Lootsin detsembris blogisse rohkem jõuda, aga hea, et niigi läks :) Mõned päevad veel ja läheb lukku see 2021.aasta. Panen ikka kirja märksõnad, mis nägu see 2021 oli ja mis sellest meelde jääb!
jaanuar
 |
| ennustus uueks aastaks: sibulat ja lusikas? |
Jaanuarit alustame juba aastaid sama skeemiga - me lähme perega V-spaasse. See on nii mõnus peretraditsioon ja annab uuele aastale laisalt mõnusa hoo sisse. Niikuinii on 1.jaanuar kudemise päev ja mina siiralt ikkagi jätkan uskumist, et aasta tuleb selline, nagu on su aasta esimene päev. Eks need aastadki sulavad juba ühte nägu, aga traditsioonid on au sees ja nii need pereväärtused sünnivad.
Jaanuarit saatsid külmakraadid ja tuisud, mis Peipsi järvele jääkaane peale tõid. see oli meile puhas rõõm, sest 2020 miinukraade talvel üldse ei toonud. Kõik kalamehed olid aasta otsa jalgu risti hoidnud ja tormasid nüüd tuhatnelja Peipsi suunas. Kuna minu telefonis on 2 sim võimekus, siis Mesi tare kõned on ka kõik minu vastata. Seega sai minust Peipsi jää- ja kalaolude infoliin.
Mis kala tuleb? Kaugelt tuleb? Millega püütakse? Kui suurt kala saadakse praegu? Kuidas jää on? Kas ja kus lahvandusi on? Palju jääpaksus on? Mis kell peale viite? Mis kell tagasi?
Need olid standardküsimused koos rohkete variatsioonidega.
Et koroonaajastul peo-ja toidukohad olid suletud/kellaaja piirangutega jmt, siis kasvõi lihtsat sünnipäeva paari sõbra ja ema-isaga pidada polnud inimestel kuskil. Lisa juurde talvevõlumaa Peipsil koos kalampüügieriga (meesteeri) või Samovarimaja külastusega (naisteeri), kombineerusid kõik nädalavahetused täismaja broneeringuteks - majutus, saun, rikkalik õhtusöök, suussulav hommikusöök, tegevused Peipsi ääres (embkumb pakett siis kas naistele või meestele).
Oli äärmiselt töine ja kiire talv. Nädalavahetused eriti, kui oli rohkelt kalamehi peale vaja viia Peipsile. Et meil on kaks karakatti ja liiga palju soovijaid, siis võttis hära mind reede õhtul pilkases pimeduses kl 21 käe kõrvale ja viis karakati juurde. Suunas rooli taha istuma ja teatas, et lähme nüüd õppesõidule. Katsetasin sõita siis 10-15 minutit järvel ja olin koolitatud esimene naiskarakati juht Peipsil.
Minu nädalavahetuse ommikud jaanuarist kuni märtsini nägid välja järgmised:
- äratus kl 6.30. kiire amps kui jõudsin, riidesse ja õue
- Mesi tare parkimiskorraldaja. Sest kui on rohkem kui 5 autot, siis kaob ära loogiline mõtlemine ja on vaja juhendajat, et kuidas autosid parkida. Meie parkimisplatsile minu juhendamisel pargiti kuni 36 autot. Ilma minu abita 9.
- Järvel kalameeste registreerimine - nimed, isikukoodid üles kirjutada, et need hiljem piirivalve infosüsteemi kanda.
Kui kõik need toimingud olid ära tehtud, kalamehed ja -naised karakattidesse ja kelkudele ära mahutatud, istusin rooli ja sõitsime 10 km kaugusele järvele. Ja tihtilugu 3 ringi, sest kõik korraga peale ei mahtunud.
Kl 10 paiku saime järvelt kaldale tagasi, et minna vaadata, kas lapsed on ärganud, teh alastele mingi kiire hommikusöök ja minna Mesi taresse maja kütma ja uusi külalisi vastu võtma + kõik need karakatisafarid. Majutujate korral kasvas päev üle sujuvalt õhtusöögi serveerimiseks ja sauna kütmiseks. Koju sain ca 19-20 ajal, et hommikut sama hooga jälle alustada.
veebruar
 |
Elu kalamehe naisena:
vanni ei saa ka minna, kalad vahivad vastu |
Töö poolest täpselt sama skeemiga ja intensiivne nagu jaanuar, aga lisasin võrrandisse uue muutuja:
läksin ka kooli.
Ma vist ei olegi maininud, et kuhu ja mida eksole. Tartu Kutsehariduskeskus tegi koostööd Sibulateega ja töötas selle pealt välja eraldi turismikorraldaja aastese programmi edasijõudnutele - sihtkoha arendamine. Kuna Sibulateeliste pealt kogu grupp täis ei tulnud ja Tartu KHK ka Haridusministeeriumi survel mudis õppekava mitu korda, et see atesteeritud saaks, siis liitus grupiga ka väga toredaid turismivaldkonna inimesi siit ja sealt. Väga äge ja ühtne tugev turismiinimeste grupp sai kokku, niiet õppejõududel oli samuti põnev meie tasemele midagi juurde anda. No on siiani, sest alles veebruaris 2022 on lõputöö kaitsmine ja lõpetame me juba üsna esimestena Tartu Rakendusliku Kolledži.
Koolis kohapeal saime käia 2 päeva, siis läksid kõik koolid koduõppele ära. See sobis mulle tegelikult, sest hoidis päevas aega kokku sõidu pealt. Aga et lapsed ka lasteaiast koju jäid, siis mina käisin koolitunde tegemas Samovarimaja vaikuses ja härra hoidis nii kaua lastel silma peal.
Veebruaris sai ka Mesilase sünnipäeva tähistatud ja ta valis oma sünnipäevapeoks talvise karakatisõidu. Niiet sai jälle Peipsile mindud :) Ausõna, ise valis, mitte me ei lasknud valida kahe variandi vahel, millest üks Peipsi ja teine kodus toas pidu.
Vabariigi aastapäev jääb ka meelde. Pidi olema lihtne ja kiire hommik - punt kalamehi järvele, siis naabritega vabariigi sünnipäeva tähistama ja siis õhtul millalgi kalamehed järvelt maha tuua. Läks nagu alati - härra karakat läks järvel katki. Ja teine karakat ka. Lisaks olin külla kutsunud Eveliisi, Mareki ja Ida, et neile karakatiga sõitu teha ja pakkuda Peipsi võlusid, mida nad enne pole kogenud. Ühesõnaga, elamusi see päev pakkus kõigile. Eriti härrale, kes TERVE päeva rabeles karakatiremondiga (tore on näha karakatiga sõites, kuidas su ees su abikaasa karakati üks külg alla jäässe vajub ja mõelda, et kas ta vajus läbi jää või... ja siis näha suurt lennukirehvi eemale kihutamas ja tõdemas, et fakk, rehv murdus alt ära...). Veebruaris sai küll ja veel karakatte remondid, igas asendis masinate peal, all, sees, väljas. Siin on vaade kaadri taha ehk meie igapäevaelu :)
märts
 |
Mida kõike ma armastuse nimel ei teinud sel talvel.
Sõitsin karakatiga üle lahvanduste ja rüsi... |
Märts läks veel sama hooga edasi ehk koolitunnid ja töö osas broneerigud, toitlustamine, saunad-ekskursioonid, koristamised, karakatisõidud ja rohked remonditunnid. Siis sai hooaeg läbi, järvelemineku keeld ja karakatid järvejäält koju toodud. Nädala pärast oli seal, kus ma just alles olin jää peal karakatiga sõitnud, juba vaba vesi ja härra vuras paadiga võrku panema. Sest 1.märts kuni 5.mai on nakkevõrgu hooaeg särjepüügiks ja see on üks meie kevadtegevusi. Härra püüab särge, soolab ja kuivatab ning paneb siis juba voblad purki. Sellel ajal väga muud tegevusi teha ei jõua, sest hommik algab võrgu välja võtmisega, siis kala võrgust noppimine, võrkude lappamine, kala soola, juba sooldunud kala nõelumine ja räästa alla kuivama panemine. Seejärel on juba õhtu käes ja härra suundub järvele võrke taas vette panema. Nii pea iga päev.
 |
| Igakevadised jäämäed |
aprill
Aprillis jätkub ka Peipsi noodiridade aeg, aga umbes poole peale. Kõik sõltub sellest, kuidas ilmad soojaks on läinud ja üldiselt kipub aprilli lõpus juba kärbes tulema (mis rikub kala ära).
 |
Kui sul on koroonaajastul sünnipäev
ja riik kehstestab, et kanna maski! |
Aga aprill on ka meie sünnipäevade hooaeg, sest meil härraga on sünnipäevad paaripäevase vahega. Sel aastal me panime hullu ja võtsime tervelt 4 päeva vabaks end ja sõitsime Peipsi äärest ära :) Tee viis Laulasmaale, kus kõigepealt veetsime aega meie sõprade Liina ja Valdekuga (mmm, Liina poolt sushitort härrale sünnipäevahommikuks viis keele alla) ja seejärel sõitsime paar km teiste sõprade juurde. Õues oli raju vihma-rahesadu ja jäine tuul, aga meie pere lapsed koos sõprade lastega müttasid terve päeva õues onni ehitada ja mis nad iganes seal tegid, samal ajal kui vanemad nautisid õnnist hetke toas proseccoga sünnipäevi tähistada. Tõeline puhkus :) Ja Eveliisil käisime Ussipesas külas! Nemad on meil kordija kordi käinud, meie jõudsime nende juurde esimest korda! Nende juures oligi, nagu filmis blogis - kõik oli nii tuttav :)
 |
Kui sa teed drinke sõprade juures
ja märkad tassi vaadata... |
 |
| Sushitort |
Aprilli lõpus, kui me enam järvele kala püüdma ei läinud, sai võtta lõpuks kaua oodatud aega, et hooajaks ette valmistuma hakata. Mesi tare terrasssikatuse viimistlemine ootas ees.
mai
Minu esimene praktikant saabus maikuuga koos. Nii palju vajalikke asju sai ära teha, ma olen nii rahul! Mesi tares sai kevadpuhastus tehtud ja värskendatud seinu ja muid pindasid. Terrassikatuse viimistlemine, värvimine koristustööd, sisustamine. Paadimajad suvehooajaks ette valmistatud, maja sokkel värskendatud ja palju muud ka.
Samal ajal olin ka ise praktikant Mesi tares, sest koolis oli mul vaja praktika läbida.
Alustasime oma metsaprojektiga ning rannaalale sai elektrikaabel maha kaevatud ja paigaldatud.
Aprill ja mai on tavapäraselt ööbijate osas vaiksed kuud ja see on tegelikult hea, sest muidu ei oleks ehitus- ja arendustöid mitte kuhugi planeerida.
Maikuusse jäi ka üks valusamaid lahkumisi. Meie pere hea sõber ja naaber (no ses mõttes, et siin vene külades on pmst kõik naabrid eestlase definitsiooni järgi - kõik, kes 5 km raadiusesse jäävad, on naabrid eksole) Vahur Afanasjevi maine tee sai otsa. Meie perele eirti valus, sest olime talle viimastel nädalatel olnud usaldusisikuteks ja see aeg oli meid eriti lähedasteks muutnud.
juuni
Ja läks suvi lahti! Juuni-juuli-august on mu jaoks üks väga pikk, ühtlaselt ähmane ja kiire ja toimekas kuu, mil ma olin pmst Varnjas pantvangis :) Aga õnneks olid mul palgal töölised nii Mesi tares kui Smaovarimajas, kes võtsid suure osa enda tööks üle, aga ikkagi tule ju kontrollida ja veenduda, et kõik vastab perenaise standardile.
Suve märksõnaks on kindlasti palavus ja põud! See oli fantastika, kui suvised kraadid ja ilmad olid! Isegi mina jõudsin Peipsisse ujuma (2x, kujutad ette?)
Kodus köögis viisin läbi juuni esimestel päevadel kiirremondi, sest Maakodu tuli kaanelugu tegema. See ilmus juulis!
 |
Jaanipäeva eel käisime sõpradel naaberkülas abis heina tegemas.
See oli täpselt nagu lapsepõlv - palavus, heinad torgivad,
tempo-tempo heinakoormat tallata,
keegi surus kuskilt hüüda, et
kiiresti, kohe hakkab vihma sadama :)
Aga see LÕHN!!!
Mmm, loodetavasti sai preili Mutukas ka omale toredaid lapsepõlvemälestusi. |
juuli
Tänu abilistele said mu pealelõunad ja suveõhtud vabamaks veidi ja kuna ma ise Varnjast välja ei saa, siis sõbrad-tuttavad võtsid ise tee minu juurde ette. Nii juhtuski, et tegelikult oli ikka väga äge suvi, sest paljudel õhtutel oli keegi tore sõber külas. Mõnda polnud näinud ülikooli lõpust saati (ei julge kõva häälega kirjutada, mitu aastat tagasi see veel oli), mõnda aasta või paar.
Juulis juhtus ka selline asi, et ma võitsin Rally Estonia tiimilt pääsmed neljale! Täielike rallivõhikutena kutsusime kampa täiesti asjateadlikud sõbrad ja saime nautida! Väga äge kogemus jällegi. Kuna mulle lendasid sisse varasemad broneeringud, siis ühest etapist pidin ilma jääma, aga ei kurda millegi üle!
Juulisse jäi veel ka selle suve "puhkus" ehk 1,5 päeva Peipsist eemal. Armas sõbranna võttis ette teekonna neljaks aastaks Brüsselisse euroametnikuks ja tema teele minemise pidu toius Tõstamaal. Väga mõnus õhtu oli jällegi toredate sõpradega.
Vahuri ärasaatmispidu toimus samuti juulikuus, sest pere soovis nii. Ja see ei olnud morbiidne ega kurb, vaid rokenroll. Just nii nagu Vahurile meeldis!
Juuli viimane nädalavahetus on meil sõpradega traditsiooniline Peipsi viikend, nii ka tänavu!
august
August tõi Serafima + Bogdani Peipsi äärde. Ma pole muidugi viimastel aastatel liiga tihti teatrisse just sattunud, aga aasta teatrielamus oli see kindlasti. Tugev, emotsionaalne, hästi läbimõeldud, kõikkõik. Nii hea, missest et rajus lausvihmas vaatasime. Kirjutasin siin ka.
september
Septembris oli Sibulatee puhvetite päev, mis on kujunenud ühtlasi ka selliseks suvehooaja lõpuürituseks sujuvalt.
 |
Septembrisse oli meil planeeritud koos Eveliisi, Mareki ja Idaga Prangli puhkus.
Et Marek saaks meid Prangliga võluda.
Läks nii nagu ikka :)
Kuskil tekkis kuupäevalühis ja keegi topeltbroneeris end, khm,
Nii tekkis meil 2 vaba päeva ja viisime lapsed väikese ringiga Rakverre spaasse. |
Töö taustal tormas tempokalt allamäge tädi tervislik seisund. Ka tema sai kuri vähk meilt kätte. Septembris oli palju sõitmist Ida-Võlumaa ja Peipsi vahet, et natuke aidata tädipojal kõigega toime tulla ja siis juba matuste ja muuga tegeleda.
Sai alustatud koduremondi jätkutöödega ehk et soojustamine ja fassaad. Sellest sai blogisse ka mitmeid remondipostitusi tehtud.
Kevadel alustatud metsaprojekt jätkus septembris peale puhvetite päeva, kui kopp käis silumas ja planeerimas. Nii hea sai, et käisin nädala jagu igapäevaselt jalutamas, imetlemas ja unistamas.
oktoober
September-oktoober läks ehitustööde ja ka kooliasjade tähe all, kuna Mesi tare ja tädi olukorra tõttu olin natuke reelt maha libisenud. Meie grupp aga on pisike ja usin, niiet ei ole nii, et saab lubada omale looderdamist. Tuli end käsile võtta.
 |
Samovar käis matkal.
Kooligrupiga korraldatud matk ja välitoitlustus õppeainete elluviimine. |
november
Väljast said fassaaditööd tehtud, seega jätkus töö toas sees ehk aknapõskede projekt! Koolis liikus asi lõputöö suunal ,mis tähendas, et tuli end kokku võtta ja hakata tegelema. Õnneks on töö ja kool seotud ehk koolitööks on uue teenuse arendamine. Sellega oleme kevadest saadik ka metsaprojekti näol tegelenud, nüüd oli vaja asi panna ka paberile. Kuna suur töö on tehtud koolitööks ja EASil avatud ka sobivalt taotlusvoor, vormistasin koolitöö projektitaotluseks. Vaja veel viimane lihv anda ja SAADA nupule vajutada.
Novembris täitus meil härraga 9 imelist aastat ja traditsiooni kohaselt viib härra mind sel puhul spaasse. Asja juurde käib alati ka see, et härra ei taha avaldada, kuhu me läheme (ja ausalt öeldes, mind pole 9 aasta jooksul kordagi huvitanud ka, sest peamine, et saame koos olla ja tema organiseerib). Nii on igal aastal spaasse sõit olnud mingi sinka-vonka mööda Eestit seiklemine, sest ta üritab mind eksitada (mitte et ma pingsalt kaasa mõtleks ja analüüsiks, kuhu ta mind viib....muig). Nii on kvaliteetaeg juba autos eluolu, tegemisi ja unistusi arutada, ilma tagaistmelt kakluste ja vahele rääkimisteta. Puhas nauding ja elu väikesed rõõmud eksole.
Isadepäeva võtsime ka vabaks ja ei teinud mitte midagi. Nagu saate aru, siis selliseid päevi meil aasta jooksul liiga palju just ei ole. Sel aastal tuleb kokku mingi 10 sellist päeva äkki?
Ja kui mitte midagi ei tee, siis lähme teeme miskit lastega eksole. Käisime metsavendade punkrit vaatamas ja lastele üllatuseks Wagenküllis spaas.
Novembris alustasime Samovarimajas järgmise ruumi renoveerimist. Tundub, et 2021 see ikkagi valmis ei saa, küllap saan remondipostituse teha uue aasta jaanuaris.
Ja Sibulatee sünnipäev oli ka novembris. Aastapohmakas tuli kindlasti siit. Arusaamatu kuidas, sest ma jõin vahuveini veega vaheldumisi...
 |
Lapsed harjutasid mõned päeva kassihoidmist.
Praegu veel kassi meie majja ei tule, ütleme nii. |
detsember
 |
Ma avastasin, et minu täiesti eriline härra
on täiesti keskmin eEesti ees hoopis.
#41aastaneMarko |
Detsember üllatas saabunud talveilmadega :) Kes oleks osanud oodata? Igatahes härra, kelle korstnapühkimise hooaeg sai septembris alguse ja mis tavapäraselt lõppeb kuskil detsembris, et siis natuke hinge tõmmata ja jaanuaris keskenduda karakatihooajale (vajalik ju teha ka masinate hoolduseid ja remonte) sai igatahes jälle end rihmaks rahmeldada, et masinaid kiiresti ette valmistada, sest juba 15.detsembril saabus luba masinatega Peipsi järvejääle minna. Ühtlasi tähendas see ka kalameeste kõnede arvu plahvatust. Piirivalvekordonid enam inimeste kõnesid vastu ei võta (ainult automaatteavitused) ja seega pole imestada, et google toob inimesi Mesi tarese helistama, et mis seis seal järvel siis ikkagi on. 5 päeva käis härra kalamehi jääle viimas, kuni sulailmad ja loodetuuled jää ära rikkusid ning õnnetusi juhtuma hakkas. Uppus ATVsid meie piirkonnas ja uppus neid Kauksis, koos meestega kahjuks. Ka härra käis saani ja kelguga (mida ta öö otsa ehitanud ja ette valmistanud oli) lahvanduses ära, õnneks pääsesid kõik elu, ehmatuse ja märgade varvastega välja.
 |
#karakatitsa
#Peipsisafari
#jääsafari |
Tegelt on hea, et enne jõule uuesti jääle minemise keeld peale tuli, sest nii saime mõlemad härraga ikkagi ka aja maha võtmise aja omale. Kalamehed muidugi helistasid ööd ja päevad, tahtjaid oli palju, kes arvasid, et 25. ja 26.detsembril oleks normaalne kalale minna. Aga teenusepakkujana tahaks lihtsalt vahepeal ise ka pühasid tähistada eksole. Loodus andis sele võimaluse ja põrutasime hoopis Hiiumaale paariks päevaks. Minu paps on peale ema surma leidnud omale uue kaaslase, kange Hiiu naise, ja nii on nende ühise kodu ehitus Käina taga jõudnud lõpusirgele. Võtsimegi aja maha, et minna uudistama ja jõule tähistama.
Järgmine kord ilmselt jälle mingi 4 aasta pärast, sest dziisas, kui pikk on tee Peipsi äärest Hiiumaale :) Korruta kahega, kui sul on autos ka 1+ eelkooliealist last.
Hiiumaale minnes tegime tunnikese agea prajaks praami oodates Haapsalus. Andsin kallile sõbrantsile märku ja suundusime lossi juurde, kus lapsed said kelgutada ja meie jutustada. Mesid Haapsalus oli puhas jõuluime, nagu Sirli ütles :) Mutukal õnnestus skoorida ja ka jõuluvana kuuse all näha. Luges talle vapralt salmi ja sai kommi jõuluvanalt! Mesilane, kes samal ajal müras ja kelgutas ning sõprussuhteid lastekambas lõi, oli pärast niiiiii kade!
Ahjaa, ühe nädalavahetuse detsembri alguses võtsime vabaks, et käia lastega Tallinnas sõpradel külas. Pmst ei olnud me Tallinnas 2 aastat käinud. Tallinna ümbruses küll, Laulasmaal või Muugal, aga mitte pealinnas. Mul oli unistus lapsed viia Lauluväljakule kelgutama ja õnneks oligi värskelt Tallinnas tohutu lumi maha sadanud ning puhas rõõm mäest alla kelgutada. Ka meie härraga ise kilgete saatel uhasime allamäge (kilkasin küll mina, mitte härra). Laias lumesajus võtsime ette päeva Vabaõhumuuseumis ringi jalutada, lapsed kelgunööri pidi sabas. Puhas idüll!
 |
Maalaps peab pealinna sõitma,
et loomi näha... |
 |
Meie pere traditsioon on 24.12 õhtul koos kodus istuda ja headparemat süüa.
Jõululaud kahele :)
Lapsed linnunokatäie söövad ainult,
aga mulle meeldib, et laual on nii palju häid sööke.
Sel aastal kõik kuidagi rahulikult sujus.
Toidud olid ette valmistatud ning ei olnud mingit päev otsa köögis rassimist,
vaid läksime lastega Tartusse jalutama, uisutama ja pereaega veetma.
Pimedas tagasi, lihad-kartulid ahju ja mõnus jõuluõhtu. |
-----------
Vaatan tagasi oma aastale ja mul ei ole midagi nuriseda. Töine aasta mulle meeldib, sest jäärana ma ei oska ju tegelikult paigal olla. Ja toimekas aeg näitab, et ettevõtte areneb ja kasvab ja see on ainult tore. Kaks lähedast inimest lahkus mu elust, aga jõuga ei saa kedagi kinni hoida ja keegi meist ei ole surematu. Küllap oli nende aeg!
Kindlasti oli aasta jooksul veel ja veel toredaid kohtumisi, olemisi ja vestluseid. Oli minu masti aasta!
Võtan aasta kokku sõnadega, mis preili Maarja minu suunas muigas:
"Only an entrepreneur will work 80 hours a week to avoid working 40 hours a week for someone else."
Post scriptum:
Küsisin härralt, et kuidas iseloomustab 2021 aastat. Sain vastuseks: "Normaalne!" Palusin, et kas saab äkki vähemate detailidega, lühemalt ja kokkuvõtvamalt kuidagi? Genereerib veel sellist lühikokkuvõtet mulle...
