Mesi tare on nüüd tegutsenud üle 11 aasta. Ajame siin jonnakalt Peipsiveere asja, teeme asju isemoodi ja vimkadega, oma kätega vöi pere ja söprade abiga, kui oma kätest ja ajast puudu jääb. Üldiselt oleme taaskasutuse usku, sest eelarve on vastav, aga taaskasutus annab ka pönevaid lahendusi, loob hingega asju ja noh, olemegi härra abikaasaga pölve otsas tegijad.
Ma kipun väga nägema ja keskenduma sellele, mis köik tegemata-pooleli vöi on ootel, et vaja ära teha.
Aegajalt siiski, ja selleks on mu blogi väga vajalik, istun maha ja vaatan postitusi ja pilte sellest, kuidas oli enne. Kuidas oli siis, kui me alustasime ja MIS ning KUI PALJU oleme me nende aastate jooksul ära teinud, mis me oleme loonud ja mis tänaseks külalistele on elamusi pakkunud.
Ja seda on PALJU! Me oleme käinud pika tee! Ma pean endale aegajalt ja härrale muidugi ka ölale patsutama ise ja tunnustama, et oleme olnud tublid. Nii tublid, kui meil on olnud parasjagu jaksu, ideid, oskuseid, finantsressursse ja aega, et mitte millestki praktiliselt midagi teha.
Nende aastate jooksul on ikka olnud ka erinevaid nominatsioone mönele tunnustamisele vöi teisele. Köik need nominatsioonid on löppenud sellega, et need antakse mönele väga toredale ja tublile suurettevöttele, kellel on meeskonnad, eelarve, toetused jne. Sest nad on tublid ja suured ja paistavad silma ka, teevad midagi suurelt ja olulist piirkonna turismi jaoks. Seetöttu, kui sain kutse Löuna-Eesti turismikonverentsile "Üle digiläve" koos teavitusega nominatsiooni kohta Vello Saare nimelisele turismitunustusele, siis ma olin muidugi hästi meelitatud ja südames soe tunne, et minu peale on möeldud ja meie tegemisi on märgatud. Aga samas oli ka teada,et eks ma konkureerin taas teiste hästi tegijatega koos ja läheb nii nagu alati läheb.
Konverents ja tunnustamine toimusid 6.novembril Eesti Lennuakadeemias Tartu külje all. Hommikul oli mul kaks külastusgruppi Samovarimajas ja muud toimetamised ka (see hoovi üles kaevamine, elektrik ja kopamees üksteise vöidu vajasid järelvalvet ja juhendamist jne) ja korra mötlesin, et ma vist ei viitsi sinna söita. Samas sai Sibulatee eestvedajale Liisule öeldud, et kohtume seal!
Ja oma söna tuleb pidada, seega vurasin ikka kohale.
Kui kätte jöudis tunnustamise osa, siis oli üllatus!
Kui kuulasin niminentide kirjeldusi, miks nad esitatid ja mida märkajad hindavad meie panuses turismi arendamisele piirkonnas, siis töusis klomp kurku. Ma ei oska kunagi hästi kiituseid vastu vötta, aga südames on niinii suur soe tunne. Ja siis tuli minu nimi! Reaalselt mul käed ja jalad värisesid lavale minnes.
Aitäh! Aitäh märkajatele ja tunnustajatele. Aga aitäh ka tegelikult teile, kes te siin mu veebipäevikus lugemas käite, sest aegajalt ma ikka saan üllatuse üritusel, lennukis, söbra juures, kus iganes kellegi vööra inimesega juttu puhudes, et aa, ma olen su lugeja ja ma olen su juures käinud! Aitäh, et toetate väikeettevötlust ja eelistate eestimaist! Aitäh, et olete vöimaldanud mul oma unistuste elu elada - luua omale perifeeriasse kodu, töökoht, hobid (Samovarimaja on mu hobimaja :D), pere! See on koht, kuhu söbrad tahavad tulla ja tulevadki! See on koht, mida mul on rööm ja au tutvustada köigile meie külalistele läbi suviste ja talviste elamuste, läbi lookas toidulaua, kuumal saunalaval, tuisuse Peipsi tuule ning pilvise vöi päikselise Varnja (eesti) suvega. Ja seda köike ikka veel öhinaga! Aitäh!
