Lumi!

 Sõber postitas FBs vahva postituse lume kohta. Tahan lausa jagada:

Mis keeles lume kohta rohkem sõnu on, kas inuiti või eesti keeles?

Lumi

Lörts

Lopp

Lobjak

Räitsakas

Plödi

Helves

Ebe

Tuisk

Hang

Kirme

Kirs

Rahe

Aba – peenike lumehelves (Lääne-Eesti murre)

Ahta – peenike lumepuru, kerge lumi (Võru murre)

Hangeja – kohad, kuhu lumi tuiskab kuhja (Lääne-Eesti murre)

Järdu – tihedaks ja raskeks muutunud sulalumi (Kirde-Eesti murre)

Kall – lumi, mis on hakanud vajuma ja kergelt jäätunud (Setu murre)

Kruus – peenike lumeteraline jääsegu, mis võib sadada vihma ja lörtsiga (Kirde-Eesti)

Lahm – suur ja raske lumetomp, mis näiteks puuoksalt maha kukub (Lõuna-Eesti murded)

Rama – kohev ja pehme lumi, mis ei ole veel kinni vajunud (Saaremaa murre)

Räbu – sulav lumi, mis seguneb mustusega (Kirde-Eesti murre)

Sasi – pehme ja tuulega kuhjunud lumi (Lõuna-Eesti murded)

Sörts – poolsulanud ja poriga segunenud lumi (Peamiselt Lääne-Eestis)

Tondilina – õhuke ja pehme lumekirme, mis katab maad (rahvalik, pigem kirjanduslik)

Udujää – väga peenike jäine lumi või härmatis, mis moodustub külma ja niiske õhuga

Ablane – õrn, pehme ja koheva struktuuriga lumi (Võru ja Setu murre)

Alev – veidi niiske ja raskem lumi, mis pole veel sulama hakanud (Lõuna-Eesti murded)

Jälts – tihedaks ja raskeks vajutatud lumi, mis tekib jälgedesse (Kirde-Eesti)

Klibe – libe ja tihe lumekiht, mida on raske läbida (Lõuna-Eesti murded)

Klokats – kõva, jäätunud lumi, mis praguneb kõndides (Võrumaa murre)

Könn – vana ja kokkupressitud lumi, mis on peaaegu jääs (Lääne-Eesti)

Lahmatis – suur ja raske lumeplaat, mis näiteks katuselt alla kukub (Lõuna-Eesti)

Lördi – poolvedel, vesiseks muutunud lumi, mis moodustab porilaadse kihi (Lääne-Eesti)

Mäits – lume ja jää segune pind, mis on osaliselt sulanud, kuid külmub uuesti (Setu murre)

Nudi – väga kerge ja õhuline lumi, mis pole veel tuulega kokku kuhjunud (Saaremaa)

Pudi – peeneks purunenud lumekamakad, mis tekivad sõiduteedel ja jalgradadel (üldkeel, esineb ka murretes)

Rammetis – pehme ja tihedaks vajunud lumi, mis hakkab külmudes jääks muutuma (Saaremaa ja Muhu murre)

Ritk – tugevasti kinni pressitud, külmunud lumi, mida on raske lahti murda (Lõuna-Eesti)

Sirm – õhuke lumekiht, mis vaevu katab maapinda (Setu murre)

Sudjam – tihe, raske ja märg lumi, mis pressitakse jalge all kokku (Lõuna-Eesti murded)

Sumbo – pehme ja kohev lumi, kuhu saab hästi sisse vajuda (Lääne-Eesti murre)

Tönu – vana ja korduvalt külmunud lumi, mis pole enam kohev ega pehme (Kirde-Eesti murre)

Vajukas – sulanud ja kergelt läbi vajuv lumekiht (Üldmurre, peamiselt Lääne-Eestis)

Viht – tuisuga kaasnev tihe lumesadu, mis muudab nähtavuse halvaks (Võru ja Setu murre)

Aits – kerge ja peenike lumekirme, mis katab maapinda (Võru murre)

Ala – õhuke lumekiht, mis pole veel kinni külmunud (Lõuna-Eesti murded)

Äse – märg ja kleepuv lumi, mis jääb jalanõude külge (Saaremaa murre)

Jämbe – kergelt jäätunud lumekiht, mis on juba osaliselt tallatud (Kirde-Eesti)

Jänks – pehme ja värske lumi, mis veel ei kanna (Lõuna-Eesti murre)

Kaps – sulalumi, mis on poriga segunenud ja mustaks muutunud (Lääne-Eesti murre)

Klädi – vesine ja raskeks muutunud lumi, mis on tihti segunenud jääga (Lõuna-Eesti murre)

Krops – tihenenud ja tuulega kokku pressitud lumi (Saaremaa)

Krudin – väga külm ja krudisev lumi, mis tekib eriti pakasega (üldmurre, rohkem Lõuna-Eestis)

Läga – sulanud lumekiht, mis on juba veega segunenud (üldkasutatav, kuid murretes ka eraldi tähendus)

Läts – sulav lumi, mis muutub vetruvaks ja vajuvaks (Lõuna-Eesti murre)

Mätis – paks lumekiht, mis katab lohkusid ja ebatasaseid kohti (Võrumaa murre)

Mätsu – lödi ja pehme lumi, mis tekitab astudes märga heli (Saaremaa murre)

Nirb – vaevu maad kattev esmane lumikate, mis võib kiiresti sulada (Lõuna-Eesti)

Pehmats – koheva struktuuriga lumi, mis pole veel kokku vajunud (Saaremaa murre)

Plaane – värske lumekate, mis katab tasase ja siledana kogu maapinna (Võru murre)

Pühk – kerge ja kuiv lumi, mis lendab tuulega lihtsalt minema (Lääne-Eesti murre)

Räbik – jäätunud lumekiht, mis on sulanud ja uuesti külmunud (Kirde-Eesti)

Rupits – tihenenud ja vananenud lumi, mis on osaliselt jäätunud (Võru murre)

Sõlks – tuisu ja tuulega kantud lumeväli, kus lumi on ebatasaselt jaotunud (Setu murre)

Tuhm – peen ja tolmune lumi, mis sajab eriti külma ilmaga (Saaremaa)

Usk – sulailmaga lörtsiks muutuv lumi, mis pole veel veeks sulanud (Setu murre)

Välm – õhuke lumekiht, mis tekib üleöö külmaga (Saaremaa murre)

Väss – paks lumekiht, mis vajub astudes kokku ja hoiab jälgi (Lääne-Eesti murre)

Ärm – kerge lumekirme, mis tekib külma ja niiske ilma tõttu (Võru murre)

Ma tahan omalt poolt lisada:

Sula

Härm (puud on härmas)

Härmatis

Pinnatuisk

Pläga

Pläust

Plirtsplärts

Räitsakad

... ja ka lumi pakib!

Nii ägedalt palju sõnu lume kohta! Ma ei teadnudki!

sinimustvalge loodus

Mulle väga meeldivad need pildid, kui loodus kumab ette meie sinimustvalge lipu. Kõik need, kus on sinine taevas, must metsaviirg ja lumevaip pildi all osas.

Aga eriti südamelähedane on mulle see üks suvaline klõps 2016. aasta augustihommikust, kui härra läks paadiga järvele. Minu arust nii isamaaline.

Kohe-kohe on meie riigi sünnipäev! Meie kõigi pidupäev! Ilusat sinimustvalget taevast ja metsaviirgu ja lumevaipa meile kõigile! Et see kestaks!

Täiuslik päev karakati kalapüügiks

Ikka ja jälle jõuavad meie lävele erinevad välisajakirjanikud ja muud tegelased. Sest kuidagi on nii, et see, mis me teeme, on huvitav ja põnev kajastada. Ja me ei pelga kaamera ette astumist.

Nii tegime koostööd Bulgaaria režissööri Andrey Paounoviga, kes vaimustus karakattidest Peipsi ääres ja käis kahel aastal neid filmimas. Ta soovis teha dokfilmi “Täiuslik päev karakati kalapüügiks”.

Ma ei tea, miks Paounov on nii raske pähkli endale võtnud pureda. Ta ise tunnistas ka, et on raske. Esimesel aastal lendas ta 4000 km kauguselt Bulgaariast kohale üheks nädalaks. Selle aja jookusul ei õnnestunud praktiliselt midagi filmida. Kohalikud mehed ei võta teda väga jutule, on tujukad ja kõnemaneeris solvavad. Ta küll räägib vene keelt ka, aga mitte perfektselt ja seega on ka keelebarjäärid. Lisaks öeldakse, et tule 2 päeva pärast, siis vaatame. Ja nii need päevad kuluvad. 

Lühifilmi karakattidest sai ta valmis ja see linastus Euroopa Kultuuripealinn Tartu2024 Ellujäämise Kunstide dokfilmide programmi raames eelmisel aastal. Soovitan vaadata! Kogu lühifilmide valimis oli see kõige kõige parem. Ta oli pannud kokku väga humoorikas võtmes kogu selle jama, kuidas temaga suheldi ja mida filmida lasti. Võibolla oli naljakas ainult meile, kes neid inimesi teame, aga muu rahvas saalis ka siiski naeris.

Nüüd sai Paounov rahastust ka Bulgaaria valitsuselt lõpuks ja kuna ühtteist materjali tal siiski on (rohkem kui 25 minuti sisse lühifilmis mahtus), unistab ta kokku panna täispika kinofilmi karakattidest. Seega on ta praegu taas Peipsi ääres ja otsib inimesi ja karakatte, mida filmida. Tänavu aga on vimkaga aasta. Jääd ju ei ole olnud, nüüd lõpuks teeb külmemaid kraade ja tänasest viimaks lubati ka Varnjas JALGSI peale. Karakattidega me vist sel aastal peale ei saagi. Aga ka see on elu osa ja karakattide elu osa ka. Kui ta 2 päeva tagasi me hoovile saabus, vaatasime härraga, et sõidame karakatiga korraks kanalile jää peale 10 minutiks. Laseme natuke filmida masinaid. Suurele jääle ei riskinud sõita. Meeskond oli üliõnnelik, ütlesid, et see on unistus täide läinud. Nad polnud nädalate jooksul veel saanud ei karakatti ega karakatti jääl üldse filmida ning ei uskunud, et sel aastal see neil üldsegi õnnestub.

Kaadrisse sooviti mind. Sest ma olen esimene naiskarakatijuht siin Peipsi ääres. Tõenäoliselt kellegi naine on varem ka rooli istunud, aga teenust pakun küll ainsana mina naisterahvana, kes jää peal külaliste ja kalameestega ka sõidab, kui peremees üksi ei jõua.

Niiet nüüd pandi mind dokfilmi sisse ka. 

Rääkisime Paounovile ka meie karakattidega seotud salaunistusest - ehitada ja rajada siia Varnjasse karakatimuuseum/väljapanek ka. Kaks nädalat tagasi ostis härra abikaasa meile neljanda SUURE ehk auto baasil ehitatud karakati, lisaks on meil 3-4 kolmerattalist ehk mootorratta baasil ehitatud karakatti ka. See on kokku pmst 8 karakatti (meenub üks ilus kolemrattaline, mis meil pikalt aastaid tagasi Mesi tares seisi ja kuhu otsa lapsed rõõmuga ronisid, aga mille härra maha müüs. NÜÜD on kahju). Juba nendest annab näituse kokku panna. Lisaks on veel, kel neid hoovis kokku kogutud on (nt Lendava laeva peremehel) ja kes paneks nad meile hoovile näitusele välja.

Te ei kujuta ette, millised sädemed Paounovi silmis lendama hakkasid. Ta on ideest sillas, lubas oma filmid peale erinevaid filmide esilinastusi, kajastusi ja levitusi anda meie tulevasse muuseumisse vabakasutusse. Lisaks muudkui genereeris ideid, mida ja kuidas muuseumis veel näidata võiks. 

Jäänud on ainult pisi-pisikene asjaolu, see hoone vaja ehitada ja näitus koostada. Samovarimaja olen ma loonud põlve otsas puusalt, nii nagu mulle tundub, et võiks olla ja nii, kuidas ma oskan. Seetõttu ei ole seal ei klaasvitriine ega hoolikalt koostatud katalooge, tutvustavaid andmeid vms. Tuuri käigus räägin oma teadmistest ja uurimistest samovaride maailmast. Seega on see kõik üks kodune eranäitus.

Aga karakattide puhul peaks professionaalsemalt lähenema. Härra abikaasa tahaks mõne arhitektiga plaani pidada ja kes koostaks joonised jne. Keegi teab kedagi? Ma ei oska kuskilt pihtagi hakata.

Aga seniks soovin küll Bulgaaria režissöörile mega jaksu ja indu ja vastupidamist, sest ega nende kohalike fruktidega ei ole asja lihtne ajada. Kui vanasti räägiti, et vanausulise sõna maksis rohkem kui teise allkiri, siis tänaseks on vanausulisi vähevõitu ja pigem on karakattidega asjaajajad muud vene rahvusest inimesed. Ma ei hakka kirjasõnasse raiuma härra sõnu, aga elu on näidanud, et nende inimeste sõna ei maksa küünemustagi*. Ja see teeb filmi tegemise kohe väga väga keeruliseks.

*Ja see on ka AUS vastus sellele küsimusele, mida mult pea iga grupikülastuse korral küsitakse - Kuidas on nende seas elada? Ma vastan muidu alati, et nad on väga privaatsed inimesed ja ega me liiga palju ei suhtle.

Pöörane täiskuuÖÖsööming 2025

Ma olen elus!

See on vist see esimene emotsioon. Aga algame algusest.

Umbes 10 päeva enne üritust jõudsin ma end ürituse lainele sättida alles ning tegin suure avastuse, et 15.veebruar on ju sõbrapäeva järel, mis teeb sellest põhimõtteliselt sõbrapäevaürituse. Nii asusin ma dekoratsioone meisterdama, osaliselt soetama, neid paika asetama jne. Sellest kõigest blogisin ka varasemalt. Umbes kolm päeva jätsin mööbeldamisele ja toidu ettevalmistustele. 

15.veebruar keris end kiiresti ette ja kõigega jõudsime valmis ainult tänu abiväe saabumisele neljapäeva õhtul. Nii kiiret sibulakoorimisprotsessi pole vist varasemalt olnudki - istud vaikselt ümber laua ja ajad juttu, aga käed käivad kõigil viiel inimesel. Ongi sibulad kooritud, siis ka poolitatud ja masinaga supsti hakitud.

Laupäeval ca 13.30 ajal hakkasime asju autosse, haagisesse jne pakkima ja Mesi tare hoovile transportima. Lõkked vaja üles panna, supid podisema, elekter korraldada ja kõik muud toimingud. Ühtäkki ,kesk ettevalmistuste melu ,hakkas hoovile inimesi saabuma. Ilm oli ilus, karge ja päike siras kõrgel taevas. Inimesed teatasid, et nad tulid ÖÖsöömingule! Üritus oli igal pool välja kuulutatud algusega kl 17.00. 

Minu jaoks on see lugupidamatu, kui sajad enne algusaega kohale, et "niisama ringi vaadata". Sa paned pererahva ebamugavasse olukorda ja segad nende toimetuste rütmi kõige kiiremal ajal enne üritust, mil on iga minut planeeritud.

Alates kl 16st hakkas rahvast järjest rohkem tulema, supid ka said valmis juba ning asusime tööle. Ei lõpetanud enne südaööd! Esimesed hetked hingata olid umbes 22 ajal, kui tekkisid mõned vahepausid ja sai kellegagi mõne minuti juttu ajada. 

Kõik, mid ama nö köögist nägin, oli inimeste sein. Hoovil olnud abilised teatasid, et järjekord oli ümbernurga tänavale välja, autod ainult voorisid. Tõesti, tempo oli meeletu! Hoopis teine teema, kui aastatagusel öösöömingul.

Ja siis, kiirel hetkel, kus Marek tegeles silmarõõmudega (vorpis kalaampse valmis teha) ja mina maadlesin armunud sibulaga (sibulapirukad), kuulen uskumatut häält - see on ju mu pehv!!! Ja Marek teatas kõiketeadvalt, et ainult meie härraga pole need, kes oskavad üllatusi teha. Nimelt oli teada, et Eveliis ei saa tulla, kuna koerale ei saanud hoidjat. Jube kahju oli, sest ma muudkui saatsin talle tiisereid ja piilupilte, mis kaunistused ja mis ma jälle meisterdasin ja sättisin, aga ei saagi talle kohapeal kogu miljööd näidata. Ja siin ta oli!!! Küll ainult viivuks, ööbis ära ja hommikul pea kohe asus jälle koduteele, aga niiniinii tore oli, et ta tuli!

Ma ei tea, mitu inimest meil kokkuvõttes hoovil oli, aga külalisi oli PALJU! Väga intensiivne ja pöörane oli see öösööming. Ühel hetkel jõudis ka külaliste suust kuuldud lumetorm me hoovile, tuiskas köögigi lund täis, aga see siiski vaibus või möödus meid ainult servaga nügides, niiet edasi oli ilus öö. Ka täiskuu andis endast märku!

Ja kõik see piltides (ma ise jõudsin vaid väheke pilte teha, sest põhimõtteliselt ei saanud köögist väljagi, niiet jagan teiste tehtud pilte):

Reede õhtul tegime peaproovi! Tegime lõkked ja olemise ja mõned pildid, juhuks kui laupäeval ei saa.

Selline mõnus melu see seekord oli! Loodan, et meie külalistele meeldis mu roosamannaplahvatus ja kogu miljöö. Loodan, et toidud ja joogid meeldisid. Me ise olime küll rahul. Minu ja härra pelmeeniprojekt oli hitt, selle kohta saime positiivset tagasisidet, samuti ka glögi kohta. See maitses mulle endale ka niinii väga. Peangi nüüd kuskile üles kirjutama salaretsepti, et meelest ei läeks. 

Härra on usinalt katsetanud niiii palju erinevaid pelmeeniretsepte, et võiks vabalt anda välja raamatu "Pelmeeni 50 varjundit". Lapsed ei taha kuuldagi, et õhtuks jälle pelmeenid :)

Pool pühapäeva ma pesin nõusid ja hommikul veel majas olevale grupile tegin hommikusöögi. Siis väsisin ära. Nüüd olen saanud end laadida ja elu on ilus jälle.

Pöörane öö(sööming) tuleb taas

Eile juhtus midagi ägedat!

Esiteks oli päike väljas! Ja see andis mulle sellise energiasüsti, et mul oli nii suur rõõm iseenda üle. Isegi ideed hakkasid peas voolama, tegutsemistahtest rääkimata. Ma olin iseenda le juba vahepeal mures, sest nii jõuetu ja tujutu oli olla, päevad lihtsalt voolasid pimedas päevas massina hommikust õhtusse. Aga päikesekiir tõi elu tagasi.

Niisiis, mis mu tšakrad lahti tegi siis?

Härra oli soovinud meid taaskord Pöörasele TäiskuuÖÖsöömingule kirja panna, mis tähendab,et juba 10 päeva pärast on meie tare hoov taas pop-up kohvikuks muutunud üheks ööks. Ma esiti tunsin, et mu pole mingit tahet sellega tegeleda. Et minu osa on tee ja sibulapirukad, ülejäänu tehku härra ise (ja ma tean ju, kui palju altlati jooksmist ta teeb...) ühesõnaga, et ei tule sellest üritusest midagi, oli mu tunne.

Aga päike ja kohe tuli tahtmine asja ikka paremini teha. Ühtlasi ka hakkasin vaatama kuupäevale otsa - see on 15.veebruar, sõbrapäeva nädalavahetus.Selge, roosamanna hoovi ma teen!

Ma pole kunagi kodus sõbrapäeva kaunistusi teinud, seega tuleb hakata nullist möllama. Juba kauplesin lapsed südameid joonistama ja välja lõikama kaunistuste jaoks. Telefonimärkmetes on kirjas 10 asja, mida vaja otsida ja meisterdada, nii nagu ma jõuludeks kodu kaunistasin. Ma olen nüüd nii elevil. Loodetavasti suudan ma teha sellise ülevõlli kitšilikult nunnu roosamanna armastuse hoovi :) Sest miks mitte? Kuidagi peab ju eristuma ;)

Esimesel aastal (2022) oli täiskuuöösööming vene kalendri järgi starõi novõi god kuupäeval, seega oli teema teada. Ja see oli kõige kõige esimene kord seda üritust teha, me valisime hullult asukohaks Peipsi järvejää, kus puudub igasugune taristu, aga se eest on megasuur tuul. Niiet saime oma vitsad ja õppetunnid (nt küünlaid ei saanudki tööle, järgmiseks aastaks elektrifitseerisime kaldaääre just selleks puhuks). aga üritus oli ikkagi äge ja läks korda!

Teisel aastal (2023) oli üritus Mesilase sünnipäeval ja tegime jää peal ägeda jääkohviku fotonurga ja kaunistustega. Samas on see seni olnud KÕIGE KREISIM ja KIHVTIM öösööming üldse. Esiteks saabusid meie juurde Erkki Sarapuu ja co tegeme saadet Eestimaa maitseelamustest. Niigi kiirel ettevalmistuste ajal siis koos sellise huumoripundiga asju ajada ja filmida, väga väga lõbus oli. Teiseks saabus ürituse alguses kõne korraldajalt, et kas presidendi võtad vastu? Muidugi, vastasin enesekindlalt ja tund hiljem oli Alar Karis kaaslastega kohal. Milline äge õhtu sellest tuli, sest lisaks saabusid kohale ka ERR ja Õhtuleht ja kõik oli megapöörane. Õhtu möödus imekiirelt.

Siin on Eveliisi mälestused üritusest ja minu omad ka.

Kolmandal aastal (2024) valis korraldusmeeskond vabariigi aastapäeva 24.veebruaril. Selleks puhuks panime üles fotonurga koos Alar Karisega, see oli hitt! Ega igal aastal ei tasu loota, et president su hoovile niisama jalutab :) Tuleb ise valmistuda.

Kahjuks aga oli täiesti vihmane päev, mistõttu jääle me ei saanud oma pop-up kohvikut üles panna seekord. Jää peal meeletu vesi ja külalistel oleks raske tulla, parkla samas oli porimülgas ja hoov ka. Aga saime hakkama.

Neljandal aastal ehk siis tänavu tuleb sõbrapäeva nädalavahetusel. Ja fotonurgad mulle meeldivad ;) Niiet ausalt, pange omale plaanid kirja, sest nagu Eveliiski ütleb, hoov peab olema instagrammitav ja seda see tuleb. Kasvõi pildi nimel tasub end kodust välja ajada. 

Ja kahjuks ka sel aastal ei saa me jääpuhvetit avada, sest tänavu jääd üldse ei ole järvel. aga loodetavasti on mõned miinuskraadid, et hoov liiga poriseks ei läheks ja oleks natuke talvisem ja mõnusam meeleolu.