aasta viimane postitus

Mingil igavushetkel sirvisin Delfit ja lugesin porisevat lugejakirja, kus naine kirjutab, et jäta või mees maha, nii nõmeda jõulukingi tegi. Et kas ta üldse ei kuula, mida naine talle räägib.

Ma küll enda rõõmu teiste mureks ei jäta. Jõuluvana kotti valmistasime ette härra abikaasaga koos,  suurema osa kingitusi valmistasin muidugi ise ette. Nii sai Mesilasele legosid ja Mutukale Barbied ja Kenid koos uue garderoobiga kotti poetatud (nukud olid teiselt ringilt! ja mis seal vahet on lapsele, küll aga maailmale!).

Ennast ei jätnud ma sugugi välja. Mu rahakott on vähemalt umbes 7 aastat vana ja lisaks kulumise jälgedele ütles nüüd üles ka lukk. Võtsin siis ette dr Google, et mis tal minu jaoks varuks on. Umbes 10 avatud tabi sisse sattus ka vonBaeri lehekülg, mida ma siiani teadlikult vältinud olen blogijate liigse kiitmise pärast. Aga ette ta jäi ja kõigist 10 variandist, mis ma uurisin, oli nende rahakott-clutch peajagu teistest üle ja vastas minu soovidele. Niisiis, kingikotti ta jõudis. (ja kurjam, ongi ilus ja nii hea)

Teiseks hingevaakujaks osutus mu 8-aastane sülearvuti. Tal murdus hing ära juba umbes 1,5 aastat tagasi ja isegi paranduses ei saadud seda korda. Toimetas siiski truult veel edasi, lihtsalt kuskile kaasa teda enam võtta ei julgenud. Veel enne hinge murdumist heitis hinge selle arvuti kellapatarei. Püüdsin seda juutuubi juhiste järgi ise vahetada, aga leidnud seda üles. Ei olnud patatreid seal, kus pidi olema! Viisin parandusse ja palusin seda ära vahetada. Ei tehtud!!! (jään nüüd mõtlema parandaja kompetentsuse üle....) Ja nii me tiksusime selle arvutiga. Iga päev manuaalselt uuendasin kellaaega. Kui lõpuks teatas arvuti, et windows 7 supportimine 2020 jaanuaris ära lõppeb, siis see oli kahjuks juba meie koostöö lõpukell, sest ma ei plaaninud investeerida oma aega ega raha rohkem arvutisse, mis veits katki on ja ekraaninurgast laperdab vaikselt.

Seega jõuluvana kotti saabus Lenovo ThinkPad ja jumala rahul olen.

Härra abikaasa oli samuti mind kuulanud ja jõuluvana tõi mulle uue lõhna. Eelmine parfüümipudel oli lausa tilgatumalt otsas.

Näed, kulla anonüümne Delfi kirjanik. Ei pea mehest lahku minema ega midagi. Piisab iseenda õnnelikuks tegemisest  :)

Üleüldse on need jõulud olnud nii toredad, lausa filmilikult nunnud. Härraga kahekesi valmistasime jõuluroad, härra küttis suitsusauna, erinevatel õhtutel käisime erinevatel sõpradel külas ja sotsiaalne elu on olnud kordades aktiivsem kui linnas elades oligi. 

Täna on vana aasta õhtu. Sõbrad on juba kohal ja teised saabumas. Magasime rahulolevalt 10ni. Varsti alustame köögivooru ja mehed tegelevad saunade ning kümblustünniga. Saadame selle toreda aasta ära ja alustame puhtalt lehelt uut ja numbrimaagilist 2020 aastat.

(Mesi tare tööaastast saab lugeda siin)

Kuidas teie jõulud olid? Ja aasta 2019 üldse?

Soovin teile kordaminekuid ja rõõmu! Ja tulge ikka vahel siia virtuaalkoju külla aga veel parem - kohtume Peipsi ääres! 

Kallidmusidpaid!

Kuidas ma võõras hotellitoas ärkasin!

Appi, ma olen vahepeal ühe postituse võlgu jäänud ja olgu see siis samuti siin kirja pandud.

Alles äsja oli Sibulateel vahva 10. sünnipäev, mida hoogsalt tähistasime ja millele järgnenud päeva jagasin saabunud pohmaka ja sinise silmaga. Loetud päevad edasi saabus uus pidupäev ehk ka Peipsimaa Turism sai 10-aastaseks. Ei olnud seegi pidu kehvem ja et ma olin registreerimisel essa, jäi seekord härra lastega koju. 

Mina sättisin end ilusaks, kontsad jalga, kleit selg, suundusin peole. Peo käigus tunnustati ka piirkonna tublisid ettevõtjaid ning mulle sai osaks kaks nominatsiooni: Peipsimaa turismiarendaja 2019 ja Peipsimaa turismiobjekt 2019. Kuigi kuldkala auhinda ei tulnud, olen väga rõõmus ka nominatsioonide üle. Konkurents oli tihe ja ägedaid inimesi Peipsimaal väga palju! Ja kuna Sibulatee noppis turismiarendaja kuldkala, siis võtan sellest ampsu omale ka :)

Vahepeal helistasin härrale, et kuuuuuuule.... Kas sul sellest midagi muutub, kui ma saabun koju öösel (kui te magate) või hommikul? Härra arvas, et ei muutu küll. Jess, noh, siis saab veini juua! Ja öömajaks leidsin ühe võõra hotellitoa ka, kus oli vaba koiku :)

Õnneks teine öömajaline seal toas nii võõras ikka ei olnud ja kliki-pealkirja pani postitusele seekord Sibulatee eestvedaja Liis ise. (Tsau!) Hommikul ärkasin ilma pohmakata. Isegi sinist silma ei olnud. Imelik.

puhas vuuk

Minu elu maal elades on kujunenud selliseks, et Tartus käimised on nö linnapäevad. Eelnevalt koostan nimekirju, et mis kõik on vaja teha, kus käia, mis koju vaja osta, sest mul küll on siin maapoed ka hädavajaliku jaoks, aga kõik muu tuleb ikkagi linnast varuda. 

Ja reeglina ei ole nii, et koju sõidan üks kott näpus, ei. Mul on klassikaline soccermom auto ehk 7 kohta, tagumised kaks on välja võetud suurema pagasiruumi tekitamiseks. Ja auto on kaupa täis, nii kõrvaliste, tagumised istmed, istmeesised kui ka kogu pagasiruum. Eriti suveajal, sest üsna kiiresti loobusin ma kodus puhkemaja pesude pesemisest ja triikimisest, et end mõistuse juures hoida. Neid viime Tartusse pesumajja ja toome puhtad hunnikud tagasi. Enamasti on pool pagasiruumist pesu, vaipu, laudlinu ja kardinaid täis, sest uskumatu, mis plekke ja kuhu inimestel tekib. Teiseks toit. On mitmeid asju, mida käin Tartus turult ostmas ja palju kuivaineid nt Kaupmehest. Ja kui juba ostan, siis varuga, sest küpsetamist on mul omajagu ja kodus peavad selleks puhuks alati olemas olema jahu, suhkru, munade ja või hunnikud mul. 

Siis ma saabun kõige sellega koju ja üritan neid kuhugi ladustada. Pressin hunnikuid kokku ja tõstan seinaäärtesse.

Aga mulle meeldib ÜLE KÕIGE puhas minimalistlik kodu. Et ei oleks liigselt asju silma all ja üleüldse asju vedelemas (konstantne võitlus iseenda ja lastega, et palun pange ära oma mänguasjad, kui te juba uut mängu tahate hakata mängima...)

Ja selline elu, kus panipaikasid ei ole majas (sest klassikaline vanausuliste maja + vene ahi keset tuba, et jumala eest poleks mõtetki mingit mööblitükki kuhugile paigutada), kõike on liiga palju (nt laste riideid, mida sõbrad toovad kottide viisi. See on nii tore ja mulle väga meeldib taaskasutus, aga see, et mul ei ole neid suuri riideid mitte kuhugile ootele panna ajab mind hulluks) ja ÕHKU liikumiseks, olemiseks ja silmapuhkuseks ei ole, see kõik koguneb kuhugile sisemusse ja aegajalt täiesti kontektsiväliselt plahvatab ja siis me (OKEI! Loe: mina) nääkleme härraga omavahel ja härra turtsub, et no kas sai mul nüüd kergem ja tegelikult on mul ju piinlik olla selline näägutaja, niiet ma tavaliselt poen talle tihedasti embusse, poolsosinal vabandan ja elu läheb edasi. Kuni jälle sama asi plahvatab.

Nüüd mul sai villand. Mitu nädalat olen samm sammult võtnud ette kõik praegu kasutuses olevad ruumid. Kapp kapi, kirstu, kasti, panipaiga, sahtli ja kohvri haaval lahti tõstnud, asju välja praakinud, paremini kokku voltinud ja pakkinud ning tavaari koguseid kodus vähendanud. Sest kui koju saabun autotäite viisi asjadega (enamasti küll toit, aga on ka muud ju. Eriti, kui tee peale jäävad Sõbralt Sõbrale poed ja noh, lasteasjadest ma parem ei räägigi), siis peab kodunt välja minema samapalju asju, et oleks tasakaal.

Jäänud on veel härra sahtlid meie ainsas kapis ja härra riidestange, mis on õudus kuubis juba peale vaadata. Ma ise teeksin seal päris korraliku kärpetöö, aga no äkki siis läheb midagi väärtuslikku kaduma. Härra peab selle töö ikka ise ette võtma. Ja ausõna, härral on u 3 korda rohkem riideid kui minul. 

Nii palju parem on juba, aga mitte ideaalne. Üks suur töö ootab meid veel ees varjualuse koristamisel, sest pool maja on meil ikka veel ehitusjärgus, sest töödega ei saa edasi minna, kuna on igasugu asju täis jällegi kogutud. sest loodus ju tühja kohta ei salli. Kuskil on vaja igasugu asju hoida. Ma olen rämedalt petta saanud juba korra, kui paar aastat tagasi uskusin seda juttu, et ehitame härrale suure tööruumi/kuuri, kuhu kõik need asjad varjualt ära kolida (et saaks ehitama hakata). Tööruum sai valmis, aga asju varjualt ei vähenenud üldse. Härra tööruum kusjuures sai asju ja tööriistu täis sellegipoolest. Varjualla vaadates oleks nagu näpu veest välja võtnud, et tühja auku näha...

Niiet on mida koristada ja millega veel tegeleda. Ma mäletan neid meie esimesi jõule ja aastavahetust siin majas. Ka siis koristasime me nii toas kui varjuall kui pööningul, et ruumi teha ja korda luua. Nagu mitte midagi ei oleks 6 aastaga muutunud!

Niipalju siiski ju on, et tuba on nüüd soe ja ilus ja kaks nunnut marakratti jooksevad siin ringi. Muus osas on same old!

Jõulud Eestis - vali oma lemmik!

Ohhoo, meie vimkaga jõulupuu osaleb Puhka Eesti portaalis võistlusel, et välja selgitada rahvalemmik.

Kui sulle meie kaluriküla lähenemine meeldib, siis anna ka oma hääl SIIN! Aitäh!

prügist ja keskkonnast

Käisin mõned nädalad tagasi ökuturismi alasel koolitusel. Kõige muu huvitava kõrval oli kohal ka Ragn Sells, kes rääkis prügi sorteerimisest. Koos piltidega.

Mina tunnistan ausalt, et palju lihtsam on elada, kui ei mõtle. Et hops hops prügi prügikasti ja võluväel kord või kaks kuus prügi hoovil olevast prügikastist kaob ära. On asju, mida ma ikka sorteerin ka. Enamasti biojäätmed komposti ja paber ja papp läheb mul ahju, taara muidugi eraldi ja klaas läheb küla keskmes olevasse kogumiskonteinerisse. Et onju olen tubli, teen endale pai!

Tegelt ei ole.

Sest enamasti need häirivad pildid meieni ju ei jõua. Maailma prügi viiakse väga suures osas nt kaunitele lõunamaa saartele, mis selle tulemusena üldse nii ilusad enam ei ole. Ja kui koolitusel näidatakse pilte nendest samadest ilusatest randadest, kus liivaterade asemel on miljonid värvilised üllatusmuna plasttopsid, siis on vastik. Enda pärast on vastik olla. Või siis teine asi, millele ju üldse ei mõtle. Et mis saab kõikidest nendest tühjadest hambapastatuubidest. Ja sadadest muudest plasttoodetest, mis on normaalse inimese igapäevaelu osaks.

Ragn Sells rääkis prügimajandamise teisest poolest ka. Et sorteeritud jäätmeid on kogumassist ikka ainult kübeke ja kõik muu... on põletamiseks või muudmoodi ära paigutamiseks.

Kuigi ma ei ole üldse ökotšikk ega käi kõigile rääkimas sorteerimsiest või ületarbimisest, siis süda ikka valutab sees. Ja muutus peab tulema, sest 50 aasta jooksul inimeste arv meie planeedil plahvatanud 3 miljardilt 8+ miljardile (mis see täpne arv praegu ongi?). Ja see on see, mis meie planeedile saatuslikuks võib saada.

Muutused tulevad raskelt, aga vaikselt peab ju kuskilt alustama. Üllatusmune ma oma lastele ei taha osta. Üldse. Kuigi minult nad seda nuavad ja härra annab alati järgi. Oi, kuidas ma selles osas härraga kaklen, aga ta ei saa aru. Ei kommide liigsöömisest ega prügist.

Nt kogemata leidsin Facebookist sellise ettevõtte: Münt. Üks tuttav jagas postitust, et tema poeg teeb sellist toredat ja keskkonnalemõtlevat asja ja ma olin huvitatud. Tellisin omale prooviks nende hambapesutabletid ja nii hea on. Oi, kui mõnus hambaid pesta. Julgen nüüd kohe rohkemgi tellida varuks. Tore ka kingipakki panna.

Mis sinu suhe on prügimajanduse ja keskkonnaga? On sul mingeid põnevaid soovitusi toodete osas?

jõulupostitus. vist.

Hei, blogi!

Mudane jõulukuu lippab muudkui aasta lõpu suunas. Käisime eile härraga Pihkva tripil ja ööpimeduses vaatasin, kuidas igas metsatukas jõulutuled särasid. Natuke kurbilus oli vaadata, sest maa must ümberringi. Minul näiteks on jõulutunde jaoks vaja lumevaipa ja väikest miinuskraadi. Siis hakkab minus tööle see muinasjutulik "katame terve elamise jõuluasjadega" film ja elamine saab piparkoogi ja hapukapsa lõhna täis. Ilma selleta pole nagu tahtmist.

Vaatan ka nt telekas reklaame. Miks nad ikka veel teevad selliseid hardaid klippe? Eriti Kalev? Pole AASTAID valget jõuluaega näinud. Küll ma oleks rõõmus, kui keegi reaalsetest jõuludest reklaami teeks. Porise ja mudase.

Aga ingi imelik fenomen on, mida varasematel aastatel pole täheldanud. Mu ettevõtte postkasti potsatab järjest ja järjest rahaküsimise kirju. "Olen x ja mul on unistus. Täida, hea ettevõtja, minu unistus."

Kas nii see käibki? 

sõltuvuste küüsis

See oli vist eelmise nädala Pealtnägijas lugu, kus noor õpetajanna rääkis, et tema ajus on väike error, mis teeb teda eriti haavatavaks sõltuvuste osas. Ja temale said saatuslikuks hasartmängud. Töö, kodu, elukaaslane - kõik läks selle nahka.

Too hetk ei adunud ma hästi, et ma olen ka sõltlane. 

Minu sõltuvus on kogumine. Ma ei ole õnneks selline hoarder nagu nad tõsielusarjades näitavad. Selleks olen ma liiga korastusefriik. Mul PEAB kodu koguaeg korras olema. See ei tähenda, et vaip või põrand koguaeg läigivad või et aknaklaase nühin hullunult (nagu mu tädi nt, see on tema kiiks), aga mul peab kodu koguaeg visuaalselt korras olema. Seetõttu ei kannata ma üldse mingeid musti nõusid, riidehunnikuid ega laiali olevaid mängasju, niiet hoarderiks ma ei kvalifitseeru.

Küll aga on nii, et kui ma miskit endale eesmärgiks võtan või hobiks, siis väga kiiresti kipub nii minema, et mul on kõike vaja KOHE. Eilseks oleks veel parem.

Enne Austraaliat oli selleks lauamängud. Mul oli tohutuhulk erinevaid lauamänge, aga aussie reisi saabudes pidin korteri üürile andma ja ruumi tegema. Kuidagi suutin lahti öelda. Praegu on mõned lauamängud tee tagasi koju ikka leidnud.

Aga siis tulid samovarid! Ja mul on kõiki kohe vaja. Kõiki erinevaid suuruseid, kujusid, värve, stiile. Õnneks või kahjuks olen ma jõudnud punkti, et 45 samovari on piirarv, kust edasi enam koju ei mahu (seetõttu kolisin paljud ära taresse) ja saadaval olev uute/erinevate samovaride hulk Eestis on väga limiteeritud. ja nad on väga kallis hinnaklassis juba. 

Seega ei ole koju viimasel ajal üldse samovare lisandunud. Mul on kärsitu kogujana väga raske aktsepteerida, et kogumine on aastate pikkuse töö vili ja nii. Mul on vaja kohe.

Loodus aga tühja kohta ei salli, niiet... uus sõltuvus.

Minust läks ikka väga pika kaarega mööda euromüntide kollektsioneerimine. Ma mäletan, kui 2010 Eesti eurole üle läks, siis suures riigiasutuses, kus töötasin, hakkasid nii paljud korraga eurosid koguma ja muudkui käidi laua ääres, et nii, näita mis mündid sul rahakotis on. Ma olen alati pangakaarti sularahale eelistanud, niiet mul ei olnud reeglina midagi.

Kui härraga tuttavaks saime, selgus, et temal on ka see hullus küljes. Kokku kolides lõi ta oma kaustiku letti, mida ma vaadata ei suutnud, sest tal olid mündid seal segapudruna sisse pandud ilma ühegi loogika ja süsteemita. Õudne. Ise ma ei tahtnud seda oma ülesandeks võtta. 

Not my circus, not my monkies, eksole, nagu ütlevad poolakad.

Aastate jooksul on meil siin erinevaid sõpru külas käinud ja härra üks paremaid sõpru oma naisega on ka tulihingelised euromündi kollektsionäärid. Nii on nad siin vaadanud härra münte ja kui hiljuti Pärnus käies härra sõbra juurest läbi astusime (sest Tikker loovutas ühe laua meile, millele me polnud järgi jõudnud veel ja härra sõber käis järgi ja hoiustas enda juures niikaua. tänks, Tikker, täiega asja ette on juba läinud), tõi sõber muidugi oma mündiraamatud kõik välja ja lehitsesime neid.

Ma eurosid pole kogunud eksole, küll aga olen toonud suveniiriks omale pea igalt reisilt taskupõhja järgi jäänud münte. Ja kõik need mündid olen ma visanud kokku ühte armsasse aardekirstu kujulisse laekasse. Härra sõbrad koguvad lisaks samuti reisidelt münte ja needki olid kenasti albumites. Ja kui härra siis kõrvalt poetas, et herz, sa peaks ka oma mündid albumisse panema, vaata kui hea on niimoodi vaadata neid, siis käis see klõks kuramus ära.

Tulime koju, tellisin albumid, pool päeva sorteerisin oma münte ja teise pool päeva ladusin neid albumisse. Ja ohkega võtsin ette härra segapudrualbumi, et see ka korda teha. Käisin läbi kõik meie jopedetaskud, laste hoiupõrsad, auto kindalaekad jne, kuhu meil sente koguneb ja albumisse muudkui lisandus kõikvõimalikke münte. Aga auke jäi ka. 

Niiet nüüd ma olen sõltuvuses. Muudkui vahin münte ja jah ,lehitsen ka osta.ee-d. No sest mul puudub kannatus aastateviisi neid münte oodata, tahan, et albumid oleksid kohe ilusad.

Härra enda kiiks on 2€ meenemündid. No ja nüüd päkapikk talle neid toob. ÕUDNE, kui PALJU on 23 riigil kokku läbi aastate meenemünte. Eriti Saksamaal, kes teeb sama mündi kümne erineva tähekesega ja kogu siis neid....

Kuidas teil? Mis on teie sõltuvus(ed)?

elu kogukonnas

Üks päev helistas sõber, kes elab küla teises servas, et õhtusöök tema pool. Halleluuja, pole midagi imelisemat sellest, kui üks õhtu EI PEA köögis pead murdma, mida jälle perele süüa teha. Seda enam, et too sõber on Tartus mitme söögikoha omanik ja ise köögis vägagi asjalik. Tema avas ka viimasel suvel meie külas popup resto, mis oli väga oodatud ettevõtmine. 

Õhtusöögiks saime hirveliha veinikastmes. Tol õhtul olin ma tänulik, et lapsed toiduga reeglina mängivad ja taldrikult portsud ei kipu vähenema (mina ei tea, millest need lapsed mul elavad. Mitte ühte asja nad kodus ei söö, küll aga lasteaias...). Sain ise teise portsu veel ära mugida.

Õhtu lõppedes sai naljaga visatud üles mõte, et järgmisel õhtul on õhtusöök järgmise sõbra juures, kes ka seltskonnas oli. Tema elab paar km meie külast väljas naaberkülas ja on Peipsi toidu võrgustiku üks eestvedajatest. Kuigi tal on omi puuduseid ka, siis tema kokakunsti ja oskuste üle ei ole mitte midagi nuriseda. 

Nali naljaks, õhtul me naaberkülas pundiga olime kohal taas. Too sõber on aga vana laiskvorst, niiet kõhutäie saamiseks pani ta meid õpitubadesse. Muudkui pidi kalu puhastama, aga pannilt tulid lauale sellised hõrgutised, et siiamaani suu läheb vesiseks kui mõelda. Ülimaitsev Peipsi toit.

Teise õhtu lõppedes pöördusid siis sõprade pilgud meile. Noh, kolmas õhtusöök meie pool?

Mis neil arus on? Makarone tahavad sööma tulla või?

Okei, kuna kolmas õhtu möödus meil töötähe all, sest tares oli vahva grupp sees, kellele süüa tegime, siis järgijäänud supipõhi kaasas, sõitsime järgmistele sõpradele külla. Peab ütlema, et see maaelu on osutunud kordades ägedamaks ja sotsiaalsemaks kui mul linnaelu nagu oligi.

Pühapäev oli laisklemise päev ja esmaspäeval kohe jutti saime taas toredate inimestega kokku järgmiste lähedal elavate sõprade jurues. Ainult üle põllu või paari minna :)

Ja alles eile nautisin seda, et sõitsin Alatskivile ja tagasi ning terve tee sai tuttavatele autodele ja nende juhtidele lehvitatud, ühe sõbra leidsin tee äärest parkimast ja sain kohe talle ka lasteaiaõpetajate raha üle antud, sest ta võttis omale ülesandeks. Seejärel saabus sms, et pakk saabus postipunkti ja kuna see jäi kodutee peale, trehvasin sealt läbi hüpates järgmist tuttavat ja koostööpartnerit, kellega oligi ka vaja asju ajada ja kes kohe ka külla tuli. Mõnus kogukonnaelu.

kaluriküla jõulupuu

Ma olen igal aastal Rakvere maailmakuulsat jõulupuud vaatamas käinud. Mina, teada-tuntud kiiksudefänn. Hullult kahju, et rakverelased ise sellest lugu ei pidanud ja Teet Suure koos oma puudega maha võtsid. Katkestasid sellega ära ühe ägeda jõulutraditsiooni.

Teet Suur ise muidugi möllab juba üle Eesti mujal oma ideid teostada, tänavu vist Viimsis?

Eniveis, EAS algatas ka ürituse kiiksupuude tegemiseks üle Eesti ja minule ei pea üldse kaks korda ütlema. Hakkasin ajusid ragistama, et mida ja millest teha. Et oleks taaskasutusmaterjalid, et sobiks meie Sibulatee keskkonda ja kultuuri.

Vaatame, mis meil siin on... tassipuud, mänguasjaaed, rehviloomad, muinasjutupuu, kalavõrgud aedadel, helkurpuu, suusaaed jne jne.

Algul tuli mõte teha vanadest rehvidest suur puu, midagi sellist nagu tegelikult Kasepää külas juba on. Aga see on ranna ääres kuuride ja garaažide taga ja sinna niisama ei lähe uudistama. Vilksamisi tänavalt märkad vaid. Aga rehvipuu oleks tähendanud abiväge, rehvide kokku kogumist ja pärast utiliseerimist. Liiga palju jamamist kiirel jõuluajal. 

Läksin ära tuttu ja enne uinumist keerlevad mul alati parimad mõtted peas. See mõte keerles ka ja kinni ma ta püüdsin. Osav õngitseja olen :)

Meil on terve ladu vanu kalamõrdasid. Mul on mitu aastat tagasi tehtud vineerist värvilised kalad. Härral on mõrdade tähistuspallid... Kokku on see jõulupuu!!!

Jõuluvalguskette mul aga ei olnud. Üks pikk 1000LED kett sai suvel hukka, kui üritasin teda puhvetite päeva jaoks väliköögi lakke naelutada. Khm. Mitu pikka õueketti said hukka, kui eelmisel talvel katust vahetasime ja ketid maha tiriti, sest kellelgi polnud aega asja rahulikult võtta. Egas midagi, dr Google vastuvõtule ja leidsin joulutuled.ee lehekülje.

Siinkohal ma lihtsalt pean seda leidu kiitma, sest ma olen siiani vaimustuses. Esiteks, seal on praegu väga soodsad hinnad ja teiseks tegin tellimuse õhtul. Arvake, mis mul hommikul ukse taga oli? Jah, jõulutulede pakk. Lihtsalt hämmastav! 

Maainimesena ma pole küll harjunud, aga olen leppinud sellega, et minu liikumine on raskendatud ja mugavam on asju tellida postipakiga. Kokkuvõttes odavam ka (minu aeg, poe otsimine ja poes kaupade otsimine, bensiinihind jne). Aga pakivärk on aeglane sellegipoolest, sest ma elan ju maailmalõpus, mitte linnas, kuhu saab 5 minutiga kuue erineva postiautomaadini jalutada.

Tellisin Omniva kulleriga ja kohal juba hommikul.

Kordasin katset muide (sest olin liiga optimistlik ja puudu jäi). Samamoodi jõudsin arvutisse tellimust tegema alles õhtul, umbes kl 17 ajal ja hommikul oli saadetis kohal. Mis võlurid seal töötavad? Tuled ise on aus kaup ja mis mulle eriti meeldib, pikendatavad! Ülikihvt. Mul on pikendatav valguspallide kett kodus toas, nii numpsid suured pallid on. Seda ma aga ei osanud oodata, et need väiksed tulukesed ka võiksid pikendatavas versioonis olla! Igatahes väga rahul olen.

Selline ta sai, kodukootud, aga mulle meeldib.

Ja kohe kohe algab advendiaeg! Olge musid!

Minu lemmik kodanik

Loendamatul kordadel Tartu sõite, Soomaa ja Pärnu, Käsmu koos Rakvere spa-pausiga, Narva ja Narva-Jõesuu. Täpselt nii palju oleme novembris ringi sõitnud. Aga mitte ainult.

Tallinnasse käisin ka paar korda. Ökoturismi seminaripäeva kasutasin ära võimalusena oma sõpradega kokku saada õhtul ja aega veeta. Niinii lahe õhtu oli. Much needed.

Ja kui Siseministeerium hõikas välja kodanikupäeva tarbeks meie aja kangelaste nimetamised, esitasin enda poolt suurima kangelase, keda tean. Meie Sibulatee eestvedaja. Rõõm oli suur, kui sain meilile teate, et ta on üks silmapaistev kodanik 16st, kes aumärgi saavad. 91 kandidaati oli muide.

foto: Annika Haas
(Annika on ka sibulateeline, äge!)

Nii suundusin veelkord Tallinna, et õnne soovida ja toeks olla. Nii tore päev! Näe, Tartu Postimees ka kirjutab.

привет, город Нарва*

Tänavust Hingedekuud oleme ikka väga tõsiselt võtnud. Neljas nädalavahetus jutti ei tee kodus ega tares midagi, vaid võtsime aja endale. Seekord suundusime Narva. Meist natuke enne startisid sõbrad Tartust ja jõudsid seega u 20 km meist ette samal suunal :) Iisakus ootasid meid järgi ja saime üheskoos edasi kulgeda. Teised sõbrad Tallinnast jäid ajahätta, aga pole midagi. Narvas on nii palju uudistada ikkagi.

Esimese käiguna võtsime suuna lubjasettebasseini äärde. See on ikka ulmeline vaade nii suvel kui talvel. Et laupäev oli novembbri esimene miinuskraadidega päev, siis oli see leelisvesi seal juba kergelt jäätunud ka. Mitte nii helesinine vaade kui suvisel ajal, aga sürr ikkagi.

Edasi kulgesime vaikselt neid elektrijaama veevarustuskanaleid pidi ülespoole. Üks kõige kõige ägedamaid kohti Narvas on minu jaoks Narva Veneetsia. Ma ei tea, mis selles "vene külas" mind niimoodi võlub, aga no nii siin Peipsi ääres kui Narva külje all vaatad ja imetled sda korrapäratut mustrit.

Esimesena käisime suvilaboksides. Lugesin kokku pea 200 kunagist paadikuuri, mis tänaseks pea kõik on kahekordseks ehitatud, igaüks nende käesolevate materjalidega, mis parasjagu leitud, saadud või rahakott võimaldas. Igaühel oma istumiskoht kanali ääres. Härra muigas, et mis arvad, mitu grilli siin suveõhtul töös on? :)

Samas kohas on filmitud ka Nublu Für Oksana klipid.

Veel edasi möödusime korrapärasematest paadikuurikanalitest ka, needki on ägedad. Ja Kreenholm, see on nii kummituslikult ilus hoone. Loodan, et kui Sõõrumaa Patarei vangla on üles tuuninud, võtab ette ka Kreenholmi. Nii tahaks sinna miskit põnevat välja mõelda.

Laupäeval oli ilm nii rajult külm, et kõik meie pisipeatused Raekoja ees ja sadamapromenaadil lõppesid suht kiiresti autost väljudes sellega, et autosse kohe tagas pugesime. No üldse ei kannatanud ringi patseerida.

Egas midagi, oligi juba hämardunud ja seega Narva-Jõesuusse spaasse ära. Ülejäänud õhtu möödus sulistades, laste järel joostes ja sõpradega koos olles.

Hommikul käis härra uuel spaaringil põnnidega, min akasutasin võimalust korraks veel tukastada. Seejärel vaatasime üle liivaranna ja sõbrad võtsid ette koduteed. Meie sõitsime tagasi Narva.

Mitu korda Narvas käies oleme härraga sõitnud mööda bastionidest ja loobunud külastusest. Seekord astusime sisse Victoria bastionisse ja kasemattidesse.

Äge nimi see kasematid. Miks kohe ei või öelda, et võlvkäigud?

Üllatuslikult võttis kogu tuuri Mutukas õite rahulikult, aga Mesilane ei suutnud seal üldse olla. Võtsime audiotuuri ja oli huvitav kuulata. Üles oli lavastatud nukkudega 6 situatsiooni ja nendega jutustati ära kogu sõda ja ajalugu.

Peale bastionit käisime ära ka Narva linnuses. Ma olen nii palju kordi käinud seal avatud hoovil, jõe ääres promenaadil, üle silla Venemaal ja isegi Ivangorodi linnuses, aga mitte Narva linnuses endas. Meie jaoks jäi see lahjaks, rohkelt tornis ronimist, aga muuseumi väljapanekuid oli vähe, osa ruume üldse kinni (renoveerimisel?) ja liigset sissejuhatust ei pakkunud keegi. 

Kaval lüke oli muidugi piletiga kaasa anda žetoon, mille eest restoranis sai pudru. Kui juba restos, küll siis veel juurde tellid eksole.Meie põnnid aga olid selleks ajaks juba nii väsinud, et väike pulkheide põrandal kõva hääle saatel tähendas kiiret pudru sisse kühveldamist ja lahkumist. Õues linnuse ees rebast kohates mõlemad lapsed leebusid taas ja nüüd juba päikeseloojangu saatel tegin veel kiired pildid siin ja seal punktis, et siis pimedas hakata tagasi koju sõitma. Lapsed olid tukkuma jäänud juba esimese foori all, milline rõõmustav autoreis :)

* Saate isegi aru eks, et terve nädalavahetuse aja kumisesid Nublu Für Oksana laulusõnad üksteise võidu peas. Saame kokku seal, kus Kreenholm? Niiet andke andeks, et ma ei saanud enam rohkem end tagasi hoida, kui enne Avaldu nupu vajutamist olin sunnitud postitusele ka pealkirja panema.

mida teevad sibulateelised öösiti?

20.novembriks oli mul FB ürituste kalendrisse pugenud üks Sibulatee pisike algatusüritus. Mõtlesin, et tore oleks läbi astuda, kui sõber ja võrgustikuliige korraldab. Ikka tulb üksteise tegemisi toetada.

Siis saabus õhtu ja lastel magamaminekuaeg. Nagu ikka, siis kui tahad väga lapsi tuttu saada, käib üks sahmimine, mängimine, jooksmine jne. Kui olin juba 8ndat korda öelnud, et tsss, tuduaeg, rohkem ei jutusta, saabus ikka veel eksistentsiaalseid küsimusi, pissihädasid, unelaulusoove jne. Lõpuks nad uinusid, tükk aega hiljem, kui soovinud olin ja muidugi minu kaisus, mis tähendas, et tekk oli soe ja uni magus ja... nojah, ei lähe siis sellele üritusele.

Kell 23.20 astus voodi juurde härra, et "noh, lähme siis või?"

Kella järgi jõudis veel ilusti ja kuna ma ise olin teda ju autojuhiks omale värvanud, siis uni sai pühitud, soojast voodist välja poetud ja riidesse pandud.

Kell 00.00 avas uksed Alatskivi mõisamaitsete perenaine, et tähistada Uudseveinipäeva. Euroopas on see pika traditsiooniga üritus veinimõisates, kus just südaööl avatakse uksed tunniks ajaks ja korgitakse lahti selleaastased noored ja värsked veinid degusteerimiseks.

Külli, kes on hakanud ise kodumaisest toorainest käsitööveine tegema (ja kelle veinikeldrist ka nt meie pulma tervitusjoogid pärit olid), võttis kombe üle Eestisse.

Väga lahe ja eriline oli kolmapäeva öösel kohale sõita ja 15 inimesega Külli veinijutte kuulata. Sibulateelised on ikka krutskeid ja mõtteid täis meil siin. Kes kohale ei jõudnud, saab veel ka laupäeval minna külla, siis juba päeval  ja pikemalt. Otsi Facebookist Uudseveinipäeva üritust Sibulatee alt.

Kell on 00.00

Degustatsioon

Aktsiisilaost ja vaatidest jõuavad järjest ja järjest
veinid pudelitesse ja seejärel Külli riiulitele.
Osadel on nimed juba olemas, osadel nime väljamõtlemine alles käib.
Seejärel veel vaja sildstada.

Võimas pidu, üllatused ja sinise silma pühapäev ehk Sibulatee sai 10 aastaseks

Käesolev aasta on meie Sibulatee võrgustikul juubeliaasta! Juhhuu! Väike beebi on saanud 10-aastaseks ja selle ajaga on päris võimsalt piirkonna jaoks ära tehtud. Kuni viis aastat tagasi ei teadnud ma Sibulateest suurt midagi, ainult seda, et Peipsi äärt niimoodi millegipärast mõned nimetavad. Sellest, et on ka samanimeline ettevõtjate võrgustik, ma kuulnud polnud ja kui meie tare asutatud sai ja uksed avatud, saatis härra mul võrgustikku liikmeks astumise avalduse (kust tema seda teha oskas??? ta ikka suudab mind üllatada). Tänaseks oleme täpselt pool teed kaasa käinud ja tegelikult on kahju, et ainult pool. Nii uhke tunne oleks olla pardal algusest saati.

Igatahes on meil võrgustiku koosolekutel mõnda aega, aasta vähemalt, olnud üleval mõte teha üks tore pidu. Sibulatee fännidele ja endale. Täpne fookus oli pikka aega lahtine, et mismoodi see peaks välja nägema, kuni saabus aasta 2019. Sest Sibulatee sünnipäev!

Ja nii saigi mõte teoks. Kohale tulid pea kõik liikmed ja kutsusime hulga toredaid inimesi veel, kes on on nende aastate jooksul olnud meie toetajad Sibulateest väljapool. Ajakirjanikud, mõned poliitikud, blogijad, instagrammerid, koostööpartnerid, kirjanikud, raadiohääled.

Liis, meie võrgustiku eesvedaja, eestkõneleja, eestvõitleja, asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja,  sangar, sõber ja tujuhoidja, kui nimetada mõned tema tiitlid, asus vägesid juhtima, nagu ta juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata on teinud muide. Jagas ülesandeid ja võtsin endalegi panustamiseks mitmeid tegevusi.

Aeg lendas ja nii poolteist kuud enne pidu võtsin siis veel ühe sammu enda peale. Selle vahva sünnipäevapeoga plaanisime ju kiita ja tänada nii ennaast kui meie toetajaskonda, hea sõna ütlejaid, kuid kuidas tänada võrgustiku südant? Meie Sibulatee haldjat, nagu me omavahel teda tituleerisime?

Mis seal ikka, asutasin Sibulatee salanõukogu nimelise tsätiakna FBs. Kohe läks lahti suur mõttetöö, mida ja kuidas teha.

Valmistub ka peoks!
Juba kaaperdab mu kingi, ise alles 2-aastane
ja "allameetrimees" veel!

Minu mõte oli kokku panna Sibulatee 10 aasta artiklid jm materjal ning köita nad raamatuks kokku. Vestluseaknasse ilmus mõtteid üksteise järel ja maha sai hõigatud ka see, et teeme suurelt ja palju, sest tahtsime Liisi tänu ja kingitustega üle valada. Tekkis mõte kingikotist, iga liige pani midagi enda käsitööst või saadustest suurde "potti" kokku. Tekkis mõte anda ka Liisile puhkust, seega avasime Estravelis reisikonto ja kes tahtis panustada, tegi ülekande. Kinkekaart läks samuti kingikotti ja see tuli päris ilus summa. Liis on igati puhkuse koos perega ära teeninud ja samuti tema suurim tugi kodus, abikaasa, samuti. Tema tiitli "Sibulatee haldjas" tahtsime ka üle anda ja selleks tellisime tiaara, kus tiitel peal!

Aga nagu teleturus, see polnud veel kõik. Kihvtim mõte alles oli tulemas. Et mingi üllatusesinemine võiks ka olla. Ja nii sündis laulu mõte. Valisime kõigile tuttava lauluviisi ja asusime sõnu seadma. Iga liige (meid on 26) sai laulus oma salmi. Koos läks lahti riimiseadmine ja oi, kui palju nalja sai. Sellised sõnasepad kargasid välja! Et osa riime sai alles neljapäeva öösel valmis, siis terviklaul raamatusse ei saaudki, kuna niigi jäi köitmine viimasele minutile. Neljapäeva hommikupoole viisin Tartusse köitmisele ja reede õhtul sain kätte.

Kui on nii palju osapooli, on kogu asja kooskõlastamine ja jagatud ülesannete täitmise välja nõudmine metsik töö. See on see, mida Liis teeb iga päev viimased 10 aastat. Kirjutab, tuletab meelde, tuletab uuesti meelde, küsib kolmaski kord, helistab kõik ükshaaval läbi jne. Ja kuigi panin tähtajad umbes 2 nädalat enne pidu, siis ikka jäid nii mõnedki oma asjadega viimasele päevale.

Aga oi, kui vinge see raamat sai! A4 formaadis ja natuke alla 10 cm paks. Et sibulatee logo värvid on rõõmsad - kollane, punane, oranž, lilla, valisin kärtspunased kaaned Sibulatee eeposele. Nii kandsime Liisi (Sibulatee) punasesse raamatusse :)

Panin kokku kõikvõimalikud väljavõtted ajakirjandusest, mida Digari abil leidsin. Õnneks kallis sõbranna Rahvusraamatukogus aitas lukutagused artiklid välja otsida ja ära skännida. Printisime välja, lõikusin ja liimisin neid raamatusse mitu pikka päeva. Osa artikleid jõudis minuni postiga alles neljapäeva hommikul kl 8, niiet mul oli paar tundi aega, et need ruttu A4dele liimida ja sättida, et siis köitmisele kiirustada. Siis googeldasin Sibulateed igatpidi veebis ja printisin välja hunniku erinevate inimeste blogipostitusi, mis 10 aasta jooksul üles kirjutatud on. Pool raamatut on pärit Eveliisi estonianwithabackpack blogist :)

Seejärel korjasin liikmetelt fotosid Liisist. See oli nii raske ülesanne. Teda ennast pea üldse piltidel ei ole, kuigi ise agaralt meid pildistab ja umbes 2x aastas meile prof fotograafi kohale tellib, et meil oleks liikmetest kvaliteetfotosid palju. Kuna liikmetelt endilt kogusin kokku vaid käputäie pilte, siis uurisin meie fotograafilt, mis seis on. Temalt sain ka natuke pilte juurde. Head mõtted tulevad alati hilja aga õnneks jõudsin veel tegutseda. Liisi enda sotsiaalmeediast leidsin ka õnneks pilte juurde, mida raamatusse lisada. Käisin neid välja printimas ka vahetult enne raamat köitmist nagu ka #sibulatee ägedamaid pilte instast. Pea pooled liikmed võtsiks vaevaks kirjutada armsaid soove ja tänusõnu, joonistada-kaunistada oma kirju personaalselt ja needki said raamatusse köidetud. Kronoloogiat ma taga ei ajanud, vaid kõik see toredus sai kokku pandud läbisegi ja ilma süsteemita (ja mulle ju meeldivad süsteemid ja korrapära üle kõige). Ajalehelõiked kleepisin erinevatele värvilistele paberitele erinevate paksustega ja kokku sai see siiruviiruline ja kirju nagu üks hea Peipsi sibul. Ainueksemplar! 

Peaaegu köitmiseks valmis

Laulu koostasime "Karuks istus vangitornis" viisile ja ette pidime kandma selle ootamatult. Niiet eestlaulja võtab viisi üles ja Sibulatee ühendkoor laulab kaasa.Ja et ikka välja ka tuleks, pidime seda ka läbi laulma koos. Seda õnnestus teha napp tund enne peo algust laupäeva õhtul :) 

Aga kõik õnnestus!!! Max imeline üllatus oli! Ja kogu muu ametlik programm ka. Oli nalja, naeru, klompe kurgus, niiskeid silmi. 

Kõik meie inimesed ja toredad külalised ka. Õhtusöögilauda jagasime fotograafi, RingFMi ja Eveliisi perega. Oh, kui palju oli, millest lobiseda, tooste öelda ja naerda. Mina ei tea, kuidas, aga südaööni pidi pidu kestma, kell 2 istus veel vapram osa Sibulateest ikka suure ümmarguse laua ümber, sest veel ja veel tahaks lobiseda. Selliseid hetki on väga vaja. Et ei oleks koguaeg kiire ja kogu aeg tööjutud.

Ja terve tänane pühapäev on olnud horisontaalis põhhimõtteliselt. Ma ei mäletagi, millal mul viimati pohmakas oli üldse! No täna oli!

Aga nagu Eveliis mulle kirjutas: 

Et see pidu aga igaveseks meelde jääks, avastasin pealelõunal peeglisse vaadates (ma vaatasin peeglisse ka õhtul ja öösel koju jõudes ja korduvalt täna hommikul...), et mul on üks SILM POTISININE!

Nagu misasja!!! Ei kukkunud, ei midagi. No purjus olin tsutike, aga mälu kõik korras. Ja keset päeva tekib sinine silm??? Esimese hooga ei saanudki aru, et mis selle silmaga on. Et kas kulmuvärv laiali läinud või miks silm mustaks läinud on. Tükk aega võttis aega, et aru saada, et sinikas on!

Tõenäoliselt mingi veresoon lõhkes, stressist, pingest või millest iganes. Nunnu :)

Härra muigas, et ma võin öelda, et tema kinkis selle mulle. Et oleks midagi huvitavat rääkida :D

Nüüd aga ei jõua ära oodata, et saada ürituse ametliku fotograafi pildid ja videograafil valmiks lõbus kokkuvõte üritusest.

laiskuss

Mõnikord on nii, et pesen 3 masinatäit pesu, triigin ootel oleva hunniku ära, koristan kaks maja, pesen nõud ja panen kappi ära, valmistan söögiasjad ette, korrastan ära postkastid, vastan kirjadele, maksan arved, saadan omalt poolt arved välja, sorteerin asju, koristan keldri, teen hoidiseid sisse, koristan hoovi ära. Ja ongi juba lõuna käes. Kuni õhtuni välja produktiivne ja tubli.

Ja siis on nii nagu täna.

Mul on nimekirjas:

- korja naabri hoovist õunad ära (ta lubas)

- puhasta 3 suitsukala luudest, et pirukat küpsetada

- õmble mantlile nööp ette tagasi

- lõpeta heegeldustöö (leidsin uuskasutusest imeilusa suure heegelliniku, aga kodus nägin, et üks auk sees. Vaja korda heegeldada)

- saada välja üks avaldus

Minu võimete juures on see nimekiri nagu nohu, korraks nuusata. Aga täna. Vaatan seda kõike siin ja ei viitsi.

Sest täna ma otsustasin lapsi koju jätta hommikul. Mis eos tähendab kolmekordset energiakulu kui nendel teistel päevadel :) Selle asemel ma unustasin end blogima eksole. Klassika :)

Hiljem:
2 tundi ja 3 blogipostitust hiljem on õunad korjatud ja nööp õmmeldud. Kaladega vaatan juba tõtt. Äkki tuleb tuhin peale?...

Viikend Käsmus

No kui ma juba soonel olen...

Sombune november on meil nii tempokas ja üritusterohke olnud ja läheb sama jutiga lõpuni välja. Hetkel tares veidi vaiksem aeg, mis tähendab, et kalender sujuvalt täitus isiklike asjadega ja saab antuke endale ja sõpradele aega pühendada.

Seega sai juba mitu-mitu kuud tagasi pandud lukku Käsmu viikend. See on meil sõpradega traditsiooniks kujunenud üritus, nagu ka augustikuine Peipsi viikend. Ni me tuleme viie perega kokku, toidud on ära jaotatud ja igaüks võtab igaks juhks natuke rohkem. Igal aastal. Seega kokku saab ülivõimas peolaud alati, aga no maitsvad söögid, suurepärane seltskond, kihvt asukoht ja mis parim - hunnik täpselt ühevanuseid lapsi (9!!!), kel on ruumi ringi joosta ja koos mängida. Põhimõtteliselt nagu lastevaba õhtu :) Ja lastel rõõm, sest mitte üks ema ei käinud järgi, et korista see segadus siin ära.

5 naist ja 6 liitrit mojitot.
Sisse kulus 1L rummi ja ca 4L sidrunivett.
Põhimõtteliselt jõime me õhtu otsa vett,
aga tantsima ja laulma pani
ja mõnedel oli hommik kuidagi raske.
Arusaamatu.

Tantsuõhtu.

Isad ja tütred tantsivad.

Mitu aastat juba Käsmus käinud, jõudsin ma alles sel korral pühapäeva hommikul esimest korda maja taga asuvasse Käsmu meremuuseumisse. Saime eratuuri selles imelises majas. Muuseumi osa on ka põnev, aga härra Aare, kes seda eramuuseumit peab ja esemeid sinna kollektsioneerib, elab ise ka selles majas ja terve tema elamu on suur muuseum.Tavaliselt neid ruume külalistele ei näidata, aga meil õnnestus. Härral jagus temaga nii palju juttu, et vahepeal jõudis kogu muu seltskond juba maja kokku kraamida, et vaikselt koduteele liikuda. Härra tahtis ikka veel lobiseda :)

Mis nime sina oma laevale paneksid?

Jälle üks mõnus energiat laadiv üritus, mis sai liiga kiiresti otsa!