh, kus oli pidu! Ja suvi on käes! La dolce vita! Ja see tunne oli just nüüd just sel ööl. 

Parim punkt MINU PÄEVALE.

Kell 3.30 tippisin saadud võtmetega ettenähtud tuppa. Viskasin tantsukingad jalast ja riided seljast, pugesin teki alla. Saatsin ka vastavasisulise smsi härrale ja kohe teise järgi, et mingeid hilisemaid arusaamatusi ei oleks ja et mina oleks esimene allikas, kellelt ta seda kuuled: " Ma ei ole voodis üksinda."

Hommikul saabus vastus, et ta armastab mind. Kõik hästi, pulmad jõus :)

Järellugu

Neli tundi hiljem voodipartner ajas mu üles. Veidi tiksumist ja muljetamisi mu venna ja vennanaisega, kes ööbisid teises toas, suundusime hommikusöögile. Olin krips ja kraps, energiapomm. Mõtlesin veel, et nii imelik. Ma pole üle nelja aasta pmst alkoholi tarvitanud ja enesetunne nii hea. Et no vau. Peale hommikusööki viisid vend ja vennanaine mu bussile ja olingi juba tagasi koduteel.

Ja siis saabus pohmakas.

*Minu linnapreili elus, kui ma palju reisimas käisin, siis preili Mga tekkis omavaheline nali "kas mina ka sellel reisil olin?" ehk et kui ma meie reisijutte reisiblogisse kirja panin, siis need ei ühtinud sellega, mida preili M sõpradele samast seigast rääkis. Et kuule herz, kas ma ka sellel reisil olin. Ja samas ta pidi tunnistama, et faktiliselt oli kõik ikkagi korrektne, midagi ei valetanud, lihtsalt... minu sõnad antud olustikupildi edasiandmisel tõid teisi nurke esile. Seega on postitus sellest, kuidas siis minu tdrukuteõhtu PÄRISELT oli minu silme läbi ja et mu tüdrukud saaks ikka muiata, kas nemad ka sellel üritusel olid?

**Pilte ma üritusest arusaadavatel põhjustel ei jaga. Pole ükski minu tehtud, teised ei soovi interneeduses figureerida, liiga isiklikud. Kannid ma siiski täägin ära, kui need pildid kunagi kätte saan :)

Aitäh kõikidele kuratlikult ägedatele naistele.