Kuvatud on postitused sildiga ma olen juht - ma olen autojuht. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ma olen juht - ma olen autojuht. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 1. juuni 2026

abitu olek

Pühapäev. Käisin pealinna kandis söbranna ema matustel. Kui juba pealinna söit, siis asjaolude kokku sobimisel oli asja ka Laulasmaale, kust ostsin Mesi taresse metsamajade juurde uue grillialuse. See oli nii suur, et mulle autosse ei mahtunudki, paar cm jäi auto luugi möötudest puudu. Abi oli önneks kohe lähedalt vötta - söbral Margusel, kes Laulasmaal elab, oli haagist laenata. Kui juba, kästi ka Eveliisi ja Mareki juurest läbi minna ning koju tagasi jöudsin oma uue grilliga juba poole öö ajal. 

Esmaspäev. Päev peale pealinna trippi käisin asju ajamas Tartus. See on see hooajaks valmistumine, vaja värskendada, veidi remontida, kus mida puudu, vaja soetada ja valmis sättida.

Teisipäev. Abikaasa oli oma suurtelt metsarännakutelt, tuntud ka nimega Kevadtorm, tagasi jöudnud ja ahastusega nägi neid heinamaid, milleks köik me hoovid muutunud olid. Niitis nt Samovarimaja hoovi ära ja helistas mulle, et mind heinale ehk riisuma  käsutada. Istusin oma truu Volvo rooli ja söitsin küla teise otsa. Ainult et kohale ei jöudnudki. Poolel teel käis mingi örn hele piuksatus ja jöud kadus autol ära. Keerasin veel end tänava äärde, et mitte keset teed autoga jääda. Rohkem auto elu sisse ei vötnudki. 

Härra pärast pukseeris mu auto koju tagasi. Söpradest spetsialistide abiga selgus, et mootoririhm läks katki. Ma mötlen, et kui önnelikult selline nöme asi juhtus. Et see ei juhtunud mul kuskil Eesti teises otsas vöi keset Tallinn-Tartu maanteed ja isegi mitte Tartus ringteel kuskil, kus ma oleks väga hätta jäänud omadega. Oma kodukülas natuke kodunt eemal.

Nüüd käisime uue mootori järel ja ma ei tea, millal ja kes selle mootori vahetustöö ette vötab, aga praegu olen ma jalutu. Nii harjumatu on olla söltuv. Siiani olen olnud iseseisev naine, kes käib ja teeb, mis vaja, aga praegu ei saa. Maal elamine on minu jaoks ilma autota äärmiselt keeruline. Nii abitu tunne on.

teisipäev, 31. detsember 2024

Kui autosid disainiksid EMAD!

Ma olen veendunud, et autotööstuses töötavad vallalised mehed. Isegi, kui on ka inseneridest naisterahvaid, siis nende ideedest sõidetakse teerulliga üle.

Kui kasvõi üks autööstus palkaks insenerideks 2 või enama lapsega emad, siis meie autod oleksid hoopis teistsugused. Ausalt, mind ei huvita, kas autol on parkimisandurid, peeglisoojendus, mäludega istmed, iOS CarPlay, keyless entry, jahutusega kindlalaegas või muu tilulilu. Ma tahan autot, kus

esiteks - oleks käekotile koht! Kui mul on auto peret ja/või sõpru täis, kuhu ma panen käekoti, kui ise roolis olen? Ei, ma ei taha seda panna tahaistmele laste vahele ega pagasiruumi, ma tahan, et käekott mu lähedal oleks. ei möödu ükski sõit mul roolis, et kellelgi poleks vaja laadijat, salvrätikut, kätedeso, mida iganes veel. Naisterahva lõputu käekott alati abiks (sest neid asju läheb vaja ka autost väljaspool).

teiseks - oleks esi- ja taguistmete vahel avatav-suletav vahesein. No nagu limusiinautodes, nagu Hollywoodi filmides näitab. Et juhti ei segaks tagaistmel möllavad lapsed, kes ei suuda 5 minutit kumbki oma istmel rahulikult kaklemata istuda, ega tagareast autojuhtimist õpetav mees.  Kui me Eveliis ja Mareki juures käisime jõule veetmas, siis jõululaupäeval sõitsime Tallinna natuke jalutama ja uudistama. Naised esiistmetel, mina roolis, mehed tagaistmetel. Marek lahkelt pakkus oma autot sõitmiseks ja no siis hakkas tagareast tulema - miks sa siia pargid, ma ei taha teiste autodele nii lähedale. Miks sa nii kaugele parkisid? Miks sa siin nii aeglaselt sõidad? :) Ühesõnaga klapp kinni, istuge tagareas ja ärge segage juhti!

ja

kolmandaks - tagaritta istmete vahele võiks ka panna lahti-kinni käivad vaheseinad. Kui lapsed kaklevad, klapid kinni, istuge igaüks oma boksis. 

SELLINE oleks auto, kui selle disainiksid EMAD!

Ja sellise auto ma omale ostaks!

kolmapäev, 4. detsember 2024

molutamise kunst, ma ei oska seda.

Härra saatis me auto tervisekontrolli ja sanatooriumisse. Remonti ühesõnaga. Mu isa ikka armastab öelda, et kõik mis liigub, see kulub ja auto on selles osas ehe näide. Oli vaja teda turgutada, sest seal ikka järjest oli asju, mis ei töötanud nii nagu vaja ja ülevaatuselt saadeti auto korduvasse.

Eile hommikul kiirustasingi Tartusse ja andsin auto remondimehele üle kell 9 hommikul. Kuna ei teadnud, kaua läheb, jäi üle linnas aega parajaks teha. Viimati olin ma ilma autota Tartus aega parajaks tegemas umbes täpselt 9,5 aastat tagasi, kui Mesilane sündis. Ma ei mäleta, miks mul siis autot ei olnud, aga mäletan, kuidas vankriga jalutasime, ilm oli samahalb kui praegu väljas,vahepeal oli vaja leida kohti tänaval, kus last imetada. 

Täna ringi jalutades tundsin sama tunnet nagu tookord. Et mulle meeldib väga jalutada, VÄGA, kui ma olen reisil uues linnas uut sihtkohta avastamas, aga halva ilmaga sihitult aega parajaks teha ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Iga kord, kui ma Tartus käin, on mul sada asjaajamist, päev läheb kiirelt, ja mõtlen autorooli eerates, et küll tahaks kordki aega endale niisama molutamiseks. Eile sain, aga teha ei osanud midagi! Sest tuleb välja, et ma olen ikka liiga praktiline inimene ja autoinimene. 

Praegugi kodus vaatan ringi, mida kõik oleks vaja ära teha ja korraldada linnas, aga käe otsas jalgsi ei taha tegeleda. 

Autot kusjuures ei saanudki tagasi eile. Fredjüssilikult molutasin päeva maha, istusin bussile ja sõitsin koju. Täna uuele katsele molutama.

laupäev, 23. november 2024

Imetore Malta

Käisime vahepeal härraga kahekesi puhkamas ja romantikat tegemas, aga millegipärast härra nuriseb, et ta on täiesti ära kurnatud nüüd. Me kõndisime AINULT 67000 sammu kusjuures (kolme päevaga). Reisiblogi postitus on ka olemas.

Lisaks mõned mõtted ja ülestähendused enda jaoks:

- ei kuula enam oma härrat (ta oli millegipärast mu arvamuse Maltast väga madalaks treinud, stiilis Euroopa on kõik ühesugune; kõik linnad on ühtemoodi; mis siin saartel erinevat on kui teistel jne).

 Malta on äge! Palju palju parem kui Küpros, isiklik hinnang.

-pigem edaspidi taas väldin Ryanairi. Ma ei ole Ryanairiga lennanud üle 10a kindlasti. Mõned korrad vaba ja vallalisena olen lennanud siiski. Lennufirmaddes ka ajad muutuvad, mälu tuhmub. Aga nii ebameeldiv oli. Olin ju kuulnud-lugenud selle kohta kuidas iga liigutus maksab. Oskasin seda arvestada. Minnes võtsin siis lisatasu eest meile kõrvuti kohad, +23€. Tagasi tulles jäin check-iniga hilja peale ja ühtegi kõrvuti kohta ei olnud enam valikus, ka mitte lisatasu eest. Siis otsustasime, et ei hakka raha andma ka neile. Automaatne valik pani härra ritta nr 6 ja minu viimasesse ritta nr 33. No ikka eriti haige ja tunne on, nagu lausa nimme tehtud algoritm neil. AirBalticuga pole mul sellist asja mitte kunagi olnud.

Ma teadlikult tegelikult ei broneerinud Ryanairi piletid. Võtsin härrale meie aastapäeva tähistamiseks puhkusepiletid Airguru pakkumistest. Et on Ryanair, selgus pmst online check-ini tegemisel. 

- muud pisiasjad. Boarding letis käsipagasite tihe üle mõõtmine, kas mahub nende raami sisse. Seejärel lend hilines ja kõik olid aetud massis ootama ukse juures, kuniks buss ette sõidab ja lennukile viib. Mõnus kilud karbis seisak oli.


Elasime need asjad üle ja suurt numbrit ei teinud, kuid Ryanairiga ei kutsu kuidagi jälle lendama. Palju hullem lugu oli sellega hoopis, et meil ei olnud talverehve autol all ja selle reisi oldud aja jooksul tuli FBsse ja uudisteportaalidesse väga palju karme ülevaateid ilmaoludest. aga teekond Riiast koju Peipsi äärde oli täiesti lume ja tuisuvaba ja meilkõik sujus hästi. Ärgata hommikul Vahemere ääres ja õhtul oma koju oma voodisse minna, see on ainult 14h teel olemist! :)

laupäev, 27. märts 2021

karakatid - kaadritagune elu

Oleme sel hooajal saanud karakattidest ja karakattidega teha väga palju ilusaid pilte, videosid, saateid, reklaamklippe, sest huvilisi on olnud palju, kes seda põnevat teemat käsitleda ja pildistada on soovinud. Hooaeg oli ka korralikult pikk, mille üle on ainult hea meel. PPA luba maastikusõidukitega järvele sõita algas 19.jaanuaril ning lõppes 26.märtsil. Seega 2 intensiivset kuud (peaaegu 10 nädalat), sest 2019 mäletatavasti ei olnud ühte miinuskraadi poegagi Eesti talves ja Peipsigi jäässe minna ei saanud. 

Kahest kuust vaid neljal päeval me järvel ei käinud, sest kas olid mingid koolipäevad härral või siis tema suured terviseprobleemid, mis lihtsalt ei lasknud tal voodist üles tulla. Teistel päevadel, isegi suurtes valudes olles, ta ikka end üles ajas ja karakatirooli istus. 

Suurele töötempole ei pidanud vastu peale härra tervise ka karakatid ise. Karakatid on iseehitatud masinad kättesaadud vahenditest. Kokku on monteeritud mõne vana masina kere pool esiosast, sh kapotialune ja Vene UAZide raam, alla pandud lennukirehvid ning kogu kõhualust polsterdatud penoplastiga, et anda masinale ujutavust juhuks, kui satub lahvandusse või jääprakku. Et need on sellised "kirvetööga" tehtud masinad just Pipsi järvel käimiseks, ega siis neil ka ülevaatusi või ARK registreerimisi ole. Kuigi teemaks aegade jooksul ikka on olnud nende legaalsus, siis praegu piirivalve siiski pigistab silma kinni ja lubab ajaloolistel ja pärandkultuurilistel põhjustel neil masinatel jää peale kalale minna. Sest olgem ausad, ATVde ja saanidega juhtub oluliselt rohkem hädaolukordi järvel, kui karakattidega. Pea üle nädala tuli Mesi tare telefonile kõnesid, et "vajusin ATVga jääst läbi, piirivalve andis teie telefoninumbri, et kas saate appi tulla?"

Eks karakattidega juhtub ka, just selles osas, millist ränka koormust nad meil sel talvel said. Meil on kaks masinat ja et kalamehi oli nädalavahetuse ja koolivaheaja hommikuti nii palju, siis saigi minust ka karakatijuht, ning kahekesi kahe masinaga muudkui sõitsime. Üks karakat koos suure kelguga võtab peale kuni 20 meest. Kes tahab, võib arvutada kilogramme, kui palju koormat masinatel vedada tuli. Lisaks kalameestele ka nende kalapüügivarustus, toolikesed, kalakastid (mis õhtuks olid ka kala täis lisaks) jne. Et hommikul viisime peale ja õhtul sõitsime meestele jälle järgi, et nad kaldale tagasi tuua, oli kõige kiirematel päevadel ainuüksi kalameeste transpordiks kilometraaž ühel karakatil 100 km. Lisaks nädalavahetuste karakatisafaride sõidud. Pluss sõidud, kui oli vaja kellelegi appi minna.

See kirjeldus on kõik mõistmaks seda, et neil iseehitatud masinatel on päris ränk töö. Ja ega Peipsi jää ei ol emingi sile puhtaks lükatud asfalttee, et sõida aga! Jää- ja lumeolud muutuvad paari tunniga. Tuleb tuul, kuhjab jääd kokku, või lõhub seda, terve talv sadas ainult lund, mis tekitas järvele metsikud lumevaalud, kust läbi sõita on masinatel ülimalt raske. Peale lumesadu algas hüppas ööga sulaks, sadas vihma ja kogu jää peal olev lumi oli korraga lumelopp, mis raskendas sõitmist veelgi. Karakattide teljed masina all, kuhu külge rehvid kinnituvad, need üksteise järel muudkui murdusid pooleks ja loomulikult mitte koduhoovil vaid enamasti keset sõitu ja ikka kaugeimas võimalikus punktis kodunt. Ehk a la 10 km kaugusel keset suurt Peipsi liuvälja. 

Seega olin mina enamasti telefonivalves ja stardivalmis. Kui kodune karakat terve, siis hüppasin aga rooli ja sõitsin appi. Kas siis kalamehi edasi transportima või härrale tööriistu vedama. Seda juhtus rohkem kui paaril korral. Juhtus muidugi ka Murphyt, et kui karakatt järvel katki läks, oli teine masin kodus ka katki või läks katki appi sõites. 24.veebruarit tähistasime keset Peipsit nii, et mõlemal karakatil oli rehv katki. Ühes samas kohas keset Peipsit. Ja Eveliis perega kaldal meid ootamas, et safarit sõita :)

Seetõttu selgus, et meil on kindlasti vaja ka kolmandat karakatti plaan C jaoks. Et oleks masinat, millega ikkagi sõita. Sel talvel laenas oma masinat meile rendiks üks naaberkülas elav härra sõber, niiet meil oli varuvariant olemas. 

Mitu korda härra abikaasa karakatil hooaja jooksul rehv alt ära murdus, ei oska me kumbki enam kokku lugeda. Seda juhtus juba nii palju, et ajas lausa tigedaks. Vabariigi aastapäeva nädalal justus seda kolmel päeval!!! Ja see sai viimaseks piisaks karikas. Lennukirattad on nii suured, et need ei pea rasketes sõidutingimustes, suure raskuse vedamisel ja pika kilometraaži puhul lihtsalt vastu ja härra siis võttis kogu rehvisüsteemi vahetamise ette. Mõnda aega seisis masin hoovi, kõik rattad alt ära ja teljed ka. Tegi uued teljed ning sebis uued natuk eväiksemad sobivad rehvid alla. Hooaja lõpuks sai temamasin jälle töökorda. Aga et meil ei ole sellise suurusega töökoda, kuhu karakatid sisse mahuks, siis kogu hooldus, remont ja ehitus käis tal õues, hoolimata, mis temperatuur oli või mid ataevast alla sadas. Äärmiselt, äärmiselt nõme ja halb, ka tema tervisele. Niiet eks meil tuleb ette võtta ühe suurema töökoja ehitus, kus saaks edaspidi normaaltingimustes masinad putitada.

Nn minu karakat oli väga tubli tööloom. Tema rattad alt ära ei murdunud, ent rasketes oludes liikuda rebimise tulemusel läks pekki mootori plokikaan. Ühel tihedal päeval kalameestega kaldale jõudes hakkas kapoti all hull pahin ja tossamine pihta ning tosool voolas lihtsalt välja. Vähemalt juhtus see kaldal, mitte keset sõitu või 10 km peal, kuhu kalamehi terve talv viisime. Seega seisis minu auto ka tükk aega hoovi peal, ootas doonormootorit ja sai veidi enne hooaja lõppu korda :)

Osa hooajast sai siis sõidetud sõbralt renditud masinaga. Sõber ütles härrale, et tema ostis selle masina 10 aastat tagasi ja selle rehvidega pole mitte kunagi midagi juhtunud. Arvake, mis sama päeva lõunal juhtus? Muidugi läks rehv katki! Õnneks mitte ei murdunud ära, vaid tühjenes ja härra sai selle murega ka hakkama, aga kas meil on siin peres karakati-lausuja või jah?

Ja juhtus ka seda, et polnud karakatti võtta, millega härrale jää peale minna. Siis tuli minna mootorsaaniga, mis ka paar aastat tagasi sai vajadusepõhiselt soetatud ja millega paari aasta jooksul vaid paar sõitu tehtud. Vahepeal oli küll tunne, et nii, Eestis enam talvesid ei ole ega tule ja mis see masin nüüd võtab siin hoovis ruumi. Aga ei, sain sellega iseseisvalt Peipsile appi tõtata.

Pika jutu lõpetuseks hulk pilte härra abikaasa remondipoosidest. Ja ega kõik olukorrad ei ole pildil ka, sest vahepeal ei tulnud ju meelde, kui vaja kiiresti tegutseda.


Siit pildilt vist ei paista hästi välja,
aga hooaja alguses ei olnud kaldaääred väga tugevad.
Masin vajus läbi ja tuli hakata välja kaevama.

Hakkas peale rehvide jama!




Rehvihooaeg avatud.

Sellest päevast ma ka blogisin,
kui ma ka karakatti istusin rooli,
jääloppa viskas terve masina täis,
mis ära ka külmetus, ukse kinni jäätas jne.

Juhtus ka seda, 
et pika rassimise ja remontimiste peale sai i-le täpp.
Kütus sai keset järve otsa.
Tuli minna jälle appi ja viia kanister  tankimiseks.

Pole vist nurka masinatel, mida härra ei oleks uurinud
ülevalt, alt, külje pealt, seest jne.


Õhh, kus ma seda pragu vihkasin.
Sealt üle sõites sai härra karakat ikka mitmel korral sellise põrutuse,
et murdis jälle rehvi alt ära järvel.
Härra kontrollib tuuraga praoservasid.
Tavaliselt tähendab 20-30 cm laiune vaba vesi, et
pragu on tegelikult 1m+ lai, sest kummalgi pool on servad väga pehmed.
Tänapäeva ATV mehed, keda Peipsil sõitis ringi ikka kümneid,
kui mitte rohkem, ei oma enam seda oskust ega mõtteviisi
tuuraga kohtasid kontrollida.
Pannakse tuima ja siis on masinad ära uputatud.

Klassikaline poos.

Klassikaline poos nr 2.
Jubedalt kummitab peas laulujupp:
"Jah,jälle olen selili ma auto all,
karterist õli tilgub sirinal-
käed kaltsu sisse pühin ja asi vask.
Karbuss,see pagan jumpsib alati-
nõelklapitift umbes vististi,
liiklusse torman nagu tuulispask..."


Kaunis ja pidulik vabariigi aastapäev.
Meil on traditsioon igal aastal panna sinimustvalge lipp karakati külge
ja siis järvel sõita.
Nii ka tänavu.
Plaan A - viime kalamehed järvele, naabri juurde tervitusnapsule ja ampsule, 
hingetõmbepäev, Eveliisi ja perega väike mõnus safarisõit,
tšillgrill ja õhtul kalamehed koju tagasi.

Tegelik päev - rehv alt keset järve, ma kiiruga naaberkülla teise karakati järele, 
siis olematu nähtavusega jälgede järgi otsida üles härra keset järve, sest GPS mul polnud,
kaldale tööriistade järgi, kohale jõudes teine rehv ka katki! Remont jääl, 
kaldale Eveliis tervitama, Samovarimaja tuur niikaua, kuni härra mingit juppi remontis naaberkülas, 
külalistega safarisõidule, härra remontis teise masina ka kiirelt jääl ära, masinad kaldale, 
veel mingi remont, kalameestele järgi.
Väga väga pingeline ja kiire päev tšilli asemel.



Päev pärast vabariigi aastapäeva!
Kui eelmisel päeval oli ilus jää, 
kus oli hea sõita, 
siis ööga selline vaade!
Vett peal 10, kohati rohkem cm, 
sõites lendas kahte lehte 
ja ei tea, kas all on ikka jää või auk või vaba vesi.
Väga hirmus oli!
Pildilt nii ei paistagi, aga kõik see vesi oli üle pahkluu.

Öine kuuvalguse remontika härraga.
Tahtsin öelda romantika, 
aga saate vast isegi aru.
Pikast päevast surmväsinud,
ainus mõte on kukkuda voodisse, 
aga masinaga JÄLLE juhtus
ja hommikul uus seltskond inimesi tulemas järvesafarile, 
et veeta oma talvepäeva meiega.
Ei olnud varianti asjaga mitte tegeleda.
Mina sain voodisse peale kl 22, 
härra millalgi peale südaööd...



Sõbrad tulid appi teise karakati plokikaane remonti tegema.

Öö läbi tööd kamba peale.

Mitme päeva töö

Härra karakat jälle rehvitu.
Härral viskas nii üle, et võttis kogu süsteemi maha,
ehitas uue.


Vahepeal jälle uued praod Peipsil.
Nagu näha, siis päris korralik, üle meetri. 
Masinad olid keset järve, teisel pool pragu.
Mõtlesin huviga, et huvitav, kuidas masinad hooaja lõpus sealt kätte saab...
Siis aga tulid tuuled ja ilmamuutused, 
ühtäkki tuul lükkas prao kokku ära jälle.
Samal ajal tekitas kalda poole kaks uut lahvandust...
Oeh.

Ja kui paar päeva hiljem sadas maha hull lumi, 
siis mõtle ise, kus need praokohad olid...
Sest lumi pragudega järve peal on ohtlik!
Teeb muretuks, et midagi ju ei näe.

Uue lahvandused kalda ääres.
Sulailmaga jää paisub ja nii lükkas sisse praod
ning ühe jääserva teise peale.
Pildil ei paistagi midagi hullu, 
tegelikkuses oli teisel pool kuhilat poolemeetrine langus.
Karakatiga väga huvitav sõita jällegi.
Meil oli 2 karakatti kalda ääres ja öösel tekitas sellise olukorra.
Hommikul härra ühe masinaga, kelk taga, ja mina teisega samamoodi,
pidime neist üle ronima.
KUI ma oleks TEADNUD, mida see tähendab,
ma poleks seda ette võtnud.
Oi, see oli hirmus!
Minu karakatil tuli kelk ronimise käigus tagant ära, 
ja raske masinaga pehme lahvanduse äärele tagurdada, et kelku, 
mis on nii raske, et mitme mehega tirida, kätte saada...
Aga kalameeste abiga saime, uhh!
Härra oma karakati ja kelguga pani ees minema, 
ei märganud, et mul juhtus midagi.
Mul õnneks kalamehed tulid appi.


Ilma ratasteta karakatt!

Ja et hooaeg ikka ilusa lõpp-punkti saaks, 
siis viimasel töörohkel laupäeval
muruds härra karakati kelgul jalas alt ära.
See on see osa, mille peal kelk meestega liugleb. 
Mis tähendas siis jälle seda,
et kahe karakati asemel sõitis ainult üks masin
ja mehed kannatlikult ootasid. 
Midagi polnud teha.


Et see postitus nii kurvalt ei lõppeks, siis ilusai dhetki ikka oli samapalju kui mitte rohkem! Loodan, et nüüd läheb jää väga kiiresti järvelt ära, sest muidu me ei saa võrke sisse panna ja voblasid teha. Iga asi on järgmise asjaga siin Peipsimaal seotud.










No üks päev enne hooaja lõppu juhtus muidugi järjekordne error.
Üle järjekordse prao ja jääpanga sõites
(mida härra ei näinud enne, kui seda ületas)
pani hüpe karakati ja kelgu hüppama.
Kalamehed peal seega hüppasid istme peal üles ja alla
ning saigi istmelauad ka katki.


Huuh! Ja 26.märtsil sai hooaeg läbi! Et karakat on olnud jääpragude taga nn jäävangis, siis oli vaja masin ka sulavalt jäält koju ära saada. Härra kogus kiirust ja pmst pimesi gaasi andes ta kaldale jõudis!


esmaspäev, 1. märts 2021

Looduse jõud

Ma pole kunagi varem nii palju loodust jälginud ja talle tähelepanu pööranud, kui sel talvel. Varasemalt, kui karakatisõidud olid ainult härra teema, siis ikka muretsesin kaasa, et jah, ilmad kehvemaks läinud, aga kodus diivanil väga mind ei sega, kas masin sõidab jääpragudest üle või vajub läbi. Ma olen alati looduse jõudu kartnud ja peljanud. Igasugu videosid on Youtubes piisavalt.

Nüüd pea igapäevaselt ise roolis olles, vaatan ja märkan nii paljutki. Kuidas ühel hommikul, nt 23.02 on kibekülm tuul ja mõne tunni pärast sajab taevast alla sellist jäävihma, et ise ka ei usu. Vaesed kalamehed ja veel vaesemad õpetajad, kes olid tulnud koolivaheajal kala püüdma. Nad külmusid ikka üleni ära. Ma ise pidin sel päeval korra Tartus käima. Elu pikim sõit!!!! Kui auto ei suuda esiklaasi ära soojendada ja kogu klaasile sadanud jäävihm külmus hetkega ära. Mitte midagi ei näinud ja igas teises bussipeatuses pidin tegema peatuse, et klaas puhtaks kraapima. Aga koju ma jõudsin, elusa ja tervena. Aitäh armsatele,kes mind pilvepiiril valvavad ja hoiavad. 

Ja kuidas siis järgmisel päeval (24.02 nt) on ideaalsed jäätingimused. Ootasime sel päeval külla Eveliisi oma perega, et neile natuke Peipsi talve maiku ka anda. Muidu naudivad siin ainult Peipsi suve ega tea muudest rõõmudest midagi. Väga äge päev oli (v.a kogu karakattide remonditrall, aga sellest mõni teine kord). 


Järgmisel hommikul, 25.02, pidin taas rooli istuma, et koos härraga viia järvele üks tore seltskond, kes oma talvepäeva soovis Peipsil veeta. Ja see sõit oli nii hirmus minu jaoks. Sest ma ei ole 20 aastat Peipsi järve õppima tundnud, nagu mu härra näiteks. Temaga koos tema kõrval istudes ma usaldan kasvõi pimesi Peipsile minna. Tema on mu kalju, mu turvatunne. Aga ise, üksinda roolis... Hirmus. Isegi, et sõidan härra järel tema masina jälgedes.... Ühe ööga oli sulailm toonud Peipsile megalt vett. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli kohti, kus oli 5-10 cm vett peal. Masinaga sõites tundus, nagu suvises Peipsi lainetes autoga rüsaks sõita. Kojamehed ei jõudnud vahepeal vett klaasilt ära pühkida, nii palju oli lihtsalt. Kui Eveliis oleks päev hiljem tulnud safarile, oleks elamusi olnud rohkem, kui plaanitud :)


Veel järgmisel hommikul, 26.02 ehk reedel, ootas meid järgmine ettevõtte talvepäev Peipsil ja taas sõitsime järvejääle. Eelmise päeva suur tuul, mis ka reedel jätkus, oli KOGU LAHTISE VEE järve pealt ära ajanud (jääaukudesse ja konarustesse). Sile uisujää terve Peipsi ulatuses. Lihtsalt müstika!

Ma päeval ei jõudnudki jääoludest pilti teha,
aga on klõps südaöisest kuuvalgest romantikast härraga.
See on järgmise postituse teema :)

Reedel aga oli nii maru tuul, et kui me naaber poleks õigel ajal õiges kohas olnud, oleks meie suur karakatikelk Venemaale põrutanud. Üksinda, ilma juhtiva masinata. Meil on kaks suurt kelku, kuhu kummalegi mahub peale ca 16-18 meest ja mida tühjana on umbes 3 mehe jõudu rakendades võimalik nihutada. Ja kui me kelku ei kasuta, on ta ranna äärde ootele pargitud. Juhtumisi oli tuul õige nurga all, niiet võttis aga kelgu teele (ja oli imeline äärmiselt libe uisujää eksole) ja pani sõitu. Kui härra naabri ähmi täis hüüete peale karakatiga kelgule järgi pani, sai ta järgi talle alles umbes 3 km kaugusel keset järve. Härra filmis ka kelgu omapäi tegutsemist ja gps näitas kiiruseks tal 23 km/h. On ainult ime, et ükski kalamees kelgu teele ette ei jäänud. Päris huvitav oleks olnud nende ATV ja saanimeeste nägusid näha, kes rahulikult oma masinaga kalale sõidavad ja kõrvalt ilma juhita kelk mööda kihutab...

Kuvatõmmis härra tehtud videost.
Kui mahti saan, 
siis püüan videot natuke kärpida,
seal tal fookusest väljas kohti mitmeid.
siis saan lisada ka, kuidas kelk perutas.

Ilus, ilus talv on olnud. Me oleme ääretult ja piiritult tänulikud loodusele, et ta talve tänavu saatis. Oleme seetõttu saanud tööd teha ja see on toonud lisaks karakatisõidu huvilistele ka ööbijaid. Nüüd sulailmadega, kus 2 päevaga kadus kogu talvine ilu hetkega, veel Peipsil jää kestab. Sest järvel on jääd ca 40 cm, aga eks kevadine märtsipäike ja plusskraadid teevad ikka oma tööd. Juba on näha pragusid, mis veel pisikesed kriipsud laiuse mõttes (pikkuselt panevad kaldast teise kalda poole ajama) ja teised lahvandused, mis vahepealsete külmadega ära jäätunud, niiet võimalik üle sõita. Aga kaua see rõõm ei kesta, sest kaldaääred on peagi kollased, st pehmed ja hakkab keeruliseks muutuma. Loodetavasti nädala veel peab ikka vastu ja ehk natuke pealegi. Lubab taas miinuskraade ja see on ainult hea, et kalamehed särge püüdma saaks minna. 


Sest olgem ausad, ma hea meelega raban praegu tööd teha, sest pole teada, kauaks seda rõõmu antakse. Jätkuv viiruselugu, piirangud, reeglid... Ja kui jää on läinud, on läinud ka külalised. Kevaded on alati pigem vaiksed siinkandis. Kui grupireise ka toimuda ei saa (õppereisid jmt), siis ongi jälle keeruline. Aga elame praegu üks päev korraga.

Kui jäähooaeg läbi saab, teen postituse ka telgitagusest elust (et mitte hooaja lõppu ära sõnuda). Ehk masinatest ja remondist.