See tüüpiline lause, mida mulle lapsepõlves (ja pubekana... ja mitte nii pubekana.... ja ka üleüleüleeilegi) öeldi, kui kuskilt miskit katki või haiget sain. Et ära muretse, pulmadeks paraneb ära.
Siin ma olen, loen umbes päevi, mida on järgi jäänud juba liblikaidtekitavalt vähe ja .... Mutukas turnib nagu tavaliselt koos Mesilasega nende mängumaja otsas ning kukub (täiesti ebatavaliselt) trepist alla. Muidugi otsaesisega millegi pihta. Otsmikul kolmas silm ja nina täiesti kriimu.
Okei... pulmadeks paraneb ära. Vist.
Mõned päevad hiljem saab Mesilane omale pika ketramise peale lõpuks tõukeratta. Harjutab seda ämma juures härra kõrval olles tee peal ja üks hetk saabub mu juurde tuppa, otsa ees tohutu ja ma räägin ikka tõesti tohutusuurest verisest armist, mis siis viimaks koorikuga kattus.
Oookei... pulmadeks paraneb ära. Vist.
Toimetan ja toimetan ja ühed välismaalased rendivad retrojalgrattaid meilt ja siis pärast tagastavad need. Askeldan ratast tõsta, kui mu suur Päikeseratas mulle jalale vajub. Täpselt keti hammasrattaga ja otse jala peale põlve alla kondi peale. Suurelt ja sügavalt lihasse ja luusse sisse. Ai kui valus ja ai kui kole arm jalal.
Oeh. pulmadeks paraneb ära... peaaegu. Õnneks on pikk kleit.
No ja see kaelavalude jant ikka kestab. Kuigi ma juba hõiskasin, et jesss, parem on olla. Tegelt on ikka sant.
Me keegi ei tohi ilmselgelt nüüd kuni ürituseni toast välja minna, istume ainult pehmetel patjadel ja oleme nunnud. Sest äkki ei parane ära muidu, kui midagi veel juhtuma peaks :)
3 kommentaari:
Meil küll keegi hetkel õnneks või kahjuks abielluma ei hakka, aga Murphy oli ikka truult kannul meil viimastel päevadel. Võtsime nõuks paariks päevaks Lätti minna. Majutus broneeritud ja siht silme ees. Päev enne ärkas pesamuna ja oli täiesti loppis olemisega,kaugele näha, et paha olla. Õnneks kestis see ainult u pool päeva. Ärasõidu hommikul ärkas poiss, et temal jalg valutab. Mõtlesin, et lihtsalt magas ära kuidagi ja ei pööranud kohe sellele väga suurt tähelepanu. Kuid hommiku edenedes oli näha, et lonkab päriselt. Kohe ei suutnudki otsustada, et mis teha. Siis mul tuli meelde, et ta eelmisel päeval kukkus natuke pahasti, küllap põrutas. Otsustasime siiski sõita. Samal õhtul otsustasime veidi ikka ringi vaadata kohtades, kuhu autoga hästi ligi sai. Ühtlasi ostsime pileti ühte kindlusehoovi. Saime seal vist umbes 50m kõndida, kui poiss sai herilase käest nõelata. Väga hullu nuttu polnudki ja 5min hiljem oli juba vaja üksteist taga ajada ning nätaki, kukkus kaldteel nii, et nägu ja jalg katki. Õnneks ainult kriimustused, aga piisavalt suured, et välja näha, nagu oleks lahingust tulnud. Hästi kulutatud neli eurot, ma ütleks. Tagasituleku päeval tahtsime korra toidupoodi minna. 100m enne parklasse pööramist teatas P, et tal kõht valutab. Kuna kõhuvalu tähendab lastel põhimõtteliselt kõiki muresid, mida nad sõnadesse ei oska panna lohutasin teda, et kohe saame jalgu sirutada ja midagi süüa, et küllap siis läheb üle. Järgmine hetk käis mulks ja ta oksendas ennast aluspesuni täis, autost rääkimata. See oli küll viimane asi, mida oskasin oodata, sest mu lastel pole kunagi autos süda pahaks läinud, kui üks kõhuviirus 3a tagasi välja arvata. Nii, et Murphy luuras meid ikka igal sammul. Aga muidu oli meil tore reis! :)
Head paranemist teile!
New Girli viimase hooaja viimases osas oli ka selline tore pulm, päriselt tore. Kriimude ja asjadega. Ma arvan, et praegu on täpselt hea aeg seda vaadata :)
Mulle räägiti seda ka. Ja pulmapäeval kodust välja minnes tõmbasin omale raske rauduksega jalalabasse korraliku augu sisse. Ei saanud pulmadeks terveks :p
Postita kommentaar