Nädalavahetus tõi kaasa kurioosumi - aadu sai juba 45!
Aadu nime pole siin igapäevases blogis olnud umbes 12 aastat, sest siis ta kolis ära Norra oma abikaasa juurde ja neil sündis nunnu poeg. Seda rõõmsamad on need hetked, kui jälle kuskil trehvame või messengeris jutustame.
Viimasesse vestlusesse oli pikk paus vahepeal tulnud, aga kui aadu juhuslikult novembris Küprosel olles pildi üles pani, me härraga ise samal ajal Maltal olime, siis oli muljetamist mõlemil pikalt. Sellest tulenevalt ei pääsenud ta minu ja härra oma sünnipäevale kutsumisest, kord viie aasta tagant väärib tähistamist.
Nagu aadu ikka, selgitas ta pingelise küsimustikuga järgmiseks viieks aastaks välja oma parima sõbranna ehk kes teda kõige paremini tunneb. Millegipärast minu punktid jagati kõik teistele laiali ja auhinnast, selfi aaduga, jäin ma ilma :) Seega kui ta palus mul temast pilti teha teise sünnipäevakülalisega, siis oli minu hetk kättemaksuks. Tegin hoopis ise endale selfie.
Hommikul pidime juba varakult tagasi koduteele asuma. Sain ka kingituse Eesti politseilt trahvikviitungi näol. Jubedalt nõme, sest terve tee ma sõitsin täpselt kenasti liikluseeskirjade järgi ja siis ühes kohas, kus ma nägin 70 märki, aga mitte asulamärki peale seda, oligi mul hops +20. Nii vastik tunne. Härra kõrval pärast kommenteeris, et ka tema ei võta selles kohas kunagi kiirust 50 peale, sest seal ei olegi inimesi ju ega ohtu liiklusele. Endise politseametnikuna ta vaatleb asju teisiti. Nentisime, et ükskõik, kumb meist roolis oleks olnud, trahv oli igatahes soolas. Ma polnud ainus, minu ees oli auto kinni peetud ja neid tuli tagant veelgi. Magus koht, kus politseinik olla.


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar