Võimas pidu, üllatused ja sinise silma pühapäev ehk Sibulatee sai 10 aastaseks

Käesolev aasta on meie Sibulatee võrgustikul juubeliaasta! Juhhuu! Väike beebi on saanud 10-aastaseks ja selle ajaga on päris võimsalt piirkonna jaoks ära tehtud. Kuni viis aastat tagasi ei teadnud ma Sibulateest suurt midagi, ainult seda, et Peipsi äärt niimoodi millegipärast mõned nimetavad. Sellest, et on ka samanimeline ettevõtjate võrgustik, ma kuulnud polnud ja kui meie tare asutatud sai ja uksed avatud, saatis härra mul võrgustikku liikmeks astumise avalduse (kust tema seda teha oskas??? ta ikka suudab mind üllatada). Tänaseks oleme täpselt pool teed kaasa käinud ja tegelikult on kahju, et ainult pool. Nii uhke tunne oleks olla pardal algusest saati.

Igatahes on meil võrgustiku koosolekutel mõnda aega, aasta vähemalt, olnud üleval mõte teha üks tore pidu. Sibulatee fännidele ja endale. Täpne fookus oli pikka aega lahtine, et mismoodi see peaks välja nägema, kuni saabus aasta 2019. Sest Sibulatee sünnipäev!

Ja nii saigi mõte teoks. Kohale tulid pea kõik liikmed ja kutsusime hulga toredaid inimesi veel, kes on on nende aastate jooksul olnud meie toetajad Sibulateest väljapool. Ajakirjanikud, mõned poliitikud, blogijad, instagrammerid, koostööpartnerid, kirjanikud, raadiohääled.

Liis, meie võrgustiku eesvedaja, eestkõneleja, eestvõitleja, asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja,  sangar, sõber ja tujuhoidja, kui nimetada mõned tema tiitlid, asus vägesid juhtima, nagu ta juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata on teinud muide. Jagas ülesandeid ja võtsin endalegi panustamiseks mitmeid tegevusi.

Aeg lendas ja nii poolteist kuud enne pidu võtsin siis veel ühe sammu enda peale. Selle vahva sünnipäevapeoga plaanisime ju kiita ja tänada nii ennaast kui meie toetajaskonda, hea sõna ütlejaid, kuid kuidas tänada võrgustiku südant? Meie Sibulatee haldjat, nagu me omavahel teda tituleerisime?

Mis seal ikka, asutasin Sibulatee salanõukogu nimelise tsätiakna FBs. Kohe läks lahti suur mõttetöö, mida ja kuidas teha.

Valmistub ka peoks!
Juba kaaperdab mu kingi, ise alles 2-aastane
ja "allameetrimees" veel!

Minu mõte oli kokku panna Sibulatee 10 aasta artiklid jm materjal ning köita nad raamatuks kokku. Vestluseaknasse ilmus mõtteid üksteise järel ja maha sai hõigatud ka see, et teeme suurelt ja palju, sest tahtsime Liisi tänu ja kingitustega üle valada. Tekkis mõte kingikotist, iga liige pani midagi enda käsitööst või saadustest suurde "potti" kokku. Tekkis mõte anda ka Liisile puhkust, seega avasime Estravelis reisikonto ja kes tahtis panustada, tegi ülekande. Kinkekaart läks samuti kingikotti ja see tuli päris ilus summa. Liis on igati puhkuse koos perega ära teeninud ja samuti tema suurim tugi kodus, abikaasa, samuti. Tema tiitli "Sibulatee haldjas" tahtsime ka üle anda ja selleks tellisime tiaara, kus tiitel peal!

Aga nagu teleturus, see polnud veel kõik. Kihvtim mõte alles oli tulemas. Et mingi üllatusesinemine võiks ka olla. Ja nii sündis laulu mõte. Valisime kõigile tuttava lauluviisi ja asusime sõnu seadma. Iga liige (meid on 26) sai laulus oma salmi. Koos läks lahti riimiseadmine ja oi, kui palju nalja sai. Sellised sõnasepad kargasid välja! Et osa riime sai alles neljapäeva öösel valmis, siis terviklaul raamatusse ei saaudki, kuna niigi jäi köitmine viimasele minutile. Neljapäeva hommikupoole viisin Tartusse köitmisele ja reede õhtul sain kätte.

Kui on nii palju osapooli, on kogu asja kooskõlastamine ja jagatud ülesannete täitmise välja nõudmine metsik töö. See on see, mida Liis teeb iga päev viimased 10 aastat. Kirjutab, tuletab meelde, tuletab uuesti meelde, küsib kolmaski kord, helistab kõik ükshaaval läbi jne. Ja kuigi panin tähtajad umbes 2 nädalat enne pidu, siis ikka jäid nii mõnedki oma asjadega viimasele päevale.

Aga oi, kui vinge see raamat sai! A4 formaadis ja natuke alla 10 cm paks. Et sibulatee logo värvid on rõõmsad - kollane, punane, oranž, lilla, valisin kärtspunased kaaned Sibulatee eeposele. Nii kandsime Liisi (Sibulatee) punasesse raamatusse :)

Panin kokku kõikvõimalikud väljavõtted ajakirjandusest, mida Digari abil leidsin. Õnneks kallis sõbranna Rahvusraamatukogus aitas lukutagused artiklid välja otsida ja ära skännida. Printisime välja, lõikusin ja liimisin neid raamatusse mitu pikka päeva. Osa artikleid jõudis minuni postiga alles neljapäeva hommikul kl 8, niiet mul oli paar tundi aega, et need ruttu A4dele liimida ja sättida, et siis köitmisele kiirustada. Siis googeldasin Sibulateed igatpidi veebis ja printisin välja hunniku erinevate inimeste blogipostitusi, mis 10 aasta jooksul üles kirjutatud on. Pool raamatut on pärit Eveliisi estonianwithabackpack blogist :)

Seejärel korjasin liikmetelt fotosid Liisist. See oli nii raske ülesanne. Teda ennast pea üldse piltidel ei ole, kuigi ise agaralt meid pildistab ja umbes 2x aastas meile prof fotograafi kohale tellib, et meil oleks liikmetest kvaliteetfotosid palju. Kuna liikmetelt endilt kogusin kokku vaid käputäie pilte, siis uurisin meie fotograafilt, mis seis on. Temalt sain ka natuke pilte juurde. Head mõtted tulevad alati hilja aga õnneks jõudsin veel tegutseda. Liisi enda sotsiaalmeediast leidsin ka õnneks pilte juurde, mida raamatusse lisada. Käisin neid välja printimas ka vahetult enne raamat köitmist nagu ka #sibulatee ägedamaid pilte instast. Pea pooled liikmed võtsiks vaevaks kirjutada armsaid soove ja tänusõnu, joonistada-kaunistada oma kirju personaalselt ja needki said raamatusse köidetud. Kronoloogiat ma taga ei ajanud, vaid kõik see toredus sai kokku pandud läbisegi ja ilma süsteemita (ja mulle ju meeldivad süsteemid ja korrapära üle kõige). Ajalehelõiked kleepisin erinevatele värvilistele paberitele erinevate paksustega ja kokku sai see siiruviiruline ja kirju nagu üks hea Peipsi sibul. Ainueksemplar! 

Peaaegu köitmiseks valmis

Laulu koostasime "Karuks istus vangitornis" viisile ja ette pidime kandma selle ootamatult. Niiet eestlaulja võtab viisi üles ja Sibulatee ühendkoor laulab kaasa.Ja et ikka välja ka tuleks, pidime seda ka läbi laulma koos. Seda õnnestus teha napp tund enne peo algust laupäeva õhtul :) 

Aga kõik õnnestus!!! Max imeline üllatus oli! Ja kogu muu ametlik programm ka. Oli nalja, naeru, klompe kurgus, niiskeid silmi. 

Kõik meie inimesed ja toredad külalised ka. Õhtusöögilauda jagasime fotograafi, RingFMi ja Eveliisi perega. Oh, kui palju oli, millest lobiseda, tooste öelda ja naerda. Mina ei tea, kuidas, aga südaööni pidi pidu kestma, kell 2 istus veel vapram osa Sibulateest ikka suure ümmarguse laua ümber, sest veel ja veel tahaks lobiseda. Selliseid hetki on väga vaja. Et ei oleks koguaeg kiire ja kogu aeg tööjutud.

Ja terve tänane pühapäev on olnud horisontaalis põhhimõtteliselt. Ma ei mäletagi, millal mul viimati pohmakas oli üldse! No täna oli!

Aga nagu Eveliis mulle kirjutas: 

Et see pidu aga igaveseks meelde jääks, avastasin pealelõunal peeglisse vaadates (ma vaatasin peeglisse ka õhtul ja öösel koju jõudes ja korduvalt täna hommikul...), et mul on üks SILM POTISININE!

Nagu misasja!!! Ei kukkunud, ei midagi. No purjus olin tsutike, aga mälu kõik korras. Ja keset päeva tekib sinine silm??? Esimese hooga ei saanudki aru, et mis selle silmaga on. Et kas kulmuvärv laiali läinud või miks silm mustaks läinud on. Tükk aega võttis aega, et aru saada, et sinikas on!

Tõenäoliselt mingi veresoon lõhkes, stressist, pingest või millest iganes. Nunnu :)

Härra muigas, et ma võin öelda, et tema kinkis selle mulle. Et oleks midagi huvitavat rääkida :D

Nüüd aga ei jõua ära oodata, et saada ürituse ametliku fotograafi pildid ja videograafil valmiks lõbus kokkuvõte üritusest.