üllatus

Mesi tare on nüüd tegutsenud üle 11 aasta. Ajame siin jonnakalt Peipsiveere asja, teeme asju isemoodi ja vimkadega, oma kätega vöi pere ja söprade abiga, kui oma kätest ja ajast puudu jääb. Üldiselt oleme taaskasutuse usku, sest eelarve on vastav, aga taaskasutus annab ka pönevaid lahendusi, loob hingega asju ja noh, olemegi härra abikaasaga pölve otsas tegijad.

Ma kipun väga nägema ja keskenduma sellele, mis köik tegemata-pooleli vöi on ootel, et vaja ära teha.

Aegajalt siiski, ja selleks on mu blogi väga vajalik, istun maha ja vaatan postitusi ja pilte sellest, kuidas oli enne. Kuidas oli siis, kui me alustasime ja MIS ning KUI PALJU oleme me nende aastate jooksul ära teinud, mis me oleme loonud ja mis tänaseks külalistele on elamusi pakkunud. 

Ja seda on PALJU! Me oleme käinud pika tee! Ma pean endale aegajalt ja härrale muidugi ka ölale patsutama ise ja tunnustama, et oleme olnud tublid. Nii tublid, kui meil on olnud parasjagu jaksu, ideid, oskuseid, finantsressursse ja aega, et mitte millestki praktiliselt midagi teha.

Nende aastate jooksul on ikka olnud ka erinevaid nominatsioone mönele tunnustamisele vöi teisele. Köik need nominatsioonid on löppenud sellega, et need antakse mönele väga toredale ja tublile suurettevöttele, kellel on meeskonnad, eelarve, toetused jne. Sest nad on tublid ja suured ja paistavad silma ka, teevad midagi suurelt ja olulist piirkonna turismi jaoks. Seetöttu, kui sain kutse Löuna-Eesti turismikonverentsile "Üle digiläve" koos teavitusega nominatsiooni kohta Vello Saare nimelisele turismitunustusele, siis ma olin muidugi hästi meelitatud ja südames soe tunne, et minu peale on möeldud ja meie tegemisi on märgatud. Aga samas oli ka teada,et eks ma konkureerin taas teiste hästi tegijatega koos ja läheb nii nagu alati läheb.

Konverents ja tunnustamine toimusid 6.novembril  Eesti Lennuakadeemias Tartu külje all. Hommikul oli mul kaks külastusgruppi Samovarimajas ja muud toimetamised ka (see hoovi üles kaevamine, elektrik ja kopamees üksteise vöidu vajasid järelvalvet ja juhendamist jne) ja korra mötlesin, et ma vist ei viitsi sinna söita. Samas sai Sibulatee eestvedajale Liisule öeldud, et kohtume seal!

Ja oma söna tuleb pidada, seega vurasin ikka kohale. 

Kui kätte jöudis tunnustamise osa, siis oli üllatus! 

Kui kuulasin niminentide kirjeldusi, miks nad esitatid ja mida märkajad hindavad meie panuses turismi arendamisele piirkonnas, siis töusis klomp kurku. Ma ei oska kunagi hästi kiituseid vastu vötta, aga südames on niinii suur soe tunne. Ja siis tuli minu nimi! Reaalselt mul käed ja jalad värisesid lavale minnes. 

Aitäh! Aitäh märkajatele ja tunnustajatele. Aga aitäh ka tegelikult teile, kes te siin mu veebipäevikus lugemas käite, sest aegajalt ma ikka saan üllatuse üritusel, lennukis, söbra juures, kus iganes kellegi vööra inimesega juttu puhudes, et aa, ma olen su lugeja ja ma olen su juures käinud! Aitäh, et toetate väikeettevötlust ja eelistate eestimaist! Aitäh, et olete vöimaldanud mul oma unistuste elu elada - luua omale perifeeriasse kodu, töökoht, hobid (Samovarimaja on mu hobimaja :D), pere! See on koht, kuhu söbrad tahavad tulla ja tulevadki! See on koht, mida mul on rööm ja au tutvustada köigile meie külalistele läbi suviste ja talviste elamuste, läbi lookas toidulaua, kuumal saunalaval, tuisuse Peipsi tuule ning pilvise vöi päikselise Varnja (eesti) suvega. Ja seda köike ikka veel öhinaga!  Aitäh!

13 aastat armastust!

Ühest küljest on see pikk aeg, teisalt on see aeg lennanud linnutiivul.

See oli alles eile, kui olime värskelt armunud.

Esimene aastapäev oli Tallinnas, kus härra viis mind vanalinna butiikspaasse. Pilti tegime tänaval Prisma kärus, see vedeles seal tänaval ja kasutasime ainult poseerimise jaoks. 

13 aastat hiljem

Ilusat armastust meile ♥♥♥

Tänavune pulma-aastapäev

Kui härra viimaks ühele põlvele laskus 2017.a jõuluõhtul kuuse ääres, siis hakkas meil pulmaplaneerimine pihta sellega, et leida sobilik kuupäev. Mulle meeldis mõte maikuust ja kuna teadsime, et tahame Liivi muuseumi aias pulmapidu teha,siis maikuus oleks seal vanas õunaaias õiteilus meeletult ilus!

Härra tahtis suvist pidu, et saaks öö läbi mõnusasti õues olla. Ma küll katsusin rääkida, et me ei saa siis ju kunagi oma pulma-aastapäeva tähistada, kuna on hooaeg. Aga tulin abikaasa unistusele vastu ja 18.juulil me Tartus Emajõe peal laevapardal kahekesi (ok, kapten, notar ja fotograaf olid ka, mittekedagi teist) üksteisele jah-sõna ütlesime. Jätsime vahele mõned päevad (nagu mulle blogis soovitati ja see oli PARIM otsus üldse) ning pulmapidu sõprade ja peredega toimus TÄNA,21.juulil seitse aastat tagasi.

Ja õigus on olnud muidugi minul. Nende aastate jooksul vist 2 või korda oleme saanud oma aastapäeva tähistada :)

Nii selgi aastal oli meeletult kiire päev - terve meie puhkekeskus (sest peamaja, paadimajad, rand, metsamajad jne) oli firma suvepäevadeks broneeritud, härra nendega Piirissaare reisile (see suvi juba kes teab mitmes sõit tal), mina köögis õhtusööki valmistamas, samal ajal malevlasi juhendamas, ivantšaiga tegelemas jne jne. Soojade ilmadega on ka eestlased ärganud ja muudkui telefon helises, kas öömaja oleks pakkuda. 

Päev oli nii intensiivne, et kui kl 22 kodus terrassile vajusime ja naabrid õnne tulid soovima, ei olnud meil kummalgi meeles, et me igal aastal ju tähtpäeval oma pulmalippu heiskame. Selle olime täiesti ära unustanud. Naabrimees siis heiskas me eest ise meie lipu, mil lasime kohe paar päeva lehvida tagantjärgi :)

Meie aastad härraga on kulgenud nii nagu vee peal ikka - vahel lainetab, teine päev on siledal veel rahulik kulgemine. Vahel on äikest, palju on päikest. Kõige rohkem on armastust!

Kokkuvõte

Aastakokkuvõte kuude kaupa on mul ka tulekul. Jõudsin selle valmis kirjutada, pildid sorteerida ja blogisse üles panna ajastades selle aasta viimasele päevale enne, kui mul arvuti üles ütles. Loodetavasti saan homme oma arvuti juba tagasi, küll aga täiesti tühjana, sest nii juhtub, kui ostad endale viiruse update'ide nime all. Väga vastik ja valus õppetund, kallis ka.

Eks neid õppetunde on vahel vaja.

Aga võtame siis aasta kokku!

VÄLJAKUTSED JA SAAVUTUSED

Aasta suurim väljakutse oli tasakaalupunkti leidmine - kuidas mahutada päevadesse töö tegemine, isiklik aeg, reisimine, lugemine, lastega tegelemine, kodu koristamine, endale huvitavate asjadega tegelemine. Naiseks olemine ühesõnaga. Järjest rohkem tunnen, et tahaks asju rahulikumalt võtta, aga samas tööalaselt on natuke nime tehtud ja selles vallas ei saa järeleandmisi teha.

2024. aasta suurimad saavutused olid minu jaoks Mesi tare kevad-suvised ehitus- ja värskendusprojektid. Ma käin juba pool aastat igapäevaselt puhkemaja juures ja võtan aega rahulolevalt nautida, kui suure töö suvel ära tegime ja kui ilus nüüd on. Mulle see maja nüüd nii väga meeldib.

Teiseks saavutuseks pean isiklikus plaanis reisiarmastuse tagasi saamist. Ma olin selle sügavale enda sisse vahepeal ära matnud, unustasin iseenda ära ja rahmeldasin ainult tööd teha - kas siis otseselt külalistega või ehituste ja arendamise vallas siin meie objektidel.

RÕÕM JA HOBID

Lõõgastust pakkusid mulle raamatute lugemine, sõprade ja perega aja veetmine ja reisimine. Minu püha kolmainsus!

TÄNULIKKUS

Kõige tänulikum olen oma härrale. Et ta mu hullude ideede, kärsituse, ranguse ja kõikide soovidega ikka mu kõrval püsib, minuga kaasa mõtleb ja vajadusel pidurit tõmbab. Ma olen tänulik, et mul on pere, kodu, soe tuba ja kõik, mida vajan. Et saan omale lubada puhkust, kui tuju tuleb. Et saan reisida. Et saan lastega aega veeta. Et oleme härraga samal lainel. Ma olen tänulik, et elu on mind hellitanud ja mulle on asjad lihtsamini tulnud, kui mõnele teisele ehk. Ei saa öelda, et ma vaeva poleks näinud elus, aga saan olla tänulik, et ma olen jõudnud ära oodata, mis mulle ette nähtud. Kuigi härrat ja lapsi oleks oma ellu palju varem juba tahtnud, siis tean, et nad tulid õigel ajal.

Ja ma olen südamepõhjani tänulik oma sõprade eest. Need on minu inimesed, kellega on igal kell mõnus koos olla. On see vaid viiv hetk või pikk nädalalõpp.

EESMÄRGID UUEKS AASTAKS

2024.a alguses seadsin endale eesmärgiks tööalast käivet kasvatada ja rohkem reisida. Eos juba üksteist välistavad eesmärgid. Täitus reisimise eesmärk ja ma olen rahul ja õnnelik sellega. 

Lisaks soovisin rahulikult olemise aega. Ka seda ma sain. Aasta lõpus vajus igasugune turism ära, viimased kolm kuud on vaikne aeg olnud. Ma sain ära koristada kõik kodu sopid ja nurgatagused, mida pole 10a jooksul regulaarselt teha jõudnud. Mitte et sellest tänaseks midagi enam näha oleks - see on elu lastega.

Millised on järgmise aasta eesmärgid? 

Reisimise osakaalu oma elus tahan suurendada. Mul on 2 reisi lukus, üks reis tuleb kuupäevaliselt sõpradega kokku leppida lisaks ning üks reis sügisesse Eveliisiga (traditsiooniline momcation), mille jaoks mul juba on 4 ideed, vaja nüüd üks välja valida, piletid osta ja planeerima hakata. See tuleb üliäge reis, sest leppisime omavahel nalja tulemusena kokku, et Eveliisile on see nn pimeloos ja ta ei tea reisist mitte midagi kuni sihtkohta jõudmiseni. Lisaks jääb suve lõppu või septembrisse kindlasti ka perega üks suvelõpureis. See teeb hetkel 5 planeeritud reisi järgmiseks aastaks. Ja kui jõuluvana on olemas, siis aasta algab ka ühe pisikese soojamaareisiga, loodetavasti tuleb mõni hea viimase hetke pakkumine. Sest me leppisime härraga kokku, et ei hakka omavahel kingitusi tegema, vaid lähme sooja kuhugile.

Nr 2 eesmärk on seotud ehitustega - saada lõpuks üleni valmis ehitatud meie maja! Ei ole ju enam palju jäänud!

Ja nr 3 eesmärk - alustada Samovarimaja edasist väljaehitust. Vennaga oleme arutanud,et nad isaga saavad kevadel võtta töösse Samovarimaja katusevahetuse ja korruse kõrgemaks ehitamise. Sealt edasi saame etapiliselt hakata seest välja ehitama.

Ma 2023.a kevadel värvisin üle meie kodu, sai nii ilus 

2024.a suvel värvisin üle Mesi tare, sai imeilus.

2025.a unistus on saada Samovarimaja ehitused tehtud, et saaksin Samovarimaja väljast üle värvida ilusaks. Ta on praegu me majadest kõige nukrameelsem, aga ei ole mõtet värvida, raha värvile ja oma aega värvimiseks kulutada, kui katusevahetusega tuleks niiehknii ka välisvooder välja vahetada. Seega unistan ja loodan, et jõuan selleni järgmisel aastal.

Selle viimase eesmärgi teostamiseks aga on vaja tööd teha. Kahjuks paistab, et talve tänavu ei tule, mis tähendab, et ka tööd külmunud järvejääl ei saa siis teha. Lootus ei ole veel kadunud, loodan siiski, et saabuvad ka vajalikud miinuskraadid.

Minu lemmikmälestused 2024. aastast:

- härra abikaasaga Islandil. Fantastilised mälestused, fantastiline reis.

- Mutuka lasteaia lõpupidu. Üks verstapost elus läbitud, üks peatükk lõppenud, aga uued algamas.

- Mesilase teledebüüt. Ta on mul nii hakkaja ja hakkamasaav, et läks täitsa iseseisvalt Tallinna, käis hommikusaates, ei pablanud midagi ja sõitis ise tagasi koju ka!

- põnnid Prangli lastelaagris. See oli neile mõlemale esimest korda iseseisvalt minna laagrisse, sõitsid rongiga Tallinna, kus sõbrad nad praamile viisid. Ja nad täiega nautisid ilma vanemateta olemist ja hakkamasaamist. Ning emana olen nii uhke nende iseseisvuse üle. Mutukal tuleb see teosammul, aga siiski tuleb.

- perereis sõpradega Leetu. Kui esimene autoreisipäev oli üleelatud kümnete pissi, joogi ja jm pausidega, saime järgmise nädala juba rahulikult sõita, ilma et neil hädasid oleks olnud.

- jõulud sõpradega. No stresso, no depresso. 

- Malta reis härraga. Lühike, aga meeldejääv. Malta on samuti super sihtkoht.

- momcation Eveliisiga 🥂🍾

- kõik hetked sõprade seltsis!

On olnud ilus aasta ning ma mõistan, kui vedanud mul on, et saan seda öelda. Ma oleks võinud jaanipäeva järel oma lastest ilma jääda, kui nad neljakesi sõpradega elektrilöögi õnnetusse sattusid. Ma olen suure kurbusega südames lugenud detsembri jooksul nii palju uudisnuppe kodude maha põlemisest ja surmaga lõppenud autoavariidest, et silmad on nutetud võõrastest muredest. Meie perest läks majapõleng VÄGA napilt mööda 2a tagasi. Ma ei ole unustanud, kui napilt võib elu põrguks muutuda. Seetõttu oleme me siin härra abikaasaga, toeks ja abiks neile meie tutvusringkonnas, kel seda vaja. Olen tänulik, et mind on hoitud!

Ja olen kurb ja tänulik üheaegselt, mõeldes nendele inglitele pilvepiiril, kes mu ja mu pere üle seal üleval valvet peavad.

Olge hoitud, olge armastatud ja olge tänulikud. Positiivne suhtumine aitab edasi astuda ka siis, kui samm on hetkel raske.

Küpresspulmad

Selgub, et 6.pulma-aastapäev on küpressi nimega. Just nii palju meil härraga eile täis saigi ja pigistasime omale 18 tundi vaba aega, et korraks aeg maha võtta.

Minu FB voog on täis sõprade postitusi Taagepera võluaiast ja kas sa oled üldse eestlane, kui sa sel suvel Taageperra ei sõida? Nii ka mina käisin härra abikaasale välja mõtte, et lähme ikka sinna vaatama.

Taagepera/Wagenkylli "Alice Imedemaal" võlupark on raudselt selle aasta turismitegu! Sest 70km raadiuses ei leidnud härra meile suvalisel kolmapäeval majutust. Alles Cantervillas oli üks vaba tuba, kus me siis ööbisime ja järgmisel päeval Taageperra suundusime. 

Cantervillas ma ka käinud ei olnud ja olin abikaasale pakkunud mitmel korral, et võiks lapsed viia sinna mängumaale. Nagu meie puhul mitu korda on juhtunud, oleme pulma-aastapäeval sattunud kuskile toredasse teemaparki, kus mõtleme, et siia peaks hoopis ju lastega tulema :) Cantervilla mängumaa tundub samatore.

Istusime õhtul mõnusas lehtlasaunas,imeliste vaadetega järvekesele ja nautisime.Ühel etkel liitus meiega perekond lapsega. Nii, kui pere oli istet võtnud, vaatas pere naispool mulle otsa ja kõnetas: "Herling, kas sina? Oi, tereeee, kuidas teil seal läheb?"

Jumala piinlik lugu, aga mul pole tänaseni teada, kes see oli. Ma küll vestlesin kaasa ja loodan, et olin veenev jutupartner, aga no ei tulnud ette ja nii piinlik oli küsida, et vabandust, mul ei tule su nimi meelde...

Ringiga Taageperra tagasi jõudes - see on imeline! Veel ilusam kui kõik need pildid! Ma väga soovitan endale selle suve eesmärkidesse võtta, peale Sibulatee külastust muidugi :)

puudu olev postitus juunist

Minu 17 aasta pikkuse blogijakarjääri suurim fopaa on juhtunud! Ma ei jõudnud juunis kordagi blogima ja esimest korda jääb ühte kuusse nulliring! 

Aga ma olin tõesti nagu maniakk ja rügasin kõike teha. Arvutisse jõudsin piinlikult vähe, püüdsin korra päevas kõik meilid ja broneeringud üle vaadata. Aga mulle NII meeldib see käed-külge-ise-tegemise osa mu tööst, kus reaalselt iga liigutus on näha. Erinevalt varasemast kontoritööst, kus meilide edasi-tagasi saatmine ja aktiivne vastuse ootamine oli põhitöö. Isegi põõsaaluste rohimine ja värvi kuivamise vaatamine on põnevamad mu jaoks tänaseks!

- Mai lõpus, juuni alguses said ühele poole kõik paadimajade värskendused. Eks nipet-näpet on ikka veel tegemata ja härra võttis vastu otsuse, et suvel ta tahab chillida ja mitte kuulda naiselt uusi ülesandeid, siis ma hetkel talle nendega pinda ei käi. aga to-do listist nad maha pole arvatud veel.

- Veel oli vaja teha peamaja värskendus. Võtsime rendist tõstuki ,ostsime hunniku värve ja teipi. Härra pesi 3 päeva katust samblast puhtaks. Nii ilus sai, nagu uus katus oleks. Kahekesi värvisime fassaadi üle. Mina kõik liistud ja detailid, härra fassaadilauad püstoliga. Liistude värvimine võttis üle 2 päeva aega. Sokkel sai uue kuue, 4 aastat tagasi tellitud ja ootele pandud vihmaveetorud said paika pandud! Uskumatu, onju!

- Alustasime otsaseina viimistlust. Üks naabripoolne sein on olnud alati hirmkole ja härra pole prioriteetidesse sättinud selle korda tegemist, aga nüüd naine nõudis, et on vaja! Veel on jäänud teha natuke, aga elu läks kiireks vahepeal .

Leia 22 erinevust:

Mesi tare 2019.aastal

Mesi tare 2024.aastal

Panen võrdluseks ka 2014.a seisu, kui maja ostsime (tegelt pilt varasemast, Google street view'st võetud)

- mõlemad lapsed "otsustasid" juunis kõrvapõletikku põdeda. Mitte üheaegselt muidugi. Mesilane alustas ja nädal hiljem Mutukas jätkas. Mis muud, kui pereasi vahet sõitmised, et kõrvasid ette näidata.

- Kodavere laalupido oli. Väga, kohe väga ilus ja südamlik kohalik pidu. Mutukas esines ja emasüda rõõmustas seda ilu nähes. 

- Tartu tantsupidu oli, kus Mesilane esines. Kõigepealt 5 päeva proove ja siis esinemine. Logistika, logistika!

- Tartu laulipidu oli ka, aga Mutukas jäi haigeks kõrvadega ja ei olnud huvitatud seal lõõskava päikese käes olemisest. Ja ausalt öeldes oli logistika minu jaoks juba üle pea ka! Seega Mutukas ei osalenud.

- Jaanipäev oli, käisime taas naaberkülas sõprade juures nagu meil on tavaks saanud. Sain Päästeametisse helistada, kui õhtul üle küla ja terve Peipsi järve taevalaotus süsimusta tossu täis oli. Selgus, et seekord mitte põleng õnneks, aga nõme lõkketegu. Meie külades on iga lõke naabrite kotkasilmadega valvatud ja rehvide põletamine on niikuinii keelatud!

- Jaanipäeva peol käisime ka! Meie kandis mitu pidu, üks oli Koosal rahvapidu Hellade velledega. Sinna me väga pikalt ei jäänud. Rahvast oli murdu, ma ei teadnudki, et Koosal nii palju inimesi on :) Ja enamik neist olid purjus. Aga me läksime Kaudale, kus meie hea sõber Janar, kes on ka Sibulatee liige, korraldab igal aastal Peremehe jaanipidu. Seekord esinesid Terminaator ja Kurjad plaanid. Ja see oli alles möll! Mul nii hea meel, et Janar sai ägeda asja tehtud. Ürituse korraldamine on megatöö ja õhinapõhine ettevõtmine. Janar on öelnud, et igal aastal maksab ise u 5000-6000€ peale oma taskust. Sel aastal ma loodan, et sai plusspoolele jääda, sest rahvast oli megalt ja üritus vinge!

- hoidiseid olen teinud! Rabarberid said mahlaks ja läksid ahju ning siis saabusid maasikad! Mul endal ei ole ühtegi marja peenrast võtta. Ei jaksa lihtsalt tegeleda, aga kord aastas ma pean saama terve ämbritäie maasikaid nahka pista. Keha nõuab seda ja veri vajab rauda ka juurde. Seega maasikad! Ja siis naaberkülast P. helistas, et kuule, mul on vana heina kasvanud maasikapõld ja see tänavu punetab. Tahad tulla korjama? Muidugi ma tahan!

Korjasin nii palju , kui jaksasin. Mitmel päeval käisin korjel ja kokku arvutasin, et 40 kg maasikaid sai koju toodud. Osa läksid moosiks, sest lapsed tahavad keedumaasikamoosi, aga ülejäänud panin ahju! Mul on Samovarimajas erinevad snäkid, mida külalistele pakun ja paar aastat tagasi keegi kommenteeris, et maasikatest saab ka väga head kuivatatud ampsud! Mul pole eales olnud soovi raha eest maasikaid osta, et siis ahjus neist 90+% välja kuivatada. aga nüüd oli ämbrite viisi maasikaid olemas ja mõtlesin proovida. Tõesti on väga head snäkid! Tööd on sellega omajagu, aga tasus vaeva näha. Minu naiselik loogika ütleb, et tasuta maasikad :) Sest kui oma korjamise vaev ja puhastamise-tükeldamise vaev ka, siis on hästi! Kuigi mu oma töö ja aeg maksavad palju, siis endale ju arvet ei esita.

Mesid töö- ja puhkehetkel

Nii palju seikluseid, sündmuseid ja tööd on vahepeal juhtunud, et järg läheb käest ära. endal kahju, et ei jõua kroonikat üles tähendada. 

Augusti lõpu poole võtsime osa taaskord Peipsi toidu tänavast. Rassisin rohkem, valmistasin ette rohkem, kaasasin abilisi rohkem. Nii nagu ma iga aasta nedale üles kirjutan, et mida järgmine kord teisiti teha. 

Sel korral aga oli külastajaid vähem. Seega oli see esimene kord meie kogemustes, kus ma ei pidanud toidutänava esimese päeva lõpus minema kööki midagi juurde küpsetama, keetma, koorima vmt. Kõike jagus ka järgmiseks päevaks ja kuhjaga üle jäi kooke ning muid ettevalmistusi. Osa asju sai ära vaakumkottidesse panna ja kasutan jooksvalt järgmistel kordadel - kala, sibul, suitsuliha. Supileemed panime purki, aga midagi ilmselt läks siiski valesti, sest need läksid hukka ikkagi. Mõned hapukoored ületasid tähtaja ning ei jõudnud neid ära realiseerida. Aga mis teha, käib riskidega kaasas.

Õhtu enne Peipsi toidu tänavat.
Käib tihe ettevalmistustöö.

Osa tiimist!

Marek, jäär ja supipada!
Kes kuhu läheb?

Supipajast ohutus kauguses!

Peale toidu tänava üritust järgmisel päeval koristasime kõik kokku. Panime mööbli panipaika tagasi, nõud pessu ja omale kohale, toidud vaakumisse. Möllasime terve päeva järeltöödega. Ise olime väsinud, aga motivatsioooni andis puhkuse saabumine. Et niipea kui meil kõik tehtud, istume autosse ja pörutame lastega puhkusele. 

Saatsime lõunapaiku Mareki Ussipesa poole teele suurte tänusõnadega abi eest, pakkisime, koristasime ja jändasime ise edasi, et siis õhtul Hiiumaa praamile vurada.

Õhtu jõudis kätte ja nägime, et me praamile siiski ei jõua. aga otsustasime, et sõidame praamile lähemale! Nii me Eveliis ja Mareki hoovile saabusime :) Marek ka naeris, et alle spaar tundi tagasi Peipsis ju nägime! Eveliisil oli hea meel, et ei pidanudki ise kohale tulema, koogid tulid ise tema juurde.

Hommikul liikusime edasi puhkama. Esimesena jäi teele Turbas mootorspordimuuseum.

Mehed vaatasid kindlasti midagi muud, aga mina imetlesin ainult neid toole! Oi, kuidas ma võtaks endale ka mõne sellise, just punased või valged.

Edasi seadsime autonina Haapsalu ja Rohuküla sadama suunas. Teepeale jäid rongid.

Lõpuks jõudsime ka sadamasse, praamile ja olimegi Hiiumaal! Plaan oli minna isale külla, aga telefonivestluse käigus selgus, et tema sõitis hommikul varakult just Hiiumaalt mandrile ära tööle. See on see, kui töötad turismisektoris, siis on puhkehetked ristivastupidi kõigi teistega. 

Vaatasime omal käel ringi ja näitasime Hiiumaad ka lastele. Me oleme ikka mõnel korral Hiiumaal käinud (KÜMME aastat tagasi härraga romantikat tegemas, meenuta siit lugedes, siis õppereisil, kui Mutukas oli ca aastane ja nüüd 2a tagasi jõulude ajal isa juures), aga lastele Hiiumaad näitasime põhimõtteliselt esimest korda. Kuna see juhtus täpselt 10 aastat peale meie romantikareisi härraga, siis oli põnev vaadata, mis muutunud on. Püüdsime otsida üles seda kohta, kuu härra H (süda) M kivikestest lautas. Meie oma enam ei leidnud muidugi, koha leidsime enam vähem üles. Ööbisime mere ääres RMK platsil ja nautisime olemist. Lapsed armastasid telkimist, oli mõnus perepuhkus.

Kõpu tuletornis käisime. Mutuka peili kartis paaniliselt pimedat kõrget kitsast treppi ja ma olen nii uhke, kuidas ta oma hirmu ületas ja minuga koos siiski üles ning alla ronis! Preemiaks sai jäätisekokteili!

Tuletorni ees aga kordasime pilti, mis härraga 10a tagasi tegime. Siis olime kahekesi, nüüd neljakesi!

Külastasime erinevaid toredaid kohti. Hiiumaa klaster on teinud äppi, kus saab erinevate otsingukohtidega marsruute kuvada ja valida - kultuur, militaar, kirikud jne. Üks kiht on sealt puudu - pange eraldi kiht lastega peredele. Sest usu mind, lapsed määravad, kuhu vanemad lähevad. Kui on lastele lõbusaid tegevusi, küll siis vanemad sinna suunduvad. Head õpetussõnad ka mulle endale.

Mina tahtsin kindlasti leida üles klaasipuu. Leidsime!

3 päeva saimegi puhata, sest uus nädalavahetus tuli peale, uued grupid ja tööasjad. Tuli tulla Peipsi äärde tagasi kiirele töönädalavahetusele tagasi.

Pühapäeva õhtul plaanisime minna puhkuse teisele osale. Mõtted liikusid Läti ja Leedu suunas. aga härra vaatas ilmaennustusi, keris ja keris ja ilmad olid järjest sajusemad ja tormisemad augusti lõpus. Seeg atekkis äkkmõte phapäeva õhtul, et esmaspäeva hommikul kohe esimese asjana uurida reisibüroodest viimase hetke pakkumisi. Mõeldud-tehtud ja esmaspäeva öösel me juba Tallinna lennujaama suunas sõitsimegi.

Sellest tuleb reisiblogisse eraldi postitus :)