Oleme sel hooajal saanud karakattidest ja karakattidega teha väga palju ilusaid pilte, videosid, saateid, reklaamklippe, sest huvilisi on olnud palju, kes seda põnevat teemat käsitleda ja pildistada on soovinud. Hooaeg oli ka korralikult pikk, mille üle on ainult hea meel. PPA luba maastikusõidukitega järvele sõita algas 19.jaanuaril ning lõppes 26.märtsil. Seega 2 intensiivset kuud (peaaegu 10 nädalat), sest 2019 mäletatavasti ei olnud ühte miinuskraadi poegagi Eesti talves ja Peipsigi jäässe minna ei saanud.
Kahest kuust vaid neljal päeval me järvel ei käinud, sest kas olid mingid koolipäevad härral või siis tema suured terviseprobleemid, mis lihtsalt ei lasknud tal voodist üles tulla. Teistel päevadel, isegi suurtes valudes olles, ta ikka end üles ajas ja karakatirooli istus.
Suurele töötempole ei pidanud vastu peale härra tervise ka karakatid ise. Karakatid on iseehitatud masinad kättesaadud vahenditest. Kokku on monteeritud mõne vana masina kere pool esiosast, sh kapotialune ja Vene UAZide raam, alla pandud lennukirehvid ning kogu kõhualust polsterdatud penoplastiga, et anda masinale ujutavust juhuks, kui satub lahvandusse või jääprakku. Et need on sellised "kirvetööga" tehtud masinad just Pipsi järvel käimiseks, ega siis neil ka ülevaatusi või ARK registreerimisi ole. Kuigi teemaks aegade jooksul ikka on olnud nende legaalsus, siis praegu piirivalve siiski pigistab silma kinni ja lubab ajaloolistel ja pärandkultuurilistel põhjustel neil masinatel jää peale kalale minna. Sest olgem ausad, ATVde ja saanidega juhtub oluliselt rohkem hädaolukordi järvel, kui karakattidega. Pea üle nädala tuli Mesi tare telefonile kõnesid, et "vajusin ATVga jääst läbi, piirivalve andis teie telefoninumbri, et kas saate appi tulla?"
Eks karakattidega juhtub ka, just selles osas, millist ränka koormust nad meil sel talvel said. Meil on kaks masinat ja et kalamehi oli nädalavahetuse ja koolivaheaja hommikuti nii palju, siis saigi minust ka karakatijuht, ning kahekesi kahe masinaga muudkui sõitsime. Üks karakat koos suure kelguga võtab peale kuni 20 meest. Kes tahab, võib arvutada kilogramme, kui palju koormat masinatel vedada tuli. Lisaks kalameestele ka nende kalapüügivarustus, toolikesed, kalakastid (mis õhtuks olid ka kala täis lisaks) jne. Et hommikul viisime peale ja õhtul sõitsime meestele jälle järgi, et nad kaldale tagasi tuua, oli kõige kiirematel päevadel ainuüksi kalameeste transpordiks kilometraaž ühel karakatil 100 km. Lisaks nädalavahetuste karakatisafaride sõidud. Pluss sõidud, kui oli vaja kellelegi appi minna.
See kirjeldus on kõik mõistmaks seda, et neil iseehitatud masinatel on päris ränk töö. Ja ega Peipsi jää ei ol emingi sile puhtaks lükatud asfalttee, et sõida aga! Jää- ja lumeolud muutuvad paari tunniga. Tuleb tuul, kuhjab jääd kokku, või lõhub seda, terve talv sadas ainult lund, mis tekitas järvele metsikud lumevaalud, kust läbi sõita on masinatel ülimalt raske. Peale lumesadu algas hüppas ööga sulaks, sadas vihma ja kogu jää peal olev lumi oli korraga lumelopp, mis raskendas sõitmist veelgi. Karakattide teljed masina all, kuhu külge rehvid kinnituvad, need üksteise järel muudkui murdusid pooleks ja loomulikult mitte koduhoovil vaid enamasti keset sõitu ja ikka kaugeimas võimalikus punktis kodunt. Ehk a la 10 km kaugusel keset suurt Peipsi liuvälja.
Seega olin mina enamasti telefonivalves ja stardivalmis. Kui kodune karakat terve, siis hüppasin aga rooli ja sõitsin appi. Kas siis kalamehi edasi transportima või härrale tööriistu vedama. Seda juhtus rohkem kui paaril korral. Juhtus muidugi ka Murphyt, et kui karakatt järvel katki läks, oli teine masin kodus ka katki või läks katki appi sõites. 24.veebruarit tähistasime keset Peipsit nii, et mõlemal karakatil oli rehv katki. Ühes samas kohas keset Peipsit. Ja Eveliis perega kaldal meid ootamas, et safarit sõita :)
Seetõttu selgus, et meil on kindlasti vaja ka kolmandat karakatti plaan C jaoks. Et oleks masinat, millega ikkagi sõita. Sel talvel laenas oma masinat meile rendiks üks naaberkülas elav härra sõber, niiet meil oli varuvariant olemas.
Mitu korda härra abikaasa karakatil hooaja jooksul rehv alt ära murdus, ei oska me kumbki enam kokku lugeda. Seda juhtus juba nii palju, et ajas lausa tigedaks. Vabariigi aastapäeva nädalal justus seda kolmel päeval!!! Ja see sai viimaseks piisaks karikas. Lennukirattad on nii suured, et need ei pea rasketes sõidutingimustes, suure raskuse vedamisel ja pika kilometraaži puhul lihtsalt vastu ja härra siis võttis kogu rehvisüsteemi vahetamise ette. Mõnda aega seisis masin hoovi, kõik rattad alt ära ja teljed ka. Tegi uued teljed ning sebis uued natuk eväiksemad sobivad rehvid alla. Hooaja lõpuks sai temamasin jälle töökorda. Aga et meil ei ole sellise suurusega töökoda, kuhu karakatid sisse mahuks, siis kogu hooldus, remont ja ehitus käis tal õues, hoolimata, mis temperatuur oli või mid ataevast alla sadas. Äärmiselt, äärmiselt nõme ja halb, ka tema tervisele. Niiet eks meil tuleb ette võtta ühe suurema töökoja ehitus, kus saaks edaspidi normaaltingimustes masinad putitada.
Nn minu karakat oli väga tubli tööloom. Tema rattad alt ära ei murdunud, ent rasketes oludes liikuda rebimise tulemusel läks pekki mootori plokikaan. Ühel tihedal päeval kalameestega kaldale jõudes hakkas kapoti all hull pahin ja tossamine pihta ning tosool voolas lihtsalt välja. Vähemalt juhtus see kaldal, mitte keset sõitu või 10 km peal, kuhu kalamehi terve talv viisime. Seega seisis minu auto ka tükk aega hoovi peal, ootas doonormootorit ja sai veidi enne hooaja lõppu korda :)
Osa hooajast sai siis sõidetud sõbralt renditud masinaga. Sõber ütles härrale, et tema ostis selle masina 10 aastat tagasi ja selle rehvidega pole mitte kunagi midagi juhtunud. Arvake, mis sama päeva lõunal juhtus? Muidugi läks rehv katki! Õnneks mitte ei murdunud ära, vaid tühjenes ja härra sai selle murega ka hakkama, aga kas meil on siin peres karakati-lausuja või jah?
Ja juhtus ka seda, et polnud karakatti võtta, millega härrale jää peale minna. Siis tuli minna mootorsaaniga, mis ka paar aastat tagasi sai vajadusepõhiselt soetatud ja millega paari aasta jooksul vaid paar sõitu tehtud. Vahepeal oli küll tunne, et nii, Eestis enam talvesid ei ole ega tule ja mis see masin nüüd võtab siin hoovis ruumi. Aga ei, sain sellega iseseisvalt Peipsile appi tõtata.
Pika jutu lõpetuseks hulk pilte härra abikaasa remondipoosidest. Ja ega kõik olukorrad ei ole pildil ka, sest vahepeal ei tulnud ju meelde, kui vaja kiiresti tegutseda.
 |
Siit pildilt vist ei paista hästi välja, aga hooaja alguses ei olnud kaldaääred väga tugevad. Masin vajus läbi ja tuli hakata välja kaevama. |
 |
| Hakkas peale rehvide jama! |
 |
| Rehvihooaeg avatud. |
 |
Sellest päevast ma ka blogisin, kui ma ka karakatti istusin rooli, jääloppa viskas terve masina täis, mis ära ka külmetus, ukse kinni jäätas jne. |
 |
Juhtus ka seda, et pika rassimise ja remontimiste peale sai i-le täpp. Kütus sai keset järve otsa. Tuli minna jälle appi ja viia kanister tankimiseks. |
 |
Pole vist nurka masinatel, mida härra ei oleks uurinud ülevalt, alt, külje pealt, seest jne. |
 |
Õhh, kus ma seda pragu vihkasin. Sealt üle sõites sai härra karakat ikka mitmel korral sellise põrutuse, et murdis jälle rehvi alt ära järvel. Härra kontrollib tuuraga praoservasid. Tavaliselt tähendab 20-30 cm laiune vaba vesi, et pragu on tegelikult 1m+ lai, sest kummalgi pool on servad väga pehmed. Tänapäeva ATV mehed, keda Peipsil sõitis ringi ikka kümneid, kui mitte rohkem, ei oma enam seda oskust ega mõtteviisi tuuraga kohtasid kontrollida. Pannakse tuima ja siis on masinad ära uputatud. |
 |
| Klassikaline poos. |
 |
Klassikaline poos nr 2. Jubedalt kummitab peas laulujupp: "Jah,jälle olen selili ma auto all, karterist õli tilgub sirinal- käed kaltsu sisse pühin ja asi vask. Karbuss,see pagan jumpsib alati- nõelklapitift umbes vististi, liiklusse torman nagu tuulispask..." |

 |
Kaunis ja pidulik vabariigi aastapäev. Meil on traditsioon igal aastal panna sinimustvalge lipp karakati külge ja siis järvel sõita. Nii ka tänavu. Plaan A - viime kalamehed järvele, naabri juurde tervitusnapsule ja ampsule, hingetõmbepäev, Eveliisi ja perega väike mõnus safarisõit, tšillgrill ja õhtul kalamehed koju tagasi.
Tegelik päev - rehv alt keset järve, ma kiiruga naaberkülla teise karakati järele, siis olematu nähtavusega jälgede järgi otsida üles härra keset järve, sest GPS mul polnud, kaldale tööriistade järgi, kohale jõudes teine rehv ka katki! Remont jääl, kaldale Eveliis tervitama, Samovarimaja tuur niikaua, kuni härra mingit juppi remontis naaberkülas, külalistega safarisõidule, härra remontis teise masina ka kiirelt jääl ära, masinad kaldale, veel mingi remont, kalameestele järgi. Väga väga pingeline ja kiire päev tšilli asemel. |


 |
Päev pärast vabariigi aastapäeva! Kui eelmisel päeval oli ilus jää, kus oli hea sõita, siis ööga selline vaade! Vett peal 10, kohati rohkem cm, sõites lendas kahte lehte ja ei tea, kas all on ikka jää või auk või vaba vesi. Väga hirmus oli! Pildilt nii ei paistagi, aga kõik see vesi oli üle pahkluu. |
 |
Öine kuuvalguse remontika härraga. Tahtsin öelda romantika, aga saate vast isegi aru. Pikast päevast surmväsinud, ainus mõte on kukkuda voodisse, aga masinaga JÄLLE juhtus ja hommikul uus seltskond inimesi tulemas järvesafarile, et veeta oma talvepäeva meiega. Ei olnud varianti asjaga mitte tegeleda. Mina sain voodisse peale kl 22, härra millalgi peale südaööd... |
 |
| Sõbrad tulid appi teise karakati plokikaane remonti tegema. |
 |
| Öö läbi tööd kamba peale. |
 |
| Mitme päeva töö |
 |
Härra karakat jälle rehvitu. Härral viskas nii üle, et võttis kogu süsteemi maha, ehitas uue. |
 |
Vahepeal jälle uued praod Peipsil. Nagu näha, siis päris korralik, üle meetri. Masinad olid keset järve, teisel pool pragu. Mõtlesin huviga, et huvitav, kuidas masinad hooaja lõpus sealt kätte saab... Siis aga tulid tuuled ja ilmamuutused, ühtäkki tuul lükkas prao kokku ära jälle. Samal ajal tekitas kalda poole kaks uut lahvandust... Oeh. |
 |
Ja kui paar päeva hiljem sadas maha hull lumi, siis mõtle ise, kus need praokohad olid... Sest lumi pragudega järve peal on ohtlik! Teeb muretuks, et midagi ju ei näe. |
 |
Uue lahvandused kalda ääres. Sulailmaga jää paisub ja nii lükkas sisse praod ning ühe jääserva teise peale. Pildil ei paistagi midagi hullu, tegelikkuses oli teisel pool kuhilat poolemeetrine langus. Karakatiga väga huvitav sõita jällegi. Meil oli 2 karakatti kalda ääres ja öösel tekitas sellise olukorra. Hommikul härra ühe masinaga, kelk taga, ja mina teisega samamoodi, pidime neist üle ronima. KUI ma oleks TEADNUD, mida see tähendab, ma poleks seda ette võtnud. Oi, see oli hirmus! Minu karakatil tuli kelk ronimise käigus tagant ära, ja raske masinaga pehme lahvanduse äärele tagurdada, et kelku, mis on nii raske, et mitme mehega tirida, kätte saada... Aga kalameeste abiga saime, uhh! Härra oma karakati ja kelguga pani ees minema, ei märganud, et mul juhtus midagi. Mul õnneks kalamehed tulid appi. |
 |
| Ilma ratasteta karakatt! |
 |
Ja et hooaeg ikka ilusa lõpp-punkti saaks, siis viimasel töörohkel laupäeval muruds härra karakati kelgul jalas alt ära. See on see osa, mille peal kelk meestega liugleb. Mis tähendas siis jälle seda, et kahe karakati asemel sõitis ainult üks masin ja mehed kannatlikult ootasid. Midagi polnud teha. |
Et see postitus nii kurvalt ei lõppeks, siis ilusai dhetki ikka oli samapalju kui mitte rohkem! Loodan, et nüüd läheb jää väga kiiresti järvelt ära, sest muidu me ei saa võrke sisse panna ja voblasid teha. Iga asi on järgmise asjaga siin Peipsimaal seotud.
 |
No üks päev enne hooaja lõppu juhtus muidugi järjekordne error. Üle järjekordse prao ja jääpanga sõites (mida härra ei näinud enne, kui seda ületas) pani hüpe karakati ja kelgu hüppama. Kalamehed peal seega hüppasid istme peal üles ja alla ning saigi istmelauad ka katki. |
Huuh! Ja 26.märtsil sai hooaeg läbi! Et karakat on olnud jääpragude taga nn jäävangis, siis oli vaja masin ka sulavalt jäält koju ära saada. Härra kogus kiirust ja pmst pimesi gaasi andes ta kaldale jõudis!