Kuvatud on postitused sildiga ilus oled isamaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ilus oled isamaa. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 24. veebruar 2025

Elagu Eesti igavesti!

Elagu avab Eesti!!!

Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva puhul käisime täna Alatskivil valla paraadil. Härra marssis laigulisena, me lastega rahva seas toetajaliikmetena. Ilus on olla vabal maal. Elagu Eesti igavesti!

Härra abikaasaga ka traditsiooniline sinimustvalge pilt.



pühapäev, 23. veebruar 2025

sinimustvalge loodus

Mulle väga meeldivad need pildid, kui loodus kumab ette meie sinimustvalge lipu. Kõik need, kus on sinine taevas, must metsaviirg ja lumevaip pildi all osas.

Aga eriti südamelähedane on mulle see üks suvaline klõps 2016. aasta augustihommikust, kui härra läks paadiga järvele. Minu arust nii isamaaline.


Kohe-kohe on meie riigi sünnipäev! Meie kõigi pidupäev! Ilusat sinimustvalget taevast ja metsaviirgu ja lumevaipa meile kõigile! Et see kestaks!

teisipäev, 5. detsember 2023

kuidas ma kodus ei püsi

Eelmisel nädalal oli palju Eestimaa avastamist.

Kõigepealt suundusime teiste omasugustega õppereisile Mulgimaale. Ma olen nii harjunud ja ilmselt selles osas ka ära hellitatud olema võrgustunud. Meil on maailmatoredaim Sibulatee (kus ma tõesti ei tunne, et me oleks konkurendid omavahel vaid hoopis sõbrad ja koostööpartnerid), Peipsi toidu võrgustik, lisaks oleme kaasatud ja käime ühte jalga Peipsimaa turismiga ning Sibulatee kaudu Eesti maaturismi ning Lõuna-eesti klastriga. Tartu külastuskeskus haarab maakonda kokku ja soovitab-turundab samamoodi. Mul on siin kus ma olen ja mis mateen - väga hea ja mõnus.

Ja siis on mulgid. Kes ei ole mitte üheski võrgustikus ja Mulgimaad kokkuvõtvad ühendust ka ei ole. Tänavu on neil Mulgimaa maitsete aasta (nagu meil oli 2017 Peipsimaa maitsete aasta) ja nende arendusseltsi projektijuht tunnistas, et väga raske on. Kõik tahavad ISE särada, mitte koos midagi teha. Mulgid ise ka ikka tunnistasid siinseal, et nad mulgid on - mulk ei olevat ka FBs, sest ta ei jaga midagi :)

Mulgimaa Elamuskeskusest olen ma mitu korda mööda sõitnud, nüüd käisime ka külastamas. Täitsa tore koht, rohkelt eurorahasid sisse pandud ja ilus moodne asi. Mulle meeldis ühtne disainilahendus, kus mulgi kuuevärve ja -detaile on kasutatud väga maitsekalt.

Isiklikult oli mu lemmikelamus Mulgimaal Riidaja külas Mäe-Koda, kus pererahval on toitlustuskoht ja täpina i peal Täpimaja. Mina ja mu täpisõltuvus!!!!


Morna külas Õnne talus käisime veinidegusteerimisel. Veinid on igaühe maitseasi, kuidas kellele miski meeldib, aga vaadata on seal palju. 



Erinevaid seeni tarbisime Shroomwellis ja Karu kombuchas. Kui mulgid muud ei suuda välja mõelda, siis Seenetee nt (turismimarsruudina).

Holdre mõisa klaverimuuseum oli ilus kogemus. Mõis vajab veel palju palju investeeriguid maja renoveerimiseks, aga mis on külastamiseks avatud, on kaunistatud imeliste Eesti klaveritega. Üks meie kaasteelistest on klaverimängu õppinud ja nii saime ka kauneid palasid nautida. Akustika on super seal ruumides ja arusaadav, miks nad klaverimänguõhtuid ja -kontseret teevad.

Sillaotsa kodukohvik ei ole kahjuks püsiv koht külastamiseks, vaid meil õnnestus osa saada erivõimalusest. Perenaine on rännanud 1,5a Lõuna-Ameerikas ja toonud need maitsed Mulgimaa toorainesse. Oli üks väga maitsev elamus! Muigega tõdesime, et Mulgimaa igipõline komme hommikut kl 9 tekiilaga alustada, on täitsa tore. Sama perenaine asub aga tööle Noa restorani peakokasaali, niiet tema oskuseid saab edaspidi seal nautida.


Pikalt õppereisilt koju jõudes pakkisime kohvrid lahti ja uuesti kokku ning juba järgmisel päeval (enne käisime Kolkja muuseumi avamas peale 3 aastast renoveerimis- ja ehitustöid. On uhke värk!) asusime perega Käsmu sõitma.

Käsmu on u 9 aastat olnud meie sõpruskonna iga-aastane suvelõpupidu! Tänavu paksus lumesajus, vaated oli lihtsalt muinasjutt! aga sai siis sellele suvele lõpuks punkt pandud. Rohkelt nalja, süüa-juua, sauna ja lumme hüppamist. Mina lumme ei läinud, ma ei käinud see suvi isegi Peipsis ujumas....

Viimastel aastatel oleme võtnud eesmärgi laupäevakul alati ka natuke kultuuri tarbida. Olgu siis matkarajad, muuseumid, muud ümberkaudsed avastamist väärt kohad. Ja saatuse tahtel käisid mul Samovarimajas just nädal varem Kolga muuseumi töötajad, kes soovisid oma uue avatava lusikanäituse jaoks natuke vürtsi lisada ja seega osa Samovarimaja samovare, keedusuhkrut ja teed rändaski Kolgasse koos minult saadud õpetussõnade ja töötubadega. Lahkuma asudes Kolga muuseumi perenaine Ulvi siis küsis: "Ja millal te meile külla tulete?"

Ma usun, et mu sõbrad on mult juba õppinud! Minuga ei tasu sõnu loopida, ma kohe teengi. Nii nagu soosoojaks sai Pranglil Eveliisiga Istanbuli piletid ostetud, nii ma ütlesin proua Ulvile, et nädala pärast tuleme sõpradega. Ja tulimegi! 9 suurt ja 7 väikest kultuurisõpra autodesse ja kohal. Kolga on Käsmust vaid 25 km kaugusel.

Ma ütlen ausalt - läksin suht madalate ootustega. Ja olen võlutud. Kuna ma tean, et inimesed tulevad minu juurde täpselt samamoodiu Samovarimajja madalate ootustega ja siis on pahviks löödud. Olgugi, et mul on väike ruum, mida tutvustada, siis püüan seda kompenseerida lugude ja naeratustega, võtan külalisi vastu alati soojade tervitustega. Ja just seda saime me ka Kolast. Muidugi muuseum oli suur, meeletult palju ruume ja kambrikesi teemade kaupa välja pandud ja Ulvi lood ja tutvustused väga, VÄGA põnevad. Lisaks viis Ulvi meid kõrvalasuvasse Kolga mõisa. Kes ei teadnud, siis see on Eesti suurim mõis, hoone on massiivne ja samuti mõisale kuuluvad maad - üle 50 hektari. Selles mõisas on filmitud meeletult palju Eesti filme, lisaks umbes kõik Kättemaksukontori kummituslood. 

Ulviga oleks seal veetnud veel tunde, ausalt. Aga minu isiklik ihuvili virises ja virises ja nii me siis otsad kokku tõmbasime. See elamus ja emotsioon on minu sees siiani. Ja huvitaval kombel oli Kolga muuseumi põlve otsas tehtud ekspositsioonis täiuslik lina kasvatamise ja ropsimise jne lugu ja esemed, erinevalt Mulgimaa Elamuskeskusest, kus kõik oli väga steriilne, ekspositsiooniks vaid linavihk.


Ma poleks elu sees tulnud selle peale, et Kolgat minna avastama. Mul on nii hea meel, et kutsuti ja et me täiesti juhuslikult olime just sinnakanti minemas.

Kolgast tagasi jõudes asusid mehed kööki ja minu härra peakokana võlus ahjust välja täiusliku täidetud latika. See oli lihtsal tnii hea, et me peame selle oma toiduürituste menüüsse võtma. 

Meel hea, varbad soojad, teatati meile, et käes on aeg õue minna lastega kelgutama ja Käsmus on advendiküünla süütamine ning glögi plaanis. Olgu, suundusime õue. Laste rõõmuks oli kohal jõuluvana, kes andis kommipakke ja meie lapsed kõik said samuti rõõmu kui palju. Heiti Hääl ja Alexela panid jõuluvanale õla alla, Heiti Hääl ise koristas glögitopse ja juhendas asjaajamist. Mesilane õppis järjekorras seistes kiiresti mult luuletuse pähe ja rõõmu jagus lastele terveks õhtuks. 

Kojusõit oli jällegi ilus lumine! Kuigi lume kühveldamist on meeletult, on silmal ikkagi ilus vaadata.

esmaspäev, 13. märts 2023

Naine küttis sauna ehk Sibulatee saunafEST 2023

Iga kord, kui ma mingit üritust korraldama asun, ma mõtlen, et viimane kord. VIIMANE KORD!!! Et kõike on liiga palju, koguaeg kasvavad asjad üle pea, igapäevatöö, grupid, bronnid, telefonikõned, meilid, arved, ahjaa, lapsed, #kodukoristaminemisseeveelon, õhtusöööööööök #nullideed. Ja siis veel kaela peal mingi suurema ürituse läbi viimine. 

SaunafESTide korraldamine on minu jaoks muutunud järjest raskemaks, sest osalevate saunade leidmine on keeruline. Isegi 2023 sauna-aastal, kus just peaks trummi taguma ja rahvale endast märku andma. See ei ole üldse minulik käia kedagi nuiamas 4 korda, koguaeg muretseda, et tähtajad lähenevad, rahvas tunneb huvi, mul pole midagi ikka veel ette näidata.

Oleme ju härraga silma peal ka hoidnud teistel saunaüritustel. Megaauhinnad taga (kümblustünn välja loosida endale päriseks jpm), esinejad, rohkelt saunasid. Et kust see tuleb kõik? Ilmselt projektidest eks? KOV-id panevad oma eelarvesse selle ürituse, eelarved ja piletimüük ilmselt suur (= palju osalejaid, et tulu teenida = vähe aega saunas olla = külmad saunad). Meie oleme täiesti ise teinud paari abilisega ja auhinnad piirkonna ettevõtjatelt. Ei midagi suurt ega fäänsit, aga saunad, mis on kuumad ja mahutab väikese osalejate arvu tõttu inimesed saunadesse ära. 

Jõude olemise hetk

Kuidagi on see talv tulnud eriti palju karakatibroneeringuid. Selle nimel on muidugi ka 8 aastat süsteemselt tööd tehtud, et viljad kandma hakkaksid onju. Aga ikkagi, iga päev grupp, vahel kaks. Ja ka olnud nädalavahetuseks oli reedeks ja pühapäevaks a grupid, mis võtsid hingamisaega vähemaks, et end uue asja lainele viia. Lisaks andis härra teada, et tema kaitseliitlasena on saanud salasahinaid teada, et tulemas on suurõppus 2h etteteatamisega. Ja tõenäoliselt kukub see saunafESTi päevale... Ja ma arvutan peas muudkui, et meil on grupid, kellele on mitu kuud ette lubatud, muudkui kümneid kirju vahetatud ja planeeritud... Et kuidas saab need tehtud siis??? Pidev mure!

Siis aga jõudis saunapäev kätte! Hommikul Mesi tare hoovile jalutades nutsin pool tundi silmi peast välja. Meie osalev kilesaun oli öösel kellegi "toreda" noakangelase poolt täiesti ära rapitud. Kui härra oleks õppustele ära läinud ja ma pidanud seda kõike üksi haldama, mis ma oleks siis pidanud tegema?

Enne ürituse algust

Õnneks oli härra alles ikka ja appi tulid ka Eveliis ja Marek. See oli täielik kergendusetunne, kui Eveliis kirjutas mulle kolmapäeval, et kle me saadame Mareki kodunt jalust ära Peipsi äärde. Marek oli vupsti kohe kohal, sibulad koorisid end ise, kartulid ka. Ma vaatasin toas ringi, kuidas kõik muudkui laabus tasapisi.

Mehed möllasid ettevalmistusi paar päeva teha, siis veel terve saunafEST rassimist ja pühapäev gruppidega takkaotsa. Aga kõik need 112 saunasõpra meie hoovil, KÕIK õnnelikud ja rahulolevad, nautinud lahedaid saunaperesid ja saunasid, kogu see rõõmus tagasiside ja iga kord olen pärast nagu pohmellis sellest tehtud üritusest! Seekord ka! Tänutunne ei mahu minu sisse ära, kui ilusad ja head on inimesed ümberringi! Lihtsalt nii õnnelik, et meil on sõpru, kes meie hullustega kaasa tulevad, kaasa teevad ja takka kiidavad. See kõik on see, mis hoiab mind rööbastel! Mmuahh Eveliisile, Marekile, lund kühveldanud Idale ja naabri-Andresele, kes teeb suuga isegi rohkem "tööd" kui kätega :) Ehk et hoiab alati tuju üleval!

No ja vaadakem seda melu! Pildid tegi Helena Stepanova.


Eveliisil oli oma projekt "Naine kütab sauna!" No sauna ta küttis, ähvardas terve küla panna, õnneks ei läinud. Pani ainult ennast veidi põlema, ikka juhtub. Ma usun, et kirjutab peagi selles toma blogis ka :)

Päeva lõpuks, kui kõik 112 inimest olid ära sõitnud oma kodudesse ja kell veeres 20 peale, saime me Eveliisi ja meie härradega ise ka sauna minna. Meie hoovil oli üks üllatussaun Orava saun, väga väga mõnusa leili õu ja lõhnaga. Nad Virumaal rendivad oma sauna välja, niiet tasub järgi proovida. Seejärel uueks saanud kilesauna, mis oli mu lemmik ja vahepeal kümblustünni ka, mida me kütsime pea 24h. Kuna ööl enne üritust oli väljas -20 kraadi, siis ei saanud teha nii, et õhtul laseme tünni vett täis ja hakkame hommikul kütma. Me oleme härraga korra sedasi teinud. Tulemuseks oli toru lõhki külmumine ja läbi põletatud ahi. Seega pidime hakkama juba öösel ka kütma, et midagi ära ei külmuks ning et saabumise ajaks oleks tünn ka sooja veega. 

Mingi hetk oli nii kuum vesi, et härra kühveldas aga lund sisse juurde, et jahutada. Ma olen tohutu külmavares ja armastan spaades neid Jaapani vanne. Meie tünn oli sellest järgmine level, niiet isegi mina ei saanud sisse pugeda, nii kuum oli. Saimega rahvalt tagasisidet, et kõige soojem ja parem kümblustünn seekordsel üritusel! Jess :)

Rahva lemmiksauna tiitel on iga aasta rebinud vene saunade vahel. Täiesti ebaaus kõigi teiste saunade osas, aga rahva tahe on rahva tahe. Ühel aastal ei olnud vene saunu osalemas, siis võidutses Kargaja Kuke suitsusaun.

Seekord oli meil 3 suitsusauna ja vene saun võistlustules ning hulk muid põnevaid saunu ka - kilesaun, telksaun, torusaun, nõiamaja-saun, soome saunad, külasaunad, iglusaun ja jurtasaun.

Rannamõisa puhkeküla pererahvas tahtis väga üritusel osaleda, aga neil oli pakkuda ainult elektrikerisega saunamaja, mis jäi lahjaks ja nad olid äärmiselt õnnetud. Aga aitasid kaasa siis korraldusmeeskonnas. Ürituse korralduskoosolekul käisime saunas ja arutasime tegevusplaani ning järgmisel hommikul teatas Rannamõisa perenaine - peremees otsustas kilesauna meile ehitada, et saaksime ka osaleda. Kilesaun ehituse käigus muutus indiaanisaunaks ja reede õhtuks enne üritust sai valmis hoopis jurtasaun.  Kõik see möll tasus kuhjaga ära, sest nad olid ülekaalukalt rahva lemmiksaun ning said ka tiitli! Nii lahe. Piltide pealt vaatasime härraga, et väike saunake, mis seal siis on. Käisime ise pühapäeva õhtul auhinda üle andmas ja kupatati meid sauna ka kohe. Ja no täiesti õigusega aasta parim saun! See leil, see õhk, puidune lõhn, disain! Ei olnudki petlikult nelinurkne hurtsik, vaid meekärje-kujuline ruum, väga suur ja avar. Julgelt 10 inimest mahub sisse ja ruumi jääb ülegi. Kas ma leili juba kiitsin? Igatahes me olime koheselt võlutud ning no äkki tahab härra ka meile sellise ehitada? Kes tahab proovida, siis Rannamõisa puhkekülas saab rentida nende sauna.

Niiet nüüd on emotsioonid laes jälle! Aga ma ei julge lubada, et järgmisel aastal jälle selle tee ette võtan. Ma tahaks ise minna teistesse saunadesse nautima :)

Järgmine üritus juba rõhub kaelale... keegi siin saab aasta vanemaks ja ümmargusemaks (sünnipäev tähendab, mitte mina). Nüüd on mission impossible - ma tahaks pidu ja meeleolukat olemist, aga ma ei jaksa tegeleda.. Ja tahaks üllatuspidu. Et noh, kuidas saab? :)