pühapäev, 19. jaanuar 2025

"Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled!" ehk aadu 45

Nädalavahetus tõi kaasa kurioosumi - aadu sai juba 45!

Aadu nime pole siin igapäevases blogis olnud umbes 12 aastat, sest siis ta kolis ära Norra oma abikaasa juurde ja neil sündis nunnu poeg. Seda rõõmsamad on need hetked, kui jälle kuskil trehvame või messengeris jutustame. 

Viimasesse vestlusesse oli pikk paus vahepeal tulnud, aga kui aadu juhuslikult novembris Küprosel olles pildi üles pani, me härraga ise samal ajal Maltal olime, siis oli muljetamist mõlemil pikalt. Sellest tulenevalt ei pääsenud ta minu ja härra oma sünnipäevale kutsumisest, kord viie aasta tagant väärib tähistamist.

Nagu aadu ikka, selgitas ta pingelise küsimustikuga järgmiseks viieks aastaks välja oma parima sõbranna ehk kes teda kõige paremini tunneb. Millegipärast minu punktid jagati kõik teistele laiali ja auhinnast, selfi aaduga, jäin ma ilma :) Seega kui ta palus mul temast pilti teha teise sünnipäevakülalisega, siis oli minu hetk kättemaksuks. Tegin hoopis ise endale selfie.


Ning kui ta viimaks soostus minuga pildile tulema ja selgus, et minu telefonikaamera kogu seltskonnast ainult tema käsivarred paksuks tegi, lahendasime koheselt ka selle mure. Milleks siis sõbrad on?


Selgitasime välja ka, et ei mina maakana ega aadu poolnorrakana viimase viie aastaga ei ole kaotanud oma naljakat külge, teravat keelt ega musta huumorit. "Ma ei mäletanud, et sa nii naljakas oled," olid aadu sõnad, kui restoranist vanalinna end sättisime ja kokteilibaaris veel mõned tunnid juttu ajasime. Ma loodan, et see oli kompliment :)

Igatahes väga lõbus õhtu ja härra abikaasa pidas ka kenasti vastu kuue naisterahva lõõpimised, naerukihistamised ja jutuvada. Selle eest sai ta kõigilt kiita.

Ööbisime seekord Gustav Ernesaksa majas, kus ta oma eluajal Kadriorus elas ja töötas. Saime lausa tema nimelise toa. Selgus siis ka, et Gustav vist ei pesnud ennast üldse, sest muinuskaitse all olevas majas oli küll üks tualett, aga mitte ühtegi pesemisevõimalust. Ka härra abikaasa lubas end enam mitte pesta, kui oli pidulikult Gustavi toas ööbinud. 

Hommikul pidime juba varakult tagasi koduteele asuma. Sain ka kingituse Eesti politseilt trahvikviitungi näol. Jubedalt nõme, sest terve tee ma sõitsin täpselt kenasti liikluseeskirjade järgi ja siis ühes kohas, kus ma nägin 70 märki, aga mitte asulamärki peale seda, oligi mul hops +20. Nii vastik tunne. Härra kõrval pärast kommenteeris, et ka tema ei võta selles kohas kunagi kiirust 50 peale, sest seal ei olegi inimesi ju ega ohtu liiklusele. Endise politseametnikuna ta vaatleb asju teisiti. Nentisime, et ükskõik, kumb meist roolis oleks olnud, trahv oli igatahes soolas. Ma polnud ainus, minu ees oli auto kinni peetud ja neid tuli tagant veelgi. Magus koht, kus politseinik olla.

Kommentaare ei ole: