pühapäev, 18. jaanuar 2026

Must alpinist

Vaatasime härra abikaasaga oma kodukinos filmi, ta valis selleks Urmas E. Liivi "Must alpinist" filmi. Kuigi juba 2015.a linastunud film, ei olnud ma seda näinud ja kui härraga rääkima hakkasin, siis sain ka aru, miks vältinud olin - ma ajasin segamini "Hukkunud alpinisti hotelliga" ja see tekitas tundeid, et on film, mis ei köneta mind.

2015.a Pimedate Ööde Filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammis linastunud Urmas Eero Liivi esimene mängufilm "Must Alpinist" räägib loo grupist Nõukogude Eesti tudengitest, kelle matk Siberi mägedes 25 aastat tagasi osutus arvatust keerulisemaks.
Tegu on tõestisündinud materjalil põhineva filmiga, mille peategelase Eero (Priit Pius) prototüübiks on Urmas E. Liiv ise. Võtted toimusid Siberis ning filmis nähtav Burjaatia küla on sama, kus kunagine tegevus toimus. Filmis mängivad Liis Lass, Priit Pius, Hanna Martinson, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Rait Õunapuu. Leidsin ERRist ka Urmas E Liivi intervjuu ja päris huvitav lugemine.

See film rebis minus lahti ühe suure haava. Ei, ma pole ise mägimatkal käinud ega ka plaani seda teha. Samuti ei ole keegi söpradest/kaaskonnast hukkunud/ kaduma läinud reisi/matka käigus.

Aga just see Burjaatia!

Meil oli tulemas reis Burjaatiasse. See on see tore osa vörgustikesse ja ühendustesse kuulumises, et saab minna öppereisidele. Nii olen ma käinud siin-seal Eestis, Pöhja-Lätis kohtades, kuhu ise ei oskaks minna ning nt Gotlandil, mis polnud mul endal küll eesmärkides. Härra käis Portugalis ja ma loobusin sinna minekust (üks igast ettevöttest sai minna) härra kasuks, sest ma olin Portugalis varem käinud.
Nii oli Peipsi Toidu vörgustiku planeeritud reis 2020.maikuus Burjaatiasse, Baikali äärde ja Ulan-Udesse. Fondist oli saadud projektitoetus selleks ja viisataotlused olid töös meil juba.
Ja siis tuli see koroona! Ja peale seda läks Venemaa täiesti lolliks ära ning nüüd ei ole aastakümneteks isu Venemaale minna reisile. Kuigi kohti, mida ma külastada tahaksin väga, on mitmeid.
Teine, mis mul on tegemata jäänud, on Trans-Siberia rongireis Tallinnast Pekingisse välja, läbi terve Venemaa.

Nii ma vaatasin seda filmi ja tundsin kurbust. Et maailmas on nii palju ilusaid huvitavaid kohti, mida külastada ei saa muudmoodi kui läbi kellegi teise kaamerasilma, sest veel rohkem on maailmas taas töstmas pead ahnus, rumalus, isekus, verine vöitlushimu. Rääkimata looduskatastroofidest, mis üksteise järel erinevaid nurki maailmas tabavad (Kamtšatka talvetsüklon möned päevad tagasi tekitas kortermajade vahele 9-korruselise maja körgused hanged, sürreaalne).
 
Niiet Burjaatia. Ei saa nüüd mötteid sealt ära.
Film mulle meeldis, vaatasin, et tänamatult väike skoor on tal veebis. Ma annaks tugeva 8. 

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

80.aastail oli selline matkamine Tartu tudengite hulgas hästi populaarne. Rohkem siiski käidi sügisel, suvalise varustuse ja ilma suurema planeerimiseta, rongidega, pool juhuslikes teivasjaamades maha hüpates jms. Kas siis räägiti, kuidas mägijõge ületades põlvekõrguses vees oli nii tugev vool, et kui nöörist lahti lasid, siis keegi sind enam päästa ei suutnud ja ühe tüdruku viis vesi ka kaasa. Aga et tol ajal info ei levinud, siis enamus jutte jäigi selliseks"suust suhu" jutu tasemele. Peale eestlaste seiklesid seal muidugi ka teiste liiduvabariikide noored.